Porgandikook maisijahuga

Eestis tagasi olla on täitsa tore:) Eriti, kui sajab laia lund ja taaskord tõotab imeilus talv tulla:)
Eriti tore on Eesti puhul aga see, et toidupoes saab käia ka pühapäeval ja asju saab toimetada interneti teel:) Erinevalt paljudest koolikaaslastest ei avanud ma endale Pariisis pangaarvet ega võtnud sealset telefoninumbrit ning teiste sekeldusi kõrvalt vaadates arvan, et ma seda ka kunagi edaspidi ei tee. Üks asi, mida ma aga kohe kindlasti enam ei tee, on internetist TGV piletite ostmine:) Ostsin oma Luxembourgi piletid juba augustis ära, aga postiteenuse vea tõttu ei saadud mulle neid koju kätte toimetada, mille kohta mulle saabus e-kiri. Seega pidin minema rongijaama, et neid kätte saada. Olles seisnud ära aga ligi pooletunnise järjekorra, teatas mulle mees kassast pärast pikka arutelu oma ülemusega, et kahjuks pean minema teise rongijaama, kuna väljatrükitud piletid olevat seal. See rongijaam oli aga sellel päeval kinni. Järgmisel päeval minnes rongijaama, kus mu piletid olema pidid, ja seistes jälle ligi pool tundi sabas, selgus kassas, et loomulikult neil mingeid pileteid ei ole (kuidas teises rongijaamas üldse nii öeldi, ennekuulmatu jne jne, olid väljendid, mida mees kassas prantuse keeles korduvalt kuuldavale tõi). Kuna aga piletid olid juba välja trükitud, siis uuesti neid enam välja trükkida ei saa ja ainus võimalus mul neid pileteid saada (raha tagasi saada polnud ka võimalik) on mul need uuesti välja osta!!! Ja siis oodata, et SNCF mulle 4-5 nädala pärast raha tagasi kannb...:) Ja ega mul muud üle ei jäänudki - maksin oma augustis internetis ostetud piletite eest uuesti ja jään ootama, et millalgi detsembri teises pooles saan ostuhinna refundi. Kogu asjaajamine, piletite trükkimine jms võttis aega vähemalt pool tundi. Mulle öeldi aga lohutuseks, et postiteenuse vea tõttu ei jõua tihti piletid ostjatele kohale ja sellist piletite uuesti väljaostmist tuleb ette päevas kümneid kordi... That's French!!! :)

Kahjuks ei ole ma veel kõigi sõpradega, keda väga näha igatsesin, kokku saanud, aga see nädal on sellegipoolest selles osas üsna "toimekas" olnud. Kuna ma kodus olles igal vabal hetkel alles oma "reisiväsimust" välja magan, siis ei ole ma oma kööki eriti jõdnud, vaid väljaspool kodu teiste inimeste poolt valmistatud maitsvaid toite söönud. Näiteks ühel peol pakuti shokolaadikooki, mis oli rose-pipra teradega kaunistatud:) 

Kuigi enamik inimesi, kellega koos olin, need roosad pipraterad koogi pealt maha kraapisid, pean siiski ütlema, et mulle see kombinatsioon täitsa meeldis (mulle meeldib tume shokolaad (70%) chilli-pipraga või ingveriga, mida nt Lindt ja ka teised suuremad shokolaaditootjad teevad).

Kolmapäeval tegin ühe oma traditsioonilistest shokolaadikookidest, aga selle retsept tuleb mõni teine kord, sest seekord ei ole koogist pilte - sai liiga kiiresti otsa:)) Ja reedel tegin alles oma selle nädala teise koogi - maisijahuga porgandikoogi. Porgandikoogi puhul pean muidugi hoiatama, et meestele see eriti hästi peale ei lähe - aga teisest küljest on see tore, sest naistele jääb rohkem;-)

Koogi tegemiseks läheb vaja:

250 g riivitud porgandit
300 g magusat kohupiimapastat vaniljega
poole sidruni mahla
50 g sulatatud võid (võib alati rohkem panna;-) )
2 suurt  muna
2 sl rafineerimata roosuhkrut
2 sl fariinsuhkrut
3,5 dl maisijahu
1,5 tl küpsetuspulbrit

Puhasta ja riivi porgandid peenikesteks ribadeks. Sega riivitud porgandid kohupiimapasta, sulatatud või ja sidrunimahlaga. Sega omavahel läbi sõela surutud maisijahu ja küpsetuspulber ning lisa porgandisegule. Vahusta munad suhkru(te)ga. Sega munavaht õrnalt porgandiseguga ja kalla kogu mass ümmargusse koogivormi (läbimõõt 24 cm). Koogivorm peaks olema võitatud ja maisijahuga ülepuistatud. Küpseta 175 kraadises ahjus 45 minutit. Jahtunud kook kummuta vormist taldrikule ja raputa läbi sõela peale tuhksuhrut.

