Jääda v mitte jääda- see on küsimus...

Kas jääda siia ikkagi veel üheks, võib-olla isegi kaheks semestriks ehk läbida ka intermediate ja äkki isegi superior cuisine'i kursus on küsimus, mis mul iga päev kümneid kordi peas keerleb. Ühel hetkel olen peaaegu 100% veendunud, et kõik on super ja ma kindlasti omandan cuisine'i diplomi ja jään siia edasi praktikale, järgmisel aga mõtlen, mida kõike veel teha tahaks ja saaks, kui ma siia edasi ei jääks... :) Plaanisin alguses võtta oma laheda klassivenna Siimu eeskujul tööst vaba aasta (õigemini 1,5 a), aga välja on kukkunud hoopis nii, et kui ma mõtlen töö tegemise peale, siis pole see kindlasti mitte enam see töö, mida ma varem tegin... Ühest küljest oleks tore õppida ja Pariisis lõbusalt aega veeta veel mõned kuud, teisest küljest jälle tahaks tohutult oma  värskeid oskusi ja teadmisi juba PÄRIS köögis rakendada... 

Kokakoolis õppimine ei ole aga köögis  töötamiseks üleüldse oluline eeldus, arvab nt Anthony Bourdain. Lugesin hiljuti läbi tema raamatu "Medium Raw", kus ta avaldas arvamust, et kui üleüldse minna kokakooli, siis "choose the best one possible- seda ma ka tegin- . If nothing else, you'll come out of culinary school with a baseline (knowledge and familiarity with techniques). The most obvious advantage of a culinary education is that from now on, chef's won't have to take time out of their busy day to explain to you what a f...ng "brunoise" is. Presumably, you'll know what they mean if they shout across the room at you that you should braise those lamb necks. You'll be able to break down a chicken, open an oyster, filet a fish. Knowing those things when you walk in the door is not absolutely necessary- but it sure f...ng helps." Nojah, vähemalt neid kõiki asju olen ma juba õppinud:)

Pariisis elamine on ühest küljest tore, sest siin saab süüa:) Sellles mõttes, et siin on poodidest võimalik süüa osta:) Siin on juustupoed, lihapoed, kalapoed, pagari- ja kondiitriärid. Ka suurtes toidupoodides on väga hea valik erinevaid juustusid, liha- ja saiatooteid, aed- ja puuviljadest rääkimata. Bioloogiliste/orgaaniliste toodete riiulid on olenevalt poest meetrite pikkused ja väga hea valikuga. Ja siin on ka suuri poode, mis ainult orgaanilisele toodangule spetsialiseeruvad, kus valik on võrreldav mõne Eesti suure toidupoe valikuga. Siin on tohutult brasseriesid, bistroosid ja restorane, kusjuures Michelini tärniga restorane ainuüksi on juba ligi 100 (96 vist on täpne number). Isegi selles nurgapealses kohvikus/bistroos, kus me iga päev vaheaegadel kohvi ja pärast kooli veini jms joome, saab väga hästi süüa- omanik on ise köögis kokkamas. Lisaks sellele, et ta on ise suurepärane kokk, teeb ta meile ka pidevalt jooke välja ja saadab suupisteid lauda. Aga see selleks ...

Kui Brian kirjutas nimekirja asjadest, mida ta igatseb, siis oli selles väga olulisel kohal toit. Erinevaid asju alates ema meatloaf-ist lõpetades juustuburgeritega oli kokku üle kümne. Kui mina peaksin tegema nimekirja toidust, mida igatsen, siis kirjutaksin sinna ainult ühe asja- Eesti õunad.  Tavalised puu otsast (või puu alt :)) sügisel korjatud ilma kemikaalideta suussulavad Eesti kodused õunad:) Need on ka ainsad asjad, mida olen külla tulevatel inimestel endale tuua palunud:) Ja aitäh Alari Sulle, et mulle neid saatisid!!!:) Oleks küll arvanud, et kuna mulle must leib (erinevad sordid, aga eriti igasugusted teradega), ja kohukesed väga maitsevad ja ma neid  kodus igapäevaselt sõin, siis hakkan ka nedest puudust tundma, aga ainus kord, kus mul kohukeste olemasolu üleüldse meelde tuli, oli siis, kui Priit üritas üks päev  minuga skype'ida kasutades oma uut iphone 4 ja sõna "iphone'i" asemel tuli ekraanile hoopis "kohuke". Siis ma kujutasin küll elavalt ette oma kodust külmkappi, kus erinevat sorti kohukesi alati piisavas koguses on...:) Peaaegu oleks juba emal neid tuua palunud, aga siis mõtlesin kõigile nendele koogitükkidele, mida ma sellel päeval ära olin söönud ja suutsin ennast tagasi hoida:)

