Minu lemmikud :)

Mõtlesin, et kirjutan veel ka mõnest oma lemmik-kohast Pariisis, mida julgen teistelegi soovitada, sest tean ise, kui raske on võõras linnas esimest korda olles häid kohti leida. Pariisis varasemalt käies on mul endal küll vedanud, sest olen elanud sõprade juures, kes elavad sellistes kohtades (8., 9. ja 17. piirkonnad), kus on palju häid kohti ümberringi, aga kui oleks siia niisama turistina tulnud ja nt kuskil kesklinnas hotellis olnud, siis ilmselt oleks hoopis teistsugust Pariisi kogenud...

Enamik lahedaid baare, kuhu oleme juhtunud, asuvad kas Le Marais's, Saint- German-de-Pres või  mujal kesklinnas ja on sellised, kuhu ma ei oskaks ilmselt enam teistkorda tagasi minna ja mille nimest ei ole mul aimugi, niiet neid tuleb ise ilmselt katse-eksituse meetodil avastada. Sest selliseid lahedaid kohti, kus on äge rahvas ja turiste ei ole, on natuke keerulisem leida (Le Marais's on neid muidugi rohkem). Paljudel on välja kujunenud oma lemmikkohad, kuhu on hea edasi minna, aga see on alati nii, et kui kuskilt koos teistega lähed ja ise teed ei jälgi (eriti veel, kui taksos oled), siis kujutad küll umbes ette, kus oled, aga täpset asukohta ei tea ja kui hiljem küsida, siis ei tea ka see, kes sinna meid viis ise, ei täpset aadressi ega koha nime, niiet välja minnes sõltub see, kuhu satud, põhiliselt sellest, kellega väljas oled ja ma olen väga harva teist korda mõnda kohta sattunud.  Aga konkreetne piirkond, mida ma soovitaksin, on Rue Oberkampf metroopeatuse Menilmontant läheduses, mis on kesklinnast eemal ja kus pole absoluutselt turiste (vähemalt mina pole kunagi ühtegi näinud). Seal on sellised boheemlaslikumad kohad, aga samas ka mitu head elava muusikaga baari, sh ka live-jazz'iga restorane, niiet mulle näiteks seal väga meeldib. Keziah lemmik-kohad asuvad seal ja mina olengi käinud  Oberkamfil ainult Keziah ja Caroline'iga (meie grupi prantsuse tüdruk Lyonist), sest teised ei viitsi sinna tavaliselt minna. Tänu Keziah'le olen sattunud ka tema kodu lähedal Le Marais' asuvasse Le Bistrot de la Place (2 Place Marché Sainte Catherine, 75004 Paris, tel 01 42 78 21 32), kus on täitsa head söögid, aga  ka niisama tore veini juua.

Bistroosid, brasseriesid ja kohvikuid, kus on tavapäraselt hea toit ja kus muud keelt peale prantsuse keele kuuleb harva (me oleme enamjaolt ainsad, kes omavahel inglise keelt räägivad) asub näiteks Rue du Cherche-Midi ja Rue des Martyrs tänavatel, aga meie kooli ümbruses ehk 15.-ndas piirkonnas, on neid tohutult palju. Peatänavateks on 15.-ndas Rue Lecourbe, Rue de Vaugiard ja Rue de la Convention. Neist  viimases  on teispäeviti, neljapäeviti ja pühapäeviti ka päris suur turg, kust saab otsa kõike tavapärast ehk juustust ja aedvilajdest lõpetades kalade ja lihatoodetega. Nendel kolmel tänaval on ka häid juustu-ja lihapoode ning natukene enne Rue Lecourbe ja Rue Cambronne risti on ka parim kalapood.

Aga Rue des Martyrs, mis asub üldsegi 9.-ndas piirkonnas, eriti selle algus linnapoolt tulles, on mu lemmik tänav üleüldse. Siin on mitu väga head juustu- ja lihapoodi, häid kohvikuid ja restorane ning kaks minu lemmik boulangerie'd-patisserie'd ehk saia- ja koogipoodi.

