Krõbe sai kuivatatud tomatitega

See kuivatatud tomatitega krõbe sai on järjekordselt üks lihtne, kiire ja väga maitsev asi:) Tegin seda  saia esimest korda oma sünnipäeval kuua aega tagasi ja sellest ajast olen seda päris palju kordi küpsetanud. Eriti mõnus on sai soojana, aga ka külmana süüakse see alati kiirelt ära ja võib kindel olla, et sööjad kiidavad, niiet jälle üks odava populaarsuse võitmise võimalus:):):)

Krõbeda koorikuga saia retsepti saime Dmitri Fomenko ja tema venna poolt läbi viidud koolituselt. Dmitri on töötanud üheksa aastat restoranis Ö (neist viimased kolm peakokana) ja juhatab nüüd vägesid City Marina restoranis (City Marina kuulub aastal 2012 ka 50 parima Eesti restorani hulka), niiet tegemist on tõelise profiga, kellega koos kokates sai ikka päris palju targemaks:) Nt ei teadnud ma varem seda, et poest ostetud kuivatatud tomatite juures purgis olev õli on nö fritüüriõli, mis on kahjulik ning tuleks ära visata ja tomatid sellest õlist võimalikult kuivaks teha. Palju mõttekam on kasutada hoopis neid kuivatatud tomateid, mida müüakse pakkides kuivana mitte õli sees. Ja viinamarjaseemneõli, ilma milleta enam elu ettegi ei kujuta, sai ka mul kodus igapäevaseks tänu Dmitrile, kes pidi peamiselt seda õli söögitegemisel kasutamagi. Seda õli saab muide igast poest osta:)

Igaks juhuks mainin, et algses retseptis oli 10 g soola selle koguse kohta, kuna aga mitmed on maininud, et sai on magedavõitu, siis arvan, et 15 g oleks täitsa ok. Samas, viimasel korral sõime saia Saaremaa uue soolahelvestega võiga ja siis ei nurisenud keegi, et mage oleks, niiet lisa soola tainale vastavalt sellele, millega on plaanis saia süüa. Aga sellest uuest võist rääkides ei saa jätta mainimata, et ka seda kiideti ja üks inimene (kes on muideks dieedil) ütles järjekordset paksu kihti võid saiale määrides, et ta muidu võid ei söö, aga see on niiii hea:):):)

Saia jaoks on vaja:
500 ml sooja vett
25 g pärmi
10-15 g soola
10 g suhkrut
25 ml viinamarjaseemneõli
500 g nisujahu
50-60 g kuivatatud tomateid v Kreeka pähkleid

Tomatid tuleb hakkida väikesteks tükkideks. Soojas vees tuleb lahustada suhkur ja pärm. Lisada õli, jahu, sool ja tomatid ning segada mikseris/segajas (ik stand mixer) omavahel segamini. Valada taigen võitatud vormidesse, lasta u 10 minutit enne ahju panekut köögiräti all seista ja küpsetada ahjus 200 kraadi juures u 40 minutit. Mina olen kasutanud selle koguse jaoks kahte u 18 cm pikkust silikoonvormi.

NB! Ahjust välja võetud sai tuleks kohe vormist välja võtta ja restile asetada, et sai tekkiva kondentsi tõttu vettinud ei oleks!

Vanilliekstrakt

Vahelduseks rabarberikoogi-retseptidele panen siia ühe lihtsa, aga köögis väga vajaliku asja retsepti:) Vanilliekstrakt annab tänu alkoholi sisaldusele natukene teistsugust ja intensiivsemat maitset kui vanilliseemned või -suhkur, niiet minu köögis on see täiesti asendamatu asi. Õnneks aga ei ole selle tegemine üldse keeruline ja sellest pudelist peaks ikka kohe päris kauaks ajaks jätkuma:)

Vaniljeektsrakti tegemisel on vaja:
250 ml viina vm kange (st 40 %) alkoholi kohta
3 suurt vanillikauna (kokku u 30 g)

Lõika vanillikaunad kõigepealt pikuti pooleks, tõmba väikese terava noaga seemned välja ja lõika kaunad väikesteks tükkideks, et need rohkem maitset annaksid.

