kolmapäev, 1. juuni 2011

Põhjaka mõis

Võiks küll arvata, et olen üks viimaseid eestlasi, kes Põhjakasse jõudis, aga tegelikult on mu sõprade-tuttavate hulgas veel uskumatult palju inimesi, kes pole seal käinud, niiet selle loo pühendan ma eelkõige neile, et ka nemad Põhjakasse millalgi sööma jõuaksid:) 


Olen juba ammu tahtnud Põhjakasse minna, aga alati on Tartusse minnes - nii harva kui viimasel ajal üldse sinna jõuab - väga kiire v tagasi tulles alati sama kiire ja vaja kuskile kellapealt jõuda. Või siis oled Põhjakasse pühapäeva õhtuks laua kinni pannud, kui ema otsustab teha tütarde Tartus viibimise puhul pühapäevase piduliku lõuna, mis loomulikult osutub mitmetunniseks söömiseks ja veini joomiseks, pärast mida ei ole restoranikülastus kindlasti mitte lähitundide tegevusplaanis. Ometi on mul tuttavaid, kes Põhjakasse ekstra sööma sõidavad v Tallinnast Lõuna-Eestisse sõites oluliselt varem minema hakkavad, et jõuaks tee peal ka Põhjakas peatuda. Nüüd siis jõudsin sinna lõpuks minagi ja panin juba reede õhtuks ka laua kinni:) Vot nii tore koht oli! 
Mõis asub looduse keskel, ka akendest avanevad vaated heinamaadele ja metsale. Kohale jõudes saad parklas kohe laveerida porihunnikute vahel nagu maale vanaema juurde minnes, mis tuletab muidugi meelde, et kummikud peaksid Eestis ringi sõites ikka kogu aeg autos olema. Aga ei tasu nüüd muidugi ära ehmatada - mõisani saab praegusel ajal ikka juba kuiva jalaga:)

Astud uksest sisse ja tunned nagu olekski jõudnud vanaema juurde. Autentsed vanad restaureerimata laudpõrandad, lihtne vanaaegne (aga mitte rõhuvalt-väljapeetult antiikne) mööbel, kultuurikihtide alt väljapuhastatud viimistelmata seinad, igal laual värsked kevadlilled (ühel tulbid, teisel kullerkupud, kolmandal üleüldse erk-kollased võililled), iga laud ja tool absoluutselt erinevat moodi, aga kõik see mõjub uskumatult soojalt ja koduselt.  

Aga mis toitu puutub, siis siinkohal vist võrdlust ikka vanaemaga päris tuua ei saa:) - Põhjaka köök ja toit on küll lihtne, aga see-eest väga hea ja "koduseks" ma seda kindlasti ei nimetaks:) Mina lihtsalt ei kuulu nende inimeste hulka, kelle jaoks sõna "kodune" mõjub söögikoha puhul ahvatlevana, vaid pigem vastupidi ... Põhjaka toidu märksõnadeks on lihtsus, värskus, hooajalisus ja lokaalsus, mis minu jaoks on piisav väga heaks söögiks, kui see on kombineeritud professionaalsuse, sooja suhtumise ja sõbralikkusega.

Võiks ju mõelda, et kolmapäeva pärastlõunal nii Tallinnast kui ka Tartust ikka piisavalt kauges kohas, et paljud sinna niisama sõita viitsiks, on söögikoht Kesk-Eestis suhteliselt tühi. Kui me kella 4 ajal esimestena kohale jõudsime, olid saalid veel tõesti tühjad ja kokad lõpetasid alles lõunapausi, kuid juba tunni aja jooksul olid kahes esimeses saalis peaaegu pooled lauad täis. Ja suvi pole isegi veel  alanudki:):):)

Külalisteraamat


Uksed on eriliselt armsalt rustikaalsed. Need on küll eelnevate värvikihtide alt välja puhastatud, aga uut värvi ega isegi peitsi pole naturaalset ilu varjamas.

Keskmises ruumis on grammofon ja muljetavaldav retro vinüülikogu, millest saabudes kohe lahkelt palutakse meelepärane välja valida. Tunned, et oled oodatud:)


Kapp võib küll olla nagu vanaema juures, aga kapi sisu teeb iga kokandushuvilise inimese kadedaks:)

Lauakatteks on kõigi sööjate ees selle päeva menüü

Seekord siis selline:)


Tõeliselt maitsev tomatisupp! Ma ei ole üldse suppide fänn ja minu eelroog oli üldsegi spargel, aga kui ma võtsin sellest supist ühe ampsu, siis rabasin ma selle kausi enda ette ja enne tagasi ei andnud, kui olin seda mitu lusikatäit ära söönud. Õnneks olime sellel ajal ruumis veel ainult kahekesi:) Ja tavaliselt mul soolane toit (ja kindlasti mitte supid!) sellist reakstiooni ikka reeglina ei tekita...:)

Kongo talu spargel Hollandaise kastme, suitsusingi ja perfektselt pošeeritud munaga, mille lahti lõikamisel laiali valgunud tumekollane (peaaegu oranžikas) munakollane lubab oletada, et tegemist on vabas õhus elava kana munetud munaga (aga see asjaolu jäi paraku üle küsimata) :). Hollandaise kaste on Põhjakas majoneesitaolise konsistentsiga  ja seda on võimalik ka ise sealse koka näpunäidete järgi tegema õppida. Klassikaline hollandaise (mida me koolis tegema õppisime) see küll päris ei ole, aga see-eest lihtsalt kodus järgi tehtav ja spargli juurde suurepärane kaaslane. Aga oluline ju ongi, et hästi maitseks -  alati ei olegi vaja autentsust taga ajada:)

