Neljapäev, 31. märts 2011

Kondenspiimaga juustukook


Mõnus kreemjas magus ahvatlus:)

Põhi
180 g kondenspiimamaitselisi küpsiseid
2 spl pehmet pruuni rafineerimata roosuhkrut v fariinsuhkrut
80 g võid

Täidis
2 muna ja 2 munakollast (võib ka 3 muna ja 1 kollane)
400 g toorjuustu
300 g kondenspiima
300 g vaniljemaitselist kohupiimapastat (võib olla ka maitsestamata, kui tahad vähem magusat kooki)
1/2 väiksema sidruni mahl (u 3 spl)

Kate
50 g hapukoort
maasikaid v muid marju v granaatõunaseemneid




Põhja jaoks purusta küpsised ja sega need sulatatud või ning fariinsuhkruga. Suru küpsisesegu 24 cm läbimõõduga vormi põhjale. Kõige parem on kasutada lahtikäivat koogivormi, mille põhjas on küpsetuspaber ja mille ääred on võiga määritud. Seekord kasutasin ma ise šokolaadiküpsiseid, aga selle koogi puhul on parimad ikkagi kondenspiimamaitselised:)

Täidise jaoks vispelda toasoe toorjuust munade ja munakollastega ühtlaseks kreemiks, lisa kohupiimapasta, kondenspiim ja sidrunimahl. Sega vispliga ühtlaseks ning kalla koogivormi põhja peale. Küpseta 150 kraadi juures u 50 minutit.

Ahjust välja võetud koogil lase u 5-10 min jahtuda, kata seejärel ühtlaselt hapukoorega ning pane külma (kui paned koogi külmkappi, mitte nt sahvrisse, siis lase muidugi koogil enne täielikult jahtuda). Kõige paremini sobivad koogi kaunistamiseks värsked maasikad, aga talvisel ajal ajavad granaatõunaseemned ka asja ära:)

Täiendus (01.07.2011): talvise koogi kõrvale lihtsalt pidin lisama ka pildi samast koogist suvisel hooajal:)

Ja retsepti osas teeksin ka väikese täienduse. Nimelt viimasel korral tegin kooki muidu samamoodi nagu alati, ainult et toorjuustu oli 300 g ja kondenspiima 400 g (e vastupidised kogused) ning kook sai veelgi parem. Põhjaks aga soovitan kindlasti kasutada kondenspiimamaitselisi küpsiseid ja segada hulka fariinsuhkrut, sest see teeb põhja veel maitsvamaks ja karamellisemaks.

Igal juhul on see hetkel mu isiklik lemmik!:)

Kolmapäev, 30. märts 2011

Kleine Zalze ja Terroir

Üks väga tore koht Stellenboschis on Kleine Zalze veinimõis, mille juures asub kohe eriliselt palju auhindu võitnud restoran Terroir. Terroir'i peakokk Michael Broughton on ilmselt kõige kuulsam chef, keda LAV-is kohtasin. Kui Terroir'is söömas olime, siis parajasti oli seal ka televisiooni võttegrupp, kes teda ja köögimeeskonda kokasaate jaoks filmis. Üks võttemeeskonna liige rääkis, et chef pidi olema laiemalt tuntud tänu BBC saatele "Cooked: Out of the Frying Pan", kus kuulus telekokk Justin Bonello käis mööda LAV-i ringi erinevates restoranides ja sealsete kokkadega koos süüa valmistas. Selle rännaku kohta on Bonellol ilmunud ka samanimeline raamat. Viimati oli Bonellol ja Broughtonil nt selline ühiskokkamine. Broughton pidi olema väga värvikas isik, mistõttu just tema oli Bonello poolt külastatud kokkadest välja valitud ka muudeks projektideks. Ma küll üritasin ühte kaamerameest veenda, et La Motte'i chef ja George Jardin on ka äärmiselt põnevad isikud ja samuti üliandekad, aga ei paistnud, et see oleks eriti vilja kandnud...:)

Nüüd pidi aga chef Broughtonil tulema välja täitsa oma kokasaade, mille tegevus toimub Kleine Zalze's ja Terroir restoranis, ning kaameramehed olid nii köögis kui ka söögisaalis ja terrassil kokku kolme erineva kaameraga filmimas.


Peakoka perekond 

Menüü muutub igapäevaselt ja on kirjas tahvlil, mis eraldi iga laua juurde valiku tegemiseks tuuakse

Veinikaart on küll paberil, aga ka magustoidu menüü ja kohvi/tee valik oli eraldi tahvlitel kirjas

Kusjuures kohvidest proovisime taaskord kahte erinevat nagu mitmes teiseski söögikohas (nt Olympia Cafe's) ja taaskord oli üllatav, kui suur vahe kahel kohvil olla võib. Jutt käis siis menüüs esimesest ja teisest kohvist, kusjuures orgaaniline oli see, mis oli oluliselt tugevam ja maitsvam kui esimene nö tavalistest ubadest tehtud kohv. Millegipärast sai alati just orgaaniliselt kasvatatud ubadest tehtud kohv kiiremini otsa ja maitses paremini...


Paljudes restoranides LAV-is tähendab klaas veini tegelikult 250 ml karahvini veiniga:) Taaskord valisime veinid vastavalt ettekandja soovitustele, sest peakoka ja sommeljee koostöös on restoranis iga eel- ja põhiroa juurde veinisoovitus välja töötatud. (Enamikes kohtades on aga menüüs toitude juurde kirjutatud, milline vein kõige paremini toiduga sobib.) Kalatoitude juurde tuli siis Sauvignon Blanc Family Reserve 2009 ning foie gras ja loomaliha kõrvale Shiraz Barrel Matured 2008. Koju kaasa aga tuli hoopis Shiraz Mourvedre Viognier 2009, mida veinikeldris proovisime ja mis on võitnud igasuguseid auhindu (Michelangelo Gold Medal 2010, Veritas Double Gold Medal 2010 ja Winemaker's Choice Diamond Award 2010). Täitsa ok vein;-)

Kohapeal küpsetatud saiad või ja tapenade-iga



Peakoka tervitus - sparglisupp trühvlivahuga

Ka Terroir'i menüü oli tugevate Prantsuse mõjutustega nagu teistes mu lemmik-restoranideski (Le Bon VivantJordan) ja tooraine võimalikult värske ning kohalik. Foie gras ilmselt on ka siin Prantsusmaalt tellitud, nagu eelpool mainitud kahes restoranis, aga kuna chef oli nii hõivatud, siis ei saanud ma seda üle küsida:) Selline mind-blowing kogemus, nagu nendes kahes restoranis v Pierneef a la Motte's, Terroir just ei olnud, aga kõik oli loomulikult väga-väga hea!:)

Eelroad: lõhe chipside, juustu, seesami- ja sojakastme, kartulisalati ning marineeritud sibulaga

Kana- ja hanemaksa parfait viigimarjadega, mille juurde serveeriti röstitud brioche'i viilud

Põhiroad: linefish oli seekord ürdikoorikuga kingklip, spargli, šampinjonide, artišokisüdamete ja trühvli kastmega

Veisefilee kõrvitsapüree, tomatist ja vasikapuljongist kastme, sibulate, šampinjonide, porgandi, spargli, kõrvitsaseemnete ja parmesanitäidisega raviooliga

Tomati, tsukiini, baklažani ja kartuli lisand veise juurde

Mõned pildid köögist, mis - üllatus, üllatus- oli avatud:)


Sous-chef




Eraldi tähelepanu aga väärib nende dessertveinide valik, mida saab klaasiga tellida

Kui ma parajasti magustoidu juurde dessertveini valisin ja paar küsimust nende kohta ettekandjalt küsisin, siis ettekandja ütles JP Bredell Late Bottled Vintage 2004 kohta, et "see ei ole magus- see on portvein". Ma küsisin, et kas ta on ikka kindel, et see ei ole magus. Oli täitsa kindel! Nojah, ma siis pidin selle "portveini" tellima, sest see oleks olnud esimene krod, kus ma saan mitte magusat porti:) Aga no oli portvein, mis portvein, magus ka (kuigi kas seda ikka on ka juriidiliselt korrektne portveiniks nimetada, on muidugi üldse omaette küsimus- mina seda nii ei nimetaks). 

