Reede, 31. jaanuar 2014

Vürtsikas müsli ja hobuse aasta



Täna algas Hiina kalendri järgi uus aasta - seekord hobuse aasta. Selle puhul kirjutan homses LP-s hobuselihast - söömisest, mustast turust jms. Naljakas, aga kõige rohkem hobuseliha süüaksegi just Hiinas - aastal 2005 umbes 421 000 tonni. Olin jaanuaris Itaalias ja ka seal armastavad inimesed seda liha väga. Üks naine, kes ise imehäid sööke (lihad, pastad, saiad jne jne) tegi ja vist enamiku päevast kokkas, rääkis, et hobuseliha on õrnem ja lahjem kui veiseliha ning sisaldab ohtralt vitamiine ja mineraalaineid. Kuna hobuse liha on aga kallim ja seda ei ole igal pool saada, siis eriti tihti selle lihaga maiustada ei saa. Loo juures on üks retsept Kristelilt ja City Marina peakokk Jörgen Kohal'ilt, kes hooajavälisel ajal (ehk sügisest kevadeni, kui CM on kinni), Tigus toimetab. Selle retsepti järgi valmistasid nad sel nädalal hobuseliha steiki ka vinoteek Tigu külalistele. Paar päeva on see kindlasti veel menüüs, niiet kel huvi, saab proovima minna ;-)

Kristel kirjutas oma blogis, kuidas ta hobuseliha "jahil" käis. See, millist hobuseliha süüa, on väga oluline, st tähtis on, et hobune oleks kasvatatud söömise eesmärgil. Vanade või haigete endiste töö- või võistlushobuste ravimeid täis liha, mis saadakse odavalt kätte, ei ole kindlasti see, mida osta tasub. Just selline liha jõudis veiseliha asemel poolfabrikaatidesse ja vallandas eelmisel aastal nn hobuseliha-skandaali. Korralik hobuseliha on kallim kui veise oma, niiet sellist pettust korda saata ei oleks majanduslikult just eriti mõttekas.

Pean aga tunnistama, et ise ma hobuse liha süüa ei suuda ... Kuigi meil maal vanaema juures olid ka kõik muud koduloomad peale kitsede, on siiski hobused kuidagi eriti armsad. Kui ma nendele ja väikestele varssadele mõtlen, siis ausalt öeldes tuleb pisar silma ja raske on ette kujutada, et keegi hobuseliha süüa tahaks ja suudaks. Ühegi teise loomaga mul sellist tõrget ei ole ... kui käisin kolmapäeval Tigus retsepti juurde koos fotograafiga toitu pildistamas, siis fotograaf küsis minult imestunult, et kas ma näiteks lammast siis ka ei söö. Muidugi söön:) Lambad on ju täitsa lambad, sellised parajad ullikesed, kes määgides karjaga ühest kopli ostast teise kihutavad, nendega pole mul mitte mingisugust emotsionaalset sidet. Samuti võin vabalt veise-, sea- ja kanaliha süüa, aga hobused on targad, ilusad ja head:):):) Ja kui ma veel nendest õudustest lugesin, kuidas hobuseid, kelle liha nö mustale turule läheb, koheldakse, siis oli mul ikka kohe väga paha olla. Neid  jubedusi ei paindunud mu käsi ka artiklisse kirja panema, niiet selles osas olen homses lehes üsna lakooniline.

Hiina uue aasta vastuvõtmisega seotud traditsioonidest kirjutasin eelmisel aastal samal ajal samuti LP-s ja Chedi peakokk Simon andis sinna juurde ka paar "aastavahetuseks" sobivat retsepti. Eelmised kaks aastat viibisin just uue-aasta pidustuse ajal Aasias (eelmisel Malaisias ja üle-eelmisel Vietnamis) ning ka nende reisijuttude juures räägin, kuidas see kõik kohapeal välja nägi. Malaisia selle-teemalised jutud on siin ja siin ning Vietnami oma siin. Kusjuures, eelmisel aastal Kuala Lumpuris olles oli meil isegi suur au viibida ühel peol ja lugu sellest on ka blogis kirjas.

Täna aga lisan siia hoopis ühe vürtsika ja krõbeda müsli retsepti, mis on samuti tegelikult "granola" nagu juba üks blogis olemas olev müsli, aga ma ei hakka hetkel nimeteemal pikemalt peatuma, sest siin postituses juba rääkisin sellest :)

Apelsinikoore, kaneeli ja ingveri müslile lisamise juures on eriti tore, et kodu on nii selle küpsetamise ajal kui ka mitu tundi hiljem täis mõnusat vürtsikat lõhna. Mulle meeldib müslit ka niisama lusikaga purgist süüa (igal ajal), aga eriti hea on see muidugi hommikul, sest just siis tasub süüa magusaid asju nagu just ühest väga huvitavast artiklist lugesin;-) Kook hommikuks on aga eriti hea! :)

Toredat nädalavahetust! 



