Kapri šokolaadikook

Seekord on pakkuda üks Itaaliast pärit tummine jahvatatud mandlitega šokolaadikook, lihstalt minu versioonis nagu ikka siinsed retseptid :) Jahu selles hõrgus küpsetises pole ja väidetavalt sündiski see kogemata just selle tõttu, et jahu ununes koogitainale lisamata. Ehk siis ikka sarnane lugu nagu paljude teiste ajatute klassikute puhulgi, vt nt Sacher kook või Caesari salat.

Sele koogi sisse läheb tume šokolaad ja eriti hea on 70 %ilise kakaosisaldusega variant. Šokolaadi puhul on oluline vaadata lisaks kakaosisaldusele ka selle nn jalajälge ehk kliimamõju ja asjaolu, kui vastutustundlikult on kasvatatud kakao selle valmistamiseks. Kliimamõju hindamise on õnneks mõni magusatootja (nt Orkla, kes toodab ka Kalevi kaubamärgiga maiuseid) tarbijale hästi lihtsaks ja selgeks teinud ning erinevate värvidega tähistanud (siin on spikker), mille üle mul on väga hea meel. 

Lisaks tasub otsida tootelt puukonna pildiga Rainforest Alliance'i logo. See on Rainforest Alliance'i kvaliteedimärgis, mis tagab, et kakao on kasvatatud kestlikumalt ehk võttes arvesse metsade kaitset, põllumeeste õiglast sissetulekut, kliimamuutuste vähendamist ja inimõiguste tagamist. Ja nagu alati, palun ärge uskuge vandenõuteooriaid selle nn konnamärgise kohta - need ei vasta kunagi tõele :) Vaktsineerimiseks tuleb ikka arsti poole pöörduda ja pildil on punasilmne puukonn, mitte mõni mürgikonn. Nii et kasutame ikka oma tervet mõistust ja proovime hoida ümbritsevat loodust nii palju kui saame, eks ;-)

 

Vaja läheb:

170 g võid

230 g tumedat šokolaadi

230 g pruuni suhkrut

6 muna

130 g mandlijahu

2 sl maitsestamata kakaopulbrit

1-2 sl konjakit, amarettot vm alkoholi või külma kanget kohvi (soovi korral)

Tükelda või ja šokolaad, aseta need kaussi ja kauss omakorda veega poolenisti täidetud kastruli peale. Lase šokolaadil ja võil sulada ning sega ühtlaseks. 

Vahusta munad suhkruga heledaks kohevaks vahuks. Lisa omavahel segatud mandlijahu ja kakaopulber ning sega õrnalt läbi. Viimasena sega hulka sulatatud šokolaad ja sovi korral ka alkohol või kohv, sega tainas ühtlaseks ja vala 21-22 cm läbimõõduga lahtikäivasse vormi, mis on kaetud küpsetuspaberiga või võiga määritud ja jahu, kakaopulbri või suhkruga üle puistatud. 

Küpseta kooki 180-kraadises ahjus 45 minutit. Lase vormis jahtuda. Serveerimisel raputa soovi korral peale tuhksuhkrut või kakaopulbrit ja paku soovi korral kõrvale vanillijäätist, -kastet või -kreemi, marju ja toormoosi. 

Retsept ilmus ka D-kokaraamatus

Kodujuustu-kilupirukas marineeritud sibulaga

Meie iseseisvuspäeval süüakse suuremas koguses kiluvõileibu, kuid sel väikesel, soodsal ja laialdaselt saada oleval kalal leidub tegelikult palju kasutusvõimalusi. Populaarseimaks EV aastapäeva kalaks saanud kilu tasuks nautida tegelikult eelkõige sügisel, mil see on tõeliselt rammus ja toitainerikas, sest talve üleelanud kala jääb üsna lahjaks. Kilus olevate rasvhapete koostis ja kogus, samuti kilu toitainesisaldus sõltuvad aastaaegadest - sügisel säilitavad kilud rohkem rasvu, et talv üle elada. Kilu veesisaldus langeb talveks madalaimale tasemele ehk u 60 g 100 grammis kalas. Kilu rasvasisaldus on aga väikseim aprillis. Muide, sügisesed kilud on parimad just vürtsikilu ja sporttide valmistamiseks.

Eesti merevees laialt levinud Läänemere ehk Balti kilu (Sprattus sprattus balticus) on heeringlaste (Clupeidae) sugukonna kilude perekonda kuuluva Euroopa kilu  (Sprattus sprattus) alamliik. Kilu ei tule kunagi ranniku lähedale, vaid veedab elu avarmerel. Kilud on koondunud suurtesse parvedesse, mis võivad olla sadu meetreid või isegi kuni kilomeetreid pikad. Kilu on ise toiduks paljudele (rööv)kaladele, veelindudele ja hüljestele. Kilu arvukust kahjustab vaenlase ehk tursa arvu suurenemine. Kilu on üks tähtsamaid tööstuslikke masskalu, mida kasutatakse ka loomasöödaks. 

Kuigi sageli aetakse kilu, räim ja anšoovis segamini, kui tegelikult on tegemist ikkagi kolme eraldi liigiga. Üsna levinud on arvamus, et kilu on väike räim, samuti  olen kuulnud öeldavat, et anšoovis on sama, mis kilu või et see on lihtsalt Lõuna-Euroopa või Vahemere kilu :)

Kilu ja räim on küll väliselt sarnased (sinakasroheline selg, hõbedased küljed ja kõht) ning nad ujuvad sageli ühes parves, kuid maitselt on kalad erinevad. Segaparvede tõttu satuvad kilu ja räim müüki sageli vale nime all, aga neil on võimalik vahet teha kõhualust katsudes. Kõhualune on kilul kare, kuid räimel sile. Kõige kõrgema toiteväärtusega neits kolmest on kilu, räime toiteväärtus on võrreldav anšoovise omaga. 