Briani nimekirja vaadates on meil kattuvaid asju üllatavalt vähe. Oleks ka arvanud, et olen oma mugava eluga nii harjunud, et hakkan ka nt oma autost ja majast puudust tundma, aga tegelikult on täitsa tore jala käia ja metroo vastu pole mul suures linnas elades ka midagi.  Parkimiseg pärast pole ka vaja muretseda. Ja vahelduse mõttes ongi täitsa mugav, kui külmkapp on voodist ainult mõne meetri kaugusel, mitte ei asu esimesel korrusel:) Kõik asjad asuvad mul siinses kodus käe-jala juures ja päris palju aega hoiab hommikuti kokku, kui saad  dushi alt tulles nt kohe kohvi teha ja seda riidesse panemisega samal ajal juua, mitte ei pea erinevate asjade tegemiseks trepist üles-alla jooksma:) Head kohvimasinat ega isegi veskit ubade jahvatamiseks siin ei ole, aga  leidsime kooli läheduses ühe superhea kohvipoe, kus on suur valik erinevaid  sorte ubasid ja need saab kohapeal ära jahvatada lasta vastavalt sellele, kuidas sa kohvi teed  (kokku oli 5 erinevat võimalust). Kui väikeste koguste kaupa osta ja jahvatatud kohvipakki ilusti suletult külmkapis hoida, siis  on hommikuks hea kohv garanteeritud:)  Aga muidugi suurepärast kohvi saab siin prakitliselt igas söögikohas juua- selles mõttes ei jää Pariis kuidagi Itaaliale alla.
Vaikse kalamaja asemel on mu siinne korter küll üsna väikese ühesuunalise tänava ääres, aga lärm on siin just eelkõige tänu mootorratastele ikka päris kõva. Õnneks on mul aga nii sügav uni, et saan isegi lahtiste akendega rahulikult magada, aga kergema unega inimeste elu sellises kohas ei kujuta küll ette... Pesu- ega nõudepesumasinat mul siin ka pole, kuivatist ja triikraust rääkimata (kuigi triikraud on kõvasti ületähtsustatud asi, eriti kui meestele tehakse non-iron särke ja eksisteerivad keemilised puhastused). Tegelikult tahaks kohe väga tennist mängida:) või vähemalt mõnda head tantsutrenni v Kaja bodycombat'it teha... Golf ajaks ka asja ära, kuigi golfi puhul igatsen ma rohkem ilmselt  ilusat loodust ja toredaid inimesi, kellega seda mängida v kellega koos lööki harjutada...

Kui oled harjunud eluga, mis oli koguaeg minuti pealt planeeritud, sul oli sotsaalne elu, su ümber olid koguaeg sõbrad ja tuttavad, sul oli oma kodu jne, siis kujutage ette, et teid võetakse kogu sellest kontekstist välja ja pannakse täiesti üksi ilma ühegi harjumuspärase asjata keset suurt linna. Mis tunne oleks, kui kõik armsad ja lähedased inimesed on tuhandete kilomeetrite kaugusel ning ümberringi on ainult võõrad näod? Ma ei usu, et paljud ennast väga õnnelikult tunneksid, isegi kui nad  on üsna seltskondlikud ja suhtlevad vabalt ning suudavad endale ka võõras kohas mingisuguse sotsiaalse elu tekitada. Ükskõik kui hästi läbi saada ja kui palju aega nende uute inimestega veeta, mitte miski ei asenda siiski oma lähedasi inimesi- perekonda ja häid sõpru... Ja kui mitte kordagi pole elus veel üksi elanud, siis on see ka midagi, mis vajab kõvasti harjumist (vähemalt minu vanuses) ...;-)

