teisipäev, 23. detsember 2014

10 jahu soolastes ja magusates küpsetistes ning tomati-kitsejuustu pirukas


Ja ongi aeg lõpuks sealmaal, et saan oma suureks rõõmuks öelda siin blogis taaskord sõnad - mul tuli välja uus raamat! See on uskumatult hea tunne!!! :) Kogu suur töö, unetud ööd, muretsemine ja   nähtud vaev läheb automaatselt meelest nagu poleks seda kunagi olnudki hetkel, kui oma uue kokaraamatu kätte võtad ja saad lõpuks ometi tehtust rõõmu tunda :)

Sedakorda kirjutan oma kokaraamatus erinevatest jahudest ja nende omadustest, jagades nippe, kuidas ühte või teist jahu parimal võimalikul moel kasutada. Valisin välja kümme levinumat jahu: täisteranisu-, rukki-, spelta-, kaera-, odra-, kama-, tatra-, riisi-, maisi- ja mandlijahu ning töötasin nendega välja ligi 60 soolast ja magusat retsepti. Raamatus leiab nii hõrke kooke, lihtsaid leibu ja saiu, maitsvaid pirukaid, mahlaseid keekse kui ka suus sulavaid muffineid. 

Suur aitäh imelisele kujundajale Päivi Paltsile, projektijuht Reelika Rahule ja kogu ülejäänud kirjastuse Varrak toredale tiimile! Kaanefoto tegi nagu mu eelmise raamatu puhulgi erakordselt andekas Kaupo Kikkas ja oma unistustekööki lubasid selleks kasutada Olga ja Kaarel :) Tänan DanSukkerit suhkrute ja Kaarli talu suurepäraste jahude eest!!! Ja aitäh ka kõigile teistele, kes moraalselt või materiaalselt (eelkõige vajalike asjade laenutamise ja kinkimisega) abistasid, küpsetisi sõid, tagasisidet andsid ja muidu toeks olid :)


Tegin raamatu kirjutamiseks lähemat tutvust Kaarli talu mahedate täisterast jahvatatud jahudega, mis mulle tohutult meeldima hakkasid! Mu eriliseks lemmikuks said tatra- ja speltajahu. Tatrajahu on, võrreldes poes müüdava röstitud tatrast valmistatud tootega, maheda maitse ja tagasihoidliku lõhnaga ning ka ainult seda jahu kasutades ei pruugi inimesed kohe aru saada, mis jahuga on tegemist. Speltanisujahu (eriti aga just peen jahvatus) sobib ideaalselt tavalist valget nisujahu asendama, sest see kerkib hästi ja on ka muidu oma küpsetamisomaduste poolest suurepärane! Näiteks Kaarli talu perenaine Kadri Kopso on juba aastaid vaid seda jahu tavalise nisujahu asemel küpsetamisel kasutanud, sh pärmitainast saiade ja biskviitide jaoks.

Soovisin aga küsida kõigilt blogilugejatelt - millist jahu (v.a valge rafineeritud nisujahu) Sa ise küpsetamisel kõige rohkem kasutad? Kõigi vahel, kes leiavad aega vastata, loosin 2. jaanuaril välja ühe oma jahuraamatu "10 jahu soolastes ja magusates küpsetistes" :)


Mul on uues raamatus mitmeid lemmikuid, mida päris tihti enda kodus või sõpradele külla minnes valmistan:) Neist ühe ehk pehme šokolaadipõhja ja karamellise sisuga kreemja juustukoogi retsept ilmus viimases Naistelehes (hetkel veel müügil, kaanel on Elo Mõttus-Leppik). Tummise šokolaadi-mandlikoogi retsepti leiab ajakirjas Naerata, mida saab Apotheka apteekidest endale soetada. Blogis otsustasin jagada üldsegi ühe lihtsa soolase küpsetise ehk odrajahuga kitsejuustu-röstitud tomati piruka tegemisõpetust.

Soovin kõigile rahulikke ja rõõmsaid jõule! Ja palju küpsetamisrõõmu muidugi ka ;-) 


PÕHI:
150 g nisujahu
100 g odrajahu
130 g külma võid
1 tl soola
6–7 sl jääkülma vett
1 tl kuivatatud või värskeid tüümianilehti

Põhja jaoks tükelda külm või ja haki noaga, näpi või töötle köögikombainis soola ja sõelutud jahudega saiapuru meenutavaks tainaks. Lisa külm vesi ja tüümianilehed ning sega kõik ühtlaseks tainapalliks. Rulli tainas jahusel pinnal lahti u Ø 30 cm kettaks ja tõsta see Ø 24–26 cm lahtikäivasse vormi, mis on eelnevalt võiga määritud ja jahuga üle puistatud ning mille põhjas on küpsetuspaber. Aseta 20 minutiks külmkappi või 10–15 minutiks sügavkülma.

TÄIDIS:
u 300 g kirsstomateid
extra-virgin-oliiviõli
soola, värskelt jahvatatud musta pipart 2 muna
2 dl (vahu)koort
100 g kitsejuustu
peotäis tüümianilehti
        
Kuumuta ahi 200 kraadini. Lao tomatid ahjuplaadile, nirista peale oliiviõli, puista soola ja jahvata pipart ning tõsta plaat tomatitega ahju allossa. Võta pirukapõhi külmast ja torgi kahvliga tihedalt läbi. Aseta peale küpsetuspaber või foolium, kata keetmata riisi, kuivatatud ubade või hernestega ning aseta 20 minutiks ahju keskossa küpsema. Eemalda raskus ja paber või foolium ning küpseta veel u 10 minutit, kuni põhi on kuldpruun. Võta nii põhi kui ka tomatid ahjust.

Klopi munad kergelt kahvliga lahti ja sega koorega läbi. Maitsesta soola ja pipraga. Murenda juust ja puista eelküpsetatud pirukapõhjale, seejärel laota juustule tomatid ja puista tüümianilehed ning vala peale muna-kooresegu. Küpseta ahjus 20–25 minutit, kuni pirukas on pealt kuldpruun. Lase pirukal vormis jahtuda. Puista serveerimisel peale veel tüümianilehti. 

 NB! Koostisainete kogus on arvestatud Ø 24–26 cm lahtikäivale vormile. Kui kasutad piklikku vormi, siis võta u 200 g tomateid,muidu jääb täidist üle.


kolmapäev, 17. detsember 2014

Lihtne luksus - šokolaadivaht vaarikakastmega


Suur valik jõuludeks sobivaid kooke (nt pähklise beseekattega šokolaadikook), küpsetisi (nt imemaitsev gluteenivaba puuviljakeeks) ja muid maiustusi (nt pildil olev kuivatatud jõhvikate ja pähklitega fudge), mida on hea lähedastele kinkida, on siin ehk maitsvaid ideid nii pühadelauale kui ka jõuluvanale kingikotti pistmiseks. Eraldi kingituste rubriik on samuti blogisolemas - siitki võib leida toredaid asju, millega ise sõpru rõõmustada :)

Üks väga maistev ja eriline jõulukook on aga vanillikreemi ja tumeda šokolaadikastmega tuuletaskutest valmistatud püramiidkook, mis lihtsalt viib keele alla! Tegemist on traditsioonilise prantslaste pulmakoogiga, kus originaalis on tumeda šokolaadi asemel krõbe, kleepuv ja krõmpsuv suhkrukaramell (sellest ka nimetus croquembouche, mis otsetõlkes tähendab "suus praksuma"), kuid kuna seda on ebamugav süüa (ja ausalt öeldes ei ole see sulanud suhkur ka just erilist maitseelamust pakkuv), siis soovitan teha tumedast šokolaadist kastme, mis hoiab profitroole koos, samas aga ideaalselt mõnusa pehme vanillikreemiga kokku sobitub. Sellised profikad maitsevad justkui ekleerid ;-)



Aga jõululauale sobivad ka erinevad pavlovad, mida on eriti hea teha samaaegselt koos brüleekreemiga, et munakollased samuti ära kasutada. Kummastki maiusest on siin blogis päris palju erinevaid variante, mis kõik retseptiregistris ilusti kirjas on. Mõlemad on desserdid, mis kõigile maitsevad ja "keerulised ja peened" tunduvad, kuigi tegelikult ülilihtsad ning suhteliselt kiired valmistada. Olen viimasel ajal kumbagi päris mitmeid kordi küpsetanud ja alati on sööjad väga rahul olnud, niiet soovitan katsetada :) Pildil oleva vaarikakastmega šokolaadipavlova retsept aga ilmub laupäeval LP-s.


Valge šokolaadi mousse'i retsept, mille juurde valmistasin vaarikakastme, ilmus juba kaks aastat tagasi ajakirja Toit & Trend 2012. a viimases numbris ning mõtlesin selle nüüd ka lõpuks blogisse lisada, sest tegemist on ühe mõnusa maiusega, mis ideaalselt pühadelauale sobib.

Mousse:
250 g valget šokolaadi
400 ml (2 pakki) vahukoort
4 suurt muna

Kaste:
250 g vaarikaid
2 sl (tuhk)suhkrut
1 sl sidrunimahla

Tükelda šokolaad, aseta koos 1 dl vahukoorega potti ja sulata madalal kuumusel aeg-ajalt segades. Võid kasutada ka vesivanni. Jahuta segu u 5 minutit, seejärel vispelda sisse munakollased.

Vahusta munavalged pehmeks vahuks, vahusta ka vahukoor ning sega mõlemad õrnalt šokolaadisegu sisse. Aseta vaht magustoidukaussidesse, pokaalidesse vm meelepärasesse anumasse, kata toidukilega ja lase vähemalt 3h külmkapis taheneda. Juurde on väga head nii värsked marjad kui ka nendest valmistatud hapukas kaste.

Kui kasutad külmutatud vaarikaid, siis sulata ja nõruta need eelnevalt üleliigsest vedelikust. Püreesta vaarikad, sega läbi suhkru ja sidrunimahlaga ning suru läbi sõelda. Hoia kastet külmkapis. 

Selle ja kõige esimese foto autor on Marju Randmer-Nellis.

neljapäev, 11. detsember 2014

Kuivatatud puuviljadest pakatav jõulukeeks väikese kardemoniga



Seda puuviljarikast keeksi olen küpsetanud juba ülikooliajast saadik, mil retsepti ühe kursaõe käest sain (aitäh, Karmen!), kellele oli selle omakorda andnud tema pagarist onu:) Retsept (ja fotod) ilmusid juba aasta tagasi laupäevaleht LP-s, õnneks on aga jõulud iga-aastane nähtus, niiet nüüd siis saan seda retsepti lõpuks ka blogis jagada :)

Peale blogi ja laupäevaleht LP leiab minu jõuluretsepte sel aastal ajakirjas Naerata (saab Apotheka apteekidest), kus on lisaks jõuluvana kingikotti sobivatele vürtsikatele mandlitele ja minu lemmik šokolaadi-mandlijahukoogile ka kaks soolast retsepti - imehea graavilõhe ning krõbeda nahaga pardifilee röstitud aedviljadega. Ühed hoopis teistmoodi jõuluküpsised (pildil) on minu poolt Eesti suurima käsitööajakirja "Käsitöö" viimases numbris (olemas kõigis poodides).


See on üks hea lihtne ja kiire keeksike, mis ei pea pikalt settima ega mida ei ole vaja alkoholiga immutada nagu klassikalisi inglise jõulukeekse (nagu nt seda puuviljast gluteenivaba jõulukeeksi), vaid mis sobib ideaalselt juba küpsetamisepäeval ahjusoojana pakkumiseks. Hästi mõnus täiendus hõõgveinile või mõnele muule kodusele vürtsikale joogile! Tainale võib soovi korral lisada 2-4 sl brändit, samas võib kardemoni ära jätta või asendada ühe supilusikatäie peenelt riivitud apelsini- või sidrunikoorega või 1 tl jahvatatud kaneeliga. Kuivatatud puuviljad võid osaliselt asendada hakitud pähklite või mandlitega.

Vaja läheb:
250 g toasooja võid
2,5 dl suhkrut (sellest 1 dl võiks olla pruun suhkur)
4 toasooja muna
1 l kuivatatud puuvilju (kirsse, jõhvikaid, aprikoose, ploome, rosinaid jmt)
5 dl jahu
0,5-1 tl peenestatud kardemoni 
2 tl küpsetuspulbrit
näpuotsatäis soola
0,5 dl külma kanget kohvi või rõõska koort

Vahusta toasoe või suhkruga ja lisa edasi vahustades ükshaaval munad. Haki suuremaid kuivatatud puuvilju (nt aprikoose ja ploome) väiksemaks. Sega omavahel sõelutud jahu, kardemon, küpsetuspulber ja sool ning sega hulka kuivatatud puuviljad. 

Vala kuivainesegu muna-võivahu hulka, lisa ka kohv ning sega kõik õrnalt läbi. Sega võimalikult vähe, sest muidu on tulemuseks kõva keeks. Tõsta tainas võiga määritud ja jahuga ülepuistatud vormi, silu pind ning küpseta ahjus 175 kraadi juures u 1 h kuni sissetorgatud tikk tuleb puhtalt välja. Kui keeksi pealispind hakkab küpsemise ajal liialt pruunistuma, siis kata vorm fooliumiga. Lase ahjust võetud küpsetisel u 10 minutit vormis taheneda ja tõsta seejärel restile jahtuma. Soovi korral sõelu jahtunud keeksile peale tuhksuhkrut. Kui soovid keeksi pikemalt säilitada, siis mässi see kas (küpsetus)paberisse või toidukilesse.

pühapäev, 7. detsember 2014

Magus avokaadokreem kakao ja banaaniga

Sel nädalal ehk eilses Laupäevaleht LP-s oli mul au teha lood mitmete hästi toredate inimestega. Esimene pikem lugu räägib rootslasest Jonas Lundgren'ist, kes oli abiks restorani Cru peakokale Dmitri Haljukovil kokkade olümpiaks valmistumisel. Jonase valis välja Bocuse d'Or Eesti president Dimitri Demjanov, sest "ainult parim on küllalt hea!" Teises aga jagab Angeelika Kang oma uuest raamatust "Ahjusoe" hõrku mee-mandlipiparkookide retsepti. Soovitan proovida ;-) 

Täpselt nagu see tõeliselt mõnus kook mandlijahu ja avokaadoga, on kakao ja banaaniga avokaadokreem üks toekas, aga minu kriteeriumite:) järgi väga tervislik magustoit! Olen avokaadoga teinud varasemaltki šokolaadi-mousse'i, kuid seekord jätsin ära šokolaadi ja kookospiima ning proovisin valmistada kreemi vaid banaani ja kakaopulbriga. Banaani ja avokaadot olen ka smuutisse kokku pannud ja tulemusega igati rahul :)

Soovitan esialgu nii kakaopulbrit kui ka mett või siirupit lisada kumbagi 2 sl, maitsta ja vajadusel kas mõlemat või ühte neist juurde lisada. Mulle tohutult meeldib naturaalse kakaopulbri tugev mõru maitse, mistõttu lisan seda 3 sl, kuid selle magustoidu jaoks on 2 sl juba enam kui piisav kogus. Magusust annab aga banaan minu jaoks piisavalt, niiet mett lisan ise vaid kaks supilusikat. 

Vaja läheb:
2 väikest küpset avokaadot
1 hästi küps suurem banaan
2-3 sl kakaopulbrit
2-3 sl vedelat mett või vahtrasiirupit

Töötle avokaado viljaliha, banaanitükid, kakaopulber ja mesi köögikombainis või kausis saumikserit kasutades ühtlaseks kreemiks. Aseta kahte meelepärasesse magustoidukaussi või -pokaali ning hoia vähemalt tund enne serveeimist külmas, et kreem saaks taheneda. Peale võid puistata värskeid marju, riivitud šokolaadi, hakitud pähkleid vm meelepärast.



Toredat, helget ning sooja, samas magusat ja vürtsikat teist adventi kõigile!!!


pühapäev, 30. november 2014

Mandlijahuga avokaadokook


Uskumatu, aga hetkel süüakse turu-uuringu kohaselt Eestis juba 600 tonni tumedat šokolaadi aastas! Valik läheb samuti järjest paremaks, näiteks kahel suuremal siinsel šokolaaditootjal on sortimenti tulnud mitmeid erinevaid põnevate maitsetega tumedaid šokolaade. Minu lemmikud on Fazeri kardemoni ja kohviga ning Kalevi india pähkli tükkidega tume jõulušokolaad, mis mõlemad sobivad ka tavalise tumeda šokolaadi asemel avokaadokoogi kattes kasutamiseks, et seda huvitavamaks teha. 

Eesti Toiduliit on taaskord alustanud tumeda šokolaadi tutvustuskampaaniat, et inimesed teadvustaks selle kasulikke omadusi ja hõrk maius leiaks tee inimeste igapäevasele toidulauale. Liidu juhi Sirje Potissepa sõnul on siinjuures oluline juhtida tähelepanu tumeda šokolaadi mõõdukale tarbimisele. "Tasub kombineerida tumedat šokolaadi teiste toiduainetega, sest siis saab organism heade toitainete süsti ja kasutegur organismile suureneb. Kui aga tarbite šokolaadi tihti, olge mõõdukad!" Tumeda šokolaadi tervistavate omaduste nimekiri on pikk (siin on üsna põhjalik ülevaade); Tartu Ülikooli biokeemia professor, meditsiinidoktor Mihkel Zilmer rõhutab ennekõike kakaoubadest pärinevate flavanoolide olemasolu, mis aitavad veresoonte elastsust parandada ja seeläbi hoida normaalset vereringet.

