pühapäev, 29. juuni 2014

Šokolaadikreemiga blondie


Hea meelega lisaks blogisse veel mõne uue rabarbrikoogi või -magustoidu retsepti, aga hetkel pean sellega natukene ootama, sest kuidagi ei ole õnnestunud uusi katsetusi pildile püüda - kas on mõni üritus, kuhu tuleb kook kaasa viia, või süüakse magustoit lihtsalt enne ära, kui ma selle pildile püüda jõuan ... Aga kuna mõned ilusad peened ja roosad koduaia rabarbrivarred on keldris ootel, siis ehk õnnestub hooaja lõpetuseks mõni rabarbrimagus veel teha :) 

Aga praegu on kätte jõudnud maasikaaeg!!! Siseinfo maasikakasvatajalt ütleb, et tuleval nädalal on kõrghetk, mil tasub turule maasikate järele tõtata. Seetõttu sai eilsesse LP-sse pandud ka kaks ülimõnsuat ja lihtsat maasikamagustoiduretsepti - valge šokolaadi mousse marineeritud maasikatega ja kohupiimakreem krõbedate kaerahelvestega. Lisaks on eilses LP-s ka minu lugu Soome Michelini tärniga koka Jouni Toivaneniga, mille juures ta jagab imelihtsa jänesekapsaga panna cotta retsepti. Eriti huvitav magustoidu juures on aga, et selle tarretamiseks pole praktiliselt üldse želatiini kasutatud, vaid seda teeb jänesekapsas sisalduv hape! Soovitan proovida :)

Et väljas sajab vihma ja ilm on hall, siis täna on üks mõnus šokolaadi-juustu kreemi ja valge šokolaadi kook kohvi kõrvale ideaalne - muudab kohe olemise päikseliseks ja soojaks! Küpsetise  teeb pruun suhkur (näiteks hele või tume muscovado, fariinsuhkur) mõnusalt karamelliseks, mandliekstrakt aga lisab laheda martsipanimeki - seda blondie't maitsnud inimesed on arvamusel, et küpsetises on martsipani:) Kook sündis tänu sellele, et mulle hullult meeldivad toorjuustuga brownie'd (ja selline brownie-laadne juustu-šokolaadikook ka), mistõttu mõtlesin, et prooviks ka vastupidi teha ehk küpsetaks hoopis tumeda šokolaadi-toorjuustukreemiga blondie. Kuna poes on saadaval šokolaadiga/šokolaadimaitseline toorjuust, siis kasutasin seda, niiet - mõeldud, tehtud ja tulemusega rahul!:)

Mu enda lemmik juustuga brownie (ja vist kõige lemmikum brownie üldse) on aga mu uues raamatus olev karamelli-toorjuustu-brownie:) Ja kuigi just kirjutasin, et ma eriti oma "vanade" sissetöötanud retseptide järgi kokata ei armasta, siis seda kooki olen nii enne kui ka pärast raamatu ilmumist teinud ikka päris palju, enamasti küll sõprade soovil :)


Idee poolest on see blondie sarnane raamatus (ja pildil) oleva karamelli-juustu-brownie'ga, st toorjuustu ja šokolaadiga marmorkoogiga, aga retsept on hoopis teistsugune. Kui soovid gluteenivaba kooki, siis asenda nisujahu riisi-, maisi- või gluteenivaba kaerajahuga. Mina kasutasin seekord kahte viimast ehk ühte 30 ja teist 35 grammi.

Šokolaadikiht:
100 g võid
130 g valget šokolaadi
130 g (pruuni) suhkrut (mina kasutasin heledat muscovado't)
1 tl vanilli- või 0,5 tl mandliekstrakti
2 toasooja muna
65 g jahu (kasutasin gluteenivaba kaerajahu ja maisijahu)
1/4 tl soola

Juustukiht:
300 g (2 karpi) toasooja šokolaadi toorjuustukreemi
1 toasoe muna

Tükelda või ja šokolaad ning sulata kas pidevalt segades potis või kausis veevanni kohal. Sega sisse suhkur ja ekstrakt. Sega ükshaaval hulka munad ja seejärel soolaga segatud sõelutud jahu. Sega hoogsalt kuni tainas on ühtlane ja läikiv. Laota tainas võiga määritud küpsetuspaberi või fooliumiga kaetud 20X20 cm suurusesse neljakandilisse koogivormi.