Võta purk v pudel (hea oleks tumeda tooniga, st pruun v roheline), pista vanillikaunadest väljatõmmatud seemned ja tükkideks lõigatud vanillikaunad sisse, vala alkohol peale ja sulge õhukindlalt. Loksuta anumat korralikult ja hoia pimedas jahedas kohas. Esimesel nädalal loksuta anumat iga päev u 30 sek korraga, edaspidi piisab pmst ka ühest korrast nädalas, aga parem oleks tihedamini. Valmis saab vanilliekstrakt u kuu aja (mõningatel andmetel kahe kuu) pärast. Kuna vanillikaun annab maitset ekstraktile u aasta (mõned väidavad, et ainult 6 kuud), siis parim on vanilliekstrakt selle aja möödumisel.

Kui hakkad vanilliekstrakti tarbima, siis võid sinna ära võetud ekstrakti asemele uue alkoholi peale kallata, samuti lisada vanillikaunu, sh neid, millel on juba seemned välja tõmmatud. Kui oled vanillikaunu kasutanud nt klassikaliste panna cotta v crème brûlée tegemisel, siis lihtsalt loputa kaunad kraani all ära, lase majapidamispaberil kuivada ning lisa siis ekstraktile.

NB! enne iga kasutuskorda raputa vanilliekstraktipudelit korralikult!

Siin siis before ja after pildid minu pooleliitrisest vanilliekstraktist (panin kaunad lihtsalt viinapudelisse, kahjuks ei olnud kodus tumedat pudelit) - esimese tegin 25. märtsil ja teise 18. mail.

Ise saab hästi lihtsalt valmistada ka vanillisuhkrut. Selleks pane tuhkrushkur ning pikuti poolitatud ja natukene väiksemateks tükkideks lõigatud vanillikaunad õhukindlkasse purki. Saab aga teha ka nii, et kuivatad kasutatud vanillikaunad 50 kraadi juures ahjus ära, jahvatad kohviveskis peeneks ja segad siis tuhksuhkruga. Võid purki ka aeg-ajalt raputada, et maitsed seguneksid paemini. 

Marokopärane kanaroog kinoaga

See kana-tomati-kikerherne roog on üks lihtne vürtsikas toit, mis on piisavalt kerge, et sobida väga hästi ka kevadisele toidulauale. Kikerherned ja tomatid on igati tore kooslus (mulle väga meeldib nt kikerhernestega tomatisupp), eriti veel, kui koriander ja harissa seda täiendavad. Põhja-Aafrika köögis kasutav tšillipasta ehk harissa (tellida saab seda nt Umamist), sisaldab lisaks erinevatele tšillidele ka köömneid, koriandrit ja küüslauku ning on ikka päris terav.  

Selle Marokopärase kanaroa juurde sobiks küll ideaalselt kuskuss, aga mulle lihtsalt kinoa nii meeldib, et valmistan seda lisandiks väga paljude toitude juurde. Kinoa on lisaks heale maistele ka tervislik ning selle kasulikkusest olen juba siin ja seal pikemalt kirjutanud (Eestis saab kinoad osta nt Piprapoest). Seekord annavad kinoale särtsu juurde münt ja sidrun.

Pajaroa jaoks on vaja:
1 suur v 2 väiksemat sibulat
2 peenelt hakitud küüslauguküünt
2 spl harissa't
450-500 g kana kintsu- v rinnafileed
400 g hakitud konservtomateid (üks konserv koos vedelikuga)
u 1 dl kanapuljongit
1 tl (rafineerimata roo)suhkrut
400 g nõrutatud konservkikerherneid
paar spl sidrunimahla
6 spl maitsestamata jogurtit (soovi korral)
peotäis värskeid koriandrilehti

Kuumuta pannil keskmisel kuumusel õli, lisa hakitud sibul ning prae aeg-ajalt segades u 3-4 minutit. Lisa peenelt hakitud küüslauk ja prae u minut, seejärel harissa ja prae pidevalt segades veel u minut. Lisa kanatükid ja prae veel paar minutit. 