Anšoovis on välimuse, suuruse ja omaduste poolest sarnane neile mõlemale ning kuulub samuti heeringlaste seltsi, kuid on spetsiifilise maitsega ning umbes sama rasvane kui räim, st kilust tunduvalt väherasvasem. Anšoovist leiab mitmete Vahemere roogade koostisest, eelkõige aga kastmetes (näiteks Caesari salati kaste), pastades ja maitsevõides. Engraulidae perekonda kuuluv pisike roheka helgiga sinakas kala on eriti populaarne just Kreekas, Itaalias, Prantsusmaal, Hispaanias, Portugalis, Iraani põhjasoss ja Türgis, kus seda ka kõige enam püütakse. Minu üks lemmikuid anšoovise kasutusviise on klassikaline Provence'ist pärit pissaladiere-i nimeline sibulapirukas. Enne küpsetisele lisamist tasub aga anšooviseid alati piima sees hoida, sest see aitab eemaldada nii liigset soolasust kui ka kibedust.

 

Miks tasub kilu süüa?

Kilu on keskmiselt u 11 cm pikk ja ei sisalda süsivesikuid, kiudaineid ega suhkrut, kuid see-eest leidub selles ohtralt mikroelemente (naatrium, kaaliumkaltsium fosfor jt) ning A-, D- ja E-vitamiini. Vett on kilus 60-80% ja valke 19-27%, samuti sisaldab see aminohappeid. 

Kilu kuulub kõrge rasvasisaldusega kalade hulka, sisaldades seda 12-22%. Kiluga ühes grupis on veel heeringas, lõhe, makrell ja sügisene räim, kusjuures rasvasuselt kilule järgmine kala makrell on samas rasvasisaldusega kui kevadine lahja kilu ehk selles on u 13 g lipiide 100 g kohta. 

Rasvhapetest on küllastunud rasvhappeid kokku u 27%, monoküllastumata 42%, polüküllastamata oomega-3-rasvhappeid u 24% ja oomga-6-rasvhappeid 1,6%. Seega on kilu suurepärane polüküllastumata rasvhapete allikas igal ajal sõltumata püügihooajast. 

***

Mul on tegelikult blogis juba kaks varianti kilupirukast. Juba ammusest ajast on siin kilupirukas rukkijahu, sibula, hapukoore ja kapparitega ning pisut hilisemast eriti lihtne pärmi-lehttainaga küpsetis. Seekord aga sai kilule seltsiks võetud toortatrajahu ja kodujuust. Rasvase kalaga nagu kilu ja heeringas sobib minu arvates kodujuust palju paremini kokku kui rammus hapukoor. Viimases Nädalalõpuleht LP-s on seetõttu olemas lisaks musta leiva, kogupiima ja mustikatega maiustele (tort ja desert) ka üks väga mõnus peedi, heeringa, leivakrutoonide ja kodujuustuga salat, mis minu jaoks on ideaalse rasvasusega. 

Kiludest soovitan valida alati puhastamata kilu, sest see on kõige maitserikkam, ja võimalusel vältida juba fileeriud kala. Saan küll aru, et kõige lihtsam ja kiirem võimalus on juba fileeritud kala kasutada - kilu tuleb lihtsalt pakendist välja võtta ja pirukale laduda, kuid tegelikult saab seda üsna lihtsalt ka ise noa ja kahvliga käsi määrimata puhastada. Selleks tõmba noaga ise samal ajal kahvliga kala paigal hoides ära pea ja sisikond kõhust, seejärel tõmba välja saba koos selgrooga. 

Punast sibulat, mis tänu marinaadile pehmeks ja mahedaks muutub, on hea kasutada ka salatites, samuti on see suurepärane lisand kiluvõileivale ja muudele suupistele. Selle võid aga vabalt ka ära jätta :)

Põhi:

110 g külma võid
200 g toortatrajahu
1 sl maisitärklist
1 tl soola
5 sl jääkülma vett

Põhja jaoks tükelda külm või. Võitükid haki noaga, näpi sõrmedega või töötle köögikombainis soola, sõelutud toortatrajahu ja tärklisega saiapuru meenutavaks tainaks. Lisa külm vesi ja sega kõik ühtlaseks tainapalliks. 

Rulli tainas jahusel pinnal lahti või suru käte abil 24 cm läbimõõduga lahtikäivas ümmargusse vormi, mis on eelnevalt võiga määritud ja jahuga üle puistatud ning mille põhjas on küpsetuspaber, põhja ja äärtele u 2 cm kõrguselt. Võid kasutada ka piklikku lahtikäivat vormi.

Aseta 20 minutiks külmkappi või 10 minutiks sügavkülma.

Võta pirukapõhi külmast ja torgi kahvliga tihedalt läbi. Aseta peale küpsetuspaber või foolium, kata keetmata riisi, kuivatatud ubade või hernestega ning aseta 15 minutiks ahju keskossa 200 kraadi juurde küpsema. Eemalda raskus ja paber või foolium ning küpseta veel u 5 minutit, kuni põhi on katsudes kuiv.

Täidis:

3 muna

200 g kodujuustu (võib olla nt tilli- vm maitseline)

100 g paksu hapukoort

soola, pipart

peotäis hakitud tilli

u 100 g vürtsikilu

Klopi munad kergelt kahvliga lahti ning sega läbi kodujuustu ja hapukoorega. Maitsesta soola ja pipraga, sega hulka till. Vala segu eelküpsetatud pirukapõhjale. Laota pirukale kilufileed tihedalt naha pool üleval.

Küpseta ahjus 20–25 minutit, kuni pirukas on pealt kuldpruun. Lase pirukal vormis jahtuda. Puista serveerimisel peale veel hakitud tilli ja soovi korral ka marineeritud sibularõngaid.

Marineeritud punased sibulad:
2 keskmist punast sibulat
2 dl õunaäädikat
2 sl suhkrut
0,5 tl soola 
1 loorberileht

Lõika sibul õhukesteks viiludeks. Aseta kaussi äädikas, sool, suhkur ja loorberileht, sega läbi, lisa sibul ja vajadusel pisut vett, et sibulaviilud oleks üleni marinaadiga kaetud. Jäta vähemalt paariks tunniks seisma. Eriti hea, kui sibul saab üleöö marineeruda. 