Terrass


Aga et praegu on viinamarjade koristusaeg, siis kihutasid siin, nagu teisteski veinimõisates, traktorid-tõstukid ringi 

ja kastid olid viinamarju täis:)

Pühapäev, 27. märts 2011

Suussulav šokolaadipuding


Selle šokolaadipudingu retsept pärineb Nigellalt, kelle retseptid teadjate sõnul alati töötavad:) Vähemalt see on küll taaskord täiesti lollikindel, aga samas ülilihtne retsept, mille järgi valmistatud puding viib keele alla:) Olen täitsa nõus Nigellaga, et see puding on "pure, all-encompassing bliss. When you eat this cooled, it is like chocolate satin cream and almost shocking in its pleasurable intensity. But I love it straight out of the pan, too, when it is like the best chocolate you've ever had, in spoonable form".

Kui paljud, sh mu koolikaaslane Paul, leiavad, et Nigella pole ikkagi päris kokk, kuna tema retseptid on kõik sellised, et "võta jogurt ja granola ning pane kaussi", siis see šokolaadipudingu retsept väärib kindlasti aplausi!:)

Pudingu jaoks on vaja:
200 ml vahukoort
175 ml piima (parem oleks kui õiget ehk 3,5 %-list, aga 2,5 %-line ajab ka asja ära)
60 g peenet (rafineerimata roo)suhkrut
15 ml (1 spl) maisijahu
35 g naturaalset kakaopulbrit
30 ml (2 spl) keeva vett
2 munakollast
1 tl vaniljesuhkrut
60 g tumedat peenelt hakitud šokolaadi (vähemalt 70% kakaosisaldusega)

1. Soojenda potis vahukoor ja piim.

Originaalretseptis on 250 ml 3,5%-list piima ja 125 ml vahukoort, aga mina tahtsin terve paki vahukoort ära kasutada, seega suurendasin vahukoore ja vähendasin piima kogust. Reeglina ei tee  lisarasvaprotsent enamikes kookides ja magustoitudes kunagi paha;-) Ühel korral kasutasin selle pudingu valmistamisel aga vahukoore asemel olude sunnil kohvikoort, kuid tulemus oli ikka ok, niiet valik, millist konkreetset piimatoodet kasutada (ja kui rammus see puding lõpuks jääb), on üsna lai...:)

2. Teise potti pane suhkur ja lisa läbi sõela maisijahu ning kakaopulber ja sega ühtlaseks. Lisa 2 spl keeva vett ja sega vispliga pastaks. Vispelda massi hulka ükshaaval munakollased, seejärel soojendatud vahukoore-piima segu ja vaniljesuhkur. Puhasta poti ääred, "nurgad" ja põhi korralikult, et kogu mass oleks ühtlaselt segunenud ning midagi poti põhja ega äärtesse kinni ei jääks.

3. Pane pott madalamapoolse kuumusega pliidile. Küpseta potis olevat segu samal ajal seda koguaeg kergelt (kuid hoolikalt!) :) vispeldades u 3-4 minutit kuni segu pakseneb majoneesitaoliseks massiks.

Mul kulub paar minutit kauem, sest kasutan paksupõhjalist potti. Oluline ei olegi tegelikult niivõrd kuluvat aega, kui tulemust jälgida, et oleks piisavalt paks ehk majoneesi meenutav segu.

