Kui ma aastal 2010 “päris” töölt ära tulin ja aasta vabaks võtsin (ehk siis ingl k sabbatical’i) plaaniga millalgi juristina tööd jätkata, siis selle poole aasta jooksul, mis ma enne Pariisi kokakooli minekut puhkasin ja reisisin, sattusin ka 1,5 kuuks Kaliforniasse. Seal olid tol hetkel esindatud juba kõik need toidutrendid, nt lehtkapsas, kinoa ja haputaina sai (ingl k sourdough), mis nüüd lõpuks pika ringiga ka Eestisse on jõudnud. Üks tõeliseid nö hitte, mille fännid olid kõik mu erinevad sõbrad ja tuttavad, kelle juures San Franciscos, San Diegos ja Santa Barbaras elasin, olid bataadist friikartulid. Need mõnusalt krõbedad ja kergelt magusad suupisted olid igas popimas söögikohas olemas ja loomulikult sattusin ka ise neist kohe vaimustusse. Lisaks pidid maguskartulist tšipsid olema oluliselt tervislikumad kui tavalisest kartulist, mis on aga jälle üks sellistest laialtlevinud väikestest müüdikestest. Kui kirjutasin paar kuud tagasi bataadist Laupäevaleht LP-sse artiklit, siis lugesin selle toitainesisalduse jm kohta kodus olevatest raamatutest. Tegelikult on maguskartul ehk tervislik alternatiiv “paksuks tegevale” kartulile hoopis kalori- ja tärkliserikkam, lisaks on selles ka suhkrut. Kiudainete suhtes on kartul ja bataat praktiliselt võrdsed, kuid karoteeni osas on viimane siiski esirinnas. C-vitamiini on bataadis aga poole vähem kui värskes suvises kartulis.
Kusjuures tegelikult ei ole maguskartul tavalise valge kartuliga üldse omavahel suguluses, vaid hoopis kassitapuliste sugukonnast. Samasse kuulub ka eesti keeles sugukonnale nime andnud tavaline meil levinud umbrohi kassitapp. Päris ühte perekonda kuulub aga Eestis ilutaimena tuntud verev lehtertapp. Sõna “tapp” ei ole seotud tegusõnaga “tapma”, vaid oli vanasti humala teine nimi. Sealt on tapp saanud kõigi ronitaimede nimetuseks.
Maguskartulist friikad meeldivad minu teada kõigile ja neid on ka väga lihtne teha. Erinevalt tavalisest kartulist ei ole bataati vaja enne ahjus röstimist pehmeks keeta või aurutada, mistõttu sellest maitsva snäki või praekõrvase saamine võtab oluliselt vähem aega. Maguskartulist friikartulid on jube head niisama süüa, aga soovi korral võib teha juurde jogurtikastme. Kastmeks piisab ka lihtsalt maitsestamata jogurtist, mis on segatud nt harissa, hakitud küüslugu ja/või hakitud ürtide vms, kuid lisaks võib teha ka krõbeda seemne-pähklisegu.
Vaja läheb:
u 1 kg maguskartulit
u 3 sl oliiviõli
soola
Soovi korral koori maguskartul ja lõika õhukesteks sektoriteks. Aseta ühe kihina küpsetuspaberiga kaetud ahjuplaadile. Nirista peale oliiviõli, sega läbi nii, et kartulid oleksid enam-vähem õliga kaetud ja puista peale soola. Küpseta ahjus 220 kraadi juures 25-35 minutit kuni kartulid on pealt kuldsed ja krõbedad. Vähemalt korra küpsetamise ajal sega kartuleid, et need ühtlaselt mõlemalt poolt krõbedaks läheksid. Serveeri koheselt. Soovi korral tee juurde vürtsikas jogurtikaste krõbeda seemneseguga.
100 g paksu maitsestamata jogurtit
2 sl harissat
2 sl heledaid või musti seesamiseemneid
2 sl kõrvitsaseemneid
2 sl röstitud ja kooritud metspähkleid
värske koriandri või tüümiani lehti
Sega jogurt harissaga läbi. Rösti seemneid ja pähkleid kuival pannil kuni need on kergelt pruunistunud, lisa näpuotsatäis soola ja lase jahtuda. Serveerimisel puista jogurtikastmele või aseta eraldi kaussi.
Harissat müüakse ka enamikes poodides, aga seda saab lihtsalt ise kodus teha:
5 tšillipipart
5 küüslauguküünt
2 sl röstitud köömneid
2 sl röstitud koriandriseemneid
1 sl šerriäädikat
oliiviõli
Torka tšillipiprad kahvliga läbi ja prae õli sees 2-3 minutit kuni need on pruunistunud (peaaegu kõrbenud). Aseta õhukindlalt sulatavasse kilekotti ja lase jahtuda. Jahtunud tšillidelt koori nahk, lõika pooleks ja eemalda seemned. Tambi uhmris tšilli pudruks, lisa kooritud küüslauguküüned, röstitud köömned ja koriandriseemned ning töötle ühtlaseks massiks. Lisa äädikas ja õli ning sega pastaks. Hoia pastat külmkapis õhukindlalt suletud anumas.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar