Siidine virsikumoos

Kes ei mäletaks ülimalt magusaid, peaaegu pruuniks keedetud maasikamoose ja muid läägeid hoidiseid, mille all keldririiulid lookas olid. Selleks, et moos pakseneks ja kevadeni säiliks, tuli seda pikalt keeta ja ohtralt suhkrut lisada nii, et marjade-puuviljade enda tekstuurist ja maitsest suurt midagi enam järele ei jäänud. Nüüd on elu lill! Tänu moosi- ja marmelaadisuhkrule piisab oluliselt vähemast keetmisajast ja - mis eriti tore - tükk maad vähemast suhkrust. Seetõttu saab valmistada suuremate puuvilja- ja marjatükkidega moose, milles viljade enda maitset tunda on ja mis ülemäära magusad ei ole. Hüvasti, lääged keedised! Tere, mõnusad puuvilja- ja marjatükkidega moosid! :) :) :)

Seekord kasutasin moosisuhkrut, tänu mille pektiinisisaldusele pakseneb moos kiirelt ja vähema suhkruga. Kindlasti ei saa öelda, et see nektraiinikeedis liiga vähe magus oleks (pigem ikka vastupidi), aga lihtsalt see ei ole nii lääge nagu tavalise suhkruga tehes. Sidrunimahl aitab samuti magusust tasakaalustada ja moosi konsistentsi täiustada. Alati võib lisada ka pisut soola - retseptis oleva koguse kohta on pool teelusikatäit täitsa paras kogus. Maitseid võid intensiivistada veel näiteks vanillikauna või -ekstrakti, brändi, rummi vm meelepärase lisandiga.

Hoidistamiseks tuleks valida just küpsemad viljad, et keedis tuleks veelgi maitsvam. Nektariinid võib asendada virsikute, ploomide või aprikoosidega. Mõnus siidine moos on ideaalne lisand hommikustele pannkookidele, samuti krõbedal röstsaial nautimiseks.

Mu ammune lemmik, mida igal aastal vähemalt korra teen, on aprikoosimoos ning siin on veel igasuguseid maitsvaid moose ja marmelaade, mdia võib proovida. Head hoidistamist!!! :)



1 kg küpseid nektariine (puhastatud viljade kaal)
500 g moosisuhkrut
poole sidruni mahl

Poolita nektariinid, võta kivid välja ja lõika sektoriteks. Tõsta puuviljad ja suhkur potti, sega läbi, aseta kaas peale ning jäta mõneks tunniks seisma kuni suhkur on sulanud.

Lisa sidrunimahl, lase keema tõusta ja keeda moosi pliidil madalal kuumusel 20-30 minutit, aeg-ajalt segades ja vahtu eemaldades, kuni nektariinid on läbi küpsenud ja moos hakanud kergelt paksenema. Vala moos steriliseeritud purkidesse, kata kaanega. Moos pakseneb purgis jahtudes. Sellest kogusest saab liitri moosi.

Moos tuleks panna steriliseeritud purkidesse. Steriliseerimiseks on mitmeid erinevaid viise, aga mina asetan purgid tagurpidi ilma kaaneta 100 kraadi juures 20 minutiks ahju, sest see tundub mulle kõige lihtsam ja muretum variant ning samal ajal saan rahulikult moosi keeta, kui purgid ahjus "steriliseeruvad":) Ja ahjust välja võttes on purgid piisavalt soojad, niiet kuuma moosi saab kohe sisse panna. Kui sul on kaaned eraldi, st ei ole purgi küljes, siis aseta need 5 minutiks keeva vette.

Grillitud nektariinid mee & kaneelimekiga jogurtiga

Väikese kõrvalepõikena mainin, et mitu aastat tagasi sai blogis jagatud überlihtsat salatiretsepti grillitud aprikooside ja halloumi'ga, mis mul tänu D-kokaraamatu FB-lehele meelde tuli:) Ja ega see hiljutine grillitud nektariinide ja maasikatega kanasalt ka keerulisem pole ;-) 

Retsept ja allpool olev artikkel ilmusid paar nädalat tagasi LP-s, kuigi valmis said (ehk toimetusse saatsin ära) need juba juuli esimeses pooles. Aga selline see elu paraku on, kui koostada raamatuid või teha kaastööd erinevatele väljaannetele -  tehtud tööst täielikku rõõmu saab tunda/selle vilju nautida alles palju hiljem, sest valmimise ja ilmumise vahel on sageli kuude pikkune vahe. Samuti saab tehtud lugusid, retsepte, pilte blogis jagada alles tükk aega hiljem. Üksnes blogi pidamine on selles mõttes hoopis teistmoodi, sest siis saab vahetult edasi anda kõike, mida hetkel teed. Kokkad ja pildistad ning paned kasvõi samal päeval juba blogisse üles. Kahjuks, ja teistpidi jällegi õnneks:),  selliseid asju, mida ma tõesti jõuaksin või saaksin enne muus väljaandes avaldamist kohe blogisse panna, jääb kogu aeg aina vähemaks ja vähemaks ... 

