Reede, 28. veebruar 2020

Kohevad banaanipannkoogid




Homme on Eesti Laulu finaal, mida kindlasti koos sõpradega vaadata plaanin. Tahaks ju lõpuks kõik need uued lahedad laulud ära kuulda, millest kõik räägivad :) Kui eelmisel aastal tegin sel päeval toiduloo Uku Suvistega, siis seekord rääkis enda lemmikroogadest, söögielamustest, toidureisidest jms Inger, kes ühtlasi jagas ka ühe eriti lihtsa kanakarri retsepti.

Jagasin just eile blogi FB-lehel artiklit, mis räägib sellest, kuidas koroonaviiruse vastu suurte, sageli isegi surmavate dooside erinevate vitamiinidega võidelda üritatakse. Selles mõttes on kodumaiste “suurepäraste ekspertide” hanerasv ja sinepiplaaster õnneks päris süütud (mitte ainult naljakad), sest on vähemalt suhteliselt ohutud tervisele :)

Üldse on vitamiinide, mineraalide jm toidulisandite manustamisel tark rääkida oma arstiga ja mitte langeda reklaami ohvriks. Kes ei oleks kuulnud lauseid nagu “D-vitamiini on alati põhjamaalastel vaja”,  “D-vitamiini ei ole kunagi liiga palju”, "D-vitamiini on kõigil organismis (kõvasti) alla normi” jne jne. Reeglina on need laused koos soovitusega võtta suuri doose seda vitamiini, sest “Eesti arstid on liiga konservatiivsed”, “Arstid ei tea midagi” jms. Käisin kunagi ühe massööri juures, kes saatis kõigile klientidele pika e-kirja “eneseabi” kohta, kus oli kirjas hunnik vitamiine ja mineraale, mida kõiki tuleb võtta ja sealjuures veel suurtes kogustes. Ja selliseid “eksperte” (nende seas kahjuks ka toitumisnõustajaid) on päris palju, kes “teavad" kõike inimkehast paremini kui arstid ja annavad soovitusi, mis võivad olla tervisele kahjulikud.

Tegelikult aga peab isegi meie laiuskraadil elavatele inimestele “hädavajaliku” D-vitamiiniga piiri pidama, st järgima kindlasti soovituslikke koguseid. Minul on selle vitamiini tase üle normi ja õnneks arst avastas selle vereproovist, muidu oleksin seda ehk edasi võtnud ja see oleks mulle juba kahjulik olnud. Et üleliigne D-vitamiin on kahjulik, selleni on jõudnud teadlased erinevates riikides ja selle teema kohta on päris palju artikleid, nt see ja see, kui paar tükki välja tuua.

Toidulisandite asemel trasuks üldse pöörata tähelepanu tervislikule söömisele, ehk tarbida asju, millest võimalikult palju mineraale ja vitamiine kätte saab. Kusjuures naljakas on see, et nt vitamiini B12, mida samuti paljudel kipub kehas vajaka jääma, eriti taimetoitlastel, on mul samuti üle normi.  Ja seda vitamiini ei ole ma kunagi elus juurde võtnud (ega ka muid B-grupi vitamiine). B12 vitamiini kõrge tase organismis selgus vereproovist mõni aasta tagasi ja kui seda ühe loengu vaheajal ühele biokeemia õppejõule (TÜ professorile) mainisin, ütles ta õnneks, et selle pärast ei ole vaja muretseda, sest see näitab ainult seda (mida mul ka näost näha olevat), et olen terve inimene ja toitained imenduvad mul hästi :) Siiamaani olen selle üle veel rõõmus muide :D



Mõeldes aga eelseisvale nädalavahetusele sai tehtud ühed pisut tervislikumad banaani ja toortatrajahuga pannkoogid. Mõnusad kohevad pannkoogid sobivad suurepäraselt hommikusöögiks, kuna valmivad kiirelt ja on just soojalt parimad. Piltidel on näha, milline hunnik pannkooke retseptis olevast kogusest tuleb (u 20 tk), aga pannukate arv sõltub ka sellest, millist lusikat taina jaoks kasutad. Mina nt teen pannkoogid alati supilusikaga, st asetan pannile supilusikatäie tainast, aga võib nt kasutada ka teelusikat vm meelepräase suurusega lusikat.