Retsept ilmus aasta tagasi siin

Caesari wrap kanaga

Ilmad on veel täitsa soojad ja ilusad (eriti oktoobri lõpu kohta), nii et nädalavahetusel tasub veel üks rabamatk ette võtta ;-) Pühapäeval käisin Kakerdaja rabas ja see on sügisestes värvides sama tore, kui suveperioodil. Usun, et neid kohti, kus praegusel ajal loodust nautida, on väga palju. Lisan isutekitajaks paar pilti, mis pühap tegin :)

Tihti kipub aga matkama või muidu loodusesse jalutama minnes kõht kiire(ma)lt tühjaks minema (no minul küll!) ja tasub mõelda, mida kaasa võtta, sest - nagu ikka - ise tehtud asjad on need kõige paremad:) 

Pakun välja näiteks Caesari vrapi kanaga, mis on mahlane, maitsev ja toitainerikas. Caesari salati kastet saab osta valmiskujul poest (seda pakuvad mitmed erinevad tootjad) ja hoida aega kokku, kuid loomulikult ise tehtud on eriti maitsev. Kui soovid teha päris õige kastme, siis mul blogis on olemas paar varianti, mida ise kasutan: siin ja siin. Lisaks on olemas õpetus, kuidas teha krõbedaid saia- või leivakuubikuid (siin ja siin). Mina kasutan krutoonide jaoks alati mõnda tervislikku varianti - täisteraleiba, -sepikut või -saia -, mis on ka minu arvates nüansirikkama maistega kui tavaline valge sai.

Loomulikult võib lisada vrapile meelepäraseid asju, nt mõne pooleks või neljaks lõigatud kirsstomati, praetud ja tükeldatud peekonit vms, mis Sinu maitse jaoks wrap'i veelgi ahvatlevamaks teeb. Mina neid asju Caesari salatile tavaliselt ei lisa, kuid vrapi vahel on need igati omal kohal.

Vrapi sees saab ära kasutada grillpeost ülejäänud või varem valmis küpsetatud kana. Väga hästi sobib ka suitsukana. Võid ka küpsetada marinaadis kana (nt kintsufileed) ahjus valmis - sel juhul  kulub u 30 minutit + aeg jahtumiseks.

Wrap'i sisse panekuks soovitan salatile lisada rohkem kastet ja juustu kui muidu (ehk retseptis kirjas olevad kogused), sest ka tortillad imavad niiskust ja sel juhul ei ole ohtu, et wrap jääb liialt kuiv. Juust on wrap'i jaoks parem just riivitult, aga võid ka traditsioonilised laastud teha, kui soovid. 

Vaja läheb:

suur Rooma salati pea (u 200 g)

200 g Caesari kastet

100 g riivitud tugevamaitselist laagerdunud kõvemat juustu (nt Parmesani või mõnda selle eestimaist koopiat)

100 g krõbedaid saiakrutoone

u 400 g küpsetatud kana

värskelt jahvatatud musta pipart

6 suurt tortillat

Rebi pestud salat tükkideks ja sega kastmega läbi. Lisa riivitud juust, krutoonid ja tükeldatud kana ning sega läbi. Jahvata peale musta pipart. 

Tõsta iga tortilla keskossa salatit, keera ääred külgedelt peale ja seejärel alt üles tihedalt kokku. Rull omakorda mässi tihedalt kas fooliumisse või küpsetuspaberisse ning hoia matkale minekuni külmakapis. Enne söömist lõika rullid pooleks. 

Retsept ilmus Nädalalõpuleht LP-s koos teiste piknikutoitudega.

Täiuslik Caesari salat

Caesari salat kuulub mu kööki juba aastaid, isegi blogis on üks retseptike juba ammusest ajast olemas. Caesari salati, millel ei ole mitte midagi ühist tuntud rooma keisri Julius Caesariga, saladuseks on Rooma salat, mis säilitab krõmpsuva tekstuuri ka kastmega läbi segatuna, samuti kreemjas maitserikas kaste, mille teevad eriti nauditavaks loodusliku umami’ga parmesan ja soolased anšoovised. Parmesani asenduseks sobivad ka teised pikalt laagerdunud kõvemad tugevamaitselised juustud. Välismaist Rooma salatit on õnneks suuremates poodides aastaringselt saada, suvel aga leiab kodumaist turulettidel.

Kahjuks pakutakse üllatavalt sageli Caesari salati nime all salateid, kus ainus algupärane komponent on krõbe saiakuubik, kuid kõik ülejäänud on aga valesti - suvalised roheline salatilehed, kirsstomatid, pehme mahe juust ja majoneesikaste. Miks iga suvalist saiakuubikuga salatit peab Caesariks nimetama, sellest pole ma aastate jooksul veel aru saanud ... :) Äkki müüb paremini?!?

Legendaarse salati loojaks on Põhja-Itaaliast pärit Caesar Cardini, kes valmistas salati esmakordselt 1924. a. Mehhikos, USA piiri lähedal asuvas Tijuana nimelises linnakeses talle kuuluvas restos. 4. juulil tähistas jõukas seltskond seal Ühendriikide aasta olulisimat püha ehk iseseisuvuspäeva ja pidustuste ajal segas Cardini selle lihtsalt improvisatsiooni korras viimastest köögis alles jäänud asjadest kokku. Nooblid peokülalised viisid koheselt menukaks osutunud salati retsepti endaga Los Angelesse kaasa ning järgmisel kümnendil seadis see end söögikohtades sisse. 1940-ndatel jõudis salat New Yorki restode menüüdesse ja sealt alates on selle tähelend kulgenud tõusvas joones.

Tänapäeval on Tijuana linnaks, millest argipäeviti sõidab tuhendeid mehhiklasi üle piiri jõukamasse naaberriiki tööle. 1920-ndate kuiva seaduse ajal käis aga piirilähedases San Diegos elav Caesar Cardini iga päev oma Mehhikos asuvates restodes, sest seal sai ta pakkuda külalistele alkoholi ka keeluajal. Pärast keeluseaduse tühistamist müüs ta oma Tijuanas olevad söögikohad maha ja avas uued restod Kalifornias, samuti poe Los Angeles'es, kus hakkas osava ärimehena oma kuulsat kastet müüma. 1948. a. asutas ta juba koos tütre Rosaga ettevõtte Cardini Foods, mis siiani enam-vähem algse retsepti järgi tehtud kastet valmistab, kuid on juba omanikku vahetanud.

