Kohevad kohupiimapannkoogid

Pärast seda, kui ma selle imehea kohupiimaga pannkookide retsepti lõplikult paika sain timmida ehk selliseks, et enam midagi ei pea vajalikuks muuta, ei ole ma enam muid pannkooke küpsetanudki. Kohupiim annab mõnusalt mahedat ja hapukat maitsest, aga samas ei ole see tekstuur nö “kohupiimane” nagu nt sõrnikute puhul.

Igaks juhuks teeme selle kohe selgeks - need siin pole sõrnikud, vaid kohupiima-pannkoogid! :) Seal on suuuuur vahe :D Need siin on pmst nagu pannkoogid, aga vähema piimaga ja lisatud on kohupiima; sõrnikud aga koosnevad peamiselt kohupiimast ning ülejäänud ained (muna, jahu) on neis vaid minimaalselt nö sidumiseks.

Sõrnikute tegemiseks on olemas kaks retsepti: siin ja siin on kohupiimasem variant, siin aga jahusem retsept, mis alati kõigil õnnestub. Ma ise eelistan pigem rohkema kohupiima ja vähesema jahuga sõrnikuid, kuid samas see teine ehk rohkema jahuga variant on jällegi nn lollikindlam - pole karta, et laguneks vms, sest kohupiimapätsid on üsna tihked.

Suvisel ajal on pannkoogid mõnusaks hommikusöögiks ideaalsed. Neid saab edukalt praadida ka puupliidil või lõkke kohal ning on suurepärased marjade või meelepärase toormoosiga. Valgurikkad tervisliku kaerajahuga pannkoogid ei ole liialt magusad, seega suuremad magusasõbrad võivad nautida neid ka värske mee või kondenspiimaga.

Kui soovid eriti pakse ja kohevaid pannkooke, siis lisa piima 2 dl asemel 1 dl. Kohupiimapannkooke tasub praadida madalama kuumusega kui tavalisi, sest siis küpsevad need ilusti läbi.

Sellel pildil on näha koogid, mis on tehtud vähema piimaga; teistel fotodel on aga täpselt retsepti järgi tehtud pannukad. Mulle meeldivad mõlemad - teen neid nii nagu tuju parajasti on :)

Fotol on pannkookide juures maasika-rabarbrimoos, kuid loomulikult sobivad need igasuguse keedisega. Lihtsalt kuna minu jaoks on rabarbrihooaeg alati läbi hiljemalt jaanipäevaks, mil kodumaised maasikad valmivad. Juulikuus, mil nii palju suurepäraseid värskeid marju on saada, ei kujuta hästi ette, et keegi neid puiseid tugevaid rabarbrivarsi kasutada tahaks ... Kuid kui ma juuni keskpaigas neid fotosid tegin (retsept ilmus algselt Nädalalõpuleht LP-s), siis oli rabarber veel igati oma kohal :) Ja see mõnus moosiretsept jääb nüüd järgmist kevadet ehk rabarberihooaega ootama, sest blogis on terve rida keediseid, mida praegusel ajal saada olevate marjade jt viljadega valmistada, nt mustika- ja aprikoosimoos. 

Vaja läheb:
2 muna
2 dl piima
näpuotsatäis soola
3 sl suhkrut
1 sl vanillisuhkrut
200 g (1 pakk) maitsestamata kohupiima
100 g kaerajahu
1 tl küpsetuspulbrit
õli ja võid praadimiseks

Klopi munad kergelt lahti, lisa piim, sool ja suhkrud ning sega läbi. Lisa kohupiim, sega ühtlaseks, seejärel küpsetuspulbriga segatud jahu ja klopi kõik läbi. Võid kasutada ka visplit, et tainasse tükke ei jääks. 

Kuumuta pannil õli ja prae keskmisel kuumusel pannkoogid mõlemalt poolt kuldpruuniks. Soovi korral lisa pannile praadimise lõpuosas ka pisut võid, et see head maitset juurde annaks. Väga head nii soojalt kui ka külmalt. Serveerides võid peale puistata tuhksuhkrut või niristada vedelat mett.

