neljapäev, 23. september 2010

Tuli välja, et uus noor chef, kes meid laupäeva hommikuses praktikumis kana tegemisel juhendas, on chef Patricku poeg. Chef Patrick ise on meil ainult ühe korra praktikumis olnud ja seda  siis, kui quiche’i tegime. Ta poeg (kellest meil ei ole materjalides isegi pilti) on aga chef kahe-tärniga restoranis Le Cinq (http://www.fourseasons.com/paris/dining/le_cinq/), mis on väga kõva sõna:) Ta nimi pole millegipärast kellelegi meelde jäänud, aga ta pidi 28-aastane olema (millegipärast arvasingi, et ta on minust noorem!). Praeguses Michelini raamatus on Le Cinq’il „ainult“ kaks tärni, aga Brian on kindel, et kui uus guide välja tuleb, siis on juba kolm, sest ta sai esimesed kaks nelja esimese tegutsemiskuu jooksul!!!

-->
Kui esimest korda meie lumivalget vormi nägin, siis olin kindel, et pean hakkama sellega  ilmselt ülepäeviti  pesumajas käima, sest mul ei ole siin ei pesumasinat ega triikrauda. Tegelikult on mul aga tõeliselt vedanud, sest oma jaki pidin esimest korda pesumajja viima alles laupäeval, sest sinna oli pisike plekk peale tulnud (varruka peal oli ka tegelt üks, aga see ei lähe arvesse, sest kui käised üles keerata, siis see ei paistnud välja:)). Nt Gabriela oli just endale paar jakki juurde ostnud, sest kõik kolm kooli poolt antut olid juba mustad. Brian aga pidi ühe oma jakkidest ja ühe põlle juba ära viskama, sest Miguel ajas talle pudelitäie õli riietele... Btw, mis Pauli puutub, siis küsisin järgi ja tuli välja, et ta tõesti võtab iga päev oma jaki jm varustuse koju, et seda vähemalt triikida, enam-jaolt aga ka pesta. Sellepärast ta meiega enam väljas ei käigi, isegi pühapäevase brunchi jättis vahele, et pesu pesta. Hea uudis on aga see, et Paul ilmselt saab oma eksmitulemustega meditsiinikooli sisse, niiet vast ta saab ka edaspidi asja väheke rahulikumalt võtta:)
Mulle hakkab üha enam tunduma, et toiduvalmistamine on samasugune kunst nagu nt joonistamine ning vajab samuti annet, et tulemus oleks nauditav. Vaatan nt meie grupis olevaid inimesi... Kui enamik meie „klassist“ ehk nendest neljast grupist, kellega koos demol oleme, teeb igal demol mitu lehekülge märkmeid ja paljud veel toksivad igal õhtul kõik oma märkmed ka arvutisse, siis Briani märkmed koosnevad tavaliselt u poolest leheküljest märksõnadest nagu egg-washed, blind-baked jne:) Briani märkmed demost on selles mõttes ikka erakordsed, et need on lühemad kui retsept ise:) Samas kõik asjad tulevad tal alati välja ja minu arvates ei ole ta veel ka kordagi midagi põhja kõrvetanud, üleääre keeda lasknud ega muud sellist. Brian teeb tavaliselt süüa minu vastas, minu kõrval on aga Zack, kes just kevadel ülikooli lõpetas ja kes on kõige ontlikum inimene, keda ma üldse tean. Tal on alati igast demost tohutu hunnik märkmeid, kõik on arvutisse toksitud, siis välja prinditud ja pähe õpitud. Väljaprinditud retseptid võtab ta alati ka praktikumi kaasa ja nii süstematiseeritud, märkmeid pole ma kellelgi teisel näinud (skeemid, joonised, nooled jms).  Laupäevases praktikumis (ahjukana, artishokk, aedviljad) ebaõnnestusid tal aga praktiliselt kõik asjad. Nt kaste, mis pidi olema selline helepruunikas (nagu pildilt näha) õnnestus tal niimoodi põhja kõrvetada, et see meenutas sulanud shokolaadi. Viimases kolmes praktikumis (krabi bisque, konsomee ja ahjukana) on tal alati midagi potis nii kõvasti keema läinud, et see on üleääre tulnud. Loomulikult on raske koguaeg kõike jälgida, sest alati on tulel korraga mitu potti/panni, midagi on samal ajal ahjus ja midagi on vaja järgmiseks etapiks ette valmistada (lõikuda, taigent rullida jms), aga et kolm praktikumi järjest midagi üle ääre keeta, see ikka on tase... Zack on muidu igati tore ja sõbralik poiss, aga tema toitu vaadates ei teki mul kunagi isu seda proovida:)
Ma olen väga vilets pildistaja, aga viimasel paaril nädalal olen üritanud kõvasti pilte teha, et saaks blogisse üles panna ja oma juttu piltidega illustreerida. Sellest nädalavahetusest pole mul aga üldse pilte, sest koguaeg on ühed ja samad näod restoranis v baaris ümber laua v kellegi juures diivanil istumas v ööklubis tantsimas, niiet ma ei viitsinud ise pilte teha. Jihyuan tegi ööklubis mõne pildi:
Laupäevase õhtu staar oli aga Brian oma Prantsuse koondise särgiga. Väga paljud tulid tänaval temaga juttu ajama, õlale patsutama jne. Julie valas veel omalt poolt õli tulle, rääkides kõigile "austajatele", et Brian on USA-s kuulus jalgpallur:) Ta oli isegi nii popp, et mõned lasid isegi oma sõpradel endast temaga koos pilti teha:


