Esmaspäev, 27. veebruar 2017

Kohevad vastlakuklid pohla-šokolaadikreemiga



Võrreldes ülejäänud toiduga ei ole vastlakuklid mingi erand - ka need on parimad just ise tehtuna! Ja ilmselt pole ma üldse ainus, kes leiab, et just tema tehtud on maailma parimad kuklid, aga usaldan oma vana head retsepti ja siiani ei ole see mind kordagi veel alt vedanud :)

Pean tunnistama, et minul suure magusasõbrana, kes hea meelega lisaks enda omale alati ka veel vähemalt ühe kaaslase magustoidu või koogitüki nahka pistab, ei ole mul mitte mingisugust raskust kunagi olnud, et enda vastlakukkel kellelegi ära anda. Kuid ise valmistatud kuklitega on lood hoopis teised! Kui ikka kohevad värsked pehmed lõhnavad saiad ahjust võtad, on raske vastu panna ka neil, kes vastlakuklitest muidu eriti ei vaimustu nagu ma isegi. Ma ise söön neid kukleid reeglina päris mitu tükki ära :) Kui sinna vahukoore asemel veel maitsev kreem vahele teha, siis on maitsenauding garanteeritud!

Kuna pärmitainas armastab nii kerkimisel kui ka küpsemisel niiskust, siis on auruahi superhea variant selle valmistamiseks. Minu auruahjul (Electrolux CombiSteam Pro EOB9956XAX) on isegi vastav programm, aga igaks juhuks mainin, et kasuta seda vaid selleks nö põhikergituseks, mitte esimese ega viimase poole tunni puhul.

Vastlakuklite retsept on küll mu blogis juba ammu olemas, aga seekord lisasin ka täpsustused ja täiendused - eks ma olen aastate jooksul ikka õnneks targemaks saanud;-) - ja tegin täidise hoopis toorjuustu, valge šokolaadi ja pohladega. Loomulikult võib alati kreemi valmistada klassikaliselt vahukoorest või vahukoorest ja toorjuustust, kuid vahelduseks on selline roosakas hapuka nüansi ja valge šokolaadi mekiga kreem päris tore.

Kukleid saab sellest taina kogusest u 20 +/- 2 ehk vahel tuleb mul neid 18, vahel 22 :) Arvestada tasuks, et kui lõikad taina juppideks, millest pallid vormid, siis ühe portsu kaal võiks olla u 50 g.

Järgmine foto on aga üks kiire telefoniklõps otse ahjust võetud kuklitest - pärast seda tõstsin need kohe restile jahtuma, et ka alumine pool oleks krõbe, mitte ei tekiks kuumal pannil saiakeste alla kondensvedelikku, mis need alt pehmeks muudab.


Pärmitaiast küpsetised on parimad just samal päeval, õigemini isegi loetud tundide jooksul, niiet eelmisel päeval ei soovita kukleid valmis küpsetada. Pigem teha tainas õhtul valmis ja jätta ööseks külmkappi. Kuigi kerkimiseks on vaja sooja niisket tuuletõmbuseta kohta, siis saab taina ka külmas hoides kergitada, kuid see võtab tunduvalt kauem aega ning hiljem on seda vaja enne küpsetamist toatemperatuuril soojeneda lasta.

Ka pärmitaina valmistamise nipid said paar aastat tagasi ilusti kirja, aga igaks juhuks kordan olulisimad asjad üle. Kindlasti peab arvestama:
* Piima temperatuuriga, sest liiga kuumas vedelikus pärmiseened võivad hävida ega paljune ja tainas ei kerki; liiga jaheda vedeliku puhul aga ei pruugi pärmiseened aktiviseeruda ehk tainas kerkima hakata. Termomeetriga ei ole siiski vaja piima soojust mõõtma hakata, paras on 30-40 kraadini soojendatud vedelik.
* Taina kerkimiseks retseptis ettenähtud ajaga, sest liiga kauaks kerkima jäänud tainas võib muutuda hapuks, mistõttu sellele jääb mõrkjas ja kibe kõrvalmaitse ning vajub küpsetamisel kokku.
* Ahi peab kindlasti olema eelkuumutatud nagu kõigi teiste küpsetiste puhulgi kui just retseptis ei ole teistmoodi kirjas.
* Tainast üleliigse õhu eemaldamine ehk taina nö allalöömine ja segamine pärast kerkimist on oluline, et edasist kerkimist ergutada, sest nii saab tainas õhku juurde ja käärimisaeg pikeneb. Saiad tulevad siis kohevamad ja maitsvamad.