Aromaatne kanahautis ja nipid

Kirjutasin paar kuud tagasi Nädalalõpuleht LP-s kanalihast ja olin raamatuid jm materjale lugedes ausalt öelda ise ka imestunud, kui palju on lahjas kanalihas kasulikke aineid. Samuti nägin, et mitmed müüdid (nt et liha olevat täis antibiootikume ja hormoone) ei pea üldse paika. Täpselt sama jaburad nagu paljud muud toitumisega seotud uskumused (nt et gluteenivaba=tervislik, inimene vajab puhastamist ehk detox-kuuri jne jne), on ka kanalihaga seotud väited suuresti puhas umbluu ja tegelikult on sellega kõik hästi :) Aga sellest kirjutan ehk mõnikord pikemalt, kuid kes tahab, saab juba artiklit lugedes endale põhiasjad selgeks teha ;-)

Küll aga peab olema kanaliha käsitsemisel kodus ettevaatlik, sest nagu eelmisest suvest mäletame, võib liha vale või nõuetele mittevastav töötlemine haiguspuhangu isegi restorani tasemel kaasa tuua. Õnneks on salmonellade suhtes Eestis väga range kontroll nii riiklikul kui ka ettevõtete endi tasandil. Lisaks on teadlased kindlaks teinud, et kodumaine kanaliha on võrreldes paljudes Euroopa riikides toodetuga paremate mikrobioloogiliste ohutusnäitajatega; imporditud toores linnulihas on need näitajad kehvemad. 

Kuid ka eestimaise kanaliha töötlemisel tuleb järgida ikkagi mõningaid ohtusnõudeid, sest toores linnulihas (samuti sea- ja veiselihas) võib olla erinevaid mikroorganisme, sh patogeene. Et vältida võimalikku riski, selleks:

* Ära pese kanaliha enne toidus kasutamist - korralik kuumtöötlus hävitab kõik tervist ohustavad mikroorganismid. Pesemise korral aga võivad veepritsmed kanda bakterid kanalt toidu ettevalmistamiseks kasutavatele pindadele ja köögiriistadele, kust need võivad omakorda sattuda värske toidu sisse.

* Enne ja pärast kanaliha käitlemist pese käsi sooja vee ja seebiga.

* Toorest kanaliha peab alati teistest toiduainetest eraldi lõikelaual lõikama ja külmkapis muust toorainest eraldi hoidma. Vaid nii saab vältida mikroorganismide sattumist teistele toiduainetele (valmistoit, salatid jms).

* Kanaliha peab korralikult läbi küpsema. Kui küpsetatud lihast eraldub punast vedelikku, vajab liha veel küpsemist. Vaid korralikult läbi küpsetades hävivad linnulihas kõik võimalikud bakterid.

See siin on aga üks maitseküllane argiõhtukski sobiv hautis, mis valmib ühel suurel pannil. Peale minu jaoks “kohustuslike” küüslaugu ja sibula annavad roale suurepärast mekki ka rosmariin ja krõbe prosciutto. 

Vaja läheb:

1 keskmine sibul

2 küüslauguküünt

1-2 sl õli

4 prosciutto viilu

2 rosmariinioksa

1 sl tomatipastat

2 kana rinna- või 4 kintsufileed (kaal kokku u 500 g)

soola, musta pipart

1,5 dl kuiva valget veini

400 g ploomtomateid

200-250 g (1 pakk) seeni

peotäis hakitud lehtpeterselli (soovi korral)

Haki sibul ja küüslauk peenelt. Tükelda sink, soojenda pannil õli ja pruunista selles singitükid. Eemalda pannilt, lisa sibul ja prae madalal kuumusel aeg-ajalt segades 7-8 minutit, kuni see on klaasjas. Lisa küüslauk, tomatipasta ja rosmariin ning prae segades veel paar minutit. 

