Praegu on minu jaoks lemmikaeg aastas! Mitte ainult päikeses, mõnusas soojas ilmas ja pikkades valgetes õhtutes pole asi, vaid veelgi rohkem on mulle meelepärane see, kui palju head ja paremat maitserikast kraami praegu metsast, aiast ja turult saab:) Muul ajal on kõik need viljad, mis hetkel kodumaise ja värskena igapäevaselt laual on alates tomatitest, suvikõrvitsatest ja lillkapsast lõpetades kõikvõimalike erinevate marjadega kas toodud välismaalt, sügavkülmutatud või pikalt seisnud, niiet selline aeg, kus tooraine tuleb pmst otse põllult potti, on lihtsalt imeline! Kuigi enamik toitusid on ju lihtsad - värske kartul, kukeseenekaste ja roheline salat sinna juurde retsepti ju ei vaja - , on need minu jaoks siiski kõige maitsvamad üldse. Samas retsepte selliste toitude jaoks ilmselt keegi eriti ei vaja ja õnneks on ka suur osa suviseid lemmikuid juba blogis olemas alates külmast tomatisupist lõpetades halloumiga aedviljaroaga, kõikvõimalikest marjamaiustest rääkimata.
Kuigi suvikõrvits on aastaringselt saada, siis suviti teen ma sellega erinevaid toitusid ja küpsetisi kohe eriti palju (siin on need kõik olemas). Kuigi kasutan palju ka juba olemasolevaid retsepte, siis mõned uued on samuti varsti blogisse jõudmas;-) See-eest aga avastasin, et üks “vana” retsept on juba paar aastat blogis millegipärast mustandina ootel. Olen seda krõbeda pealispinnaga juustust küpsetist mõned korrad teinud ja see on ülimalt maitsev. Retsept pärineb Marimar Torrese 1992. a. ilmunud teisest kokaramatust “The Catalan Country Kitchen: Food and Wine from the Pyrenees to the Mediterranenan Seacoast of Barcelona”. Marimari näol on tegemist Torrese veiniperekonna liikmega, kes lisaks veinide valmistamisele armastab aega ka köögis veeta. Proua Torres ise kirjutab piruka kohta, et kuna küpsetises on aedviljad, munad ja lahja ricotta-juust ehk head asjad, mida iga ema tahab, et ta laps sööks, siis on see retsept pühendatud tema tütrele Christinale. Sellist pirukat serveeritakse Hispaanias esimeseks käiguks, kuid minu arvates on see hea ka suupistena või lisandina (grill)liha juurde.
Minuni jõudis see kokaraamat tänu Torrese veiniimpeeriumi praegusele juhile Miguel Torres Maczassekile, kes aeg-ajalt koos suurepäraste veinidega Eestit külastab ning kellega mul on au olnud mitu korda kohtuda. Torrese perekond on kasvatanud viinamarju ja teinud veini Kataloonias juba 17. sajandist saadik; Torrese veinimaja asutati 1870. a.
Nüüd on nende perekond aga taasavastamas ja kasvatamas vanu unustustehõlma vajunud viinamarjasorte, mis on inimeste koduaedades suutnud elus püsida pärast 19. sajandil Euroopas istandusi hävitanud viinapuu-juuretäi hävitustööd. Kataloonlaste poolt üleskutse peale kokku toodud erinevatest vanadest sortidest on mõned laboris välja valitud ja kasvama pandud ning nendest valmistatud veinipartiid juba paar aastat tagasi poelettidele jõudnud. Selliste vanade sortide taasavastamine on eriti jätkusuutlik tegevus just muutuva kliima tingimustes, sest kuna temperatuur soojeneb igal aastal keskmiselt paari kraadi võrra, siis kipuvad marjad Kataloonias viimastel aastatel üle küpsema ja happesust kaotama. Samas unustatud sordid on näidanud, et suudavad kõrgetele temperatuuridele ja põuale paremini vastu panna, seega tulevikus domineerivad tõenäoliselt just need pikalt unustuses olnud viinamarjad.
Kirjutasin Kataloonia toidust ja (uutest) veinidest paar aastat tagasi Nädalalõpuleht LP-sse ka artikli. Hispaania kirde osas asuv Kataloonia on autonoomne piirkond unikaalse kultuuri ja täiesti eraldi keelega (mitte dialekt) ning ühe eristuvama köögiga Euroopas. Katalaani köök sisaldab nii maitseid, mida me kõik armastame - tomatid, oliiviõli, küüslauk, sibulad, pähklid, kuivatatud puuviljad, palju värskeid ürte - ehk paljusid toiduaineid, mis on ka Prantsuse, Itaalia jt Vahemere köökides kasutusel, kuid need on teistmoodi kokku pandud. Katalaani köögi rikkuseks on just suur koostisainete valik, mis hõlmab üle 32 000 km2 suurust maa-ala Püreneedest, Costa Brava ja Costa Doradani välja.
Aga et mitte liiga pikalt kirjutada ja lõpuks ka retseptini jõuda, lisan siia hoopis Marimar Torrese kokaraamatu eessõnast pärineva mõtte, mis mulle väga meeldib:
Meie teadvus ja toit, mida sööme on lahutamatud. Meie riietusest ja keelest palju enam defineerib meid see, mida me sööme. Seetõttu saavad täiskasvanud alati lohutuse toitudest, mida lapsepõlves söödi, isegi kui see oli tookord vastu tahtmist.