Kuklid:
2,5 dl nö käesooja piima ehk u 37 c soojendatud piima
30 g pärmi
500-550 g nisujahu
0,5 tl soola
5 sl suhkrut
1 toasoe muna
80 g võid
1 tl jahvatatud kardemoni (soovi korral)
1 muna (kuklite määrimiseks)

Kreem:
200 g pohli
3 sl suhkrut
2 želatiinilehte
100 g valget šokolaadi
400 g toasooja toorjuustu
tuhksuhkrut (peale raputamiseks)

Lahusta pärm käesoojas piimas. Lisa 250 g sõelutud jahu, sega läbi, kata rätiga ja jäta soojemasse ja võimalusel niiskesse tuuletõmbuseta kohta umbes pooleks tunniks kerkima, kuni tainas hakkab pisut mullitama. Sulata või ja jäta jahtuma - tainale lisamiseks ei tohi see olla kuumem kui toasoe.

Sõtku eelkergitatud tainasse kergelt vahustatud muna, sulatatud või, ülejäänud 250-300 g sõelutud jahu, suhkur, sool ja kardemon. Sõtku tainast seni, kuni see on ühtlane, elastne ja kerge läikega ning hakkab kausi ja käte küljest lahti lööma. Samas ära üle sõtku, sest muidu muutub tainas kleepuvaks ja venivaks ning kaotab kohevuse. Kätega sõtkudes kulub aega u 10 minutit; lauamikserit (KA kiirus 2) kasutades u 2 minutit. 

Sõelu tainale natuke jahu, kata kauss köögirätiga ja jäta veel umbes tunniks kerkima, kuni see on enam-vähem kahekordistunud. Vajuta tainast üleliigne õhk välja (st vajuta tainast nõu äärtest keskpaiga poole ja sõtku läbi), aseta jahusele pinnale, vormi piklikuks ja lõika noaga u 20 ühesuuruseks tükiks (ühe tüki kaal võiks olla u 50 g). Veereta käte vahel või jahuga kaetud pinnal ilusad ühtlased siledad pallid. Laota tainapallid küpsetuspaberiga kaetud ahjuplaadile jättes neile vähemalt 4 cm vahed, kata köögirätiga ja lase veel umbes pool tundi kerkida, kuni need muutuvad veelgi õhulisemaks. Seejärel pintseldada lahtiklopitud ja natukese vee või (vahu)koorega segatud munaga ning küpseta ahjus 220 kraadi juures 15 minutit, kuni kuklid on kuldpruunid. Tõsta kuklid restile, lase jahtuda ja lõika sakilise noaga „kaas” pealt ära. 
Aseta želatiinilehed külma vette; pane pohlad suhkru ja natukese veega (paar sl) kastrulisse. Kuumuta marju keskmisel kuumusel aeg-ajalt segades ja puulusikaga neid kergelt katki vajutades kuni need on pehmeks muutunud ja purunenud (kulub u 10 minutit). Suru pohlad läbi sõela, sega saadud püree hulka  ligunenud ja kuivaks pigistatud želatiinilehed ning jäta jahtuma. 

Sulata šokolaad ja sega visplit kasutades toorjuustu hulka, lisa pohlasegu ja sega ühtlaseks.  Aseta kreem külmkappi tahenema; kui on kiire, siis pista 10ks minutiks sügavkülma. Piisavalt tahenenud kreem tõsta kas lusika või pritskoti abil kuklitele. Võid kuklist ka natukene sisu välja uuristada, et saaks rohkem täidist panna. Kõige peale aseta tainast „kaas” ning raputa läbi sõela soovi korral peale tuhksuhkrut.

Neljapäev, 23. veebruar 2017

Tummine šokolaadikook õhulise vanillikreemiga kodumaa sünnipäevaks



Kodumaa sünnipäeva puhul tehtavaid toitusid vaadates jääb mulje nagu Eestis midagi muud peale kilu, heeringa, rukkileiva ja kama nagu ei olekski ... :) Kuigi kama mulle meeldib (blogiski on sellega retsepte juba omajagu) ja siin veel üks kreemine maasikatega juustutort, siis tahtsin siiski valmistada vabariigi aastapäeva magustoiduks midagi teistmoodi, kui mõni traditsiooniline kamajahuga maius, kuid samas ikkagi meie armsa lipu värvides. Loomulikult aitasid sinise värvi osas välja vanad head rukkililled, täpselt nagu selle mahlase šokolaadibiskviitide ja kohupiimakreemiga koogi puhul :)




Kuigi sinist värvi saab kreemidele lisada toiduvärvi ja nonparnelle kasutades, siis kodumaa sünnipäevaks on parim koogikaunistus ikkagi meie oma armas rahvuslill! Rukkilille õied tasub suvel kas sügavkülma panna või ära kuivatada, et oleks võimalik talvekuudel kookide ja muud magustoitude ehtimiseks kasutada. Mina kasutan mõlemat varianti - terve õied on sügavkülmutatud karbis ja peale raputatud õielehed on kuivatatud.