"Tükike tumedat teeb head", kõlab Eesti Toiduliidu loosung - nautigem siis seda luksust kuni endale lubada saame! Nimelt suureneb nõudlus šokolaadi järele maailmas nii kiirelt, et kakaoubade kasvatus ei jõua sellele kuidagi järgi. Keskkonnaekspertide hinnangul on aastaks 2030 muutunud šokolaad sama hinnaliseks ja haruldaseks kui kaaviar täna. Kuigi see on juba vana info - kirjutasin sellest juba paar aastat tagasi granadillitrühvlite juures. Siin on aga üks uuem artikkel, mis šokolaadi hinnatõusu tagamaid põhjalikult avab ja üsna hea ülevaate annab


Avokaado ja mandlijahuga šokolaadikook (algne retsept pärineb siit) on suurepärane süümekateta maiustamiseks sombusteks, järjest pimedamaks ja külmemaks muutuvateks novembriõhtuteks, aga väga mõnus ka hommikuse kohvi kõrvale või - miks mitte - ka pühadelauale panekuks. Arvestades selle koogi koostist, on tegemist pigem väga tervisliku küpsetise, kui mõne patuse ahvatlusega. Avokaado, mis on maailma üks toitainerikkamaid puuvilju, sisaldab ohtralt vitamiine ja mineraalaineid, samas ka kasulikke monoküllastumata rasvhappeid, mis tagavad koogi kreemise ja pehme tekstuuri. Ka mandlijahu on rikas vitamiinide (B- ja E-grupi vitamiinid) ja mineraalide (kaalium, magneesium, fosfor jt) poolest, lisaks leidub selles amino- ja rasvhappeid. Kuigi mandlijahu saab enamikest poodidest juba valmiskujul osta, siis on seda lihtne ka kodus valmistada kas jahvatades terveid mandleid kohviveskis või purustades mandlilaaste köögikombainis. Maitset intensiivistasin seekord aromaatse Tonka oaga, kuid selle võib asendada 2 tl vanilliekstraktiga, samuti 1 sl brändi ja 4 sl vanillisuhkruga, kuid viimasel juhul vähenda teise (pruuni) suhkru kogust, et kook liiga magus ei saaks. 

Vaja läheb:
2 küpset avokaadot
200 g mandlijahu
1 dl piima
2 muna
50 g naturaalset kakaopulbrit
120 g (pruuni) suhkrut
1 peenelt riivitud Tonka uba (soovi korral)
1 tl soodat

Kate:
100 g tumedat šokolaadi
2 sl kookos- või vahukoort
50-100 g hakitud pähkleid (nt kooritud ja röstitud sarapuu- ja pistaatsiapähklid)

Aseta kõik ained köögikombaini või blenderisse ja töötle ühtlaseks. Võid taina kokku segada ka kausis, kasutades visplit, kuid sel juhul püreesta avokaado eelnevalt. Tõsta tainas lahtikäivasse 20 cm läbimõõduga koogivormi, mille põhjas on küpsetuspaber, ääred on aga võiga määritud ja  kakaopulbriga ülepuistatud. Küpseta kooki ahjus 175 kraadi juures 35-40 minutit või kuni koogi keskele sissetorgatud tikk tuleb puhtalt välja. Lase koogil vormis vähemalt tund aega enne lahtilõikamist taheneda. Parim on kook täielikult jahtununa. 

Serveerimisel puista peale tuhksuhkrut või valmista soovi korral kate. Selleks tükelda šokolaad, aseta koos koorega kaussi ja sulata vesivannil. Sega ühtlaseks, laota koogile ja puista peale hakitud pähkleid. 

esmaspäev, 24. november 2014

Champagne'i parimad palad


Ütlen kohe alguses ette ära, et kõik fotod, mille juures pole eraldi märget, on tehtud telefoniga. Olin Champagne'is juulis, kui seal oli tavapäraselt sombune ja vihmane, kuid nurisemiseks pole siinkohal põhjust, sest eriti palju paremini polekski saanud ilmaga minna, kuna Champagne'is sajab keskeltläbi 200 päeval aastas, mõnes kohas (nt Epernay) väidetavalt suisa 340 päeval :)

Viimasel ajal olen hakanud oluliselt rohkem šampanjat jooma, kui varem. Üks põhjus on kindlasti see, et viimasel ajal on hakatud oluliselt rohkem šampanjat toitude kõrvale sobitama, erinevatel toiduüritustel ja (õhtu)söökidel pakkuma ning aina enam restosid on asunud seda jooki klaasi kaupa müüma. Kui veel mõni aasta tagasi võis vist enam-vähem ühe käe sõrmedel üles lugeda söögikohad, kus seda hõrku jooki pokaaliga nautida sai, siis nüüd tuleks nendest juba päris pikk nimekiri kokku:)  

Sommeljeed ütlevad, et kui ei tea, millist veini toidu kõrvale valida, siis võta šampanja, sest see töötab alati!:) Seda saab sobitada isegi magustoitudega ja mõni šampanja on oma eriliselt puuviljase ja magusalt vürtsika maitse ning suure suhkrusisalduse tõttu suisa dessertide kõrvale loodud. Näiteks Moët&Chandon’i Nectar Imperial, mille sobivusest magustoiduga on kirjutanud näiteks sommeljeeks õppinud Tuuli siin. Või siis Veuve Clicquot rose, kuna viimase värsked puuviljased vaarika, maasika, kirsi ja mustsõstra noodid teevad selle joogi ideaalseks kaaslaseks marjadega dessertidele, mille restorani Tchaikovsky peakokk Vladislav Djatšuk mu LP-silmunud šampanjateemalise artikli juurde ka valmistas just selle vahuveiniga sobitamiseks. Kusjuures, Madame Clicqout oli ka esimene, kes 1775. a roosat värvi šampanja valmistas ja see oli koheselt suur hitt. Teine huvitav fakt, mille artiklit kirjutades ühest šampuste kohta käivast raamatust leidsin, on aga see, et Madame Clicquot hakkas pärast abikaasa varast lahkumist juhtima šampanjamaja ning pani sellele nimeks Veuve (eesti keeles lesk) Clicqout Ponsardin (tema neiupõlve nimi), mis teeb sellest maailma vanima naise nime kandva brändi.

Kui eelmisel korral olin Reimsis, kus sattusin Taittingeri majja, siis selle aasta juulis käisin hoopis Epernays, mis on veelgi armsam linnake ja mille kuulsast šampanjamajadega palistatud tänavast L'Avenue de Champagne'ist on ilmselt paljud kuulnud. Seal sain seekord põneva tuuri Moët&Chandon’i maja (selle ühe osa siseõu on postituse kõige ülemisel fotol) keldrites ning proovisime ka nende erinevaid aastakäike, mida muidu poest ei saa, nagu nt 1983 ja 1999.


2006. aastakäigu jook (mis muideks sai ühe maailma autoriteetseima ajakirja Wine Spectator poolt tervelt 94 punkti) on aga praegu poodides saadaval ja üks mu tuttav sommeljee soovitas seda just säilitamiseks osta, sest šampanja areneb aasta-aastalt ja oma tegeliku potentsiaali ehk parima maitse saavutab alles u 10 aasta pärast. Tema arvates pidigi Eestis põhiprobleem olema, et kõik šampanjad juuakse liiga vara ära ega lasta neil küpseda selliseks nagu veinimeister nende maitse on planeerinud ... :) Küsisin huvi pärast 2006. aastakäigu Grand Vintage Moët&Chandon’i kohta arvamust ka šampanjaeksperdist sommeljee Hannes Aedla käest. Tema arvas, et kuna 2006. oli väga hea aasta, siis see šampanja on oma loomult hea happega ja värske stiiliga ning hoiab seda joont järgmised 3-5 aastat; 5-10 aasta pärast on aga ilmselt veelgi iseloomukam. Kuid selline pikem säilitamine eeldab ideaalsete tingimuste olemasolu veinikeldri näol, kus temperatuur ei kõigu ja valgust ei ole, kuid kodustes tingimustes arenevad veinid märgatavalt kiiremini. Niiet igaühele oma, kes tahab värskemat, kes puuviljasemat :)



Järgmisel fotol on aga üks paljudest keldritest, kus šampanjat hoitakse. Enamike šampanjamajade all on suured maa-alused labürindid, kus on päris lihtne ära eksida. Nii Reimsi kui ka Epernay all on veinide säilitamiseks mõeldud keldreid kokku kümneid kilomeetreid - räägiti, et kokkuliidetuna on neid ühe linna all isegi nii pikalt nagu mõlemast linnast on tee Pariisi (kummastki u 130 km). 

Keldrites on tohutult niiske ja üsna jahe ka. Kohati on põrandatel suured loigud ja mõne pudeli korgis hakkavad isegi niiskuse mõjul seened kasvama.

Ühes Moët&Chandon’i keldri sopis, kus me erinevaid vintage'eid proovisime, olid seinale kuvatud ka kõik aastad, mil aastakäigu šampust tehti.

Kirjutasin suvel LP-sse artikli šampusest ja sain ühelt vanalt tuttavalt FB kaudu sellise kirja: 
Hea lugu LP-s Silja! Aitäh, Viva Champagne! PS. Keegi madam olla kunagi sõnastanud paratamatuse: kui Sul on pudel Krug'i, oled igasse seltskonda oodatud

Olin muidugi väga rõõmus positiivse tagasiside üle, aga ise mõtlesin, et huvitav, mille poolest just Krug siis nii eriline on, sest ma polnud sellega ise varem kokku puutunud. Õnneks oli mul hiljuti võimalus ka Krugi lähemalt tundma õppida ja pean ütlema, et ma ei saada ka kindlasti kedagi minema, kes mulle Krugiga külla tuleb!!! ;-)



Ausalt öeldes pani see jook mind esimesel hetkel kulme kergitama, sest oma ülimalt peene ja õrna mulliga meenutab ta rohkem veini kui tavapärast šampust ... Ühelt poolt kuidagi täidlane ja intensiivne, aga teisest küljest hästi värske ja kuiv - selline kontrastne jook, millesarnast ei ole ma varem joonud.


Krug Grande Cuvee on segu 10 eri aastakäigu (mõned on isegi 15 a vanused) u 120st (vahel ka üle 140) erinevast veinist, mis on valmistatud kolmest peamisest nö šampanja viinamarjast ehk punased Pinot Noir ja Pinot Meunier ning hele Chardonnay. Kokku kulub ühe Krug'i valmistamiseks üle 20 aasta, millest kuus seisab see keldris. Ega asjata ei öelda "Krug algab seal, kus teised šampanjad lõppevad" :)



(need kaks fotot on Lauri Laane tehtud)



All on aga mu LP-s ilmunud artikkel šampusest. Lisan siia juurde nii teemakohaseid pilte kui ka kokkuvõtte, mille ma šampanjavalmistamise protsessist enda jaoks tegin, kuid mida ajalehte ei pannud, sest see saigi tehtud eelkõige selleks, et pikka keerukat protsessi enda jaoks selgeks teha ja lahti kirjutada, mitte et lehelugejaid (liigsete) detailidega koormata ... :)



Mis teeb vahuveinist šampanja?

Kuigi šampanja nimetust kasutatakse tihti meelevaldselt igasuguste mullijookide suhtes, siis tegelikult selleks, et vahuveini nimetada šampanjaks, peavad olema täidetud mõned reeglid. Esiteks muidugi viinamarjade kasvupiirkond - vaid sadakond kilomeetrit Pariisist ida pool asuvast Champagne’ist pärit vein võib kanda seda nimetust. See on kõige põhjapoolsem viinamarjakasvatusala Prantsusmaal, mida iseloomustab kahetsooniline nii kontinentaalsetest kui ka okeaanilistest mõjudest sõltuv kliima. Mandrilised mõjud toovad endaga tihti kaasa laastavat talvekülma, kuid samas ka intensiivset päikesepaistet suveperioodil. Okeaaniline kliima aga tagab püsiva madala temperatuuri ja hoiab ära suured soojuse kõikumised, samas on selle tõttu piirkonnas pidevad vihmasajud. Temperatuur on maakonnas keskmiselt 10,8 kraadi, mis on tegelikult üsna kriitilise piiri peal, sest alla 9,5 kraadise soojuse korral ei saa viinamarjad korralikult kasvada.
Lisaks ilmastule on marjade maitses oluline osa ka pinnasel ja pinnavormidel, mis Champagne’is koosneb mägedest ja nõlvadest. Kallakud annavad istandustele parema valgustuse suveperioodil ja kaitse näiteks talvekülmade eest. Pinnas koosneb 75% ulatusest kriidist, mille iseärasused aitavad viinamarjades välja tuua delikaatse tasakaalu küpsuse, happesuse ja aroomipotentsiaali vahel. Ülejäänud veerand maapinnast koosneb suuremas osas savist, liivast ja mergelist.
Loomulikult on oluline ka šampanja tootmisprotsess, sest kõne alla tuleb vaid nn klassikaline meetod ehk méthode chapenoise” ja vastavus rangetele apellatsiooni ehk appellation d´origine controleé’ (lühendatult AOC) reeglitele, millega soovitakse tagada kõrgeim kvaliteet marjade kasvatamisel ja veini valmistamisel. Näiteks on riiklikult paika pandud karmid nõuded viinamarjapõõsaste pügamisele, saagi korjeajad vastavalt sordile ja cru’le, korje kogus, veini pudelisse villimise aeg, samuti võidakse ametlikult piirata šampanja turule lubamist, et hoida hinnataset. Sisuliselt tähendab see, et kõik sammud kuni lõpliku valmisproduktini poelettidel on ettenähtud seadustega ja kontrollitud Institut National de l’Origine et de la Qualité (lühendatult INAO) poolt.
Šampanjasid kvalifitseeritakse ja hinnastatakse vastavalt sellele, millises külas asuvad viinamarjaistandused ehk cru’de järgi. Põhimõtteliselt on “cru” küla, mis toodab AOC-standarditele vastavaid viinamarju. Kokku on Champagne alal neid 319, millest 17 on Grand Cru´d (100% cru-skaalal) ja 44 on Premier Cru’d (90-99% kvaliteeti). 

Šampanjat võib toota vaid viinapuudest, mis kasvavad kolmandat aastat. Kusjuures taimi istutatakse üsna tihedalt - ühel hektaril on u 8000 põõsast.  

Mõned faktid valmistamisprotsessist
  
Klassikalisel meetodil ehk méthode chapenoise” vahuveini valmistamisel toimub pärast esmast käärimist segamine ja villimine ning teine alkohoolne kääritamine leiab aset pudelis tänu lisatud pärmile ja suhkrule. Vastavalt apellatsioonireeglitele tuleb vähemalt poolteist aastat veini kääritada, et maitse täielikult areneda saaks; vintage-šampanjasid aga vähemalt kolm aastat. Paremad veinimajad hoiavad oma veine veelgi kauem, et tagada perfektne tulemus, nt Moët&Chandon’i aastakäigu šampanjad küpsevad vähemalt 7 aastat.
Kõige olulisem töö istandustes, mis leiab aset talveperioodil novembrist märtsini, on üldsegi viinamarjapõõsaste pügamine, et reguleerida nende arengut ja anda neile õige kuju. Seda tohivad teha vaid spetsiaalse koolituse läbinud ja vastava diplomi saanud aednikud ning loomulikult ainult käsitsi, mistõttu ühe hektari pügamiseks kulub umbkaudu 170-210 töötundi.
Champagne’is teostatakse täielikult käsitsi ka viinamarjade koristus, mis toimub kahe nädala jooksul. Selleks tuleb kohale u 100 000 korjajat, kandjat, laadijat ja pressimise operaatorit. Viinamarjad viiakse konteineritesse, kus tohib neid olla maksimaalselt 50 kg.
Šampanjat võib valmistada kuni kolmest viinamarjasordist, kuigi ka teised sordid on lubatud. Peamised on tumedad Pinot Noir ja Pinot Meunier ning hele Chardonnay, millest igal on eriline iseloom, mis annab segamisel joogile oma nüansi. 90% šampanjadest on non-vintage ehk need ei ole nn aastakäigu joogid, vaid kvaliteedi ja maitse parandamiseks on segatud erinevaid marju. Kuid on ka tootjaid, kellel on ainult vintage-veinid, nagu Dom Pérignon, kelle viinamarjad on valitud 17 grand cru piirkonnast ja Hautvillers’ premier cru seast. 

Fotodel on need, mida me ise degustil ja lõunasöögi ajal jõime :)




Kuigi Champagne’is on 34 041 hektarit viinamarjaistandusi, mis moodustab 0,5% üleilmsetest viinamarjaistandustest, siis maad keegi selles regioonis üldjuhul ei müü, niiet suuremad šampanjamajad mitte ainult ei kasvata endale ise marju, vaid ostavad kokku erinevatelt kasvatajatelt. Suurim kokkuostja on Moët&Chandon, kellele kuulub Champagne’is ka suurim maa-ala istandusi.
   