Kaneeli või kardemoni asemel võid kasutda ka 1 sl kaneelisuhkrut, kuid siis vähenda tavalise suhkru kogust (vähemalt 0,5-1 sl lisa seda vähem). Loomulikult võid maitseained ka ära jätta kui arvad, et ilma on parem ja eelistad just neutraalsema maitsega pannkooke. 

Gluteenivabade jahude asemel võid kasutada nisujahu ja sel juhul piisab 0,5 tl küpsetuspulbrist. 

Vaja läheb:
1 suur võimalikult küps banaan (kaal koorteta u 130 g)
2,4 dl täispiima
1 suur muna
1 sl vanillisuhkrut
2 sl (pruuni) suhkrut
näpuotsatäis soola
0,25 - 0,5 tl peenestatud kardemoni või 0,5 - 1 tl jahvatatud kaneeli
150 g kaera- või toortatrajahu
1 tl küpsetuspulbrit
praadimiseks: õli või selitatud võid 
serveerimiseks: heledat siirupit, marju, viilutatud banaani, hakitud pähkleid (mina kasutan siin enamasti röstitud sarapuupähkleid), moosi jm meelepärast

Püreesta banaan (nt kahvliga) ning klopi hulka piim, muna, suhkrud, sool ja kardemon või kaneel. Lisa küpsetuspulbriga läbi segatud sõelutud jahu ja sega ühtlaseks tükkideta tainaks. 

Prae keskmisel kuumusel meelepärase suurusega pannkoogid. Keera teine külg, kui tainas hakkab pealt kergelt mullitama ja ääred on pruunistunud. Naudi soojalt.



Retsept ilmus D-kokaraamatus.

Pühapäev, 23. veebruar 2020

Sinepine lõhetartar õhuliste tatrapliinidega



Kodumaisest tervislikust toortatrajahust tehtud kohevad pliinid sobivad muide teisipäevaseks vastlapäevaks imeliselt, kuna meie idanaabrite juures, kust küpsetised ka pärinevad, pakutakse neid muuhulgas ka just vastlapäeval. Kuigi mulle meeldib soolaseid pannkooke enam-vähem igal ajal (brantšiks, sünnipäevaks, õhtuseks suupisteks jne) süüa, siis minu arvates on need suurepärased homsel peolaualgi pakkumiseks. Kusjuures, minu arvates sobivad need peaaegu kõigi erinevate kangemate jookidega olgu selleks siis pits viina või hoopis õlu või (vahu)vein, kuid samas on suurepärased tassikese kohvi või teega.

Tatrapliine tehakse traditsiooniliselt pärmiga, vahel lisatakse õlutki, ja see retsept on olemas siin, kuid seekord pakun välja ühe eriti lihtsa ja kiire variandi, mille tainas valmib maksimaalselt 15 minutiga. See on eriti hea retsept juhuks, kui otsus pliine teha on üsna spontaanne, või siis lihtsalt ei viitsi või pole aega pikalt tainaga “mässata”. Mulle endale meeldivad needki pliinid väga, sest on mõnusalt paksud (sellised pontšakad) ja väga maitsvad :)

Seekord tegin õrnsoola kala (blogis on kolm erinevat varianti: selline, selline või selline) asemel juurde hoopis lõhetartari, mis passib suurepäraselt ka röstitud saial või leival söömiseks, samuti soolaste profitoolide või korvikeste täidiseks. Tartarile võid lisada paar supilusikatäit nõrutatud kappareid, samuti riivitud mädarõigast.

