Luxembourg

Eile oli lõpuks see õnnelik päev, mil sain esimest korda oma kokakoolis omandatud teadmisi kasutada!!! Väga lahe!:) Mariin andis eile pärast visiiti Luxembourgi suurhertsogi juurde oma inauguratsiooni puhul (nüüdsest siis ametlikult lisaks Belgiale suursaadik ka Luxis) vastuvõtu, mis oli ühes väga peenes Luxembourgi privaatklubis, mille dresscode näeb ette meestele ülikonna ja lipsu. Tom aga ei pidanudki sõbra juurest enne vastuvõttu läbi minema, et lipsusõlm lasta teha, vaid tal oli külas üks  tsikk kokakoolist, kes selle ise ära tegi;-) Saime seetõttu 10 minutit kauem kodus chillida ja Wine Spectator'eid lugeda, niiet igati kasulik oskus sai Pariisis omandatud tänu vormi juurde kuuluva kaelaräti sidumisele:):):) Jään igal juhul järgmist väljakutset ootama, et oma värskeid teadmisi proovile panna!;-)

Olen juba pühapäeva hommikust saadik Lux-is Tomi ja Pattyl juures. Viimasest korrast kui Tomil külas käisime (siis oli meid vist 8 kokku) on möödunud juba peaaegu 10 aastat. Tookord olime siin peaaegu 2 nädalat ja tutvusime põhjalikult kohalike vaatamisväärsustega, niiet seekord saab rohkem maja  kuulsale veinikeldrile keskenduda (erinevalt monumentidest ja mõisatest on see vahepeal muutunud ning  isegi kitsaks jäänud, niiet pinda kõigi veinide õigetel tingimustel hoidmiseks on tulnud juurde rentida). Ükskõik mida me sööme, alati leiab Tom selle söögi juurde sobiva veini:) 

Ja Lux-i valged veinid ja cremant'id (vahuveinid) on  nii mõnegi arvates maailma parimad, kuigi ma arvan, et prantsuse ja itaalia veine oleme siin hetkel rohkem joonud, kui kohalikke.
Tomil ja Pattil on ka üliarmas kass Donald, kes minu voodis magada armastab

ja praegugi siin minu juurespikutab:)

Esmaspäeva õhtul käisime Tomi, Patty ja Mariiniga Luxembourgi parimas (Tomi arvates) veinimõisas Chateau Pauque's veine degusteerimas. Kõigepealt kohalikud valged

Nende seas pinot gris'd ("Clos du Paradis"), superhead rieslingud (nt "Vieilles Vignes", "Sous La Roche", dessertvein "Sous la Poche" Vendage Tardive) ning veel paremad auxerrois'd ("Fossiles", aga eriti "Montee des Seigneurs"). Ja siis veinitootja "sõprade" toodang

Alates Bordeaux ja Bourgogne veinidega ja lõpetades minu lemmik Rhône'i maakonna syrah'ga Côte-Rôtie "Champin les Seigneurs", mida meiega ka terve kast koju kaasa tuli. Üks teine  sama piirkonna syrah oli veel parem, aga tolle hind oli ligi 70 eurot, niiet piirdusime vaid maitsmisega. Sellel pildil teeb Mariin omanikuga kaupa

Siin aga üks pilt kõige tagumisest saalist

Ostetud veinikastid andis meile omanik otse keldrist kätte

Pildil on paar väikest nurgakest keldrist- see oli tõesti tohutult suur. Lisaks juba etiketiga "valmistoodangule" olis eal ka virnade viisi pudeleid aastakäikude kaupa, mis alles oma parimat aega ootavad

Ja ka vanu veine, nt nagu see kast 1977.a. veinidega, millest enamik ilmselt enam joomiskõlbulikud ei ole

Veinimõisast lahkudes oli Tomi Maserati pagasnik veinikaste täis, niiet saime rahuliku südamega Luxi parimasse Itaalia restorani Dal Notarosse sööma minna. Uskumatu, aga olin esimest korda üle pika aja restoranis, kus kõik toidud olid superhead. Lisaks oli restoran ise hästi hubane, kõik teenindajad olid ülilahedad ja sõbralikud ning veinikaart meenutas kataloogi. Õnneks Tom tegi veini osas valiku ära ja jõime väga head Piemontest pärist nebbiolo viinamarjast veini. Kõige lahedam oli Patty tellitud huntahven (pr k bar, ik seabass), mis toodi lauale tervena

ja laua ääres ära fileeriti

tulemus oli selline

Mariini mereandide mix oli ka suurel taldrikul, ülisuure kalmaari, hiidkreveti, lõhe, tuuni- ja mõõkkalaga

Kõik asjad olid väga head, aga eriti head olid nende magustoidud:):):) Mariini tellitud panna cotta oli parim, mida ma üldse saanud olen ja sama ütleks enda shokolaadimousse kohta:) Pilt on küll tehtud siis, kui olime juba lusikad sisse löönud, aga enamik on veel õnneks alles:)

Panna cotta on selline asi, mis mu lemmikute hulka ei kuulu ja mida ma ise üliharva tellin,  aga need oleks ma võinud täitsa üksi ära süüa. Pariisis sõin panna cotta't ühes Saint- German-de-Pres asuvas itaalia restoranis ja see oli kohe eriliselt halb...

Eile õhtul aga käisime Luxembourgi kontserdimajas ühel mu elu parimatest jazz kontsertitest "Brad Mehldau's Highway Rider'it" kuulamas. Brad Mehldau on jazzpianistidest maailma top kolmes kindlasti (jazz-maailma U2, nagu Tom ütles) ja kes oli ise klaveri taga (ning pärast kontsedimaja resoranis õhtust söömas, kus meiegi sõime). Saksofoni mängis Joshua Redman ja lisaks jazz-artistidele (bass, erinevad trummid) oli laval ka Britten Sinfonia orkester. Midagi nii võimast pole ammu kuulnud:)

Pärast kontserti aga läksime sööma restorani Cle de Sol, kus juhtus teine erakordne asi ehk ma sain esimest korda toitu, mis oli parem, kui sama asi, mis ma koolis sõin:) Nimelt demol tehtud pärlkanast (ik guinea fowl), mis oli jube kuiv, kirjutasin blogis ka, aga eile restoranis proovitu oli mahlane ja suussulav- täielik vastand:)

Cle de Sol oli järjekordselt restoran, kus kõik toidud, mida sõime, olid head, teenindus sõbralik ja kiire, kuigi  väga külm võrreldes eelmise õhtu itaalia restoraniga, ning veinivalik (ka klaasiga veinide puhul) päris suur.  Pildil krevetid, mille kõrvale pakuti vahukoort ja ploomimoosi- suhteliselt naljakas lisandivalik, aga krevetid ise olid väga head:):):)

Magustoitu sõin mina seekord ainsana ja valisin nende väga ahvatlevast magustoitude nimekirjast speculouse tiramisu ja jäätise

Pilt ei õnnestunud just kõige paremini (küpsis varjab jäätisepalli jne), aga nii tiramisu kui jäätis maitsesid väga hästi:)
Siin üks pilt Luxembourgi'st, mille ma tegin selle klubi juures, kus Mariinil oli vastuvõtt

Lõpetuseks aga shokolaadipurskkaev ühe koogi-shokolaadikohviku vaateaknal, mis asub vanalinnas kohe suurhertsogi lossi kõrval- läbi akna ja seestpoolt :)