Minestroone - tummine aedviljasupp juustu ja makaronidega

Minestroone ehk toekas aedvilja-makaronisupp on tõeliselt toitev Itaaliast pärinev keedus. Algupärast ehk nö originaalretsepti ilmselt võib otsima jäädagi, sest igal kokal on oma valmistusviis nagu minulgi :) Itaalias on minestroonel pea igas maakonnas omad iseärasused, näiteks Genova kandis lisatakse supile ka pestot ja seeni, Milanos riisi, Napolis pancetta’t ja kartuleid. Kui vaatan enda riiulilt ühte eriti paksu ja põhjalikku Itaalia kokaraamatut “The Silver Spoon", siis erinevaid minestrone'sid on suisa üle kümne, nende seas ka borš. Lisaks on selles teoses mainitud, et see on "meeldiv talvine toit”, mis sobib ka külmalt süüa, kui see just otse külmkapist ei ole võetud. Pean ütlema, et minu elukaaslane on suur minestroonefänn ja tema sööb seda hea meelega isegi siis, kui supp on täiesti külm, kuigi ta ise on suur lihasõber ja tegemist on ikkagi aedviljasupiga ... :)

Iga päev tuleks süüa vähemalt viis erinevat köögi- või puuvilja ning see supp on üks hea võimalus päevanorm täis saada. Kui aga siiski ei jõua alati piisavalt värsket taimset kraami tarbida, võib mõne kvaliteetse multivitamiinide ja -mineraalide ning fütotoitainete toidulisandi abil organismile vajalikke toitaineid juurde hankida. Näiteks taimsetest komponentidest koosneva Nutrilite Double X’iga, mis ei sisalda kunstlikke magus-, värv-, maitse- ega säilitusaineid. See-eest on selles aga lisaks vajalikele vitamiinidele ja mineraalidele ka 23-lt taimelt pärinevaid fütotoitaineid sisaldavaid kontsentraate. Taimse päritoluga toidulisandiga Nutrilite Double X koostöös sündis ka praegune postitus.

Aga minestroone kohta veel nii palju, et armastan pakse suppe ja seetõttu ka eriti palju puljongit ega vett ei lisa, kuid loomulikult võid enda supi vedelamaks teha (st lisada rohkem puljongit, kui retseptis kirjas on), kui soovid. Parmesani kõva koorik, mille muidu ära viskad, tasub panna keetmise ajal supi sisse, et see head maitset veelgi juurde annaks. Hiljem saad selle koos loorberilehtedega välja võtta. Mina lisan seda sageli ja nt kõrvitsasuppides on see minu arvates suisa hädavajalik ;-)

1 suur sibul

4 küüslauguküünt

2 keskmist porgandit

2 varssellerit

1 suur punane paprika

1 keskmine suvikõrvits (soovi korral)

2-3 sl oliiviõli

2 loorberilehte

1 tl kuivatatud basiilikut või tüümiani

1 tl kuivatatud punet

800 g (2 purki) tükeldatud tomateid

1,5 l kana- või aedviljapuljongit

u 100 g Parmesani vm samalaadset kõvemat pikalt laagedrunud juustu + juustukonts

1 purk punaseid ube

100 g meelepäraseid makarone

vajadusel soola, pisut suhkrut ja värskelt jahvatatud musta pipart

värsket tüümianit või basiilikut

Haki sibul ja küüslauk peeneks, lõika porgandid, varssellerid ja paprika õhukesteks viiludeks ning tükelda suvikõrvits. Soojenda poti põhjas õli ja prae selles madalal kuumusel aeg ajalt segades sibulat, varssellerit, paprikat ja porgandit 8-10 minutit, kuni sibul on klaasjas. Lisa peeneks hakitud küüslauk ja prae veel paar minutit. Lisa ka suvikõrvits (kui seda kasutad), loorberilehed, pune ja basiilik või tüümian ning lase veel mõni minut küpseda. 

Vala potti tomatid ja puljong, lisa ka parmesani juustukonts. Lase vedelikul keema tõusta ning keeda keskmisel kuumusel u 15 minutit. Aseta makaronid potti ja keeda seni, kuni need on parajalt pehmed (vastavalt pakendi juhistele, soovitavalt al dente). Nõruta oad sõelal, loputa jooksva vee all ning aseta potti mõni minut enne makaronide valmimist.

Maitsesta vajadusel soola, natukese suhkru ja pipraga. Võta välja juustukonts ja loorberilehed. Serveerimisel puista peale riivitud juustu või õhukesi juustulaaste ja värske tüümiani või basiiliku lehti, kõrvale sobib eriti hästi krõbeda koorikuga sai.

Suus sulav mandli-martsipanikook

Mascarpone ja granaatõunakattega koogi retsept ilmus sõbrapäeva puhul Laupäevaleht LP-s, kuid see sobib igati hästi ka Eesti Vabariigi aastapäeval pakkumiseks. Pildi peal see martsipaniküpsetis just ülemäära ahvatlev välja ei näe (või tundub ainult mulle, et võrreldes maitsega on koogi väljanägemine pehmelt öeldes kesine?!?:D), kuid maitseb see tõeliselt hästi! See kook on päris suur, niiet sobib ideaalselt  suuremale seltskonnale pakkumiseks või peolauale, kui aga tahad vaid oma perega kodus maiustada, siis soovitan teha poole väiksema koguse ja kasutada 24-26 cm läbimõõduga ümmargust vormi. Samas ei ole ma pidanud mitte kunagi martsipanikoogist ühte ainsat tükikestki ära viskama, kuigi olen seda vaid terve koguse valmistanud ... Vahel ikka jääb mõnel inimesel paar ampsu söömata, kui aeg on hiline ja kõht niigi täis, pealegi kuulen pidevalt seda, et ma tõstvat liiga suure tüki, aga sellest koogist on küll taldrikutele alati vaid puru alles jäänud. Ja ma  lõikan vist tõesti alati päris suure tüki kooki, aga nagu enamik inimesi ikka, lähtun ma ju vaid enda maitsest - kui on hea kook, siis söön ju reeglina vähemalt kaks korralikku tükki ja milleks siis veel pisikeste tükkide kaupa seda serveerida?!? :) :) :)

Koogis domineerib mandlimaitse, sest seda on nii martsipani kui ka mandlijahu näol. Mina kasutan vähemalt 60%-ilise mandlisisaldusega martsipani, kuid sobivad ka teised, kuid siis on soovitav suhkru kogust pisut vähendada, sest nendes martsipanides, kus on vähem mandleid on rohkem suhkrut. Enne tükeldamist tasuks martsipani külmkapis hoida, et see vähem kleepuks ja seda lihtsam käsistseda oleks. Kõige kurvem on aga see, et see üle 60%-ilise mandlisisaldusega martsipan, mida olen siiani alati kasutanud, olevat mitte ainult müügist, vaid suisa tootmisest maha võetud, niiet edaspidi pean hakkama samuti teisi martsipane kasutama ... :(

Talvel ei ole värskeid marju eriti saada ja need on kallid, samas sügavkülmutatud marjad teevad sulades koogi liiga vesiseks ega näe sulanult enam kuigivõrd ilusad välja, eriti just maasikad ja vaarikad. See-eest aga saab kasuliku granaatõunaga kõik koogid särama panna ning puuviljadega (nt apelsinid, kiivid) veel värvi ja vitamiine lisada. Füüsalidki on talvisel ajal koogi kaunistamisel igati omal kohal. 

