Musta leiva, kodujuustu, kahe šokolaadi ja vaarikatega tort

Kuigi välismaal käia on hästi tore, siis kodus on ikka alati hea tagasi olla :) Samas on mul reiside puhul ikkagi reeglina tunne, et need saavad liiga kiirelt otsa - alles ju tulime ja juba vaja koju tagasi minna?!? Aga võib-olla see just ongi hea, et kunagi tüdimust ega koduigatsust peale ei tule, vaid saab nautida iga hetke ja pärast õhata, kui hullult lahe taaskord oli ... :) Igal juhul tagasi tulles ootas mind üks ülitore üritus ja teine tohutult halb uudis, millest mõlemast tahan täna kirjutada.

Alustan ikka positiivsest :) Eile oli mul taaskord võimalus külastada Merineitsi restos juba kümnendat hooaega toimuvat kabaree-etendust. Starlight Cabaret on alati suurepärast taset näidanud, kuid seekordne juubelihooaeg on kokku pandud parimatest numbritest läbi aastate ja eriliselt äge! Köitvaid etteasteid lummatult vaadates tabasin end pidevalt mõttelt, kui palju tõeliselt andekaid inimesi Eestis on ja seda nii lava peal kui ka selle taga. Aplaus kõigile asjaosalistele - suurepärastele tantsijatele, lauljatele, koreograafidele, kostüümikunstnikele ja kogu meeskonnale! Lisaks kolmeosalisele etendusele saab restoranis Merineitsi nautida peakokk Margus Tammpere menüüd, mis seekord on koostatud külastajate lemmikute põhjal ja sobitatud koostöös sommeljeedega kvaliteetsete veinidega. 

Kirjutasin ühest varasemast etendusest paar aastat tagasi blogis ning mitmekülgselt andeka Margus Tammperega ilmus LP-ski lugu. Eilsest show’st on pildid juba olemas siin; ürituse kohta aga saab rohkem infot siit.

Ja nüüd siis teine asi ... Lugesin Maalehest lugu õunapettusest ja olen ausalt öeldes tõeliselt pahane! Ostan pidevalt poest “kodumaiseid” õunu ja isegi ei koori neid tavaliselt (sest noh, ikkagi puhtad ja head Eesti õunad ju!). Nüüd siis tuleb aga välja, et tegelikult on need suvalised välismaalt toodud ubinad, mis sisaldavad Eestis ära keelatud taimekaitsevahendite jääke! Lihtsalt usukumatu, milliseid nahaalseid petiseid on olemas! Ma tõesti tahaks, et sellised pettused oleksid reaalselt kriminaalkorras karistatavad (st mitte ainult teoreetiliselt), sest see ei ole mitte ainult rahalise kahju tekitamine, vaid ka inimeste tervise rikkumine. Väga kurb, et selliseid firmasid ja “ärimehi” on Eestis olemas, kuid eriti kahju on veel sellest, et politsei ja riiklikud ametid on niivõrd jõuetud nende ohjamisel ja rikkumiste tuvastamisel. Ma olen ikka korraliku koguse praeguseks jõudnud neid õunu osta (ja muidugi ka ära süüa)! 

Et aga tegemist on paadunud ja alatute petturite, mitte mingi ühekordse eksitusega, näitab see, et ka eelmisel aastal jäädi ametivõimudele vahele, kuid siis oli skeem teine:

Mullu müüs osaühing Mulgi Õun kaubanduskettides suuri ja magusaid õunu esmalt ‘Kuldreneti’ ja seejärel ‘Reneti’ nime all, ent tegu polnud ei ‘Liivi kuldreneti’ ega ka muu renett­õunaga ning nende õige sort ja päritolu jäigi tuvastamata. Polli Aiandusuuringute Keskuse rohkem kui 400 õunasordi ja -aretise seas sellist ei leidunud.

Tollal väitis Paavo Otsus, et tegu on katsetuses oleva sordiga, millel veel nime polegi, kuid aedades, kuhu Mulgi Õun neid kontrollivad ametnikud juhatas, niisuguseid õunu kasvatavaid puid ei leidunud.

Ettevõte ei esitanud õunte kohta nõutavaid päritoludokumente piisavalt ning sai keelu õunte müük lõpetada. Keeld kehtis 2017. aasta saagi kohta.

Nonii, sain nüüd enda pettumuse välja elada ... :) Soovitan artiklis välja toodud nimed meelde jätta, et mitte edaspidi nende firmade ega kelmidest eraisikute osalusega firmade toodangut osta. Väga soovin ka seda, et poeketid selliste ettevõtjatega koostöö lõpetaks, sest mina kliendina tahan saada ausat kaupa, st pakend ja sisu peavad olema kooskõlas. Ma siiralt usun ja loodan, et enamik Eesti talupidajatest, kasvatajatest, tootjatest jt on ausad ning teevad oma tööd südamega. Juba nende pärast peaks kriminaale ohjama, et konkurents oleks aus! 

Aga kui nüüd tordist rääkida, siis see on üks mu enda uusi lemmikuid ja olen eriti rõõmus just selle tummise musta leiva ja tumeda šokolaadiga põhja üle, mis koos kreemja kohupiima-kodujuustutäidise ja hapuka vaarikakihiga saab kokku suus sulavaks maiuseks. Kuigi koogist saab kaheksa korralikku tükki ja teoreetiliselt peaks sellest jätkuma kaheksale inimesele, siis tegelikult on see kook nii hea, et saab kiirelt otsa ka vaid nelja sööja puhul.

Retsept ilmus vabariigi aastapäeva puhul Laupäevaleht LP-s.

Põhi:

u 150 g (5 viilu) musta leiba

30 g võid

60 g tumedat šokolaadi

Murra leivaviilud väiksemaks, aseta köögikombaini ja töötle ühtlaseks puruks. Tükelda või ja šokolaad, sulata vesivannil, sega leivamassiga ja suru ühtlase kihina 20 cm läbimõõduga ümmarguse lahtikäiva vormi põhja, mis on eelnevalt kaetud küpsetuspaberiga. Aseta vorm täidise valmistamise ajaks külmkappi. 

Täidis:

400 g (2 pakki) kodujuustu

300 g (1 toru) vanillimaitselist kohupiimapastat

40 g suhkrut 

200 g valget šokolaadi

3 želatiinilehte

Sega vispliga kodujuust kohupiimapasta ja suhkruga ühtlaseks. Tükelda valge šokolaad, sulata vesivannil ja sega vispliga kreemi hulka.

Aseta želatiinilehed koos 3 sl külma veega väiksesse kastrulisse ja lase 10 minutit seista. Soojenda kastrulit pliidil pidevalt segades, kuni želatiin on sulanud. Ära keema lase!

Vala lahustunud želatiin ühtlase nirena samal ajal segades kreemi hulka. Vala segu vormi leiva-šokolaadipõhjale ja aseta vähemalt kaheks tunniks külmkappi tahenema. Kui täidis on tahenenud, valmista koogile kate.

Kate:

400 g vaarikaid

50 g suhkrut

2 želatiinilehte 

Püreesta marjad kannmikseris, köögikombainis või saumikseriga ning suru saadud püree läbi sõela. Sega läbi suhkruga. Aseta želatiinilehed koos 2 sl külma veega väiksesse kastrulisse ja lase 10 minutit seista. Soojenda kastrulit pliidil pidevalt segades, kuni želatiin on sulanud. Vala lahustunud želatiin ühtlase nirena samal ajal vispliga segades vaarikapüree hulka, vala segu aeglaselt koogile ja aseta vorm veel vähemalt kaheks tunniks külmkappi.