Pliinid saab praadida vahetult enne serveerimist ja nautida soojalt, kuid võib ka varem valmis teha ja pakkuda suupistena. Pliinide nagu nt sõrnikutegi puhul on oluline, et praeksid neid keskmisel või isegi madalamal kuumusel, et koogikesed ühtlaselt läbi küpseksid ega kõrbema läheks.

Eriti hea on kasutada praadimiseks selitatud võid, sest tavaline või kipub praadimisel kõrbema minema. Seda on poes müügil, kuid võimalik ka kodus ise teha. Kui kasutad praadimiseks õli, siis võid enne praadimise lõppu pannile tükikese võid lisada, et see head maitset siiski annaks.

Retsept ilmus sel neljapäeval ajalehe Postimees vahelisas Maa Elu ja rääkisin selle juures veel kasulikust ja toitainerikkast toortatrast jms seonduvast. Lugu on olemas (ja tasuta loetav) siin

Lõhetartar:
1 väike punane sibul
1 sidruni mahl
500 g lõhefileed
100 g suitsulõhet
peotäis hakitud murulauku, rohelist sibulat või tilli
1 sl mahedat sinepit
0,5 tl suhkrut
musta pipart
soola (vajadusel)
serveerimisel puista peale veel maitserohelist

Haki sibul peeneks, aseta kaussi, pigista peale ühe sidruni mahl ja jätta maitsestuma. Et sibula maitse oleks veelgi mahedam, soovitan see juba paar tundi enne ülejäänud tartari tegemist sidrunimahla sisse panna. 

Eemalda lõhel nahk ja tõmba keskelt luud välja. Lõika lõhe väikesteks (u 0,5 cm suurusteks) kuubikuteks. Haki ka suitsulõhe väikesteks tükkideks. Sega kõik komponendid kokku ning maitsesta pipraga. Vajadusel lisa soola. Tartar sobib suurepäraselt kohe söömiseks, kuid võid selle soovi korral  enne söömist 1-2 tunniks külmkappi maitsestuma asetada. 

Tatrapliinid:
50 g võid
150 g toortatrajahu
1 tl suhkrut
1,5 tl küpsetuspulbrit
1 tl soola
2 suurt muna
1,5 dl täispiima
õli või selitatud võid praadimiseks

Sulata või. Sega sõelutud jahu suhkru, küpsetuspulbri ja soolaga läbi. Klopi munakollased kergelt piimaga lahti. Lisa kuivained ja või ning sega ühtlaseks. Vahusta munavalged tugevaks vahuks ja sega õrnalt ülejäänud taina hulka. 

Prae pliinid keskmisest pisut madalamal kuumusel mõlemalt poolt kuldpruuniks. Õige aeg on pliin ümber keerata siis, kui tainas pealt kergelt mullitab. 

Naudi kas soojalt või jahtunult lõhetartari ja paksu hapukoorega. Puista pelae peeneks hakitud maitserohelist. 


Esmaspäev, 17. veebruar 2020

Köögiviljasalat ehk vinegrett


Kirjutasin umbes nädal tagasi Oscarite galast ja mainisin ka rastapatsidega noorukit, kes on USA meedias tohutult furoori tekitanud. Õigemini, seda on tekitanud tema kool, millele üleüldine pahameel on diskrimineerimise pärast suunatud. Siin on seda teemat veel lahti seletatud ja mainitud ka otsesõnu sellist tegevust keelavat Crown’i seadust, mida nüüd üle 20 osariigi plaanib kehtestada. Loomulikult Kalifornias ja NYC-is on see juba kehtiv ning need on üldse kaks kõige progerssiivsemat ja minu jaoks inimlikumat piirkonda Ameerika Ühendriikides. Muide, Kalifornia on isegi nii eesrindlik (heas mõttes), et  seal kavatsetakse peagi vabandada ametlikult teise maailmasõja ajal väärkoheldud USA-s elavate jaapanlaste ees ning on juba esitanud ametliku vabanduse põliselanikele nende suhtes toime pandud genotsiidi pärast. Kusjuures, sõna “genotsiid” ei ole üldse mitte liialdus, sest lugesin just läbi raamatu “An Indigenous Peoples’ History of the US” ja võib öelda, et see on igati adekvaatne termin selle tegevuse kohta. Selles raamatus oli loomulikult mõiste “genotsiid" samuti kasutusel koos vägagi detailse kirjeldusega erinevatest tegevustest erinevatel perioodidel ...