-->
Nüüd ma sain lõpuks aru, miks mul igal pühapäeval silmad valutavad ja vesised on. Asi on nimelt selles, et  et enamik inimesi suitsetab ja peale õhtust väljas istumist koju tulles haisevad alati kõik riided suitsu järgi. Klubides ja baarides küll sees suitsu teha ei tohi, aga kuna enamik prantslasi suitsetab, siis nende ees õues istudes on koguaeg suitsupilv ümber. Kooli ees väljas on samuti alati palju õpilasi suitsetamas (Miquel, Mike ja Caroline meie grupist nt tormavad igal vabal hetkel välja suitsu tegema). Ja paljud chef’id suitsetavad ka. See pidigi põhjus olema, miks nende maitsemeeled on nt soola osas nii „nüristunud“. Chef Malik pidi päevas kaks pakki ära tõmbama ja korealanna ütles praktikumi lõpetades, et läheb esimese asjana kohe suitsetama. Nii et tundub, et kui asi toidu soolamist puudutab, siis ilmselt ei olegi minus viga:):):) Mida aga Eestis nii palju ei näe, on endale suitsu ise valmis keeramine. Eriti meeldib see just tüdrukutele (vist kõik meie kursuse tüdrukud, kes suitsetavad, keeravad endale ise joint’i), sest see pidi oluliselt odavam olema ja tänu sellele, et keeramine aega võtab, pidi ka kokkuvõttes vähem suitsetama (et siis ka kasulikum).  Iga päev, kas söömas v niisama kohvi/veini joomas käies, on laud alati täis tubakat jm jointi keeramiseks vajalikku, ja suitsu puhutakse peale koguaeg paremalt ja vasakult, sest ilmad on siin nii soojad (üle 20 kraadi iga päev), et istume alati väljas.

Keegi Elisa mainis ühes kommentaaris, mille ma kogemata ära kustutasin (algaja blogipidaja nagu ma olen, blond pealekauba:)), sellist kohta nagu Pierre Herme (http://www.pierreherme.com/retrait-boutique/index.cgi?cwsid=1175phAC194316ph9035629 ).  Pühapäeval Julie ja Jihyun’i juurde brunchile minnes jalutasin ühest nende poest juhuslikult mööda ja kiikasin sisse. Seal olid nt lisaks tavalistele macaron’idele ka u peopesasuurused roosad macaron’id, mille vahel olid värsked vaarikad. Selliseid vaarikatega roosasid macaron’e oli meil aga koolis kahel päeval terve laud täis ja ma arvan, et kokku sõin neid vähemalt 10 tk. Pierre Herme’s oli ühe sellise hind 6.60 eurot. Müügil oli neil nt ka puuviljakeeks, mis maksis u 20 eurot. Meie kooli inimesed tegid seda puuviljakeeksi patisserie baaskursuse  esimesel nädalal:) Kuigi ma muidu keekse ei armasta, siis need olid paksult kuivatatud puuviljatükke täis ja pealt mandlilaastudega, lisaks oli keeksis kasutatud peale rummi, milles puuvilju leotati, ka grand mariner’i ja veel mingit alkoholi, nii et ma ei pea vist lisama, et ühe keeksi, mille Lesley mulle tõi, sõin ma peaaegu kõik ise ära...:) Vaatasin ka igasuguseid muid maiustusi ja torte seal poes ning nende hindu ja mõtlesin, kui õnnelik ma ikka olen, et saan Le Cordon Bleus õppida (ja et neil on ka patisserie kursus) ...:) Pmst saan siin ühe semestri jooksul ära proovida kõik, mida teevad patisserie alg-, intermediate v superior taseme õpilased:):):)

-->
Mis söögikohtadesse puutub, siis nende osas olen otsustanud, et kirjutan ainult erilistest elamustest, sest enamik kohvikuid, brasserie’sid jms on täiesti tavalised pisikesed kohad, millel ilmselt pole oma kodulehekülgegi ja kus toit on tavapäraselt hea, aga samas ei midagi erilist. Mõni koht aga, nagu nt üks itaalia restoran Saint-German de Pres’s, kus laupäeval käisime, on jällegi pmst ok, aga kuna siin on nii palju paremaid kohti, siis see ei vääri isegi äramainimist. 
Täna aga käisime peale kooli lõunat öömas restoranis nimega L'Annexe du Dirigeable (asub 4, rue de Dantzig) ja see oli küll väga hea. Dirigeable on üks restoran, mis Alastair'ile meeldis ja nüüd proovisime ka selle äsja-avatud "filiaali" ära:) soovitan!:)






3 kommentaari:

Kätrin ütles ...

Tere Silja,

Sinu blogi lingi saatis mulle minu sõbranna ja olen seda nüüd koguaeg lugenud, suu vett jooksmas, ise kadedusest roheline.

Elad seal tõelist unistuste elu.

Aitäh ka retseptide jagamise eest (näiteks mandlikreem, karulaugukaste jms) - ei jõua oodata, mil neid juba proovida saan. OOtan väga lisa :)

Ja see suur roosa makroon, millest kirjutad, on maailmakuulus Ispahan (roosimakroon roosiõiekreemi, litsi ja vaarikatega). Julgelt minu kõige lemmikum makroon.

Aitäh elamuste eest, jõudu ja jaksu,

Kätrin

olivertiidus ütles ...

Tere Silja

kas võiksid oma e-maili saata mulle oliver@informatic.ee
sooviksin natuke täpsemalt uurida kooli kohta.

blogi on väga hea ning väga isuäratav :)

edu,
Oliver

Silja ütles ...

aitäh teile!:) rõõm on vastastikune, loomulikult:) Inimestel, keda kool huvitab, tasub tsekata kooli kodukat- seal on väga põhjalik info kõige kohta olemas. Mu esimeses postituses on link ka:)