Lõpetuseks aga tahaksin soovida kõigile ilusat esimest adventi! Ühel selle nädala peol laulis Maarja-Liis koos keelpilliorkestriga ühte mul lemmikauludest "Suudlus läbi jäätund klaasi", mis tema esituses on äkki isegi parem kui originaalis. Igati asjakohane lugu ju tänasel päeval;-)

Jõulueelne Pariis

Juba üle-eelmisel nädalal, kui ilmad veel soojad (salli ega kindaid ei läinud üldse vaja), olid Pariisi suuremad kaubamajad juba jõuluehteis

ja nende vaateaknad pühademeeleolus. Mõned pildid Printemps'i ja Lafayette'i (ühed suurimad kaubamajad Pariisis) vaatekakendest

Nende saabastega lubas Miguel aastavahetuse peole minna- väga kahju, et mul seda näha ei õnnestu:):):)

Ja siin on üks pilt Printemps'i seest (macaron'ide leti juurest) :)

Need vaateaknad oleks siia lumehangede vahele oluliselt sobivamad, kui sooja Pariisi vihmasattu, aga igati armsalt mõjusid nad ka seal:) Mitmete vaateakende peal tegid mänguasjad show'd ja igal aknal oli teemakohne muusika, niiet päeva ajal oleks võimatu akendest pilti teha, sest lastega vanemad olid sealsed laiad kõnniteed täielikult ummistanud... Õnneks öösiti on rohkem ruumi;-)

Bruxelles

Brüsselis oli lõbus nagu alati!:) Ja minu arvates on Brüssel igati ilus linn ka, kuigi paljud, keda töö ainult Schumanni ringil asuvatesse kõrghoonetesse viib, on arvamusel, et Brüssel pole suurem asi koht. Aga ärge neid inimesi uskuge!:) Mäletan, kui Siim Kallas Brüsselisse tööle läks, siis ta ka kuskil intervjuus mainis, et ta ei saa aru, miks Brüsselit igavaks ja koledaks peetakse, kui tegelikult on tegemist väga kena linnaga... Kõige parem on aga ise järgi vaadata;-)

Üks asi, mida tõe huvides siiski tuleb mainida:), on see, et leiba jm pagaritooteid (nt croissantid )  belglased  küpsetada ei oska. Sama kehtib ka Luxembourgi pagarite kohta, sest sealsest väidetavalt parimast pagaripoest pärit erinevaid croissante, leibu jm küpsetisi sain igal hommikul. Seda, et Belgias head  leiba ei saa, ma varem ei arvanud, niiet selles osas on Pariis mulle kohe kindlasti "halvasti" mõjunud. Ei jõua ära oodata, kui saan boulangerie'st ühe krõbeda koorikuga baguette'i ja võise croissant'i osta:):):)

 

Mina käisin viimati Brüsselis u 5 a tagasi ja sellest ajast saadik on päris palju muutunud, samas paljud asjad on oma endises hiilguses nagu vanalinn, pargid jm ilusad vanad asjad:)

Oma esimeses töökohas oldud rohkem kui 4 a jooksul käisin töö tõttu Brüsselis kümneid kordi, jäin igal võimalusel nädalavahetuseks ja korra viibisin isegi kuu aega järjest kohapeal, aga sellegipoolest ei olnud ma kordagi jõudnud sealsesse kunstimuuseumisse (vähemalt see viga sai nüüd parandatud!:)) Kui ma kuuks ajaks Brüsselisse läksin, siis tundsin seal vaid paari inimest, mistõttu oli mul kaasas hunnik raamatuid ja jooksuasjad, et korralikult jooksmas käia ja raamatuid lugeda vabadel õhtutel, ning plaanisin külastada kõiki muuseume, aga välja kukkus nagu alati - jooksma jõudsin u 2 korda, ühest raamatust said loetud mõned leheküljed (teisi isegi ei jõudnud lahti teha) ja ühtegi muuseumisse loomulikult ei jõudnud...  Brüssel lihtsalt on selline koht, kus toimub koguaeg nii palju lõbusaid üritusi, et ma imestan, kuidas sealsetel inimestel üleüldse tööl käimiseks aega jääb:) Võrreldes Pariisiga, kus ka just igav ei olnud, olid aga need kaks päeva Brüsselis ikka oluliselt väsitavamad ...