4. Võta pott tulelt ja vispelda sisse peenelt hakitud šokolaad. Kui segu on ühtlaselt sametine ja seal tükke ei ole, siis vala see nelja u 150 ml suurusesse tassi v kausikesse. Mina kasutan tavaliselt natukene suuremaid kaussse, et saaks marju ja jäätist juurde panna. Kata tassid v kausid toidukilega nii, et kile oleks otse pudingu pinnal, et sellele nahka peale ei tekiks. Kui puding on jahtunud, aseta tassid külma.

Võid enne kile pudingule asetamist riivida pinnale ka valget- v tumedat šokolaadi, mis siis kergelt pudingu pealispinnale sulab.

5. Serveerimiseks lase pudingul enne natukene aega toatemperatuuril seista. Pealt kaunista kas mandli-, valge ja/või tumeda šokolaadi ja/või mandlilaastude, kooskoshelveste, granaatõunaseemnete ja/või marjadega. Võid peale hakkida ka mandleid v sarapuupähkleid. Igat pidi jääb hea;-) Juurde võid pakkuda veel vahukoort v vaniljejäätist v -kastet. Selle magustoidu puhul ütlus "less is more" ei kehti;-), kuigi niisama paljalt ilma ühegi lisandita on puding ka väga maitsev.

Laupäev, 26. märts 2011

The Gorgeous Blogger



Nii hea on auhinda saada!!!:) Maarja andis mulle tunnustuse "The Gourgeous Blogger", mille juures mulle eriti meeldib see määrav artikkel "the":):):) Aga tegelikult on mul tunnustuse üle siiralt hea meel!

Tunnustusega "The Gourgeous Blogger" kaasneb kohustus vastata kõigepealt viiele küsimusele oma blogi kohta ja seejärel anda see "auhind" omakorda viiele blogile edasi. So, here we go:)

1. Millal alustasid oma blogiga?
Septembris 2010. Esimene postitus oli 8. septembril ilma igasuguse ettevalmistuseta - lihtsalt tegin blogspoti lehe lahti ja hakkasin kiirelt kirjutama, sest aega, nagu ikka, napib alati:)

2. Millest kirjutad oma blogis ja mida kõike see käsitleb?
Kirjutan peamiselt toidust, aga ka reisidest, veinidest jm nende kolme teemaga seonduvast.

3. Mis teeb sinu blogist erilise võrreldes teistega?
Arvan, et iga blogi on oma blogija nägu ja on selles mõttes eriline. Minu oma on eriline, sest ta on kirjutatud minu poolt - minu iseloom, kogemused, elu, arusaam asjadest jne peegeldub selles:)

4. Millest sai alguse sinu blogimine?
Blogi sai alguse Pariisi kokakooli õppima minnes, et sõpradele-tuttavatele anda edasi seda, mis minuga Pariisis toimub, millega tegelen, mida uut ja huvitavat olen õppinud jne. Tundus kõige lihtsam ja mugavam viis kõigiga korraga suhelda ja aega kokku hoida, sest esimesel paaril nädalal muudkui kirjutasin pikki e-kirju, mille sisu kohati kattus, aga ikkagi olin "kirjavõlas" veel umbes kümne inimese ees, kes huvi tundsid, kuidas ma elan ja üksikasju pinnisid.

Alustasin seda kui oma igapäevase elu kirjeldust, kui aga aru sain, et mõnekümne inimese asemel, kellele oma blogi aadressi saatsin, loeb seda päevas vähemalt mõnisada, keskendusin rohkem kokakoolile. Ma tegelikult olin alguses üsna šokeeritud, et võõrad inimesed mu blogi loevad, sest ma olin suhteliselt isiklikke asju kirjutanud ja pole harjunud ennast ega oma elu eksponeerima. Aga harjusin ära ja nüüd on mitmetest "võõrastest" saanud juba ka täitsa omad:)

Aga endiselt ei ole ma oma blogi aadressi isegi facebook'is "avaldanud", rääkimata selle muul viisil "reklaamimisest". Arvan, et need inimesed, kes seda lugeda tahavad, seda juba teevad - kas on selle aadressi minult endalt saanud v muul viisil üles leidnud:)