Kirjutan üsna palju toiduteemalisi artikleid (nagu nt allpool olev lugu virsikutestki) ja mul on seda üsna lihtne teha tänu oma kadunud vanaisale, kellest jäi maha tohutu suur raamatukogu. Ilmselt Heino Kiige "Maailma viljad", mis nõukaajal oli pruunides sektsioonkappides alati ENE-de kõrval "kohustuslik" teos, on siiani paljudel olemas, aga tänu vanaisale on mul ka hästi palju muid taimedest, ürtidest, aed- ja puuviljadest, marjadest jne rääkivaid raamatuid, mida siiani on hea kasutada. Minu vanaisa Harald Rebane (siin on temast põhjalikumalt kirjutatud) oli nimelt metsandusteadlane ja üldse suur loodus- ja kultuurihuviline, kes lisaks ohtrale lugemisele ja teadustöödele ka ise raamatuid kirjutas. Mul on lapsepõlvest meeles eelkõige Viktor Masinguga kahasse kirjutatud raamat "Kase aasta", aga nt selle raamatu avastasin vanaisa guugeldades alles täna:) Samuti avastasin, et ka mu onu kohta on Wikipedia's sissekanne. Mu vanaisal oli nimelt kaks last - onu Tiit ja mu ema, kuigi tema kohta pole seal sõnagi öeldud ... :)

Ja ilma kommentaarideta jagan veel seda armsat videot. Ega siin tegelikult midagi väga lisada polegi - stop, relax & breathe :) #LetGo ;-)

Kuigi hetkel müügil olevad küpsed, mahlased ja magusad virsikud on superhead niisama süüa, saab neid puuvilju väga hästi kasutada nii soolastes kui ka magusates roogades. Ühtviisi maitsvad on need kookides, pirukates ja krõbedikes, lisandina salatite ja gillihade juurde, samuti vahukoore, jäätise või kohupiimakreemiga nautimiseks.

Roosiõieliste sugukonda kuuluv virsikupuu ehk persikupuu (Prunus persica ehk Persica vulgaris) pärineb Põhja- ja Kesk-Hiinast, kus teda kultiveeriti juba 3000-4000 aastat tagasi, mõnede allikate väitel isegi 5000 aasta eest. Sealt saabus puu Pärsia kaudu Euroopasse, mille järgi ta ka oma nime sai. Nüüdseks on aretatud juba üle 2000 virsikusordi, mille värvus varieerub kollakasrohelisest veripunaseni. Enamik maailma virsikutoodangust läheb tänapäeval konservide tootmiseks - konservitööstuses on see puuvili maailmas ananassi järel teisel kohal.

Virsiku väliskest on sametine; sileda pinnaga virsikuid nimetatakse nektariinideks. Selles luuviljas on palju A-, B- ja C-rühma vitamiine, samuti rauda, kaaliumi ja kiudaineid. Mahlases magushapus viljalihas on 8,5-10% suhkruid (mõningatel andmetel suisa 15%) ja 0,7-0,9% orgaanilisi happeid (õun-, viin-, kiina- ja sidrunihapet). Need happed ja eeterlikud õlid stimuleerivad maomahla eritumist ja soodustavad seedetegevust. A-, B- ja C-vitamiinide kompleks aitavat aga organismil kohaneda väliskeskkonna ebasoodsate tingimustega, mistõttu on puuvili oluline eelkõige just neile, kes sageli külmetushaigusi põevad. Virsikuid kasutatavat ka diureetilise vahendina, samuti kosmeetikas - virsikumaskid andvat nahale värske jume ja toonuse.

Kuidas valida, hoida ja valmistada?

Mida tugevama ja magusama lõhnaga, seda maitsvam on virsik. Vali pringid viljad, millel ei ole pehmeid laike ega pigistamisjälgi. Vältida tasuks juba krimpsu tõmbunud nahaga vilju, samuti kõvasid ja rohekaid virsikuid, mis on liiga vara ära korjatud ega saa seetõttu korralikult küpseks. Hoia virsikuid toatemperatuuril, sest külmkapis võib nende viljaliha muutuda jahuseks ja pudedaks. Parim viis on laotada see puuvili ühe kihina siledale pinnale, jättes õhu liikumiseks piisavad vahed.

Virsikud sobivad suurepäraselt grillimiseks, mis karamellistab nende pealispinna, lisades ekstra mõnusa maitsenüansi, mesi aga võimendab looduslikku magusust veelgi. Retseptis võib nektariinid asendada virsikutega :)

Vaja läheb:

8 nektariini
oliiviõli
200 g paksu maitsestamata (Kreeka) jogurtit (nt Farmi) või maitsestamata kohupiimapastat
0,5-1 tl kaneeli
4 sl vedelat mett
mündilehti
vaarikaid (soovi korral)

Poolita nektariinid, tilguta peale natukene õli ning grilli kummaltki poolt paar minutit kuni need on pehmed ja kergelt pruunistunud. Nirista grillitud puuviljadele u 1 sl mett. Sega jogurt või kohupiimapasta kaneeli ja 3 sl meega läbi ning serveeri koos grillitud nektariinide, vaarikate ja (hakitud) mündilehtedega. 

