Täna täpselt 2 aastat tagasi ehk 8. septembril 2010. a kirjutasin oma elu esimese blogipostituse!:) Ei oleks osanud elu sees arvata, et ma hakkangi PÄRISELT blogi pidama (ja inimesed seda lugema):) Mõtlesin Pariisis olles, et kirjutan kiirelt ma lähedastele ja sõpradele sellest, mis toimub - lihtsam ju panna kõik ühte kohta kirja, kui eraldi e-kirju saata ja pikki skaibi- ja MSN-vestlusi pidada.... No ja nii see kõik algas:) Ja loomulikult - kahetsema pole veel pidanud:)
Küll aga saan ma oma blogist igapäevaselt palju rõõmu tagasisidest lugejatelt, uutelt sõpradelt ja tuttvatelt, kellega ma tänu blogile olen kohtunud, ning kõigile neile lahedatele asjadele, millega ma praegu tegelen. Nii uskumatu, kui see ka ei ole, siis mu elu keerlebki hetkel ainult toidu ümber ja ongi nii läinud, et saan peaaegu kogu aeg toidust lugeda, kirjutada v seda valmistada, pildistada ja süüa, mida ma tegelikult ei oleks osanud veel paar aastat tagasi uneski näha:):):) Ja loomulikult - eelkõige on ohtralt rõõmu tänu sellele, et ma saan oma (KOOGI)RETSEPTE JAGADA!!! Ja eriti lahe on, kui teised siit ka endale uusi ideid ja retsepte leiavad:)
Keegi Talendi nimeline, kes ühes foorumis mu blogi soovitas, ütles selle kohta nii: "Minu jaoks üks ääretult sümpaatne blogi, kaunid pildid ja arusaadavad retseptid. Emotikonide rohkuse tõttu on vahel veidi segadusttekitav lugeda, aga kõik muu hea kaalub kuhjaga üles". Aitäh Sulle, Talent, nii heade sõnade kui ka ausa tagasiside eest!
Pärast selle kommentaari esmakordset lugemist kustutasin järgmises postituses pooled naeratuse jm märgid ära, sest ma ei taha ju inimesi segadusse ajada:) Aga samas, mis teha - olen emotsionaalne inimene ja ei saa ilma emotsioonideta. Kui rääkida asjadest, mis meeldivad, siis on raske lihtsalt fakte ritta laduda, vaid mulle meeldib (nagu päriselus rääkideski), lause lõpus naeratada ja pehmendada oma vahel ehk järske mõtteavaldusi naeratamise, silmapilgutamise v naerumärkidega. Olen pidanud pikka aega täiesti emotsioonituid ja surmigavaid juriidilisi tekste kirjutama ja nüüd ajakirjadele artikleid kirjutades pean samuti kõik tunded kõrvale jätma, aga oma blogi on õnneks koht, kus saan kirjutada seda, mida mõtlen. Kuigi, kui aus olla, siis kirjutada ei ole mulle kunagi eriti meeldinud (ja ma pole ka suurem asi kirjutaja), vaid palju parema meelega räägin inimestega. Niiet võib-olla peaksin formaati muutma ja hakkama pikkade kirjapandud monoloogide asemel hoopis videosid üles riputama?! Rääkides on oluliselt lihtsam oma mõtteid ja emotsioone edasi anda ... :) Aga jah, seni kuni ma kirjutan, üritan ennast siis emotikonide osas parandada (aga nagu näete, lihtne see just ei ole)!:)
Igal juhul on mul äärmiselt hea meel kõigi inimeste üle, kes siin lugemas käivad (AITÄH TEILE!), ja eriti tore on ka tagsisidet saada. Niiet kui keegi tahab mulle midagi öelda v märku anda asjade osas, mida võiks muuta, siis praegune sünnipäevapostitus on selleks väga hea võimalus:)
Olen mõnel viimasel kuul kirja pannud mõned naljakad otsingusõnad, millega mu blogisse on satutud. Kui väljendid "silja food paradise", "jointi keeramise õpetus" v "kookosrasv juustele ööseks" tunduvad isegi arusaadavad, siis ma hästi ei kujuta ette, kuidas on siia jõutud guugeldades selliseid asju nagu "kass varastab toitu", "ahjus küpsetatud kass", "kaamerad tõstukitele", "raseduse 29. nädal", "püüton" ja "tsiklid naistele":) Aga vast nad leidsid siit endale midagi muud kasulikku, kuigi ma ei ole üldse kindel, kas inimene, kes otsib sellist asja nagu "ahjus küpsetatud kass", on ikka keegi, kellega tahaks ise lähemalt suhelda - kõlab rohkem nagu sarimõrvar vm sellist ...
