Sidruni ja võiga röstitud kana Bourdaini moodi

Et ilm ei grillimist ega muidu aja veetmist õues kohe kuidagi hetkel ei soosi, siis võib vabalt täna õhtul (või igal muul ajal) ühe kana ahju lükata ;-) Ahjus küpsenud kana on krõbeda naha ja tõeliselt mahlase maitsva lihaga, eriti kui seda nii valmistada, nagu Bourdain seda teeb. Kirjutasin liiga vara lahkunud Bourdainist nii Laupäevalehes kui ka blogis juba korra ja ei hakka siin enam parem pikka juttu heietama, sest paremaks see midagi ei tee ega teda tagasi too ...

See-eest aga annab järgmine tsitaat röstitud kana kohta suurepäraselt edasi tema ehedat olemust:

“Igaüks peaks teadma, kuida röstida kana. See on eluks vajalik oskus, mida peaks õpetama väikestele lastele juba koolis. Oskus valmistada mahlast läbi küpsenud krõbeda nahaga kana peaks olema hea kodaniku tunnus - kohustus kaaslaste vastu. Iga tänaval jalutav inimene peaks mõistikult saama olla kindel, et iga suvaline isik tema kõrval on vajadusel valmis kana röstima.”

Selle lõigu tõlkisin artikli jaoks ja pean ütlema, et Bourdaini sõnad on muidugi alati eesti keeles kuidagi ... naljakad. Proovisin ükskord ühte tema raamatut eestikeelsena lugeda ja kohe tuli error sisse, sest tema mahlakas ja värvikas sõnakasutus ei ole tõlkes üldse mitte see mis originaalis. Ma ise loen vist üldse rohkem raamatuid inglise keeles kui oma emakeeles, kuid see on pigem tingitud sellest, mida mu pere ja sõbrad loevad, kes on peamised, kelle soovitusi kuulan või kellelt raamatuid laenan. Bourdaini puhul aga on orginaalkeel alati täiesti teadlik valik, sest ükskõik kui hea on tõlge, siis teda ennast silme ette manada seda sama juttu rääkimas suudan vaid inglise keeles, milles teda harjunud kuulama olen ... :)

Retsept on Anthony Bourdaini raamatust “Appetites” ja on imelihtne! Kuigi komponente tundub võib-olla esmapilgul olevat ahjukana kohta üsna palju, siis igaks juhuks mainin, et umbes pooled neist on kastme jaoks. Niiet lisaks üliheale kanale saab ka ühe lihtsa ja imehea kastme retsepti võrra targemaks, aga kui kastet juurde ei soovi, siis on eriti vähe asju vaja osta ;-)

Vaja läheb:

1-1,3 kg kana

soola

purustatud musta pipart

60 g võid 

10 värske tüümiani vart

1 loorberileht

pool sidrunit (neljaks lõigatud)

2,4 dl kuiva valget veini

2 sl sidrunimahla 

3,6 dl kanapuljongit

0,6 dl hakitud peterselli

värskelt jahvatatud pipart

Hõõru kana seest ja väljast kokku soola ja purustatud pipraga. Lõika 30 g võid neljaks ning aseta tükid kummagi rinnaku ja kintsu peale naha alla. Aseta tüümian, loorber ja sidrunitükid kana sisse. Tee noaga kummagi koiva alla auk ja torka kana jala ots ettevaatlikult augu sisse. Kana võib ka nööriga kinni siduda, kui seda teha oskad.

Aseta kana kuumakindlale pannile ja küpseta ahjus 230 kraadi juures 30-40 minutit liigutades liigutades panni ahjus aeg-ajalt erinevatesse kohtadesse, et kana ühtlaselt küpseks, ning kastes kana eraldunud vedelikuga. Alanda ahju temepratuur 200 kraadini ja jätka küpsetamist veel 30-40 minutit kastes kana võimalikult sageli vedelikuga kuni kana on valmis. Küpsust saab kontrollida torgates noaga kanakoiva kõige lihalisemasse ossa. Kui eralduv mahl on selge, on kana läbi küpsenud.

Võta pann ahjust, tõsta kana välja ja lase sel enne lahtilõikamist 15 minutit puhata. Proovi pannilt kulbiga eemaldada nii palju rasva kui võimalik. Aseta pann pliidile kõrgele kuumusele, sega sisse vein ja sidrunimahl ning kuumuta samal ajal puulusikaga pannilt pruunistunud osasid lahti kraapides. Lase segul keema tõusta ja lase keeda, kuni see on poole võrra vähenenud. Lisa puljong, keeda veel, kuni kaste on uuesti poole võrra redutseerunud. Kurna pannil olev vadelik kastrulisse, kuumuta seda keskmisel kuumusel ja lisa ülejäänud 30 g võid osade kaupa samal ajal vispliga segades, kuni kaste on paks ja läikiv. Lisa hakitud petersell, vajadusel maitsesta kastet soola ja pipraga.

Serveeri igale sööjale (jätkub neljale) pool rinnafileed ja kas kints või koib, vala kaste lihale peale ja ülejäänu aseta kastmekannus lauale. Mina valmistasin seekord (nagu tavaliselt) juurde krõbedad ahjukartulid, mida saab teha ka niimoodi.

Suviselt kerge burrata-maasika salat

Kodumaised maasikad on hullult head ja neid iga päev vähemalt kilo ära süüa ei ole mingi probleem;-) Kindlasti mitte minu jaoks, sest sellel ilusal perioodil, mil turuletid imeheadest marjadest Eesti lookas on, ei kavatse ma end tagasi hoida :):):) Õnneks on maasikates ohtralt kasulikke toitaineid (sellest kirjutan siin ja siin) ning pole vaja muretseda, et need tervisele või kaalule kuidagi halvasti mõjuksid. 

