Põhja-Itaalia - maailma kõige ilusam riik

Parafraseerides Maiet ja Valdurit, kes leidsid, et maailma kõige ilusam riik on Lõuna-Eesti, pean ma ütlema, et kuigi loomulikult armastan ma ka Lõuna-Eestit (olen ju sealt pärit), siis tegelikult on maailma kõige ilusam riik ikkagi Põhja-Itaalia! Mulle muidugi väga meelidvad ka Toskaana ja Umbria, kuid Lombardia, Piemonte, Veneto jt siinsed maakonnad on veel ägedamad:) Pealegi valmivad peaaegu kõik mu itaallastest lemmikveinid (franciacorta, amarone, barolo jt) selles piirkonnas:) Kuid ka siin on erinevate maakondade vahel tohutu konkurents ... Üle-eelmisel korral ehk kaks aastat tagasi siinkandis olles öeldi mulle Lombardias, et nad ei saa üldse aru, miks ma ka Piemontesse tahan minna, samas kui Piemontes pahandati, et miks ma küll ometi tahan Lombardias aega raisata ja kahte nädalat Piemontes mööda ei saada ... :)

Ma pean muidugi objektiivsuse huvides ütlema, et reeglina meeldivad mulle peaaegu kõik kohad, kus ma parajasti olen ja peaaegu alati tundub just SEE praegune reis maailma parim:) Virisemisele ei kaldu ma üldiselt ka tavaelus, aga reisidel on eriti raske end positiivselt lainelt kõrvale kallutada eriti sellises imelises kohas nagu Itaalia, kus on superhea toit, suurepärased veinid, imeilus loodus, nunnud linnakesed, ülimalt lahked ja toredad inimesed jne jne. Pole siis ime, et seal igal aastal vähemalt korra käin ja iga korraga hakkab mulle seal "saapas" üha rohkem meeldima ... :D Samas on uskumatu, et ma alles esimest korda Itaaliast blogin, aga kuna seekord sai antud lubadus oma kogemused ja soovitused kirja panna, siis pole pääsu :) Mille üle mul on tegelikult ülimalt hea meel, sest muidu poleks seda muude asjatoimetuste kõrval teha jõudnud ega viitsinud, samas aga on endalgi teinekord hea vaadata. Ja tore ju, kui saab kasulik olla - loodan südamest, et Teil, Murel ja Jaanika, on ülitore reis! :)

Ilmselt neile, kes Põhja-Itaalias rohkem reisinud, kohalike ja Itaalias elavate tuttavatega suhelnud jne, ei tule üllatusena, et põhjaitaallased on ülimalt vaenulikud Roomast allpool elavate rahvuskaaslaste vastu, sest siinsed jõukad provintsid ja töökad inimesed peavad neid "laisku halvasti riides käivaid ebaviisakaid korrumpeerunud ja lärmakaid" lõunamaalasi seal Aafrikas (jah, Rooma ja sealt allapoole on kõik "Aafrika") ülal pidama ning tõsiselt soovitakse eralduda. Eesti ajakirjanduses sellest loomulikult juttu ei ole, küll aga leiab artikleid välismaa meedias. Ma muidugi ise selles osas seisukohta ei võta, küll aga on kõnekas fakt, et Lõuna-Itaalia majandusega võrreldes on isegi Kreeka paremal järjel ...

Aprilli alguses oli seal juba üle 20 kraadi sooja, ka ööd on mõnusad soojad, õitsevad õuna- ja kirsipuud, võililled, tulbid, nartsissid ja moonid, linnud laulavad ja rohi on roheline :) Kusjuures, õhus oli selline mõnus suvine hõng, mida tunneb Eestis tavaliselt alles mai lõpus. Eriti tugev on aga värskelt niidetud muru lõhn - see on nii intensiivne, et isegi autos on tunda, kui mõnest suuremast äsja niidetud muruga platsist mööda sõidad :)

