Super-chef visits Estonia ;-)

Paul, minu koolikaaslane Pariisist, kirjutas mulle üle-eelmisel nädalal v vist isegi ei kirjutanud, vaid mainis lihtsalt skype'is, et tuleb mulle järgmisel nädalal külla:) Kui keegi, kes pole kunagi varem Eestis käinud (ja ilmselt enne sinuga kohtumist Eestist üldse midagi kuulnudki ei olnud), tahab juba vähem kui nädala pärast sulle külla tulla, siis kuidagi ei suuda seda alguses väga tõsiselt võtta... :) Pealegi, olin juba ammu plaaninud selleks nädalavahetuseks üldse Tartusse sõita, sest Marilid ja tema lapsi, samuti Elist ja Lydiat pole ma juba tükk aega näinud ning Musi (meie "siberisinine" kass) vajaks ka vanemate juurest, kuhu ta meie pikkade reiside ajal viiakse, ära koju Kalamajja toomist.

Aga siis järgmise nädala esmaspäeval(!) saatis Paul mulle oma lennupileti confirmation'i teatega, "its official- I'm coming to Estonia!". Kui nii, siis nii - tuli hakata nädalavahetuse plaane ümber tegema, kuigi mulle tundus see ikka väga ebareaalne, et ta tegelikult tulebki siia:) Kui Pauli asemel oleks tavaline inimene (eriti kui oleks tegemist keskmise ameeriklasega, kes kuskile Ida-Euroopa kolkasse sõidab), siis eelneks reisile mitu kuud plaanide tegemist jms, aga Paul'i puhul ei üllata mind muidugi enam miski:):):) Mis mind aga oleks üllatanud, oleks see, kui kõik olekski sujunud niisama lihtsalt, et ta lihtsalt istubki lennukisse ja sõidab Tallinnasse. Nii aga loomulikult ei läinud, sest Pariisist Helsingisse minevast lennukist jäi ta maha! Kuna aga Finnairil enam samal päeval Pariisist Soome lende ei läinud, tuli tal osta EasyJet'i pilet Helsingisse (200 eurot) ja nagu Helsingis selgus, veel üks sama kallis pilet Tallinnasse. Niiet siis kokku kulus tal lennuks Tallinnasse sama raha, mis ta oleks kulutanud interkontinentaalse reisi peale nt koju Wisconsinisse. Btw, Wisconsin on see osariik, kuhu filmis "Love Actually" üks poiss Inglismaalt kondoome täis seljakotiga sõitis ja kus oli palju ilusaid tüdrukuid;-) Kui Paul mulle Helsingi lennujaamast helistas ja küsis, et "Did you think that me coming to Estonia will be just a happy go lucky event?", siis tundus kõik kuidagi normaalne v õigemini ma sain aru, et ma tegelikult midagi sellist alateadlikult ootasingi, sest see ei saa ju lihtsalt niimoodi minna, et Paul mõtleb mulle külla tulla ja kõik niisama lihtsalt sujubki ilma tõrgeteta ...:)

Kohale Tallinnasse ta neljapäeva õhtul siiski pärast keskööd lõpuks jõudis ja meil oli ülilõbus nädalavahetus. Paul on lihtsalt selline inimene, kellega kunagi igav ei hakka ja kelle õige koht oleks ilmselt teatrikoolis:) Kui me laupäeva õhtul sõpradega restoranis õhtut sõime ja paar inimest natukene hiljem tuli, kui Paul parajasti midagi oma tavapärases stiilis ehk eriti värvikalt kirjeldas, siis üks sõber teatas, et meil on just praegu stand-up comedy etendus pooleli. See kirjeldab Pauli "etteasteid" päris adekvaatselt:) 

Nüüdseks on Paul, kes teeb Grande Diplome'i (ehk kolm semestrit cuisine'i ja kolm semestrit pastry't), Le Cordon Bleu kokakoolis Pariisis lõpetanud juba ka intermediate kursuse mõlemas kategoorias, niiet tegemist on juba peaaegu päris professionaalse koka-kondiitriga:) 

Paul oli siin esmaspäeva varahommikuni ja kolme päeva jooksul jõudsime käia vanalinna ja muud põnevamad kohad Tallinnas (nt turud ja Kadriorg) risti-põiki läbi, osta mitu kotitäit igasuguseid suveniire alates šokolaadist ja käsitsi maalitud martsipanist lõpetades rahvusliku mustriga kampsuniga ning külastada nii erinevaid kohvikuid-restorane kui ka meie ülitoredaid sõpru, kellest kõigist Paul tõsises vaimustuses on. Pühapäeva õhtul oli Reeda ja Eero juures nii lõbus kogu aeg, et ta unustas isegi fotode tegemise ära:) See ütleb nii mõndagi, sest see on ainus sündmus Eestis, millest Paulil ei ole mitte ühtegi pilti!:)
Vasakul oleva pildi tegi aga Paul reedel vanalinnas ise ja ma ei tea ühtegi inimest, kellel sellised ise endast ja kaaslasest tehtud pildid alati ideaalselt välja tuleksid- mul on neid nii sellest nädalvahetusest kui kooliajast kokku kümneid:)