Vaja läheb:
400-450 g kaerahelbeid (mina kasutan gluteenivabu helbeid)
100 g kuivatatud jõhvikaid v kirsse (või rosinaid, hakitud kuivatatud aprikoose)
100 g mandleid või pähkleid (sarapuu, Kreeka, pekaani vm)
70 g kõrvitsaseemneid
1-2 tl jahvatatud kaneeli
1 tl jahvatatud ingverit
100 g vedelat mett või suhkru(roo)siirupit
60 g õli (kasutan siin greibiseemne oma)
1 apelsini peenelt riivitud koor
1 sl vanilliekstrakti

Haki pähklid või mandlid kergelt ära ja sega kaerahelveste, kuivatatud puuviljade või marjade*, kõrvitsaseemnete ja kaneeliga läbi. Vala õli ja mesi või siirup kastrulisse ja kuumuta paar minutit. Sega hulka apelsinikoor ja vanilliekstrakt, kalla kogu kastruli sisu kaussi kaerahelveste segu sisse ja sega läbi.

Kata kaks suurt ahjuplaati küpsetuspaberiga, jaota kogu segu kahe plaadi vahel ära ja küpseta ahjus 160 kraadi juures 20-30 minutit paaril korral segades kuni kaerahelbed on kuldpruunid. Lase täielikult jahtuda ja aseta seejärel õhukindlalt suletud purkidesse.

* Kuivatatud jõhvikad või muud puuviljad või marjad võid lisada müslisegule ka pärast küpsetamist.

Naudi koos piima või maitsestamata jogurtiga või kasuta kihilises kohupiima-magustoidus.


Reede, 24. jaanuar 2014

Klassikaline ehk New Yorgi juustukook



... ehk üks täiesti tavaline juustukook väikese vanilli ja natukese sidrunikoorega:) Juustukooke on nii mu blogis kui ka mõlemas raamatus ikka väga palju, sest armastan neid mõnusaid kreemjaid kooke, eriti aga neile igasuguseid erinevaid põnevaid maitsenüansse anda alates valgest ja tumedast šokolaadist (sobivad ka vaarika- ja greibimaitselised šokolaadid, raamatus "Lihtsad ahvatlused" on ka üks apelsinimekiga variant) lõpetades kondenspiima (võib olla ka keedetud kujul ehk dulce de leche) ja koorelikööriga. Juustukooki ei pea alati küpsetama, võib valmistada ka nt šokolaadikreemiga kooki või karamelli-toorjuustuga, mille retsept on samuti mu uues raamatus olemas. Samuti katsetan vahelduseks klassikalistele küpsistest valmistatutele pidevalt erinevaid põhjasid piparkoogitainastšokolaadist, mandlilaastudest, kookos- ja kaerahelvestest

Ilmselt ei ole kellelegi saladuseks jäänud, millised koogid mulle meeldivad :D, sest lisaks kümnetele juustukookidele leiab mu blogist ja raamatutest veel päris palju erinevaid šokolaadikooke (sh brownie'sid ja blondie'sid) ning loomulikult juustu- ja šokolaadikookide kombinatsioone nagu nt see, see ja see. Aga ka mitmesuguseid pavlovaid (nt granadilliga) ja beseesid (nt šokolaadiga) ning beseega magustoite (Eton Mess'i jälgedes nagu see ja see või rabarberikreemi ja beseega maius) ei ole mu küpsetusrepertuaaris mitte vähe :)

New Yorgi juustukoogi puhul sai inspiratsiooniks Ruth Reichl'i raamatus "Küüslauk ja safiirid" (olemas ka e-raamatuna) olnud retsept, mille originaal on muutmata kujul täpselt kirjas allpool. Ruth arvab, et "juustukook peaks olema iga koka repertuaaris, kasvõi ainult sellepärast, et see nipp on nii odav. See on kiire, lihtne ja võib ka kõige tagasihoidlikuma eine pidusöögiks muuta." Mina muidugi kirjutan sellele väitele kahe käega alla ja laiendaksin seda ütlust ka šokolaadikookidele, mis on tegelikult veelgi lihtsamad ja kiiremad. Ja ega ka pavlovate ja beseede küpsetamine oluliselt keerulisem ei ole ;-)

Raamat "Küüslauk ja safiirid" oli ise äärmiselt huvitav ja inspireeriv ning soovitan soojalt igal vähegi toiduhuvilisel inimesel seda lugeda! Mina hingasin selle Tartus jõulude ajal ülikiirelt sisse, kuigi lõpus üritasin tempot maha võtta nagu heade raamatute puhul ikka, et lugemisnaudingut pikendada:) Autor on otsustanud raamatusse fotode asemel retseptid panna, et lugejad saaksid maitsta neid asju, millest ta räägib. "Ja mis maitse on New Yorgil? Enamiku maailma meelest juustukoogi", on seal kirjas ... Pean tunnistama, et kuigi olin NYC-is nädala, siis seal ma seda kooki ei proovinudki, küll aga kohe, kui  Ruth Reichli teoses juustukoogi retsepti nägin, võtsin plaani seda küpsetada. Ise tehtud koogid on ju alati need kõige paremad! ;-) Ja kuigi täiesti "tavaline", on see siiski väga maitsev kook, niiet läheb kindlasti kordamisele :)


Põhi:
180 g purustatud kaeraküpsiseid
1,2 dl (0,5 tassi) sulatatud võid

Täidis:
680 g toorjuustu 
4 muna
2,4 dl (1 tass) suhkrut
3 tl vanillisuhkrut
1 sidruni peenelt riivitud koor
4,8 dl (2 tassi) hapukoort

Sega purustatud küpsised sulavõi ja 0,6 dl suhkruga ning vajuta 23 cm läbimõõduga rasvainega määrimata koogivormi põhja ja külgedele. Aseta vorm seniks külma kuni täidist valmistad.