Kuid peatudes veel korra Oscaritel ja kokku neli auhinda saanud filmil “Parasiit”, siis hiljuti lugesin ühte huvitavat artiklit Korea kino kohta, mis selle riigi filme suisa maailma parimateks nimetab :) Igal juhul, kel veel eelmise aasta ametlikult parim linateos vaatamata, siis ETV2-s on see veel järelevaadatav, samuti kindoes ilusti olemas. 

Aga rääkides tänase postituse põhitegijast ehk vinegrett-salatist, siis kõigepealt tasub mainida, et sõna “vinegrett" tähendab nii maitsestatud äädika- ja õlikastet (ehk Prantsuse kaste) kui ka selle kastmega valmistatud köögiviljasalatit. See aedviljasalat on lihtne vanakooli klassik, mis on tõeline vitamiinipomm. Eriti tänuväärne praegusel ajal, kui värsket taimset kraami napib. Sobib niisama söömiseks, aga loomulikult passib erinevate praadide juurde.

Kuigi minu jaoks on vinegrett-salat alati punase värvusega olnud, siis olen näinud konservhernestega salati retsepti, milles peeti üldse ei ole. Mina teen pigem traditsioonilist vinegretti ja lisan sellele vahel ka  heeringat. Kogused on kirja pandud lihtsustamiseks, kuid on loomulikult - nagu salati puhul ikka - pigem vabalt ümber käimiseks, kui näpuga järje ajamiseks. Ma ise teen ka üsna erinevalt alati, näiteks olen pannud salatisse ka õuna ja varssellerit ning suurendanud oluliselt peedi kogust ja lisanud veel peeneks hakitud või riivitud küüslaugu.

Kirjutasin jaanuari alguses jutukese aedviljade kasulikkusest ja sinna juurde sobis tervisliku salati retsept kohe eriti hästi :) Ja see toitainerikas salat passib loomulikult ka meie kodumaa sünnipäeval lauale panna, rääkimata kõgist muudest tähtpäevadest.

Vaja läheb:
3 keskmist keedetud kartulit
2 keskmist või suurt keedetud peeti
1 suur keedetud porgand
200 g värsket hapukapsast
2 marineeritud kurki
1 punane sibul
hakitud maitserohelist, nt murulauku, rohelist sibulat, lehtpeterselli (soovi korral)

Kaste:
6 sl õli
2 sl valge veni- või õunaäädikat
1 sl mahedat või 1 tl kanget sinepit
soola, suhkrut ja (värskelt jahvatatud) musta pipart

Riivi või lõika väikesteks kuubikuteks kartul, peet ja porgand. Kurk ja sibul haki peeneks. Aseta kõik komponendid kaussi.

Sega omavahel kastme ained ning lisa salatile. Lase enne söömist paar tundi külmkapis maitsestuda. Serveerimisel võid peale hakkida värsket maitserohelist.


Reede, 14. veebruar 2020

Carpaccio & rosé champagne täiuslik kooslus



Täna on suurepärane päev, et valmistada midagi väga head ja korkida lahti üks imeline roosa šampanja! Sõbrapäev sobib väga hästi ettekäändeks, et sõpradega kokku saada või hoopis kallimaga romantikat teha - kuidas parasjagu tuju on ;-) Kuulun küll nende hulka, kellele rosé champagne meeldib igal ajal, aga valentinipäevaks on see eriti kohane.

