Saigon

Nonii, jõudsin Saigoni kõigi raskuste ja tagasilöökide kiuste, millel pikemalt peatuma ei hakka, sest see blogi ei pretendeeri mitte ajaloolise tõe jäädvustamisele, vaid positiivsete sündmuste ja kogemuste jagamisele. Ausalt öeldes on selle nädala jooksul Saigonis nii palju juhtunud ja nii tore olnud, et ega ma isegi ei mäleta enam kõiki sündmusi, mis siia tulles tee peal aset leidsid. Ja iga päevaga meeldib mulle siin järjest rohkem:):):)

Pilte üritan ikka igal võimalusel, st kui arvuti taha satun, Flickr'isse panna. Täna on meil aga rahulik kodune movie-night, sest homme lähme juba 7.30 Mekongi deltasse, niiet jõuan kiirelt ka veits blogida. Homne varane ärkamine saab muidugi tõeline challenge olema, sest meil on siin selline öine aklimatiseerumist soodustav elustiil ehk enne kella 5 hommikul olen magama saanud ainult ühe korra, pigem aga alati veelgi hiljem. Kui niimoodi 5-6ni igal öösel väljas olla, siis on kell Eestis tegelikult alles u 12-01 õhtul. Ja hommikune keskpäeva paiku ärkamine on ka ok, sest siis on ju kell  Eestis alles 7, mul aga oli Eestiski viimasel ajal tõsiseid raskusi ka 10 ajal kella peale ärkamisega:)

Elan Saigonis Eestist pärit kaksikute juures, kellest üks on olnud siin juba aastast 2003 (stabiilselt kohapeal viimased 7 aastat), teine vähem, niiet pole vist vaja mainida, et giidid on eriliselt kogenud ja tasemel:)  Ma olin küll siia tulles valmis ka üksi ringi käima ja plaanisin mitut kokakursust võtta, aga nüüd on nii kujunenud, et ma pole majast ühtegi sammu üksi välja astunud:) Eks ma jõuan neid kursusi siis ka võtta, kui mõnes vähem lõbusas kohas kui Saigon olen ;-)

Eelmisel nädalal oli Vietnamis kõige tähtsam püha, sest esmaspäeval algas Hiina kalendri järgi uus aasta ja kõik puhkasid nädal aega. Ametlikku puhkust inimestel siin ei ole, niiet see uus-aasta esimene nädal ongi vietnamlastele enamjaolt ainus puhkus aastas ja siis käiakse oma sugulastel külas ja  Saigonis ongi vist rohkem siseturiste kui välimaalt pärit inimesi. Aga õnneks ei olegi Vietnam veel turistidega ülerahvastatud nagu nt Tai, niiet selles mõttes on siin ikka väga tore:) Aastal 2010 oli siin käinud vaid 3,5 miljonit turisti, 2011 aga 6 miljonit, mis on ka ikka üliväike number. Õhtuti kui väljas käime, olen päris palju suhelnud ka teiste turistidega ja tundub, et siia satuvad keskmisest seiklushimulisemad inimesed, põhiliselt backpacker'id, kes viibivad ka pikalt kohapeal. Nt neli Israelist pärist poissi on Aasias kokku isegi 8 kuud.

Ööklubides, va Chilli baar, kus plaate mängib Vietnami parimaks valitud DJ Kenzo Trinh ja mille kohta ajakiri The Time kirjutab nii, on muusika ikka suht jube ja kuna seal võib suitsetada, siis haisevad kõik riided klubist tulles meeletult suitsu järgi. Selles osas tuleb meelde aastatagune LAV-is klubitamine, samas on aga siinsetel klubides LAV-iga võrreldes üks oluline erinevus. Kui seal prostituute ööklubides ei ole, vaid nad ootavad peaaegu igal tänavanurgal (ja seda peaaegu igas linnas, va Stellenbosch, kus neid veits vähem näha on), sest nad on kõik mustad, klubides käivad aga valged, siis siin on ööklubid ikka paksult raha eest saada olevaid tüdrukuid täis. Ja kui aafriklastele meeldib ka ikka pigem kauem magada, siis vietnamlased on väga varase elustiiliga. Nt 5-6 ajal juba ööklubist koju sõites võib näha spordiriietes ja nokamütsidega vanemaid meesterahvad tee ääres võimlemas. Kusjuures nokamüts on siin kõvasti olulisem aksessuaar sportimisel, kui nt spordiriietus:) Ja lõuna on neil juba kell 11 hommikul, samas kui meie pole veel kordagi enne kella 3 päeval hommikut söönud ...:)

Tänu pühadele on suuremad tänavad kesklinnas on täis "jõulukaunistusi"

ja pmst on iga maja nii seest kui ka väljast poolt ning majaesised puud/põõsad täis riputatud kollaseid lilli ja punaseid laternaid, mis sümboliseerivad uut algust, kevadet, raha jms. Perekonnale jt lähedastele inimestele kingitakse ümbrikke, mille sees on lucky money, mis toob uuel aastal rikkust.