Originaalretseptis ei kasutanud Caesar Cardini kastme valmistamisel anšooviseid, vaid piirdus Worcestershire kastmega, mis annab sarnast maitset ja aroomi. Anšoovised on lisatud kastmele teiste kokkade poolt, sest küüslauguga koos purustatuna tagavad need kastmele eriliselt hea soolaka meki. Sidruni asemel oli salatis Ladina-Ameerikas levinud limon’id, väikesed laimid, mis on olulised ka Peruu rahvustoidu ceviche valmistamisel. Algselt segati kaste kelneri poolt laua ääres kokku ja seda tehakse siiani veel paljudes söögikohtades. Salatis aga olevat olnud terved Rooma salati lehed, mida sai käte vahelt süüa. Lehtede terveks jätmine aitab tagada krõmpsu tekstuuri, näeb taldrikul hea välja ja annab sööjale võimaluse endale meelepärased tükid lõigata.

Ühtegi “õiget" retsepti ei ole, kuigi on palju kokkasid, kes väidavad, et just nemad teevad perfektset Caesari salatit. Üks variant selle salati valmistamiseks on siin, kuid seegi ei kandideeri autentseima ega ideaalseima tiitlile, kuid on siiski väga maitsev! Ja samas ka täiuslik, vähemalt minu jaoks ;-)

Küüslauguküüned tuleb pooleks lõigata ja kindlasti eraldada südamik. Mina eemaldan küüslaugult rohelise kõva südamiku alati iga toidu korral, sest see pidavat seedimisele halb olema, nagu meile kokakoolis räägiti. Terava maitse tõttu on südamiku eemaldamine on kastmesse lisatava toore küüslaugu puhul aga eriti oluline.

Krutoonid, mida reeglina valmistatakse valgest saiast, nt ciabatta’st või baquette’ist, teen kodumaise seemnetega või juurikatega täisterasaiaga. Et need veelgi maitsekamad oleksid, siis lisan ka küüslauku ja juustu. Aga loomulikult võid võtta täitsa tavalise valge saia ja sellest tehtud kuubikud lihtsalt ära röstida - saad veelgi kiiremini salati valmis ;-)

Retsept ja lugu ilmusid ka Laupäevaleht LP-s.

Kaste:

5 anšoovisefileed

1 keskmine küüslauguküüs
2 suurt munakollast
2 sl sidrunimahla 

1 tl mahedat (nt Dijoni) sinepit

1 tl vedelat mett

1,2 dl extra virgin oliiviõli

3 sl peenelt riivitud parmesani vmt juustu
soola, värskelt jahvatatud musta pipart

Salat:

2 kana rinnafileed
soola, värskelt jahvatatud musta pipart
2-3 Rooma salati pead
peotäis õhukesi parmesani vmt juustu laaste

Krutoonid:
2 viilu (seemnetega) saia

2 sl extra virginoliiviõli

1 küüslauguküüs

3 sl peenelt riivitud parmesani vmt juustu 

Aseta nõrutatud anšoovisefileed ja poolitatud küüslauguküün kas uhmrisse või lõikelauale ning töötle või haki noaga ühtlaseks pastaks. Aseta segu kaussi ja vispelda hulka munakollased, sidrunimahl, sinep ja mesi. Edasi vispeldadaes vala ühtlase nirena aeglaselt sisse oliiviõli kuni tekib ühtlane paks ja läikiv kaste. Sega hulka parmesan vmt juust, soovi korral lisa veel sidrunimahla. Maitsesta soola ja pipraga. Kastme valmistamiseks sobib ka kannmikser või köögikombain.

Maitsesta kanafileed soola ja pipraga ning küpseta need ahjus või grilli pehmeks. Võid kanafilee ka tükkideks lõigata ja pannil õli sees küpseks praadida.

Lõika või rebi saiast 1-2 cm tükid, sega need kausis läbi õli ja peeneks hakitud küüslauguküünega. Laota küpsetuspaberiga kaetud ahjuplaadile ja küpseta ahjus 200 kraadi juures 10-15 minutit kuni need on kergelt pruunistunud. Vala soojad saiakuubikud kaussi ja sega läbi juustuga.

Rebi või lõika pestud ja kuivatatud Rooma salat u 2-3 cm tükkideks ning sega läbi kastmega. Jaga taldrikutesse, aseta peale tükeldatud kanafilee, õhukesed juustulaastud (kasuta nt köögivilja koorimisnuga) ja krutoonid. Naudi kohe!

Kuhu Telliskivi kandis sööma ja jooma minna?

Kirjutasin septembris Eesti Ekspressi lisas Gurmee artikli Telliskivi Loomelinnaku ja selle lähiümbruse söögi- ja joogikohtadest, mis on veebis koos interaktiivse kaardiga tasuta kättesaadav. Loo maht oli põhjalikuma käsitluse jaoks väike, mistõttu piirdusin enamike kohtade puhul vaid lühikirjeldusega, aga saan nüüd õnneks blogis mahti natukene pikemalt mõnest asjast rääkida :)

Kuigi oleks võinud muidugi juba 13 aastat tagasi Kalamajja kolides ette näha, et selline magus vanalinna külje all olev piirkond üles haibitakse, pean siiski tunnistama, et mulle tuli see ootamatu populaarsus suure üllatusena. Isegi veel u 5-6 a tagasi pööritasid mõned põlistallinlased Kalamaja nime kuuldes silmi, kuid algusepoole oli sageli ka küsimusi stiilis, kuidas sellised "korralikud inimesed" või "ise veel mõlemad advokaadid" või "endal mees advokaat" jms ikka sellisesse "kahtlasesse/koledasse/kriminaalsesse" jms piirkonda/agulisse kolivad:) Kuna minu jaoks on Kalamaja alati oma roheluse, rahulikkuse, nunnude puumajade ja ägeda, kuidagi eriliselt chill'i õhkkonnaga äärmiselt kütkestav olnud, siis pole mind sellised kommentaarid kunagi häirinud :) Pigem häirib mind just see, mis hetkel toimub ehk sellise (minu jaoks ootamatu) populaarsusega kaasnev, et kõik vabad nurgakesed mingeid jubedaid betoonmaju täis ehitatakse, varasemaga võrreldes oluliselt rohkem autosid ja suurem rahvastatus (ütleks isegi "ülerahvastatus"), sest Kalamaja kitsad tänavad ei soosi sellist tohutut autodetulva, mis nüüd on tekkinud. Aga no ma võin küll kiruda neid muutusi siin, kuid samas pole ikkagi Tallinnas kohta, kus ma parema meelega elaksin ...:) Nõmme on ka muidugi armas ja erinevalt esimese vabariigi ajal töölisklassile ehitatud Kalamaja puitmajadest on seal imeilusaid eestiaegseid villasid, kuid minu jaoks jääb see liiga kaugele ... Mulle ikka tohutult meeldib, et saan kesklinna piires igale poole jalgsi minna (Raekoja platsile on mu kodust u 10 minutit jalutamist) ja autot pean kasutama vaid peamiselt poes ja trennis käimiseks. Edgari tasuta ühistranspordi (rohelist) kaarti pole endale siiani võtnud ja taksotki vajan enamasti vaid lennujaama minekuks, sest õhtuti väljas käies saab ju igalt poolt 5-20 minutiga koju jalutada:) Isegi Tartus ei ela enamik mu sõpradest ega tuttavatest nii lähedal, et saaksin ilma autota neile külla minna, siin aga on tavaline, et võtad veini ühte kätte, koogi teise ja jalutad mõne (super)toreda inimese poole! Selles mõttes on elu siin Kalamajas ikka lill:)