Aseta pannile kanafileed, maitsesta värskelt jahvatatud pipra ja soolaga ning lase 5-6 minutit küpseda  (poole peal keera ümber), kuni liha on mõlemalt poolt kergelt pruunistunud ja sibul pannil hakkab karameliseeruma. Võta kana pannilt, keera kuumus kõvemaks, vala pannile valge vein, lükka spaatliga aedviljad pannilt lahti ja lase veinil paar minutit mullitades keeda. 

Keera kuumus väksemaks, aseta prosciutto tagasi pannile, lisa ploomtomatid ja tükeldatud seened. Vala pisut vett tomatikonservipurki, loputa sellega purk ja vala vedelik pannile. Sega kõik läbi, aseta pannile kaas ja lase u 15 minutit küpseda, kuni kaste on paksenenud ja pisut vähemaks keenud. Aseta kana tagasi pannile ja lase veel u 15 minutit podiseda, kuni liha on läbi küpsenud. 

Puista peale hakitud peterselli ja serveeri koos keedetud riisi, makaronide, kinoa, kartuli või muu meelepärasega. 

Krõbedad porgandipirukad

Ilusal juulikuu päeval (ja õhtul) on ilmselt parim soovitus: “Mine metsa!”:) Lisaks linnulaulu ja värske õhtu nautimisele saab korjata just valmis saanud metsmustikaid, millest saab igasuguseid erinevaid küpsetisi, magustoitusid, hoidiseid, smuutisid jm teha - siin on olemas mu blogis olevad retseptid, sh üks väga maitsev salat halloumiga;-) Kuigi kultuurmustikadki on väga head (ja praktiliselt sama toitainerikkad), siis ise metsast korjatud mustikmarjad on ikkagi parimad! Ülehomses Nädalalõpuleht LP-s räägin lähemalt mustikate kasulikkusest ja jagan ka ühte täitsa uut koogiretsepti - mustikatega šokolaadi-juustukook krõbedal martsipanist ja metspähklitest põhjal.

Igal juhul metsa niisama jalutama või korilusega tegelema minnes tasub alati midagi näksimiseks kaasa võtta. Kui me väiksena suvel maal vanaema juures olime, praadis ta meile alati leiba kaasa, kui kodumetsast kaugemale marjule läksime. Nüüd aga meeldib mulle metsa või rabamatkale pirukaid, teatud kooke (selliseid, mida mugavalt käe vahelt süüa saab) või küpsiseid kaasa valmistada. Üks suurepärane variant on küpsetada pirukaid, näiteks porgandi või lõhega. Olen porgandipirukaid alati armastanud, olgu tainas pehme (nt pärmitainas) või krõbe nagu praegune nn kiirlehttainas. Ma ei tee neid kunagi vaid piknikule või matkale kaasa võtmiseks, vaid ka niisama söömiseks, nt hommikul kohvi kõrvale sobivad need ülihästi.

Retseptis oleva krõbeda taina eeliseks on, et see ei muutu liiga kuivaks, vaid on mahlane veel mitu päeva. Hoida tuleks pirukaid õhukindlalt suletud karbis toatemperatuuril. Mulle tohutult meeldib ka pärmitainaga porgandipirukas, aga siis on see “probleem”, et need tuleb loetud tundide jooksul pärast küpsetamist ära süüa, sest tainas ei ole pärast enam piisavalt mahlane, vaid muutub kuivaks ja tuimaks ning pole enam eriti maitsev. Kui on aga vaja pirukad kuskile kaasa võtta, nt laulupeole, siis on ikkagi hea, kui küpsetis on maitsev veel ka siis, kui seda sööma hakkad :)

Kasutada võib ka 1 paki (400 g) külmutatud võiga pärmilehttainast, kuid kui on aega, tee tainas ise. Täidist võib ka üle jääda - sõltub sellest, kui õhukeseks sa taina rullid ja kui palju täidist pirukasse paned. Mida aga teha ülejäänud täidisega, ei oskagi öelda (ühtegi superhead soovitust anda), sest mina söön juhul, kui pirukatäidist üle jääb, selle lihtsalt ära :)

Kui kasutad külmutatud tainast, siis selle võid ka üheks tükiks jätta, suuremaks rullida, poolele tainale täidise asetada ja siis teise poole peale keerata. Mina teen niimoodi mitte ainult porgandipirukat, vaid ka nt lõhepirukat (täidiseks veel ka riis, keedetud muna, till jm). 