Põhjaks oleva brownie-tüüpi koogi küpsust saad tikuga kontrollida - kui torkad tiku u 2 cm äärest koogi sisse ja see ei ole mitte tainaga kaetud, vaid tainapuruga, siis on kook küps. Kindlasti väldi šokolaadikoogi puhul üleküpsetamist - pigem lase koogil natukene vähem aega ahjus olla, kui kauem, sest muidu muutub see kuivaks ja pudisevaks. Kook küpseb pärast ahjust välja võtmist vormis veel ka pisut edasi.


Kui Sul on aega, aseta vorm koos tainaga enne ahju panekut tunniks külmkappi. Enne küpsetamist taina külmas hoidmine tagab, et kook on eriti krõbeda ääre ja pealispinnaga ning keskelt mõnusalt pehme. Sel juhul küpseta kooki 5 minutit kauem.

Retsept ilmus ka Laupäevaleht LP-s.


Kook:
250- 300 g tumedat šokolaadi
60 g nisu- või toortatrajahu
0,5 tl küpsetuspulbrit
näpuotsatäis soola
60 g naturaalset kakaopulbrit
250 g toasooja võid
200 g (pruuni) suhkrut (nt heledat või tumedat muscovado’t, fariinsuhkrut, demerara’t)
4 toasooja muna
2 sl kanget kohvi, konjakit või brändit
peotäis või paar röstitud ja hakitud metspähkleid või hakitud Kreeka pähkleid (soovi korral)

Tükelda šokolaad ja sulata sellest 200 g. Sega sõelutud jahu soola, küpsetus- ja kakaopulbriga läbi. Vahusta suhkur ja või kohevaks vahuks. Lisa edasi vahustades ükshaaval munad lisades järgmise kui eelmine on võivahuga segunenud.

Sega sulatatud šokolaad õrnalt võivahu hulka, samuti lisa tükeldatud šokolaad, kohv või alkohol ning jahusegu, soovi korral ka hakitud pähklid. Proovi võimalikult vähe segada, et õhku tainas säilitada. Kasuta segamiseks spaatlit tainast alt üles tõstes ja kaussi samal ajal keerates. Tõsta tainas küpsetuspaberiga voodertatud 20X30 cm vormi, silu pind ja küpseta ahjus 180 kraadi juures 25 minutit.  Lase koogil vormis jahtuda ja lõika ruutudeks.

Kreem:

150-200 g (1 karp) toasooja toorjuustu
3 sl peen- või tuhksuhkrut
1 sl vanillisuhkrut
2 dl (1 tops) vahukoort

Vahusta toorjuust suhkrutega, lisa vahukoor ning vahusta tugevaks kreemiks. Laota kreem kas spaatli või pristkoti abil koogile. Võid koogi ka enne meelepärasteks tükkideks lõigata. Kaunista kuivatatud või külmutatud rukkililleõite, riivitud või hakitud tumeda šokolaadi, nonparnellide või hakitud pähklitega. Samuti sobivad lisandiks marjad (maasikad, vaarikad, mustsõstrad, mustikad, pohlad).



Kolmapäev, 22. veebruar 2017

Pisut teistmoodi kiluvõileivad



Varasematel aastatel, kui sotsiaalmeedia on meie kodumaa sünnipäeva puhul kiluvõileibade- ja heerigateemalistest postitustest üle ujutatud, olen alati mõelnud, et ei hakka ise omalt poolt enam sellesse tegevusse panustama. Niiet selgi korral ma vabariigi aastapäeval oma kiluvõileibu erinevalt enamikest kaasmaalastest ei pildista (ausõna!), see-eest aga panen kirja veidi teistmoodi idee - keedetud (vuti)munadega on kiluvõileibu söödud juba küll ja küll! :)

Kiluvõileiva retsepti ma siiski jagama ei hakka - usun, et võileiva valmistamine on asi, millega saavad hakkama ka need, kes muidu tõesti mitte kunagi kööki ei satu ja ühtegi muud toitu teha ei oska. Tean vähemalt ühte sellist inimest :D ja usun, et kuigi kiluvõileib on tavapärasest (või, juust, sink) pisut erinev, siis allolevatest instruktsioonidest täiesti piisab, et igaüks saaks vabariigi aastapäevaks maitsva kalaleiva tehtud ;-) Kui aga tundub ikka keeruline ja oleks retsepti vaja, siis soovitan vaadata võileiva tegemisõpetust saatest Terevisioon :D 

NB! Paremal üleval pool olev vutimuna on sellepärast imelik, et sellel oli kaks rebu ... Lihtsalt pidin ära mainima :D


Kiluvõileivad praetud vutimunaga

Rösti leib kas rösteris või kuival pannil; suurema koguse jaoks laota leivaviilud küpsetuspaberiga kaetud ahjuplaadile ja küpseta need ahjus 200 kraadi juures krõbedaks. Määri pisut jahtunud leivale võid, aseta vürtsikilufileed ning tee terava noaga ristipidi kerged sälgud, et kiluleiba lihtsam süüa oleks - ilma hakkimata tuleb tavaliselt ühe ampsuga terve kilufilee kaasa.