Lihtsamast lihtsamad krõbedad nektariini-halvaapirukad

Pirukad on ülimalt kerged valmistada ja retsept on juba sellepärast eriti hea, et vabalt võib kolmandiku, aga ka suisa pool pakki halvaad küpsetamise käigus ära süüa ja mitte midagi ei juhtu. Vähemalt mitte pirukatega ;-)

Suvisel ajal küpsetan vist isegi veel rohkem kui muidu - pidevalt on mõni sünnipäev, aiapidu, piknik või niisama istumine, kuhu on vaja midagi kaasa teha. Minu jaoks ei ole see loomulikult tüütu kohustus, vaid võimalus teha midagi uut ja huvitavat. Samas on ka sööjad alati olemas ehk pole vaja mõelda, et kuidas oma järjekordset šedöövrit realiseerida:) Kuigi ma üldjuhul katsetan oma retseptid  mitu korda läbi, enne kui need kuskile avaldamiseks saadan v blogisse lisan, siis neid pirukad olen nüüdseks teinud päris palju kordi lihtsalt olude sunnil, sest see on tõeliselt hea lihtne ja kiire võimalus saada ahjusoojad krõbedad pirukad külla kaasa võtmiseks, kui aega napib. Nt oled leppinud suve alguses oma ainsaks "vabaks" pühapäevaks kokku aiapeo Tartus ja avastad alles hiljem, et samal nädalavahetusel on reedel ja laupäeval tegelikult vaja Haapsalus olla:D Loomulikult jõuab ilusti mõlemale poole (asi see 275 km siis ühest kohast teise kihutada on?!) :), aga küpsetamisaega jääb paraku minimaalselt. Samas ei saa ju inimestele pettumust valmistada ja ainult veinipudeliga külla minna!:) Enamasti inimesed arvestavad sellega (isegi kui me pole seda kokku leppinud), et mul on külla tulles alati vähemalt üks kook (aga sageli kaks või kolm, harva ka neli) kaasas. Pärast ühte u kuu aega tagasi toimunud sõbranna sünnipäeva, kus ei olnudki midagi magusat ja millegipärast sain mina etteheitvate pilkude ja märkuste osaliseks (mitte küll tõsiselt ja pahaselt, pigem läbi huumori - aga ikkagi) ning üks inimene isegi ütles, et ta tahtis koogi teha, aga teadis, et mina tulen ja siis ei hakanud küpsetama, võtan ma inimeste ootusi enda suhtes ja oma sotsiaalseid kohustusi eriliselt tõsiselt! :D :D :D Niisama ilma koogita enam naljalt koduuksest välja ei astu ;-)

Suvel on eriti palju ringi sõitmist ja kui ma ei saa oma koduköögis süüa teha, siis mulle meeldib teha eriliselt lihtsaid asju ning poest ostetud lehetainas on siinjuures tänuväärne abimees. Halvaaga pirukad tulevad sarnaselt sinihallitusjuustu-pirnipirukatega alati hästi välja ja reeglina meeldivad kõigile, samas pole vaja erinevaid keerulisi komponente ega pikka aega köögis veeta.

Minult hästi tihti küsitakse, kas ma teen ka lehttaina ise, aga enamasti mitte. See on kohutavalt tüütu ettevõtmine (nt siin, aga ka mõnes teises kokaooli postituses olen sellest ka kirjutanud) ja ausalt öeldes nüüd, kui kvaliteetset võiga valmistatud tainast juba ka Eestis toodetakse, ei näe ma selliseks mässamiseks mitte mingisugust vajadust.

Halvaaga olen viimasel ajal teinud eriti palju katsetusi alates juustukoogist ja kohupiimakreemist lõpetades keekside ja pirukatega,  näiteks kaneelisaiade sisse on halvaa suurepärane lisand.  Varasemast ajast on olemas juba üks halvaaga rabarbrikook, mis siiani üks mu enda lemmikuid on.

Praeguse piruka puhul, samuti nagu kohupiimakreemis ja juustukoogiski võid halvaa vabalt asendada martsipaniga ja toimida nii nagu nt selles retseptis kirjas on, samuti võib riivitud martsipani segada toasooja toorjuustuga. Halvaa ja martsipani puhul kehtestasin aga edaspidiseks reegli, et neid ma enam nö tagavaraks koju ei osta, kui ainult siis, kui on konkreetselt vaja. Niisama keldririiulil muu toidukraami juures või köögikapis hoidmine lõppeb alati teadagi millega ehk kui vaja on, siis pole neist kummastki lõhnagi enam järel ... :)

Et suvi hakkab sel korral vaikselt lõpule jõudma, siis võib vabalt asendada nektariinid ka õunte või ploomidega. Naljakas, aga juba mitu nädalat on looduses tunda sügisest hõngu, paljud sügisõunte sordid ja ploomid on valminud, marjapõõsad tühjaks saanud, see-eest aga pohlad metsa all ilusaks punaseks muutunud. Aias istudes on pidevalt ümberringi õunte maha potsatamist kuulda:) Kuigi ööd on viimastel nädalatel olnud oluliselt soojemad kui juunis-juulis, siis augustikuise tähistaeva all on sügistunne kuidagi eritiliselt tugev. Nädal tagasi Otepääl  pärast sauna terrassil pikutades oli meil kõigil tunne, et kohe käes, aga supertore, et suvi veel enne seda kohale jõudis - möödunud nädalavahetus oli juba suvisem kui suvi ise sel aastal, vähemalt Lõuna-Eesti kuplite vahel :)

Retsept ilmus eelmisel laupäeval LP-s mu virsikuloo juures.

Vaja läheb:
500 g pärmi-lehttainast
3- 4 nektariini või virsikut
150 g toasooja toorjuustu
150-200 g (1 pakk) halvaad
2+2 sl vedelat mett
musta pipart

Lõika virsikud u 1- 1,5 cm jämedusteks sektoriteks. Lõika tainas u 10x10 cm ruutuseks. Tee terava noaga iga tainaruudu äärest u 1 cm kaugusele sisselõige tainast mitte päris lõpuni läbi lõigates ja torka keskosa tihedalt kahvliga läbi.