Siin on minu lemmik boulangerie'd ja patisseried (üritasin neist viimastel päevadel ka pilte teha):):

Minu arvates number 1 ehk maailma pairimad leivad-saiad (pähklitega, viigimarjadega, täistera jms)

Asub Rue des Martyrs'il linna poolt tulles paarsada meetrit Sacre-Coeur'i poole minnes paremat kätt. Tavaliselt on siin alati järjekord uksetaga, niiet pilti teha nii, et mingit suvalist inimest peale ei jääks, on võimatu:) Aga kõik muu nende poolt pakutav on ka väga hea (sandwich'id, quiche'id, koogid). Ma pole ainult macaron'e proovinud, sest väga häid macaron'e saab u 100 m edasi minnes vasakut kätt asuvast mu teisest lemmik pagariärist

Neil on ka oma kodulehekülg (http://www.arnaud-delmontel.com/). Ja kõik asjad on seal väga-väga head:)

Kusjuures piltide peal on ainult u 2/3 nende koogilavalikust, sest esimesel pildil on ainult pool nende teisest koogiletist:)

Ja kolmandal kohal, mida ma siiski olude sunnil (kuna see asub kohe kooli juures, "nurgabaarist" üle tee) aga kõige rohke külastanud olen, on see koht

Aadress on ka pildilt näha ehk Rue de Vaugiard 270 ja avastasin alles nüüd, et sellel mehel on veel teisigi pagariärisid ja isegi koduleht :) http://www.lequartierdupain.com/ Neil on ka superhead leivad, sandwich'id, quiche'id:)

Ja siis saab veel häid asju Eric Kayser'i juurest (http://www.maison-kayser.com/). Mulle jääb üks koju tulles tee peale (Rue de Sevres'i nurgale), niiet aaeg-ajalt ostan sealt midagi kaasa v kellegagi koos olles saab seal istuda ja kohvi juua, kuigi eriti hubane see kohvik just ei ole. Igal juhul kõik asjad, mis seal proovinud olen (leivad, quiche'id, koogid) on head, niiet julgen soovitada (kui esimest kolme ei saa külastada :))

Ja väga häid leibu-saiu saab ka ilmselt Pariisi kõige kuulsamast toidupoest le Grande Epicerie de Paris (http://www.lagrandeepicerie.fr/#fr-FR/home), mis mulle jälle mugavalt kooliteele jäi:)

Ma restoranidest olen ikkagi väga vähe kirjutanud, aga viimasel nädalal võtsin ennast kokku ja tegin isegi mõne pildid:)

Kui soov on traditsioonilist prantsuse kööki proovida, siis üks retsoran, mida ma soovitan külastada, on Chez Dumonet-Josephine (117, Rue du Cherche-Midi). See on näiteks Mike'i üks lemmikrestorane Pariisis ja seal on tema arvates parim beef bourguignon ehk beef Burgundy (pr k boeuf à la bourguignonne). Sisekujundus on eriti vanamoode ja traditsioonilises Pariisi-stiilis, lauad valgete linadega ja süüa saab igasugust klassikat, aga ka näiteks suurepäraseid langustiine

Portsud on seal üldse ülisuured, näiteks heeringat oli terve suur potitäis (ja see oli ühe inimese eelroog):)

Kuigi ma heeringat ei armasta, siis see suitsuheeringas oli väga hea. Ja seda oli nii palju, et kuigi igaüks võttis potist nii palju, kui tahtis, jäi ikka üle poole alles. Heeringa juurde oli serveeritud ka soe kartulisalat. Kusjuures, see langustiinide hunnik eelmisel pildil on ka eelroog:) Ja siin veel pilt ühest eelroast

Tegemist on artishokiviiludega, mille puhul mina näteks ei saa aru, miks keegi seda vabatahtlikult sööb (umbes nagu mannapuder) :). Lisaks sellele, et artishokk on maitsetu, on teda ka jube tüütu koorida ja tervest suures viljast saad ühe väikese lapiku asja ainult kätte. Keziah'le nt  meeldib  artishoki puhul selle tekstuur, aga ta on ka taimetoitlane. Mina sõin lammast (küüslauguga ja superhea kastmega taldrikutäis fileesid), mis oli väga hea, aga kõrvale toodud kausitäis ube mingi imeliku pudrutaolise asjaga jäi minust puutumata. Lamba valisin ma ka seetõttu, et ainus võimalus seda tellida oli kolmapäeva lõuna ja ma tahtsin juhust kasutada (mulle muidugi hästi tehtud lammas väga maitseb ka):) 