Meil on küll mitmeid välismaal elavaid sõpru-tuttavaid Eestis külas käinud, aga keegi pole neist nii väga Eestisse kiindunud! Kusjuures ta isegi mõtleb Eestisse suveks praktikale tulemisest!:) Ühes restoranis, kus reedel õhtust sõime, oli nimelt köögis üleval ka praktikantide otsimise kuulutus, mis meil lahkelt lubati kaasa võtta. Restoran ise meeldis talle ka- nii selle hubane atmosfäär, maitsev eestipärane toit, tähelepanelik teenindus kui ka toredad kokad köögis, niiet ma ei imestaks, kui Paul juba lähiajal sinna oma cv-d saatmas on:):):) Paulile Eesti toit maitses (rukkileivast ja kohupiimast on ta täielikus vaimustuses) ning ainus märkus, mis ta toidu kohta üleüldse tegi (pigem rohkem nagu kulmukergitus, mitte negatiivne hinnang), oli laupäeva õhtul Elevandis, kui ta avaldas imestust, et seal oli nii palju värsket koriandrit kasutatud toitude valmistamisel, mida ta pole varem lihtsalt üheski India restoranis näinud. Koriander pidi olema peamiselt Mehhiko köögis kasutusel. Mis aga Elevanti puutub, siis ei ole ma ise sinna juba paar aastat juhtunud ja see ei kuulu ka söögikohtade hulka, kuhu ma välismaalasi tavaliselt viin, vaid lihtsalt Paul armastab India kööki ning talle avaldasid muljet Elevandi olustik ja interjöör, kui me reedesel linnatuuril muuhulgas ka sinna sisse põikasime. Ja kuna sinna õnnestus laupäeva õhtuks piisavalt suur laud saada, siis oli valik tehtud:)

Esmaspäeva hommikul sõitis Paul tagasi Pariisi, sest olid Superior kursuse esimesed demo ja praktikum ning jõudis ka meie koolikaaslaste seas Eestit ülistada nagu mulle Alastair, kellest ma juba üle kuu aja midagi kuulnud polnud, eile hommikul esimese asjana kirjutas:) Ma pean ütlema, et ma ei ole eriti aktiivselt oma koolikaaslasi Pariisist külla kutsunud, sest esiteks olen ma ise siin väga vähe ja teiseks ma ei arvanud, et siin oleks eriti midagi, mis neid köita võiks, aga pärast Pauli külaskäiku saan ise ka aru, et tegelikult on Eesti täitsa tore koht:):):) Tundub, et varsti on tänu Paulile siia igal juhul rohkelt inimesi kokakoolist külla oodata ja eks ma ise ka juba paari nädala pärast Pariisis olles saan talle takka kiita:)

Et aga ära kasutada asjaolu, et mul selline kõrgelt koolitatud pastry chef külas on, siis küpsetasime laupäeval makroone ja mogador'i koogi, mille tegemisest koolis kirjutasin lähemalt selles postituses. Makroonid, mis Paulil koolis õnnestusid ideaalselt, ei tulnud (pehmelt öeldes) just päris niimoodi välja, nagu oleks oodanud, aga maitsesid ikkagi hästi:) Ilmselt sai lihtsalt seekord taigent natukene liiga palju segatud...:) Mogadoriga polnud me ka ise rahul (õigemini biskviidiga, sest mousse õnnestus igati hästi), aga siin vist tuleb rohkem süüdistada meie perfektsionismi ja üliarenenud kriitikameelt ;-)
Pildil on siis THE BEST pastry chef minu köögis- ma ise figureerisin seekord rohkem nõudepesija rollis:)

Kuna juba kaks semestrit kokandus- ja pagarieriala õppinud (ja pool aastat Pariisis elanud) inimesele mõnda erilist maitseelamust pakkuda ei ole niisama lihtne, siis otsustasin Paulile küpsetada midagi eestipärast ehk rukkijahuga kohupiima purukoogi. Ja ma olin tõeliselt üllatunud, et see talle nii palju maitses, et ta isegi selle retsepti kindlasti saada tahtis. Kui hakata hästi meenutama, siis mul ei tulegi meelde, et keegi kunagi oleks nii palju ühtegi mu kooki kiitnud, kui Paul seda rukkijahuga kooki:) Tegin retseptis ka küpsetades väikesed muudatused ja siin on see siis inglise keeles:

For the dough
4 dl (i.e decilitre, 1/10 of litre) rye flower
1 dl (natural unrefined cane) sugar
1 teaspoon baking powder
1 teaspoon vanilla sugar
0.25 teaspoon baking soda
a pinch of salt
160 g butter

For the filling
4 eggs
1.5 dl (natural unrefined cane) sugar
1 tablespoon vanilla sugar
400 g sour cream
400 g unsweetened curd cheese (in Estonian: kohupiimapasta)
400 g cherries
(1 tablespoon sifted potato starch)

For the dough mix the dry ingredients, add diced butter and mix it with your fingers so the dough resembles breadcrumbs (in French: "sabler"). For the filling mix all the ingredients (except the cherries and starch).

Put 2/3 of the dough on the prepared pan (I use a quadrangular lasagne pan, which is 23X34 cm large) and then cover the dough with the filling. Place cherries to the filling and sprinkle - if necessary- the starch on the cherries. I added the starch as well, as I used frozen cherries and I didn't want the cake to be watery. (If you use fresh cherries or the ones that you have melted and strained already, adding starch would be un-necessary.) Then cover the cake with the remaining 1/3 of dough and put into the oven that has been preheated to 190 degrees. Bake approximately 45 minutes and let the cake cool before cutting it into pieces. Enjoy!!! :)