Sega tükeldatud halvaa toasooja toorjuustu ja 2 sl meega läbi ning laota segu tainale nö raami sisse. Kata õhukesteks sektoriteks (max o,5 cm) lõigatud nektariinidega. Jahvata soovi korral peale musta pipart. Küpseta ahjus 200 kraadi juures u 20 minutit kuni taina ääred on pruunid ja krõbedad ning puuviljad pehmed. Võta pirukad ahjust ja nirista peale mett. Parimad soojalt!

Teine variant on ilma toorjuustuta ehk haki halvaa ja laota see tainaruutudele raami sisse. Kata nektariiniviiludega, jahvata peale musta pipart ja puista demerara suhkrut (u 2 tl) ning pärast ahjust välja võtmist nirista veel vedelat mett ka. 

Superhea veise-tomatihautis

Veise esiselg on tõeliselt tänuväärne tooraine - äärmiselt maitsev ja samas ülilihtne valmistada. See veise kaela juures asuv tükk on küll samamoodi nö läbikasvanud, kuid on pisut pehmema ja õrnema lihaskiuga. Eelmisel korral Liivimaa Lihaveise toorianet kasutades oli bavette minu jaoks supertore avastus, mis tavapärasest mugavustsoonist (ehk veise välisfilee) välja tõi ja maitseelamusi pakkus, seekord aga oli veise esiselg suure rõõmu allikas:) Aega praktiliselt ei kulu, sest liha küpseb ise ahjus, ning tulemuseks on suussulav kahvliga murtav liharoog. Kusjuures, minu lihahimu, millest bavette'i-postituses kirjutasin, pole kuhugi kadunud, vaid ainult suurenenud ... :D

Mulle meeldivad sellised "lihtsad" lihatükid:), sest mulle üldse meeldivad lihtsad asjad ja mu eesmärk on inspireerida eelkõige neid kokkama, kes muidu seda teha ei viitsi või arvavad, et söögi tegemine on midagi ülemäära keerulist. Oma teisest raamatust rääkivas blogipostituses ka lahkasin seda teemat pisut, viidates Susani Luitsalu postitusele, mis oli jube naljakas (mõni lihtsalt oskab kohe eriti mahlakalt ja kaasakiskuvalt kirjutada), ning selles osas ei ole midagi vahepeal muutunud. Nagu "Ratatouille" multikaski öeldi: "anyone can cook!" :) Vahel on vaja vaid väikest tõuget, lihtsat ja loogilist retsepti, sest tõepoolest - igaüks saab söögi tegemisega hakkama!

Vahel olen teinud jänest kokakoolist saadud retsepti järgi ja ausalt öeldes tohutut ajakulu arvestades ning pärast mustade nõude hulka vaadates ei saa ma küll aru, miks ma seda teen, kuigi roog on muidugi imemaitsev. Lihtsama retsepti järgi tehtud jänes pole sugugi mitte (oluliselt);-) halvem, sama muideks kehtib ka kõigi muude asjade kohta ehk kulutatud aeg ei pruugi sugugi olla võrdeline tulemuse maitseomadustega!:) Seda enam, et soolaste asjade jaoks pole niikuinii enamasti retsepti vaja. Ma küll aeg-ajalt saan vahel mõne tegemisõpetuse kirja ja pildi tehtud (nagu eelmisel esmaspäeval sööjaid oodates selle pasta retsepti), aga see on pigem erand kui reegel. Sööma peab ju iga päev ehk õnneks on mul võimalus süüa teha päevast päeva, aga hoopis teine asi on soolaste toitude retsepte kirja saada (neis on väga harva kogused olulised) või sellel jahtuda lastes pilti teha. Ega selles, et inimene, kes ise igapäevaselt köögis ei askelda, vajab retsepti, ei ole loomulikult midagi taunimisväärset - täiesti normaalne!  Sellepärast ma neid retsepte ju kirja panengi, et kõigi elu oleks lihtsam ja kokkajad siit uusi ideid saaksid ;-) Minul õnneks on mu töö ühtlasi ka hobi - saan hommikust õhtuni tegeleda oma lemmiktegevuse ehk kokkamise, küpsetamise, toidust, kokkadest ja restodest kirjutamise jm sellisega. Supertore!!! :)

Kusjuures, parimad toiduelamused ongi enamasti need kõige lihtsamad asjad: värske kartul võis praetud kukeseentega, otse pannilt või ahjust tulnud hommikuse püügi lest, siig või räim, peotäis mustikaid või vaarikaid metsas või hoopis puu alt muru seest korjatud küps ja mahlane valge klaar. Ja kuigi vahel on tõesti tore ja huvitav käia ka mõnes peenes restos, siis mulle meeldivad pigem lihtsat (aga väga head) toitu pakkuvad kohad. Viimase aja üks toredamaid uusi avastusi oli Haapsalus Kärme Küülik, kuhu ma täitsa juhuslikult tänu ühtedele hästi toredatele tuttavatele sattusin. Toidud olid ülimalt maitsvad ja väga heast toorainest, lihtsad ja mõnusad, ohtra küüslaugu ja ürtidega. Ma käin Haapsalus küll väga tihti, aga välja sööma seal eriti ei satu, kuid selle resto pärast võiks täitsa ekstra kohale kihutada!:) Ma niikuinii sõidan suvekuudel iga nädal sõna otseses mõttes sadu kilomeetreid maha - asi see siis "kõigest" 100 km kaugusele õhtust sööma minna :D Suvel on ikka tore, kui Tallinnas üle 2-3 päeva nädalas olema ei pea, nt eile alles tulin Otepäält ja lähen juba homme õhtul tagasi:)