Rääkides aga tänasest toidust, siis peab mainima, et see Ida Savi legendaarsest kokaraamatust "Saiad, pirukad, koogid" pärinev odrajahu ja kohupiimaga karaski retsept on mu lemmik juba aastaid (tegelikult võib juba öelda, et aastakümneid:D), kuigi omalt poolt olen - nagu ikka - teinud retseptis väikseid muudatusi. Olen küll proovinud ka mitmeid teisi karaski-retsepte, aga ükski neist ei ole minu meelest nii mõnus kui see.
"Saiad, pirukad, koogid", mis siiani mu kokaraamatute riiulil seisab (õnneks küll mitte meie kodune kapsaks loetud ilma kaanteta teos, vaid vanaema käest saadud peaaegu kasutamata raamat), on minu jaoks oluline, sest just sealt pärineb ka mu elu esimene iseseisvalt küpsetatud marmorkeeks (lk 110). Olin siis u 9 v 10 aastane ja mäletan täpselt, kuidas ma emale hädaldasin, et mul on õudne magusaisu (mis oli, muideks, mu lapsepõlves permanentne) ja tahaks hullult midagi magusat. Ema siis ütles, et küpseta midagi. Tundus veits utoopiline idee, sest enne seda olin teinud vaid maal vanaema juures küpsisetorti ja pannkoogitainast ning olnud abitööjõud kodus biskviitkattega õuna v rabarberikoogi valmistamisel. Päris üksinda koogi küpsetamine oli aga tõsine väljakutse. Kõigepealt tuli muidugi valida retsept, mille kõik koostisosad kodus olemas on:) See võttis ka natuke aega nagu keeksi valmistaminegi - ajasin näpuga kokaraamatust järge, üritasin mõõta kõiki aineid (köögikaalu siis meil ei olnud) ja praktiliselt istusin kogu küpsemise aja köögis ahju ukse ees:) Kõik muidu toimis, ainult marmorkook sai pisut liiga rasvane. Otsustasin, et edaspidi panen kookidesse rasvainet alati vähem, kui retseptis ette nähtud, ja seda põhimõtet järgisin ma ikka ligi 10 a kindlasti:)
Odrajahu-kohupiima karaski retsepti olen tegelikult juba korra blogis jaganud, aga kuna mu pildistamisoskus on pisut arenenud, võrreldes blogi algusaegadega, siis mõtlesin, et panen selle retsepti uuesti:) Pildistamise osas on veel arenguruumi muidugi tohutult, aga minu enda jaoks on kõige parem see, et enam ei tule mul pilte vaadates nutt peale, vaid mõni minu poolt toidust tehtud foto mulle isegi täitsa meeldib (aga neid on vähe):) Aga selle eelmise karaski-postituse pilti vaadates võib ikka kergendatult ohata küll:) Ja mõelge, mis siis oleks (ja milline mu blogi välja näeks), kui inimene ei oleks arenemisvõimeline?!:):):)
Küpsetan kohupiima-karaskit päris tihti ja ma ei tea kedagi, kellele see ei meeldiks. Laualt kaob karask alati suhteliselt kiirelt ja üllatuslikult fännavad seda isegi mehed:) Boonusena on seda ka ülilihtne teha (jällegi ainult asjade kokkusegamise vaev), niiet miks mitte siis vana klassikut uuesti meelde tuletada;-)
Küll aga saan ma oma blogist igapäevaselt palju rõõmu tagasisidest lugejatelt, uutelt sõpradelt ja tuttvatelt, kellega ma tänu blogile olen kohtunud, ning kõigile neile lahedatele asjadele, millega ma praegu tegelen. Nii uskumatu, kui see ka ei ole, siis mu elu keerlebki hetkel ainult toidu ümber ja ongi nii läinud, et saan peaaegu kogu aeg toidust lugeda, kirjutada v seda valmistada, pildistada ja süüa, mida ma tegelikult ei oleks osanud veel paar aastat tagasi uneski näha:):):) Ja loomulikult - eelkõige on ohtralt rõõmu tänu sellele, et ma saan oma (KOOGI)RETSEPTE JAGADA!!! Ja eriti lahe on, kui teised siit ka endale uusi ideid ja retsepte leiavad:)
Keegi Talendi nimeline, kes ühes foorumis mu blogi soovitas, ütles selle kohta nii: "Minu jaoks üks ääretult sümpaatne blogi, kaunid pildid ja arusaadavad retseptid. Emotikonide rohkuse tõttu on vahel veidi segadusttekitav lugeda, aga kõik muu hea kaalub kuhjaga üles". Aitäh Sulle, Talent, nii heade sõnade kui ka ausa tagasiside eest!
Pärast selle kommentaari esmakordset lugemist kustutasin järgmises postituses pooled naeratuse jm märgid ära, sest ma ei taha ju inimesi segadusse ajada:) Aga samas, mis teha - olen emotsionaalne inimene ja ei saa ilma emotsioonideta. Kui rääkida asjadest, mis meeldivad, siis on raske lihtsalt fakte ritta laduda, vaid mulle meeldib (nagu päriselus rääkideski), lause lõpus naeratada ja pehmendada oma vahel ehk järske mõtteavaldusi naeratamise, silmapilgutamise v naerumärkidega. Olen pidanud pikka aega täiesti emotsioonituid ja surmigavaid juriidilisi tekste kirjutama ja nüüd ajakirjadele artikleid kirjutades pean samuti kõik tunded kõrvale jätma, aga oma blogi on õnneks koht, kus saan kirjutada seda, mida mõtlen. Kuigi, kui aus olla, siis kirjutada ei ole mulle kunagi eriti meeldinud (ja ma pole ka suurem asi kirjutaja), vaid palju parema meelega räägin inimestega. Niiet võib-olla peaksin formaati muutma ja hakkama pikkade kirjapandud monoloogide asemel hoopis videosid üles riputama?! Rääkides on oluliselt lihtsam oma mõtteid ja emotsioone edasi anda ... :) Aga jah, seni kuni ma kirjutan, üritan ennast siis emotikonide osas parandada (aga nagu näete, lihtne see just ei ole)!:)
Igal juhul on mul äärmiselt hea meel kõigi inimeste üle, kes siin lugemas käivad (AITÄH TEILE!), ja eriti tore on ka tagsisidet saada. Niiet kui keegi tahab mulle midagi öelda v märku anda asjade osas, mida võiks muuta, siis praegune sünnipäevapostitus on selleks väga hea võimalus:)
Olen mõnel viimasel kuul kirja pannud mõned naljakad otsingusõnad, millega mu blogisse on satutud. Kui väljendid "silja food paradise", "jointi keeramise õpetus" v "kookosrasv juustele ööseks" tunduvad isegi arusaadavad, siis ma hästi ei kujuta ette, kuidas on siia jõutud guugeldades selliseid asju nagu "kass varastab toitu", "ahjus küpsetatud kass", "kaamerad tõstukitele", "raseduse 29. nädal", "püüton" ja "tsiklid naistele":) Aga vast nad leidsid siit endale midagi muud kasulikku, kuigi ma ei ole üldse kindel, kas inimene, kes otsib sellist asja nagu "ahjus küpsetatud kass", on ikka keegi, kellega tahaks ise lähemalt suhelda - kõlab rohkem nagu sarimõrvar vm sellist ...
Rääkides aga tänasest toidust, siis peab mainima, et see Ida Savi legendaarsest kokaraamatust "Saiad, pirukad, koogid" pärinev odrajahu ja kohupiimaga karaski retsept on mu lemmik juba aastaid (tegelikult võib juba öelda, et aastakümneid:D), kuigi omalt poolt olen - nagu ikka - teinud retseptis väikseid muudatusi. Olen küll proovinud ka mitmeid teisi karaski-retsepte, aga ükski neist ei ole minu meelest nii mõnus kui see.
"Saiad, pirukad, koogid", mis siiani mu kokaraamatute riiulil seisab (õnneks küll mitte meie kodune kapsaks loetud ilma kaanteta teos, vaid vanaema käest saadud peaaegu kasutamata raamat), on minu jaoks oluline, sest just sealt pärineb ka mu elu esimene iseseisvalt küpsetatud marmorkeeks (lk 110). Olin siis u 9 v 10 aastane ja mäletan täpselt, kuidas ma emale hädaldasin, et mul on õudne magusaisu (mis oli, muideks, mu lapsepõlves permanentne) ja tahaks hullult midagi magusat. Ema siis ütles, et küpseta midagi. Tundus veits utoopiline idee, sest enne seda olin teinud vaid maal vanaema juures küpsisetorti ja pannkoogitainast ning olnud abitööjõud kodus biskviitkattega õuna v rabarberikoogi valmistamisel. Päris üksinda koogi küpsetamine oli aga tõsine väljakutse. Kõigepealt tuli muidugi valida retsept, mille kõik koostisosad kodus olemas on:) See võttis ka natuke aega nagu keeksi valmistaminegi - ajasin näpuga kokaraamatust järge, üritasin mõõta kõiki aineid (köögikaalu siis meil ei olnud) ja praktiliselt istusin kogu küpsemise aja köögis ahju ukse ees:) Kõik muidu toimis, ainult marmorkook sai pisut liiga rasvane. Otsustasin, et edaspidi panen kookidesse rasvainet alati vähem, kui retseptis ette nähtud, ja seda põhimõtet järgisin ma ikka ligi 10 a kindlasti:)
Odrajahu-kohupiima karaski retsepti olen tegelikult juba korra blogis jaganud, aga kuna mu pildistamisoskus on pisut arenenud, võrreldes blogi algusaegadega, siis mõtlesin, et panen selle retsepti uuesti:) Pildistamise osas on veel arenguruumi muidugi tohutult, aga minu enda jaoks on kõige parem see, et enam ei tule mul pilte vaadates nutt peale, vaid mõni minu poolt toidust tehtud foto mulle isegi täitsa meeldib (aga neid on vähe):) Aga selle eelmise karaski-postituse pilti vaadates võib ikka kergendatult ohata küll:) Ja mõelge, mis siis oleks (ja milline mu blogi välja näeks), kui inimene ei oleks arenemisvõimeline?!:):):)
Küpsetan kohupiima-karaskit päris tihti ja ma ei tea kedagi, kellele see ei meeldiks. Laualt kaob karask alati suhteliselt kiirelt ja üllatuslikult fännavad seda isegi mehed:) Boonusena on seda ka ülilihtne teha (jällegi ainult asjade kokkusegamise vaev), niiet miks mitte siis vana klassikut uuesti meelde tuletada;-)
Karask on ka ilma lisanditeta niisama väga hea, aga eriti meeldib see mulle kuivatatud tomatitega. Tomatite asemel võib aga panna tainasse igasuguseid seemneid (nt kõrvitsa, päevalille vm), samuti erinevaid pähkleid, rosinaid vm kuivatatud puuvilju.
