teisipäev, 24. jaanuar 2012

El Bulli - Cooking in Pogress

Ma peaksin juba täna tegelikult Saigonis olema, aga paraku kirjutan ma blogi praegu Kuala Lumpurist, sest kahe lennu vahe nii väike, et jõudsin check-in'i alles 15 min enne lennuki väljumist. Tegelikult vahe kahe lennu vahel paistis paberil küll ok, aga kuna lend Amsterdamist Kuala Lumpurisse ilmselt ka hilines natukene, siis tuleb mul paraku järgmise lennuni olevad 15 h siinses lennujaamahotellis veeta. Mis iseenesest pole sugugi ju paha:) Ja hotelli restoranis buffee-õhtusöögil pakuti muuhulgas ka austreid, erinevaid merekarpe, vähki, krevette (toorelt, küpsetatult, kastmetega), kalmaari curry't jpm, kusjuures nt üks suur kaheosaline lett oli ainult Jaapani toidu päralt (erinevad sushid, suupisted, kalad, lisandid, kastmed).

Aga 12 h kestnud lennu puhul oli üks eriti tore asi, et ma nägin lõpuks ära Kataloonias asuva kolme Michelini tärniga ja rekordilised 5 korda(!) maailma parimaks restoraniks valitud El Bulli'st tehtud dokumentaalfilmi "EL BULLI - Cooking in Progress" (treiler siin). Film ise ei kuulu küll maailma põnevaimate hulka, aga ikka täitsa uskumatu, kuidas sealses köögis söögitegemine käis - pigem on tegemist alkeemikute kui kokkadega:) Eelmise aasta juulis suletud restoran oli avatud vaid 6 kuud aastas, ülejäänud aja aga töötasid kokad välja erinevaid uusi toite. Film ongi keskendunud peamiselt nö "laboritööle" ja erilisi emotsioone ega draamat seal ei ole, aga minusugusel huvilisel oli ikkagi ülipõnev vaadata, kuidas molukulaargastronoomiat viljelevas restoranis toidud valmivad ...

Kusjuures, kuigi viimasel aastal maksis u 35-käigline fikseeritud menüü koos veiniga ühe inimese kohta 250 eurot ja 6 kuu jooksul saada olnud 8000 kohale oli ligi 2 miljonit (!) soovi, ei olnud restoran kunagi kasumis, va kahel aasta 1998-2000, kui nad pakkusid ka lõunasööki. El Bulli omanik ja peakokk Ferran Adria, keda peetakse üheks maailma parimatest kokkadest, on valitud ka ajakirja TIME poolt 100 maailma mõjukama inimese hulka, sest suuresti tänu temale sai "Hispaaniast uus Prantsusmaa". Siin aga üks vana episood sellest, kuidas Bourdain El Bullis söömas käis.

Aga homme (tegelikult juba mõne tunni pärast, sest siin on kell 4 öösel) lendan esimese lennuga Saigoni. Saigon kannab küll tegelikult juba aastast 1975 ehk Lõuna-Vietnami alistumisest saadik Põhja-Vietnami kindrali järgi nime Ho Chi Minh City, aga nii kohalike kui välismaalaste seas on endiselt kasutusel Saigon. Paistab, et mul tuleb kohe mootorratta selga istuda, sest Ralf (seal elav ja töötav eestlane) kirjutas mulle muuhulgas, et: "Üks tähtis asi, tuleme Sulle lennujaama vastu, aga kui sa maandud, siis kanna pükse mitte kleiti ega seelikut - kohe läheb rattaralliks". Lahe!:)

2 kommentaari:

Pille ütles ...

Oeh, El Bulli. Meie 35-käiguline maksis vist 220 euri veel (+ veinid), aga no hetkekski ei tekkinud tunnet, et seda oli palju. Too etendus, mida meil Kristjaniga paar aastat tagasi nautida õnnestus, oli iga eurosenti väärt :)
Mõnusat eksootilist reisi Sulle!

Silja ütles ...

Aitäh, Pille! :)