Veisehautise lisandiks sobiks suurepäraselt värske kartul, siis ostan seda ise suhteliselt harva. Mulle küll suvised pisikesed kartulid väga meeldivad, aga kuna neid nii tihti saab igal pool (eelkõige muidugi sõprade juures), siis ma  ise kodus keedan kartulit harva. Rohkem aga valmistan toidu kõrvale värsket salatit,  krõmpsu suvikõrvitsat, kukeseeni, brokkolit, lillkapsast või aedube.  Et sel päeval, kui liha küpsetasin (u kuu aega tagasi vist) jäid mulle hommikusel turulkäigul silma (ja tulid koju kaasa ka) ülimalt ahvatlevad kollased ja rohelised Türgi oad, siis kasutasin seekord neid. Keetsin ube u 5 minutit puljongis, nõrutasin ja seejärel praadisin pannil või sees koos natukese küüslauguga kergelt läbi (täpsem õpetus sai mul eelmisel suvel juba kirja). Jube head! :)

Esiselg sobib sarnaselt kaelatükiga samuti pikemaks hautamiseks, niiet mina tegin sellest ühe mõnusa tomatikastmega pajaroa. Kuna mul keldris oli ootamatult vaid 1 purk purustatud tomateid, siis lisasin hautisele ka ühe Salvesti hõrkude köögiviljadega pastakastme, mis sobis siia suurepäraselt. Sel juhul pole muidugi suhkrut ega soola enam vaja lisada. Liha juurde ahjupotti võib tomatikastmesse küpsema panna ka muid meelepäraseid köögivilju, nt porgand, kartul vm.

Liha võtan tavaliselt u pool tundi enne küpsetmist külmkapist välja, et see ühtlaselt küpseks. Eemaldasin kelmed ja suuremad rasvatükid, aga osa rasvast jätsin lihale, et see küpsemise ajal mahlasust annaks. 

1 suur sibul

4-6 küüsluaguküünt

1 rosmariinioks

u 1,3-1,5 kg tükk veise esiselga

soola, musta pipart 

1 sl pruuni suhkrut

800 ml (2 purki) tomateid pürees, purustatud tomateid vmt (1 purgi asemel ehk u 400 ml võib olla ka mõni valmis tomatikaste)

Puhasta ja lõika sibul sektoriteks. Lõika puhastatud küüslauguküüned pikuti pooleks, suuremad neljaks. Võta rosmariinioksalt lehed ja haki need peeneks. Eemalda veiselt kelmed ja lõika tükk risti pooleks. Kuumuta pannil u 1 sl õli ja prae selles veisetükid igast küljest pruuniks (kulub kuskil 6 minutit). Maitsesta soola ja pipraga. Aseta liha koos ülejäänud komponentidega ahjupotti, pane kaas peale ja küpseta ahjus 170 kraadi juures u 3 tundi ehk kuni liha saab kahvliga murda. Tõsta liha lõikelauale ja lõika viiludeks või murra sellest lusikaga tükid. Eemalda kastmelt rasv ja serveeri koos liha ja meelepäraste lisanditega.

Suvine šokolaadi-juustukook marjadega

Et see kolmapäeval jälle jutuks tuli, siis lisan lõpuks blogisse ka retsepti, mida minult vist kõige enam küsitud on:) Ilmus see paar nädalat tagasi LP-s mu vaarikaloo juures, aga olen seda juba päris paljudele ka meilitsi või FB vahendusel saatnud. Üks inimene arvas, et marjakoogi puhul on tegemist mu mõni aasta tagasi tehtud vaarika-šokolaadikoogiga. Need kaks kooki on küll välimuselt väga sarnased, aga koostisosadelt, maitselt ja tekstuurilt erinevad. Samas see vaarikakook mulle endale ka väga meeldib, niiet soovitan sedagi proovida teha:)

Paar päeva tagasi aga tuletati mulle taaskord meelde seda šokolaadikooki - tõeliselt lihtne, jube hea ja alati kindlapeale minek! See on ilmselt ka üks neid kooke, mida kõige rohkem inimesi küpsetab - juba oma tutvusringkonnas võin üle 10 inimese üles lugeda, kellel see püsirepertuaaris on :) Praegu on muidugi värske kraam veel vabalt saada, et mõnusaid marjakooke valmistada, aga mõnel sügisõhtul, kui kook vaja üks-kaks-kolm valmis saada, tasub seda kindlasti katsetada ;-)