Mul on blogis terve rida erinevaid maasikaretsepte ja - mis eriti tore - ei ole need marjad ideaalsed mitte ainult dessertidele, kookidele, smuutidele jm maiustele lisamiseks, vaid sobivad suurepäraselt ka soolastesse toitudesse. Näiteks grillitud kana ja virsikutega salat on imemaitsev! Maasikatest saab teha ka mõnusa vinegreti või kasutada nt selles kanaga salatis või hoopis grillitud halloumi ja mustikatega toidus. Üks teistmoodi variant on maasikad grillile panna - külma vanillijäätisega serveeritud soojad maasikad koos neist välja valgunud vedelikuga on minu jaoks vastupandamatud:)

Seekordne salat on taaskord lihtne, kiire ja kerge nagu suvised söögid olema peavad, sest kahju oleks ilusat sooja päikselist aega pikalt toas või köögis kulutada :) 

Eestiski saab lõpuks täiesti korralikku pehmet mozzarella’t ja burrata’t. Burrata on minu lemmik versioon mozzarella-juustust, mille kreemjas sisu koosneb koorest ja straciatella'st. Kui ma esimest korda sõna “straciatella” juustu puhul kuulsin, siis mõtlesin, et tegemist on mingi eksitusega, sest see tähendab ju väikeste šokolaaditükkidega jäätist, jogurtit vm desserti:) Tegelikult on aga heal lapsel mitu tähendust ehk lisaks neile kahele asjale kasutatakse seda sõna ka ühe supi tähistamiseks ;-)

Seekordsed burrata’d on pärit kahest kohast. Eelmisel pildil koos rukolaga oleva burrata-nime all müüdud kummipalli (isegi poodides müüdav tavaline mozzarella on pehmem) ostsin Balti Jaama turu lihasaali keskelt ühest Itaalia toidu letist. Järgmisel pildil olev üsna ideaalilähedane juust pärineb aga Rae Meiereist, kus see on küll krõbedama hinnaga (1 pall on 6,5 eurot), kuid see-eest ei ole veel konsistentsis siiani pettuma pidanud. Mõnus laialivalguv sisu annab salatile veelgi mahlasust juurde ja pole vist vaja mainida, et selle toidu puhul pole kunagi muret, et midagi alles või üle jääks. Pigem tehakse taldrik pärast veel saiatükkidega puhtaks :D

Kui sa ei soovi burrata’t kasutada, siis sobib salatisse väga hästi ka tavaline mozzarella-juust, samuti mõni meelepärane kitsejuust. Kui kasutad mõnda soolasemat juustu (nt fetat), siis lisa kastmesse vähem soola.

Retsept ilmus ka D-kokaraamatus.

Salat:

65-100 g (1 pakk) rukolat, põldsalatit, spinatit vm meelepärast rohelist

2 keskmist kodumaist tomatit

peotäis või kaks maasikaid

10 g piiniapähkleid

2 burrata't vm meelepärast juustu

värskelt jahvatatud musta pipart

Kaste:

2 sl palsamiäädikat

4 sl extra virgin oliiviõli

2 sl suhkruroosiirupit või muscovado siirupit

0,5 tl soola

värskelt jahvatatud musta pipart

Pese põld-võõrkapsas vm roheline, rebi lehti soovi korral väiksemaks, et oleks lihtsam süüa, ja aseta kaussi. Tükelda tomat ja maasikad suupärasteks tükkideks, rösti piiniapähklid kuival pannil kuldpruuniks. Sega kastmeained omavahel ja vala pool kastmest kaussi salatilehtedele. Sega läbi, lisa tomat ja maasikad ning sega kergelt uuesti läbi.

Jaota salat kahe taldriku vahel, aseta kummalegi portsule üks burrata-pall, jahvata peale musta pipart, puista piiniapähklid ja nirista ülejäänud kaste. Naudi kohe röstitud või krõbeda koorikuga saia ja külma valge või roosa veiniga.

Õllesai päikesekuivatatud tomatite ja ürtidega

Ja ongi suvine pööripäev läbi, ees on võidupüha ja jaanipäev! :) Kuna eelolevate pühade ajal ootab meid päikesepaiste ja palavuse asemel ilmselt tavapärane kehv suusailm, siis bikiinidest ja päikesekreemist olulisem on tähistama minnes kaasa pakkida soe jope, vihmakeep, kampsun ja kummikud. Õues grillimise asemel tuleb suurem osa toitusid tõenäoliselt köögis valmis teha ja seetõttu on see lihtne õllesai (lisaks ahjus küpsemisele võtab aega max 10 minutit) ideaalne. Tänases Laupäevaleht LP-s aga on mul samuti terve rida retsepte (soolakurgid, odrajahukarask, suistukalamääre, kartulisalat ja keefirimarinaadis kana), mis jaanipäeval lauale passivad, ülemäära aega ei võta ja mille tegemiseks ei ole vaja õues külmetada :)

Lisaks söökidele tuleb muidugi läbi mõelda ka joogimenüü ja kuna me (no vähemasti plaanime) homme hommikul rannas väikese jooksutiiru teha, siis tuleb minuga kaasa ka alkovaba õlu, mis viimasel ajal sportlaste seas eriti popiks taastavaks joogiks on saanud. Kui veel mõni aasta tagasi oli seda turul vaid üks sort, siis nüüd on juba päris paljudel tootjatel valikus ka alkovaba õlu ja see trend on järjest kasvav ning toodetavad kogused järjest suurenevad.

Kui enamasti on alkovaba õlu lihtsalt asenduseks tavalisele õllele, siis kasutavad paljud trenniinimesed seda hoopis taastava spordijoogina. Sakslased, kelle seas nö tavalised spordijoogid suure suhkrusisalduse tõttu eriti popid ei ole, jõid näiteks aastal 2016 kolm korda (!) rohkem alkovaba õlut kui spordijooke. Viimasel olümpial tuli jutuks just kuldmedaleid saanud Saksa suusakoondise (alkovaba) õlle tarbimine - seda pidid nende arsti sõnade kohaselt jooma praktiliselt kõik sportlased ja olümpiakülla saadeti jooki suusatajate tarbeks 3500 liitrit! Muidugi ei elanud Saksa olümpiakoondis vaid alkovabast õllest, sest tavalist õlut tarniti neile sinna suisa 11 000 liitrit ;-) Olen oma elus olnud kolmel välismaratonil (Pariis, Hamburg ja Frankfurt) ja kui Prantsusmaal anti mõni kilomeeter enne finišit siidrit, siis Saksa maratonidel ootas kõiki finišeerijaid suur tops õlut. Pole vist vaja mainida, et mitte alkovaba, vaid ikka tavalist õlut ;-)