Sellised ümbrikud kinkis meile kolmele Kenzo (see DJ). Ma olen ikka südamepõhjani liigutatud!:) Kuna aga ümbrikus sees oli vietnamlase jaoks ikka suht suur summa raha, siis poisid üritasid teda veenda, et me ei saa neid vastu võtta, aga läbirääkimised lõppesid siiski sellega, et ümbrikud meiega kaasa tulid (ja õnn siis ka terveks draakoniaastaks):) Btw, keskmine kuupalk Vietnamis on tõusnud juba 183 dollarini.

Hästi palju on ka eri suuruses ja kujuga draakoneid igal pool

Päeval sõiame ringi mootorattaga, mis juba iseenesest on elamus. Liiklus on siin täiesti uskumatult kaootiline - tohutu mootorrataste mass, aga autod samamoodi, kulgevad täiesti suvaliselt, kohati vastassuunas, üle topelt joonte jne. Nt kui keegi tahab vaskpööret teha, siis ei võta ta mitte vasakusse ritta, vaid vajub manöövrit tehes diagonaalis üle vasakpoolse rea ja vastassuuna vööndi ning kõiki manöövreid saadab pidev tuututamine. Selline diagonaalis ja risti-põiki sõitvate autode-rataste eest läbi sõitmine on siin tavaline, sest sellist hetke, kus keegi seisma jääks v rataste vool katkeks, lihtsalt ei ole. Kiivri kandmine mootorrattaga sõites on kohustuslik, aga see üheeurone kiiver, mida kanname, pidi olema rohkem kosmeetlise väärtusega (mida iganes see tähendada võiks). Mul on pidevalt tunne, et see lendab minema, kui suurem tuul on, niiet enam-jaolt hoian ma teise käega sõidu ajal kiivrit kinni:)

Vietnamlased põhimõtteliselt jala ei käi ja nende kombed on hakanud külge ka siin elavatele välismaalastele. Siiani on ainus üle 5 min jalutuskäik olnud meil eile õhtul ühes pargis:)

Tänu igapäevasele Saigoni erinevates linnajagudes ringisõitmisele olen näinud seda linna ikka väga palju ja hoopis erinevast küljest, kui tavaturist, kes siia paariks päevaks tuleb ja ainult kesklinnas ehk esimeses piirkonnas ringi käib. Saigon on tohutult suur, ametlikel andmetel elab siin 7 miljonit, aga tegelikult palju rohkem rahvast ja linna 22 piirkonda on üksteisest ikka väga erinevad. Aga tavalise turistina ei kujutagi ette, et saaks linnas mootorrattaga ringi sõita, sest liiklus ei allu siin mingitele reeglitele, va see, et ära kellelegi otsa sõida, ja linn on piisavalt keeruline, et pidevalt peaks kaarti lugema. Selles mõttes olen ikka tõeliselt õnnelik, sest ma pole siin olles LP-d pidanud veel kordagi lahti tegema (oluline info sai lennukis juba läbi töötatud ka) ja enamik päevast oleme linnaosades, kus pole ühtegi valget kuskil näha. Kui aga kesklinnas ringi käivaid eksinud ilme ja LP-ga välismaalasi näen, siis on ikka eriliselt hea tunne, et ise üks neist ei ole. Vähemalt Saigonis mitte ...:)



Esimesed hetked mootoratta seljas olid ikka veits jubedad. Ma esimesel päeval, kui me ainult taksoga ringi sõitsime (igaks juhuks mainin, et lennujaama tuldi ikka taksoga vastu, mitte ei läinud kohe kohvrite ja mootorrattaga ringi kimamiseks), siis vaatasin taksoaknast liiklust ja tundus ilmvõimatu, et peaks ise selles kaoses olema ja veel mootorrata seljas. Aga inimene harjub ju kõigega ja kuna mul on sügav siseveendumus, et kõik läheb niikuinii hästi nagu alati, siis kuigi esialgu oli ikka päris kõhe (no ma ei saa öelda, et ma Eestiski ennast mootrrattaga sõites just ülemäära turvaliselt tunneks), siis juba tunni pärast avastasin ma ennast nagu autogagi sõites valgusfoori taga huuli värvimas ja ei tunne, et mind kuidagi häiriks, kui juht moblaga räägib v sms-e loeb:) Teisel päeval juba sain rahulikult sõidu peal pilte ka teha.

Mõned hetked on aga ikkagi sellised, et pigistasin silmad kinni - nt kui oled keset teed parasjagu ja ühelt poolt kimab mööda suur buss, teiselt poolt džiip v teine buss ning kumbki nii lähedalt, et kui paarkümmnd cm lähemal oleks, siis juba müksaks. Ja need U-pöörded - mul on koguaeg tunne, et sisekurvis olev põlv läheb vastu maad. Peateed kui sellist ei ole ja ringile saamine ning sealt välja sõitmine käib puhtalt tugevama õigusega. Aga muidu on siin rattaga ringi kihutada ikka hullult lahe ja kui see liiklus ikka vähegi arusaadavam oleks, siis sõidaks ise ka täitsa hea meelega. Igal juhul ma olen aru saanud, et Eestis tuleb mul A-katekooria load ka lõpuks ära teha ...:)

Ralfil on ilmselt õigus, kui ta ütleb, et selles kaoses valitseb tegelikult kord, sest ühtegi õnnetust pole ma veel ise näinud juhtumas. Igal juhul see video Saigoni liikluse kohta on tema meelest täiesti adekvaatne:) See on muidugi lahe filmike, aga siinseid tuhandeid mootorattaid, mis täiesti suvaliselt ringi kihutavad, see ikka ei suuda edasi anda. Jääb mulje, et vietnamlased on sündinud mootorratta seljas. Igal pool restode, poodide jm asutuste eest on tohutul hulgal rattaid, igal pool on suured parklad ja tavaliselt on ühe ratta seljas terve pere ehk ema, isa ja paar last ka.