Ja nii ongi, et ühel päeval mõtlen, et teen ära ka kesk- ja superior taseme kursused, saan Le Cordon Bleu cuisine'i diplomi ja lähen kooli kaudu paariks kuuks praktikale, teisel päeval aga olen kindlalt otsustanud ära koju tulla, sest mida ma ikka Eestis oma diplomiga peale hakkaksin ja kes seda hindab- kokata saaks ka ilma selleta. Seda enam, et omandatud kraade jms tõendavaid pabereid, mida ära raamida ja seinale riputada, juba mõned on ka ja et erinevalt varasematest, tuleb selle eest siin päris palju raha maksta. Tegelikult ei mõtle ma neid asju erinevatel päevadel, vaid ühel ja samal päeval "otsustan" mitu korda ümber, mis mulle ikkagi parem on... :) No ja siis jälle mõtlen, et saaks LCB diplomi ja läheks mõnda heasse kohta praktikale ja jääks siia edasi tööle, mis pmst tähendaks seda, et ma jääksingi siia elama... Ma saan väga hästi aru inimestest, kes on välismaale ülikooli läinud, siis praktikale ja edasi tööle jäänud, sest väga raske on rongilt maha tulla ja loobuda kõrgest palgast ja huvitavast tööst, et minna Eestisse mingit järjekordset keskpärast asja tegema., seda enam, et kõik igatsuspisarad on juba ammu nutetud ning iseseivaks saadud.. Ma imetlen siiralt inimesi, kes siiski on seda teha suutnud ja tagasi tulnud, aga arvestades seda, kui paljud on jäänud, on nende hulk ikka äärmiselt marginaalne. Kui ma saaks öelda, et olen siin 100% õnnelik, siis ma muidugi ei kahtlekski jäämast, aga ma olen ilmselt piisavalt pikalt oma harjumuspärast elu elanud, et ma suudaks sellest nii lihtsalt loobuda, eriti veel, kui ma ei ole üldse kindel, et ma siin õnnelikum olen v õnnelikumaks, kui kodus, saan... nojah... aga ma loodan selle peale, et mulle ühel päeval see selgus, mida teha, kuidagi tuleb...:):):)

Koolis üle väga pika aja käia on tegelikult tore, eriti kui õppida lõpuks asja, mis huvitab ja kui koolikaaslased on nii lahedad:)  Mul on koguaeg tunne, nagu oleks tagasi koolis v ülikoolis, sest paljud lõpetasidki alles kevadel kesk- või ülikooli ning teemad ja naljad on kõik samad:) Enamikele chefidele on meil tekkinud nimed (Collar Guy, Mr Giggles, Big Lips, Bulldog), paljudele koolikaaslastele ka. Zacki kutsustakse Mr Starch'iks v Stiffyks, Paul on aga Mr Sarah Palin alates hetkest, kui tuli välja, et ta pooldab vabariiklasi. Ta on üldse esimene inimene, keda ma  USAst tean, kes seda parteid eelistab (umbes nii nagu kunagi Eesti presidendivalmistel olid NO99 näitlejatel särgid kirjaga, kas sa tunned kedagi, kes tunneks kedagi, kes tunneks kedagi, kes valib Arnold Rüütlit...- ega ei tunne küll (õnneks)). Kuna mitmed chefid mu nime hääldavad "Sildza", siis aeg-ajalt, kui Paul, Afonso v Maxime tahavad nalja teha, siis nad kutsuvad mind nii. Pauli ja Maxime'iga saab üldse kõvasti nalja (mõlemad lõpetasid kevadel ülikooli, niiet see seletab nii mõndagi). Paul peitis ükspäev Maxime'i kingad talvaaia suurde külmkappi ja kui Maxime oli neid juba u tund aega otsinud, siis ütles talle, et valvaelauast Virginia need leidis ning Maxime läks naist kingade eest tänama. Seda viimast Maxime ise eitab:) Meie grupis aga laulavad Miguel ja Brian pidevalt tuntud laule Le Cordon Bleu stiilis, nagu "I believe in mirepoix, since you came along, you sexy carrot" v "Brunois my heart, say you cut me again" (originaalis Tony Braxtoni "Unbreak My Heart"). Ühes praktikumis laulsime neid chef Frederikule ka - talle väga meeldisid ;-) Niiet igav siin ei hakka ja naerda saab päris kõvasti:)