Rabarbri-maasikaruudud

Sel aastal õitsesid kirsi- ja õunapuud, kastanid ja sirelid peaaegu ühel ajal ning oli ikka eriliselt tore ringi jalutada koduümbruse õitemeres ja lillelõhnas. Praegugi veel aknaid ja rõduust lahti tehes imbub imeline aroom tuppa, sest mõned põõsad, mille nime ma isegi ei tea, kannavad veel õisi. Mulle meeldib, kui kodus vaasis on värsked õied, niiet peaaegu iga nädal ostan mõne suure ilusa kimbu, millega elutuba kaunistada. Nüüd aga ei ole mul juba ligi kuu aega lillepoodi asja olnud, sest kõike saab juba metsast ja (kodu)aiast korjata. Nartsissid, tulbid, piibelehed, sirelid on läbi, kuid nüüd on aeg valgete pojengide käes. Eelmisel nädalal olid laual veel punased pojengid, kuid kahjuks on need kõik praeguseks juba ära õitsenud, isegi aias polnud enam ühtegi õit võtta.

Turgudel on samuti elu käima läinud ja minagi sean oma sammud peaaegu iga päev sinna, sest värsked aedviljad, marjad ja ürdid on ülimalt head. Kahju ainult on vaadata neid suuri marjade plastikpakendeid ... Minu arvates võiks nende eest hakata raha küsima, sest siis oleks vast rohkematel inimestel soovi neid taaskasutada. Ma küll ei näe ühtegi põhjust, miks ma ei võiks seda plastikanumat, millega marjad turult koju tõin, pärast läbi loputamist jälle kasutusele võtta!?! Mulle hullult meeldiks, kui inimesed sellele mõtleksid ja üritaksid võimalikult vähe prügi meie niigi risustatud loodusesse juurde toota. Plastikust karp on ju nii kerge turule minnes kotti panna ja samas saab jälle ühe sammu, olgugi et väikese, keskkonnasõbralikkuse suunas teha. Minu arvates igati seda väikest “vaeva” väärt! :) Täpselt nagu ka järjekordsest kilekotist või ühekordsest plastiktopsist loobumine. Ei ole ju suur vaev riidest kotti või termotopsi autost või kodust poodi minnes kaasa võtta, samas saab aga enda panuse anda, et prügi tekiks vähem ... :)



See mahlane maasikate ja rabarbriga küpsetis on üllatavalt hea :) Ma küll arvasin, et jätan selle gluteenivaba koogi pigem elukaaslasele, aga pean tunnistama, et ikkagi panustasin päris kõvasti maiuse söömisesse ... Kook sai üllatavalt kiiresti otsa ja mingeid lisandeid me ei kasutanudki - niisama oli ka väga hea! Sõin maasika-rabarbriruutusid nii külmalt kui ka kuumalt ning pean tunnistama, et kuigi soojana pudisesid need rohkem (ikkagi pole ju tainas olulist nisuvalku, mis tainast siduda aitaks), siis vist isegi meeldis mulle nii veelgi rohkem kui jahtunult. Aga proovi ise ja anna palun teada, kuidas on maius parem - jahtunult või ahjusoojana:)

Täidis: 

200 g rabarbrit

2 sl suhkrut

100 g maasikaid (võivad olla ka külmutatud)

1-2 sl Cointreau’d vm tsitruslikööri (soovi korral)

Tükelda rabarber ning aseta koos 1 sl vee ja suhkruga kastrulisse. Kuumuta keskmisel kuumusel aeg-ajalt segades kuni see on pehme ja lagunenud (kulub max 10 minutit). Lisa tükeldatud maasikad ja soovi korral ka alkohol ning kuumuta veel u 5 minutit. Jäta jahtuma.

Tainas:

80 g maisijahu

100 g toortatrajahu

40 g kaerajahu

0,5 tl küpsetuspulbrit

80 g kaerahelbeid 

20 g mandlilaaste

180 g pruuni suhkrut

1 tl jahvatatud kaneeli

220 g külma võid

Sega sõelutud jahud küpsetuspulbri, kaerahelveste, madlilaastude, suhkru ja kaneeliga. Lisa tükeldatud või ja töötle sõrmedega või haki noaga kõik ühtlaseks purutainaks. 

Laota u 2/3 purutainast 22X22 cm neljakandilisse küpsetuspaberiga kaetud vormi, sellele omakorda rabarbri-maasikasegu ning siis puista peale ülejäänud purutainas. Küpseta ahjus 170 kraadi juures u 50 minutit kuni pealispind on kergelt pruunistunud ja kook on tahenenud (sisu on kergelt mullitav). Soovitav on lasta enne lahtilõikamist täielikult jahtuda, kui võib nautida ka soojana.

Hoia õhukindlas anumas toatemperatuuril. Serveerimisel puista peale tuhksuhkrut ja paku soovi korral kõrvale vanillikastet või - jäätist või magusat vahustatud vahukoort.

Retsept ilmus ka D-kokaraamatus.