Rabarberimoos ja teismoodi jaanipäev

Jaanipäev on juba ukse ees, esimesed kodumaised maasikad valmis, suvi algab ka ja päike paistab - mis muud siin ikka tahta :) Minu lemmik grillretseptid leiab siit ja maasikamagustoidud on siin - loodan, et saate inspiratsiooni ja ideid, mida jaanipäevaks põnevat teha! Samuti tasub homme LP-d vaadata, sest seal on juttu veiselihast, mis on tervislik alternatiiv sealihale, kerge valmistada ja tõeliselt maitsev! Ülemisel fotol olev isuäratav Janno Lepiku valmistatud roog on veisetükist nimega picanha, mis on oluliselt odavam ja tugevama maitsega kui sisefilee, kuid peaaegu sama pehme ja vajab kuumal grillil vaid paar minutit grillimist kummaltki poolt. Mulle see igal juhul väga meeldis! Kui soovida osta kodumaist ja kvaliteetset Liivimaa Lihaveise veiseliha, siis kõige suurem valik seda pidavat Nõmme turul olema. 

Leib Resto ja Aed peakokk Janno Lepik jagab homses LP-s paar head grillretsepti ja näpunäiteid, kuidas veiseliha ja -maksa "õigesti" valmistada ehk nii, et need on mõnusad mahlased mitte vintsked ega puised. Digilehes on olemas ka videod, kus ta liha ja maksa käsitsemise nö puust ja punaseks ette näitab ning lahedaid näpunäiteid jagab. Soovitan vaadata - mina ise sain küll päris mitu uut asja teada! Ja kui on keegi, kes veel ei tea, milline Janno välja näeb, siis siin on üks pilt temast - autor on Raivo Tiikmaa, kelle tehtud on ka postituse esimene foto grillitud veiselihast. 

Mina aga jagan täna hoopis rabarberimoosi retsepti, mille keetsin lihtsalt praktiliselt kaalutlustel, kuna viimased rabarberid hakkasid juba seda nägu minema, et need tuleks kiirelt ära tarbida. Ja et ees on mitmeks päevaks Hiiumaale minek ning maasiakaaeg on ka juba alanud, siis lihtsalt tuli midagi kiiret ja kerget viimaste rabarberitega teha:) Sai siis moos, kuhu hea meelega oleks lisanud ilusaks punaseks värviks maasikaid ja põnevamaks maitseks ingverit nagu mu lemmik-kisselis, aga kuna neid hetkel kodus ei leidunud, siis tuli täitsa tavaline mõnus paks rabarbrimoos:) 

Ma ei ole eriline moosikeetja sel lihtsal põhjusel, et ma ise eriti moosi ei armasta :) Moosid on minu jaoks alati liiga magusad ja lapsest peale sai neid ju koguaeg söödud, sest nõuka-ajal eriti muude maiustega priisata ei olnud, see-eest aga moose ja kompotte olid keldririiulid äärest ääreni täis. Ja moosikeetmis-indu pärsib muidugi ka asjaolu, et mul on ka kahju nendest "surnuks keedetud" marjadest, mis oma tekstuuri, välimuse ja kõik kasulikud omadused keetmise käigus minetavad. See "surnuks keetmine" ei ole ehk kõige parem väljend selle protsessi kohta, aga te saate ju aru, mida ma silmas pean ... Mulle meeldib marjad sügavkülma panna, sest niimoodi pidavat neis kõige rohkem kasulikke aineid säilima ning samas ülessulatatatud marjade kasutamispõld on ka tunduvalt laiem, kui ühel magusal moosil:)

Aga et moosikeetmine on selline mõnus ja chill tegevus - lihtne ka - , siis vahel ma mõned purgid  seda ikkagi teen. Kõige rohkem olen ma vist ise keetnud pohla-õunamoosi, mis oli lapsepõlves ainus moos, mis mulle tõeliselt maitses ja oluliselt hapukam, kui teised. Kodus ja maal vanaema juures oli meil seda alati, niiet kergelt nostalgiahõnguline on pohla-õunamoos minu jaoks ka. Kusjuures meie suguvõsa variandis on õunatükid, mitte ei ole õunad pudruks keedetud, ja ka pohlad on osaliselt oma kuju säilitanud. 

Moos on igati hea kohupiimakreemiga, röstsaial v paksu Kreeka jogurtiga süüa. Retseptis olevast kogusest saab u kaks pooleliitrist purgitäit.

Vaja läheb:
900 g õhukesteks viiludeks lõigatud rabarberit
500 g suhkrut
poole sidruni mahl

Sega suhkur ja rabarber potis ära, aseta kaas peale ning jäta üleöö külma seisma. Suhkrut ja rabarberit võib isegi 48 h enne keeetmist hoida, sest suhkur käitub siin säilitusainena ja ei lase rabarberil pruuniks muutuda. Rabarberit tuleb päris palju vett välja ja moosi keetmiseks sobib seetõttu eriti hästi just laiem (pannilaadne pott), sest siis aurustub vesi kiiremini ja moos tarretub vähema suhkruga, aga mina ise keedan ikkagi reeglina tavalise potiga. 

Moos tuleks panna steriliseeritud purkidesse. Steriliseerimiseks on mitmeid erinevaid viise, aga mina asetan purgid tagurpidi ilma kaaneta 100 kraadi juures 20 minutiks ahju, sest see tundub mulle kõige lihtsam ja muretum variant ning samal ajal saan rahulikult moosi keeta, kui purgid ahjus "steriliseeruvad":) Ja ahjust välja võttes on purgid piisavalt soojad, niiet kuuma moosi saab kohe sisse panna. Kui sul on kaaned eraldi, st ei ole purgi küljes, siis aseta need 5 minutiks keeva vette. 

Lisa ka sidrunimahl, keeda moosi suhteliselt kõrgel kuumusel ja sega aeg-ajalt. Täpset keemisaega ei oskagi öelda, aga moos on valmis siis, kui see on piisavalt paksenenud. Üks võimalus moosi paksust kontrollida on (nagu nt vaniljekastme puhul) vaadata, kas moos voolab koheselt spaatli või lusika tagakülje pealt potti tagasi või jääb sinna nö seisma - kui katab lusika tagakülje ära ja ei voola maha, on valmis. Teine variant on tõsta teelusikatäis moosi jahedale taldrikule. Kui moos ei muutu külgedelt vedelaks/vesiseks ja hoiab oma kuju, siis on see valmis. Kui ei, siis keeda edasi. Kokku kulus mul parajalt paksu moosi keetmiseks u pool tundi. 

Tõsta moos steriliseeritud purkidesse. Kui kaas on korralikult peal, niiet õhku juurde ei pääse, siis säilib moos pikka aega, aga sellist purki, mis ei ole õhukindlalt suletud, hoia külmas ja tarbi lähipäevil. 

Lisaks moosile on hea, kiire ja lihtne variant viimaste rabarberite ära kasutamiseks rabarberinapsu valmistamine - mina panin uue portsu seisma, sest seda roosat jooki ei ole ilmselt kunagi liiga palju ;-)

Pilt eile õhtul

ja täna