Kui ei soovi gluteenivaba kooki, siis asenda toortatra- ja maisijahu 90 g nisujahuga ning lisa küpsetuspulbrit 1,5 tl (mitte 2 tl nagu retseptis kirjas). Mandlijahu saab osta poest, samuti jahvatada blanšeeritud (kooreta) mandlitest või mandlilaastudest köögikombainis.

Immutamiseks kasutan sellle koogi puhul apelsinist pressitud mahla. Selle vilja peenelt riivitud koore võid aga soovi korral lisada kas tainale või hoopis kreemi sisse - mõlemad variandid on väga head ja lisavad koogile veelgi aromaatsust.

Kook:

250 g toasooja võid

150 g peensuhkrut
1 sl vanillisuhkrut

4 suurt toasooja muna

50 g toortatra- ja 40 g maisijahu 

150 g peeneks jahvatatud mandleid (mandlijahu)

2 tl küpsetuspulbrit

näpuotsatäis soola

200 g martsipani
2 sl Cointreau’d, Grand Marnier'i vm meelepärast tsitrus- või marjalikööri

Immutamiseks: 

1 suure apelsini mahl
2 sl Cointreau’d, Grand Marnier'i vm meelepärast tsitrus- või marjalikööri (soovi korral)

Aseta või koos suhkrutega kaussi ja vahusta ühtlaseks massiks, lisa edasi vahustades ükshaaval munad. Sega omavahel sõelutud jahud, jahvatatud mandlid, küpsetuspulber ja sool ning sega spaatliga õrnalt vahu hulka. Haki martsipan 1 cm tükkideks, lisa koos alkoholiga tainale ja sega õrnalt spaatliga alt üles tõstes läbi. 

Laota tainas võiga määritud ja jahuga üle puistatud või küpsetuspaberiga kaetud neljakandilisse u 20X30 cm vormi, silu pind ja küpseta ahjus 180 kraadi juures u 30 minutit kuni kook on kerkinud ja pealt kuldne ning sisse torgatud tikk tuleb puhtalt välja.

Vala ahjust võetud koogile koheselt peale soovi korral alkoholiga segatud apelsinimahl ja lase koogil vormis täielikult jahtuda. 

Kate:

250 g (1 karp) toasooja mascarpone’t
150-200 g (1 karp) toasooja toorjuustu või 200 g (üks pakk) kohupiima

120 g tuhksuhkrut

1-2 granaatõuna seemned
füüsaleid, apelsini või kiivi viile (soovi korral)

vedelat mett või heledat siirupit ja mündi- või melissilehti (soovi korral)

Aseta mascarpone, toorjuust või kohupiim ja suhkur kaussi ning vahusta mikseri või vispliga ühtlaseks kreemiks. Laota ühtlaselt jahtunud koogile, sellele omakorda granaatõunaseemned ning soovi korral nirista peale mett või siirupit ja puista mündi- või melissilehti. Serveerimisel lõika kook ruutudeks. Hoia kooki külmkapis õhukindlas anumas. 

Šokolaadipõhjal vaarika-juustukook homseks sõbrapäevaks

Kook on hästi mahlane ja kreemjas ning võin kätt südamele pannes öelda, et meeldib kõigile :) Olen seda tummise šokolaadipõhja ja kergelt hapuka marjakreemiga maiust aastate jooksul korduvalt küpsetanud (suvel ka värskete maasikate või mustikatega) ja ei ole veel näinud inimest, kes oma tükki lõpuni ei sööks. Kusjuures alati on nii, et kui ma selle koogi tükist ise juba ühe ampsu võtan, siis on terve tükk kiirelt otsas, sest seda suus sulavat kooki lihtsalt ei ole võimalik pooleli jätta ... :)

Kuna sõbrapäevaga käib klassikaliselt kokku šokolaad ja samas ka roosa või punane värv, siis tundus see juba visuaalselt homseks ideaalselt sobivat. Algne idee on pärit kuulsast Hummingbird Bakery’st, kelle originaalretsepti ma ei ole kunagi näinud, sest minu teada nad oma retsepte online’is ei avalda (või ma pole lihtsalt juhtunud nägema). Võtsin koogi jaoks aluseks ühest välismaa blogist leitud nö derivaadi. Too kook oli muidugi ohtra tavalise valge suhkru, nisujahu ja vahukoorega ning tehtud hoopis neljakandilisse vormi, aga jäi kohe silma sellisena, mida tahaks kindlalt katsetada. Ja see kook on tõesti sõltuvust tekitavalt hõrk - korra teed ja jäädki tegema. Kes ei usu, võib proovida ;-)

Kuna siin blogis kirjutab inimene, kes on igasuguste tähtpäevade ja pühade fänn ning kelle arvates neid Eestis on võrreldes teiste riikidega liiga vähe, siis loomulikult ei ütle ma kunagi ära ka Valentinipäeva tähistamisest :) Miks peakski endale mingeid tobedaid piire seadma ja snoobitsema? Oma lähedaste (kasvõi ainult koos kallimaga) ja sõpradega tähistamiseks on iga põhjus tore ning minu arvates ei ole kunagi mõtet jätta ühtegi juhust enda hästi tundmiseks kasutamata;-) Sõbrapäevast (nt selle päritolust) olen kirjutanud mõned aastad tagasi Laupäevaleht LP-s (nt siin) ja blogis (nt siin) ning nii sel kui ka eelmisel aastal olid lehes sõbrapäevaks sobivad küpsetised. Seekord maapähklivõiga brownie, suus sulav martsipanikook ja krõbedad juustu-jõhvika pirukad; eelmisel korral böff ja hõrk šokolaadikook.

