Maasika-rabarberikissell ingveri ja kohupiimakreemiga

Kuulsin mõned nädalad tagasi ühelt tuttavalt, et rabarber ei pidavat sisaldama ühtegi inimesele kasulikku ainet, vaid hoopis vastupidi - rabarber viivat kaltsiumi kehast välja, mistõttu seda tuleks alati tarbida koos piimatoodetega, et kahjulikku mõju neutraliseerida. Kuna tegemist on aedviljaga, mis minu arvates niisama paljalt süüa ei kõlba (liiga hapu), siis olen alati eeldanud, et tegemist on igati tervisliku asjaga, kuna kõik head asjad teatavasti on ju kahjulikud v teevad paksuks:)  

Kuna aga jutt rabarberi mitte-kasulikkusest ei andnud mulle rahu, siis sirvisin paar päeva tagasi tarku raamatuid nagu nt Heino Kiige "Maailma viljad", Lilian Issako "Köögiviljad ja maitsetaimed" ning Anita Danielsoni "Tervis marjadest ja puuviljadest".  Tuleb välja, et tegelikult enam-vähem asi nii ongi nagu mu tuttav rääkis. Rabarberis on küll ohtralt kaaliumi, kuid ta sisaldab vaid marginaalses koguses (erinevatel andmetel 8, 10 v 13 mg 100 g kohta) C-vitamiini, samuti kaltsiumi, fosforit, rauda, B-rühma vitamiine ja karotiini. Tsiteerides Heino Kiike, siis: "vitamiine rabarberis eriti ei ole, enamikku mineraalaineid sisaldab keskmiselt, kaaliumi aga rohkesti. Orgaanilistest hapetest on rohkesti kasulikku õunhapet ja organismile kahjulikku oblikhapet." Et oblikhape seob kaltsiumi, võib rabarberit süües tekkida kaltsiumipuudus ja häired kaltsiumiainevahetuses. Seetõttu on soovitav toite rabarberist valmistada koos piimatoodetega, et kaltsiumikaotust korvata ("et oblikhape ühineks piimas sisalduva kaltsiumiga ja muutuks kahjutuks"). Kuna rabarberit ei sööda iga päev ega suurtes kogustes, siis polevat oblikhappe pärast vaja eriti muretseda:)

Rabarberi lehtedes on oblikhapet 10 korda rohkem kui vartes, mistõttu lehed on lausa mürgised. Rabarber on tatraliste sugukonnast ja toidus kasutatakse seda alles mõned sajandid, küll aga on rabarberi juured olnud ravimina kasutusel juba u 5000 aastat.

Rabarberivarsi ei lõigata, vaid murtakse v väänatakse ära, et vältida kaenlapungade vigastamist!!! Nn hooaeg kestab rabarberil juuli keskpaigani ehk rabarberite korjamine tuleb lõpetda 2 kuud enne vegetatsiooniperioodi lõppu, et taimed saaksid järgmiseks aastaks toitaineid varuda. Aga ega ju tegelikult see juulikuine juba kergelt puine rabarber ole absoluutselt võrreldav kevadiste-varasuviste (mai, juuni) rabarberivartega, mida isegi koorida ei ole vaja.

Rabarber on minu arvates superkooslus maasikaga. Kuna aga oma aia maasikateni läheb veel natukene aega, siis senikaua saab nautida imporditud maasikatega valmistatud rabarberikisselli, mille juurde loomulikult ideaalselt sobib kohupiimakreem.

Kisselli jaoks on vaja:
400 g maasikaid
500 g rabarberit
1,5 dl suhkrut
3 spl tärklist
1 l vett
u 30 g ingverit

Haki rabarberid tükkideks ning pane koos maasikate, vee ja suhkruga keema. Samuti lisa kooritud ja  viilutatud ingverijupp. Keeda u 15 minutit ehk kuni rabarber on pehme. 

Kui soovid vedelamat kisselli, siis võid lisada vähem tärklist kui retseptis ette nähtud. Üldreegel on, et ühe liitri vedeliku kohta tuleb vedelama kisselli saamiseks kasutada 1-2 spl tärklist, paksema jaoks 3-4 spl.

Võta pott tärklise lisamise ajaks igaks juhuks pliidilt ära. Sega tärklis külma veega ühtlaseks (u sama kogus v natukene rohkem vett kui tärklist) ja lisa see kissellile, ise samal ajal kisselli hoolikalt segades. Kuumuta kisselli pidevalt segades keemiseni (kuni kissell pakseneb), aga ära keeda, sest muidu tärklise mõju kaob ja kissell tuleb ikkagi vedel. Enne söömist lase kissellil jahtuda ja eemalda ingveriviilud. 

Kohupiimakreemi võid teha nii:
200 ml vahukoort
2 spl suhkrut
vaniljekaun
600 g vaniljemaitselist kohupiimapastat

Vahusta vahukoor suhkruga ja sega see õrnalt alt üles tõstes kohupiimapasta hulka. Lisa ka pikuti pooleks lõigatud vaniljekaunast noaga eemaldatud seemned.

NB! Ära seemnetest tühjendatud vaniljekaunu ära viska, vaid kuivata need ahjus 50 kraadi juures ja kasuta peenelt riivitult v jahvatatult toidus samamoodi nagu seemneidki (koolitarkus).