Samas alkohol ja sport siiski enamike teadlaste arvates väga hästi kokku ei käi, nt häirivat alkohol keha taastumisprotsesse jne, aga sellel teemal ei taha ma pikemalt peatuda, sest tean paljusid inimesi, kelle jaoks tavaline (tume) õlu on parim trennijärgne taastav spordijook:) Ja kuigi ma ka ise ei usu, et ühes õlles olev väike alkoprotsent oleks kuidagi kahjulik (me räägime siin ühest max 0,5 l suurusest õllest, mitte viiest või kümnest pudelist korraga), siis pigem tahaksin rõhutada ikkagi alkovaba õlut spordijoogina :)

Üks põhjuseid alkovaba õlle eelistamisel spordijookidele on kindlasti maitse - magusad joogid paljudele ei meeldi, see-eest aga mõrkjas külm humalamärjuke võtab ideaalselt janu ära, samas kui suhkrusisaldus on joogis väga väike. Lisaks on õlles ka üht-teist kasulikku, nt polüfenoole (taimsed ühendid, mis toimivad organismis antioksüdantidena ja vähendavad organismis vabade radikaalide toimet) ja B-grupi vitamiine, mis trennijärgsele taastumisele kaasa aitavad. Uuringutes on leitud, et õlu aitab paremini kui näiteks vesi taastada organismi vedelikuvarusid. 

Taastumine on teatavasti spordi tegemise puhul kõige olulisem - mida paremini treeningust taastud (sh taastad organismi vedelikuvarud), seda rohkem ja tugevamini saad ka trenni teha. "Puhkus on treeningu kõige olulisem osa" ja “puhata peab oskama” nagu paljud (jooksu)treenerid rõhutavad, sest just "puhates saab tugevaks”:) Oluline on pärast trenni piisavalt vedelikku tarbida, samuti ka sobivat toitu (eelkõige süsivesikuid ja valku) süüa, et organismi jõuvarud taastada. Ületreenitus on oluline probleem, mida ka ise pidevalt näen, ja sellest rääkis just hiljuti taaskord TÜ spordibioloogia professor Kristjan Port. Harrastussportlased teevad sageli peaaegu sama suure koormusega trenni kui profid, kuid selle asemel, et nende kombel ülejäänud aeg nö jalad seinal veeta ja puhata (ja regulaarselt füsio juures käia), tehakse hoopis täiskohaga tööd ... Pole siis ime, et kergesti tulevad vigastused, üleväsimus jms, millest ka professor Port räägib.

Vana hea pealt krõbe, seest pehme ja mahlane õllesai, sai seekord tehtud alkovaba õlle, päikesekuivatatud tomatite ja ürtidega. Blogis on mul saiast olemas juba kaks varianti - nö tavaline siin ning juustuga siin. Mõlemad on hästi palju tagasisidet ja tähelepanu saanud - üks ilmus mu selles raamatus, teine Eesti Ekspressis. Lisaks oli esimene koos ühe mõnusa suitsukalakreemiga ka selles raamatus ja seda üldse mitte mu enda initsiatiivil (minul oli loomulikult üks kook plaanis teha!), vaid Toiduakadeemia palvel, sest nende juures läbiviidud koolitusel tegin seda saia ja - nagu alati - sai see kiita:) Ja jäi inimestele meelde, mis on muidugi eriti rõõmustav fakt sealset igapäevast toiduküllust arvestades ;-)

Küpsetan õllesaia päris sageli, niiet igasugused uued lisandid on alati põnevad nii endal katsetada kui ka teistel süüa. Samas naturaalselt kääritatud alkovaba Premium (sisaldab lisaks veele vaid odralinnaseid, otra ja humalat) on piisavalt neutraalse maitsega lager-tüüpi õlu, mis saia sisse ideaalselt passib. Muideks, taina valmistamine võtab aega u 5 minutit - ma arvan, et see on samuti üks põhjus, miks see sai nii populaarne on ;-)

Vaja läheb:
260 g nisujahu
100 g täistera nisujahu või rukkijahu
1 sl küpsetuspulbrit
0,5 sl soola
2 sl (pruuni) suhkrut
1 tl Vahemere ürdisegu, tüümiani või punet
u 5 päiksekuivatatud tomatit
330 ml (1 pudel) A. Le Coq alkovaba Premiumi
50 g võid

Sega kausis sõelutud jahud, küpsetuspulber, sool, suhkur ja ürdid. Lisa tükeldatud tomatid ja õlu ning sega ühtlaseks tainaks, kuid hoidu üle segamisest (sega nii vähe, kui saad!), muidu on tulemuseks kõva sai. Tõsta tainas ettevalmistatud (põhjas küpsetsupaberi riba, ääred määritud võiga ja puistatud üle jahuga) piklikkusse vormi. Sulata või ja vala ühtlaselt taina pinnale. 

Küpseta ahjus 180 kraadi juures 40-45 minutit, kuni sissetorgatud tikk tuleb puhtalt välja. Lase saial vormis u 15 min taheneda ja tõsta seejärel restile jahtuma, et alla kondensvedelikku ei tekiks ja põhi läbi ei vettiks. Väga mõnus nii soojalt kui ka jahtunult :)

Postitus sündis koostöös A. Le Coq alkovaba Premiumiga.

Kohupiima-jogurtitort maasikatega

Sel laupäeval kirjutasin lühidalt lehes hiljuti meie seast lahkunud Bourdainist, kelle surm on ilmselt kõige kurvem sündmus, mis toidumaailmas juhtunud on ... Ja ei mäletagi, et mõne teise toiduinimese puhul oleks nii palju “meediakära” olnud, seda eriti just välismaa pressis. Bocuse d’Or’i asutaja Paul Bocuse’i surmast ei ole ka ju veel eriti palju aega möödas, kuid tema oli vana inimene ja jõudnud kõrgesse ikka, erinevalt Bourdainist, kes vaid 61-aastane ehk kellel kolmandik elu oli veel ees. Kõige keerulisem oli artikli juures aga üritada seda kokkuvõtlikult 5000 tm sisse ära mahutada, niiet palju mõtteid on mul veel peas keerlemas ...