Kui kasutad värskeid vaarikaid või maasikaid, siis võid neid lisada kattele ka 200 g, aga külmutatud ja üles sulanud marjad on reeglina üsna lödid ja vedelad, niiet nende puhul soovitan 100 grammiga piirduda. Olen küll proovinud kattele ka sulatatud valget šokolaadi lisada, et teha seda paksemaks ja nö püsivamaks, et pritskotiga sellest ilusad mustrid teha, aga see ei ole eriti aidanud. Nt selline, nagu järgmisel fotol, tuli üle-eelmisel korral kook välja, kui kasutasin kattes 200 g sulatatud vaarikaid ja lisasin ka 100 g valget šokolaadi. Kusjuures ma “paigaldasin” kreemi kattele pritskotiga ja üritasin veel ilusaid roose teha :) :) :)

Samas jäi see kook ideaalselt kihiline nagu tavaliselt, erinevalt teistel fotodel olevast, kui ma täidist  ilmselt liialt keskosasse valasin. Tegelikult tasub alustada pigem äärtest ja valada juustukreem šokolaadikihile hästi aeglaselt, sest siis tuleb alati ühtlaselt kihiline, mitte kõrgemate äärtega nagu teistel piltidel näha. Samas see nö viimase korra kook, mis kõigil piltidel ja mille retsept ka all kirjas, on minu arvates parim. Selles retseptis ma enam mitte kui midagi ei muudaks, vaid edaspidi teen seda küpsetist täpselt nii, nagu all kirjas on :)

Retsept ilmus ka D-kokaraamatus.

Põhi:
200 g tumedat šokolaadi
200 g võid
150 g pruuni suhkrut (tume muscovado)
3 suurt toasooja muna
40 g nisu- või riisijahu
0,5 tl küpsetuspulbrit
näpuotsatäis soola
50 g mandlijahu
0,5 -1 peenelt riivitud Tonka uba või 1-2 sl brändit, konjakit või külma kohvi

Tükelda šokolaad ja või, aseta koos suhkruga kaussi ning sulata vesivannil. Sega ühtlaseks, lase pisut jahtuda ning klopi ükshaaval hulka munad lisades järgmise siis, kui eelmine on segunenud ülejäänud tainaga.

Sega sõelutud jahu küpsetuspulbri, soolaga ja mandlijahuga läbi ning sega taina hulka. Lisa ka meelepärane maitseaine (Tonka uba, alkohol või kohv).

Vala tainas ühtlaselt küpsetuspaberiga kaetud neljakandlisse (20X30 cm) või ümmargusse lahtikäivasse (läbimõõduga 24 cm) vormi ja aseta täidise valmistamise ajaks külmkappi. 

Täidis:

300 g toasooja toorjuustu

200 g hapukoort

100 g suhkrut

2 sl vanillisuhkrut

3 suurt toasooja muna

Sega visplit kasutades toorjuust hapukoore ja suhkrutega läbi ning lisa ükshaaval munad. Laota segu vormi šokolaadipõhjale ning küpseta ahjus 170 kraadi juures kuni ääred on tahenenud ja kuldpruunid, kuid keskelt on kook veel pisut võdisev. Neljakandilise vormi puhul kulub 30-40 minutit; ümmargusega u 50 minutit. Ära üle küpseta!

Lase koogil vormis jahtuda, aseta taldrikule ja hoia kooki enne serveerimist vähemalt paar tundi külmkapis. Jahtunud koogile laota vaarikakreem. 

Vaarikakreem:

300 g toasooja toorjuustu

100 g tuhksuhkrut

100 g värskeid või külmutatud ja üles sulatatud vaarikaid

Aseta kõik toorjuust suhkruga kaussi ja vahusta miksriga ühtlaseks kreemiks. Lisa vaarikad ja vahusta kergelt läbi. Laota kate koogile. Serveerimisel puista peale vaarikaid ja šokolaadilaaste.

Kinoasalat feta ja aedviljadega

Üha enam räägitakse sellest, et praegusel tasemel lihasöömine ei ole jätkusuutlik, samuti sellest, kui kasulik on taimne toit. Väga huvitav artikkel lihasöömisest jm seonduvast (keskkond, loomakaitse jne), mida kõigil lugeda soovitan, ilmus aga reedeses Sirbis.

Ega asjatult ei ole taimne kraam (aed-, puu-, tera- ja kaunviljad ning marjad) toidupüramiidi kõige madalamal astmel - see on tervisliku söömise vundament! Need on toiduained, millele peaks meie igapäevane söömine rajanema ning piimatooted, seemned/pähklid ja liha/kala võiksid teadlaste arvates kuuluda igapäevasesse menüüsse väiksemas koguses.

Paraku aga näitavad uuringud, et eestlased tarbivad soovitavast kogusest ligi poole rohkem liha. Söön ka ise liha (ja karta on, et samuti liiga palju), kuid tervise huvides tasub seda siiski vähendada. Möödunud laupäeval tegin LP-ssse loo toredast Eestimaisest algatusest Taimne Teisipäev, mis kutsub inimesi üles rohkem taimset kraami sööma ning vähemalt ühe päeva nädalas jätma täiesti lihavabaks.

Kuna täna on jälle teisipäev, siis on paslik jagada ühe maitsva ja toitva taimse toidu retsepti (vegan’id võivad juustu ära jätta). See tervislik ja toitainetikas roog sobib nii soojalt kui ka külmalt söömiseks, samuti on see piisavalt toekas nii eraldi einena kui ka liha, kana või kala lisandiks. Mina olen seda söönud just põhi- mitte kõrvalroana, sest see on valgu- ja kiudainerikas ning teeb tänu sellele kõhu pikaks ajaks täis ka ilma liha või kala lisamata.

Kuigi praegusel aastaajal tasub kasutada pigem ahjus röstitud tomateid, siis avastasin ühed tõeliselt mõnusad tumedad väiksed tomatid, mis olid üllatavalt maitserikkad talviste tomatite kohta ja nimeks oli kirjas "mini ploomtomatid”. Lisaks tomatitele või nende asemel sobivad siia salatisse suurepäraselt ka ahjus röstitud parikad ja marineeritud punane sibul.

Vaja läheb:
100-150 g kinoad

1 purk võiube (Globus)

250 g kirsstomateid või mini ploomtomateid

200 g (1 pakk) fetajuustu

paar peotäit meelepäraseid idusid

paar peotäit salatilehti (soovi korral)

musta pipart, soola

extra virgin oliiviõli

sidrunimahla

Keeda kinoa soolaga maitsestatud vees või meelepärases puljongis pehmeks. Nõruta võioad sõelal ja loputa kraani all korralikult läbi. Lõika tomatid neljaks või veel väiksemaks; haki või murenda juust tükkideks.

Sega kausis kinoa ubade, tomati ja juustuga, maitsesta musta pipraga, nirista peale oliiviõli ja sidrunimahla ning puista idusid. Serveerimisel aseta taldrikule soovi korral mõned tükkideks rebitud salatilehed, tõsta peale salat ning maitsesta soovi korral veel pipra, soola, õli ja sidrunimahlaga.

