Greibimekiga šokolaaditrühvlid

Et mul oli kapis üks suur 300-grammine greibimaitseline šokolaad, siis mõtlesin, et teeks seekord ühed mõnusad trühvlid - juustukook selle šokolaadiga on mul juba blogis olemas. Lisaks greibimekiga šokolaadile olen juba katsetanud kookides vaarikamaitselist šokolaadi, samuti kirsi oma ja tulemusega igati rahule jäänud ;-) Ka nendes kommides võib kasutada nt vaarika-, kirsi-, apelsini- jm maitselisi šokolaade. Eriti meeldb mulle, et nendest šokolaadidest saab väikese hapuka või mõrkja nüansi, mis on magusale asjale minu arvates äärmiselt vajalik:) Muidugi võid kasutada ka tavalist tumedat šokolaadi, kuid sel juhul võid maitseks juurde lisada nt paar supilusikatäit brändit, Cointreau'd, Amarettot, mõnda koorelikööri vm alkoholi, riivida Tonka uba või hakkida nt kuivatatud jõhvikaid.

Kommide jaoks läheb vaja:

300 g greibimaitselist tumedat šokolaadi
300 g (2 karpi) toasooja šokolaadi toorjuustukreemi (Farmi)

Sulata šokolaad ja sega toorjuustukreemiga ühtlaseks. Lase vähemalt 2 h külmkapis seista ja vormi massist teelusika abil väikesed pallid. Veereta neid kakaopulbris või riivitud šokolaadis. Kokku saab 25-30 trühvlit.

Matk Andide pilvemetsades

Pikk nädalavahetus on ikka tore, saab vanade fotodega tegeleda - käisin ju Argentiinas novembris, niiet viimane aeg postitused ära teha, sest uus reis on juba loetud päevade kaugusel. Ja halli talveilma sobib nende piltidega tegelemine nagu valatult - päev on kohe palju päikselisem! :) Tahaks muidugi kõik Argentiinaga seonduva ning samuti mõned tähelepanekud meie jaanuarikuisest 10-päevasest reisist Piemontesse ja Lombardiasse kirja saada enne, kui uued muljed peale tulevad:)

Eelmises Argentiina-postituses kirjutasin Andides asuvast ägedast Salta nimelisest linnast. Sealt edasi sõitsime üles mägedesse. 

* Igaks juhuks mainin, et kuigi kõik pildid on blogi jaoks pisikeseks tehtud, siis saab klikates neid siiski natuke suuremalt vaadata.

Esimene peatus oli Salinas Grandes nimelises soolakõrbes ehk 3350 m kõrgusel ja 525 ruutkilomeetril asuvad poole meetri paksused soolaväljad, mis on Holocene'i ajal kuivanud järv.

Kogu mööbel on soolast tehtud :)

Ja seal lähedal nägime üsna lähedalt vikunjasid, mis on suhteliselt haruldane juhus

Ja siin kaks Aivar Orase tehtud pilti neist loomadest

Nii kõrgel mägedes rohelust just eriti ei ole, küll aga kasvas seal ohtralt kaktuseid

Üks Aivar Orase imeilus foto ka :)

Paaritunnise peatuse tegime ka Purmamarcas. See on üks külake mägedes, kus tasub osta indiaani käsitööd. Linna ääres asub kuulus seitsmevärviline mägi Cerro de los Siete Colores

Kui hakkasime edasi sõitma, siis algas seal kohalikel mingi festival, millest ma kiirelt paar pildikest sain

Andides on aeg-ajalt tee ääres näha surnuaedu

ja siin kaks Aivar Orase superilusat lähivõtet

Ööbisime ühe öö Humahuacas, mis on üks hästi säilinud armas linnake, kus elavad peamiselt ketšua keelt rääkivad indiaanlased. 

Sissepääs turule

Sealt sõitsime üles 4200 m kõrgusele, et imetleda seda värvilist mäge (Hornocal on nimeks)

Ja edasi mööda kitsaid mägiteid

1633. a rajatud Santa Anasse, kus kõrghetkel elas 7000 Guarani indiaanlast. Hetkel on külasse elama jäänud veel vähesed, võib-olla mõnisada inimest. Santa Ana asub 3500 m kõrgusel merepinnast, veel 10 a tagasi sai sinna ainult mööda kitsukesi mägiteid liiklusvahendina eeslit kasutades. Nüüdseks on aga ehitatud "suur" üherealine tee, mis on aga nii käänuline ja üles-alla kulgev, et meie seast läks päris mitmel inimesel süda pahaks





Politseijaoskond









Pildike kohalikust külapoest, kust õlut ja odavat veini sai osta


Meie ööbismiskoha siseõu ja võõrustajad. Praegu on seal kevad ja lilled õitsevad, sooja oli mõned plusskraadid, aga ikkagi oli kohutavalt külm. Ma ei kujuta ette, mis seal veel talvisel ajal on ...:(

Santa Anast hakkasime hommikul pilvede vahel allapoole matkma, läbides osaliselt ka inkade poolt 600 a tagasi mägedesse rajatud teedevõrku, mis omal ajal kulges läbi terve nende impeeriumi.

4 päeva kestnud matk Andide pilvemetsades, kus pilved olid sõna otseses mõttes meie ümber ja ka allpool, oli ilmselt mu lemmik osa reisist. Sinna nö tavaturisrtid eriti ei juhtu ja nägime väheke teistsugust  elu, kui suuremates linnades. Mägedes on väiksed interneti- ja telefonilevita külakesed, kus elavad põlisrahva järeltulijad. Mägitee oli kitsas ja ühtegi inimest me matkates ei kohanud. Minu arust täielik paradiis :)

Ingrid puhkab jalga

Minu puhkehetk :)

Teel alla ööbisime ühe öö Valle Colorados (2800 m üle merepinna), mis ülalt vaadates oli selline

Kohalik kirik

Külades on endiselt eeslid peamiseks abimeheks, nt sellelel pererahval, kelle juures ööbisime, oli neid suisa kolm

Üks surnuaed mägedes

Viimane öö Andides oli meil aga San Francisco nimelises külas ja õhtul oli grillpidu ehk asado. Head loomaliha sealkandis sel aastajal ei ole, kuid see-eest valmistas lihunik meile värsked grillvorstid ehk chorizo'd nagu kohalikud neid nimetasid ja meie heaks kaotas elu ka paar kana, mis nö laiali murtuna, kuid muidu ühes tükis ja koos kontidega ära grilliti. Kusjuures, kana lõikab ja jagab grillija ehk asador - sööjad peavad oma aplad näpud lihast eemal hoidma ja ootama, kuni neile tükike antakse :)

San Franciscost tegime enne Saltasse naasmist ühepäevase matka looduslike termaalbasseinideni, kuhu jõudmiseks tuli mitu tundi alla laskuda, kusjuures lõpus köie abil mööda suhteliselt järsku kaljuseina. Sinna satuvad isegi kohalikud elanikud üliharva, turistidest rääkimata