Mul on oma kolleegidega alati väga vedanud (oma 9-aastase juristi/advokaadistaaži jooksul töötasin kokku kolmes kohas) ehk siis mul on alati olnud maailma kõige paremad töökaaslased!!! Selles oli mul ükspäev jälle põhjust veenduda:) Ja lubasin saata asjaosalistele selleks õhtuks tehtud toitude retseptid, aga jagan neid hoopis siin, kuna valmistan neid päris tihti, kui vaja suuremale seltskonnale kokata: lõhe-brokkolipirukas, hummus ja lavašikrõpsud, kuigi need valmisid seekord ühtedest mini-tortilladest, lisaks oliiviõlile raputasin peale Santa Maria Vahemere ürdisegu. Tervislik magus oli mahlane banaanikeeks ja arvestades reaktsiooni (sh meeste oma), siis tuleb tõdeda, et sõna "imeline" selle keeksi ees on täiesti omal kohal ;-) Valge-šokolaadi kook oli Kalevi mustikatükkidega valge šokolaadiga (ohhh, huvitav kas ma hakkan sealt kunagi kogu selle tehtud reklaami eest tasuta šokolaadi ka saama?!? :D:D:D - igaks juhuks ütlen, et see oli nali!!!) ja midagi umbes sellist, aga selles oli rohkem toorjuustu (sh karamelli toorjuustukreemi) ja iirise-rosina kohupiimapasta. Õnneks sai koogiretsept mul küpsetamise käigus korralikult kirja ja lisan selle kindlasti ka blogisse, seniks aga soovitan nii olemasolevat mustikaga šokolaadikooki ja eelpoolnimetaud šokolaaaditükkidega brownie't kui ka käesolevat suussulavat šokolaadi-marjakooki:) Siinkohal ei saa aga jätta tervitamata oma "kolleeg" Priitu (jutumärgid sellepärast, et ta küll kahjuks minu kolleeg omal ajal polnud, küll aga on ta hetkel mu kolleegide kolleeg)!:) Kuigi ma ei osanud ehk alati adekvaatselt reageerida (vahel on kuidagi ebamugav või ei oska midagi tarka vastata, kui keegi kiidab), siis ma igal juhul registreerisin oma mõtetes kõik korrad ära, kui Sa mu mustika-juustukooki kiitsid - kokku küll ei lugenud (nagu Su söödud tükkegi:P), aga ütlen ausalt, et selle nägemine ja kuulmine valmistas mulle tohutult headmeelt! :) :) :)

Tänasesse LP-sse aga kirjutasin loo nektariinidest, millele lisasin juurde mitu retsepti (grillitud nektariinid, krõbedad pirukad, kana-salati ja siidise moosi). Ja eriti tore (ütleks isegi, et imetore!) on   see, et karmi toimetajapoolse keelekontrolli läbinud arikli pealkiri ütleb, et "Mesimagusad virsikud passivad imehästi grillile ja pirukasse" :D Kas pole mitte imearmas?!? Elagu positiivsed emotsioonid - kui soovite neid (eriti toidualaseid) saada või jagada, teiste kohta midagi hästi öelda või niisama midagi enda ja teiste tuju paremaks tegevat pajatada, siis olete alati teretulnud siia blogisse! Ega blogi nimi asjatult "Jagatud rõõm" ei ole ;-)

Imeilusat nädalvahetust kõigile! :) Love u!!!

Tatrajahu ja kakaopulbriga põhi on parajalt neutraalne ja krõbe, šokolaadimaitseline täidis aga siidine ja suussulav. Tonka uba võimendab tummist maitset, samas kui hapukad suvemarjad magusust mõnusalt neutraliseerivad. Soovitan soojalt! Mulle endale väga maitsev (sõin korraga kolm tükki ära) ja kõik, kes proovinud, kiidavad! Jälle üks kindlapeale mineku kook! ;-)

Võid kasutada sügavkülmutatud marju ilma eelnevalt sulatamata ja nõrutamata, kuid sel juhul võiks marjade kogus olla 100-150 g. Suhkrutest olen selles koogis kasutanud tumedat muscovado't.

Põhi:

130 g toortatrajahu
20 g magustamata naturaalset kakaopulbrit

50 g (pruuni) suhkrut

näpuotsatäis soola

1 tl küpsetuspulbrit

70 g külma võid
1 muna

Taina valmistamiseks sega omavahel sõelutud jahu, kakaopulber, suhkur, sool ja küpsetuspulber. Haki noaga või näpi sisse tükkideks hakitud või nii, et tainas meenutaks jämedat saiapuru. Lisa muna ja sega ühtlaseks taignaks. Suru tainas  (vajadusel kasuta veel pisut tatrajahu, et tainas sõrmede külge ei jääks) 24 cm läbimõõduga lahtikäiva koogivormi põhja. Põhjas võiks olla küpsetuspaber. Hoia vormi kuni täidise valmimiseni külmas.

Täidis:

450 g (3 pakki) toasooja šokolaadi-toorjuustukreemi (Farmi)
150 g toasooja maitsestamata toorjuustu

50 g (pruuni) suhkrut

300 g kakaomaitselist kohupiimapastat

3 toasooja muna

2 sl maisitärklist
1 Tonka uba või 1 tl vanilliekstrakti (soovi korral)

200 g värskeid vaarikaid, mustsõstraid v mustikaid

Sega visplit kasutades toorjuustud suhkruga ühtlaseks, lisa kohupiimapasta ja sega läbi, klopi ükshaaval hulka munad, seejärel maisitärklis ja soovi korral riivi peenelt üks Tonka uba. Vala täidis vormi, puista peale marjad ja küpseta ahjus 180 kraadi juures u 1 h. Tee ahjuuks praokile ja lase koogil vormis täielikult jahtuda. Hoia kooki vähemalt paar tundi enne lahti lõikamist külmkapis, sest see on parim külmana samal ja järgmisel päeval. Kaunista marjade ja tumeda šokolaadi laastudega.