Natukene ajaloost


Šampanja tootmisele pani aluse benediktiini munk Dom Pérignon, kuigi vastupidiselt levinud arvamusele ei olnud tema selle joogi leiutaja. Pühameest peetakse šampanja vaimseks isaks, sest 47 aasta (1668-1715) jooksul arendas ta selle joogi valmistamist ja kvaliteeti, luues mitmed “méthode chapenoise’” tähtsamad reeglid. Tema leiutas täpsed viinamarjakasvatusetehnikad marjade kvaliteedi parandamiseks, täiustas erinevat sorti marjade ja cru’de segamise protsessi ning viis sisse õrna pressimise, et saada tumedatest viinamarjadest valget veini. Legendi järgi hoidis ta veine korgitud ja pitseeritud pudelites.

Tegelikult leiutas suhkru lisamise juba valmis veinile inglise teadlane Christopher Merret, kes dokumenteeris praeguse nimega “méthode chapenoise’” kirjelduse 1662. a ehk kuus aastat enne seda, kui Dom Pérignon jõudis Hautvillers’i kloostrisse (pildil).
Kuid mullid pole alati olnud hinnas - Dom Pérignon’il käskisid ülemused Hautvillers’ kloostris neist lahti saada, sest käärimisel tekkivast süsihappegaasist tuleneva rõhu tõttu lõhkesid pudelid keldris pidevalt. Isegi 18.-19. sajandil olevat ligi 70-80% pudelitest plahvatanud, mistõttu šampanjakeldrite töötajad pidid ellujäämiseks kandma raskeid raudmaske.

Üks näide ka sellest, millised need vaadid kunagi olid. Pildil olev tammevaat on Napoleoni ajast

Šampanjajoomine sai popiks Louis XV valitsemisajal, kui edukas veinikaupmees Claude Moët, kes oli loonud oma šampanjamaja, hakkas kuningakoda enda toodetud joogiga 1748. a varustama. Prantsuse 18. sajandi õukonna üks mõjukamaid naisi, Louis XV armuke madame de Pompadour olevat pärast kuulutanud, et “Šampanja on ainus vein, mis muudab naised veelgi kaunimaks.” Legendi kohaselt on ka lameda kujuga ehk nn Prantsuse šampanjaklaas just markiisi rinna kuju järgi modelleeritud.
Peagi muutus šampanja moeasjaks ka Suurbritannia (1750), Saksamaa (1755), Hispaania (1761) ja Venemaa (1762) õukondades. 19. sajandil oli šampanja oluliselt magusam kui praegusel ajal valmistatav. Trend kuivemate vahuveinide poole sai alguse alles 1846. aastal, mil Perrier-Jouet otsustas jooki enne Londonisse saatmist mitte magustada.
Pudeli pauguga avamine ei ole samuti vana traditsioon - šampanjaga pritsimise komme sündis 1966. aastal, kui Šveitsi vormelisõitja Jo Siffert loksutas auhinnaks saadud Moët&Chandon pudelit, taipamata, et traat oli korgi ümbert eemaldatud. Vormelisõidust on saanud alguse ka üksteise ja rahva šampanjaga ülepritsimise komme, mida alustas 1967. a Grand Prix’ võitja ameeriklane Dan Gurney.


Lühikokkuvõte valmistamisest


Šampanja valmimine on aga eriti pikk protsess. Algab see marjade korjamisest, millele järgneb kohene pressimine ja selitamine, st et viinamarjadest saab 12 h jooksul nö veinivirre ehk morss. Järgmise paari kuu jooksul toimub alkohoolne fermentatsioon ehk kääritamine, malo-laktiline fermentatsioon ehk piimhappe kääritamine, kuivsuhkurdamine (kääritatavale veinile lisatakse suhkrut, et saaks vähemalt 11% alkoholisisaldusega veini) ning filtreerimine ehk morsist saab ilma mullita vein.


Järgneva paari aasta jooksul leiab aset segamine, mille käigus pannakse kõrvale vintage veinid. Seejärel pudeldamine ja lisatakse segule  liquer de tirage - segu veinist, suhkrust, pärmseentest ja lisaainetest, mis on vajalikud pudelite keeramise protsessiks. Teine kääritamine, mis kestab 6-8 nädalat, mille käigus pärmseened tarbivad ära kogu suhkrut ja vabastavad süsihappegaasi, mis jääb pudelisse “lõksu” ja tekivad mullid. Sellele järgneb küpsemine veinisettele (veinist saab šampanja). Vastavalt seadustele peab see kestma vähemalt 12 kuud; vintage-veinide puhul aga lisaks veel 3 aastat.


Sellele järgneb nn keeramine, mis on looduslik selgendamise protsess, et korjata ära teise kääritamise käigus pudelikaela tekkinud jääk. Pudelid asetatakse kael allapoole ning keerutatakse vähehaaval kella liikumissuunas ning vastupidises kella liikumissuunas: gravitatsioon tõmbab sette pudelikaela. Nüüdsel ajal on väga tavaline automatiseeritud keeramine (giro-palettidel). Need on arvutiga kontrollitavad paletid, millel on 500 pudelit keeratakse korraga. Kestab see protsess vähemalt neli päeva kuni nädal.


Kui teistkordse käärimise aeg on läbi ja pärmi jäädis on pudelite keeramise ning pudeli põhja ülespoole tõstmisega vajunud pudeli kaela, siis toimub korkide vahetamine, milleks pudeli kael külmutatakse (ehk asetatakse -28 kraadisesse glükoollahusesse), kork eemaldatakse kiirelt ja külmunud pärmijääk ehk sade lendab surve mõjul välja. Suurte pudelite puhul tehakse seda kõike käsitsi. Seejärel listakse veidi veini (dosage), vahel ka suhkrut ning suletakse õige korgiga. See on lõplik keldri ja veinimeistri puudutus veini valmimisele. Erinevaid nn „likööre“ lisatakse olenevalt šampanja tüübist, mida veinimeister soovib saavutada. Ja viimasena toimub pudelite korkimine, neile antakse veel 3 kuud nö puhkust ning sildistatakse.