Eks Kalamaja ja Telliskivi piirkond ole ilmselt endiselt korralike väikekodanlaste õudusunenägu, aga mulle siinne lahe vibe meeldib. See on endiselt koht (nii elamiseks kui ka väljas käimiseks) vabameelsetele, eelarvamustevabadele ja lahedatele noortele ning neid tuleb siia aina juurde. Kui vaatan oma tutvusringkonnast siin elavaid inimesi, siis ega ikka 40+ vanuseklassi inimesi ei leia - pigem on nemad siiani veel selle "urka"/"aguli" osas skeptiliselt või isegi kriitiliselt meelestatud ... :)

Kuna enamik mu lemmikrestodest jäävad kodust 5-20 minutilise jalutuskäigu kaugusele, siis Telliskivi piirkonna söögikohtadesse ma enamasti toidunaudinguid otsima ei lähe, küll on aga siinsed kohad suurepärased õhtuseks väljaskäimiseks, kuigi mõnes neist saab ka täitsa hästi süüa, korralikku hommikusööki ja maitsvaid lõunapakkumisi. 

Et seda lugu kirjutades kõik kohad (uuesti) üle vaadata, leppisin ma mõne nädala jooksul kõik õhtu- ja lõunasöögid ning õhtused väljaskäimised siia piirkonda kokku, et saaks adekvaatse ülevaate. Pudelisse, kus ma olen niikuinii kümneid kordi olnud, samuti F-hoonesse, kuhu ma olen igasugustele üritustele juhtunud ja kus mitmed mu sõbrad ja tuttavad on oma sünnasid pidanud, ma ei hakanud ka minema, küll aga said teised kohad läbi käidud, mõnda (nagu nt Shvips, Kivi Paber Käärid) sattusin aga loo kirjutamise ajal mitu korda ja neis olen korduvalt ka hiljem käinud :) Tunnistan ausalt, et Foody Allenis ja Revalis ei ole ma midagi söönud, küll aga olen nautinud Reval Cafe suurepäraseid käsitöökomme, mille pakend sai minu teada ka mingi disainiauhinna (või isegi mitu).

Kivi Paber Käärid on viimastel kordadel jätnud positiivse mulje, kuigi esimesel korral (kevadel) sain seal oma lemmik Boheemi salati (suitsulõhe ja munaga salat) koopia, ainult et salat oli vesine (korralikult kuivatamata) ja kaste oli ära unustatud (või polnud seda üldse ette nähtud), niiet päris suur kontrast on nende kahe salati vahel. Pärast seda fännan ma Boheemi oma muidugi veelgi enam :) Järgmistel kordadel käies pole seal enam seda salatit võtnud, küll aga on enamik muudest söödud roogadest päris hea mulje jätnud ja igati maitsvad olnud. Kiitust väärib kohapeal valminud krõbe tatraleib ja enamasti väga head bataadifriikad. Kuigi viimasel korral olid need seest toored ja väljast ei olnud krõbedad, siis enamasti on need alati ikka seest pehmed ja pealt krõbedad ehk täpselt sellised, nagu peab:) Maguskartulitest friikad on seal vist üldse üks hittroogasid, niiet soovitan proovida! 

Kui aastatetagused esimesed kolm korda baar bistroos Kukeke, mida tuntakse Anni Arro söögikohana, olid väga negatiivsed, eriti viimane neist, sest rataouille nime all sain soojaks tehtud purustatud tomatid kikerherneste ning poolkõvade üsna suurte kaalika- ja porganditükkidega, kuigi menüüs oli kirjas kõik tavaliselt selle roa hulka kuuluvad komponendid. Säästmaks oma närve ja rahakotti ma sinna mitu aastat oma jalga ei tõstnud, kuid nüüd käisin uuesti ja vähemalt veiseliha oskavad nad hetkel küpsetada. Praad oli tõesti väga maitsev, aga see ei tähenda, et ma veel seda kohta kellelegi soovitada julgeks. Eks ma ise pean ka jälle tükk aega julgust koguma enne, kui ise sinna uuesti söendan minna :D

La Tabla on aga minu jaoks täiesti arusaamatu kontseptsiooniga koht. Kui arvestada, et ainuüksi Brasiilia on suurem kui Lääne-Euroopa, siis pmst võiks tuua nende "Ladina-Ameerika köögi" analoogiks Euraasia köögi, kus ühes menüüs on koos borš, pitsa ja bratwurst. Enamasti on seal aga ühe riigi piires juba tohutult erinev köök - Andide piirkondades saad hoopis midagi muud kui džunglis, suurlinnas või mõnes muus kohas. Juba Peruu köögist (see on ainus selle kontinendi riik, kus olen kaks korda käinud) jätkuks erinevaid roogasid mitme söögikoha pika menüü täitmiseks ... Ja eriti läheb mulle muidugi hinge, et veinikaardile on Lõuna-Ameerikast vaid paar veini jõudnud! Ja kus on Zacapa, Mount Gay jt maailma parimad rummid??? Järgmisel nädalal lähen sinna ühele sünnale, niiet siis saab  näha, kas olukord on ehk väheke paranenud, sest viimati öeldi, et vähemalt veinikaart on ümber tegemisel ...