Jõudsin Mariini juurde Brüsselis u keskpäeval, kus lahke pererahva asemel ootas mind hoopis Pirko (ilma kohvita). No tegelikult on Pirko ka väga lahke ja meie ühine väga vana- ikka üle 10 a- sõber:) Kõigepealt üritasime leida minu toa üles, mis aga 200 ruutmeetris kolme vannitoaga ja kümnete ustega residentsis osutus päris keeruliseks, niiet me lõpuks alla andsime ja minu asjad kabinetti maha panime (pärast selgus, et see oli ikka õige koht):) Otsingute käigus aga avastasime ühe shortcut’i kööki;-) Pärast Pariisi imepisikesi kodusid tunduvad Brüsseli inimeste elukohad hiiglaslikud. Mariini elamine on muidugi eriti suur, aga nt ka Manni korterisse minnes ahmisin ma ikka tükk aega uksel õhku, sest tema elutuba koosnes kolmest suurest võlvkaarte ja stiilsete maast laeni ulatuvate klaasustega eraldatud ruumist, lisaks veel suur koridor, magamistuba, köök, vannituba. Pariisis elaks sellise pinna peal vähemalt 3 inimest:)

Pärast Pirkoga kohvijoomist läksin mõneks tunniks kuninglikku kunstimuuseumisse ja linna peale jalutama. Kuna Reimsis käies ajas mind sealse kunstimuuseumi buklett segadusse, siis otsustasin oma silmaga ära vaadata Davidi maali "Marat' surm" originaali

Seal on teisigi Davidi maale, palju teoseid Rubensilt ja Van Dycki't ning ka moodsat kunsti. Nt sellel pildil on Mehhiko kunstniku 2004.a. pärit skulptuurid kõrvuti 17. saj maaliga:)

Ja muuseumi kohvikus sai häid kooke, nt munavalgevahuga üleküpsetatud jäätisetort

Õhtul aga oli meil juba kella 7ks (harjumatult varajane aeg õhtusöögiks:)) laud kinni pandud ühte tai retsorani nimega NOI, mis on Manni lemmik juba pikka aega (u 7 aastat?). Proovisime Manni, Mariini ja Pirkoga erinevaid mereandide ja kanaga vürtsikaid ja vähem vürtsikaid toite

ja mõnda magustoitu - puuviljasalat, shokolaadimousse ja "flambeeritud" banaanid, mis aga põlema ei tahtnud minna:)

Seal edasi jazzbaari, kus aga ei olnud jazzi ega üldse mingisugust elavat muusikat:), kuid selle eest tohutult palju lõbusaid inimesi ja hea muusika. Kuna see baar oli hoolimata kahest korrusest paksult rahvast täis ja tantsima ei mahtunud, siis läksime ööklubisse „Bazaar“ ja sealt edasi Manni juurde shampust jooma, sest temal kui juba kauaaegsel korralikul Brüsseli elanikul on loomulikult mitu kasti shampust keldris. Ja lisaks on tal veel ka imearmas süsimust kass! Nelja ajal jõudsime lõpuks läbi raskuste (kuri moslemist taksojuht) Mariini juurde, kes samuti shampuse avas, niiet magama sain alles kella 7 ajal hommikul. Ja täiesti kokkuleppimata ja ilma äratuskellata olime juba 10 üleval... Pärast vahuveiniga hommikusööki (Mariin tegi meile suurepärase singi-kitsejuustu omleti) läksime Brüsseli parimasse - kinnitatud andmetel;-) - šokolaadipoodi 

  