Vahusta toasoe toorjuust 1,8 dl suhkruga, lisa munad, sidrunikoor ja 2 tl vanillisuhkrut ning sega ühtlaseks. Vala vormi ja küpseta ahjus 175 kraadi juures 50 minutit, kuni juust enam laiali ei valgu ja hakkab paiguti kuldseks muutuma. Võta ahjust välja (jätta ahi sisse) ja lase u 15 minutit restil jahtuda.

Sega kokku hapukoor, 1 tl vanillisuhkrut ja 0,6 dl suhkrut ning määri jahtunud koogile. Aseta 12 minutiks ahju kuni kook on läikiv ja tardunud. Lase täielikult jahtuda, kata vorm toidukile v fooliumiga ja jäta kaheksaks tunniks külmkappi.

NB! Kuna mul oli 1 kg toorjuustu, siis kohandasin ma retseptis olevaid koguseid ja kasutasin 24 cm läbimõõduga koogivormi. Lisasin täidisesse veel ühe muna, 0,5 dl suhkurt ja 1 tl vanillisuhkrut - kui Sul on samuti kilone juustupakk, siis soovitan retseptis samad muudatused teha ;-) Ka küpsetusaeg on sel juhul pikem - mul kulus 50 minuti asemel u 1 h, et kook oleks ka keskelt piisavalt tahenenud ehk mitte vedel, vaid kergelt võbisev. Juurde sobib eriti hästi maasikatoormoos! :)

Head küpsetamist ja toredat nädalavahetust!!!


Pühapäev, 19. jaanuar 2014

Crème brûlée pistaatsiapähklitega




Kirjutasin mõni kuu tagasi LP-s ühe pikema brüleekreemi-teemalise loo, kus jagasin muuhulgas ka seda pistaatsiapähli-maitselise magustoidu retsepti. Samas ei ole pistaatsiapähklite lisamine üldsegi kohustuslik - kui need välja jätta, siis on tegemist täitsa klassikalise brüleekreemiga. Et tegemist on hästi lihtsa magustoiduga, siis valmistan ma seda üsna sageli ja isegi blogisse on mõned retseptid juba jõudnud nagu nt kohupiimaga eriti kiire magustoit ja šokolaadiga variant. Aga et see lihtne kreem (klassikalise Crème brûlée koostises ei ole ju muud kui vahukoor, munakollased, suhkur ja vanill) kõigil kodus õnnestuks, siis panin kirja ka mõned nipid ja nõuanded, mida tasub järgida, et tulemus perfektne oleks :)

Õige brüleekreem (NB! mitte “kreembrülee”) mustab vanilliseemnetest nagu korralik kringel rosinatest, kuid soovi korral võid kauna asemel kasutada ka korralikku vanillisuhkrut või hoopiski ekstrakti. Kokkadele meeldib maiusele põnevaid maitseid välja mõelda, näiteks Põhjakal olen saanud seda tüümianimaitselisena, restoranis Leib Resto ja Aed on aga populaarseks saanud karamelliseeritud leivaga valmistatud brüleekreem. Sellest magustoidust on saanud üks restorani nö tunnustoite ja mis peakokk Janno Lepiku sõnade kohaselt on menüüs esimesest päevast saadik ja ilmselt jääb sinna kuni viimase päevani. Retsepti ta siiski avaldama ei soostu, sest see on neil suurepäraselt paika timmitud ja juba on teistes söögikohtades nähtud leivaga brüleekreemi koopiaidki. Kuid maitset saab brüleekreemile anda veel ka lavendli, rosmariini, kaneeli, kohvi ja šokolaadiga, samuti peenelt riivitud apelsini- ja sidrunikoore ning mõne alkoholi, näiteks Cointreau ja Amarettoga.


Crème brûlée'd võib küpsetada niisama ahjus või vesivannil. Vesivann tagab muna-vahukooresegu ühtlase ja aeglase küpsemise, sest õhk ahjus on niiske ja temperatuur ei lähe liiga kõrgeks. Tulemuseks on kreemisema ja pehmema tekstuuriga kreem, mis pealt ei ole pragunenud.


Brüleekreemi valmistamiseks ei pea kindlasti kasutama väikeseid ramekine - sama hästi töötab ka üks suur vorm. Sel juhul tuleb lihtsalt küpsetamise lõpu poole kontrollida, et kreemi üle ei küpsetaks - ideaalis peaks kreem ahjust välja võttes olema õrnalt tardunud ja võdisema veel kergelt, sest jahtudes see pakseneb.