Teises kausis sega toorjuust munaga visplit kasutades ühtlaseks ja laota vormi šokolaadisegu peale. Tõsta noa või spaatliga kihte segamini, et tekiks marmorjas muster. Küpseta ahjus 160 kraadi juures 30-35 minutit kuni kook on tahenenud ja sissetorgatud tikule jääb kinni vaid niiske puru. Lase jahtuda ja lõika ruutudeks. 

teisipäev, 24. juuni 2014

Basiilikuvinegrett

Minu viimase aja lemmik on basiilikulehtedest ja kapparitest valmistatud kerge küüslaugumekiga kaste, mis sobib suurepäraselt nii igasugustele grillitud aedviljadele (näiteks suvikõrvits, baklažaan, paprikad, tomatid) kui ka küpsetatud või praetud juustule (nt halloumi) peale valamiseks. Olen seda kasutanud ka tavapärase palsamiäädikast valmistatud kastme asemel klassikalisel tomati-mozzarellasalatil ja on samuti igati hästi sobinud. 

Pildil värsked kodumaised tomatid ja praetud halloumi - mõnus lihtne argiõhtusalat, aga suurepärane (ja ülimalt lihtne ja kiire) ka igasugustel aiapidudel ning grilliõhtutel pakkumiseks.

Soovin kõigile imeilusat Jaanipäeva ja toredat suve, mis paar päeva tagasi märkamatult algas! 

4 sl extra virgin oliiviõli
1 sl sidrunimahla
1 sl kappareid
1 peotäis (u 20 tk) basiilikulehte
1 küüslauguküüs
soola ja värskelt jahvatatud pipart

Püreeri blenderis oliiviõli, sidrunimahl, kapparid, basiilik ja küüslauk ning maitsesta soola ja pipraga. Nirista grillitud aedviljadele, juustule või salatile.

kolmapäev, 18. juuni 2014

Lahtised pirukad martsipani ja apelsinimekiga rabarbriga


See pilt on ühest lahedast kevadisest piknikust hästi toredate inimestega (Instasse panin ka ühe pildi), aga lähemalt räägin sellest järgmisel kevadel, kui fotod koos retseptidega ühes Soome ajakirjas avaldatakse:) Mina panustasin omalt poolt suhteliselt spontaansete rabarbripirukatega, millele andisin apelsini ja Cointreauga pisut särtsu juurde. Selliseid martsipani ja puuviljadega küpsetisi teen alati, kui on kiire, ja paar erinevat versiooni on saanud kirja ka mu raamatutesse. Esimeses on olemas lahtine ploomi-pähkli ja teises õuna-martsipani lahtine lehttaina pirukas. Seekord aga tahtsin katsetada rabarberiga varianti, milleks peab eelnevalt seda aedvilja kas potis või ahjus küpsetama. 

Kasutasin taaskord Eesti Pagari 100 % võiga pärmi-lehttainast, mis mul hetkel on sügavkülmutatud tainastest lemmik. Selle puhul aga tasub sulatamisel hoolikalt järgida pakendil olevaid instruktsioone, eelkõige ajalisi piiranguid. Juhul, kui pean hommikul kohe varakult kokkama hakkama, olen varasemalt alati võtnud külmutatud pärmi-lehttaina õhtul külmkappi sulama, kuid võiga tainas jõuab hommikuks juba kerkima hakata ja tainapakk peenutab külmkapist võttes kummis pallikest. See aga tähendab, et hiljem pannil ei taha ta enam kerkida ja mõnusa kihilise tekstuuri asemel on pigem küpsiselaadne krõbe küpsetis kui korralik eristuvate kihtidega pirukas. Nagu mul nende rababrikoogikestega juhtus ... :)  Seekord sain ikkagi tainast veel kasutada, aga on korra juhtunud, et tainas oli juba nii suureks kerkinud, et sellega polnud mitte kui midagi peale hakata, vaid tuli prügikasti visata ... 

Kuna ma pirukad kohe pärast ahjust võtmist piknikukorvi pakkisin ja kaasa võtsin, siis jõudsin enne kiiruga teha vaid paar klõpsu mobiiliga  - aga no telefonipildike on vast ikka parem, kui üldse mitte fotot, onju?! :)


Vaja läheb:
400 g võiga pärmi-lehttainast
100-200 g martsipani
küpsetatud rabarberit
jahvatatud kaneeli või kardemoni

Küpsetatud rabarber:
400 g rabarberit (u 2 suurt vart)
3 sl pruuni suhkrut
1 sl Cointreau'd, rummi vm kanget alkoholi (soovi korral)
poole apelsini mahl ja riivitud koor

Lõika rabarberivarred pikuti neljaks ja siis u 2 cm pikkusteks juppideks. Aseta koos suhkru, alkoholi ning apelsinikoore ja -mahlaga potti ning kuumuta madalal kuumusel u 5 minutit kuni rabarber on pehme, aga ei ole lagunenud, vaid on endiselt ilusti ühes tükis. Võta rabarber potist välja. Keeda vedelikku potis suuremal kuumusel kuni selle konsistents on siirupine (kulub mõni minut).