Ja eranditult kõik shokolaadid ja kommid olid SUPERHEAD! Superhead suurte tähtedega!:) Kunagi mulle ühed belglased rääkisid Brüsselis, et kohalikud väikesed chocolaterie'd on kõige paremad, kui aga suurtest kettidest osta, siis parim on Neuhaus, siis Godiva ja Leonidast nad eriti ei soovitanud... Mis esimesse kahte puutub, siis minu arust on need mõlemad ka väga heade kommidega:)

Kuna Pirko tahtis enne Brüsslist lahkumist kindlasti merekarpe süüa, siis valis Mariin koha (Cafe des Epices), kus need kindlasti väga head on ja olid ka ning lisaks oli neid ka hästi palju :)

Muud asjad neil aga seekord väga ei õnnestunud:( Mariini salatil oli mingi imelik õlikaste, niiet kuigi liha oli väga hea, siis kausitäis salatit jäi söömata

Minu tuunikala oli aga täielik pettumus - täiesti well-done ehk sisuliselt võiks enam-vähem samahästi ka konservi süüa:(

Üldiselt pidid seal head söögid olema ja restoran  tundus lahe ning oli rahvast puupüsti täis, aga no ikkagi... 

Sügisene Brüssel võttis mind vastu küll oma tuntud headuses ehk lahedad inimesed ja peod,  palju shampust ja head veini, veel paremaid juustusid ja maailma parimat shokolaadi, kuid ma pidin taaskord tõdema, et minu tervisele Brüssel hästi ei mõju, niiet eile surmväsinuna Luxembourgi tagasi jõudes otsustasin, et niipea ma Brüsselisse uuesti oma jalga ei tõsta:) Aga teistel (eriti tugeva tervise ja kõrge alkoholitaluvusega inimestele) soovitan ikkagi sinna minna):) Ma võin küll olla alati Brüsselist tulles väsinud, aga sellegipoolest pole ma seal veedetud ühtegi päeva kunagi kahetsenud...:):):)

Trier

Võõrast linnast teise võõrasse linna ilma kaardilugeja ja töötava gps-ita sõidetud (ja tagasi tuldud)- check!:) Tomi ja Patty autode hulgas on ka üks uus Mini, mis ootab, et Patty tütar load ära teeks ja Patty on arvamusel, et mul on sellega parem ringi käia, kui ühistranspordiga (ma ise selles nii kindel ei ole):) Niiet siis eile seiklesin Luxembourgist, kus ma kunagi üksi pole autoga ringi sõitnud, Trieri, kus ma olin üldse esimest korda elus, ja sealt õhtul pimedas ja vihmaga tagasi, aga ei olnudki kõige keerulisem:) Minek oli eriti lihtne, aga tagasitulek võttis natukene rohkem aega, sest  keerasin kiireteelt liiga vara maha ning Luxembourgi kesklinnast koju sõitmiseks tuli mitu korda teed küsida ja kõik inimesed juhatasid ise suundadesse...:) Miniga pole ma kunagi varem sõitnud ja sellega on päris lahe siin linna vahel ning kiirteedel ringi kihutada:)

Trier oli aga igati väärt sinna sõitmist- see on üks armsamaid saksa väikelinnu, kus on väga ilus vanalinn ja mitmeid roomlaste poolt püstitatud rajatisi, nagu näiteks 2.sajandi lõpus ehitatud Porta Nigra.

Porta Nigra on suurim Saksamaal olev algselt linna põhja külje kaitsmiseks roomlaste ehitatud monument, mis oli vahepeal (alates 11. saj kuni Napoleoni tulekuni) kasutusel kirikuna.

Trier rajati juba 16. saj e Kr ja on seega kõige vanem linn Saksamaal. Ühe 18. saj ehitatud maja peale keskväljakul on kirjutatud, et Trier eksisteeris juba 1300 a. enne Roomat

Keskväljaku (Hauptmarkt) kohta ütleb Michelini roheline reisiraamat (Le Guide Vert), et see on üks ilusaimatest väljakutest Saksamaal

Väljaku keskel on 958.a. turu asukoha tähistamiseks püstitatud rist

Lisaks roomlaste ehitatud vaatamisväärsustele (amfiteater, termid, siiani funktsioneeriv sild) ja muudele ilusatele kirikutele (Liebfrauenkirche, Basilika, Kirche St Matthias) on Trieris ka Saksamaa vanim katedraal