Kui Boheemi kohvik oma lihtsate toitudega kõrvale jätta, siis kõige paremat toitu saab minu arust restos Apelsini Raudtee, eriti meeldib mulle sealne uus sügismenüü! Pildil veisepõsk, tagaplaanil chorizo-pasta

Aga rohkem ei hakka praegu kirjutama, vaid kopeerin siia väikeste lisanduste ja fotodega artikli, mille EE-sse kirjutasin. Et siis tulge kõik Kalamajja - siin saab süüa ja juua!!! Ja muidu on ka väga tore;-)

Caesar Trühvlis

Boheem kohvik

Boheem võitis kiiresti kalamajalaste südamed ja tegutseb meie kõigi suureks rõõmuks siiani edukalt - rahvast paistab seal olevat sama palju kui algusaastatel, mil see oli ümbruskonnas ainus kaasaegsem söögikoht. Hubases kohvikus on lihtsad, võib isegi öelda, et kodused toidud (soolased ja magusad pannkoogid, supid, omletid, tatraroad, wrap’id, salatid), mis kõik on igati maitsvad ja külluslikud. Mina söön seal enamasti külma lõhesalatit, mille puhul õnneks ainus muutus aastate jooksul on see, et äädikased purgioliivid on asendatud kapparitega. Caesari nime kandev kanasalat on menüüs olnud samuti algusest peale, kuigi selle ainus seos autentse salatiga on saiakuubikud :)

Olen Boheemis aastate jooksul käinud kümneid ja kümneid kordi, kuid ühtegi halba kogemust küll ei meenu. Ma muidugi unustan negatiivsed asjad kiiresti ära, aga sellegipoolest on see fenomenaalne. Ja kõik sõbrad-tuttavad, keda sinna viinud olen, on alati rahule jäänud!

Kuigi teenindus on Boheemis aastatega aina paremaks läinud, siis üldiselt on see nimele vastav ehk üsna boheemlaslik - ikka juhtub, et unustatakse asju ära, ei panda sind tükk aega tähele, ei viida laualt musti nõusid ega vastata Su viisakusavaldustele nagu “palun“, “tänan” vms. Mõnes teises kohas see ilmselt häiriks, aga Boheemis olen sellega ammu ära harjunud ega pane enam tähelegi. 

Kohviku kõrval on avatud Boheem Pizzeria, kus pakutakse lisaks ahjusoojadele pitsadele muid Itaalia köögi klassikuidki.

Kolm lõvi

Boheemist paar maja linna pool asuvasse baari astudes satud tagasi 90-ndate diskokerade ja seinamaalingute kirevasse maailma. Kolm Lõvi aitab meelde tuletada, et Kalamajas ei ela ainult vintage ratastega ringi kihutavad, habemeid kasvatavad ja käsitööõlut pruulivad hipsterid, vaid ka värvikas seltskond muust rahvusest inimesi. Selles kohas saab nii süüa kui ka juua, aga ka karaoket ja (posti)tantsu harrastada.

Apelsini raudtee

Apelsini raudtee nimi pärineb ajast, mil mööda restorani kõrval asuvat raudteed veeti tsitruselisi Paldiskist Venemaale. Alles paar kuud tegutsenud söögikoht asub 1920-ndate lõpus ehitatud raudteeametnike majas ning on nii popiks saanud, et sinna sööma minnes tasub laud ette broneerida. Pakutakse ka hommikusööki ja päevapraade. 

Peakokaks on noor ja andekas Katarinenthalist tuntud Marwin Lindeberg. Kui eelmises töökohas sai Marwin oma potentsiaali ehk pisut loomingulisemalt realiseerida, siis Apelsini raudtees on ta menüüsse sättinud kõik rahva lemmikud alates Caesari salatist ja Tom Kha Gai supist lõpetades juustukoogi ja brüleekreemiga. Kuid osav kokk realiseerib neidki klassikuid veatult - toidud on igati maitsvad ja korralikust toorainest. 

Sip

Ilmselt parima õllevalikuga pood Eestis, kus esindatud ka sellised väiketootjad, keda mujalt ei leia. Olemas on kvaliteetsed siidrid, samuti leiab sealt tavapärasest erinevaid veine ja šampanjasid. Kui on soov kohapeal ehk poe ühes osas asuvas kohvikus ostetut tarbida, siis veinipudeli eest tuleb viis ja õllepudeli pealt üks euro juurde maksta, niiet ka korgitasu suuruse (õigemini küll - väiksuse) osas Sip'ile tõenäoliselt konkurente ei ole.

Baar Bistroo Kukeke

Stiilse ja hubase atmosfääriga vanas veduridepoo hoones asuvas söögikohas on mitmekülgne menüü, ahvatlev koogilett ja võimalus nautida hommikusööki. Päevapakkumistega saab kursis olla Kukekese FB-lehe vahendusel. 

Reval Cafe

Ka Reval Cafe's saab hommikusööki ja päevapraade, muudest roogadest rääkimata. Boonusena rikkalik valik Revali jäätiseid, isuäratavaid kooke ja muid kondiitritooteid, mille hulgast eraldi äramärkimist väärivad Reval Chocolate’i käsitöökommid. Prantsuse päritolu Valrhona kvaliteetsest toorainest valmistatud šokolaaditrühvlid on tõeliselt maitsvad ja andekalt pakendatud ning rikkalikus valikus on tänu erinevaid sorte eristavatele värvidele mugav orienteeruda. 

Trühvel

Teistest eristuva laheda interjööriga tore koht, kus on väga korralik joogikaart, suurepärane kohapeal röstitud kohv ja barista ning ahjusoe krõbeda koorikuga pekileib. Trühvli kreemine peedirisoto kitsejuustuga (pildil) on paljude taimetoitlaste lemmik-roog, millel juba oma fänniklubi välja kujunenud. Lõunapakkumisedki on väga maitsvad, olemas ka hommikusöögimenüü.