Sulata tainas ja rulli plaate laiemaks. Lõika kõik neli plaati kolmeks, et tekiks kokku 12 ruutu. Aseta tainatükid küpsetuspaberiga kaetud ahjuplaadile ja lõika terava noaga neile 1 cm kaugusel äärtest nö raam ümber tainast mitte päris läbi lõigates. Torka keskosa tihedalt kahvliga läbi. 

Riivi martsipan ja laota ühtlaselt tainaplaatile nö raami sisse, lao peale hautatud rabarberitükid ja seejärel nirista siirupit. Puista peale kardemoni või kaneeli. Küpseta ahjus 200 kraadi juures 17-20 minutit kuni pirukate ääred on kuldpruunid.

Kui sa kogu rabarberisiirupit ära ei kasutanud, siis nirista seda veel ahjust välja võetud pirukatele. Kui soovid veelgi magusust lisada, siis nirista küpsetiste peale vedelat mett ja sõelu tuhksuhkrut. See rabarberimaius on ideaalne piknikutoit, kodustes oludes soovitan aga nautida koos vanillijäätise või -kastmega.

reede, 13. juuni 2014

Lihtsamast lihtsad kaneelirullid


Tänase nõidusliku 13. reede puhul tasub lugeda ühte toredat kokkuvõtet toiduga seotud ebausust. Hea näiteks teada, et lisaks vampiiridele saab küüslaugust abi ka kurja silma vastu või et apelsini kinkimise tulemusel võib saaja sinusse armuda - peaks proovima;-) Ja eile alanud jalka MM  puhul üks lahe video ka eelkõige kõigile neile, kes ei ole veel jalgpallifännid:)

Ja siis veel üks ülikerge retseptike ka:) Nimelt on poes müüdav sügavkülmutatud pärmi-lehttainas hea võimalus valmistada minimaalse vaevaga hõrke ja krõbedaid ahjusooje küpsetisi. Reeglina ei ole vaja aega kulutada isegi mitte taina rullimisele - kogu vaev seiseneb vaid taina üles sulatamises. Kui varem olid kodumaised sügavkülmutatud tainad valmistatud margariiniga, siis nüüd on meie kõigi rõõmuks ilmunud müügile ka 100 % võiga pärmi-lehttainas. 

Igaks juhuks hoiatan, et kuna tainas sisaldab ka pärmi, siis sulatamisel tasub järgida pakendil olevaid instruktsioone, eelkõige ajalisi piiranguid. Liiga vara enne küpsetamist sügavkümast välja võetud tainas võib hakata külmkapis juba kerkima ning muutuda seeläbi kasutuskõlbmatuks. 

Külmutatud pärmi-lehttainad on erinevad - on nii tainaid, mis on ühes suures tükis, kui ka neid, mille puhul on tainas pakendisd osade kaupa. Näiteks minu lemmik ehk ainult võid sisaldav Eesti Pagari pärmi-lehttainas on neljas tükis, niiet seda kasutades jaota täidis neljaks.

400 g võiga pärmi-lehttainast
200 g toasooja toorjuustu
7 sl (pruuni) suhkrut
2 sl kaneeli
peotäis rosinaid või kuivatatud jõhvikaid, pähkleid või mandleid (soovi korral)

Sulata tainas, laota laiali ja rulli lahti. Sega toasoe toorjuust suhkru ja kaneeliga ühtlaseks ning laota tainale. Soovi korral puista peale hakitud pähklid, mandlid, kuivatatud jõhvikaid või rosinaid. 

Keera tainas rulli, lõika rullist u 1,5 cm viilud ja aseta väikeste vahedega küpsetuspaberiga kaetud ahjuplaadile. Määri rulle nii pealt kui ka külgedelt  lahtiklopitud munaga. Küpseta kaneelirulle 200-kraadises ahjus u 20 minutit kuni rullid on kuldpruunid. Parimad ahjusoojalt! :)


esmaspäev, 9. juuni 2014

Lihtsamast lihtsam kevadine ahjuomlett spargliga


Ahjuomlett on üks äärmiselt mõnus asi, eriti kui seda on võimalik valmistada vabalt peetavate kanade munadest. Maitse on hoopis teine ja suvisel ajal, kui kanad saavad õues ringi siblida ja endale head-paremat otsida, on juba ka munakollase värvus lihtsalt imeline. Frittata on ka selles mõttes ülitore, et sobib nii hommikusöögiks kui ka pearoaks ja suupisteks. Eriti mõnus suviseks kiireks nädalavahetuse lõunaks, kui parajasti aias toimetad ja pole aega ega viitsimist tulla tuppa suuremat sööki vaaritama. 