Karamellikihti saab teha üldjuhul gaasipõletiga leegitades, kui ka selle köögiriista puudumine ei ole takistuseks magustoidu kodusel valmistamisel, sest suhkru karamellistamiseks on veel kaks lihtsat varianti. Seda saab teha ahjus kreemi grilli all küpsetades, milleks tuleks asetada brüleekreemiga vormid jääd täis ahjuvormiga 4 minutiks kuuma grilli alla. Jää on vajalik, et kreemid ei hakkakas ahjus uuesti küpsema. Alternatiivina võib keeta ise karamelli, milleks tuleks paksupõhjalises potis madalal kuumusel u 5 sl suhkrut kuumutada. Suhkrut ei tohi kuumutamise ajal segada, et see tükki ei läheks, vaid potti võib ühtlase pruunistamise tagamiseks aeg-ajalt kallutada. Potis pruunistunud suhkur vala brüleekreemidele ja aja teelusikaga laiali, et saaksid ühtlase karamellikihi. Enne serveerimist lase kreemil sel juhul u 10 minutit jahtuda, et mitte kuuma karamelliga end kõrvetada.


Prantslased rüüpavad juba 1691.a. väljaantud kokaraamatus esmakordselt mainitud magustoidu  juurde tavaliselt Sauternes'i nimelist dessertveini, mida parima hinna ja kvaliteedi suhtega saab Eestis puuviljase ja värske Reserve Mouton Cadet Sauternes (hind u 18 eurot/750 ml) näol. Marjadega brüleekreemi juurde soovitab sommeljee Tõnis Kuuskmann mekkida hoopis marjast ja mesist, kuid kerge mõnusa happega Nahtgold Beerenasulese't (u 7 eurot); pistaatsiapähklimaitselise magustoidu juurde aga nautida veinilikööri Torres Moscatel Oro (u 10 eurot). Brüleekreemi juurde sobivad surepäraselt krõbedad küpsised, värsked marjad ja puuviljad.


Nipid:
* Kasutatud vanillikaunasid ära viska ära, vaid pese puhtaks ja kasuta nt vanilliekstrakti valmistamiseks. Ülejäänud munavalged saad ära kasutada ka omletis, pavlova või beseede küpsetamisel, samuti võid need ka õhukindlalt suletud anumas sügavkülmutada ja hiljem sobival juhul kasutada.
* Nii munakollaseid suhkruga segades kui ka hiljem sellele segule kuumutatud vahukoort lisades ära vahusta ega klopi, vaid sega lusikaga kergelt läbi. Hoogne kloppimine tekitab kreemi pinnale vahu, mille tõttu jäävad pärast küpsetamist kreemi pinnale augud ja mullid, mis segavad magustoidule ühtlase karamellikihi valmistamist.
* Kindlasti kurna segu enne vormidesse panekut, et eemaldada võimalikud vanillikauna kiud, munatükid jm.
* Et ramekinid suures ahjuvormis ei liiguks, aseta vormi põhja köögirätt, majapidamispaber või rest.
* Vala ahjuvormi peaaegu keev vesi, vormid peaksid selles olema poolenisti sees. Küpsetamise ajaks võiks vormid katta fooliumiga.
* Lase alati ahjust võetud brüleekreemil maha jahtuda, sest kui sooja kreemi hakata pealt karamelliseerima, siis võib see üle küpseda.
* Karamellikihi peaks tegema vahetult enne serveerimist, et see oleks krõbe, aga võid varem valmis teha ja kreeme külmas hoida, kuid mitte üle 3 h, sest muidu muutub see pehmeks ja kleepuvaks.



Pistaatsiamaitseline brüleekreem on üsna sarnane selle magustoidu klassikalise variandiga, kuid pistaatsipähklid annavad sellele ühe ägeda lisanüansi juurde.

Vaja läheb:
5 munakollast
500 ml vahukoort VÕI 400 ml vahukoort ja 100 ml piima (3,5%)
30-40 g peeneks hakitud pistaatsiapähkleid
pool vaniljakauna 
100 g suhkrut + 
4-6 tl karamellikihi jaoks


Lõika terava noaga vanillikaun pikuti pooleks, tõmba seemned välja ja aseta koos kaunaga potti. Lisa koor, piim, peeneks hakitud pähklid ja pool suhkrukogusest. Kuumuta keskmisel kuumusel keemiseni ise samal ajal segades, kuni suhkur on lahustunud. Tõsta pott tulelt ja lase u 10 minutit kaane all tõmmata.

Kuumuta ahi 140 kraadini. Sega munakollased ülejäänud suhkruga läbi. Kurna kooresegu kaussi, seejärel lisa pidevalt vispliga segades (NB! mitte vahustades) munasegu. Kurna muna-kooresegu ja vala 4-6 kuumakindlasse ramekini või muude väiksesse vormi ja aseta need omakorda ühte suurde ahjuvormi. Vala ahjuvormi niipalju kuuma vett, et ramekinid või väikesed vormid oleksid poolest saadik vees, ja küpseta 140 kraadises ahjus 50-60 minutit kuni kooresegu on tahenenud ja võbeleb vaid kergelt. Tõsta vormid restile, lase jahtuda ja tõsta siis neljaks tunniks külma. 

Puista iga kreemi peale u 1 tl suhkrut. Leegita see karamellikihiks. 



Esmaspäev, 13. jaanuar 2014

Šokolaadi-mandlikook ja miks süüa šokolaadi?