Mina avastasin Bourdaini enda jaoks Pariisis kokakoolis, kui mu kursakaaslane Paul tema uue raamatu mulle lugemiseks laenas. Kirjutasin sellest siis ka blogis, sest sel hetkel kaalusin oma 174 cm pikkuse juures veel 55-56 kg ja tohutult nõme väljend “ära usalda kõhna kokka” mind hullult häiris. Kas tõesti on minu toit halvem, sest ma olen kõhn?!? Masendav ahistamine ju (välimuse põhjal)! Õnneks muidugi mainis seda vanasõna mulle vaid mu sõbranna “taktitundeline” ema, kes arvas, et ma võiksin kaalus juurde võtta, aga ikkagi oli hea lugeda, et keegi peale minu arvab veel, et see lause on puhas lollus :) Igaks juhuks aga mainin, et kuna nüüd kaalun u 60 kg ringis, siis ma enam kõhn ei ole ja mind võib usaldada ;-)

Mulle tohutult meeldis Bourdaini ehedus ja otsekohesus, eriliselt mahlakas väljendusviis ja tohutult lai silmaring, aga ennekõike suur süda ja meeletu empaatiavõime. Ta võttis pidevalt sõna nõrgemate kaisteks ja oli muideks suur #metoo liikumise toetaja. Väga sümpaatne on, kui inimene ei häbene  oma vigu tunnistada. Näiteks on ta korduvalt kahetsenud oma bestselleri “Kitchen Confidential” toksilist maskuliinsust, eriti naisi mittesoosiva nn meathead-kultuuri toetamist. Selliseid empaatilisi inimesi oleks meil tõesti palju rohkem vaja, mitte ei tahaks neid nii noorelt kaotada. Sest väärtuste osas ei saa kompromisse teha! Kõige tugevamad ja targemad mehed on just need, kes ei pea selleks, et end hästi ja “päris” mehena tundma, teisi alandama, agressiiivselt käituma või mingit ägedat kutti mängima, vaid on lihtsad, loomulikud ja heatahtlikud. Nagu Bourdain ... Sama käib muidugi ka naiste kohta - mida enesekindlam ja arukam inimene, seda tolerantsem ja sõbralikum on ta ka teiste suhtes ;-) 

Ilmselt on paljudel juba mõtted eelolevatel pühadel, vähemalt toidu osas :) Mina küll juba mõtlen, mida magusat küpsetan (ilmselt teen Brita koogi maasikate ja kohupiimakreemiga), milliseid snäkke ja lihamarinaadi valmistan. Ja siis muidugi tuleb ju mõelda ka kaasapakitavale riietusele, sest viimase aja palavusega harjunud inimesele on jaanipäevaks lubatud napilt üle 10-kraadine soojus ikka päris külm, kuigi tavapäraste jaaniõhtutega võrreldes on see ju suisa soe ilm :D

Üks variant pühadeks, mõneks muuks tähtpäevaks või niisama maiustamiseks on siin. See hõrk kook kuulub vaieldamatult kategooriatesse “tervislik” ja “taljesõbralik", sest gluteenivabas põhjas on kasulikud mandlid ja datlid. Täidis on aga rammusa vahukoore ja toorjuustu asemel valmistatud kohupiimast, jogurtist ja maasikatest. Enam rohkem lahjemaks ei ole vist võimalik ühte maiust  tuunida ilma, et maitse ja tekstuur kannataks:D Igal juhul see sai küll üks mõnus kook, mida sõid väga hea meelega ka mehed. Niiet pole vaja karta, et see maius liialt tervislik on või et siin on “taljesõbralikkuse” saavutamiseks maitse osas kompromisse tehtud ;-)

Retsept ilmus ka Laupäevaleht LP-s.

Soovi korral võid põhja valmistada ka küpsistest. Selleks purusta 1 pakk (180 g) vanilliküpsiseid, sega u 70 g sulatatud võiga ja suru vormi põhja. 

Põhi:

30 g võid

150 g mandleid

150 g kuivatatud kivita datleid

1 sl kakaopulbrit

Sulata või, aeta see koos ülejäänud põhja komponentidega köögikombaini ja töötle ühtlaseks massiks. Suru segu ühtlase kihina 22-24 cm ümmarguse lahtikäiva koogivormi põhja, mis on eelnevalt kaetud küpsetuspaberiga, ja aseta vorm täidise valmistamise ajaks külmkappi.

Täidis: 

370-400 g (1 tops) maasikajogurtit

300 g (1 toru) vanilli- või maasikamaitselist kohupiimapastat

200 g (1 pakk) vanillimaitselist kohupiima

30 g suhkrut

8 želatiinilehte

300 g tükeldatud maasikaid

Aseta jogurt, kohupiimapasta, kohupiim ja suhkur kaussi, sega vispliga ühtlaseks. Aseta želatiinilehed u 1 dl külma veega kastrulisse, lase 10 minutit seista. Seejärel tõsta kastrul pliidile ja kuumuta madalal kuumusel samal ajal segades kuni želatiin on lahustunud ja tükke ei ole. Võta paar supilusikatäit kohupiima-jogurtikreemi, lisa kastrulisse želatiini hulka ja sega ühtlaseks. Vala želatiinisegu ühtlase nirena jogurtikreemi hulka ise samal ajal vispliga segades. Viimasena lisa tükeldatud maasikad, sega läbi, vala segu vormi ja aseta vähemalt kolmeks tunniks külmkappi tahenema. 

Enne serveerimist eemalda vorm ning puista peale maasikaid ja muid marju. Koogi juurde sobib ka purustatud maasikatest kaste.

Maasikate ja vahukoorega biskviitort

See on naljakas, kuidas lapsepõlve maitsed ja toidud jõuavad ikkagi kõik lõpuks meie juurde ringiga tagasi. Juba ülikooli ajal, kui ma veel kodus elasin, ei tahtnud ma enam eriti kartulit, kapsast, hakkliha, verivorsti, ahjukana, kotlette, pannkooke jms sellist süüa, sest nõukaaegses defitsiidiajastus olid need põhilised asjad, mis igapäevaselt laual olid. Noh, verivorst küll mitte, aga sardelle ja viinereid ma ei arvesta, sest neid ma niikuinii juba lapsena ei söönud ega söö ka praegu. Maalt vanaema juurest saabunud kartul oli enam-vähem iga päev söögiks ja riis tundus pigem eksootilisena. Sellele on veidi kummaline praeguses toidukülluses mõelda, aga siis olid isegi frikadellid ja pelmeenid üliharva poes saada, rääkimata kotlettidest :)

Biskviitidega kooki hakkasin tegema juba kooli ajal. Küpsetasin alati terve ahjuplaadi suuruse biskviidi kaheksast munast, millele lisasin sama arvu supilusikatäisi suhkrut ja jahu. Kui Eesti vabaks sai ja poodidesse jõudis müügile head-paremat, siis muidugi ei tulnud biskviittort enam kõne allagi, sest kõik juustu-, šokolaadi- jm koogid tundusid 100 korda paremad ja põnevamad :)

Aga nii, nagu olen hakanud jälle jõulude ajal hapukapsast ja verivorsti sööma, samuti suurima hea meelega kartulit, hakklihatoite jms valmistama - viimase nädala jooksul olen suisa kaks korda (!) küpsetanud ahjus kana ja aurutanud sinna juurde värskeid kodumaiseid pisikesi kartuleid - nii ka on klassikaline vanakooli biskviittort jälle tee mu küpsetusrepertuaari leidnud. See on nii lihtne, aga samas nii hea! Kõik vajalikud koostisosad on igas poes alati olemas ja samas ei ole inimest (ega last!!!), kes sellele maiusele “ei” ütleks :) Kes ei usu, see võib nädalavahetusel järele proovida ;-)



Kook, mis valmis tegelikult juba mitu nädalat tagasi, kui veel piibelehed õitsesid, sobib nii koolilõpetamiseks, aiapidudeks, jaanipäevaks, suvisteks sünnipäevadeks kui ka kõiksugusteks muudeks üritusteks ja tähtpäevadeks. Kui maasikaaeg saab läbi, siis võib teha superhea tordi kodumaiste vaarikate ja (metsa)mustikatega ;-)

Maheda kohupiimakreemiga klassikalist biskviittorti söövad õnneks need laspedki väga hea meelega, kes muidu suured magusasõbrad ei ole:) Mu õepoeg Fred, kellel erinevalt oma vennast magusasoolikas puudub, sõi kaks suurt tükki ära ja leidis, et tort on parim just nö värskena (pmst siis, kui on kokku pandud), samas kui näiteks tema isa meelest oli see kõige maitsvam just järgmisel päeval, kui biskviit oli saanud korralikult läbi imbuda. Kuna biskviidid on õhulised ja täidist palju, siis eriti palju aega maitsva tulemuse saavutamiseks ei kulu - piisab ka tunnist seismisest enne serveerimist. Samas kehtib ikkagi minu arvates selliste kookide puhul reegel, et mida pikemalt nö maitsestuda saab, seda mahlasem on tulemus. Samas üritan alati nii paksu kreemi vahele teha ja biskviiti korralikult immutada, et saaks ka koheselt süüa, mis õnneks selle tordi puhul õnnestus 100%:)

Kui soovid kõrgemat ehk neljakihilist torti nagu pildil, siis küpseta kindlasti teine biskviit veel või kahekordista kogused. Retseptis on kogused ühe biskviidi küpsetamiseks. Kuna biskviidid puhul saab parima tulemuse, kui tainas koheselt pärast valmimist vormi valada ja ära küpsetada, siis soovitan ühe variandina taina kahes osas valmistada. Juhul, kui su ahi võimaldab kahte biskviiti korraga küpsetada ilma, et tulemus kannatakas, siis tee kohe kahekordne kogus tainast ja jaota võrdselt kahe vormi vahel. Teine variant on korrutada biskviidi retseptis olevad kogused kahega ja küpsetada see valmis 24 cm suuruses vormis (aega kulub 30-40 minutit). Retseptis olevad kreemi ja maasikate kogused on mõeldud kahe biskviidi jaoks.

NB! Mina kasutan munade vahustamiseks nn lauamikserit Electrolux Assistent, millega munad saab tõeliselt kohevaks ja tugevaks vahuks. Kui sul on tavaline käsimikser, siis soovitan  munakollased ja -valged eraldi vahustada, sest muidu ei tule vaht piisavalt õhuline ja biskviit ei kerki nii hästi ning seda on keeruline pooleks lõigata.

Retsept ilmus paar nädalat tagasi Laupäevaleht LP-s. 

Biskviit:
2 suurt muna
50 g peensuhkrut
1 sl vanillisuhkrut
50 g nisujahu

0,5 tl küpsetuspulbrit

Aseta munad suhkruga kaussi ja vahusta mikseriga tugevaks heledaks vahuks. Alusta vahustamist aeglaselt ja lisa kiirust. Sega sõelutud jahu vanillisuhkru ja küpsetuspulbriga ning sega õrnalt vahu hulka püüdes vahus võimalikult palju õhku säilitada, kuid samal ajal vaadates, et jahutükke ei jääks. 

Vala tainas 22 cm läbimõõduga lahtikäivasse koogivormi, mille põhjas on küpsetuspaber, ääred määritud võiga ja puistatud üle jahuga. Küpseta ahjus 180 kraadi juures 25 minutit kuni see on pealt kuldpruun, äärtest kuiv (koogi ääred on vormi servast lahku löönud) ja sisse torgatud tikk tuleb puhtalt välja. Lase biskviidil 10 minut taheneda, eemalda vormist ja jäta restile jahtuma.

Kohupiimakreem ja kate:

400 ml vahukoort

80 g suhkrut

1 kuhjaga sl vanillisuhkrut

200 g (1 pakk) vanillimaitselist kohupiima

piima

u 1 kg maasikaid

1 sl suhkrut

mündilehti

Vahusta vahukoor suhkrutega tugevaks vahuks. Sega kohupiim kausis natukese piimaga lusikat või visplit kasutades kreemiks ja lisa u 2/3 vahukoorest. Sega õrnalt ühtlaseks massiks.

Puhasta ja tükelda 500 g maasikaid, sega 1 sl suhkruga ja purusta (nt pudrunuia või kahvli abil). 

Jahtunud biskviidid lõika horisontaalselt pooleks. Aseta üks pool taldrikule, laota peale kolmandik maasikasegust, kata kolmandiku kohupiimakreemiga, aseta teine pool biskviiti. Jätka samamoodi, viimane kiht kata vahukoorega, kaunista ülejäänud maasikate ja mündilehtedega. Oleks hea, kui kook saaks enne serveerimist tunnikese maitsestuda ja paremini läbi imbuda.