Seejärel lisa kanapuljong, tomatid koos vedelikuga ja suhkur. Lase keema tõusta, keera kuumust natukene vähemaks ja kuumuta pajarooga u 10 minutit kuni kanatükid on pehmed. Lisa kikerherned, sidruni v lamimimahl, hakitud koriander ja soovi korral ka jogurt ning kuumuta veel paar minutit.

Lisandiks:
u 200 g kinoad
poole sidruni v laimi mahl ja peenelt riivitud koor
u 4 dl kanapuljongit
peotäis värskeid mündilehti
50 g röstitud mandlilaaste (soovi korral)

Keeda kinoa kanapuljongis pehmeks (võid keeduvette panna ka loorberilehe ja paar tüümianioksa), maistesta soolaga ning sega hulka sidruni v laimi mahl ja koor, hakitud mündilehed ja raputa peale kergelt röstitud mandlilaaste.

Rabarberikook halvaaga

See on üks rabarberikook, mis on äärmiselt lihtne, aga tõeliselt maitsev, sest halvaa annab koogile väga laheda lisanüansi ja on samas rabarberiga ideaalne kombo nagu nt kaneel v kardemongi:)

Vaja läheb:
1 pakk Vilma juubeli tordipulbrit
400 g rabarberit
200 g võid
2 muna
1 dl jahu
200 g halvaad
soovi korral veel kaneeli, fariinsuhkrut, hakitud (röstitud) pähkleid v mandleid, mandlilaaste
peale võib tuhkruhkrut raputada

Klopi munad kahvliga kergelt lahti, sega hulka sulatatud või, tordipulber ja jahu. Sega ühtlaseks ning lisa hakitud halvaa ning seejärel õhukesteks viiludeks lõigatud rabarber. Pane nelinurksesse küpsetuspaberiga kaetud 23X34 cm vormi ja küpseta 180 kraadi juures u 30-35 minutit. Võid küpsetada koogi valmis ka ahjuplaadil, aga siis on küpsemiseaeg lühem. Kook on valmis, kui sisse torgatud tikk jääb kuivaks ja pealt on kuldpruun.

Rabarberit võib koogi sisse ka rohkem panna. Mina panin seekord 400 g, aga pool kilo peaks ka ok olema. Halvaa asemel või lisaks halvaale võib taignasse segada ka kaneeli (u 1 spl), fariinsuhkrut (ka u 1-2 spl) ja hakitud pähkleid v mandleid (100 g ikka) v paar peotäit mandlilaaste peale puistata. Less is more ei kehti ilmselgelt ka selle koogi puhul ;-)

Rabarberikeeks roosiveega

See on esimene rabarberikook siin blogis sellel kevadel, kuid kaugeltki mitte esimene küpsetatud kook. Minu jaoks algas rabarberihooaeg seekord juba märtsis, et ajakirja jaoks erinevaid retsepte katsetada, aga kõige suurema koguse rabarberikooki tegin üldsegi pühapäeval Põhjakal, kui küpsetasin neljakordse(!) koguse seda rabarberikooki. Sain taaskord aru, et toidublogi on ikka äärmiselt kasulik asi, sest kui pühapäeva hommikul tuleb ootamatult kooki küpsetada, millest peab jätkuma terveks päevaks nii klientidele kui ka talgulistele, siis pole vaja hakata sobiliku retsepti mõtlemise või otsimisega vaeva nägema, vaid saab lihtsalt oma blogi lahti lüüa, kus juba vanad head lemmikud kõik ees ootavad:) Niiet kui on vaja head ja mahlast kooki suurele seltskonnale, mida aga samas on hästi lihtne teha, siis soovitan soojalt:) Ja endiselt soovitan ka selle restepti juurest lingitud lugu kuulata - ma just ise taasavastasin selle (tänu oma blogile):):):)

Roosiveega rabarberikook on samuti väga kiire ja lihtne. Ja samas ka igati hea ja kuidagi eriliselt pehme, niiet selle kohta võiks isegi "hõrk" ütelda, kuigi muidu ma ise seda omadussõna keeksi puhul just kasutama ei kipu:D

Roosivesi on tõeliselt põnev ja ahvatlev toiduaine, mis koosneb allikaveest ja roosilehtede destillerimise kaudu roosiessentsist. Olen näinud roosivett mitmetes magustoidu- ja koogiretseptides, nüüd on mul aga pudelike endalgi olemas ja on lõpuks võimalus kõik roosivett sisaldavad huvitavad retseptid ära proovida:):):)

Vaja läheb:
150-200 g rabarberit
300 g jahu
noaotsatäis soola
0,5 tl küpsetuspulbrit
250 g peensuhkrut
1 tl vaniljeekstrakti
2 kergelt lahti klopitud muna
125 g maitsestamata jogurtit v keefirit (kasutasin viimast)
1 spl roosivett
125 g sulatatud võid

Lõika rabarber õhukesteks viiludeks. Sega kausis kokku jahu, küpsetuspulber ja sool ning seejärel sega jahusegu suhkru ja rabarberiviiludega. Lisa vaniljeekstrakt, munad, jogurt, roosivesi ja sulatatud või ning sega ühtlaseks.

Tõsta taigen 22-24 cm läbimõõduga lahtikäivasse koogivormi, mille ääred on võitatud ja jahuga ülepuistatud ning põhjas on küpsetuspaber. Silu taigna pind ühtlaseks ja küpseta 180 kraadi juures u 1 h kuni koogi sisse torgatud tikk tuleb puhtalt välja. Lase koogil vormis u 15 minutit taheneda ja tõsta seejärel vormist välja restile jahtuma. Serveerida võib nii vaniljemaitselise vahukoore, vaniljejäätise v - kastmega, aga niisama on ka väga hea;-) Peale puistasin seekord tuhksuhkrut.

Väikeste muudatustega rabarberikoogi retsept on pärit raamatust "Magustoidud", roosivesi Piprapoest.

Soolased trühvlid

Kuna Mari-Liisi retsepti järgi tehtud kilutrühvlid on alati väga populaarseks osutunud, siis mõtlesin valmistada ka vana-kooli suure lemmiku singirullide ainetel singitrühlveid riivjuustu ja natukese küüslauguga. Välja tulid väga mõnusad snäkid, mis kilutrühlvitega edukalt peolaulal konkureerivad. Algset igati head ja töötavat retsepti olen siiski aja jooksul muutnud lisades ühe keedetud muna ja 50 g kilu (originaalis oli 2 muna ja 150 g kilu), sest nii ei ole toorjuust mitte domineeriv, vaid rohkem siduva aine rollis. 

Riivleiva olen ise teinud, sest poes müüdav ei pidanud just eriliselt hea kvaliteediga olema - pole seda julgenud isegi proovida mitte:) Riivleiva valmistamiseks olen kasutanud kahte varianti. Võid leiva lihtsalt riivida ja seda siis kuival pannil v ahjus plaadi peal kuivemaks röstida. Teine variant on kõigepealt valmis teha leivakrõpsud ja siis mõned neist köögikombainis peeneks jahvatada. Mulle meeldib selline leivapuru rohkem, sest see on oluliselt ühtlasem. Ja lihtsam teha ka, sest leivakrõpsude tegemisel tuleb lihtsalt mõned neist kõrvale panna ja puruks töödelda, samuti ei ole tüütut riivimisprotsessi ega kuivatamist.

Kilutrühvlid:
200 g vürtsikilu fileesid
200 g toorjuustu
3 keedetud muna
tilli ja/või murulauku
riivleiba

Haki noaga või köögikombainiga või vajuta kahvliga kilud peeneks. Kui kilud on liiga soolased, võid  neid u paarkümmend minutit piima sees leotada ja need siis köögipaberiga ära kuivatada.
Haki till ja/või murulauk peenelt, vajuta munad kahvliga pudruks. Sega toasooja toorjuustuga ühtlaseks massiks. Tee massist käte vahel palliksed ja veereta neid riivleivas. Hoia külmas ja tarbi samal päeval.

Singitrühvlid:
200 g sinki
30 g peenelt riivitud juustu (soovi korral)
200 g toorjuustu
3 keedetud muna
1 väike küüslauguküüs
tilli ja/või murulauku
riivleiba

Haki köögikombainiga sink ja küüslauguküüs peeneks, riivi peene riiviga juust, vajuta munad kahvliga pudruks ja sega kõik toasooja toorjuustuga ühtlaseks. Lisa soovi korral peenelt hakitud murulauku ja/või till. Tee massist käte vahel palliksed ja veereta neid riivleivas. Hoia külmas ja tarbi samal päeval.