Kõigepealt on mul jagada tore uudis - minu uus raamat "Lihtsad ahvatlused" on nüüd olemas ka e-raamatuna! Mugav ja soodne variant neile, kes elavad välismaal või kelle raamaturiiul on juba paberköites teoseid täis saanud ;-)

Laupäeval ilmus LP-s mu tumeda šokolaadi teemaline lugu (digilehe versioon siin). Peamiselt on selles artiklis juttu šokolaadi ajaloost, sest loetelu kasulikest omadustest loo juurde ära ei mahtunud, kuid see-eest panen selle siia postitusse kõik ilusti kirja:) Olen väga tänulik suurepärasele kondiitrile Heidi Pargile, kas jagas mu artikli juures kahte maitsvat tumeda šokolaadiga maiuse retsepti. Heidi valmistatud hõrgutisi saab igapäevaselt tellida ja osta tema pagariärist, kus praeguseks on tööl juba seitse inimest, sest nõudlus tema küpsetiste vastu on lihtsalt niivõrd suur! Heidi on lõpetanud maailma ühe prestiižeima kokakooli The Culinary Institute of America, kus teiste hulkas on oma kokadiplomi saanud Anthony Bourdain, ning töötanud pagarina ka Michelini tärnidega kohtades, sh Joel Robuchoni restoranis L'Atelier New Yorgis! 

Üks hiljutine uurimus näitas, et inimesed, kes söövad šokolaadi mitu korda nädalas, on tegelikult saledamad kui need, kes seda regulaarselt ei tarbi :) Mitte et šokolaadi peaks sööma sageli ja suurtes kogustes, sest sellisel juhul võime saada šokolaadist liigset energiat, vaid et šokolaadis olev rasv väljub tõenäoliselt organismist enne imendumist. Samuti ei muuda šokolaadis olevad kakao flavonoidid kehamassi indeksit selle mõõdukal tarbimisel. Ehk siis kokkuvõttes ei loe mitte ainult kaloraaž, vaid see, milliseid kaloreid tarbime, kuna meie keha ei kohtle kõiki kaloreid ühteviisi.

Tumeda šokolaadi kasulikud omadused:
* Ergutab valutundlikkust vähendavate ja heaolutunnet suurendavate endogeensete opioidide tootmist ajus. Opioidid on kerget eufooriat põhjustavad keemilised ained, mida leidub näiteks oopiumi koostises. Samuti on šokolaadis kofeiini, mistõttu šokolaadisöömine teeb erksamaks ja energilisemaks.
* Aitab hoida ära stressi ja loob hea meeleolu, kuna stimuleerib nn õnnehormooni endorfiini teket. Sellest tingitult tekitab šokolaadi söömine ka head enesetunnet.
* Sisaldab teobromiini, mis kuulub samasse klassi metüülksantiinide nime kandvate alkaloidmolekulidega, mida leidub loosuslikult ligi 60 taimeliigis. Teobromiin aitab tugevdada hambaemaili, samuti on tegemist kerge stimulandiga. Ka šokolaadi koostisse kuuluv kakaovõi mõjub hammastele hästi - vähendab happesust suus ja kaariese naastu tekke ulatust.
* Sisaldab eriti võimsaid antioksüdante ehk katehhiine, mis aitavad tugevdada südame ja veresoonte seinu ning kaitsta keharakke vabade radikaalide kahjuliku mõju eest.
* Šokolaadist saadavate flavonoidide (bioaktiivsed komponendid) mõjul tõuseb nn hea ehk HDL-kolesterooli tase ja alaneb halb kolesterool. Samuti seostatakse flavonoididega UV-kiirguse kaitsemehhanismi, sest need aitavad parandada naha verevarustust ja veesiduvust.
* Flavonoidide ja polüfenoolide sisaldus on šokolaadis vähemalt neli korda kõrgem kui punases veinis, eelkõige aitab see kaasa veresoonkonna haiguste ennetamisele.
* Sisaldab epikatehhiini, mis on kasulik ajurakkudele, kuna soodustab kapillaarides verevoolu ja uute kapillaaride teket.
* Mõjub veresoonte seinte rakkudele lõõgastavalt, aidates alandada kõrgenenud vererõhku.
* Hoiab veresuhkrut teise tüübi diabeedi puhul stabiilsena.
* Sisaldab vitamiine (A, B1, C, D, E) ja mineraale, nagu näiteks kaaliumi, rauda ja magneesiumi.