Olin just USA-s, kus tänane päev on nii oluline, et juba jaanuari keskel (ehk pmst kohe, kui jõulunänn on ära korjatud) alustatakse teemakohaste südamekujuliste asjade müügiga. Ühes Santa Barbara lähistel asuvas veinimajas, kus tehakse klassikalisel meetodil vahuveini (ehk samamoodi nagu šampanjat) ja kasutati isegi samu viinamarju (chardonnay, pinot noir ja meunier), käies oli päris naljakas vaadata, kuidas pudelitele määriti liimi ja siis puistati need särava glitter’iga kokku. Ja neid pudeleid oli väga palju! Ilmselt siis on nõudlus väga suur ... :)

Kui on vaja ilusaks õhtuks retsepti, mis keele alla viib, kuid mille valmistamise peale ei kulu eriti palju peaaegu üldse aega, siis  on mul lillelise rosé kõrvale pakkuda veiselihast carapccio. Böff on samuti sõbrapäevaks suurepärane roog, eriti kui seda südamekujuliselt serveerida, kuid roosa champagne (eriti sellise mõnusalt marjase) juurde eelistan ise kas carpacco’t, krevette või lõhet.

Loomulikult on blogis terve hulk sõbrapäevaks sobivaid retsepte, nt see suus sulav šokolaadikook ei jäta kedagi külmaks, samuti šokolaadipõhja ja vaarikakattega juustutort ning hõrgud šokolaaditrühvlid on samuti kindlapeale minek :) Rohkem veel raamidest väljas, aga samas ülilihtne ja -kiire, on küpsetada krõbeda võise lehttaina, kitse- või valgehallitusjuustu ja jõhvikatega südamekujulised suupisted, mis alati kiirelt laualt kaovad. Viimased küpsetised muideks sobivad samuti selle aromaatse roosa champagne juurde :)

Kui on soovi pisut rohkem aga köögis veeta, siis tänases Nädalalõpuleht LP-s on muideks kaks ülihead retsepti. Minu suur lemmik Prantsuse köögist - juustuga profikad gougères - ning koorelikööri (võib nt Bailey's olla) ja kohviga suus sulav tort on mõlemad küpsetised, mis sobivad ideaalselt nii tänaseks kui ka igaks muuks elujuhtumiks ;-)

Paar asja ütleksin veel aga carpaccio juurde:

* Kui rullid liha varem valmis, siis aseta see külma nii, et toidukile on kihtide vahel, et õhukesed viilud üksteise külge ei kleepuks. 

* Varem valmis tehtud ja külmas hoitud liha võta u 15 minutit enne söömist toatemperatuurile. 

* Saiakuubikute asemel võid serveerida carpaccio kõrvale ka mõnda krõbeda koorikuga värsket saia, eriti hea on muidugi haputainast (sourdough) valmistatud. 

Retseptis olevast kogusest jätkub umbes kuuele sööjale kergeks eelroaks; väiksemale arvule inimestele võib seda suisa omaette eineks lugeda. Kõrvale soovitan loomulikult rosé’d juua:)


Vaja läheb: 
250-300 g veise sisefileed
extra virgin oliiviõli
värskelt jahvatatud musta pipart
soola(helbeid)
peoäis rukolat
peotäis õhukesi Parmesani vm kõva laagerdunud juustu laaste
peotäis röstitud piiniapähkleid või seedermänniseemneid
peotäis krõbedaid saiakuubikuid (soovi korral)

Hoia veiseliha vähemalt tunnike külmas, et seda kergem lõigata oleks. Võid selle ka u 15 minutiks sügavkülma asetada. Lõika lihast terava noaga võimalikult õhukesed viilud.

Aseta lihaviilud ükshaaval kergelt õliseks tehtud toidukile peale ja kata teise kilega, mis on samuti õliga määritud. Võid kasutada toidukile asemel ka küpsetuspaberit. Rulli liha tainarulliga õrnalt paberõhukeseks. Võta kile pealt, tõsta liha koos alumise kilega taldrikule nii, et liha jääb alla poole ja tõmba alumine kile ka ära. Saad sama kilet kasutada kogu liha rullimise jaoks. 

Jahvata lihale pipart ja puista soola(helbeid). Aseta peale rukolalehed (võid neid ka pisut väiksemaks rebida) ja nirista oliiviõli. Viimasena puista taldrikule juustulaastud, röstitud seedermänniseemned ja soovi korral ka krõmpsud saiakrutoonid.


Postitus sündis koostöös AS-ga Prike.

Esmaspäev, 10. veebruar 2020

Maitsev pirukas juustu ja hapukapsaga


Olen veel Kalifornias (esimene pilt on tehtud sel pühapäeval Santa Barbara promenaadil) ja nägin eile õhtul esimest korda elus otseülekandes Oscarite galat :) Mäletan küll, et üritasime ükskord juba ülikooli ajal suurema seltskonnaga üleval olla, kuid 10 h ajavahet teeb selle ürituse vaatamise Eestis  ikka väga keeruliseks. Mul on igal juhul hullult hea meel, et sattusin just sel ajal siia, sest väga lahe show oli ägedate etteastete ja sõnavõttudega, sain korduvalt südamest naerda, aga ka paaril korral tuli pisar silma.

Suurim üllataja oli minu jaoks 18 aastat tagasi Oscari võitnud Eminemi esinemine. Väga lahe! "Lose Yourself" on mulle alati meeldinud ja film "8 Mile", mille jaoks ta selle loo kirjutas, on ka hea. Kusjuures, kui esimest korda USA-s olin (vist aastal 2004), siis ostin filmi DVD endale. Nüüd ei tundnud ma Eminemi üldse ära - aastast 2003 on ta välimus päris palju muutunud - lisaks habe ja nokamüts. Igal juhul äge oli vaadata, kuidas rahvas saalis kaasa rokkis ja pärast artistile seistes aplodeeris. Esines ka Elton John, kelle raamatust just hiljuti kirjutasin ja kes sai juba teise filmiakadeemia auhinna ning kellele see oli neljas (!) Oscari nominatsioon, täpselt nagu parima naispeaosatäitjana (Judy Garlandist rääkivas filmis “Judy”) kuldmehe saanud Renee Zellwegerilgi. Kõige rohkem läks aga ilmselt hinge samuti standing ovations’i osaliseks saanud Cynthia Erivo laul “Stand Up” filmist “Harriet” - ma isegi ei kujuta ette, et see võiks kellegi külmaks jätta ...

Suureks üllatuseks oli mulle Korea filmi “Parasiit” tohutu edu. See on küll väga hea film - soovitan kindlasti vaadata, ETV2-s peaks see kolmapäeva õhtul olema -, kuid mina elasin rohkem kaasa teosele “Jojo Rabbit”, mille tegijaid oleksin tahtnud näha koju minemas rohkem kui ühe Oscariga. Ka mu teised lemmikud “1917” ja “Bombshell” ei saanud nii palju auhindu kui lootnud oleks, kuid see muidugi nende väärtust ei vähenda :)

Aga siinsest meediast jäi silma veel, et afroameeriklasest poiss, kellel ühes Texase koolis kästi rastapatsid maha ajada, kui ta soovib lõpuaktusele minna, et väljateenitud diplom kätte saada, võeti kuulsuste poolt ka Oscari auhinnagalale kaasa. Siinsiin ja siin on sellest kirjutatud. Loodetavasti asi laheneb, sest juhtum on saanud juba umbes kuu aja jooksul kõvasti tähelepanu, muuhulgas andis Alicia Keys talle Ellen DeGeneres saates üle tšeki 20 000 dollarilisele stipendiumile.