Kindlasti tasub Milanosse lennates minna San Pellegrino termidesse, millest Aet on põhjalikult oma blogis kirjutanud (aitäh!) :) Tänu temale me sinna ka ise sattusime, sest oleme juba varem plaaninud seda imelist kohta külastada, aga kuidagi ei tundunud see piisavalt äge koht olevat ja ma ei ole ka suurem asi SPA-s käija. Eestis satun SPA-sse vaid tänu üritustele sõprade v trennikaaslastega ja niisama vabatahtlikult kuskile basseini sulistama ei kipu - saunas saab õnneks (sõpradega) ka mujal käia ilma, et peaks kuskile eraldi sõitma ja siis suure hulga võõraste inimestega koos laval istuma, seda enam, et järjest enam tekib tuttavaid, kellel kodus lisaks tavalisele leilisaunale ka aurusaun olemas on. San Pellegrino termid on aga Eesti SPA-dest absoluutselt erinev, sest paari nigela ülerahvastatud basseini ja sauna asemel on terve rida erinevaid (ja erinevate mõjudega) basseine, (mulli)vanne, (auru)saunasid - kokku ilmselt kümneid. Samuti on tohutult palju erinevaid terrasse, nii väiksemaid ja eraldatumaid kui ka suuremaid ja koos välibasseinidega, mõnusaid nurgakesi ja pisut suuremaid ruume, kus niisama vesivoodil vm pikutada, linnuaulu kuulata vms. Veetsime seal terve päeva ja igav ei hakanud, muidugi oli ka seltskond suurepärane:D (meil mõlemal on ikka hullult vedanud! :D) Kell 6 õhtul oli aperitivo tasuta vahuveini ja suupistetega, mis oli samuti väga lahe, sest erinevaid snäkke oli palju suurem valik kui tavaliselt aperitivo ajal ja raha ei küsitud isegi joogi eest. Lisaks nautisime ka lõunat, mille eest tuleb eraldi maksta, kuid see on väike summa (alla 20 euro) ja suurepärane buffet on seda kindlasti väärt. Meie öömaja perenaine, kes kuulis, et me sinna lähme, printis meile täiesti ootamatult mingid itaaliakeelsed paberid välja, niiet saime oma piletid 10% odavamalt, niiet tasub hotellis vm ööbimiskohas mainida, et termidesse minek :)

Puuviljad, maitsevesi, tee - need on kõik koridoris tasuta saadaval

Ööbida meeldib mulle Itaalias hotellide asemel kodustes agriturismo'des jm kodumajutustes, sest see on hoopis teistsugune kogemus, kuigi hinna poolest võib olla isegi kallim. Aga see, kuidas perenaised hoolitsevad su eest, kui maitsvaid asju hommikusöögiks pakuvad - värske kohv, kohalikud juustud, singid, vorstid, pagariärist toodud soojad saiad, ise tehtud koogid, värskelt pressitud mahl jms - igal asjal on oma lugu. Nendelt saab ka alati parimaid soovitusi söögikohtade ja veinimajade osas :) Nt olime Valpolicella viinamarjaistanduste vahel imeilusate vaadete ja  terrassiga villas, mille hästi tore ja armas perenaine Paola on külalistele ööbimiseks loovutanud juba viis tuba. Või Garda järve ääres armsa Salo linnakese juures oliivipuid täis mäenõlvadel üle 500 aastat vanuses majas Agriturismo Villa Bissinga, mis oli imeilusti ja stiilselt renoveeritud, niiet kõik lae, seina jm maalingud olid taastatud.  Nii need kaks kui ka kõik eelmised kohad (Põhja-Itaalias, Toskaanas, Umbrias) on alati olnud hästi positiivsed kogemused - üliarmas pererahvas, hea söök, ilus koht, nunnud ja puhtad toad jne. Palju soojem ja huvitavam ja kuidagi nagu "kohalikum" ... :)

Kui restot valida, siis Itaalias on ikka väga suur vahe, kas minna mõnda turistikasse või süüa kohas, kus itaallased ise käivad. Turistidele mõeldud restosid mina ei hinda ega külasta, sest toiduelamust neist ei saa (vähemalt mitte positiivset), küll aga naudin kohti (olgu see siis osteria, trattoria, ristorante vm), mille suured saalid on vaid kohalikke täis, menüü on itaaliakeelne (vahel võib juhtuda ka ingliskeelne olemas olla) ja toit supermaistev. Veinidest rääkimata, sest veinipiirkondade söögikohtade veinilistid on tohutu pikad, pmst nagu kataloogid :) Need kolm kohta, mis ma kirja panen, et ma isegi saaksin neid järgmisel korral külastada, on küll suured (mitu erinevat saali), aga laud tasuks ikkagi eelnevalt kinni panna, sest muidu võib ilma jääda.

Tänu meie ülilaheda perenaise (Villa Archi) soovitustelele saime nautida õhtusööki Castrum'is, kes teevad ise sinki, oliiviõli ja veini (kõik on superhead!!!) - käisime seal suisa kaks korda ja proovisime lühikesest menüüst peaaegu kõik asjad ära, mis aga oli tõsine challenge, sest portsud on ülisuured ja võtsime mõlemal korral vähemalt kaks käiku. Eelmisel pildil singi-juustu valik, järgmisel  imemaitsev spargliroog suure kuhja kohapeal valminud hõrgu singi ja mõnusa Poola kastmega - viis keele alla! Kusjuures mõlemad on eelroad, pearoaks söödud erinevad lihad- seakoot ja lammas, teine päev kilo veiseliha (sellest ka instas foto) olid veel palju, palju suuremad. Aga kõik oli ülimalt hea! :)

