Ma ei teagi, kas see oleks ka siis juhtunud, kui väga paljud inimesed viimasel nädalal facebook'is ei oleks SEB sügusjooksust oma muljeid jaganud või mitte. Kindel on aga see, et kindlasti ei oleks see teoks saanud, kui Alastaire poleks mulle sellest rääkinud ja registreerimiseks täpseid instruktsioone saatnud... Igal juhul ühel õhtul (ilmselt meeltesegaduses olles) registreerisin ma ennast 10. aprillil 2011.a. toimuvale Pariisi maratonile. Nojah, korra elus võiks ju ära proovida, pealegi teavad teadjad (nt üks minu tarkadest õdedest) juba rääkida, et see pidi väga lihtne olema ja tuleb lihtsalt joosta ("You don't train for a marathon. You just run it. Here's how you run a marathon. Step 1: You start running. .....There is no step 2." Barney Stinson "How I Met Your Mohter") :):):)
Hea asi on ka see, et rada (http://www.parismarathon.com/marathon/2011/us/r1_carte.html)
on mu kodule üsna lähedal ja läbib muuhulgas ka les Tuileries'i ehk parki, mis on mu kodu juures ja kus ma jooksmas käin:)
Nojah, tuleb jalad kõhu alt välja võtta ja täna kohe jooksma minna. Tihedas söömis- ja veinijoomisgraafikus ei olegi selleks veel aega leidnud sellel nädalal, nüüd on aga piisav stiimul enda kokku võtmiseks olemas. Pealegi lubas Brian mulle Michelini tärniga restoranis õhtusöögi välja teha, kui ma alla 4h lõpetan...:)
2 kommentaari:
Ma nii muretsesin, et su kodust läheb maratonirada mööda. Et äkki lipsad vahepeal koju koogikesi sööma või midagi. Kaldud kursilt kõrvale. Aga siis mul tuli meelde, et ilmselt sa aprillis seal enam ei ela. Või elad?
Vot ei teagi veel, mis ma nii pika aja pärast teen...:) aga isegi kui ei ela, siis on koolikaaslased kindlasti kookidega raja ääres meid turgutamas ;-)
Postita kommentaar