Blogis on olemas juba väikesed omletikesed suvikõrvitsa ja suitsulõhega ning suur frittata paprikate ja fetajuustuga - alternatiive, kuidas ja millega ahjuomletti valmistada, on lõputult:) Praegune frittata on eriti väheste koostisosadega (vaid värske krõmpsuv spargel Uus Kongo talust ja murulauk koduaiast) ning minu arvates parim süüa koos parmesanilaastude, praetud halloumi-juustu ja suitsusingi või -kalaga. Jätkub täpselt kahele kergeks eineks.


Spargli kasulikkusest kirjutasin hiljuti LP-s (tõesti üks väga tervislik aedvili!), kuid sellest on olemas veelgi toitainerikkamaid köögi- ja puuvilju - nt ajakirjas Time oli just hiljuti nimekiri 41 sellisest - tasub vaadata, mida menüüsse lisada ;-)


Vaja läheb:
150 g sparglit (puhastatud kaal)
5 muna (või 4 muna ja 2 munavalget)
peotäis hakitud murulauku
soola, värskelt jahvatatud musta pipart

Haki puhastatud (st puised varreotsad ära murtud) sparglivarred u 0,5 cm tükkideks ja prae pannil või sees u 5 minutit. Vahusta munad, lisa hakitud murulauk ning maitsesta soola ja pipraga. Määri ahjuvorm õli või võiga, laota põhja praetud sparglitükid ja vala peale munasegu. Aseta vorm ahju ja küpseta 200 kraadi juures u 15 minutit kuni omlett on täielikult tahenenud. Libista spaatliga vormi äärest läbi, lõika frittata tükkideks ja naudi soojalt.

neljapäev, 5. juuni 2014

Rabarberimarmelaad väikese kaneeliga


Rabarber on oma laheda hapu maitse tõttu minu arvates ideaalne igasugustes magustoitudes ja kookides kasutamiseks. Sellest saab ka suurepärast mahlanapsu, kisselli ja moosi, aga ka mõnusa marmelaadi. Marmelaad on moosist paksema ja tihkema konsistentsiga ning seda on isegi võimalik noaga röstsaiale määrida. Loomulikult saab ka lusikaga süüa ja sobib ideaalselt pann- jm kookide, magustoitude jms juurde.

Kasutasin DanSukkeri marmelaadisuhkrut, tänu millele on rabarbrit vaja väga vähe aega keeta ja säilib selle imeilus roosa värvus. Kui ma just lihapalli-postituses rääkisin oma elust enne ja pärast avastust, siis marmelaadisuhkur on mõnes mõttes samasugune elumuutev ilmutus :):):) Tegin selle suhkruga eelmisel suvel mõned marmelaadid, millest pohla oma jõudis ka mu teise raamatusse ühe kamakreemi juurde, ja mu süda oli võidetud, sest tavalise moosikeetmise asemel saab sellega mõnus marmelaad 1-2-3 valmis ning säilib võimalikult palju komponentide esialgset ehk naturaalset tekstuuri ja värvust. Minu arvates superhea asi! Kuigi ma vahel teen ikka ka moosi, siis marmelaadisuhkruga on elu hoopis ilusam ja tulemus meeldib mulle oluliselt rohkem kui moosisuhkruga keediseid valmistades, tavalisest suhkrust mooside puhul ma parem üldse ei räägigi:)

Mina lisasin marmelaadile seekord kaneelikange, aga vabalt võib maitsestada ingveri, vanilli või kardemoniga, samuti peenelt riivitud apelsinikoore või hoopis mõne alkoholiga, nt cointreau v amarettoga. 


Rabarberimarmelaad:
550-600 g peenelt viilutatud rabarberit (koorimata)
160-170 g marmelaadisuhkrut (pool pakki)
mõned kaneelikangid

Aseta kõik asjad potti, pane potile kaas peale ja lase u tunnikene seista kuni suhkur on sulanud ja rabarbrist mahl välja tulnud. Aseta pott pliidile ja kuumuta aeglaselt keemiseni. Keeda aeg-ajalt segades max 5 minutit. Konsistents võib olla vedel - jahtudes marmelaad taheneb ja pakseneb. Võta kaneelikangid välja ja vala moos steriliseeritud purkidesse. Sulge õhukindlalt ja hoia jahedas.

esmaspäev, 2. juuni 2014

Lihapallid ja elumuutev avastus :)