Tainas:

300 g nisujahu

0,5 tl kuivatatud ürte

näpuotsatäis cayenne’i pipart

1 tl soola

200 g hästi külma võid

+

nisujahu taina rullimiseks

1 muna pirukate määrimiseks

Et või oleks piisavalt külm, aseta see enne riivimist 10ks minutiks sügavkülma; vee sisse võid panna jääkuubiku. 

Sõelu jahu, lisa maitseained ja sega õrnalt läbi. Riivi või, asetades seda aeg-ajalt jahu sisse, et see ei kleepuks. Haki ja sega nuga kasutades või jahuga läbi ja lisa 1,2 dl jääkülma vett. Sega ja mätsi tainapalliks, vajuta lapikuks, keera toidukilesse ja aseta tunniks külmkappi. 

Täidis:

300-400 g porgandeid

3 keskmist või väiksemat muna

3 sl paksu majoneesi

soola, suhkrut, pipart, muskaatpähklit

Keeda porgandid soolaga maitsestatud vees pehmeks ja nõruta. Keeda mune 10 minutit, aseta külma vette ja lase jahtuda. Vajuta porgandid ja kooritud munad kahvliga pudruks või riivi jämedalt, sega läbi majoneesiga ning maitsesta. Aseta täids külmkappi, sest taina sisse pannes peab see täiesti külm olema. 

Rulli jahusel pinnal tainas u 3 mm paksuseks ristkülikuks. Lõika see ühesuurusteks ristkülikuteks, mille ääred on u 10 cm. Jaota täidis tainaruutude vahel ära asetades see iga tainatüki ühele poolele jättes ääred 0,5-1 cm kauguselt vabaks. Tõsta teine pool tainast üle täidise, vajuta ääred kokku ja pressi need kahvliga üle. Aseta pirukad küpsetuspaberiga kaetud ahjuplaadile ja hoia neid enne küpsetamist 20 minutit külmkapis. 

Klopi muna kergelt natukese vee või piimaga lahti ja määri sellega pirukad nii pealt kui ka äärtest. Küpseta ahjus 200 kraadi juures 35-40 minutit kuni pirukad on pealt kuldpuunid ja krõbedad. Naudi neid ahjusoojalt või jahtunult - kuidas endale rohkem meeldib :)

Panna cotta marjade ja beseega

Ma ei tea, kuidas enamikel inimestel, aga minul on küll just suveperioodil toidujääke tunduvalt rohkem kui muidu. Õigemini - otseselt jääke ei teki (st toitu ära visata proovin nii vähe kui võimalik ehk praktiliselt üldse mitte), aga lihtsalt toidukraami, mida peab ära kasutama, et see halvaks ei läheks, on pidevalt kodus. Kui piisavalt palju suvel ringi sõita, tuleb ikka pidevalt nö jääkidest kokata, et toit raisku ei läheks. Niimoodi sündis ka praegune panna cotta, sest kui sul on külmkapis kolm pakki peagi aeguvat koort, siis see geniaalne itaallaste dessert on parim viis nende ära kasutamiseks :)

Vanillimekiga kooremagustoit marineeritud marjade ja krõbeda beseega on justkui Inglise klassik Eton Mess, kuid veelgi parem, sest kreem on siidjas ja pehme :) Suvine lemmikmagustoit on mul juba aastaid olnud Eton Mess, kuigi ma ise teen seda klassikalise vahukoore, maasikate ja poes müüdavate beseeküpsise segu asemel alati pisut teistmoodi - kohupiima ja marineeritud maasikatega, kama ja metspähklibeseega, maasikakreemi ja pistaatsiapähkli beseega ... variante on lõputult :) Nüüd aga valmistasin klassikalise panna cotta, mida täiendasin Eton Mess'i lisanditega, et see oleks veelgi parem. Beseeküpsised on seekord poest ostetud, aga ise tehtud on muidugi kõige paremad. Blogis on mul metspähklite, pistaatsiapähklite, šokolaadi ja vanilliga beseeküpsiste retseptid olemas. Besee valmistamine on tõeliselt lihtne, aga kuna sõitsin mitmeks päevaks ära ja teadsin, et ei jõua niikuinii kolme munakollast ära kasutada, siis võtsin seekord poest ühe paki värvilisi väiketootja poolt tehtud marjabeseesid, mis olid üllatavalt head.

Želatiini asemel kasutan enamasti tarretisesuhkur Multit, mis on minu jaoks panna cotta valmistamisel kõige mugavam variant. Pärast selle suhkru enda jaoks avastamist ma enam reeglina želatiiniga kooremagustoidu puhul “mängida” ei viitsi, kui just mõne retsepti jaoks otsest vajadust ei ole. Nagu Eton Mess’ist, nii ka Itaalia päritolu panna cotta'st on mu blogis väga palju erinevaid variatsioone ja kindlasti tuleb juurdegi. Kui on aga soov teha koorelikööriga, mustikatega, maasikatega, rabarbriga, kohupiima ja mangoga, valge šokolaadi ja granadillikastmega, kohviga või Kreeka jogurtiga, siis oled õiges kohas, sest need retseptid on mul siin juba ilusti olemas ;-)

Panna cotta:

1 vanillikaun
6 dl (vahu)koort
1 dl täispiima
1,5 dl tarretisesuhkur Multi’t

Lõika vanillikaun pikuti pooleks ja tõmba terava noaga mõlemast poolest seemned välja. Aseta seemned, kaunad, koor ja piim koos tarretisesuhkruga paksupõhjalisse potti, kuumuta pidevalt segades keemiseni ja lase u 30 sekundit keeda. Eemalda kaun ja vala segu 4-6 magustoidukaussi või pokaali. Lase jahtuda ja aseta külmkappi kuni magustoit on täielikult tahenenud (kulub paar tundi).

Marineeritud marjad:

500 g maasikaid (osaliselt võid asendada vaarikate ja mustikatega)

1-2 sl meelepärast tsitrus- või marjalikööri 

1 sl heledat siirupit

Kaunistamiseks:

mündi- või melissilehti

peotäis beseeküpsiseid

Sega puhastatud marjad (suuremad maasikad lõika pooleks või neljaks) kausis alkoholi ja siirupiga ning kase u 10 minutit toatemperatuuril seista. Serveerimisel jaota marjad pokaalide vahel ning puista peale murendatud beseeküpsiseid ja mündi- või melissilehti.



Postitus sündis koostöös D-kokaraamatuga.

Imemaitsev maasikatort

Maasikad hakkavad küll otsa saama, aga koogi jaoks jätkub neid ikka!:) Ohtra toorjuustu-kohupiimakreemi, erksa spinatibiskviidi ja kodumaiste maasikatega tort sobib igaks suviseks peoks. See on maius, mida söövad suurima heameelega ka lapsed (näiteks teismelised poisid, kes muidu suured magusasõbrad pole) ja mille puhul küsitakse teist tükki juurde. Mõnusalt mahlane, aga samas maheda kreemiga ja mitte liiga magus kook meeldib mulle endale ka väga, kuigi ma ei ole suur biskviitkookide fänn muidu ... Ilmselt on oma osa sellel, et kreemi sisse kohupiima lisasin ja et koogis on kokku u kilo maasikaid - minu jaoks ei ole vist asja, mida kohupiim ja maasikad heaks ei teeks :D