5. Mida tahad muuta oma blogis?
Arenguruumi on veel kõvasti, sest blogis, nagu inimeseski, peab ju teatavasti kõik kaunis olema;-) Tahan reisidele ja kokakoolile teha eraldi kataloogi ja need toidupostitustest eraldi arhiveerida, blogi natukene disainida ja muuta see mugavamaks kasutada jms. Ja muidugi, pildistamist oleks ka vaja õppida:) Siiani ei ole veel kahjuks jõudnud nende teemadega tegeleda, sest vajan selleks kõrvalist abi, aga asi loodetavasti lähiajal paraneb;-)

Tunnustuse edastamisel jään eestimaiste toidublogide juurde, sest kuigi ma külastan ka välismaised aeg-ajalt, siis arvan siiski, et nt David Lebovitz'il on suhteliselt ükskõik, mida mingi tsikk kuskil Eestis tema blogist arvab... Ja jään ikkagi just toidublogide juurde, sest peale Siimu blogi ma muid mitte- toidublogisid ei külasta. Kuigi siinkohal peab vahemärkusena ütlema, et meil Siimuga on huvitavatest teemadest ikka väga erinev arusaam:) Sain Siimu käest just üks päev skype'is pahandada, et mis toimub- läheb tema mu blogisse spordijuttu lugema, aga spordi asemel on ainult toit ja vein ja vein ja vein ja toit ja vein... Nojah, arvestades, et ta mind üle kahekümne aasta tunneb, võiks juba teada juba, et ma ei ole mingi spordi-, vaid koogitüdruk!:):):)

Aga siit siis minu absoluutsed lemmik (toidu)blogid:)

1. Tuuli blogi on minu vaieldamatu lemmik:) Tema blogist kumab selgelt läbi blogija entusiasm ning armastus toidu ja veini vastu, samuti tema põhjalikud teadmised sellest valdkonnast. Tuuli üllatas mind nt  asjaoluga, et teadis Simonsig'i vahuveini Cuvee Royale, mida ma ise esimest korda alles LAV-is proovisin.

Blogis on väga ilusad pildid, põhjalikud õpetused ning alati õnnestuvad retseptid. Peaaaegu igas toidublogis on sõira valmistamise õpetus. Tuuli oma postituses aga õpetab otse loomulikult tegema erinevaid juustusid - mascarpone, ricotta, ahjujuust jne. Kui teistel on reeglina üks retsept, kuidas teha tordipulbriga kooki, siis Tuulil on temale omase põhjalikkusega kirjeldatud mitmeid erinevaid viise

Tuuli blogil on tohutu suur retseptivaramu ja ma olin tõeliselt üllatunud, kui kuskilt lugesin, et ta on alles aasta bloginud. Ma kujutasin ette, et selline hulk retsepte on mitme aasta tubli blogimise tulemus:)

2. Kätrini kokkamispäevik - soe, ilus, armas, maistvad ja töötavad retsepid, ilusad pildid ehk lühidalt: eriliselt isuäratav! Eriti tore, et keegi ka eestlastest on makrooniteo ette võtnud ja seda teistelegi õpetab:)

3. Mari-Liisi blogi - nagu ma juba ütlesin, et ka blogis nagu inimeseski, peab kõik kaunis olema:):):) See blogi (ja blogija) on - ükskõik, mis nurga alt vaadata - ilusad nii väliselt kui ka sisu poolest! Mulle meeldib!!!:)

4. Pireti blogi - puhas rõõm teha (jääb selline mulje vähemalt ;-), ja puhas rõõm lugeda!:)

5. Thredahlia blogi võlus mu täielikult ära oma baklavasigarite postitusega. Väga üksikasjalik   informatiivsete piltidega tegemisõpetus ning muidu keerukana tunduv asi näibki täiesti teostatav ja tekitab isu järele proovida:) Ilus ja paljude heade retseptidega on see blogi muidugi ka:)

Tegelikult on huvitavaid, ilusaid jne blogisid veel palju, aga nendest viiest olen sõltuvusse sattunud! :)  Soovin kõigile blogijatele jõudu!

Reede, 25. märts 2011

LA MOTTE veinimõis suurepärase restoraniga



La Motte veinimõis ja sealne restoran Pierneef a la Motte tuleks Stellenboschi kanti sattudes:) kindlasti plaani võtta, sest lisaks kvaliteetsetele veinidele on ka kõik toidud seal lihtsalt erakordselt!!! head:) See restoran on lisaks Jordan'ile ja Le Bon Vivant'ile üks mu kindlaid lemmikuid, kuhu ma aga kahjuks ainult ühel korral minna sain. Üks Johannesburgi investeerimispankur, kellega ühes veinimõisas tuttavaks saime ning kes igal teisel nädalavahetusel (eesti keeles vist oleks parem: üle ühe nädalavahetuse?) Stellenboschi lendab, ütles, et üks põhjustest seda piirkonda nii tihti külastada ongi La Motte'i istandus ja selle restoran:) Kui muidugi täpne olla, siis asub La Motte Franschhoekis, aga see on pmst üks ja sama kohalik omavalitsusüksus ning linnakesed asuvad üksteisest paarikümneminutilise autosõidu kaugusel.

Ka siin olid LAV-i restoranidele ja veinikeldritele iseloomulikud huvitavad lühtrid, seekord tasside ja taldrikutega


ja pakuti kohapeal küpsetatud leiba, sedakorda oli  see shiraz viinamarjadega. Juures oli kohapeal tehtud küüslaugumajonees ja värske salat kuivatatud puuviljadega.








Ja oli jällegi avatud köök lahedate kokkade ja super chefiga, kes pildil esiplaanil on:) Ta on töötanud/praktiseerinud väga paljudes restoranides üle maailma, nt NYC-is, Londonis, Pariisis (nagu väidetavalt kõik LAV-i paremad kokad) ja isegi Eestis käinud:) See, et ta ise kõiki toite viimistles, ei takistanud teda absoluutselt juttu rääkimast ega muutnud teda kuidagi närviliseks, aga see on vist kõigi nende restoranide chefide ja teiste kokkade ühine joon:) Kõik leiavad sinuga aega juttu rääkida, lubavad pildistada ja on igas mõttes sõbralikud ning toredad:)

Kuna chef oli üks mu lemmikutest, siis väärib ta kohe rohkemat eskponeerimist kui ainult üks pildike:)




Imehea kana, vuti ja hanemaksa terriin aprikoosi chutney, viigimarjade ning ploomi ja tähtaniisi püreega. Kahjuks ei ole pilt küll õnnestunud, aga ma kuidagi ei saa üle sellest tõrkest, mis mul endiselt on restoranis mulle serveeritud toitu pildistades ja turisti mängides.... See tundub paraku endiselt suhteliselt imelik, niiet ma üritan pildi alati nii kiiresti ja märkamatult kui võimalik ära teha ning niimoodi tihti kvaliteet paraku kannatab. Ja fotokas on ju vaja kotti tagasi panna enne, kui keegi näeb, selle asemel, et vaadata, kas pilt tuli normaalne:) Praegu on sellest eriti kahju, sest see suur lõik terriini, mis maitses väga hästi, nägi ka  ilus välja... Õnneks muidugi saab sellest tõrkest ka väikese veini ja kokaga köögis "sõbraks saades" kiiresti üle, niiet kui pildid eelroogadest välja arvata, siis ülejäänud on tavaliselt juba paremad:)

Siin aga minu Bokkom'i (ehk kuivatatud ja soolatud haarder) salat poolkuivade (semi-dried) tomatite, kuivatatud aprikooside, vutimunade ja küüslaugukastmega, mis samadel põhjustel ei ole just pilt, mis annaks edasi, mida see roog endast täpselt kujutas ehk suur maitsvast salatit, milles kõik maitsed (soolane ja magus) olid tasakaalus, kusjuures see küüslaugukaste pani veel "i"-le täpi peale:)