La Tabla

Ägeda värvikireva sisekujunduse ja laudadel olevate nunnude kaktustega valgusküllane resto pakub valikut Ladina-Ameerika roogadest. Lühikeses menüüs, mis kuuldavasti varsti siiski täiendust saab, on olemas Telliskivi "kohustuslik" Caesari salat (pildil), milles juustu asemel on mõned maasikaviilud, samuti Peruu "rahvustoit" ceviche (pildil). "Lihasööjate mekat" ehk Argentiinat, Urugaid jt Lõuna-Ameerika riike esindab kahjuks vaid üks churrasco, mis õnneks ei ole vähemalt tavapärane veise sisefilee, vaid hoopis mahlane ja maitsev flank steik, kuid tore oleks näha kasvõi murdosagi sealsete grillrestode rikkalikust menüüst. Samuti on kurb, et lakoonilisest veinivalikus on vaid paar selle kontinendi esindajat ja et joogikaardilt on välja jäänud sealsete riikide kvaliteetsed rummid. 

Coffice

Trühvli ja La Tablaga samas majas, 4. korrusel avas hiljuti uksed Eesti esimene söögikoha ja kontori sümbioos Coffice, milles inspireeriv kohviku õhkkond kohtub asjaliku töökeskkonnaga. Olemas on kontorivarustus alates kirjaklambrist lõpetades koopiamasinaga ja sekretär, kes hoolitseb nõupidamiste korraldamise, kulleri tellimise jms eest. Kohvikus saab nautida salateid, küpsetisi ja suupisteid ning tellimusi on võimalik esitada suisa e-posti teel. 

F-hoone

Esimene päris Telliskivi tehasekompleksis asuvatest söögikohtadest, mis aastatel 2011-2013 kuulus Eesti 50 parima restorani hulka. Väga hea õllevalikuga koht on igati tore sünnipäevade ja muude suuremate pidude pidamiseks, kuid pakutakse ka hommikusööki. Infot lõunapakkumiste ja ürituste kohta saab FB-lehelt.

Foody Allen

Foody Allen on Eesti esimene tänavatoidurestoran, kus tehakse lisaks burgerile ka salateid, suppe jm taolist. Ka selles kohas on korralik õllevalik, samuti on olemas päevapakkumised, millega saab Facebook'i vahendusel kursis olla.

Bueno Gourmet

Tänavatoitu on võimalik osta aga ka otse “tänavalt” ja tänavatoidu hinnaga, sest loomelinnaku keskel seisvas bussis Bueno Gourmet pakutakse "Lõuna- ja Põhja-Ameerika menüü" nime all hamburgeri, churrasco't ehk veiseliha võileiba, fajitas de pollo't ehk tortilla sisse keeratud kanafileed ning lomito't ehk sooja sealiha võileiba. Toitu võib minna nautima ka Pudelisse.

Pudel Baar

Eesti esimene ja avamishetkest siiani väga populaarne gurmeeõllebaar, kus suurepärane valik välis- ja kodumaiseid käsitööõllesid. Nädalavahetustel on Pudel enamasti puupüsti rahvast täis, kuid see on väga mõnus chillimis-koht tööpäevade õhtutekski, mil enamasti õnnestub isegi mõni vaba laud leida. Kindlasti tasub jälgida nende FB-lehte, kuna korraldatakse degusteerimisi ja igasuguseid muid põnevaid üritusi.

Kivi Paber Käärid

Stiilne industriaalne 100% gluteenivaba söögikoht, kuigi õllekaart (NB! sisaldab gluteeni) on igati külluslik, samuti on hea valik erinevaid siidreid. Lihasõprade rõõmuks saab böffi nii eel- kui ka pearoana, samuti on menüüs Tallinna kõige parema hinna-kvaliteedi suhtega suussulav antrekoot (pildil esiplaanil, tagapool lillkapsast valmistatud kukliga burger). 

Sõbraliku teenindusega koht on nii popp, et ka nädala sees tasub õhtuti endale laud broneerida. Olemas ka maitsvad hommikusöögid (üks on fotol) ja päevapraed. 

Frenchy

Lihtsat prantsuse bistrootoitu pakkuv kiire ja sõbraliku teenindusega resto. Joogikaardil olevad veinid, naturaalsed siidrid ja õlled, samuti mitmed toiduained on prantslasest omaniku poolt maale toodud. Tööpäeviti on 17-19.00 happy hour, kuid ebaprantslaslikult saab klaasiga tellida vaid ühte sorti valget ja kerge punast Pays d’Oc kvaliteediklassi veini. Pakutakse ka päevapraadi, kohti jätkub igal ajal. 

Kahjuks oli see koht kõige suurem pettumus, sest seal polnud prantslaste jaoks nii olulist korralikku baguette'i ega korralikke friikaid, päevaprae kanakoibade nahk oli krõbedaks küpsetamata hallikas ja kleepuv ning veisefilee oli rare'i asemel well-done!

Lendav taldrik

Söögikoha kaks suur saali ja eri tasapinda, samuti terrass on pidevalt rahvast täis. Pole ka ime, sest toit on hea, joogikaart (sh õllevalik) igati korralik, teenindus sõbralik ja hinna-kvaliteedisuhe igati paigas. Olemas on kõik lemmikud India köögist alates frititud pirukalaadsetest samosa’dest ja pakora’test lõpetades karride ja riisiroogade bryani’dega. Nautida saab ka tandoori ahju hõrgutisi nagu erinevad lameleivad naanid ja tikka-tüüpi asjad ning kiidan sealset India juustu paneer. Road on pigem mahedad, vürtsikama toidu soovijad saavad köögist tasuta tšillikastet lisaks küsida.

Shvips

Lihtne, hubane, laheda vaibiga koht, kus sumedatel suveõhtutel oli isegi tööpäevadel pärast südaööd omajagu rahvast. Kui mulle suvel tundus, et elu lähebki Shvpsis käima enamasti alles südaöö paiku, siis viimastel nädalavahetustel on juba kella 9 ajal raske vaba lauda leida. Shvipsis on väga hea veinivalik ja seda nii rikkalikkuse kui ka hinna-kvaliteedi suhte poolest, eriti tahaks kiita kvaliteetsete klaasiveinide pakkumist. Joogi kõrvale saab tellida suupisteid (singid, juustud, oliivid jm), teenindus on sama tore nagu koht isegi :) Soovitan!