See kook ei vaja nii tugevat immutamist, kui nö tavaline biskviitkook, sest spinatist rohelise värvuse saav biskviit on hästi mahlane. Lisaks spinatile aitab kuivust vältida ka õli lisamine. Seega ei kasutanud ma üldsegi immutamiseks vedelikku, vaid tegin lihtsalt mõnusa toormoosi, mille koogile laotasin. Spinat annab biskviidile vaid ilusa erksa värvi, kuid mekki see ei muuda - kook maitseb ikka nagu oleks tavalise vanillise biskviidiga tehtud. Kui kinnisilmi süüa, siis ei teeks vahet :)

Lõikasin biskviidi horisontaalselt pooleks, aga tegelikult võiks selle ka kolmeks lõigata. Kuna küpsetis on niigi piisavalt mahlane, siis piisab selle poolitamisest. Lisaks on see ka nö kindlam variant, sest nt selle biskviidi puhul olen kuulnud, et on tekkinud probleeme lõikamisel, sest kõigil ei tule see piisavalt kohev. Kaheks lõikamisega saab igaüks hakkama ;-)

Samas kreemi on piisavalt, et seda järkuks ka juhul, kui biskviit kolmeks lõigata. Kreemi võib panna nii topeltkihina koogi peale (nagu mina seda teen) kui ka määrida äärtele - kuidas endale rohkem meeldib. Igaks juhuks mainin, et "topeltkihi" all ma mõtlen seda, et määrin kreemi koogile ja ülejäänud panen pritskotti ja teen sellega kaunistused veel kreemi kihile peale. Äärtele määrides on kook muidugi oluliselt ilusam, sest kuigi sisu on biskviidil erkroheline, on ääred ikka pruunikad (samuti pealispind), mis aga nii ilus ei ole. 

Gluteenivabaks variandiks asenda nisujahu riisijahuga ning lisa 1 tl küpsetuspulbrit. Ma muidu üritan ikka gluteenivabu jahusid omavahel segada, et biskviit paremini koos püsiks, aga see on täiesti ideaalne ka ainult riisijahuga tehes. Pildil muideks ongi riisijahuga variant, sest nisujahuga küpsetatud koogi olen külla kaasa võtnud. Kodus tarbimiseks (ja pildistamiseks) teen ikka gluteenivaba tordi, et seda üksi ära sööma ei peaks :)

Biskviit:

100 g värsket spinatit

3 sl laimi- või sidrunimahla

0,5 tl soola

120 g neutraalse maitsega õli

3 suurt toasooja muna

180 g suhkrut

1 kuhjaga sl vanillisuhkrut

240 g nisujahu

2 tl küpsetuspulbrit

0,5 tl soodat 

Aseta pestud ja korralikult kuivatatud spinatilehed tsitruse mahla, soola ja õliga kannmikserisse ning töötle ühtlaseks püreeks. 

Vahusta munad suhkrutega heledaks kohevaks vahuks. Edasi vahustades vala aeglaselt juurde spinatisegu. Sega sõelutud jahu küpsetuspulbri ja soodaga ning sega õrnalt spaatliga munavahu hulka.

Vala tainas 24 cm läbimõõduga ümmargusse lahtikäivasse vormi, mille põhi on kaetud küpsetuspaberiga, ääred võiga määritud ja jahuga üle puistatud. Küpseta ahjus 180 kraadi juures 40-45 minutit kuni sisse torgatud tikk tuleb puhtalt välja. 

Lase koogil u 10 minutit vormis taheneda, seejärel eemalda vormist ja jäta restile jahtuma. Jahtunud biskviit lõika keskelt horisontaalselt pooleks. 

Toorjuustu-kohupiimakreem:

400 g toasooja toorjuustu

200 g kohupiima

100 g tuhksuhkrut

1 tl vanilliekstrakti

2 dl (1 pakk) vahukoort

Sega visplit kasutades toorjuust kohupiima, suhkru ja vanilliga ühtlaseks. Vahusta vahukoor tugevaks vahuks ja sega spaatliga õrnalt ülejäänud kreemi hulka. Aseta kreem kuni tordile laotamiseni külmkappi tahenema. 