Esimesel võimalusel lähen jälle - Champagne on super!:)


reede, 21. november 2014

Kuldkollane safranimekiga apelsini-mandlikook

Kuigi esmapilgul võib tunduda, et Indiasse mineku asemel aasta kõige pimedama ja sombusema kuu Eestis veetmine on suht suur pettumus, siis nii see siiski ei ole. Ma küll endiselt arvan, et novembris on mõttekas sõita siit nii kaugele kui võimalik, kuid ootamatult sülle langenud vabadel nädalatel on samuti omad plussid:) Kasvõi näiteks see, et üle väga pika aja on aega blogida ja panna vahelduse mõttes üles täitsa uus retsept, mitte mõni, mis mul juba mõnes väljaandes ilmunud on ... Või siis see, et on aega mõnest selle aasta reisist kirjutada. Peruust kirjutasin põgusalt siin ja põhjalik toidulugu on hetkel veel müügil olevas ajakirja Köök numbris, aga oma teistest reisidest pole jõudnud suurt midagi kirja panna, kuigi talvisest Piemontest ja Lombardiast on üks poolik blogipostitus koos fotodega ammu ootel. Aga ükskõik kui palju maailmas ringi käia, lõpuks jõuan ikka selleni, et kui olen oma kolmes lemmikriigis ehk Prantsusmaal, Itaalias ja Hispaanias aasta jooksul olnud (nagu tänavu), siis on aasta juba korda läinud :D Ja teengi siis hoopis kodus kooki safranist, mille mulle Indias elav sõber tõi - tükike Indiat ikkagi justkui siinsamas:) Kõigepealt aga tahaksin soovitada mõnda väga head ja armsat kokaraamatut.

Äsja tuli müügile Angeelika Kangi uus raamat "Ahjusoe", kus on tema aastate jooksul välja töötatud retseptide paremik. Angeelika on eelkõige tuntud kui paljude kokaraamatute autor ja varasemalt ka ajalehtede (Eesti Ekspress) ja ajakirjade (nt Stiil) köögitoimetaja, kuid nüüdseks on ta juba ka kahe eduka kohviku perenaine. (Söögikoha käima saamine, eriti veel, kui pole varem selles valdkonnas tegev olnud, käib ülejõu paljudele, niiet sügav respekt!!!) Uues raamatus on olemas ka paljude armastatud küpsetiste tegemisõpetused, mille järgi sõidetakse Angeelika kohvikutesse Cafe More ja Katarinenthal teisest linna otsast kohale, nagu makroonid, maailma parimad kardemonisaiad ja minu lemmik mustsõstra-šokolaadikook, mis on täiuslik. Jube head šokolaaditrühvlikooki, millega ma lisaks taevalikule mustsõstrakoogile samuti Katarinenthalis maiustamas käin, seekord ei ole, aga ongi tore, et midagi jääb ka teiseks korraks, sest Angeelika ammendamatust varasalvest saaks veel vabalt vähemalt Ahjusoe 2 teha, kui mitte rohkem ... Plaanisin raamatu kindlasti soetada, kuid sain selle hoopis kingituseks, mis muidugi mind eriti rõõmustab:) Soovitan soojalt!

Raamatupoes jäi mulle hiljuti aga silma Gwyneth Paltrow "Oma isa tütar", mis oli alla hinnatud u 7 euro peale, algne hind oli üle 20 euro. See on üks hästi ilusate ja ahvatlevate toidupiltidega nunnu raamat, kus on päris palju toredaid retsepte sees, mida kindlasti tahaks katsetada. Toidublogija Marju näiteks kirjutab sellest raamatust nii. Olen Gwynethi teost juba päris palju sirvinud, sest fotod selles on tõesti ilusad ja inspireerivad ning stilistika igati äge. Soovitan! Seitsme euro eest on siin raamatut küll ja veel ... :) Ja kolmas hästi hea raamat, mis mul endal samuti juba kodus olemas, on ”Šokolaadi meistriklass" - avastasin, et ka see on hetkel soodsama hinnaga saadaval. Minu arvates igale šokohoolikule kohustuslik kirjandus ;-)


Seda apelsinimekiga mandlikooki olen tegelikult juba suvest saadik, kui Viljar mulle safraniniidikeste purgi tõi, teha tahtnud, aga lihtsalt pole aega olnud ... See on üks mõnus keeks selle kõige paremas tähenduses, eriti hea ahjusoojalt samal päeval. Kuigi ma ise suur keeksisõber ei ole (isegi kui need on mahlased), siis seda sõin ikka päris mitu tükki ära :)

Vaja läheb:
2,5 dl värskelt pressitud apelsinimahla
poole apelsini peenelt riivitud koor
0,25 tl safraniniite
3 muna
150 g tuhksuhkrut
120 g riisijahu
120 g maisijahu
2 tl küpsetuspulbrit
0,25 tl soola
370 g mandlijahu
150 g sulatatud võid

Aseta apelsinimahl ja -koor ning safran potti, lase keema tõusta, vähenda kuumust ja lase 1 minut keeda. Jäta jahtuma. 

Vahusta munad suhkruga heledaks kreemiks. Sega sõelutud jahud küpsetuspulbri ja soolaga ning lisa koos kõigi ülejäänud komponentidega munavahule. Sega läbi ja tõsta tainas 24 cm läbimõõduga lahtikäivasse vormi, mille põhjas on küpsetuspaber, ääred aga määritud võiga ja puistatud üle riisi- v maisijahuga. 

Küpseta ahjus 180 kraadi juures u 45 minutit kuni koogi keskele sissetorgatud tikk tuleb puhtalt välja. Lase küpsetisel u 15 minutit vormis taheneda ja tõsta seejärel vormist välja restile jahtuma. Serveerimisel sõelu koogile tuhksuhkrut.