Kuigi suvikõrvits on aastaringselt saada, siis suviti teen ma sellega erinevaid toitusid ja küpsetisi kohe eriti palju (siin on need kõik olemas). Kuigi kasutan palju ka juba olemasolevaid retsepte, siis mõned uued on samuti varsti blogisse jõudmas;-) See-eest aga avastasin, et üks “vana” retsept on juba paar aastat blogis millegipärast mustandina ootel. Olen seda krõbeda pealispinnaga juustust küpsetist mõned korrad teinud ja see on ülimalt maitsev. Retsept pärineb Marimar Torrese 1992. a. ilmunud teisest kokaramatust “The Catalan Country Kitchen: Food and Wine from the Pyrenees to the Mediterranenan Seacoast of Barcelona”. Marimari näol on tegemist Torrese veiniperekonna liikmega, kes lisaks veinide valmistamisele armastab aega ka köögis veeta. Proua Torres ise kirjutab piruka kohta, et kuna küpsetises on aedviljad, munad ja lahja ricotta-juust ehk head asjad, mida iga ema tahab, et ta laps sööks, siis on see retsept pühendatud tema tütrele Christinale. Sellist pirukat serveeritakse Hispaanias esimeseks käiguks, kuid minu arvates on see hea ka suupistena või lisandina (grill)liha juurde.
Minuni jõudis see kokaraamat tänu Torrese veiniimpeeriumi praegusele juhile Miguel Torres Maczassekile, kes aeg-ajalt koos suurepäraste veinidega Eestit külastab ning kellega mul on au olnud mitu korda kohtuda. Torrese perekond on kasvatanud viinamarju ja teinud veini Kataloonias juba 17. sajandist saadik; Torrese veinimaja asutati 1870. a.
Nüüd on nende perekond aga taasavastamas ja kasvatamas vanu unustustehõlma vajunud viinamarjasorte, mis on inimeste koduaedades suutnud elus püsida pärast 19. sajandil Euroopas istandusi hävitanud viinapuu-juuretäi hävitustööd. Kataloonlaste poolt üleskutse peale kokku toodud erinevatest vanadest sortidest on mõned laboris välja valitud ja kasvama pandud ning nendest valmistatud veinipartiid juba paar aastat tagasi poelettidele jõudnud. Selliste vanade sortide taasavastamine on eriti jätkusuutlik tegevus just muutuva kliima tingimustes, sest kuna temperatuur soojeneb igal aastal keskmiselt paari kraadi võrra, siis kipuvad marjad Kataloonias viimastel aastatel üle küpsema ja happesust kaotama. Samas unustatud sordid on näidanud, et suudavad kõrgetele temperatuuridele ja põuale paremini vastu panna, seega tulevikus domineerivad tõenäoliselt just need pikalt unustuses olnud viinamarjad.
Kirjutasin Kataloonia toidust ja (uutest) veinidest paar aastat tagasi Nädalalõpuleht LP-sse ka artikli. Hispaania kirde osas asuv Kataloonia on autonoomne piirkond unikaalse kultuuri ja täiesti eraldi keelega (mitte dialekt) ning ühe eristuvama köögiga Euroopas. Katalaani köök sisaldab nii maitseid, mida me kõik armastame - tomatid, oliiviõli, küüslauk, sibulad, pähklid, kuivatatud puuviljad, palju värskeid ürte - ehk paljusid toiduaineid, mis on ka Prantsuse, Itaalia jt Vahemere köökides kasutusel, kuid need on teistmoodi kokku pandud. Katalaani köögi rikkuseks on just suur koostisainete valik, mis hõlmab üle 32 000 km2 suurust maa-ala Püreneedest, Costa Brava ja Costa Doradani välja.
Aga et mitte liiga pikalt kirjutada ja lõpuks ka retseptini jõuda, lisan siia hoopis Marimar Torrese kokaraamatu eessõnast pärineva mõtte, mis mulle väga meeldib:
Meie teadvus ja toit, mida sööme on lahutamatud. Meie riietusest ja keelest palju enam defineerib meid see, mida me sööme. Seetõttu saavad täiskasvanud alati lohutuse toitudest, mida lapsepõlves söödi, isegi kui see oli tookord vastu tahtmist.
Suvikõrvitsa-juustuküpsetis Christina
3/4 tl soola
1,3 kg (u 10 väikest) riivitud suvikõrvitsat
3 sl võid
1 suur hakitud sibul
2,4 dl (230 g) ricottat
2,4-3,6 dl (340 g) riivitud juustu
3 lahtiklopitud muna
1/4 värskelt jahvatatud musta pipart
Puista 0,5 tl soola riivitud suvikõrvitsale ja lase 15-20 minutit seista, et viljadest vesi välja tuleks. Aseta suvikõrvitsa köögiräti sisse ja pigista kogu vesi välja.
Aseta 1 sl võid pannile ja prae selles hakitud sibulat madalal kuumusel 10 minutit. Vala sibul kaussi. Pane pannile ülejäänud või ja prae tsukiinit 10 minutit. Aseta kaussi sibulate juurde ja lase jahtuda. Lisa kaussi ricotta, 2,4 dl riivitud juustu, kergelt lahti klopitud munad, ülejäänud 1/4 tl soola ja pipar. Sega kõik korralikult läbi ja maitse, kas on vaja midagi veel lisada.
Määri 12X23 cm läbimõõduga neljakandiline vorm kas või või õliga ja vala tainas vormi. Puista peale ülejäänud juust. Küpseta ahjus 190 kraadi juures 1 h kuni juust on pruunistunud. Lase jahtuda. Võta vormist ja serveeri toatemperatuuril, sest soojana on seda raske viilutada.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar