esmaspäev, 26. september 2011

Šokolaadimousse

Lootsin, et saan jälle ühe maitsva õunakoogi küpsetada, aga igaks juhuks küsisin enne, kas ikka huvi on selle vastu. Selguski, et tahetakse hoopis šokoladimousse'i, kuhu kindlasti tuleb Tonka uba sisse panna:) Olen neid šokolaadimousse'isid, mille retseptid ka mu blogis on, teinud lugematu arv kordi, seetõttu sirvisin natukene perioodikat ja ajakirjast "Delicious" jäigi silma üks uus šokolaadivahu retsept. Tähelepanuväärne on restept selle poolest, et mousse'i ei tule üldse suhkrut lisada, aga samas on see ikka meeldivalt magus. Tegemiseks kulub u 15 minutit. Kogused on retseptis väikesed, niiet mina tegin kohe topeltportsu, aga tundub, et korrutades koostisosade kogust kolme v neljaga ei pruugi ikka veel PIISAVAT kogust šokolaadimousse'i saada...:)


125 ml vahukoort
125 g hakitud tumedat šokolaadi
2 muna
soovi korral ka
1 spl brändit
0,5 Tonka uba

Kuumuta vahukoort keskmisel kuumusel keemiseni ja vala šokolaadi peale kaussi. Sega šokolaadi sulamiseni, siis lisa brändi ja riivitud Tonka uba ning vispelda sisse munakollased. 

Eraldi kausis vahusta munavalged kõvaks vahuks ja sega õrnalt šokolaadisegu hulka. Pane magustoidukaussidesse ning hoia u 1-2 tundi külmas.

Serveeri vahustatud vahukoorega, kuhu on lisatud natukene suhkrut ja riivitud apelsinikoort.

reede, 23. september 2011

Ilus pulmatort (jätk)

Suvel oli mul blogis paar pilti ühest imeilusast pulmatordist ja nüüd siis tuleb lõpuks selle retsept ka. Seekord tegime samamoodi hoopis kaks väiksemat sünnipäevatorti, st et kui kaunistamine välja arvata, siis täitsa sama tort:) 

Põhi
200 g kaeraküpsist (Kaera Ants)
50 g röstitud sarapuupähkleid
50 g võid

Rösti pähklid ahjus u 150 kraadi juures u 10 minutit, kuni nende koor on lahti, aga pähklid ise ei ole veel värvi muutnud. Eemalda pähklitelt koor. Nii väikese koguse puhul võid seda teha lihtsalt sõrmede vahel, suurema hulga pähklite korral aga on mugav panna pähklid köögiräti sisse ja siis pähklikoored läbi räti maha hõõruda. 

Karamelliseeri või ehk pane või potti ja küpseta pliidil keskmisel kuumusel kuni või muutub pruunikaks ja tunda on karamellilõhna. Aga kui seda teha ei viitsi, lõika või lihtsalt tükkideks.

Pane pähklid, küpsised ja karamelliseeritud v tükeldatud või köögikombaini, töötle ühtlaseks massiks ja suru 26 cm läbimõõduga koogivormi põhja.

Koogivormi äärde võid panna küpsetuspaberist lõigatud riba, et tordi äär jääks ilus ühtlane ja kui teed tordi ilusale (kuldsele) alusele:), siis on vorm mõttekas kleeplintidega aluse peale kinnitada, et see ära ei liiguks.


Täidis
500 g valget šokolaadi
500 g toorjuustu
400 g vaniljemaitselist kohupiimapastat
1 sidruni koor ja mahl
2 želatiinilehte
u 200 g erinevaid marju

Pane želatiinilehed külma vette likku. Vispelda toorjuust kohupiima, sidrunimahla ja riivitud sidrunikoorega ühtlaseks ning lisa pidevalt toorjuustusegu vispeldades ühtlase joana sulatatud šokolaad. Eriti mugav on seda kõike teha segajas/mikseris



Kui šokolaad on ühtlaselt toorjuustu-šokolaadikreemi sisse segunenud, siis sega sisse želatiinilehed, mis on peale leotamist potis pliidil ära sulatatud. Pane pool kreemist koogile, seejärel aseta sellele marjad


ja marjade peale omakorda võid veel panna nö tekstuuri andmiseks ühe biskviidi. Biskviiti immuta kindlasti mõne mahla, kompotivedeliku, siirupi või - kõige parem;-) - mõne likööriga.


Marjade (v biskviidi, kui sa seda kasutad) peale pane ülejäänud toorjuustu-šokolaadikreem ja siis aseta tort vähemalt kolmeks tunniks külmkappi.

Kaunistuseks
200-250 g valget šokolaadi
marju

Sulata šokolaad ja jäta jahtuma, sest kuuma šokoladi puhul võib šokolaadi ja küpsetuspaberi vahele tekkida kondents. Pane küpsetuspaber plaadile ja kinnita see kas magnetitega v pane alla vett, et paber plaadile kinni jääks. Tõmba sulatatud šokolaad, mis on toasoojaks maha jahutatud, spaatliga küpsetuspaberile laiali. Spaatliga võid teha šokolaadi pinnale nö mustrit, et see jääks krobeline


(meil oli šokolaadi 500 g ehk piisav kogus kahele tordile)

Pane plaadid u 5-10 minutiks sügavkülma. Kui šokolaad on tahenenud, murra sellest tordi kaunistamiseks sobivad tükid ning kata nendega tordi ääred ja pind


ja lisa veel igasuguseid marju, piparmündilehti ning söödavaid õisi

Seda viimast pilti kujutage palun ette ilma küünaldeta:)

Tordid ja pildid valmisid koostöös Rannoga, kellel on muuseas väga lahe toidublogi. Viimasel ajal on seal küll pisut eetrivaikust (vaikus enne tormi:) ), aga kuni uute huvitavate lugudeni tasubki senikaua vanemaid kirjutisi lugeda;-) 

teisipäev, 20. september 2011

Pavlova


Klassikaline, mõningatel andmetel Austraalia koka Herbert Sachse poolt 1930-ndatel (v siis hoopis ühe Uus-Meremaa koka poolt 1920-ndatel aastatel) Vene baleriini Anna Pavlova jaoks välja mõeldud Pavlova nimeline beseekook on kaunistatud vahukoore ja maasikatega. Loomulikult võib kasutada igasuguseid muid värskeid v konserveeritud marju v puuvilju ja vahukoore asemel hoopis toorjuustu- v kohupiimakreemi v vahustatud vaniljekastet. Kuna magus besee ja vahukoor koos on tavaliselt isegi magusa-armastajate jaoks natukene lääge kombinatsioon, siis kasutan mina Pavlova täidiseks apricot curd'i v lemon curd'i, mida saab osta kavalmiskujul Marks&Spencerist. Hapukas võie annab Pavlovale mõnusa lisanüansi ja muudab muidu minu arvates natukene liiga magusa koogi mahedamaks, aga samas huvitavamaks. Ma M&S-i lemon curd'i ei ole küll proovinud, sest mulle lihtsalt meeldib asju ise teha:), aga arvestades muude sama poe asjade kvaliteeti, usun, et see on ok:)

Munakollastega saad aga teha kas imemaitsvat juustukooki,  topeltkoguse suussulavat šokolaadipudingut, tõeliselt šokolaadist šokolaadi-rummipirukat, klassikalist (ehk ilma beseekihita) Key Lime Pie'd v hoopis Key Lime juustukooki.


4 suurt munavalget
1/8 tl soola
200 g (tuhk)suhkrut
2 spl vett
1 spl maisitärklist
1 tl vaniljeekstrakti
1 tl söögiäädikat

Kuumuta ahi 130 kraadini. Kata küpsetusplaat küpsetuspaberiga ja piserda vähese veega. Et küpsetuspaber ilusti plaadi peal kinni püsiks, määri plaat enne võiga v kasuta magneteid.

Mikserda munavalged soolaga keskmisel kiirusel kergeks vahuks. Lisa vähehaaval suhkur (mina soovitan kasutada tuhksuhkrut, sest see lahustub paremini) ja mikserda kõvaks läikivaks vahuks. Lisa munavalgevahule vesi, maisitärklis, vaniljeekstrakt ja äädikas ning mikserda ühtlaseks (u 10 sek). 

Tõsta segu u 23 cm läbimõõduga ringi kujuliselt küpsetusplaadile. Mina teen pliiatsiga koogivormi järgi 24 cm läbimõõduga ringi ja laotan munavalgevahu ringikujuliselt laiali nii, et äärtest jääb u 1-1,5 cm vaba ruumi, besee vajub küpsetamise ajal ise laiemaks. Silu beseevahu keskosa natukene lamedamaks (servad võivad olla aga kõrgemad), et pärast oleks hea küpsenud põhjale kreemi peale panna. 

Küpseta u 40-50 minutit v kuni besee on krõbe ja kahvatukuldne. Servaosa peaks olema kuiv ja veidi murenenud, keskosa aga pisut vetruv. Lülita ahi välja ja jäta kook praokil uksega ahju vähemalt tunniks jahtuma. Serveerimiseks võta besee ettevaatlikult paberilt ja aseta serveerimistaldrikule.

NB! Pavlova võid vabalt 2-3 päeva varem valmis küpsetada ja hoida kuni serveerimiseni õhukindlat suletud anumas. Täidis pane aga Pavlovale vahetult enne serveerimist, muidu see läheb niiskeks ja kaotab oma krõbeduse.

Täidiseks tõsta koogile lusikaga peale aprikoosikreemi v lemon curd'i  ning kata aprikoosi- v sidrunikreemi kiht omakorda suhkru (2 spl) ja vaniljesuhkruga (1 tl) v poole vaniljekauna seemnetega vahustatud vahukoorega (2 dl). Peale võid panna maasikaid, vaarikaid vm marju, granaatõunaseemneid, riivida šokolaadi vms.

NB! Kõige ülemine selle postituse pilt on Marju tehtud:)


esmaspäev, 19. september 2011

Šokolaadi-rummikook


Põhi 
150 g jahu (mina kasutasin maisijahu)
30 g kakaopulbrit
75 g (tuhk)suhkrut
100 g külma võid
1 munakollane
2-3 tl jäävett

Pane suhkur, kuubikuteks lõigatud külma või tükid ning eelnevalt omavahel segatud jahu ja kakao köögikombaini ja sega lühidalt kuni segu meenutab saiapuru. Lisa munakollane ja 2 tl vett ning sega, vajadusel lisa veel vett, kuni tainas jääb kokku. 

Võta taigen kombainist välja ja vajadusel sõtku kergelt kuni see on ühtlane. Pane taigen kaussi, kata toidukilega ja jahuta külmikus 30 minutit. Rulli taigen jahusel tööpinnal u 5 mm paksuseks. Vooderda ettevalmistatud (mina panen põhja küpsetuspaberi, ääred aga määrin võiga ja raputan üle jahuga) koogivorm taignaga, lõika servad ühtlaseks, kata toidukilega ja pane veel 30 minutiks külma. 

Kuumuta ahi 180 kraadini. Pane koogipõhjal olevale toidukilele raskus (nt kuivatatud herned, oad v keetmata riis) peale ja küpseta 12 minutit. Seejärel eemalda kile koos raskusega ning küpseta veel 5 minutit v kuni pirukapõhi on kuldne.

Täidis
350 g tumedat šokolaadi (mul oli osa šokolaadist pähklitükkidega)
170 g võid
2 spl tumedat rummi
(1 Tonka uba)
2 suurt muna ja 2 suurt munakollast v 1 suur muna ja 3 suurt munakollast
2 spl suhkrut

Sulata hakitud šokolaad ja kuubikuteks lõigatud või kausis veevanni kohal aeg-ajalt segades kuni segu on ühtlane. Lisa rumm (ja soovi korral riivitud Tonka uba) ja jäta jahtuma. 

Mikserda muna(d), munakollased ja suhkur suurel kiirusel heledaks ning kreemjaks. Lisa vähehaaval šokolaadisegu ja sega ühtlaseks. 

Küpseta ahjus 10 minutit, kuni täidise servad hakkavad kerkima. Jäta jahtuma. Serveeri kas soojalt v jahutatult.  

Väikeste muudatustega retsept on pärit kuldsest magustoiduraamatust.

pühapäev, 18. september 2011

Tomati-mozzarella mille feuille

Suviti, kui turult saab õiget ehk tomatimaitse ja -lõhnalist tomatit ning verandalt poti seest värsket basiilikut, on tomati-mozzarella salat üks põhilisi sööke. Õnneks saab veel kaubandusvõrgust v usinatelt tuttavatelt eestimaiseid maitsvaid tomateid, et veel viimaseid kordi sel hooajal salatiga maiustada. Kui ma tavaliselt lihtsalt rebin mozzarella tükkideks, lõigun tomati ja niristan peale balsamiäädikat v balsamicokreemi ning rafineerimata oliiviõli, jahvatan peale pipart, lisan lahke käega basiilikut ja ongi kõik,


siis seekord tegin salatit prantslaste moodi ehk mille feuille kujul, basiiliku asemel on aga ruccola


Et siis tuleb lõigata tomatist ja mozzarellast viilud, laduda kihiti, kihtide vahele jahvatada pipart, rebida mõned basiiliku v ruccola lehed ning tilgutada lusikaga kastet. Kastme tegin sidrunimahlast, sinepist, meest, balsamiäädikast ja extra virgin oliiviõlist, jahvatasin sisse pipart ja meresoola ning lisasin ühe hästi peeneks hakitud küüslauguküüne. Ja kõige peale niristasin veel trühvlimaitselist balsamicokreemi. Voila - tomati ja mozzarella mille feuille ongi valmis:)

Mille feuille on prantsuse keeles otsetõlkes "tuhat lehte", aga tegelikult tähendab see reeglina hoopis lehetaigna (klassikaliselt kolm kihti) ja vaniljekreemiga (otsetõlge oleks tegelikult "kondiitrikreem", ik pastry cream, pr k creme patissiere) kooki, mille analoogiks on meil Napoleoni kook. Loomulikult on sellest koogist palju erinevaid variatsioone erimaitseliste kreemide, vahukoore, šokolaadi, mooside, marjade jms-ga, aga mitte sellest koogist ei tahtnud ma täna rääkida, kuigi ükskord jõuab klassikaline mille feuille kook siia blogisse NII KUI NII (kui parafraseerida tuntud kultuuritegelast/ekspoliitikut):) 

Täna tahtsin ma kirjutada hoopis sellest, et prantslased armastavad nimetust "mille feuille" kasutada tegelikult igasuguste kihiliste toitude puhul. Tihti leiab menüüst toidu, kus on baklažaan kihiti mozzarella ja/või tomatiga v on hoopis kammkarbid serveeritud "mille feuille viisil" v on suitsulõhe kihiti tsukiiniga nagu selles menüüs näha:


v saab tellida tomati-tuunikala mille feuille'd


Isegi Paul Bocuse'i raamatus on üks krabi ja tomati mille feuille retsept:


Niisugust tomati ja mozzarella mille feuille'd sõin aga mõned päevad tagasi ühes Pariisi klassikalise Prantsuse köögiga (NB!) bistroos eelroana


Niiet Prantsusmaal mõne söögikoha menüüs eel- või põhiroogade nimetuses sõna "mille feuille" nähes ei tasu alati lehetaigent v Napoleoni (koogi moodi) kooki oodata:)

reede, 16. september 2011

Õhtusöök Louvre'is

Pariisis olles tuleb ainult veelkord tõdeda, et Julia Child'il (btw, kes õppis ka LCB-s ja kelle nimeline praktikumiklass e köök meil isegi koolis on) oli täiesti õigus, kui ta ütles, et "In France, cooking is a serious art form and a national sport". 

Aga siin hoolitsetakse hästi ka meelelahutuse eest - ühel õhtul nt oli orelimängija Olivier Latry kontsert Notre Dame'i katedraalis, mis oli tõeliselt ilus. Mitmed firmad on kohale toonud Berliinist ja Londonist DJ-sid ning üks Hollandi päritolu firma importis oma peole isegi ülilaheda bändi Amsterdamist. Igal juhul hetkel on see mu lemmik, vähemalt jazzi valdkonnas:):):) Saage tuttavaks: The Sidney McWood Band, kusjuures neid on pundis tegelt veelgi rohkem, aga üks trummar ja klahvpillimängija ei mahtunud lihtsalt pildile ära:) Bändi laulja on super häälega ja saksofonimängija lihtsalt väga hea! Pean muidugi tões huvides tunnistama, et saksofon võtab mul peaaegu alati põlved nõrgaks ...:)


Kuna seekord tuleb mu postitus ilmselt piltiderohke, siis mainin kohe ära, et kõiki pilte näeb normaalse kvaliteediga ja suuruses, kui nende peal klikata (enamik teab ju seda isegi, aga nendele, kes siia varem sattunud pole) :)

Aga vot sellest majast alloleval pildil käisin ma aasta tagasi kolme kuu jooksul mitu korda päevas mööda, sest ma elasin sellest paari minuti kaugusel ühes pisikeses kõrvaltänavas (Rue de Richelieu nimelt). Mitu korda ma selle jooksul siia majja jõudsin??? Nojah, pean punastades nentima, et mitte kordagi, sest alati oli pikk järjekord ja ma alati mõtlesin, et küll ma jõuan sinna millalgi, kui ehk vähem rahvast v mul endal rohkem aega, et jõuaks nii järjekorra ära seista kui rahulikult ringi vaadata. Seda hetke aga kolme kuu jooksul ei saabunudki:) Olin varasemalt Pariisis olles juba mõned korrad Louvre'is käinud ning seega ei olnud sinna minek just elu ja surma küsimus ka. Ma enda rehabiliteerimiseks pean siiki mainima, et ma ikka päris ainult söömise ja veini joomisega Pariisis ei tegelenud, vaid käisin mitmeid kordi teistes kodulähedastes muuseumites nagu nt Pompidou keskus ja d'Orsay, mis on ka väga huvitavad kohad:) Ja eks see nii ikka kipub olema, et enda kodu juures olevaid asju võtad ise-enesest mõistetavatena, sest need on alati olemas ja tead, et teoreetiliselt ju võid neid alati vaatama minna. No näiteks minu tuttav egiptlasest sportlane, kes on sündinud ja kasvanud Kairos (kui ta just treeninglaagris v võistlustel ei ole, siis elab ta endiselt seal), on püramiide näinud vaid paar korda eemalt... Ja kui nüüd küsida, mitu korda Tallinnas (eriti Kadriorus) elavad inimesed on Kumus käinud, kui Kumu Öösid mitte arvestada, mis see vastus siis on? :)


Sellist pintsak-lipslastest järjekorda ei ole ma aga kunagi ise veel Louvre'i ees näinud ja ka mitte sellisel kellaajal (seitme ajal õhtul), sest tavaliselt on siis juba muuseum suletud. Sel õhtul oli aga Louvre ligi keskööni lahti, et üks seltskond saaks seal õhtust süüa ja rahulikult muuseumis ringi käia:)

Õhtusöök oli klaaspüramiidi all. Kolm esimest pilti on tehtud enne ametlikku algust, kui inimesed veel saabusid ja pidu ei olnud alanud (mulle lihtsalt orhideed väga meelivad!)


Serveeriti ikka külmi jooke, need on lihtsalt näidised, mis marki šampust/veini pakutakse ja mida mittealkohoolset juua on võimalik. Tagaplaanil kannude sees on värskelt pressitud mahlad, mida (nagu kõike muudki) jätkus ilusti peo lõpuni. Ma ei kujuta ette, kui palju inimesi ja aega on vaja, et nii suurele hulgale mahla pressida ja suurepäraseid sööke valmistada. Päris huvitav oleks näha, kuidas sellist pidu ette valmistatakse. Kui on suured üritused, siis toidu kvaliteet tihti on nagu on, veinide pealt hoitakse kokku ja šampusest ei tasu unistadagi, aga see oli üks järjekordne siinne õhtusöök, kus toidu kvaliteedi osas ei olnud mittemingisugust alllahindlust tehtud, jookidest rääkimata. Prantslased!!!

Selle pildi püramiidi all tegin mõned tunnid hiljem peo käigus

Süüa tegi Lenotre, mis ongi spetsialiseerunud catering'ile ja kondiitritoodetele. Ma u pooltest suupistetest tegin pilte ka, sest mõned nägid päris efektsed välja, nt sellise kattega foie gras'd, nagu alumisel pildil, ei ole ma varem näinud. Ma ei saa küll öelda, et sel õhtul pakutavad toidud oleks kuidagi erilisemad olnud, kui teistel siinsetel üritustel, sest "vau" efekte on olnud siiani igal õhtul ja mitmes erinevas kohas õhtu jooksul, aga seekord otsustasin ka pilte teha, et vähemalt ühest õhtust saaks ka blogida, sest õhtusöögi koht ise juba oli pehmelt öeldes ERILINE:) Konverentsi materjalides oli ka öeldud, et õhtu Louvre'is on "Once in a Lifetime Event" ja minu puhul peab see kindlasti paika. Kasvõi juba see, et mina ei viitsi eriti pikalt kunagi muuseumis olla, ükskõik kui huvitav seal ka pole. Kui aga saab seal ringi jalutada toreda seltskonnaga, käies vahepeal söömas ja veini/šampust joomas, siis võib tõesti muuseumis tunde veeta nagu sel õhtul. Ja see u 1500 inimest hajub nii suures muuseumis lihtsalt ära (allpool mõned pildid ka), et saad rahulikult kõiki eksponaate vaadata ega pea miljoni ringisebiva peamiselt Aasia päritolu lühikesekasvulise turisti vahel trügima ning keegi ei astu pidevalt su varvastele ega lükka oma küünarnukki ribidesse. Rahvarohketes kohtades läheb mul alati juhe kokku, sest mina olen ju ikkagi põhjamaalt ja vajan oma privaatruumi ega armasta just eriliselt suuri rahvahulki ega nii tihedat kontakti võõraste inimestega ...

Piltide osa ütlen aga kohe jälle disclaimer'i ära, et nagu ise näete, valgust ei ole just ülemäära, ühes käes šampusepokaal, teises fotokas ja proovi siis samal ajal pildistada, süüa, juua, juttu rääkida ja visiitkaarte kotti toppida ...:)

Foie gras on aga traditsiooniliselt pain d'epices'i peal

Siin pmst sama asi, aga natukene teistsuguse katte ja kujuga


Nende rullide sees on krabi 
nendel krevett

Lõhefilee





See oli mingi kala tartariga mojito






Mitmel teisel üritusel oli analoogne viis foie gras serveerimiseks e keegi kohapeal värskelt lõikas



Need kuldsed pallikesed siin kausis on pähklid:) Ma ei tea, kuidas macadamia nut on eesti keeles, aga igal juhul on tegemist sellise pähkliga, mida olen Prantsusmaal näinud päris tihti kasutatavat.


Teistel üritustel on foie gras'd pakutud pähkli-rosinaleiva v pain d'epices'iga ja lisandiks erinevad chutney'd, aga neil siin olid mingid magusapoolsed küpsised, mis olid ka söödavad

Pean kahjuks tunnistama, et enamikku suupisteid ma ei proovinudki, kuigi see oli mul plaanis, aga alati kui ma käe laua poole sirutasin, jäi jälle ette foie gras. Ja nii kogu aeg:D

Lisaks foie gras'le serveeriti ka muid suupisteid nö värskelt e (sifoon)pudelitest pandi kastmeid/vahtusid salatite, tartaride jmt asjade peale, tilgutati õli, jahvatati pipart ning nendele oli võimalik ise lisandeid valida, nt pistaatsiaküpsiseid, kuldseid makadaamiapähkleid jmt. Siin pokaalid krabifilee ja aedviljadega



Tomatikokteil: tomatisorbee, klaasi põhjas tomat ja mozzarella, peale basiilikuvaht



Lisandid
kokteili peale saad panna nt viina (pudel vasakul) 