Suviselt mõnus kukeseenepasta

Suvi kestab, aiad ja peenramaad pakuvad imelist värsket kraami, turuletid on heast-paremast lookas ja igapäevaselt saab ülilihtsa vaevaga ülimaitsvat toitu. Kuigi võiks juba harjuma hakata, siis ma ikka igapäevaselt vaimustun sellest, et saan igapäevaselt värskeid marju, kukeseeni, aedvilju, sh päris küüslauku ja sibulat, mis lõigates pisarad korralikult voolama paneb. Supermarketi sibulaid võid mitu tükki ära tükeldada ilma, et silma ka pilguks ... Elu on ikka ilus! :) Peaaegu igal hommikul (vahel ka lõuna paiku) turul käies olen avastanud, et Tallinna turgudest on mu lemmik ikkagi Nõmme turg. See on lihtsalt kõige sarnasem Tartu omale - mulle tundub, et rohkem on talukaupa ja oma aiasaadusi pakkuvaid inimesi, vähem aga hulgikauba edasimüüjaid ... Mitte et esimene alati kindlasti parem oleks (ei pruugi olla), aga lihtsalt sisendab pisut rohkem kindlustunnet ja üldse on kuidagi kodusem, meeldivam ja isiklikum ... :)

Aga nüüd, kui kauaoodatud kuumalaine tõesti käes on, kes ikka viitsiks pikalt pliidi ääres passida?! Kuna värsket kartulit juhtumisi kodus ei olnud, siis tegin hoopis ühe lihtsa pasta, kuhu kogu turult toodud saagi sisse sain segada. Nagu ikka, kõik käib tunde ja maitse järgi vastavalt sellele, millised asjad just sel päeval ahvatlesid, aga üritasin retsepti ikka kirja panna. Aedubade kaalu ma enam kahjuks ei mäleta, aga ostsin neid u sama palju nagu tavaliselt ja reeglina neid on kuksil 400 g ringis. Pastat sai suur potitäis, millest jätkub ilusti neljale inimesel. 

Kukeseente puhastamiseks on parim pintsel, millega praht kuivadelt seentelt maha pühkida. Väikesed seened jätan terveks, suuremad lõikan pooleks, aga üldiselt ma eriti seeni ei tükelda, sest mulle meeldib, kui seentel on toidu sees nende kuju säilinud, mitte ei ole ühtlane hakitud mass :) Niikuinii tõmbuvad need praadimisel korralikult kokku, niiet isegi üsna suured seened näevad pärast taldrikul nunnud välja. Piruka täidisesse kukeseente tükeldamisel on küll praktiline väärtus, aga mina jätan ka siis seened nii terveks, kui saan. Kukeseened on hullult maitsvad ja inspireerivad, niiet nendega saab igasuguseid asju teha alates risotost ja omletist lõpetades igasuguste küpsetistega,  nt soovitan proovida seda suvikõrvitsa ja juustuga rooga ;-) 

1 pakk (250 g) meelepärast pastat

600-700 g kukeseeni

u 300 g valgeid ja rohelisi aedube

kanapuljongit

võid

1 keskmine sibul

2 keskmist küüslauguküünt

musta pipart, soola

50-150 g parmesani või mõnda sarnast juustu, nt Valio Forte't

peotäis värsket tilli

soovi korral 1 väike v suur karp sulatatud juustu Merevaik v meelepärast toorjuustu

Puhasta seened ja lõika suuremad väiksemaks. Puhasta ja tükelda sibul peeneks, samuti üks küüslaugu küüs. Prae hakitud sibul või sees madalal kuumusel klaasjaks (kulub u 8 minutit), lisa küüslauk, prae veel u minut ja seejärel seened. Prae aeg-ajalt segades seni, kuni seentest välja tulnud vesi on aurustunud. Maitsesta seened soola ja pipraga, puista peale hakitud tilli. 

Keeda aedoad puljongis nii pehmeks, kui soovid ning nõruta. Haki teine küüslauguküüs ka peeneks ja prae madalal kuumusel või sees pisut, lisa keedetud ja nõrutatud aedoad ning pruunista kergelt. 

Keeda pasta pakendi vastavalt juhistele, nõruta ja aseta potti tagasi. Sega hulka praetud kukeseened, praetud aedoad (suuremad lõika kolmeks), maitsesta soola ja pipraga, lisa parmesanilaaste ja ülejäänud hakitud till (osa laastudest ja hakitud tillist puista serveerimisel pastale peale). Soovi korral sega hulka ka Merevaik, et jääks kreemjam. Merevaigu võib segada ka praetud seente hulka enne, kui need pastale lisad. Kui aga sulatatud juustu ei kasuta, siis lisa parmesani tunduvalt rohkem - Valio Forte puhul riivi või lõika laastudeks terve tükk (180 g). Naudi koos külma valge veiniga heas seltskonnas :)

Kerge ja tervislik vaarikajäätis

Kolmapäeval, 9. septembril viin Tallinna kesklinnas asuvas Gourmet Coffee City's taaskord läbi ühe koolituse. Seekord on teemaks lihtsad küpsetised ja valmistame koos krõbedal põhjal juustu-tomati piruka, lõhe-quiche'i ja kreemja kohupiima-juustukoogi marjadega. Olete oodatud! Kirja saab panna end FB-ürituse juures olevaid kontakte kasutades, saates nt e-kirja aadressil: kadri@gourmetcoffee.ee :)

Täna pidavat olema selle suve kõige soojem päev ja mis võiks sellesse veel paremini sobida, kui  jahutav maitsev jäätis?! Kui külmutatud banaanid juba sügavkülmas olemas, saab jäätis valmis hetkega; kui veel mitte, siis tasuks need kiiremas korra külma panna, et soojal valgel suveõhtul külma maiust nautida saaks. Nö tavalist ehk ühest komponendist banaanijäätist teen üsna sageli, vahel segan sinna naturaalset kakopulbrit või maapähklivõid hulka; suvisel ajal aga lisan alati marju (maasikad ja mustikad on väga head) ning vahel ka maitsestamata jogurtit. Allolev retsept on üks võimalus teha mõnus ja lihtne banaanijäätis, mis on ühtviisi nii jahutav kui ka magusaisu rahuldav.

