Escoffier Escoffieri uulitsas

Ütlen igaks juhuks kohe ära, et ma parafraseerin selle postituse pealkirjaga Eesti kirjandusklassikast ja kuigi praegu asub Escoffier'i nimeline muuseum tõesti Escoffier'i nimelisel tänaval, siis tegelikult ma ei tea, kas see tänav oli juba tema elu ajal niimoodi nimetatud v mitte, aga see pealkiri lihtsalt kõlab hästi:) Tegemist on Vahemere ääres pisikeses külas Villeneuve-Loubet asuva Auguste Escoffier'i (1846-1935) sünnikoduga, millest 1966.a. avati Prantsuse köögikunstile ja selle grand old man'ile pühendatud muuseum "Musee Escoffier de l'Art Culinaire". 

Escoffier oli esimene Prantsuse chef, kes ei olnud kuulus mitte ainult oma kodumaal vaid ka mujal Euroopas. Kui keegi tahab Escoffier'i kohta põhjalikumalt lugeda, siis saab seda teha siin. Escoffier'i, kelle kohta kasutatakse väljendit "Cuisiner de rois et Roi de cuisiniers" ehk "kuningate kokk ja kokkade  kuningas", panus ei seisnenud mitte ainult siiani nii professionaalsete kokkade kui ka tavaliste koduste kokkajate seas kasutusel oleva kokanduspiibli Le Guide Culinaire kirjutamises, vaid muuhulgas ka Peche Melba nimelise magustoidu ja kuivatatud kartulite leiutamises. Minu suureks üllatuseks on Escoffier välja mõelnud (kuigi sellel konkreetsel juhul autorsuse üle siiski vaieldakse) Tournedos Rossini nimelise toidu, mis koosneb veisefileest ja foie gras'st madeira v portveini kastmega. Pean tunnistama, et ma ise pidasin Tournedos Rossini't algselt itaallaste leiutiseks, kuna sõin seda esimest korda Tallinna restoranis Bocca, kus on ikkagi ju eelkõige Itaalia suunitlusega köök (ja helilooja Rossini, kelle auks see roog leiutati, on ka ju itaallane).

Et Escoffier oli tegija mitte ainult oma elu ajal, vaid ka tänapäeval, kinnitab nt asjaolu, et maailma 2011.a. 50 parema restorani hulgas kuuendal kohal oleva Alinea peakokk Grant Achatz tegeleb Escoffieri toitude tänapäevases võtmes valmistamisega, mille kohta saab lugeda siit ja sealt.

Muuseumis on lisaks Escoffieri enda isiklikele asjadele ka selle ajastu mööblit ja köögiriistu, kokakunsti naeruvääristavaid karikatuure ning infot kokanduse ajaloo kohta. Eriti huvitavad on vanad, 19. saj lõpust ja 20 saj algusest pärit menüüd, mida trükiti pidulikel puhkudel nt siidile. Samuti on muuseumis auhindu võitnud suhkru- ja šokolaadiskulptuure ning praeguse aja kuulsatele kokkadele (nt Paul Bocuse'ile) kuulunud esemeid.

Pildid muuseumist ei ole ilusad, sest seal oli tõeliselt hämar, aga üht-teist saab ikka edasi anda. Ma olen üritanud blogis pilte loogiliselt järjestada, aga muuseumis olid igas ruumis asjad üsna läbisegi, nt vanad köögiriistad kõrvuti uuema aja šedöövritega ehk peaagu igas toas oli mõni suhkru- v šokolaadiskulptuur. Ja uutele blogilugejatele teadmiseks, et pilti saab suuremalt vaadata, kui sellel klikata :)

Ma võin eksida, aga mul on millegipärast meeles, et see atribuut oli pasta tegemiseks

Kui mu mälu mind nüüd ei peta, siis need aparaadid olid Escoffieri enda leiutatud. Paremal olev instrument on saiapuru tegemiseks, keskmine aga oliivi-, kirsi- jmt kivide eemaldamiseks.

Vasakul on pardipress traditsioonilise Prantsuse toidu - pressitud pardi (canard au sang) - tegemiseks, paremal nugade "puhastamise" aparaat (see on nüüd otsetõlge inglise ja prantsuse keelest) :)

Paar stiilinäidet karikatuuridest

Vasakul on pipraveski

Paar stiilinäidet menüüdest. Naljakas on vaadata, kuidas üle 100 a. tagasi pakuti üsna samu toite ja isegi samade nimetustega veine ja šampuseid, viimaste aastakäigud olid muidugi teised, nt 1889.a. Veuve Clicqout:)

Escoffieri auks New Yorgis korraldatud õhtusöögi menüü

Christian Camprini poolt 2003.a. tehtud skulptuur tumedast, valgest ja piimašokolaadist, mis kaalub 35 kg ja mille tegemiseks kulus 300 tundi.

Charles Ceva poolt 2005.a. märtsist juunini tehtud suhkruskulptuur

Escoffieri kuju küla peatee ääres

Ja mõned pildid sellest külast ka