Niiet sööge tumedat šokolaadi rõõmuga ja süümekaid tundmata!!! Seda enam, et magusa-armastajad on armsamad ja lahkemad inimesed ;-)


Šokolaadi-mandlikoogi retsept ilmus enne jõule Laupäevaleht LP-s koos selle mõnusa jõhvikakastmega valge-šokolaadi toorjuustukoogiga. Tegelikult sobivad mõlemad koogid aastaringseks küpsetamiseks, nii igapäevaseks söömiseks kui ka pidulikemateks juhtudeks. Mulle endale mõlemad küpsetised väga meeldivad ja sööjate suust on ka komplimendid garanteeritud! :)

Seda gluteenivaba mandlikooki olen juba aastaid küpsetanud ja toorjuustukattega versioon sai blogisse lisatud juba päris ammu. Šokolaadiglasuuriga variant meeldib mulle vist tegelikult aga veelgi rohkem ja boonusena saab ära kasutada ka terve paki vahukoort, sest koogi enda sisse läheb ju ainult tobe kogus 0,6 dl, niiet ülejäänule tuleks niikuinii ühel või teisel viisil kasutus leida … :)

Kook:
300 g mandleid
200 g tumedat šokolaadi
0,6 dl vahukoort
1,5 dl (pruuni) suhkrut
0,4 dl rummi
5 muna
näpuotsatäis soola


Kate:
200 g tumedat šokoaladi
1,4 dl vahukoort
röstitud mandlilaaste (soovi korral)


Prurusta mandlid koos šokolaadiga köögikombainis peeneks puruks (kuid mitte jahuks!). Lisa purustamist jätkates vahukoor, rumm ja suhkur. Viimasena lisa munakollased ja sega kõik ühtlaseks.


Vahusta munavalged soolaga pehmete tippudega vahuks (väldi ülevahustamist). Sega kolmandik vahust pähklisegu hulka. Lisa ettevaatlikult segades ülejäänud munavalgevaht kahes osas ja sega ühtlaseks tainaks püüdes vahus võimalikult palju õhku säilitada. Vala tainas 24 cm läbimõõduga  lahtikäivasse korralikult võiga määritud ja kakaoga ülepuistatud vormi ning küpseta 180 kraadises ahjus 30 minutit. Lase jahtuda ja eemalda vormist.


Katte jaoks haki šokolaad ja aseta kaussi. Kuumuta vahukoor keemiseni, vala hakitud šokolaadile ja sega ühtlaseks kreemiks. Lase natukene jahtuda ja laota koogile alustades keskosast. Kata soovi korral röstitud mandlilaastusega. Selleks rösti mandlilaastud kuival pannil kuldseks (ära pruunista).

Neljapäev, 9. jaanuar 2014

Iguazú kosed ja Salta

Eile kui õe juures hommikust söömas olin, mängis telekas tausta(muusika)ks film Pitch Perfect, mis on hästi lahedate a cappella seadetega muusikal. Mu õelapsed - 1,5 aastane Frank ja 3-aasta vanune Fred - kuulavad neid lugusid täiesti lummatult. Kusjuures Fred laulab pidevalt lugu "Please don't stop the music" ja täiesti äratuntavalt - ma olin päris üllatunud (ega teadnud sellest filmist enne midagi), kui Fredi seda mõned kuud tagasi esimest korda laulmas kuulsin … tekkis juba kahtlus, et ega mu õepere pole äkki hakanud Rihannat kuulama:D Mis filmi endasse (treiler siin) puutub, siis seda ma vaadanud ei ole, aga soundtrack (täitsa tervikuna olemas) on küll lahe (ja kõik laulud on minu teada a capella) :) "Don't Stop The Music" on kohe esimene lugu, muuseas ;-)

Aga jätkan Argentiinaga … fotod on ikka nii telefonist kui ka kaamerast ning reisikaaslastelt nagu eelmiseski postituses. Seekord küll rohkem siiski vist telefonist, sest mu kaameraga Saltas tehtud pildid olen ilmselt kogemata ära kustutanud :( Tegelikult oli järgmine sihtpunkt pärast Buenos Airest oli märgalad ehk pampad, aga seal tehtud pildid nõuavad paraku rohkem aega ja pühendumist, kui mul hetkel võimalik on:)

Puerto Iguazu on vähem kui 100 000 elanikuga linnake Brasiilia piiri ääres, mis on täitsa nunnu küngastel paiknev väikeste majakeste ja munakiviteedega linnake, kus paraku suurt midagi teha ei ole. Meiegi olime seal ainult kaks ööd ja läksime sinna - nagu kõik teisedki - selleks, et külastada linna külje all asuvat Iguazu rahvusparki (Parque Nacional Iguazu). Puerto Iguazu's ma pilte ei teinudki, va ühest tänavanurgal olevast banaanipuust - põhjamaalasele alati südantsoojendav vaatepilt ;-)


Rahvuspark asub kokku 550 km2 ja on 1984. a alates UNESCO maailmapärandi nimekirjas. Sealsete võimsate Iguazu koskede kohta kirjutatakse Lonely Planetis, et see on üks muljetavaldavamaid vaatamisväärsusi terves maailmas. Kosed on tohutult suured ja neid on palju!!! Ja igal pool moodustus nende juures vikerkaari. Enim räägitud Garganta del Diablos asub Saatana kurgu nimeline kosk, kuid tegelikult oli seal minu jaoks veel oluliselt ägedamaid koskesid, aga ehk muidugi mõjusid selle kose puhul ilmselt pisut häirivalt ka turistide hordid, mida mujal nii palju ei olnud.