Hapukapsa valmistamine algab soola lisamisega riivitud kapsale. Nagu ikka hoidiste puhul on ka hapukapsa valmistamiseks parim just meresool. Sool tõmbab kapsast välja vedelikku ja aitab looduslikel suhkrutel muutuda piimhappeks, mis aitab koos soolaga kapsast säilitada. Kuna käärimise käigus tekib ohtralt probiootikume, siis loetakse hapendatud kapsast tänapäeval tõeliseks tervisetoiduks.

Kuigi hapukapsa pirukas sobib igal ajal küpsetamiseks ja eriti hästi just peatseks EV aastapäevaks, siis algselt sai see tehtud jõuludest järele jäänud hapukapsa ära kasutamiseks (ja ilmus LP-s). Tihti ostetakse pühade ajal toitu kokku rohkem kui jõutakse ära kasutada. Kui näiteks hõõgvein ja jõuluporter säilivad ilusti järgmiste jõuludeni, siis näiteks piparkoogid tasuks kindlasti toidus ära kasutada. Muide, jõuluporteri osas soovitavad spetsialistid seda hoidagi kohe järgmise aastani hoolimata parim enne kuupäevast, sest siis pidi see eriti maitseküllane olema. 

Kuigi sõna "hapukapsapirukas" ei kõla paljude (eriti just meeste) arvates just kuigivõrd ahvatlevalt, siis tegelikult tõstavad ka need, kes alguses nina kirtsutasid, endale vähemalt ühe tüki veel. Täpselt sama, mis eelmises postituses olnud väikeste krõbedate pirukatega, mis samuti laualt päris kiirelt kaovad :) Pirukale võib lisada ka suitsukana, -kala või -liha, samuti praetud peekonit.

Hapukapsas võib olla piruka jaoks nii toores kui ka eelnevalt kergelt läbi küpsetatud. Kui kasutad praekapsast, siis seda enne täidisesse lisamist praadida ei ole vaja, aga võid seda soovi korral teha. Juhul, kui küpsetad või praed kapsast, siis kindlasti lase sellel enne täidisele lisamist täielikult maha jahtuda. 

Põhi:
200 g nisujahu või
150 g toortatra- ja 50 g maisijahu ja 0,5 tl küpsetuspulbrit
1 tl soola
paar pipraveski keerdu musta pipart
1 tl paprikapulbrit (soovi korral)
120 g külma võid

Sõelu jahud, sega läbi soola ja maitseainetega. Haki noaga või töötle köögikombainis tükeldatud külm või jahu hulka, et tekiks saiapurulaadne tainas. Lisa 3-5 sl jääkülma vett, sega läbi, mätsi tainaks ning suru 24 cm läbimõõduga ümmarguse lahtikäiva ettevalmistatud (st põhjas küpsetuspaber, ääred määritud võiga ja jahuga üle puistatud) koogivormi põhja ja äärtele u 2 cm kõrguselt. Aseta vorm täidise valmistamise ajaks külma. 

Täidis:
3 muna
200 g hapukoort
400 g hapukapsast või nn praekapsast
200 g riivitud juustu
värskelt jahvatatud musta pipart
pisut soola vajadusel
peotäis hakitud maitserohelist, nt lehtpeterselli, tilli, murulauku, rohelist sibulat vms (soovi korral)

Klopi munad lahti ja sega läbi hapukoorega. Lisa ülejäänud külm hapukapsas ja 100-150 g juustu, sega läbi, maitsesta ja vala täidis vormi. Laota ülejäänud riivitud juust ühtlaselt pirukale. Küpseta ahjus 180 kraadi juures 50 minutit kuni täidis on äärtest pruunistunud. 

Lase pirukal vormis u 10 minutit taheneda, eemalda vormist ja jäta restile jahtuma. Serveerimisel puista peale veel värsket rohelist.