3 keskmise suurusega võimalikult küpset banaani (eriti head on plekilise või juba üleni pruuni koorega banaanid)
200 g paksu maitsestamata jogurtit või maitsestamata kohupiimapastat
200 g värskeid vaarikaid
2-3 sl vedelat mett (soovi korral)

Lõika kooritud banaanid 1-1,5 cm juppideks, aseta karpi või kandikule ja lase sügavkülmas vähemalt üleöö seista. Seejärel aseta kõik komponendid ehk sügavkülmutatud banaanitükid, jogurt ja vaarikad köögikombaini ning töötle ühtlaseks massiks. Maitse ja kui soovid magusamat jäätist, siis lisa mesi ja töötle see ülejäänud massiga ühtlaseks. Võid kasutada ka saumikserit, kuid blender ehk kannmikser ei sobi, sest siis tuleb jäätise asemel smuuti! Naudi kohe või tõsta jäätis karpi, aja ühtlaselt laiali, aseta sügavkülma ja lase seal vähemalt 2-3 tundi taheneda. Serveerimisel puista peale värskeid vaarikaid ja mündilehti. Kui sa enne ei lisanud mett, siis võid nüüd seda peale niristada, kui magusamat jäätist soovid. 

Vaarikamekiga juustu-šokolaadimarmorkook

Suvi on ikka superlahe aeg!!! Mis saaks olla veel parem aias ja metsas magusate marjade söömisest  ja seenelkäimisest, aias ja terrassil istumistest (ja tantsimisest)?! Mida koduses või sõprade-tuttavate aias pole ja metsast ise parasajgu ei leia, seda saab igapäevaselt turult tuua. Kõik on nii hea, maitsev ja värske, et superhea söögi saab minimaalse vaevaga valmis teha. Kukeseentele piisab ju vaid võist, natukesest soolast ja mustast piprast, väikese mugulsibula võib seltsiks klaasjaks praadida; peaaegu igapäevaselt söögiks olevad aedoad saab samuti minimaalse vaevaga valmis (enamasti teen neid nii); värsked kartulid on nii hõrgud, et isegi tilli pole vaja lisada; mahlasele tomatile on kahju pipartki peale jahvatada, rääkimata muudest maitseainetest. Parimad toiduelamused iga päev - isegi mitu korda päevas:) Kui tooraine on juba nii hea, maitseküllane ja värske, siis ei pea ise just eriline kokkaja olemagi!;-) Eile õhtul sain sõpradel külas olles lisaks muudele hõrgutistele ka maailma parimat gazpacho't, täna alustasin hommikut koduaia tikritega,  lõunaooteks värsked herned otse peenralt ja lõunaks magusad maasikad ... jne jne. Mulle meeldiks, kui Eestis oleks koguaeg suvi:)

Kirjutasin eelmise laupäeva LP-sse vaarikatest ühe väikese loo, mille juures jagasin ka mõnda teemakohast retsepti. See on üks mahlane vaarikanüansiga šokolaadi-juustukook, mis keele alla viib! Eriti hea koos koogi magusust tasakaalustavate värskete vaarikatega. Vaarikamaitselise šokolaadi asemel sobib ka kirsimaitseline, samuti pähkli- või mandlitükkidega variant, kuid väga hea on kook ka tavalise tumeda šokolaadiga. Juustukihis võid kasutada 300 g asemel 200 g toorjuustu ja 100 g paksu rasvast hapukoort - ka nii on väga hea! Kui soovid gluteenivaba kooki, siis asenda nisujahu toortatrajahuga.

Kange kohv annab brownie-tüüpi koogile alati mõnusa meki ja selle koogi sisse lisasin suisa 1 dl. Kasutasin kodumaise ettevõtte 7 kohvipoissi uut kohvisorti Cafe Flamenco, mis on intensiivse maitse ja aroomiga; poes on seda saada nii ubadena kui ka kohvipulbrina. 

Šokolaaditainas:
150 g võid
200 g tumedat (vaarikamaitselist) šokolaadi
1 dl kanget kohvi
180 g (pruuni) suhkrut
2 sl vanillisuhkrut
näpuotsatäis soola
3 toasooja muna
80 g nisu- või toortatrajahu

Juustukiht:
300 g toasooja toorjuustu
80 g suhkrut
1 sl vanillisuhkrut
2 toasooja muna

Tükelda või ja šokolaad, aseta kaussi ja sulata veevannil. Sega hulka kohv, suhkrud ja sool, sega läbi ning lase tainal u 5 minutit jahtuda. Lisa vispliga vahustades ükshaaval munad. Lisa jahu ja vahusta tainast edasi, kuni see on läikiv. Teises kausis vispelda toasoe toorjuust suhkrute ja munadega ühtlaseks.

Kata 20 cm neljakandiline vorm küpsetuspaberiga ja vala sinna šokolaaditainas. Vala peale juustusegu ja tõsta noaga šokolaaditainast üles, et tekitada nn marmorefekt. Küpseta ahjus 180 kraadi juures u 40 minutit ja lase koogil enne lahtilõikamist vormis täielikult jahtuda. Naudi koos värskete vaarikatega.