BBQ kastmega (BBQ glaze) T-bone, soojad baby karulid, peekoni ja muskaatkõrvitsa salat, seene ja tüümiani chutney, sibularõngad.
Kui LAV-i tulles Priit esimesel päeval veel medium-küpsusastmega liha tellis, siis saades minu juurest maitsta "rare" liha, ei olnud järgmises kohas enam küsimust, milline liha tellida:) Igal juhul ülejäänud kahe nädala jooksul ma sõna "medium" enam ei kuulnud:):):)

Naljakas on see, et oma blogis kirjutan ma veel septembris v oktoobris, et eelistan medium v medium rare liha, aga pärast Pariisi, kus enamik inimesi üleüldse bleu-liha tellib, on see kuidagi täiesti iseenesest mõistetavalt (ehk ilma, et ma oleks ühel hommikul ärganud ja jõudnud järeldusele, et nüüd ma tahan vähem küpsetatud liha süüa) kujunenud nii, et tahan rare liha. Bleu'ni ikka läheb veel aega, isegi LAV-is praktiliselt kolm korda päevas liha süües (ja millist liha!!!!), ei tekkinud tunnet, et telliks peaaegu täitsa toore liha ...:)
T-bone köögis küpsemas (ülal) ja siin siis rare liha pannil enne taldrikule jõudmist. NB menüü järgi on tegemist 600 g tükiga:) Tegelikkuses muidugi tundus veelgi suurem:):):) Vot selline on paras kogus!;-)



Koos lihaga ka liha praadimisleem ja BBQ kaste (glasuur) taldrikule

Kõrvitsaseemne ja mandlikoorikuga Franschhoeki forell (Pumkin seed and almond-crusted Franschhoek trout, field muchroom, Karoo lemon glazed apple and sweet-corn ragout, red wine jus, oyster mousseline)



Köök on kolmest küljest avatud ja neljandas (all oleval pildidl vasakul) on suur klasssein, mille taga on ettevalmistusköök. Saalipoolsesse külge leti peale asetatakse salatid ja muud eelroad ning leivataldrikud, keskele (lampide all, akende ehk terrassi poole) praed ja selles küljes, kus ma hetkel pildistan, serveeritakse magustoidud.


Mõned pildid veel köögist ja toitudest, kõigepealt "salatileti" poolt vaadatauna

Praed on pildistatud "praeletil", mille juures ka peakokk askeldas (alumisel pildil aga sous-chef toitudele viimast lihvi andmas), lampidest tuleva valguse paistel






Ja ka paar pilti magustoitudest


"Magustoidupoiss" pakkus mullegi kohapeal valmistatud Milk Tart'i maitselist jäätist maitsta:)

Veinikeldri kaadrid:)



Minu lemmikveiniks oli toidu juurde joodud 2007 La Motte Pierneef Shiraz Viogner, mille puhul on shiraz' marjale lisatud 9% viogneri. Vein olevat inspireeritud põhja Rhone'i piirkonna Cote Rotie stiilist, aga nende "tavaline" Shiraz 2008 oli ka väga hea. Valgetest oli neil peale vahuveini ainult sauvignon blanc 2010 ja single vineyard chardonnay 2009, millest mina siis oma kala juurde viimase valisin. Ja ei pidanud pettuma, kuigi ma muidu väga chardonnay'd just ei armasta:)
La Motte veinimõisas on ka muuseum, mis pakub lisaks istandust omava Rupert'i perekonna ajaloole vaatamiseks ka ülevaadet veinimõisa arhitektuurist, samuti suurt valikut LAV-i ühe kuulsaima kunstniku Pierneef'i maale  

Siin aga paar pilti istanduse pagariärist


Ahjaa, kohad tasub restoranis nii lõunaks kui õhtuks kindlasti eelnevalt reserveerida, muidu võib ukse taha jääda ;-) telefon 021 8763119!