Ja siin siis pildid mõnedest teistest koskedest suvalises järjekorras










Rahvuspargis oli ka igasuguseid toredaid loomakesi, nagu nt ninakarud ehk koaatid, keda rahulikult  pildistada võis, st nad ei lasknud sellest ennast eriti häirida:) Kuna mul endal oli sellest loomast vaid üks telefonipildike


siis lisan siia ka reisikaaslase Aivar Orase armsa foto

ja Aivar Pihelgase oma ka

ja palju oli kirjusid liblikaid, kes kellegi pähe, nina peale või õlale lendasid või niisama endale meelepärases kohas koha sisse võtsid ja tiibu sirutasid



Black Tegu ehk tohutu suur sisalik, kes sõi kõike, mida talle visati alates kõikvõimalikust toidust, lõpetades salvrättidega ...

ja siin on Tambet Leesmenti foto samast loomast

Puerto Iguazust lendasime kohe järgmsiel hommikul edasi hästi säilinud koloniaalarhitektuuri poolest tuntud Andide jalamil asuvasse armsasse linnakesse nimega Salta (rajatud 1582). Eriti kuulus on sealses arheoloogiamuuseumis MAAM asuv inkade poolt u 500 aastat tagasi ohverdatud tüdruku eriti hästi säilinud muumia

Kui keegi Saltasse peaks sattuma, siis ööbida soovitaksin tõeliselt armsas külalistemajas Bloomers B&B -lisaks suurepärasele asukohale linna südames oli seal ka reisi parim hommikusöök. Kusjuures, croissant'ide kohta ütlevad argentiinlased ägedalt "media luna" ehk poolkuu …

Salta katedraal

San Francisco kirik

See on Aivar Orase foto 

















 Aivar Orase pilt


Esmaspäev, 6. jaanuar 2014

Buenos Aires

Nonii, lõpuks siis teen ära oma esimese Argentiina-teemalise postituse:) Tavaliselt üritan üht-teist ikka reisil olles kirja saada, kuid seekord läks paraku teisiti, sest internetileviga paikadesse me ülemäära tihti ei juhtunud. Kuna ma ühe suure postituse Argentiina kohta otsustasin temaatiliselt väiksemateks tükkideks jagada, kuid paar uutest draft'idest ei salvestunud, siis paraku läks mul suur osa juba tehtud tööst kaduma, niiet motivatsioonile reisist blogimiseks see just ülemäära hästi kaasa ei aita … Seekord siis vähem juttu ja rohkem pilte :)

Fotode osas ütlen igaks juhuks kohe ära, et kuna ma lihtsalt ei jõua kõigist reisil tehtud raw-failidest läbi närida, siis on enamik selle postituse pilte tehtud telefoniga. Ja vahel on ka mõned mu toredate reisikaaslaste fotod - aitäh mõlemale Aivarile ja Tampsile! Kõigi nende tehtud piltide juures on autor kirjas ehk siis need, mille juures märget kellegi teise osas pole, on minu enda tehtud. Kõiki fotosid vähendasin (isegi telefonipilte), et need blogi liiga aeglaseks ei muudaks. Suuremalt saab kõiki fotosid näha, kui neil klikata (kuigi ikka ülipisikesena). See-eest aga soovitan lugemise ajal kuulata ühte ilusat lugu Nina Simone'ilt :)

See-eest aga jõudsin kirjutada Argentiina toidu-teemalise artikli viimasesse LP-sse ja teha loo juurde ühe lihtsa dulce de leche'ga tiramisu. Digilehes on see lugu olemas tervikuna ja pilte on ka rohkem juures, niiet kõige parem on ilmselt üldsegi sealt lugeda.

Kui ma tavaliselt reisin nii, et ostan ära lennupiletid ning ülejäänud asjad (nt majutus ja see, kus käia, mida teha) selguvad oluliselt hiljem või vaatame üldsegi kohapeal, siis seekord juhtusin reisile, kus kõik oli juba minu eest ette ära planeeritud - vahelduseks omamoodi tore :) Aga ega reiside etteplaneerimine olegi viimasel ajal just mu tugevaim külg … Näiteks sõidan juba sel neljapäeval kümneks päevaks Itaaliasse ja peale lennupiletite pole suurt muud midagi kindlat veel paika pandud :) Ühest küljest on muidugi tegemist turvalise Euroopa riigiga, kus juba päris palju käidud, kuid ikkagi … selle asemel, et pisutki eeltööd teha, ma hoopis küpsetan, pildistan, kirjutan, üritan Argentiina fotodega tegeleda, saan õhtuti sõpradega kokku ja käin väljas ... Elu on muidugi siiani näidanud, et kõik reisid on alati ülitoredad vaatamata sellele, kas ja kui palju neid planeerida ja ette valmistada, niiet muretsemine oleks siinkohal liiast (nagu alati) :) Aga kui olen vahete-vahel mõelnud, et ma lähen lihtsalt vooluga kaasa, tehes neid asju ja olles koos inimestega, kes mulle meeldivad, ilma et ise eriti aktiivne oleks või endale eesmärke seaks, siis jõuludeks ühelt sõbralt saadud tass, millel oli kirjas tsitaat Mike Tysonilt - "Everybody has a plan until they get punched in the face" -, mu taolisi mõtteid siiski hajutas :) niiet võib vist samamoodi jätkata?! ;-)