Vürtsikas supp krevettide ja kookospiimaga

See on üks vürtsikas ja toitev supp, mida on väga lihtne valmistada (retsept ilmus Laupäevaleht LP-s). Krevetid võid asendada ka kala või kanaga - olen teinud mõlemaga ja igati hea on olnud alati:) Kala ja kana tuleks samuti eelnevalt praadida ja maitsestada ning lisada supi sisse koos kookospiima ja koriandriga, mitte alles kaussidesse nagu krevetid. Viimastega lihtsalt peab olema ülimalt ettevaatlik, et neid mitte liiga palju kuumutada, sest parimad on ikkagi kergelt kuuma saanud krevetid, mitte pikast küpsemisest tuimaks ja kummiseks muutunud mereannid.

Värskete krevettide valmisel on oluline, et nad oleksid veel kergelt nö mere- ehk soolveelõhnalised ning keha oleks mustade täppideta ja tihke. Kui ostad külmutatud krevette, siis selle roa jaoks vali keetmata variant. Sulatada tuleb külmunud krevette aeglaselt, hoides neid külmikus, mitte toatemperatuuril. Siin räägin pisut ka värskete tiigerkrevettide puhastamisest.

Valgurikkad krevetid sisaldavad seleeni, B-12 vitamiini, rauda, fosforit ja vaske. Samuti on need karotenoid astaksantiini allikaks. See antioksüdant toodetakse roheliste vetikate poolt päikesevalguse toimel. Need vetikad on krevettide toiduks. Krevetid on küll kolesteroolirikkad, kuid nende söömine tegelikult vähendab nn halba kolesterooli (LDL) ja tõstab hoopis nn hea kolesterooli (HDL) taset.

Puljongi valmistamiseks kasutan ma enamasti fond'i ehk kontsentraati, mis võimaldab täpselt endale meelepärane kogus puljongit valmistada. Vahel keedan seda ka ise (kanapuljongi tegemisõpetus on blogis olemas) ja ülejääva koguse, mida kohe ära ei kasuta, asetan alati sügavkülma. Annan oma retseptides vajaliku puljongi koguse reeglina vahemikuna, et igaüks saab ise valida, kui rohke leemega suppi ta soovib. Mulle endale meeldib pigem paksem ja tummisem supp, niiet lisan puljongit pigem vähem, aga olen märganud, et enamik inimesi teeb ikka oluliselt vedelama supi. Ökopoodidest saab ka puljongipulbrit, milles koostis on täiesti normaalne, st kõik koostises olevad asjad on arusaadavad (ei ole kahtlaseid lisaaineid) ja komponente on vähe (u 10 ringis), st ei ole pikka nimekirja ainetest, millest enamike kohta ei tea, mis need on, vaid on lihtsalt ja arusaadavalt tavalised toiduained, mida ma ise kasutan. Ja kui kasutada supis aedviljapuljongit ning krevetid ära jätta, siis sobib supp isegi veganitele ;-)

Vaja läheb:

300 g tooreid krevette

1 väike sibul

1 väike paprika

2 küüslauguküünt
1-2 tl peenelt riivitud ingverit
200-250 g (1 pakk) suhkruherneid

3-4 sl õli

soola

mõned pipraveski keeerud musta pipart

2 sl punast tšilli- või karripastat
4-6 dl aedvilja- või kalapuljongit

2 purki (2 x 400 ml) kookospiima

peotäis hakitud värsket koriandrit

värsket münti (soovi korral)
200 g keedetud riisinuudleid

Eemalda krevettidel kindlasti ka must nö soolikas selja pealt ning kuivata krevetid majapidamispaberiga. Kui kasutad külmutatud krevette, siis kindlasti sulata need eelnevalt, nõruta sõelal ja kuivata majapidamispaberiga.

Lõika sibul väikesteks tükkideks ja paprika peeneteks viiludeks. Haki küüslauguküüned peeneks ja riivi ingver peenelt. Lõika suhkruhernestel ära pruunid otsad ja lõika need diagonaalselt pooleks või kolmeks.

Soojenda pannil keskmisel kuumusel 1-2 sl õli ja prae selles krevette, kuni need muutuvad matiks ja on mõlemalt poolt roosad (kumbagi külge 1-2 minutit). Maitsesta soola ja pipraga.

Kuumuta keskmise suurusega poti põhjas 1-2 sl õli ja prae selles madalal kuumusel aeg-ajalt segades sibulat ja paprikat u 10 minutit, kuni need on peaaegu pehmed ja sibul on klaasjas. Lisa küüslauk, riivitud ingver ja karripasta ning sega läbi. Küpseta aeg-ajalt segades veel u 5 minutit. Lisa tükeldatud suhkruherned ja puljong, keera kuumust juurde ja lase keema tõusta, seejärel alanda kuumust ja lase u 10 minutit õrnalt keeda. Lisa kookospiim ja hakitud koriander ning lase veel õrnalt podisedes u 5 minutit keeda. Maitse suppi ja lisa vajadusel veel soola.

Keeda riisinuudlid vastavalt pakendi juhistele. Serveerides jaga nuudlid ja krevetid nelja kausi vahel ning seejärel tõsta peale supp. Puista peale veel (hakitud) koriandrit, soovi korral ka münti.

Röstitud lillkapsa ja küüslaugu supp

Tänases lehes on lugu Dimitri Demjanoviga ja temaga rääkisin lähemalt sellest, kuidas õnnestus maailma suurim kokandusvõistlus Bocuse d’Or, mida kutsutakse isegi kokkade olümpiaks, Eestisse saada. Lisaks räägib Eesti kulinaariamaastiku suurkuju ka muust toidu ja restodega seonduvast ning jagab oma krõmpsuvate kurkide retsepti.

Eelmisel nädalal jagasin aga Laupäevaleht LP-s paari soojendavat suppi, millest ühe nüüd ka blogisse lisan. Blogis on suppe juba päris palju - soovitan vaadata, äkki hakkab mõni idee silma;-) Mulle endale meeldivad eriti aasiapärased vürtsikad supid ja tomatisupid, aga ka peedi- ja kõrvitsasuppe on siin päris mitmeid erinevaid. Üks selliseid, mida eriti sageli teen, on aga vürtsikas läätse-tomatisupp, mis on täiesti taimne, aga hästi toitev. Taimed ongi selles mõttes ülihead, et tänu suurele kiudaine sisaldusele hoiavad need kõhtu pikalt täis. Täpselt nagu see lillkapasa-küüslaugusupp, mille retsept all kirjas on :)

Hästi tihti otsitakse just varssellerit sisaldavaid retsepte, sest neid vilju ju müüakse suure pundina, samas aga enamikes toitudes on vaja reeglina ühte või kahte vart. Ma ise samamoodi üritan pidevalt leida moodusi, kuidas neid erinevates roogades ära kasutada. Et kõigi elu lihtsamaks muuta, tegin eraldi sildi “varsseller” ja selle all on olemas kõik pasta'd, salatid, supid, pajaroad ja isegi üks smuuti, puljongist rääkimata, mis seda aedvilja sisaldavad. Ühe varsselleri supi tegin koguni selleks, et ühe korraga terve punt varsi ära kasutada. Siiski õnnestub mul enamasti kogu seller ühe või kahe varre haaval toitudesse lisada, mistõttu seda suppi valmistan ise üsna harva. Aga samas olen vahel jätnud ka varsselleri toidu sisse lisamata, sest siis jääb see “mure” ära, mida ülejäänud pundiga teha. Peamiselt on see juhtunud enne reise, sest paar-kolme nädala pärast koju tulles võib kindel olla, et külmkapis olev seller kuulub ära viskamisele ...