Prae vutimunad kuumal pannil õli sees ühelt poolt paar minutit kuni munavalge on läbi küpsenud (kollane võiks jääda vähemalt pooleldi vedelaks), tõsta soovi korral majapidamispaberile, et üleliigsest õlist lahti saada ja pisut jahtuda lasta, seejärel aseta igale leivale üks muna ja puista peale hakitud murulauku või rohelist sibulat. Naudi kohe!


Esmaspäev, 20. veebruar 2017

Brokoli-kõrvitsapüreesupp lihavabaks esmaspäevaks



Kuigi mul ei ole midagi lihavaba esmaspäeva vastu, siis ise ma seda kahjuks pidada ei saa, sest lihaisu, millest just reedel oma böffi-postituses kirjutasin, on lihtsalt niivõrd suur :D Sellegipoolest jagan ühe mõnusa kreemise ja toitva supi retsepti, mida ise aeg-ajalt valmistan. Esmakordselt tegin seda sügisel, kui minu Brüsselist külla tulnud õde soovis kõrvitsasuppi. Kuna aga mul oli parasjagu veel ka üks pisike brokoli külmkapis, otustasin sellegi supi sisse lisada ja nüüd olengi sel talvel (nii palju, kui sellest ajast üldse olen saanud erinevate reiside vahel aega kodus olla) seda juba mitmeid kordi just niimoodi teinud, kuigi erinevaid kõrvitsasuppe on mul blogiski mitu tükki.

Kõrvits teeb supi kreemjaks ning koort ega toorjuustu ei olegi vaja lisada. Supi paksust saad reguleerida puljongiga. Mina kasutan supi valmistamisel enamasti sügavkülmas olevat kõrvitsapüreed, sest tavaliselt on kõrvitsad nii suured, et pärast ühe toidu valmistamist jääb enamus sellest üle. Viimane kõrvits, mille söögiks ära kasutasin, kaalus 18 kg! Kõrvitsa eest tänan tädi Tiinat, aga selle puhastamine ja ahjus röstimine võttis aega terve õhtu ja karpides täidab see ära ühe keldris oleva sügavkülmiku sahtli, kuigi osa kõrvitsast läks kohe supiks ja koogi sisse.

Sügavkülmutamiseks puhastan kõrvitsa, lõikan selle viljaliha suuremateks tükkideks, küpsetan ahjuplaadile laotatult pehmeks (180 kraadi juures kulub u 30 minutit), püreestan saumikseriga (võib kasutada ka köögikombaini), jaotan karpidesse, lasen jahtuda, panen karpidele kaaned peale ning asetan seejärel sügavkülma. Siis on alati hea võtta, kui vaja mõnda soolast või magusat rooga teha, kuid küpsetistesse lisamiseks tuleks püree eelnevalt sulatada ja üleliigsest vedelikust nõrutada. Õnneks supi sisse võib püree pmst ka otse sügavkülmast võtta, kuigi mina võtan tavaliselt selle ikkagi varem sulama.


Brokoli-kõrvitsapüreesupp

1 keskmine sibul
1-2 küüslauguküünt
0,5 tl tšillihelbeid
1 keskmine brokoli
vähemalt 500 g puhastatud tükeldatud kõrvitsat või kõrvitsapüreed
vähemalt 5 dl kanapuljongit
u 100 g kõva laagerdunud juustu
maitse järgi: soola, pipart, kuivatatud ürte, tšilli- ja paprikapulbrit
lisandiks: extra virgin oliiviõli, fetajuustu, röstitud kõrvitsaseemneid

Haki sibul ja kuumuta seda poti põhjas natukese õli ja või sees keskmisest pisut madalamal kuumusel aeg-ajalt segades u 8 minutit, kuni sibul on pehme ja klaasjas, kuid ei ole pruunistunud. Lisa hakitud küüslauk ja tšillihelbed ning kuumuta segades veel umbes minut. Seejärel lisa puhastatud ja tükeldatud brokoli ja kõrvits või kõrvitsapüree ning kanapuljong. Samuti aseta potti juustu konts, mille muidu ära viskad.

Lase supil keskmisel kuumusel keeda kuni kõrvits ja brokoli on pehmed, seejärel eemalda juustukonts, püreesta supp ja lisa riivitud juust. Aseta pott pliidile tagasi, kuumuta, kuni juust pisut sulab, maitsesta ja serveeri. Peale võid niristada oliiviõli, riivida veel juustu, puistata fetajuustu kuubikuid ja röstitud kõrvitsaseemneid või seemnesegu. Kõrvale on eriti hea krõbeda koorikuga sai või röstitud seemneleib.


Reede, 17. veebruar 2017

Böff - ajatu klassik


Böffist olen küll juba korra blogis kirjutanud, aga et sõbrapäevaks tundus see igati kohane toit - tervislik ja kerge, aga samas piisavalt "kirglik" ;-) - siis võtsin selle pildistamise veel korra ette:) Retsept koos foto ja alloleva jutuga läks koos ühe mu lemmiku jahuvaba tummise ja metspähklise šokolaadikoogiga Valentipäeva puhul Laupäevaleht LP-sse, mille veergudel juba homme jagan meie kalli kodumaa sünnipäeva tähistamiseks sobivaid suupisteid. 

Böff, mille söömist veel 10 a tagasi ettegi ei kujutanud (appi, toores liha ja muna!!!!), on saanud viimaste aastate jooksul mul nii sagedaseks toiduks, et valmistan seda kodus vähemalt korra nädalas ja välja sööma minnes valin peaaegu alati just tartari enda eelroaks. Ja kui varem võtsin pearoaks reeglina kergema kalaroa, siis nüüdsel ajal on mind raske midagi muud peale veiseliha sööma meelitada ... :) Loodan, et viimaste aastate pidev  tungiv vajadus igal võimalusel täiesti toorest (böff, pastrami või carpaccio) või maksimaalselt rare-küpsusastmes veiseliha süüa peagi üle läheb, seniks aga jagan näpunäiteid parima böffi valmistamiseks. Seekord on liharoog südamekujuline; isegi röstitud saiast tegin väikeste piparkoogivormidega südamed, et paremini sõbrapäeva teemasse haakuda :) :) :) 

Toredat ja maitserohket nädalavahetust!!!


Boeuf a la tartare ehk hakitud veiseliha, mille kohta eestlased koduselt “böff” või “tartar” ütlevad, on ajatu klassik, mille leiab ka paljude restoranide menüüst. Kuid siingi kehtib reegel: ise tehtud, hästi tehtud, sest enda valmistatud on alati parim, kuna tead täpselt, kui värske on tooraine (böffi puhul on see eriti oluline!) ja milliseid lisandeid kasutada, et enda jaoks parim tulemus saavutada.

Mina eelistan böffi valmistada liha noaga kraapides, kuid võib kasutada ka hakklihamasinat või poest ostetud veisehakkliha; kuuldavasti töötlevad mõned inimesed liha böffiks ka köögikombaini kasutades. Lihalt eemalda kindlasti kelmed enne töötlemist, kuid rasva soovitan alles jätta - see teeb böffi mahlasemaks ja maitsvamaks.

Kanamuna kollase asemel sobib böffi lisandiks väga hästi ka vutimuna kollane. Toore asemel võid kasutada külmutatud munakollast, sest sügavkülmas muutub selle tekstuur kreemjaks. Selleks aseta terve toores muna 24-ks tunniks sügavkülma seisma. Külmunud muna sulata, koori, eemalda vedelaks muutunud munavalge ja kasuta hangunud kollast.

Hindan böffi puhul lähenemist “less is more”, et võimalikult palju liha enda maitset tunda, kuid lisandid ja nende rohkus on samuti igaühe enda maitse asi. Näiteks võib lisaks retseptis toodud koostisainetele liha hulka segada pisut extra virgin oliiviõli, hakitud oliive või jalapeno pipart, Worcestershire või Tabasco kastet, peeneks hakitud marineeritud kurki, sinepit, sidrunimahla või mõnda vürtsikat punast kastet (Adžika, ketšup vmt). Kõiki loetletud lisandeid võib pakkuda ka böffi kõrvale.

Kuigi traditsiooniliselt serveeritakse selle liharoa juurde enamasti pits viina, et võimalikke toorest lihast ja munakollasest saadavaid baktereid hävitada, siis tegelikult sobib böffi juurde väga hästi mõni valge (nt riesling) või kergem punane (nt pinot noir) vein; šampanja on aga alati kindlapeale minek, eriti pidulikul puhul.



300-400 g veise sise- või välisfileed vm pehmemat tükki (nt petite tender)
värskelt jahvatatud musta pipart, soola(helbeid) ja pisut (u 0,5 tl) suhkrut
1-2 sl kappareid
1 šalottsibul või pool väikest punast sibulat
2-3 anšoovise- või vürtsikilufileed
peotäis hakitud murulauku
2 munakollast
röstitud saia või leiba

Kraabi noaga liha peeneks, allesjäänud tükk haki nii peenelt, kui vähegi saad. Sega soola(helveste), musta pipra, suhkru, kapparite, peeneks hakitud sibula, anšoovise või kilu ja murulauguga läbi. Kui on aega, aseta kausile kile ja lase külmkapis u tunnikene maitsestuda; kui ei, serveeri kohe. Jaota lihasegu kaheks (võid kasutada südamekujulist piparkoogivormi), tee kummagi portsu keskele süvend ja aseta sinna munakollane ning serveeri koos röstitud saia või leivaga. Peale jahvata veel soovi korral musta pipart ning puista soola(helbeid) ja hakitud murulauku.

Kolmapäev, 15. veebruar 2017

Krõbedad maisisuupisted ja elust Balil (1. osa)


Kõigepealt ütlen ära, et kõiki pilte saab suurelt vaadata neil klikates :) Blogis on lihtsalt kokku pressitud variandid, mida aga saab normaalsemana näha, kui neil peal klikk teha ;-)

Balist kirjutamist peaksin alustama sellest, et ilm on hullult soe! :) Sain kolme nädala jooksul seal olles ja ka paraku pärast seda pidevalt neilt, kes ise lähiajal Balile minemas, murelikke küsimusi sealse ilma kohta ja ütlen kohe ära, et kuigi Balil vahel veits sajab, siis ilm on kogu aeg nii soe (u 30 kraadi), et isegi öösel saab olla lühikeste varrukate ja paljaste jalgadega. Salli panin endale reeglina siis ümber, kui külma õhuga konditsioneeriga autos v söögikohas olin, kuid muidu võib ka öösel kella 5 ajal mootorrattaga ringi kihutada ainult kleidi väel ;-) ja isegi kui vihmasaju ajal väljas kõndida, hakkab palav ja nahk on peagi märg, kuigi sellel on oma osa ka suurel õhuniiskusel, mis seal koguaeg on. Seetõttu nt kuivavad asjad ära vaid päikese käes - kui märjad asjad niisama nöörile riputada ja õue jätta, siis on asjad hiljem veel märjemad, kui algselt :) Toas aitab asju (nt bikiine) kuivatada konditsioneer.

Balist rääkides ei saa üle ega ümber nende ohverdamis- ja pühitsemistraditsioonist, mis on elanike igapäevane elu osa. Ära ei tasu ehmatada, kui sinuga rääkival kohalikul on riisiterad kaela peal või otsa ees - see on osa igapäevasest pühitsemisest. Samuti on nii turul kui ka tänavanurkadel müügis ohverdamiseks vajalikke asju ning ohvriande leiab nii tänaval maas, mootorrataste ja autode peal ja sees kui ka kõikvõimalikes muudes kohtades. Ohverdada tuleb igapäevaselt, et hoida pahad vaimud eemal ja head ligi meelitada :) Suuremaid tseremooniaid tehakse templites, aga muideks ka hotellides - meie hotellis Ubudis kestis see meie rõdu all suisa üle tunni aja :)



Nii kodus ohvriande ette valmistamas (nagu järgmisel kolmel fotol)




kui ka turul müümas (nagu järgnevatel piltidel) nägin ainult naisi :)






resto trepil


Kõigis autodes :)




Üks rakendus, mis enne reisi endale telefoni lae, on WhatsApp! Seda kasutavad kõik - autojuhid, reisikorradajad, taksojuhid (Uber jt), kokakursuste läbiviijad jne jne. See on parim vahend Balil nii kõigi asjade ajamiseks ja orgunnimiseks kui ka oma sõprade ja tuttavatega suhtlemiseks. Mina sain selle äppi endale eelmisel aastal ühel jõulupeol ja see hämmastab mind ennastki igapäevaselt, kui palju ma seda kasutan suhtlemiseks erinevate inimestega (sõbrad, tuttavad, trennikaaslased jt) Eestis, aga Balil olles on see tõesti asendamatu äpp.

Ja üks asi veel, mille kohta hästi palju küsitakse, on raha. Mina lähtusin oma sealsete tuttavate soovitustest ja võtsin sularaha automaadist, et seda kasutada nendel vähestel juhtudel, kui kaardiga ei saa hakkama. Üldiselt valuutavahetusi ei soovitata kasutada, vaid vahetada Eestis väike kogus ära (mina vahetasin u 400 eurot) ja siis kohapeal vajadusel automaadist võtta. Hotellides, restodes, SPA-des jne saab ilusti kaardiga arveldada. Enne minekut tasub aga oma kaartide limiidid igaks juhuks üle vaadata ;-)


Balil peaks igaüks meeles pidama, et nagu mitmetes teisteski Aasia riikides, on ka siin vasak käsi "räpane", niiet ära söö ega ulata kellelegi midagi vasaku käega. Enamikes sealsetes maades on kõige viisakam ja teise isiku vastu austust üles näitavam ulatada asju neist kahe käega kinni hoides. Võib kasutada ka paremat kätt, aga vasakut mitte kunagi, sest see ei ole ilus.

Liiga paljastavate riietega, bikiinides või palja ülakehaga ringi käimine ei ole viisakas. Paljudes kohtades - poodides ja söögikohtades - on ustel sildid "no shirt, no service". Kohalikud ise kannavad "korralikumat" riietust (nii meestel kui ka naistel on traditsioonilised sarongid) ja poolpaljana ringi käimine ei ole nende suhtes lugupidav. Kui on soov topless või üldse paljalt päevitada, siis tee seda oma privaatses villas eraldatud basseini ääres, kuid avalikus rannas on see kohatu.

Ka käed puusas seismine (mida ma kusjuures ise teha armastan) on agressiivne ja ebaviisakas, näitavat halvakspanu ja viha teise suhtes. Selles osas pidin end pidevalt korrale kutsuma :)


Eelmisel korral Balil (u 10 a tagasi) olin enamasti põhjas Lovinas ja mõned päevad ka lõunas Kutas, aga see tundus minu jaoks juba siis liiga turistikas, kuid nüüdseks pidi sellest olema saanud täiesti jube koht, "kus mitte keegi enam ei käi". Seekord olin siis kolmest nädalast teise poole Ubudis, esimese osa reisist (üle 10 päeva) elasin Canggu's ja sealt on Seminyakki, kus põhiliselt on restod, baarid ja ööklubid, vaid u 20 minuti sõit, kui just pole tipptund. Lisaks elas selles piirkonnas ka enamik tuttavaid ja nö kodutänaval ehk pmst ümber nurga, u 200 m kaugusel oli lege koht Old Man's surfi/rannabaar, mida teavad vist kõik inimesed Balil. Selle koha nime öeldes oli hea öösel taksoga koju sõita ;-)

Sealt pmst üle tee on The Lawn Canggu - superlahe hängimiskoht nii päeval kui ka õhtusel ajal, kui päike on looja läinud :) Toit on vilets, aga joogid head ja see on muidu mõnus mereäärne chill :)

Seal samas lähedal on mereanni koht Scallywags - saab ise valida letist jää seest värsked mereannid, mis siis valmis küpsetatakse. Salativalik on hinna sees ja selle saad buffeest ise kombineerida. Nendest kahest kohast kahjuks pilte pole, aga soovitan neid igal juhul :)


Söögikohtadest oli Seminyakis minu lemmik Teppanyaki resto Rayjin - superhea toit ja nii kiire teenindus kui Shinkanseni rong, nagu P tabavalt märkis :) Sarnaselt enamike Jaapani söögikohtadega, torkas siingi silma sõjaväeline kord ja täiuslik tiimitöö, kuid samas oli näha, et kõik teevad oma tööd innuga ja rõõmsameelselt. Ühtegi morni nägu ei näinud kokkade ega ka teenindajate hulgas :) Kusjuures üsna väikese resto kohta on teenindajaid ja kokkasid päris palju ning see on ilmselt ka üks põhjusi, miks nii toit kui ka teenindus on mõlemad superhead! :) Käisin seal kahel korral ja esimene kord oli meil seltskond päris suur, kuid kõik asjad, mida telliti (igaühel oli ikka mitmeid erinevaid roogasid), olid superhead - värskest toorainest, hästi tehtud, maitsvad. Ja seal oli ka parim kimchi, mida väljaspool Koread olen saanud!

Kusjuures, oleksime seal käinud ilmselt suisa kolmel õhtul, kui ühte pidu poleks vahele tulnud. Pidin oma kuuele inimesele tehtud bronni e-kirja teel tühistama ja sain vastuseks:

Dear Silja,

Warmest greetings from Rayjin Teppanyaki & Dining Bar. We would like to offer our sincere gratitude for your kind effort to inform us about the cancellation. We really hope to be able to welcome you in the future.
Thank you.

Best regards,

Rayjin Team

kas pole armas?!? :)



Tore ehk hea toidu ja teeninduse ja hästi laheda interjööriga oli ka Bambu resto Seminyakis, mis pakub Indoneesia toitu pisut fine dining võtmes. Sama ütleks Sarong resto kohta - maitsev toit, hea teenindus, mõnus atmosfäär ja aasiapärased "tuunitud" toidud. Kummastki on ainult õhtused üsna hämaras valguses tehtud fotod, mida siin parem jagama ei hakka, aga soovitan kindlasti mõlemat restot.

Kui muidu sattusime kõigisse söögikohtadesse tänu erinevatele sõpradele ja nende sõpradele, siis ühel õhtul  leidsime täiesti juhuslikult ühe tõeliselt hea Dim Sum'i koha (aadress: Jalan Pantai Berawa No 6 Pelambingan), kus hiljem korra veel käisime. Mõlemal korral oli meid seltskonnas kokku viis ja kõik kõigi tellitud asjad olid seal head alates suurest valikust erinevatest Dim Sumidest, lõpetades kevadrullide ja taimsete toitudega, juurde sai valida veini ja ühel õhtul võtsime ka  pudeli šampanjat :) Tõeline nauding!


Kuigi vein ja šampanja on Balil üsna kallid, siis restos käies ikkagi nautsime mõlemat ning pidudele või niisama kellegi juures tarbimiseks ostsime kaasa sellisest poest nagu seda on The Plumbers Arms pubi juures asuv salajane alkopood, kuhu pääsemiseks on vaja leti tagant küsida ja siis viiakse sinna läbi tagaruumi :) Päris naljakas kogemus! Pubis me ise ei istunud ega söönud, aga see pidi eriti popp just kohalike expattide seas olema ... :)

Ja siis on mere ääres veel terve rida ägedaid rannaklubisid, näiteks Finns Beach Club, kus on mõnus nii päeval kui ka õhtul chill'ida, samuti on see äge koht päikseloojangu vaatamiseks. Toit on ka täitsa hea :) Ja siin siis pildid päevast, päikeseloojangust ja pärast seda ;-) Meie veetsime seal ühe mõnusa päeva koos päikese, ujumise ja söögi-joogiga :)




W, mille juures on ka hotell, on aga lahe just õhtuti, kuigi ka päeval on seal mere ääres erinevatel tasapindadel olevate basseinide vahel ilus. Toit on ok, aga arvestama peab sellega, et kui ei telli alkoholi, siis tuleb arvele ligi 10 eurot lisaks :(


Legendaarne Potato Head Beach Club - ülimõnus chillimis-koht. Meie veetsime seal ühe üsna pilvise päeva, mis oli aga superhea, sest erinevalt päevast Finns Beach Club'is ei põlenud keegi seltskonnast ära, ei olnud liiga palav, vaid sai mõnusalt lesida, süüa, juua ja jutustada :)



Nendes rannaklubides tasub olla nii kaua, et saaks päikeseloojangu ära vaadata - see on peaaegu alati imeilus ja värviline. Selline on aga pilt pärast päikese loojumist Potato Head'is :)


Canggust ei ole pikk maa sõita ka Nusa Dua'sse või Ulu Watu'sse, mis on ilusad mereäärsed piirkonnad Bukit poolsaarel. Esimeses on pikk rannapromenaad imeilusa ranna, heade söögikohtade ja suurte hotellidega


Vahetult enne päikeseloojangut, kui juba hakkab hämarduma


ja kohe pärast loojangut restos, kus õhtust sõime ja loojangut vaatasime. Terve rannaäär oli selliseid lahedaid söögikohti täis :)


Ulu Watu rannas on aga näiteks Sundays Beach Club, mis on superlahe koht! Gondliga saab alla mõnusa valge liiva ja läbipaistva sinise veega randa sõita, kus saab niisama peesitada ja ujuda, kui ka head toitu nautida kas otse rannas või varju all restos, mis on samuti mere ääres



Ja lõpetuseks (enne retsepti) lihtsalt mõned fotod Seminyaki tänavatelt :) Järgmises postituses räägin juba Ubudist ;-)






Frititud maisikoogid

200 g maisi
1 muna
2 sl riisi- või nisujahu
1 sl hakitud lehtpeterselli
2 küüslauguküünt
2 šalottsibulat
1 tšillipipar
0,5 tl soola
0,5 tl jahvatatud valget pipart
1 tl jahvatatud kurkumit
kookosõli

Kui kasutad konserv, mitte värsket maisi, siis nõruta see korralikult. Puhasta küüslauk ja sibul, lõika peeneteks viiludeks ja friti kuumas õlis krõbedaks. Töötle mais kas köögikombainis või uhmrit kasutades peeneks, lisa ülejäänud ained ning sega ühtlaseks.

Kuumuta õli potis, aseta lusikatäis maisisegu tulise õli sisse ja lase küpseda. Pane nii palju maisikooke korraga küpsema, kui mahub (keskmisesse potti u 5 tk korraga). Kui üks külg on pruunistunud, keera vahukulbi abil teine. Küpseta, kuni koogid on mõlemalt poolt kuldpruunid ja krõbedad, kulub u 5 minutit. Tõsta maisikoogid vahukulbi abil majapidamispaberile nõrguma. Korda seni, kuni kõik maisikoogid on frititud. Naudi soojalt või külmalt.