Ma võiks öelda, et mu elu jaguneb kaheks - elu enne, kui ma sain teada, et lihapalle saab ka ahjus edukalt küpsetada, ja elu pärast ... :D Enne seda elumuutvat avastust tähendas kotlettide valmistamine tervet maja täis praadimislõhna, mis hoolimata täisvõimsusel töötavast äratõmbekapist, jäi riietele ja juustesse, pikka aega pliidi ees passimist, tohutult hulka rasvapritsmeid, mida pidi pliidilt ja mujalt küürima jne jne ehk kõike, mis lihapallide praadimisega kaasneb. Nüüd aga vormin pallikesed valmis, laon ahjuplaadile ja võtan küpsenud lihapallid ahjust välja - nii lihtne ongi!

Minu arvates on parim just selline nö kahes osas küpsetamine, et kõigepealt kõrgem temperatuur, mis annab mõnusa pruuni "kooriku" ja võtab nö mahlad kinni, ning seejärel madalam, et lihapallid ilusti seest ära küpseks. Olen proovinud neid ka ühtlaselt 200 kraadi juures 20 minutit küpsetada, aga sel viisil ei jää tulemus nii mahlane.

Ma ise armastan samuti enda tehtud lihapalle süüa, kuid eriti populaarne on see toit minu arvates just meeste ja laste hulgas, mistõttu teen neid alati umbes kilost hakklihast (ehk kahekordistan retseptis olevad kogused, millest saab u 50 lihapalli), et jätkuks kauemaks kui 5 minutiks:) Eriti head on minu arvates lihapallid tomatikastmes. Kusjuures, see on küll üks Itaalias eksisteeriv roog, aga klassikaline USA-s jt riikides asuvate Itaalia restode toit ehk lihapallid tomatikastme ja spagettidega seda teps mitte ei ole. Siin on väga lõbusalt kirja pandud päris mitmed road, mida peetakse Itaalia omadeks, kuid tegelikult seda pole - mõni asi võib päris üllatav olla;-)

Kuigi ma enamasti ei pane soolakogust retseptides kirja, siis lihapallide puhul on oluline seda mõõta, sest saab ju alles hiljem teada, kas oli parajalt - alla 1 tl jääb minu arvates pisut magedavõitu. Kuna ma pole ikka veel suutnud endale hakkliha tegemiseks vastavat vidinat KA-le muretseda, siis ostan seda valmiskujul poest. Viimasel ajal kasutan peamiselt Maks&Mooritsa delikatesshakkliha (50% sea- ja 50% veiseliha) ja sama firma veisehakkliha segu. Ma ise teeks muidugi ainult veiselihast, aga kuna rasvasemad lihapallid on siin majas populaarsemad, siis tuleb mul kompromiss leida :)

Lihapallide juurde sõime seekord sparglit, mille peened varred ma lihtsalt pannil või sees läbi praadisin (mõned minutid keskmisel kuumusel) ning maitsestasin soolahelveste, värskelt jahvatatud pipra ja natukese sidrunimahlaga. Vanemad ja jämedamad varred võid aga ahjus röstida nii nagu siin kirjas on.

Ahjaa - need lihapallid on gluteenivabad!!! :)


Minu lihapallid:
450-500 g hakkliha
1 väiksem sibul
1 küüslauguküüs (soovi korral)
1 väikese kuhjaga sl riisijahu
1 muna
1 tl soola
cayenne'i või (tšilli)pipart ja oreganot või (külm)kuivatatud tüümiani, koriandrit vms, sobivad ka igasugused peenelt hakitud värsked ürdid nt tüümian, rosmariin ja koriander

Haki sibul hästi peenelt, samuti küüslauk ja prae soovi korral pannil keskmisel kuumusel või sees klaasjaks. Võid sibula ja küüslaugu ka ilma läbi praadimata kotletisegule lisada, kui kiire on, aga praetult on parem.

Sega/klopi kõik kausis kokku tihedaks seguks. Kui on aega, siis aseta hakklihamass tunnikeseks külma, kui mitte, siis vormi kohe pallid. Proovi neid käes peopesade vahel natukene "kloppida" ehk ühelt peopesalt teisele "lüüa", et pallid tihedamalt kinni mätsiksid ja küpsetamisel ilusti kuju hoiaksid. 

Lao hakklihapallid küpsetuspaberiga kaetud või võiga määritud ahjuplaadile ja küpseta ahjus 220 kraadi juures 10 minutit, kuni need on pealt pruunistunud. Alanda ahju temperatuur 180 kraadile ja küpseta veel 10-15 minutit (sõltuvalt suurusest) kuni lihapallid on läbi küpsenud.