Caroline aga võttis oma lemmikasja chateaubriand'i ja loomulikult bleu, mis paistab prantslaste lemmik olevat. Bleu küpsusaste tähendab seda, et liha on seest täiesti toores ja katsudes tundub see nagu toores tükk liha. Bleu liha sisetemp küpsetamisel peab olema u 10-29 (nt medium rare ja medium  ehk nagu mulle meeldib, temp on vastavalt 49-50 ja 51-55). Chateaubriand on üks loomafilee parimaid osasid, mis on oma nime saanud  François-Rene de Chateaubriand (http://en.wikipedia.org/wiki/Chateaubriand) järgi:

Juures olid veel ka hanerasvas küüslauguga praetud kartulid (väga head), salat ja bearnaise kaste, mis sellest kastmest, mida me koolis tegime, erines nii välimuse kui maitse poolest nagu öö ja päev (ja võrdlus on meie tehtud kastme kasuks). Caroline jättis selle kõik järgi (ta ju prantslannana ning teab ilma kokakoolis käimatagi, milline see kaste olema peab):).

Tegelikult on aga Chez Dumonet-Josephine kuulus ka oma grand-marnier'i suflee poolest

Suflee juurde pakutakse ka pitsike grand-marnier'i ja kuigi mina ainsana selle suflee tellisin, toodi pits siiski kõigile. Aga kahjuks suflee mulle üldse ei meeldinud. Kui koolis söödud analoogne asi oli üks mu lemmik-magustoite, siis selles ei olnud apelsini ega grand marnier'i maitset kohe üldse tunda ja  ainsad maitsed, mida ma tundsin olid muna ja suhkur, kusjuures see lõhnas toore muna järgi ja selle konsistents oligi selline pooltoores munavaht. Suflee oli minu jaoks liiga magus!!! Ma võin rahulikult purgitäie mett ära süüa ja see EI OLE minu jaoks liiga magus, aga seda sufleed ma ei suutnud süüa. Niiet kuigi kõik seda maitsesid, siis jäi ikkagi u pool järgi, sest keegi ei tahtnud seda süüa ... Samas soovitab ja kiidab seda sufleed isegi David Lebovitz (http://www.davidlebovitz.com/2006/11/paris-restauran/), niiet eks nii palju kui on inimesi, on erinevaid maitseid...:) Sealne  peakokk igal juhul ütles, et nii ta seda sufleed alati teeb- tavapärane küpsusaste ja maitse :)

Siit võib nüüd jääda mulje, et Chez Dumonet-Josephine ei ole eriti hea koht, aga tegelikult on see minu arvates tõesti üks parimaid klassikalist prantsuse kööki pakkuvaid kohti ja ma ise läheks sinna kindlasti tagasi ning julgeks sinna ka oma sõpru viia:) Meie lõuna oli superlahe ja venis nagu ikka u 3h pikkuseks. Saime sõbraks ka peakokaga (hoolimata sellest, et me sufleed ei söönud), kes on seal alates 17 eluaastast ehk juba 30 aastat!!! töötanud, ta näitas meile oma kööki ja rääkis oma elust. Ettekandjad on ülisõbralikud ja professionaalsed, viskasid koguaeg nalja ja kui kõik ülejäänud külastajad olid juba lahkunud, siis lubasid seal isegi suitsu teha. Kohe saabudes oli chefi poolt klaas valget veini igale ühele ja peakoka tervituseks oli pisike kausitäis maistvat lillkapsapüree suppi. Kui meie veinipudelid tühjaks said, valati veel kõigile ka klaasitäis punast majaveini. Niiet kokkuvõttes lahkusime me sealt kõik ülirõõmsalt, maksime rahulikult ka suflee (18 eurot) kinni ja jätsime veel kõvasti tippi ka:)

Kui õhtul minna, siis tuleb selles restoranis kohad ette kinni panna- isegi lõuna ajal oli seal palju rahvast. Chez Dumonet-Josephine asub  Rue du Cherche-Midi tänaval. Sellel tänaval on üldse palju toredaid kohvikuid, saia- ja shokolaadipoode ning väga vähe turiste ja see on koos Rue des Martyrs'iga üks mu lemmikuid tänavaid Pariisis.

Praeguseks kõik, aga üritan kirjutada veel paaris kohast, kus ma viimasel nädalal käisin ja paar pilti ka tegin:)