Aga mis pošeeritud munasse puutub, siis kui ma ise ühes postituses selle tegemisest rääkisin, ei maininud ma asjaolu, et nn uputatud munadel tuleb munavalgest tekkinud kiud köögikääridega eemaldada. Prantsuse keeles on selleks isegi spetsiaalne sõna kasutusel - "ebarber". Otsetõlkes tähendab see "habet ajama", aga tegelikult kasutatakse seda köögis lisaks munade "trimmimisele" ka kala uimede ja juurviljade maapealsete roheliste osade eemaldamise kohta. Aga SEE muna, mis oli taldrikul sparglite kaaslasels, oli täiesti uskumatult ühtlane ja ma ei kujuta üldse ette, kuidas selliseid teha õnnestub. Pärast köögis vaatasin, et teised pošeeritud munad nägid sama ilusad välja (justkui oleks koorega keedetud ja ära kooritud). Selle köögisalduse peaks küll välja pinnima;-)

Siin aga perfektselt rare veiseliha värske salati ja seenekastmega

 ja sinepikastmega seakael

Ja Põhjaka kuulus Napoleoni kook

Ma ei tea, kuidas see mul küll alati nii läheb, aga magustoidu pilt on mul eriti kehvake ja udune ning seda isegi siis, kui olen joonud ainult ühe pokaali veini nagu seekord. Ilmselt on asi selles, et hakkan alateadlikult kiirustama (ja ilmselt ka käed kergelt värisema:):):)), kui magustoitu näen, kuigi pärast kahte käiku ja mitut viilu maitsvat leiba võiks ju kõht iseenesest piisavalt täis olla:) Ma ei tea, mis see on, aga kui magustoit lauale tuuakse, siis mul on KOHE vaja seda sööma hakata. Seda enam, et tegemist oli kuulsa koogiga, mida mõned mu tuttavad Põhjakast isegi koju kaasa ostavad. 

Ettekandja tõi koogi lauda kommentaariga "Joel just pani selle kokku" ja avaldas lootust, et see maitseb mulle. See oli tõesti krõbedate vahekihtide ja suhteliselt vedelamapoolse keedukreemiga, mille kreem ei ole veel jõudnud külmas taheneda ja kihtide vahelt süües taldrikule voolas. Ma arvasin, et mulle meeldivad sellise paksu kreemi ja pehmete kihtidega napoleonikoogid, aga tundub, et ma eksisin...:):):) Selline värske kook, mille taignakihid on veel krõbedad, on ikka eriti hea:) Asi on ilmselgelt maitses- pole ju vahet, kui vedel v paks mingi kreem koogi vahel on, kui see sul keele alla viib?! :)


Teede valikus olnud piparmündi ja pärnaõie teed (minu arvates võiks Eestis need iga söögikoha menüüs olla) ning head (ja piisavalt kanget) kohvi serveeritakse sellistest nõuka-aegsetest tassidest, mida tänapäeval ka ainult vanaema juures vist veel näha võib:)

Ja siin siis mõned pildid köögist, kus need maitsvad toidud valmivad. Mu südame aga tegi tõeliselt soojaks köögis pliidil podisev puljongipott, kus valmib põhi erinevatele kastmetele. Sellist asja tahaks ju igas köögis näha:) Pilt kahjuks ei tulnud nii ilus, nagu lugupeetud proua puljong oleks väärinud, niiet seda ma siia kahjuks üles panna ei saa ...




Värsked leivad



Kusjuures leiba saab koju kaasa ka osta. Joel küll kurtis, et leib ei olnud sellel päeval hommikuse telekas käimise tõttu välja tulnud nii hästi kui muidu, aga maitse oli ikka väga hea:) Kui ta ise seda maininud ei oleks, siis mina poleks midagi aru saanud, sest esimest korda leiba nähes eeldadki, et ju siis selline peabki olema:)
Leivajuuretis

Rabarberikook

Ja selline näeb välja krõbe Napoleoni koogi taigen

Imearmas pitsaahi köögis


Vot selline tore koht siis Tallinna ja Tartu vahelisel teel. Tundub nii, et minu edasised Lõuna-Eestisse sõitmised hakkavad edaspidi ligi poole kauem kestma... :)

5 kommentaari:

Kati ütles ...

Olen isegi sinna ammu püüdnud minna ja ikka Talllinn-Tartu mnt läbides muud mõtted ja plaanid, kuid lugedes seda ülevaadet, siis tekib tahtmine end ikka väga kokku võtta:).

Merit ütles ...

Minu lemmik restoran Eestis. Nüüd ja, loodetavasti, alati!:) Koht, inimesed, toit - kõik on ülivõrdes mõnusad. Meeldib rohkem kui Sfäär, Moon, F-hoone, OKO.. peenetest restoranidest rääkimata.

Silja ütles ...

Kati, ma usun küll, et Sa ei kahetse!:)

Merit, täitsa nõus Sinuga!:)

Mumsfilibaba ütles ...

Väga tore blogi on sul ja huvitav lugeda. Ma ise nii tihti Eestis ei käi aga kui külastan siis soovin alati mönusatesse kohtadesse minna. Pöhjaka tundub imetore koht olema ja proovin kindlasti järgmine kord sinna minna.

Silja ütles ...

Mumsfilibaba, aitäh!:) Mul on hea meel, kui Sa siit idee said - selleks see blogi ongi, et toredaid asju teistega jagada!