Ja magusad suupisted, mida ma vist kõiki proovisin, kuigi ma keskendusin siiski makroonidele:) Mis aga makroonidesse puutub, siis need ei olnud küll nii head nagu nt päeval söödud Laduree omad (veits kuivemad), aga siiski õnnestus mul esimest korda elus makroonidest isu täis süüa:) See ei olnud küll ühe õhtu, vaid kolme päeva ja õhtu küsimus, aga see õnnestus siiski. Ma ei ole teisipäeva õhtust saadik tõesti enam ühtegi makrooni söönud, vaid jalutan neist täitsa külmalt mööda:):):) Oleks tegelikult ju tore, kui see jääkski nii, sest suhkur ei ole ju hea (eriti sellises koguses, nagu mina seda tarbin), aga ma juba tunnen, kuidas praegu makroonidest kirjutades hakkab isu juba tagasi tulema ...:)


Tähelepanuväärne, et kreem kahe kihi vahel ei ole mitte niisama määritud, vaid on ilusti pritskotiga sümmeetrilised kuhjakesed tehtud.

Kuulsa Opera koogi (õhukesed immutatud biskviidid šokolaadiganache'i ja kohvikreemi kihtidega) minivariant

See "paradiisiõun" on tegelikult vaarikasorbee


Vaarikacoulis'i täidisega tuuletaskud, kusjuures see hõbedane pärl oli ka söödav




Ekleere (mis on mu suur nõrkus) oli tegelikult veel mitut erinevat sorti, siin šokolaaditäidisega






Vaarikad tarretises

See mees siin pani topsides juba valmis olevale vaniljekreemile peale sorbeed ja kirsse


Siin oli pokaalides maasikakreem, põhjas purustatud maasikad ja tema kõrval (see helendav paksude seintega nõu), kus oli maasikasorbee






Klaaspüramiid, mille all oli õhtusöök, Louvre'i ühest aknast vaadatuna

Eriti tore oli veel see, et muuseumis oli palju giide, kes hea meelega kõigile küsimustele vastasid ja põnevmatest asjadest rääkisid. Ma ei teadnud siiani Mona Lisa'st paljusid asju, mh ka seda, et maal olevat kuulsaks saanud tänu sellele, et üks Louvre'i itaallasest töötaja, kes Itaalia patrioodina arvas, et see maal peaks olema hoopis mõnes Itaalia muuseumis, selle 1911.a. ära varastas ja maali vargusest kuni selle leidmiseni kaks aastat järjest iga päev ajalehtedes kirjutati.

Igal juhul nii vähese rahvahulgaga nn "Mona Lisa saali" pole mina kunagi varem näinud. Selle pildi tegin Mona Lisa juurest 

Kui ka ülejäänud Louvre'i mitmetes saalides on tavaliselt tunne, nagu oleksid täiskiilutud ühistranspordis, siis selles saalis liikumine on reeglina täiesti võimatu. Esimesel korral Karinaga seal käies me küll suutsime liikuda maalini ja tegime "kohutusliku" foto ära, aga teistel kordadel ma isegi ei läinud sinna ruumi sisse.

Aga sellist pilti Mona Lisaga ei saa ka läbi rahvahulga trügides ja ma lihtsalt pidin selle tegema ja siia üles panema:):):) Tõeline klišee, aga mis teha ... :)

Nüüd aga mõned pildid Louvre'ist, sest ma lihtsalt olin koguaeg vaimustuses, et saabki niimoodi uhkes üksinduses (no, peaaegu) maailma ühes suurimas muuseumis ringi käia:):):)







Giidiga  Louvre'i alla vana kindluse varemetes

See on Apollo saal, mis pidi olema Versailles' lossi analoog ja giid ütles, et enne lossi minekut tuleb kindlasti selles saalis ära käia:)

Natukene prantslaste klassikat ka, Delacroix 

 ja David - teate isegi :)

Ja midagi ilusat e Kr ajast ka:)


No ma ei tea, mis värk mul selle torniga on, aga mul lihtsalt on vaja seda alati pildistada ja pilt blogisse ka panna....:) Jalutasime Louvre'ist aftekale ja tegin selle pildi Concorde'i juures - lihtsalt nii ilus tundub see (endiselt) ...:)