Kuna ka Argentiinasse minek oli suhteliselt spontaanne otsus, siis enne reisi lugesin läbi vaid Liis Kängsepa raamatu "Minu Argentiina", mis oli ladusalt kirjutatud, igati huvitav ja informatiivne teos - Buenos Aireses elu-olu, argentiinlaste käitumismaneeride ja toitumisharjumuste kohta annab see ikka päris hea ülevaate. Kiidaks ka teist reisil loetud sellesse sarja kuuluvat raamatut ehk Ivo Tšetõrkini  teost "Minu Amazonas", mis küll ei ole otseselt Argentiinaga seotud, kuid kui Ladina-Ameerikasse minek on, tasub silmaringi avardamiseks kindlasti tutvuda. Vabalt hispaania keelt rääkiv (mis on seal eriti oluline, kuna vist 99% kohalikest ühtegi muud keelt ei räägi) Ivo oli muuseas ka meie laheda Argentiina-reisi korraldaja:) Ja just sellel kohal, kus Iffi raamat pooleli jääb või õigemini - need teemad, millest ta üle hüppab - on käsitletud Kaupo Kikkase raamatus "Amazonas. Elu ainus foto", mida loomulikult samuti soojalt soetada soovitan - mõnus lugemine kombineeritud superlahedate fotodega!

Meie esimene ja viimane peatus Argentiinas oli pealinn Buenos Aires, kus olime kokku päris mitu päeva, aga kolme nädala sisse mahtus veel matkamine Andide pilvemetsades, rahvusparkide ja märgalade külastamine ning palju muud põnevat. Muuseas, ametlik Argentiina peeso vahetuskurss on 5,7 peesot USA dollari eest, aga tegelikult saab nö mustal turul vahetada täitsa vabalt ka 9 peesoga ehk ligi kaks korda soodsamalt. Peab lihtsalt olema ettevaatlik, et valeraha osta ei satu. 

Liis ütles mulle oma raamatut andes, et november pidavat olema ilusaim aeg Buenos Airesesse minekuks, sest just siis puhkeb õide imeline lilla mimoosilehine jakaranda (ladina keeles jacaranda mimosifolia). Ka kevadine temperatuur ehk u 25 kraadi on eestlase jaoks ideaalne, sest paaril järgmisel kuul ligi 40 kraadini ulatuvat suvekuumust on suurlinnas juba suhteliselt raske taluda. Kohalikud elanikud pidid jaanuaris võimaluse korral pealinnast ära puhkama sõitma ja sel ajal on linn praktiliselt tühi, kui gringodest turistid välja arvata. Siin aga mõned pildid sellest üliarmsast lillast puust - meil oli ikka superajastus :):):)









Buenos Airese üks sümbolitest - obelisk



 See foto obeliskist on Aivar Orase oma

Mulle see linn tohutult meeldis! Buenos Aires oli vaheldusrikas ja põnev - ühes linnaoasas on vanad munakividega kaetud kitsad teed ja koloniaalstiilis väikesed majad, teises laiad mitmerealised bulvarid ning võimsad pilvelõhkujad või 19. sajandi lõpus Pariisi eeskujul Hausmanni stiilis ehitatud hooned. Linnas oli palju suurepäraseid liharestorane ja õdusaid kohvikuid, ägedaid käsitöö poode ja vanakraamiturge. Mina läheks Buenos Airesesse iga kell tagasi:)



Siin üks Tambet Leesmenti foto

Ja siin üks Aivar Orase oma

Maailma kenaduselt teiseks valitud suur El Ateneo raamatupood asub endises teatrimajas - suurepärase pildi tegi jällegi Tambet

Kuigi kõige ägedam linnaosa Buenos Aireses on minu arvates Palermo, kus kohalikud ise hängimas käivad, siis ka vanim linnaosa San Telmo on igati tore koht:) Meie elamine asus just San Telmos ja sealsel keskväljakul Plaza Dorregol toimus laupäeviti vanakraamiturg, kus müüjad jt kohalikud olid ennast igasugustesse naljakatesse ja kummalistessse kostüümidesse riietanud.










Siin paar pilti San Telmost ka






Selle foto autor on Aivar Oras

Turistikas La Boca linnaosas käisime niisama jalutamas - keda see kant lähemalt huvitab, siis siin on sellest lähemalt räägitud). 

Selle ülilaheda foto autor on Tambet Leesment

Ja järgmised kaks tegi Aivar Oras




Ja siin veel paar fotot Aivar Pihelgaselt ka - Argentiina on ju kuulus tango-maa :)



Üks Buenos Airese vaatamisväärsusi on Recoleta surnuaed, kuhu on maetud igasugused tähtsad, kuulsad ja rikkad argentiinlased alates presidentidest, lõpetades Nobeli preemia saajatega, sh nt Evita ehk Eva Peron. Maailma ilusaimate surnuaedade hulka valitud matmispaik on midagi hoopis muud, kui tavapäraselt harjunud oleme.














Mõned haukambrid on hoolitsetud ja värskete lilledega, teised jällegi koristamata ja unarusse jäetud … Mausoleumide sees on kirstud või urnid





Ja siin veel kaks Aivar Orase pilti


Järgmised kaks on Aivar Pihelgase fotod




Järgmine kord siis juba Andide pilvemetsadest jm toredatest kohtadest :)