Ma eriti sageli ei tee selliseid suppe, mis sobiks ka vegan’itele, kuid seda lillkapsa ja röstitud küüslauguga suppi võivad tõesti nemadki süüa. Lihtsalt vegan-versiooniks asenda toorjuust ühe purgi kookospiimaga. Supp on tegelikult piisavalt tummine ja kreemjas ilma toorjuustu või kookospiima lisamata, kuid need kaks teevad suppi toekamaks, lisaks aitavad rasvad kehal aedviljadest vitamiine omastada.

Tegelikult ei pea siin aedviljapuljongit kasutama - sobivad ka muud meelepärased puljongid, mida parajasti kodus on või mille maitse on kõige meelepärasem.

Kui parajasti värsket lillkapsast poes ei ole, siis kasutad sügavkülmast võetud õisikuid. Neid on vaja vähemalt 1 pakk (400 g), aga kaks pakki on eriti hea. Pealegi saab siis suppi rohkem, sest retseptis olevast kogusest tehtud supp võib muidu kahel inimesel ühe korraga otsa saada ... :)

Vaja läheb

1 lillkapsas

1 terve küüslauk

3-4 sl extra virgin oliviiõli

soola, pipart

2 keskmist porgandit

1 varsseller

1 väike sibul

0,5-1 tl jahvatatud paprikat

0,5-1 tl jahvatatud tšillipipart

1 l aedviljapuljongit

100-200 g sulatatud või toorjuustu (võib olla ka mõne maitsega, nt küüslaugu või ürtidega)

peotäis tüümianilehti või hakitud lehtpeterselli

extra virgin oliiviõli ja röstitud vm meelepärast saia või leiba

Murra lillkapsas õisikuteks. Lõika küüslaugul ära pealmine kiht nii, et iga küüne ots on näha. Aseta küüslauk küpsetuspaberiga kaetud ahjuplaadile, nirista peale oliiviõli ja mässi fooliumisse. Sega lillkapsas läbi 2 sl oliiviõli, soola ja pipraga ning laota ahjuplaadile. Küpseta aedvilju ahjus 200 kraadi juures 30 minutit. 

Senikaua lõika porgandid ja varsseller viiludeks; haki sibul väikesteks tükkideks. Prae sibulat poti põhjas õli sees madalal kuumusel vajadusel segades u 5 minutit, lisa porgand ja seller ning prae veel aeg-ajalt segades vähemalt 5 minutit. Aseta potti tšilli- ja paprikapulber, sega läbi ja prae segades umbes minut, seejärel vala hulka puljong. Lisa röstitud lillkapsas ja küüslauk (pigista pehmeks küpsenud küüslauguküüned koore seest välja). Soovi korral jäta mõned röstitud lillkapsaõisikud suoi kaunistamiseks.

Lase supil keema tõusta ja õrnalt podisedes u 15 minutit keeda, kuni kõik aedviljad (sh porgand) on pehmed. Võta pott tulelt ja püreesta aedviljad saumikseriga, köögikombainis või kannmikseris.

Aseta pott pliidile tagasi, lisa toorjuust, sega läbi ja lase veel õrnalt paar minutit keeda. Maitsesta vajadusel soola ja pipraga. Lisa tüümianilehed ja serveeri krõbeda koorikuga vm meelepärase saia või leivaga; soovi korral nirista peale oliiviõli. 

Beseekihiga Key Lime Pie

See kook on ikka hullult hea!!!, aga enne, kui sellest räägin, ei saa jätta mainimata tänase päeva suurt uudist :) Nimelt korraldab meie väike Eesti aastal 2020 kokandusmaailma kõige olulisema võistluse - Bocuse d’Or’i - Euroopa eelvooru. Finaal on ikka Lyonis Prantsusmaal, kuid igal kontinendil on enne seda eelvõistlus, mille paremid saavad edasi. Et saada Euroopa võistlust siia Eestisse on Bocuse d’Or Eesti president Dimitri Demjanov aastaid vaeva näinud ja ausalt öeldes, kui sellest plaanist esmakordselt kuulsin, tundus see olevat ulmeline soov. Kuidas me suudame võisteleda suurte pikaajaliste traditsioonidega kulinaariamaadega nagu nt Prantsusmaa ja Itaalia või hetke edukaima kokandusmeka Skandinaaviaga?!? Aga suudame, nagu näha! See on muidugi suures osas tänu ühe mehe pühendumisele ja visale tööle ning Dimitri ise arvab:

"See on fantastiline uudis! Me oleme juba aastaid püüdnud seda üritust Eestisse tuua ja nüüd saab see lõpuks teoks. See on tunnustus meie kokkadele, toidutootjatele, põllumeestele, väiketalunikele, turismiedendajatele - aga mitte ainult. Meie visioon on ühendada selle ürituse raames kogu Eesti toiduvaldkond ühise katuse alla, näidata üheskoos parimat, mis meil on. Esile tõsta meie parimad tooted, maitsed ja tehnoloogiad. Sobiks igati öelda, et järgmine aasta on Eesti toidu aasta ja Tallinn Põhjamaade külalislahkuse etaloniks!"

Vot nii! :) Mul on ikka väga hea meel, et meie seast eelmisel aastal lahkunud tippkoka Paul Bocuse’i poolt ellu kutsutud tähtsaim kulinaariaalane võistlus toimub Eestis. See on ju nagu olümpia, kuhu tulevad olulisemad ja tunnustatumad kokandusmaailma tegijad kokku, lisaks palju ajakirjanikke ja muid toiduhuvilisi inimesi. Niiet hakkame sättima :)

Selle koogi puhul aga võiksin öelda, et taasavastasin ideaalse koogi saladuse :) - krõbe põhi, tugevamaitseline kreemjas sisu, milles magus ja hapu on ideaalselt tasakaalus, ning pehme suus sulav beseekiht. Rohkem polegi üheks täiuslikuks magusaks ampsuks vaja :)

Kuigi USA-s (just Floridas ja Key West’is, kust see pirukas pärit on) serveeritakse kooki reeglina vahustatud vahukoorega, otsustasin ikkagi seekord peale teha beseekihi, et kook oleks veelgi maitsvam ja ära kasutada saaks ka täidisest üle jäävad munavalged. Seda enam, et koheva beseekihiga koogid on mu suured lemmikud, nt seda kondenspiima ja marjadega kooki tegin sel suvel päris palju ja see pohla-martsipani kook on samuti überhea! Olen küpsetanud klassikalist Key Lime Pie’d ja ka juustuga versiooni, aga seekordne õhulise beseekattega kook on kindlalt kõige parem! :)

Kui sa ei soovi gluteenivaba põhja, siis tee see nisujahust. Selleks asenda jahvatatud mandlid ning maisi- ja toortatrajahu 250 g nisujahuga ning ära lisa küpsetuspulbrit. Kui tahad eriti kiirelt kooki valmis saada, siis valmista põhi küpsistest. Selleks purusta 1 pakk (180 g) vanilli- või kondenspiimamaitselisi küpsiseid, sega läbi 70 g sulatatud võiga ja suru ettevalmistatud koogivormi põhja ja äärtele.