Kanarullid salveiga

Selle toidu retsepti (õigemini koguseid) oleks päris raske kirja panna, sest sisuliselt seisneb kogu tegevus selles, et lihtsalt võtad kanafilee tüki, jahvatad peale soola ja pipart, paned peale mõne salveilehe, keerad peekonisse ning praed ära. Õnneks aga tuli siinkohal appi Itaalia köögi kokaraamat "The Silver Spoon", mille retsepti ära trükin, sest pmst nii ma seda ise ka tavaliselt teen. Retseptis on ettenähtud pancetta, mida tavaliselt saab Stockmannist, aga sellel nädalal oli ka sealne vorstilett sellest tühjaks ostetud, niiet kasutasin tavalist peekonit (eriti hea on toorsuitsupeekon). Pole vist vaja lisada, et ka nii on väga hea:) See toit on itaallaslikult geniaalne ehk lihtne ja kiire ning sobib nii pearoaks kui ka suupisteks. Mina nt teen aeg-ajalt selliseid kanarulle ka caesari salati peale, kokaraamat aga soovitab serveerida neid kanarulle radicchio salatiga. Värske salvei eest täname seekord Mari-Liisi!

4 nahata ja kondita kanafilee tükki (u neljandik ühest keskmise suurusega fileest)

8 värsket salveilehte

100 g õhukeselt viilutatud pancettat 

2 spl oliiviõli

soola ja pipart

Võid kana kergelt õhemaks tampida. Jahvata igale kanatükile peale soola japipart ning aseta peale kaks salveilehte. Rulli pancetta viilu sisse ja kinnita kokteilitikuga. Soojenda oliiviõli pannil, prae kanarullid neid kogu aeg keerates ühtlaselt pruuniks. Kata pann kaanega ja küpseta madalal kuumusel u 20 minutit lisades vajaduse korral 1 spl vett.

Caesari salat kanaga

Mina ei kujuta ette paremat salatit sooja suveõhtusse koos klaasi (no pigem kahe):) külma chablis'ga. Match made in heaven! Viimaste nädalate jooksul olen seda teinud mitmeid kordi, sest see on ka jahedamatel päevadel ideaalne õhtusöök. Salat küll, aga ikkagi väga toitev, eriti kui parmesaniga ei koonerda:) Mina teen seda alati koos kanaga, sest mulle meeldib, kui ikka mingit lihalist asja ka toidus on. Caesari salat ei kuulu maailma kõige lihtsamate hulka selle natukene ajamahukama kastme tõttu, aga kui see juba nö "käpas" on, siis läheb ka kastme valmistamine üsna kiiresti (harjutamine teeb meistriks):)

Salatiks läheb vaja:

suur punt Rooma salatit
u 500 g kanafileed
100 g parmesani

Kaste:
3 munakollast
2 küüslauguküünt
6 anšoovisefileed
3 spl sidrunimahla
1 tl sinepit
u 6-8 spl oliiviõli
(soola, valget pipart)

Tee kas uhmri v saumikseriga puhastatud küüslauguküüned ja anšoovisefileed pastaks (kuna kogus on väike, siis mina kasutan tavaliselt uhmrit). Sega hulka sinep, munakollased, sidrunimahl ning soovi korral sool ja valge pipar (kuna anšoovis on piisavalt soolane, siis ma tavaliselt soola ei lisa ja valget pipart lisan hästi vähe). Vispelda segu hulka peenikese nirena oliiviõli, kuni kaste pakseneb ning muutub ühtlaseks ja kreemjaks.

Kastme kogus on päris suur ja sellest jätkub kahele väiksemale v ühele hiiglaslikule salatipeale. Kui on väiksem Rooma salati punt, siis võid teha kas 1/3 võrra väiksema koguse kastet v siis panna ülejäänud kaste purki, et järgmisel päeval uuesti salatit teha.

Rebi salat kaussi väikesteks tükkideks. Kalla kaste salatile ja sega läbi. Tõmba parmesanist salatile koorimis- v juustunoaga õhukesed laastud.

Prae kanafilee tükid ilusti pruuniks ja aseta salatile. Hea oleks fileetükke eelnevalt kasvõi mõned tunnid marinaadis hoida. Võid kanafileed valmistada ka selles retseptis ettenähtud viisil. Mina hoian alati kanafileed üleöö keefiri sees, millele olen lisanud kas kuivatatud chillipipart v paprikapulbrit. Pärast praadimist tuleks kanatükid kindlasti majapidamispaberil nõrutada ja alles siis soola peale raputada, sest sool aitab üleliigsel õlil eralduda (koolitarkus).

Krutoone mina tavaliselt peale ei tee, aga kui soovid ka krutoone salatile, siis lõika paar viilu kvaliteetset ciabattat tükkideks, sega need kausis ära oliiviõli ja peeneks hakitud küüslauguga ning prae pannil v küpseta ahjus kuldpruuniks.

Ajakirjas "Good Food" (juuni 2008) on aga ka üks väga maitsev caesari salati kastme retsept, mida ma ise küll kunagi teinud ei ole, küll aga olen söönud mitmeid kordi selle retsepti järgi tehtud kastmega salatit, sest seda teeb Ulvi väga tihti. Jagan selle retsepti ka, sest seegi on korduvalt järgi proovitud (viimati eile õhtul) ja töötab samuti 100%, aga on lihtsam ja kiirem.  Kusjuures ajakirja andmetel tehti originaalis caesari salatile kaste, valades kergelt kuumutatud (ik kasutatakse selle kohta sõna "coddle") munad üle salatilehtede, lisades kalssikalisi maitseaineid ja ohtralt oliiviõli.

1 peenelt hakitud küüslauguküüs
1 tl sinepit
0,5 tl Worcestershire'i kastet
1 spl sidrunimahla
suur näpuotsatäis chillihelbeid v üks kuivatatud ja peenestatud chillikaun
(4 peenelt hakitud anšoovisefileed)
3 spl head majoneesi
4 spl naturaalset jogurtit

Sega kõik kastmeained väikeses blenderis v kausis (nt kahvliga) kokku. Tulemus peaks olema vahukoore konsistentsiga. Maitset võid viimistleda veel sidrunimahla ja pipraga. Kui vaja, siis võid õige konsistentsi saamiseks lahjendada kastet paari supilusikatäie veega, et see kataks kogu salati.