Mina teen karaskit peaaegu alati 2 tükki e kahekordse koguse, sest siis jätkub kauemaks kui viieks minutiks;-) Ja kasutan tavaliselt 250 grammise paki kohupiima (võib olla ka lahja v rasvavaba variant) kahe karaski jaoks.
120-130 g tavalist kohupiima
1 kl (200 g piima)
1 muna
1 tl soola
1 spl (rafineerimata roo)suhkrut v mett
50 g võid
1 kl (120 g) odrajahu
1/2 kl (60 g) (täistera)nisujahu
0,5 tl soodat
5 kuivatatud tomatit
Sega omavahel odrajahu, nisujahu ja sooda. Kohupiim, muna, suhkur, sool ja piim sega suuremas kausis, lisa sulatatud või ja jahusegu. Tükelda kuivatatud tomatid ja lisa tainale.
Pane tainas võiga määritud ja riivsaia või (täistera)nisujahuga ülepuistatud neljakandilisse keeksivormi v silikoonvormi ja küpsetada ahjus 180 kraadi juures u 35-40 min, kuni karask on kuldpruun ja sissetorgatud tikk jääb kuivaks. Võta karask kohe vormist ja jäta restile jahtuma.
Eriti hea on karask soojalt, aga külmalt ei ole ka viga:)
11 kommentaari:
aitäh Sulle huvitava blogi eest:). Edu, ja ära väsi!
Palju palju õnne ja jaksu nii Sulle kui Su mõnusale ja soojale blogile. Sinu elurõõm ja energia on nakkav ja tuntav isegi läbi veebikanalite!
Jätkuvat blogimislusti!
Ärge seda Talendi sõnu südamesse võtke, ta seal foorumis eriti tarka juttu just ei aja.
Minu pärast kasutage emotikone nagu alati.
Minu kõige lemmikumad koogiretseptid pärinevad sellest blogist. Näiteks see võrratu kondenspiimakook vaarikatega või hiljutine mustika-toorjuustukook... Aitäh inspireerimast ja blogile pikka iga!
Ikka head jagamise rõõmu ka edasiseks! Kunagi ei tea ette, mis ühest väikesest asjast kasvada võib:).
Suured tänud Teile!:)
Mulle meeldis see Talendi kommentaar. Eriti see smailide osa. Iga kord, kui su blogist midagi loen ja sul on seal ":))", ":)" või ":)))", siis ma kujutan kohe päris elus täpselt ette, missugust nägu sa siis teed (kõigil 3 on muidugi ka päriselus 3 eri vastet, muide!). Ja see on päris naljakas, nii et ajab naerma küll :) Ja naer on terviseks, siis aitäh, et sa seda blogi pead ja mu tervise eest hoolt kannad! Aga kuna võib-olla kõik ei oska nii hästi ette kujutada, siis mina hääletan küll 2 käega videoblogi poolt - olekski aeg, et keegi eestis neid ka tegema hakkaks! Palju ägedaid ideid ja kõva pealehakkamist sulle!
Õnne ja jätkuvalt lennukaid ideid edaspidiseks. Üks virtuaalne käepigistus blogile ka;)
Aitäh Sulle, Ragne!
No, Marju, Sina suutsid mind oma kommentaariga kohe päris naerma ajada (taaskord) :) aitäh Sulle, et Sa olemas oled - ma ei kujuta enam elu ilma SInuta üldse ette!
Juc, ma tahtsin Sulle veel eraldi aitäh öelda - väga armas, mis Sa ütlesid!
Ja, Mercredi, mul on selle üle küll hullult hea meel, et koogiretseptide osas oled siit inspiratsiooni saanud! Ja aitäh ka:)
Postita kommentaar