Põhi:

20 g jahvatatud mandleid, 130 g maisijahu, 90 g toortatrajahu ja 0,5 tl küpsetuspulbrit
või
250 g nisujahu
2 sl suhkrut
0,25 tl soola

130 g külma võid

Sega mandlijahu sõelutud jahude, küpsetuspulbri, soola ja suhkruga (kui kasutad nisujahu, siis sega see pärast sõelumist soola ja suhkruga), lisa väikesteks tükkideks lõigatud või ja töötle köögikombainis, haki noaga või pudista sõrmedega purutaoliseks tainaks (meenutab riivsaia). Lisa 2-3 supilusikatäit (vajadusel rohkem) jääkülma vett, sega läbi, kuni tainas kokku hakkab, vormi palliks, keera kilesse ja aseta u 30 minutiks külmkappi.

Rulli tainas lahti või suru sõrmede abil 24 vm läbimõõduga lahtikäiva vormi põhja ja u 2 cm kõrguselt äärtele ning aseta veel 15 minutiks külmkappi. Vorm võiks olla eelnevalt ette valmistatud ehk põhjas on küpsetuspaber, ääred määritud võiga ja jahuga üle puistatud.

Küpseta põhja kõigepealt 180 kraadi juures raskuse all (küpsetuspaber+keetmata riis, kuivatatud oad või herned) 10 minutit. Eemalda küpsetuspaber koos raskusega ja küpseta veel u 5 minutit kuni põhi on kuiv. Lase põhjal täielikult jahtuda. 

Täidis:
4 munakollast
u 400 g (1 purk) magusat kondenspiima
1,1-1,2 dl laimimahla (u 4-5 laimi)

Täidise jaoks vahusta munakollaseid paar minutit, seejärel vala vahustamise ajal sisse kondenspiim. Edasi vahustades nirista sisse ka laimimahl. Vala täidis põhjale ja küpseta 180 kraadi juures 15 minutit.

Kate:
4 munavalget
100 g peensuhkrut
1 sl vanillisuhkrut

Vahusta munavalged pehmete tippudega vahuks ja hakka supilusikatäie kaupa suhkrut lisama. Kui vaht on tihke, läikiv ja tugevate tippudega, siis tõsta see koogile (laota laiali või tee keskele kuhi) ja küpseta veel 10 minutit. Lase koogil vormis täielikult jahtuda ja aseta siis külma.

Retsept ilmus D-kokaraamatus

Vürtsikas kõrvistakeeks šokolaadiga (gluteenivaba)

Kuigi jaanuar on ilmselt paljudel uue alguse ja tervisliku toitumise aeg, siis üks väike keeksike kulub ikkagi alati marjaks ära ;-) Selles saab ära kasutada kodus alles olevad kõrvitsad, kusjuures isegi poodides on seda vilja veel ilusti saada. Mina, kes ma küll pole suur keeksisõber, küpsetan neid maiusi ikka päris sageli (siin on kõik blogis olevad keeksid) ja pean ausalt ütlema, et soojale ja mahlasele keeksile, eriti kui selles on veel mõnusaid vürtse ja tumedat šokolaadi, ei suuda ma küll mitte kunagi vastu panna! Selle kõrvitsaküpsetise puhul on veel see suur eelis, et taina kokkusegamiseks piisab vaid ühest kausist ja kui kasutada šokolaadinööpe, siis ei ole vaja isegi šokolaadi hakkimisega vaeva näha:) Ainus asi, mis aega võtab, on kõrvitsapüree valmistamine, aga minul on sügavkülmas seda alati mitu karpi ootel, niiet mul on vaja see vaid üles sulatada ja nõrutada.

Seekord valmis keeks Electroluxi auruahjus ja kasutasin funktsiooni “niiskus keskmine”, mis on auru ja kuuma õhu kombinatsioon, mis annab keeksile erilise pehmuse ja mahlakuse. Loomulikult saab seda teha ka tavalises ahjus (all on kirjas). Panin kirja ka mõned nipid, kuidas alati parima keeksi saab:

* Et šokolaaditükid eriti ühtlaselt keeksi sees jaotuks, võib need enne tainale lisamist 1 sl jahuga läbi segada.

* Magusates küpsetistes tuleks parima maitse saavutamiseks kasutada neutraalse maistega õli, nt rapsi-, viinamarjaseemne- vmt õli. Oliivi- ja kanepiõli soovitan soolaste toitude jaoks jätta.

* Piparkoogimaitseaine asemel võid kasutada meelepäraseid vürtse, nt lisada tainale jahvatatud kaneeli, ingverit, nelki, kardemoni, muskaatpähklit. Vanilliekstrakti asemel võid maitsestada tainast nt 1 sl brändi või külma kange kohviga.

* Mandlijahu saab osta poest või valmistada ise mandlilaastudest köögikombainis. 

* Tume šokolaad on selles keeksis eriti hea, aga sobib ka valge või piimašokolaad. Kuna need on magusamad, siis võid suhkru kogust vähendada 150 grammini, et keeks liialt magus ei oleks. 

* Vormi põhjas võiks olla küpsetuspabeririba, et küpsetist eriti lihtne vormist välja võtta oleks. 

* Keeks tuleb kindlasti vormist eemaldada (tõsta vormist välja restile) pärast küpsetamist, sest muidu tekib põhja kondentsvedelik ja keeks jääb alt lödi. 

* Ära pane keeksi ega muid taolisi küpsetisi (nt leiba ja saia) külmkappi, sest siis läheb see kiirelt vanaks. Hoia seda toatemperatuuril toidukilesse või küpsetuspaberisse mässituna, kui aga soovid keeksi pikemalt säilitada, siis aseta see sügavkülma.

Kõrvistapüree valmistamiseks tükelda ja puhasta kõrvits, aseta ahjuplaadile ja küpseta kas 180 kraadi juures u 40 minutit või auruta ahjus pehmeks. Seejärel koori ja püreesta kõrvits; ülejäänud püree kasuta mõnes teises toidus või aseta sügavkülma. Kui kasutad juba sügavkülmutatud püreed, siis sulata ja nõruta see enne tainale lisamist.