Albergo Ca Dei Maghi's valmistatakse samuti oma suurepärased veinid ise, lisaks veel oliiviõli. Ka selle koha omanik ja perenaine oli ülilahe. Mõnusalt volüümikas naine, kes meie küsimuse peale, et millist magustoitu ta tohutu pikast nimekirjast soovitab, näitas enda suure kõhu peale ja ütles, et kõik need on head :) :) :)  See oli ka meie agriturismo omaniku enda lemmik-koht ja siin foto meie pearoogadest, eelroad jäid pildistamata ja magustoidud said instasse, samuti nende desserdimenüü

Teine meie perenaise Paola lemmik oli superhea koht, kus oli parim värske pasta. Groce d'Oro on avatud ka lõuna ajal (ja ka siis on kõik lauad täis), aga õhtuti tasub endale laud kinni panna, kuigi ruumi tundub kõvasti olevat. Siin minu superhea pasta värske kreemise buffalo mozzarella'ga

Ja panen kiirelt kirja ka paar meie väga meeldinud viinamarjaistandust/veinitootjat, sest kuigi käisime mitmetes erinevates, siis need mõlemad olid väikesed ühele perele kuuluvad ettevõtted, kes kasvatasid ka ise kõik viinamarjad, ning kelle veinid olid superhead!

Le Marognole - veinitootjate perest pärit veinimeister töötas suures tuntud veinimajas 19 aastat enne, kui hakkas ise veini valmistama. Tema perfektsionism paistab silma (hellitab maitsemeeli - oleks täpsem öelda) igas asjas (veinis). Kasutavad veinivalmistamisel vaid oma 6 ha maalapilt käsitsi korjatud viinamarju, kusjuures Amarone valmib vaid ühe istanduse marjadest, mis aub 350 m kõrgusel merepinnast ja on avatud nii jahedatele tuultele kui ka kuumale päikesepaistele. Veinidele on tekkinud juba täiesti oma fännid ja hiljuti pidid nad müüki panema juba 2012.a Amarone, sest eelmised aastakäigud olid kõik läbi müüdud ja nõuti uut. Ja nende Amarone on tõesti imehea, ka see "nooruke", väga maitsev oli aga veel see oma looga vein.

10 ha istandusi omav ja ühele lahedale perekonnale kuuluv Villa Crine sai hiljuti auhinna oma superhea Recioto eest, aga põhjusi nende veine juua on küllaga, sest nad teevad suure entusiasmi ja armastusega erinevaid põnevaid veine veel, nt valget veini 100% corvina'st, mis on üks tüüpilisi Valpolicella punastest viinamarjadest, samuti 100% molinarast punast veini, mis on heledam ja mida üha vähem sealkandis kasvatatakse ja veinidesse lisatakse.

Sellel fotol on näha, millised näevad välja neli piirkonna viiest põhilisest viinamarjasordist ehk corvina, corvinone, rondinella, molinara ja croatina (kui pildil klikata, saab selle suuremaks ja on paremini näha)

Valpolicella on üliarmas maakond ja seal olles tasub kindlasti päevakene Veronas veeta

Soovitusi, mida teha, kuhu minna, on olemas nt siin - kõik need tunduvad samuti ägedad kohad, niiet jäi veel järgmiseks korraks kuhjaga avastamist. Samuti on väga äge (ja imeilus) Franciacorta piirkond. Seal olin juba mitmendat korda ja kuna ilmselt sügisel jälle lähen, siis ehk kirjutan ka sealsetest istandustest - praegu jätan selle osa vahele (aga soovitan ikka soojalt) :)

Milanos aga tasub minna turiste täis kesklinnast nt Via Palermo tänavale, kus palju disainerite butiike ja mitte-turistikaid (loe: häid) söögikohti. Meie sattusime sinna tänu üliägeda ja kvaliteetse kingadisaineri külastamisele, kelle käest kokku kolm paari kingi koju kaasa tuli, mh minu lemmikud Lermontovid ja stiilsed Gatsbyd. Kõigile naistele on aga hea uudis see, et peagi tuleb välja ka naistekingade kollektsioon :)

Söögikohtadest oli meie lemmik Grand'Italia (Via Palermo 5), kus lauad on ülitihedalt ja resto on lõunasel ajal nii rahvast täis, et oled õnnelik, kui ka teistega lauda jagama saad. Toit on imemaitsev, teenindus armas :) Pildil klassikaline tagliata di scottona ai ferri ehk grillitud veiselihalõigud

Lihtsama toidu ja väliterrassiga, samuti rahvast paksult täis koht on aga Trame, kus me oma viimase päeva pikale veninud hilise lõuna tegime. Väga mõnus! :)