Vanalinnas kohe Basiika läheda on üks väga hea restoran ja vinoteek Cumvino, kus on head söögid ja veinivalik, aga palju on ka toredaid kohvikuid, kus kooki süüa, näiteks Sur Steipe, mis asub kohe keskväljaku ääres ja kus on igati isuäratavad koogid, shokolaadid jm asjad

Kookidest sõin selles kohvikus ainult alumisel pildil olevat kirsiflorentiini ja seda julgen soovitada, samuti šokolaadikomme:)

Õhtul aga tegime kodus algust juba traditsiooniliste saksa jõulukookide söömisega- martsipanistollen ja piparkoogid (Nürnberger Elisenlebkuchen). Piparkoogid olid pehmed, vürtsikad ja pähklitega, põhjaks imeõhuke riisijahust taigen ja peal shokolaadiglasuur:)

Homme sõidan juba Brüsselisse, sain Mariinilt juhised, kuidas saatkonnani jõuda. Ainuke, mis kristallselge on, on viimane lause "ees ootab lahke pererahvas ja soe kohv"...

Luxembourg

Eile oli lõpuks see õnnelik päev, mil sain esimest korda oma kokakoolis omandatud teadmisi kasutada!!! Väga lahe!:) Mariin andis eile pärast visiiti Luxembourgi suurhertsogi juurde oma inauguratsiooni puhul (nüüdsest siis ametlikult lisaks Belgiale suursaadik ka Luxis) vastuvõtu, mis oli ühes väga peenes Luxembourgi privaatklubis, mille dresscode näeb ette meestele ülikonna ja lipsu. Tom aga ei pidanudki sõbra juurest enne vastuvõttu läbi minema, et lipsusõlm lasta teha, vaid tal oli külas üks  tsikk kokakoolist, kes selle ise ära tegi;-) Saime seetõttu 10 minutit kauem kodus chillida ja Wine Spectator'eid lugeda, niiet igati kasulik oskus sai Pariisis omandatud tänu vormi juurde kuuluva kaelaräti sidumisele:):):) Jään igal juhul järgmist väljakutset ootama, et oma värskeid teadmisi proovile panna!;-)

Olen juba pühapäeva hommikust saadik Lux-is Tomi ja Pattyl juures. Viimasest korrast kui Tomil külas käisime (siis oli meid vist 8 kokku) on möödunud juba peaaegu 10 aastat. Tookord olime siin peaaegu 2 nädalat ja tutvusime põhjalikult kohalike vaatamisväärsustega, niiet seekord saab rohkem maja  kuulsale veinikeldrile keskenduda (erinevalt monumentidest ja mõisatest on see vahepeal muutunud ning  isegi kitsaks jäänud, niiet pinda kõigi veinide õigetel tingimustel hoidmiseks on tulnud juurde rentida). Ükskõik mida me sööme, alati leiab Tom selle söögi juurde sobiva veini:) 

Ja Lux-i valged veinid ja cremant'id (vahuveinid) on  nii mõnegi arvates maailma parimad, kuigi ma arvan, et prantsuse ja itaalia veine oleme siin hetkel rohkem joonud, kui kohalikke.
Tomil ja Pattil on ka üliarmas kass Donald, kes minu voodis magada armastab

ja praegugi siin minu juurespikutab:)

Esmaspäeva õhtul käisime Tomi, Patty ja Mariiniga Luxembourgi parimas (Tomi arvates) veinimõisas Chateau Pauque's veine degusteerimas. Kõigepealt kohalikud valged

Nende seas pinot gris'd ("Clos du Paradis"), superhead rieslingud (nt "Vieilles Vignes", "Sous La Roche", dessertvein "Sous la Poche" Vendage Tardive) ning veel paremad auxerrois'd ("Fossiles", aga eriti "Montee des Seigneurs"). Ja siis veinitootja "sõprade" toodang

Alates Bordeaux ja Bourgogne veinidega ja lõpetades minu lemmik Rhône'i maakonna syrah'ga Côte-Rôtie "Champin les Seigneurs", mida meiega ka terve kast koju kaasa tuli. Üks teine  sama piirkonna syrah oli veel parem, aga tolle hind oli ligi 70 eurot, niiet piirdusime vaid maitsmisega. Sellel pildil teeb Mariin omanikuga kaupa