Maasika-rabarberikissell kohupiimakreemiga

See on igakevadine kissel, mida viimastest sügavkülmikus olevatest maasikatest ja esimestest noortest peenetest punase koorega rabarbrivartest valmistan. Ülilihtne ja ülimõnus!:) Hetkel on turul maasikad juba odavamad kui sügavkülmaletis, niiet kui sügvkülmik tühi, siis kasuta värskeid marju. Samas on kodumaised maasikmarjad nii kalli hinnaga (ja samas nii magusad), et kisselli ma neist küll keeta ei raatsi, vaid naudin neid niisama. Seega soovitan selle desserdi jaoks kasutada pigem sügavkülmas olevaid marju, kui välismaised värsked marjad ei sobi :)

Blogisse sai aastaid tagasi kirja üks mu maasika-rabarbrikisselli katsetus ingveriga, kuid enamasti lisan maitseainena kissellile vanillikauna või kaneelipulga, vahel aga üldse mitte midagi (nagu seekord), sest kohupiimakreem on niigi juba vanillimekiga. Kes ei soovi klassikalist kohupiimakreemi võib kisselli nautida hoopis vahustatud vahukoore või vanillijäätisega, mulle meeldib aga vahel seda ka lihtsalt niisama süüa.

Et anda desserdile krõbedust ja lisada kasulikke kiudaineid, sobib lisandiks suurepäraselt mõni tervislik müsli või granola. Kui kasutad poest ostetud segu, siis jälgi, et selles ei oleks lisatud suhkruid, sest hommikusöögihelbed, müslid ja granola'd sisaldavad lisaks puuviljades ja marjades looduslikult esinevale suhkrule sageli suures koguses lisatud suhkrut. Näiteks pildil on lisandiks Paulunsi kookose, sarapuupähkli ja maasikatega müsli, milles on 100 g kohta 13 g kiudaineid, 7,9 g suhkruid ja 74 % sellest on täistera. Nii ei lähe magustoit liiga magusaks ja on oluliselt tervislikum.

Kisselli puhul on üldreegliks, et ühe liitri vedeliku kohta tuleb lisada vedelama kisselli saamiseks 1-2 sl tärklist, paksema jaoks 3-4 sl. Kartulitärklise puhul ei tohi pärast selle lisamist kisselli enam keeta, sest muidu tärklise mõju kaob ja kissell tuleb ikka vedel. Kui aga kasutada kartulijahu asemel maisitärklist, siis tuleb kisselli mõni minut keeta, et see pakseneks.

Retsept ilmus ka Laupäevaleht LP-s koos suviste maasikaretseptidega.

Kissell

400 g (külmutatud) maasikaid

400-500 g rabarbrit

150-200 g suhkrut

3 sl kartulitärklist

Viiluta rabarberid ja aseta koos maasikate, suhkru ja 1 l veega potti. Keeda u 15 minutit kuni rabarber on pehme. 

Sega tärklis u 1 dl külma veega ühtlaseks. Võta pott pliidilt ja vala tärklisesegu ühtlase nirena kisselli hulka ise samal ajal hoolikalt segades. Kuumuta kisselli pisut, et see pakseneks, kuid ära keema lase. Lase kissellil jahtuda ja naudi koos kohupiimakreemi või -vormiga. 

Kohupiimakreem

400 g (2 pakki) vanillimaitselist kohupiima

200 g hapukoort või paksu maitsestamata jogurtit

50 g suhkrut

1 sl vanillisuhkrut

Aseta kõik neli komponenti kaussi ja sega vispliga ühtlaseks massiks. Võid kohupiimasegu valmis teha ka köögikombainis, et saada veelgi kreemjam tulemus.

Värskendav Fassbrause

Kas teate, mida kujutab endast Fassbrause nimeline jook? Mina ei teadnud veel paar kuud tagasi, aga nüüdseks on sellest saanud asi, mida pärast raskemat trenni tarbin. Alkovabast õllest tehtud jook on eriti hea just pärast pikemat jooksu, sest Fassbrause aitab anda treeningujärgseks võimalikult kiireks taastumiseks hädavajaliku süsivesikudoosi. Üle saja aasta tagasi Berliinis leiutatud Fassbrause oli algselt õunte, ürtide ja linnastega vaadijook, mida serveeriti õlle alkovaba alternatiivina. Kusjuures, seda nimetatakse ka “Sportmolle’ks”, kuna sõna “molle” tähistas Berliini dialektis õlut, ning soovitatakse tarvitada pärast kehalist koormust.

Fassbrause on eelkõige maitsvaks ja kalorivaeseks alternatiiviks minu jaoks enamasti liialt magusatele spordijookidele, mida ma ainult erandkorras joon (vahel harva, kui võistlustel käin). See-eest alkoholivaba õlu ja selle baasil valminud Fassbrause on mulle vägagi meeltmööda ilmselt tänu sellele, et nendes on olemas mõnus janu kustutav mõrkjas maitse, millele Fassbrause puhul lisandub veel ka sidruni hapukus. A. Le Coq Fassbrause on naturaalselt kääritatud jook alkovabast õllest. Boonusena jooksjatele jt sportlastele on selles erinevaid B-grupi vitamiine (7,5% päevasest vajadusest). Tegelikult kuluvad need vitamiinid muidugi teistelegi marjaks ära, mitte ainult neile, kes end liigutavad;-) Otse külmkapist võetud külm jook on eriliselt värskendav ja janu kustutav just palaval päeval, aidates kaasa võimalikult kiirele (trennijärgsele) vedelikuvarude taastamisele.

A. Le Coq Fassbrause, millega koostöös see postitus ka sündis, on igati mõnus jook, mis sisaldab alkovaba õlut ja sidrunimahla ning mille kaloraaž on väike (37 kcal 100 g kohta). Kui on aga soovi seda kodus ise teha, siis jagan selleks oma retsepti. Katsetasin, milline oleks Fassbrause ise tehtuna, ja jäime tulemusega igati rahule. Võrreldes A. Le Coq Fassbrausega on ise tehtud jook natukene vähem magus ja tugevama õllemaitsega. Lisasin koos mahlaga ka pisut sidruni viljaliha, mis oli joogi sees eriti hea, aga eks see ole maitseasi - kellele meeldib viljalihaga mahl ja kellele ilma.

Vaja läheb:
1 sidrunist pressitud mahl (0,6-0,7 dl)
0,4 dl heledat siirupit
1 dl mullivett

3,3 dl ehk 1 pudel A. Le Coq Premium alkoholivaba õlut
jääkuubikuid ja mündilehti

Sega sidrunimahl (võib olla koos viljalihaga) siirupi ja veega läbi ning jaga kahe klaasi vahel. Vala õlu peale (jaota samuti kahe klaasi vahel), sega läbi, lisa mõni jääkuubik ja mündileht. Naudi kohe!

Kondenspiima-juustukook mandlijahust põhja ja maasika-rabarberikastmega

Et kodumaised maasikad juba mitmelt toredalt kasvatajalt eelmisel nädalal müügilettidele jõudsid, said sel laupäeval lehte juba mõnusad maasikaretseptid. Samas õnnestub veel peenralt saada ka peeneid punaseid rabarbrivarsi, niiet kahju oleks need juba magustoitudest kõrvale jätta. Esmaspäeval tegin näiteks ühe mahlase kardemoniga rabarbrikeeksi, mis aga juba järgmiseks hommikuks otsa sai, niiet plaanin seda kindlasti lähiajal korrata, et saaks pildilegi püüda. Et sel aastal oli maikuu niivõrd soe, siis kauaks ilmselt parimat rabarbrit enam ei jätku, sest puised paksud varred pole enam nii hõrgud ei kookide ega muude maiuste sees. Ja eks isu hakkab ju vaikselt täis ka saama ;-) Sel aastal olen teinud tohutult palju erinevaid magustoite rabarbriga, näiteks eriti hea on see kerge panna cotta, aga ka igakevadine maasika-rabarberikissell kohupiimaga on väga mõnus (seekord sai üks versioon sellest ka lehte pandud). Ja eriti kiiret purukooki olen mitu korda külla kaasa võtmiseks küpsetanud - sellest midagi vähem aeganõudavamat on raske välja mõelda, niiet kiiruga tegemiseks alati superhea variant!

Praeguse blogipostituse õhukese põhja ja kreemja täidisega juustukook on aga mu selle rabarbrihooaja lemmik! Siidjat magusat täidist täiendab siin ideaalselt hapukas rabarbri-maasikakaste. Mulle meeldib see küpsetis eriti just mandlipõhjaga, sest gluteenivaba mandlijahust põhi annab koos kondenspiimaga koogile martsipanise meki, kuid võid vabalt valmistada põhja ka küpsistest.

Postitus sündis koostöös Electruluxi portaaliga Lisa elule maitset, mille jaoks painin kirja ka mõned üldised juustukoogi küpsetamiseks vajalikud nipid. Ehk on abiks ;-) Lisaks on portaalis olemas ka pilte tegevuskäigust, mis samuti peaks küpsetamist hõlbustama.

Üldpõhimõtted juustukoogi ja kastme jaoks:

* Kui kook ei pea olema gluteenivaba, võid teha juustukoogile klassikalise küpsistest põhja. Küpsiseid juustukoogi põhja jaoks saab purustada kolmel moel. Mina murran neid pisut väiksemaks ja asetan koos võitükkide ja pruuni suhkruga köögikombaini ning töötlen ühtlaseks massiks. Kuid küpsiseid võib purustada ka pudrunuiaga või käteräti sees seda vastu köögilauda tagudes ning siis saadud puru sulatatud võiga läbi segada. Seda käteräti-varianti kasutab Jamie (olen ise telekas näinud), aga ma ise kasutasin varem peamiselt pudrunuia. 

* Kui põhi on valmis, siis aseta vorm alati täidise tegemise ajaks külmakppi, et see seal taheneda saaks.

* Juustukoogi jaoks on parim ümmargune lahtikäiv koogivorm. Vormi põhja aseta küpsetuspaber, et kooki oleks eriti mugav ja lihtne vormist kätte saada.

* Juustukoogi täidise komponendid peavad olema toasoojad. Eriti hea on need kokku segada visplit kasutades või nn lauamikseriga (mina kasutan Electroluxi Kitchen Assistenti).

* Pragunemise vältimiseks ära võta küpsenud juustukooki ahjust kohe välja, vaid tee ahjuuks praokile ja lase koogil ahjus aeglaselt jahtuda. Kui ust ei saa paokile jätta (mõnel ahjul vajub uks kohe kinni), siis aseta ukse vahele pajakinnas.

* Juustukook on eriti hea just külmalt, seetõttu aseta jahtunud kook enne söömist vähemalt paariks tunniks külmkappi.

* Noored peened punased rabarbrivarred jäta koorimata, sest siis on koogil vm desserdil ilus roosa värv. Kui kasutad jämedaid varsi, siis kindlasti koori need ja lisa erksama värvuse saamiseks maasikaid ning vähenda rabarbri kogust.

* Maasikad võivad kastme jaoks olla sügavkülmutatud. Neid eelnevalt sulatada ei ole vaja.

* Maisitärklise asmele võid kasutada ka kartulitärklist, kuid sel juhul ära kastet keema lase, sest muidu kaotab see tärklis oma mõju ja kaste ei paksene.

Tavaline põhi:
180 g (1 pakk) vanilliküpsiseid
70 g (sulatatud) võid
1-2 sl pruuni suhkrut

Purusta küpsised, sega sulatatud või ja pruuni suhkruga ning suru 23-24 cm läbimõõduga lahtikäiva ümmarguse vormi põhja, mis on eelnevalt kaetud küpsetuspaberiga. Aseta vorm täidise tegemise ajaks külmkappi tahenema.

Gluteenivaba põhi:

50 g külma võid
160 g mandlijahu
2 sl siirupit või vedelat mett

Tükelda või, lisa mandlijahule ja haki noaga või näpi sõrmedega ühtlaseks puruks, lisa siirup või mesi, sega ühtlaseks ja suru 23-24 cm läbimõõduga lahtikäiva koogivormi põhja. Põhi kata enne küpsetuspaberiga. Vajadusel lisa paar supilusikatäit mandlijahu, et tainas käte külge kinni ei jääks. Aseta vorm täidise valmistamise ajaks külma.

Täidis:
600 g toasooja toorjuustu
3 suurt toasooja muna
390-400 g (1 purk) kondenspiima
2 sl maisitärklist

Aseta täidise kõik koostisosad kaussi ja vahusta ühtlaseks massiks. Vala täidis põhjale, aseta vorm ahju ja küpseta kooki 160 kraadi juures u 1 h kuni ääred on tahenenud (keskelt võib kook olla veel pisut võdisev). Praota ahjuust ja jäta kook ahju jahtuma. Jahtunud kook aseta külmkappi tahenema.

Kaste:
200 g maasikaid
400 g rabarbrit
100 g suhkrut
1 kuhjaga sl maisitärklist

Tükelda rabarber, aseta koos suhkru, maasikate ja u 1 dl veega potti ning keeda kuni rabarber on pehme ja pisut lagunenud (kulub max 10 minutit). Lisa veega läbi segatud tärklis ja lase veel paar minutit segul õrnalt keeda. Vala kaste kaussi, lase jahtuda ja aseta külmkappi. Serveeri kaste kas koogi kõrvale või vala koogi peale.

Kui kastet peaks üle jääma, siis kasuta seda teiste kookide või dessertide lisandiks, naudi hommikuse pudru või jogurtiga või söö hoopis koos kohupiimakreemi või jäätisega.

Marmorkook rabarberikreemi ja toorjuustuga (gluteenivaba)

Ajakirjast Delicious pärinev kook on olnud mu küpsetusrepertuaaris juba sellest ajast saadik, kui see esmakordselt paberil ilmus, kuid pildistada jõudsin küpsetist alles eelmisel suvel. Olen seda korduvalt teinud sõprade sünnipäevadele jm üritustele kaasa ja FB-s on sellest koogist (koos minuga) ühe sõbra tehtud foto juba 2013. aasta suvest :), niiet selle retsepti draft on mul blogis ootel olnud juba aastaid nagu selle imehea kohupiima-virsikukoogi puhulgi:D Mul on aga tõeliselt hea meel, et sellised vanad head klassikud, mille retsepti niikuinii peaaegu alati küsitakse, lõpuks ikkagi blogisse jõuavad - parem ikkagi hilja kui mitte kunagi, nagu juba vanarahvas ütles ;-)

Kui aga see rabarbrikreemiga juustukook tundub liigse mässamisena, siis blogi statistika kohaselt on sel hooajal enim vaadatud retseptiks kerge mandlijahuga rabarbrikook, millele järgneb ülimalt lihtne kohupiimaga purukook. Kolmandal kohal on aga tänavu kevadel kondenspiima ja beseekattega ülimõnus kook, mis samuti pisut rohkem aega võtab, kui lihtsalt asjade kokku segamiseks kulub :)

Kui kasutad noori peeneid punaseid rabarbrivarsi, siis jäta need kindlasti koorimata, sest just koored annavad kreemile ilusa roosa värvuse. Jämedalt ja pikalt rabarbrilt aga eemalda koor, kuna vanemate varte koor on juba pisut puitunud ja ahvatleva värvuse kaotanud. Erksa värvi saamiseks asenda sel juhul umbes pooled rabarbrid maasikatega, sest rohekas rabarbrikreem on küll peaaegu sama maitsev, kuid ei anna koogile efektset ja isuäratavat välimust, nagu noorted koorimata rabarbrivarred.

Kuigi kasutasin tavalisi poes müüdavaid mune ja vaid kaks või kolm olid mu sõbranna käest saadud vabalt peetavate kanade munad, siis ikkagi on kook päris kollase varjundiga. Tavaliste, nn puurikanade munadega tuleb see valgema värvusega.

Tegin loomulikult gluteenivaba koogipõhja, aga kui sa gluteeni ei pea vältima tervislikel põhjustel, siis kasuta nt 110 g nisu- ja 60 g kaera- või mandlijahu. Võid teha põhja ka küpsistest - selleks sega 200 g purustatud Digestive küpsiseid 60 g sulatatud võiga ühtlaseks massiks, suru vormi põhja ja hoia täidise valmimiseni külmkapis.

Põhi:
80 g (õlivaba) mandlijahu või toortatrajahu
60 g (gluteenivaba) kaerajahu
30 g maisijahu
1 tl küpsetuspulbrit
näpuotsatäis soola
50 g (pruuni) suhkrut
70 g külma võid
1 muna

Sega kuivained, näpi sõrmedega, haki noaga või töötle köögikombainis hulka tükeldatud või ning seejärel sega hulka muna. Suru tainas (vajadusel lisa jahu) ühtlase kihina vähemalt 24 cm läbimõõduga köögivormi küpsetuspaberiga kaetud põhja ja aseta täidise valmistamise ajaks külmkappi. 

Rabarberikreem:

350 g rabarberit
80 g suhkrut

2 sl (tsitrus)likööri või sidrunimahla

2 sl maisitärklist

60 g võid 

2 munakollast

Lõika rabarber 1-2 cm tükkideks, aseta koos  ja suhkruga potti ning kuumuta madalal kuumusel u 10 minutit, kuni rabarber on pehme ja nö pudruks keenud. Püreeri rabarberisegu (kannmikseris, köögikombainis või saumikseriga). Sega paar sl rabarberipüreed eraldi kausis maisitärklisega pastaks ja lisa ülejäänud püreele. Lase keema tõusta ja umbes minutikese keeda, kuni segu pakseneb. Võta pott tulelt ja sega vispliga sisse tükeldatud või. Kui või on segunenud, vala segu kaussi ja klopi sisse munakollased. Jäta rabarberitäidis jahtuma. 

Toorjuustukreem:

600 g toasooja toorjuustu

100 g toasooja hapukoort

100 g suhkrut
2 sl vanillisuhkrut

3 toasooja muna
1 toasoe munakollane
2 sl maisitärklist

Vahusta toasoe toorjuust hapukoore ja suhkrutega, lisa vahustades ükshaaval munad ja munakollane, seejärel sega vispliga hulka maisitärklis nii, et tükke ei jää.

Vala koogipõhjale vaheldumisi juustu- ja rabarbrikreemi, tõsta noaga kihte pisut läbisegi ja küpseta 180 kraadi juures 40-50 minutit, kuni kook hakkab pealt kergelt kuldseks muutuma, kuid keskelt veel võdiseb kergelt. Jäta kook praokil uksega ahju jahtuma, täielikult jahtunud kook tõsta serveerimistaldrikule ja aseta külma. Serveeri näiteks koos maasikatega.

Retsept ilmus ka Laupäevaleht LP-s.