Kusjuures, alumised pildid ühest toredast neljaliikmelisest perekonnast on kõik sõidu ajal tehtud :)

Hingata ei ole tänavatel mitte midagi ja enamikel kohalikest ongi maskid ees. Peamiselt kannavad maske siiski lapsed ja naised - tundub, et meeste jaoks ei ole see piisavalt cool

Kui Saigonis sõita ringi kohaliku eestlasega, kes siin juba ligi 10 aastat on motikaga kihutanud, siis võib ennast ikka tõesti turvaliselt tunda, aga samas kuuleb pidevalt lugusid motika-õnnetustest siin elavate välismaalastega. Peamiselt on kõik asjad juhtunud purjuspeaga sõites, niiet meie käime õhtuti alati taksoga väljas. Samas muidugi juhtub õnnetusi ka suhteliselt kainetel inimestel, kes lihtsalt pole siinses liikluses harjunud sõitma. Üks juba 14 a USA-s elav Eesti poiss, kes siia ühe oma eestlasest sõbraga reisima tuli ja meiega paar õhtut koos väljas on käinud, rääkis, kuidas ta eelmisel aastal Tais mootorrattaga avarii tegi, kui üks Tai naine talle ette keeras, niiet ülejäänud puhkus tuli veeta sidemetes nagu muumia ja 3500 taala võrra vaesemana. Eile sõitsid nad ära saarele ja täna käisime teda ühes Saigoni haiglas vaatamas, kus ta parasjagu operatsiooni ootas, sest oli saarel mootorrattaga avarii teinud. Täna oli ta üleni sidemetes ja marraskil ning lahtise luumurruga parema käe väikene sõrm ja vasakukäe murdunud randmeluu ootavad kokkulappimist ... Niiet nalja siin ei ole!

Aga liikluses on ka jalgrattureid ja siin nad ei hoia mitte tee äärde, vaid sõidavad seal, kus juhtub

ja mootorratturid sõidavad ka kõnniteel

naistel on päris tihti sellised rattad, kus jalgu saab ilusti kombekalt koos hoida

ja siis on veel igasuguseid põnevaid liiklusvahendeid näha

ja loomulikult veetakse mootorratastel absoluutselt kõike

Kui rong on mööda sõitmas, siis tulevad vormiriietuses tüdrukud, kes tõmbavad kettidest tõkkepuud alla ja pärast tulevad lükkavad jälle üles

Sõidutee ületamine on siin ka suurem ettevõtmine - korraga saad astuda vaid väikse sammu ja järske liigutusi teha ei tohi. Ralf ütleb, et vietnamlased saavad aru, et mingi jalakäija pärast pole mõtet seisma jääda, kui temast saab eest v tagant mööda sõita:):):) Siiani pole ma veel tõesti näinud, et keegi peatuks, kui nt ema väikeste lastega üle läheb, rääkimata muudest inimestest. Ükspäev olime mootorrattaga eriti tiheda liiklusega ringil, ümber sajad mootorattad jt liiklusvahendid ja järsku märkasin enda natuke meist eemal kogu liikluse keskel kahte hallipäist vanadaami, kes üksteisel käe alt kinni hoides pisikeste sammudega edasi üritasid minna. Ikka päris ära ehmatas, kui näed sellises kohas inimesi kohe enda kõrval, eriti nii vanu ja nii jube tiheda liikluse keskel - täpselt selline tunne oli, et autod ja mootorratturid kihutavad neil üle varvaste. Siin on üks tädi teed ületamas hõreda liiklusega kohas - ükski liiklusvahend ei jää kunagi  seisma

siin aga üks pilt vähe tihedama liiklusega ristteest

Ja mootorratastele mõeldud parklad on siin eriti suured. Sellel pildil on üks väike osa ühest maa-alusest parklast, kus rattad on nii pargitud, et kui tahad enda oma kätte saada, pead mitu tükki eest ära tõstma

Olen küll nüüd terve postituse kirjutanud mootorratastest, aga esialgu pole vist veel vaja karta, et mu toidublogi suunda muudab, kuigi mootorrattaga sõitmine on sõltuvust tekitav tegevus:) Niiet igaks juhuks panen siia lõpetuseks pildi sümpaatsest maitsvast konnakesest

kelle ettekandja meil lauas lahti lõikas, et mugavam süüa oleks

Ülehomme on meil aga varblasedieet ;-)