Siin aga üks pilt kõige tagumisest saalist

Ostetud veinikastid andis meile omanik otse keldrist kätte

Pildil on paar väikest nurgakest keldrist- see oli tõesti tohutult suur. Lisaks juba etiketiga "valmistoodangule" olis eal ka virnade viisi pudeleid aastakäikude kaupa, mis alles oma parimat aega ootavad

Ja ka vanu veine, nt nagu see kast 1977.a. veinidega, millest enamik ilmselt enam joomiskõlbulikud ei ole

Veinimõisast lahkudes oli Tomi Maserati pagasnik veinikaste täis, niiet saime rahuliku südamega Luxi parimasse Itaalia restorani Dal Notarosse sööma minna. Uskumatu, aga olin esimest korda üle pika aja restoranis, kus kõik toidud olid superhead. Lisaks oli restoran ise hästi hubane, kõik teenindajad olid ülilahedad ja sõbralikud ning veinikaart meenutas kataloogi. Õnneks Tom tegi veini osas valiku ära ja jõime väga head Piemontest pärist nebbiolo viinamarjast veini. Kõige lahedam oli Patty tellitud huntahven (pr k bar, ik seabass), mis toodi lauale tervena

ja laua ääres ära fileeriti

tulemus oli selline

Mariini mereandide mix oli ka suurel taldrikul, ülisuure kalmaari, hiidkreveti, lõhe, tuuni- ja mõõkkalaga

Kõik asjad olid väga head, aga eriti head olid nende magustoidud:):):) Mariini tellitud panna cotta oli parim, mida ma üldse saanud olen ja sama ütleks enda shokolaadimousse kohta:) Pilt on küll tehtud siis, kui olime juba lusikad sisse löönud, aga enamik on veel õnneks alles:)

Panna cotta on selline asi, mis mu lemmikute hulka ei kuulu ja mida ma ise üliharva tellin,  aga need oleks ma võinud täitsa üksi ära süüa. Pariisis sõin panna cotta't ühes Saint- German-de-Pres asuvas itaalia restoranis ja see oli kohe eriliselt halb...

Eile õhtul aga käisime Luxembourgi kontserdimajas ühel mu elu parimatest jazz kontsertitest "Brad Mehldau's Highway Rider'it" kuulamas. Brad Mehldau on jazzpianistidest maailma top kolmes kindlasti (jazz-maailma U2, nagu Tom ütles) ja kes oli ise klaveri taga (ning pärast kontsedimaja resoranis õhtust söömas, kus meiegi sõime). Saksofoni mängis Joshua Redman ja lisaks jazz-artistidele (bass, erinevad trummid) oli laval ka Britten Sinfonia orkester. Midagi nii võimast pole ammu kuulnud:)

Pärast kontserti aga läksime sööma restorani Cle de Sol, kus juhtus teine erakordne asi ehk ma sain esimest korda toitu, mis oli parem, kui sama asi, mis ma koolis sõin:) Nimelt demol tehtud pärlkanast (ik guinea fowl), mis oli jube kuiv, kirjutasin blogis ka, aga eile restoranis proovitu oli mahlane ja suussulav- täielik vastand:)

Cle de Sol oli järjekordselt restoran, kus kõik toidud, mida sõime, olid head, teenindus sõbralik ja kiire, kuigi  väga külm võrreldes eelmise õhtu itaalia restoraniga, ning veinivalik (ka klaasiga veinide puhul) päris suur.  Pildil krevetid, mille kõrvale pakuti vahukoort ja ploomimoosi- suhteliselt naljakas lisandivalik, aga krevetid ise olid väga head:):):)

Magustoitu sõin mina seekord ainsana ja valisin nende väga ahvatlevast magustoitude nimekirjast speculouse tiramisu ja jäätise

Pilt ei õnnestunud just kõige paremini (küpsis varjab jäätisepalli jne), aga nii tiramisu kui jäätis maitsesid väga hästi:)
Siin üks pilt Luxembourgi'st, mille ma tegin selle klubi juures, kus Mariinil oli vastuvõtt

Lõpetuseks aga shokolaadipurskkaev ühe koogi-shokolaadikohviku vaateaknal, mis asub vanalinnas kohe suurhertsogi lossi kõrval- läbi akna ja seestpoolt :)