Kui kook ei pea olema gluteenivaba, siis kasuta maisi- ja riisi- või toortatrajahu asemel 190 g nisujahu ja jäta küpsetuspulber ära. Sel juhul ole taina segamisel väga ettevaatlik (sega nii vähe, kui saad), sest muidu aktiveerid gluteeni ja küpsetis tuleb nätske.

Vaja läheb: 

120 g maisijahu

60 g riisi- või toortatrajahu

40 g mandlijahu

1-2 tl piparkoogimaitseainet

näpuotsatäis soola

1 tl küpsetuspulbrit

0,5 tl soodat

180 g suhkrut

250 g kõrvitsapüreed

1,8 dl neutraalse maitsega õli

2 suurt muna

1 tl vanilliekstrakti

150 g tumedat šokolaadi

Sega sõelutud jahud mandlijahu, vürtside, soola, küpsetuspulbriga ja soodaga. Lisa suhkur, kõrvitsapüree, õli, kergelt lahti klopitud munad ja vanilliekstrakt ning sega läbi. 

Tükelda šokolaad ja sega enamik sellest taina hulka (jäta alles u peotäis). Vala tainas vormi, mis on võiga määritud, jahuga üle puistatud ja mille põhjas on küpsetuspabeririba ning puista ühtlaselt peale ülejäänud šokolaad. 

Küpseta auruahjus funktisooniga “niiskus keskmine” 170 kraadi juures u 40 minutit või tavaahjus 170 kraadi juures vähemalt 1 h, kuni keskossa sisse torgatud tikk tuleb puhtalt välja. Lase ahjust võetud keeksil u 10 minutit vormis taheneda, tõmba noa või spaatliga ääred lahti (st keeksi ja vormi vahelt läbi) ja tõsta keeks restile jahtuma. Hoia keeksi toatemperatuuril õhukindlas anumas või kilesse või küpsetuspaberisse mässituna. 

Retsept valmis koostöös Electroluxiga.

Vitamiinirikas apelsinisalat granaatõunaga

Aasta alguses on ikka hea tervislikust normaalsest söömisest rääkida - kasvõi juba iseendale  algtõdede meelde tuletamiseks ja üle kordamiseks:) Seekord jagaksin ühte artiklit, kus PÄRIS spetsialist purustab toitumisalaseid müüte ja lükkab ümber valed nõuanded. Sarnase loo tegin septembris ühe teadlasega, kes samuti kommenteeris levinud tervise- ja söömisealaseid väiteid, mida üllatavalt paljud usuvad. Nimelt palusin teadus- ja arendusasutuse BioCC vanemteaduril ja tootearendusjuhil, doktorandil ja toidutehnoloogias magistrikraadi omaval Andre Veskiojal rääkida lähemalt kas laktoos, gluteen ja suhkur on nö pahad asjad, mida iga hinna eest peaks vältima, ning igaks juhuks kommenteerida ka detox-dieedi vajalikkust, mille kohta ta ütles nii:

Meie kehas toimuvad erinevad biokeemilised protsessid ja kui inimene on terve, siis toksiinide eemaldamise eest vastutavad maks ja neerud. Miks me kujutame ette, et kümned tuhanded aastad dieeti tingimustes, kus oldi sunnitud sööma igasugust jama (tundmatud juurikad, roiskunud liha jne), on tänapäevast tervislikumad? Detox-dieedid võiks ära unustada! Enne kui detox-dieeti alustada võiks endalt gümnaasiumi bioloogia tunde meeles pidades küsida „kuidas see töötama peaks???“. Inimese organism ei ole päris nagu must auto, mille saad lihtsalt suurema koguse vedelikuga (millel väga paljud detox-dieedid põhinevad) või puuviljadega puhtaks uhada. Detox-dieetide puhul ei mainita kunagi, mis toksiinidest see siis täpselt vabastab ja kuidas see töötab. See võiks juba ettevaatlikuks teha. Reeglina ollakse selliste dieetide soovitamisel väga üldsõnalised.

Kui aga salatist rääkida, siis see  on minu arvates ülimalt hea õhtuseks maiustamiseks :) Ilmselt ei ole ma ainus, kel vahete - vahel just õhtul vastupandamatu isu šokolaadikoogi, jäätise vm magusa järele tekib, kuid see on tõeliselt hea, tervislik ja toitainerikas alternatiiv. Erksa värviga aromaatsed tsitrused ja granaatõun pakuvad muidugi naudingut mitte ainult maitse-, vaid ka lõhna- ja ilumeelele :) Vaatad peale, näed neid erksaid värve, tunned imehead lõhna ja süües kohe tead, kuidas tervis tuleb! :) Muidugi sobib see salat ka igal muul ajal söömiseks, sh hommikueineks, kuid kuna granaatõuna koorimine võtab pisut aega, siis mina tavaliselt hommikul ei viitsi sellega jändama hakata.

Granaatõunade koorimiseks on muidugi youtube’is erinevaid õpetlikke videosid, olen proovinud nii veega varianti kui ka Jamie nippi, aga tegelikult enamasti lõikan lihtsalt lahti umbes nii, nagu siin tehakse. Eks kindlasti on võimalusi imehead seemned võimalikult vähese vaevaga viljast kätte saada veelgi ja igaüks peab katsetades endale sobiva leidma.

Kusjuures ma vahel söön ühest granaatõunast saadava kausitäie seemneid kohe korraga ära, sest need on lihtsalt nii head:) Kui salatit teha, siis muidugi tasub end tagasi hoida, aga mõne lusikatäie võib ikka vaeva tasuks pärast koorimist võtta, sest siin retseptis ei ole vahet, kui palju seemneid täpselt on. Selle salati koostisainete kogused ongi rohkem niisama soovituslikud või õigemini - panin lihtsalt kirja, et mingid nö raamid anda, kuid kindlasti pole need rangelt kohustuslikud nagu nt küpsetamise puhul, kus retsepti täpne järgimine on ikkagi väga oluline.



Vaja läheb:

2 tavalist apelsini

2 veriapelsini või 1 suur punane greip

1 granaatõun
1 sl vedelat mett (soovi korral)
peotäis (hakitud) mündilehti

Kaste:
200 g paksu maitsestamata (nt Kreeka) jogurtit
2 sl vedelat mett
0,5-1 tl jahvatatud kaneeli

Lõika terava noaga apelsinidel nö põhi alt ära, aseta lõikelauale ja lõika koor pikuti ära järgides vilja kuju. Kooritud apelsinid lõika õhukesteks viiludeks. Eemalda seemned ja aseta puuviljad kihiti kahele kuni neljale taldrikule. Nirista soovi korral peale mett. Puhasta granaatõun ja puista seemned tsitrustele. Kastme jaoks sega kõik kolm komponenti omavahel ja serveeri salati kõrvale. 

