Olen nüüdseks proovinud makroone kahel korral teha, esimese korra tulemus on näha ülal, teise korra makroonidega ma aga pole üldse rahul. Esimesel korral tegin makroone Kätrini retsepti ja õpetuse järgi, täidise aga valmistasin David Lebovitzi piimašokolaadi-ploomi retsepti kohaselt. Kasutasin poest ostetud mandlijahu ja töötlesin seda koos tuhksuhkruga köögikombainis, nagu kõik makroonitegijad soovitavad, sest see ei ole piisavalt peeneks jahvatatud. Kuna tegin šokolaadimakroone, siis panin kakao ka juba köögikombaini. Pärast köögikombaini surusin kuivained läbi sõela ka. Teisel korral aga jahvatasin kõik komponendid eraldi köögikombainis ära, sest üht-teist jääb ikka pärast sõelale ja kui need koos kombaini panna, siis võib ainete osakaal muutuda.
Kui teha makroone vahustatud munavalgega (mitte itaalia-stiilis munavalgevahuga ehk küpsetatud suhkru ehk suhkrusiirupiga), siis on oluline, et munavalged oleks kaotanud natukene oma loomulikust niiskusest. Seega panin esimesel korral munavalged juba 3 päeva enne küpsetamist kinnises anumas külmkappi seisma, nagu retsept ette nägi. Lugesin aga ühte väga põhjalikku õpetust, kus soovitas munavalgetega natukene teistmoodi käituda- nimelt jätta need ilma katmata 24-72 tunniks lamedasse kaussi toatemperatuurile seisma, et niiskus saaks aurustuda. Tundub loogiline! Teisel korral juba jätsin munavalged toatemperatuurile seisma.
Kuna makroonid said ülikiiresti otsa (tavaline nähtus makroonide puhul:)), siis proovisin neid kohe uuesti teha. Teisel korral siis David Lebovitzi retsepti järgides. Kui esimesel korral tulid makroonid sellised nagu peab- seest piisavalt pehmed ja niisked, siis teisel korral tulid need oluliselt kõvemad (natukene ehk isegi beseelaadsed). Makroonidel tulid küll taaskord ilusad jalad, aga 180 kraadi juures 15 min küpsetamist on ikka liiga palju! Tundus kohe alguses kahtlane ... Nt kooli retsept näeb üldsegi ette ainult 125 kraadise kuumuse ja kohustuse avada tihedalt ahju-ust, et auru välja lasta, eriti alguses. David Lebovitzi retsept on ka selles suhtes imelik, et erinevalt kõigist teistest makrooniretseptidest, mida ma näinud olen, ei näe see ette makroonide enne küpsetamist seista laskmist, et neile koorik peale tuleks. Igal juhul järgmine kord proovin kas kooli retsepti v Kätrini oma uuesti. Tõe huvides tuleb siiski mainida, et sööjatele meeldisid ka teisel korral tehtud makroonid, aga nendest sööjatest kumbki ei ole õiged makroone saanud...:):):) Ja kui nüüd lõpuni aus olla, siis isegi meeldisid (vähemalt ühele neist) teised makroonid rohkem kui esimesed:)
Kuna makroonid said ülikiiresti otsa (tavaline nähtus makroonide puhul:)), siis proovisin neid kohe uuesti teha. Teisel korral siis David Lebovitzi retsepti järgides. Kui esimesel korral tulid makroonid sellised nagu peab- seest piisavalt pehmed ja niisked, siis teisel korral tulid need oluliselt kõvemad (natukene ehk isegi beseelaadsed). Makroonidel tulid küll taaskord ilusad jalad, aga 180 kraadi juures 15 min küpsetamist on ikka liiga palju! Tundus kohe alguses kahtlane ... Nt kooli retsept näeb üldsegi ette ainult 125 kraadise kuumuse ja kohustuse avada tihedalt ahju-ust, et auru välja lasta, eriti alguses. David Lebovitzi retsept on ka selles suhtes imelik, et erinevalt kõigist teistest makrooniretseptidest, mida ma näinud olen, ei näe see ette makroonide enne küpsetamist seista laskmist, et neile koorik peale tuleks. Igal juhul järgmine kord proovin kas kooli retsepti v Kätrini oma uuesti. Tõe huvides tuleb siiski mainida, et sööjatele meeldisid ka teisel korral tehtud makroonid, aga nendest sööjatest kumbki ei ole õiged makroone saanud...:):):) Ja kui nüüd lõpuni aus olla, siis isegi meeldisid (vähemalt ühele neist) teised makroonid rohkem kui esimesed:)
Need pildid on tehtud koolis pastry chef'i poolt demol tehtud makroonidest (millal minul kõik sellised ilusad ühesuurused tulevad???)
Kahjuks meie inimesed veel makroone ei teinud (neid valmistatakse praktikumis alles intermediate kursusel), vaid pidid piirduma pildil näha olevate rosinaküpsiste (keskel) ja šokolaadiglasuuriga küpsistega (kollaste makroonide kõrval). Rosinaküpsistel oli peal kerge suhkruglasuur ja seest ohtralt rummi, niiet juba paari küpsise söömise järel lõhnas hingeõhk nii, nagu inimene oleks palju alkoholi tarbinud. Aga koolis tehtud makroone naudiks küll praegu hea meelega:)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar