Suvine PARIIS

Pariisi tulles tundsin, justkui oleks koju jõudnud ja nagu poleks üldse vahepeal ära käinudki! Naljakas, et ka mitmed koolikaaslased ütlesid mulle koolis mind esimest korda nähes, et neil on selline tunne nagu oleks ma alles eile siin olnud ja me oleksime just rääkinud:) Kõik on nii nagu jäi minust maha, ainult et ilm on nüüd soe, inimesed istuvad tänavakohvikutes, eriti õhtuti on need paksult rahvast täis (ja seda igal õhtul nädalas), meie läheme pärast kooli mõnda kooli lähedal asuvasse brasserie'sse, mille ees on lauad/toolid, et saaks ikka väljas istuda jne jne. Lihtsalt I-ME-LI-NE!!!

Üks nädal Pariisis sai nii kiiresti otsa, et ei saanud arugi, kui juba möödas oli. Ometigi mahtus selle sisse nädal aega koolis käimist, koolikaaslastega igapäevaselt välikohvikutes söömist ja veini joomist, õhtusööke heades restoranides, Alastair'i eestvedamisel toimunud terve päeva kestnud väljasõitu Giverny'sse Monet' maja ja aedu vaatama, väikest viisi Mareti sünnipäeva pidamist ja maratoni jooksmist. Tundub, et täitsa toimekas nädal oli ;-) 

Praegu hakkab mul juba teine nädal Prantsusmaal läbi saama (Nizzas ja selle ümbruses Vahmere ääres ja Provence'is), aga blogi kirjutamiseks vaba hetke sain alles nüüd näpata... Eks teen jälle hiljem kõik tasa;-)

Pariisis koolis tegin ka hästi korralikult pilte ja kõik retseptid on olemas, niiet esimesel võimalusel tuleb kokkuvõte:) Mitte et ma ise nädalaks oleks uuesti kooli läinud, vaid LCB õpilased saavad ette registreerides oma lähedasi ja perekonnaliikmeid (piiratud arvul, st igal õpilasel on kindel limiit semestri jooksul) demodele kaasa võtta:)

Nagu pildi vasakul äärel näha (kui seda suuremaks klikata), siis siin juba päevitatakse:) ja pole ka ime, sest sooja on päikese käes u 25 kraadi v isegi rohkem (loomulikult, maratoni päeval ehk siis kui kõige rohkem oleks olnud vaja mõnusat kosutavat jahedust, olevat olnud päikese käes lausa üle 30 kraadi), inimesed käivad juba lahtiste kingade ja kleitidega, igasugused puud ja põõsad hakkavad just lehte minema või on juba lehes või õitsevad ja üleüldse tundub, et suur suvi on kätte jõudnud:)

Nädala veinialane highlight oli Afonso port, mis oli Afonsol seekord aastast 1963 ehk üle kolmekümne aasta vana special edition, mida saab osta ainult eriliste sidemete kaudu (ühesõnaga, igaühele ei pidavat seda müüdama ja Afonso arvates on selle pudeli väärtus üle 600 euro, milles ma ise küll julgeks natukene kahelda:)) 

Ja Pariisi-nädala parim hommikusöök oli üle-eelmisel teisipäeval ehk minu esimesel hommikul Pariisis, sest siis olid meil hommikusöögiks ainult pistaatsikreemi ja rummi-kirsi täidisega koolis tehtud šokolaadimakroonid, sest Afonsol lihtsalt muud enam kodus ei olnud:) Kuna Afonso juures oli esmaspäeva õhtul pidu ja mind keskööl kohe saabudes sinna toimetati (oma kahe suure kohvriga, millega ma just ise eriti sujuvalt toime ei tulnud, olin ma sõna otseses mõttes teiste meelevallas), siis tähendas see ka minu jaoks sleep-overit Afonso juures nagu kooliajal ikka asjad käivad;-) No päris sunniviisiliselt mind muidugi sinna ei veetud, aga kasutati moraalset mõjutamist (Afonso tuli ekstra koos Pauli ja makroonikarbiga  mulle rongijaama vastu, et mind ümber veenda...) Ja makroone oli piisavalt, et saime neid ka hommikusöögiks kohvi kõrvale süüa;-) Super!

Söögialased tipphetked (peale igal võimalusel söödud makroonide ja koolis demodel chef'ide poolt valmistatud toitude) olid aga seekord Cafe Constant'is ja Le Bistrot du Sommelier'is.

Nii Cafe Constant kui ka selle kõrvalmajas asuv sõsar-söögikoht Les Cocottes de Christian Constant on paljude mu koolikaaslaste lemmikrestoranid ja valitud 50 Pariisi parima restorani hulka, nt Time-Out ajakirja poolt. Constant'i restoranid asuvad üsna lähedal Eiffeli tornile ja sealsed toidud (sh ka päevapakkumised) on kõik lihtsalt suurepärased! Pole veel kohanud inimest, kellele sealsed toidud ei maitseks, ja absoluutselt kõik söögid, mida seal söönud olen, alates piimapõrsa põse terriinist ja vasikahautisest lõpetades austri-lõhe tartari (serveeritud austrikarpides) v kammkarpidega, on olnud vääääga maitsvad. Soovitan!:)

Le Bistrot du Sommelier'ist aga rääkis meile ühel demol chef Philippe, kes siiani pole veel kordagi otseselt ühtegi restorani soovitanud. Kuulub see ühele sommeljeele, kes ise tegeleb ka veinide tootmisega ning on kunagi maailma parimaks sommeljeeks valitud. Selles restoranis pakutakse lisaks a la carte'ile ka kolme varianti üllatusmenüüd, mille iga käik serveeritakse koos sinna juurde ideaalselt sobiva veiniga. Kusjuures chef Philippe sõnul teeb selle restorani erakordseks asjaolu, et seal võetakse kõigepealt vein ja siis mõeldakse sinna juurde sobiv toit välja. Ja lisaks andekale (obviously!) sommeljeele pidi seal olema ka väga hea köögitiim. Igal juhul meie valitud menüü toidu ja veini kooslused olid suurepärased ja isegi mu toidu suhtes äärmiselt pretensioonikad koolikaaslased jäid kõik väga rahule:) Veine valati nii, et alguses ei olnud näha, mis veiniga on tegemist, et saaksime äraarvamismängu mängida. Peale aga ühe suhteliselt tundmatu Alsace'ist pärit viinamarjasordi, mida veel keegi kunagi ära polevat arvanud, panime kamba peale ikka enam jaolt täppi kõik:)