Shakshouka - soojedav ja vürtsikas pannitäis kõike head :)

Uue aasta algus on alati tore - saab teha justkui jälle kokkuvõtte mingi eluetapi osas ja uue positiivse energiaga edasi minna. Mulle meeldib selline värkse algus (või nagu popp on öelda: restart) :) Kui detsember on suurepärane aeg pidudeks, siis jaanuar on minu arvates ideaalne oma toitumisharjumuste ülevaatamiseks ja vajadusel muutmiseks, et uuel aastal veelgi tervem ja ilusam olla ;-) Kirjutasin sellest pikemalt eelmisel nädalal Laupäevaleht LP-s, kus ilmus ka shakshouka retsept, mis täna blogisse saab.

Tegelikult tahaksin jagada lisaks retseptile ühte ülihead The New York Times’i artiklit, mis räägib sellest, kuidas ja miks inimesed kergesti nn “tervisetooteid” müüvate inimeste õnge lähevad. Kogu wellness industry on tohutult kasumlik, kuid tegelikult inimest reaalselt ei aita, vaid kasutab ära meditsiinisüsteemi kitsaskohti. Kuigi tänapäeva arstiteadus räägib sellest, et sööma peaks nii, et toidust kõik vajalikud toitained kätte saada, tekitatakse siiski inimestes hirm, justkui peaksid nad end koguaeg millestki halvast puhastama ja toidulisandeid võtma. Tegelikult saab enamike lisandite puhul vaid kalli uriini (on muidugi erandeid); keha “puhastuse” (ja oma maksa “aitamise” või “toetamise”) asemel aga lihtsalt koormame oma organismi piiratud kalorivaese detox-dieediga, mis niikuinii ei ole jätkusuutlik.

Kuna ma ei kuulu nende küüniliste inimeste hulka, kelle arvates "lollidelt peabki raha ära võtma" ja "loll saab kirikus ka peksa", siis proovin ma muidugi oma kirjutistega selgitada, jagada linke usaldusväärsetele allikatele ja kutsuda inimesi üles normaalselt sööma. Paljud söömisalased otsused on ikkagi seotud teadmatusega, mitte inimese rumalusega, seega mida rohkem teaduspõhist infot jagada, seda rohkem see ju ringleb ja seda lihtsam on inimestel teha adekvaatseid otsuseid :)

Kui ikka toituda tervislikult, jälgides teaduspõhiseid toitumisjuhiseid (saadaval nt siin: https://toitumine.eehttps://toitumine.ee), siis tegelikult kaob magusaisu iseenesest, energiat on palju ja muidu on hea olla :) Ja mis eriti tore - ebavajalike “tervisetoodete” (nt toidulisandid jms) peale kulutama jäänud raha eest saab osta rohkelt head, toitainerikast ja kvaliteeset toitu! :) Minu arvates ei ole tervislikult söömine kallis, sest aed- ja puuviljad, täistera- ja piimatooted ega liha, kana, kala ja muna pole tegelikult kuigivõrd kulukad, kui ise kodus süüa teha. Pigem on kallis valmistoit, maiustused, alkohol jms, mida organism ju tegelikult otseselt ei vaja. Mitte et neist asjadest loobuma peaks, aga pigem tasub olla ikkagi mõõdukas, sest nii on jällegi pärast vähem vajadust end “puhastada” ;-) :D

Shakshouka on Vahemere ääres, Põhja-Aafrikas ja Lähis-Idas pärit toekas pannitäis tomatit ja teisi aedvilju, mida suurema koguse pitaleiva või saiaga nauditakse. Kuigi Euroopas ja USAs, kus see roog samuti populaarne, on Shakshouka pigem hommikueine, sobib see vürtsikas toit ideaalselt ka lõuna- ja õhtusöögiks, kuigi ka brantšiks on see suurepärane. Ühel pannil küpsenud aedviljad, vürtsid ja munad täidavad kõhtu ning soojendavad sisemust külmal ajal. 

Roale on minu arvates väga toredaks täienduseks soolakas fetajuust, aga kes soovib veelgi toitvamat shakshouka’t, peaks lisama ka mõnda lihatoodet (nt küpsetatud kana, praetud hakkliha vms). Kui soovid vürtsikamat rooga, lisa ka jahvatatud tšillipipart. Samuti on maitsvaks täienduseks purustatud koriandriseemned ja köömned. Kui sa kuulud nende hulka, kellele värske aromaatne koriander vastumeelne on, kasuta lehtpeterselli.

Mul on selles roas kooritud ploomtomatid (konservina), kuid võid kasutada ka purustatud tomateid. Suvisel ajal muidugi tasub võtta kasutusele värsked kodumaised tomatid, sest need on parimad! Ja küpsed tomatid kasvuhoonest on ka mõnusalt magusad, niiet suhkru võib siis lisamata jätta. 

Vaja läheb:

1 suur sibul

1 punane paprika

3 küüslauguküünt

2-3 sl (oliivi)õli

1 tl jahvatatud vürtsköömned

1 tl jahvatatud paprikat

näpuotsatäis cayenne’i pipart

2 sl tomatipastat  (soovi korral)

800 g (2 purki) tomatikonservi

1 tl soola

1 tl suhkrut

150 g (1 pakk) feta-juustu (soovi korral)

4-6 suurt muna

mõned pipraveski keerud musta pipart

paar peotäit värsket koriandrit

saia või pitaleiba

Lõika kooritud sibul pooleks ja seejärel õhukesteks viiludeks, samuti viiluta õhukeselt puhastatud paprika ja küüslauguküüned. Kuumuta pannil madalal kuumusel õli, lisa sibul ja paprika ning küpseta neid aeg-ajalt segades u 20 minutit, kuni need on täiesti pehmed ja sibul klaasjas. Lisa küüslauk ja kuumuta veel mõni minut, kuni ka see on pehme. Lisa vürtsköömned, paprika ja cayenne’i pipar, soovi korral ka tomatipasta ning küpseta segades umbes minut, kuni need aromaatseks muutuvad.

Vala pannile tomatid, maitsesta soola ja suhkruga ning lase madalal kuumusel õrnalt mullitades keeda, kuni kaste on paksenenud (u 10 minutit). Võta pann tulelt ja sega hulka murendatud või tükkideks lõigatud fetajuust, seejärel tee 4-6 väikest lohku ja aseta nendesse õrnalt munad. Jahvata peale pipart ja küpseta rooga ahjus 190 kraadi juures u 10 minutit, kuni munad on kergelt tahenenud. Puista ahjust võetud toidule hakitud värsket koriandrit ja serveeri koos krõbeda koorikuga saia või pitaleivaga.