Immutuseks:

500 g maasikaid

1 sl suhkrut

2 sl sidruni- või laimimahla

Tee puhastatud maasikad pudrunuiaga katki ning sega läbi suhkru ja tsitrusemahlaga. 

Kaunistamiseks:

u 500 g maasikaid

mündi- või melissilehti või hakitud pistaatsiapähkleid

Aseta üks biskviidi pool serveerimisalusele ja laota 2/3 maasikasegust sellele ühtlaselt laiali. Sellele laota omakorda peale umbes pool toorjuustukreemist. Aseta peale teine biskviit, määri sellele ülejäänud toormoos ja teine pool kreemist. Soovi korral saad kreemiga ka ääred katta või teha pritskotiga kaunistused. Kaunista tort tükeldatud maasikate jm meelepärasega. 

Kooki võiks hoida enne serveerimist vähemalt 2 h külmkapis. See tort on väga hea ka järgmisel päeval ja ilmselt oleks ülejärgmiselgi, kui seda jätkuks :)

Clafoutis maasikatega

Prantsuse köögist pärit ahjupannkook on täiesti eriline, sest kui muidu on selle riigi päritolu küpsetiste jaoks reeglina vaja spetsiifilisi teadmisi, ohtalt aega jne (nt makroonid, mille feuille, croissant'id jne jne), siis clafoutis valmib ülilihtsalt ja -kiirelt. Kõik komponendid on tavaliselt alati kodus olemas ja kui nt suvel jääb marju üle, on niisama magusaisu, sõbrad tulevad ootamatult külla vms, on kohe hea kiirelt valmistada. Üle 10 minuti aega ei kulu tavaliselt, ülejäänud töö teeb ära ahi :)

Nimi on koogil küll peen ja kuulub see Prantsuse köögi klassika hulka, mis isegi maailma vanimas kokakoolis õppeprogrammis on, aga tegelikult on sisuliselt tegemist ahjus küpsetatud pannkoogiga.  Maiust sobib teha igasuguste marjade ja puuviljadega, niiet seekord siis läksid käiku maasikad. Olen maasikate koogis kasutamise osas alati skeptiline olnud ja ei pea maasikaid tegelikult (erinevalt nt vaarikatest, sõstardest, mustikatest, põldmarjadest, tikritest ja pohladest) eriti heaks koogimaterjaliks, kuid clafoutis’ sees olid need küll väga mõnusad. Eks see maasikate lisamine oli tingitud asjaolust, et marjad vajasid kiirelt ära kasutamist ja polnud enam kaubandusliku välimusega, aga tulemus oli nii hea, et teeks teinekordki :)

Üks clafoutis mul blogis juba on, seekord otsustasin kasutada kokakoolist (Le Cordon Bleu) pärinevat retsepti. All on see kirjas algupärasel kujul (st nagu selle koolist saime ja seal valmistati),  küpsetamisel aga tegin ikkagi mõned väikesed muudatused: kasutasin 80 g suhkrut ja ühe suure kuhjaga sl vanillisuhkrut; 60 g mandlijahu ja 90 g riisijahu, et oleks gluteenivaba; koore asendasin täispiimaga ja lisasin pisut võid piimale, kui seda soojendasin.

Vaja läheb:
100 g suhkrut

150 g jahu

3 muna

150 ml sooja piima (ik lukewarm ehk teate küll, kui soe peab olema;-) )

50 ml koort

5 g küpsetuspulbrit

noaotsatäis soola
500 g maasikaid

Vispelda omavahel suhkur ja munad ning lisa koor ja soe piim. Sega sõelutud jahu ja küpsetuspulber omavahel ning lisa ülejäänud tainale. Sega vispliga ühtlaseks.

Vala tainas võiga määritud ja suhkruga üle puistatud koogivormi ning peale puista maasikad. Küpsetada ahjus 170 kraadi juures 40 minutit. Ahjust välja võetud koogile sõelu peale tuhksuhkrut.  Naudi niisama või koos vanillijäätisega.