Kana India pähklitega

See siin on nüüd üks hästi lihtne ja kiire indiapärane toit India pähklitega, mis on mõnusalt vürtsikas ja mulle endale väga meeldib:) Ma tegelikult teen igasuguseid aasiapäraseid toite (nt karrisid) ikka päris tihti, aga blogida neist ei õnnestu peaaaegu kunagi, sest esiteks jäävad koostisosad üle mõõtmata-kaalumata, rääkimata kõigi toiduainete korralikust üles märkimisest, ja teiseks ei saa ma soojast toidust peaaegu mitte kuidagi pilti. Ma alati imestan, kui mõned blogijad räägivad, kuidas terve pere näljasena ootab, kuni toidust pilti tehakse:) Mitte, et selles muidugi midagi halba oleks - igas peres oma reeglid, aga mulle endale käib see lihtsalt üle jõu:) Ma küll armastan oma blogi väga, kuid ma ei suuda seda kunagi ei endale ega teistele teha, et lasen toidul jahtuda ja inimestel toidulõhna sees näljasena istuda, kuni ma pildi tehtud saan. Kui ikka on külalised v mõni üritus, siis on pildistamine paraku täiesti välistatud - eriti veel, kui oled jutuhoos ja juba veini jood, on ikka väga raske minna toiduga teise tuppa mediteerima:) Aga ma otsustasin selles osas edaspidi veits tublim olla ja häid vürtsikaid retsepte jagada, sest vürtsised toidud on lisaks sellele, et need on jube head, ka väga kasulikud!!! Nt raamatus "Toiduga vähi vastu", mida ma veel kahjuks lugeda ei ole jõudnud, pidi muuhulgas ka vürtsika toidu kasulikkusest räägitama:)

Praegusel ajal on igasuguseid Aasia toite ikka tõeliselt hea ja lihtne teha, sest kõiki koostisoasi saab kas mugavalt ja soodsalt tellida (Umami'st) või siitsamast Tallinnast osta (Piprapood). Ma küll tulin vanast harjumusest oma viimaselt reisilt koju kotitäie maitseainetega, sh nt Hiina viievürtsisegu, mida tegelikult aga saab nüüdsel ajal juba nii Umamist kui ka Piprapoest endale soetada. Garam masala maitseainesegu ongi seekord Umami'st pärit.

Vaja läheb:
1 suur sibul v 2 väiksemat sibulat
4 spl tomatipüreed
50 g India pähkleid + u peotäis röstitud pähkleid toidu peale
2 tl garam masala't
2 küüslauguküünt
1 spl sidruni- v laimimahla
0,5 tl jahvatatud kurkumi
1-2 tl meresoola
1 spl maitsestamata jogurtit v keefiri

paar peotäit hakitud värskeid koriandrilehti
400-500 g kana kintsu- v rinnafileed
1-2 paprikat
u 3 dl kanapuljongit

Haki sibul tükkideks ja pane koos tomatipüree, India pähklite, garam masala, küüslauguküünte, sidrunimahla, kurkumi, soola, jogurti v keefiri ja sidruni- v laimimahlaga blenderisse v köögikombaini ning töötle ühtlaseks. 

Kuumuta pannil õli (u 2 spl) ja vala pannile vürtsisegu. Kuumuta vürtse pidevalt segades keskmisel kuumusel u 2 minutit. Lisa pannile pool tükeldatud koriandrist, tükeldatud parika(d) ja kana ning prae segades paar minutit. Vala juurde puljong, kata pann kaanega ja lase tasasel tulel u 15 minutit podiseda kuni kana on pehme. Lisa ülejäänud koriander, puista peale röstitud India pähkleid ja serveeri keedetud riisiga (mulle meeldib pruun riis, see on pildil ka).

Astelpajuvõie kahel moel

Ma olen tõeline curd'ide (eesti keeles on ilmselt parim vaste "võie") fänn ja vaikselt olen nende usku ka oma sõpru-tuttavaid pöörama hakanud:) Lemon curd, mida olen teinud ikka väga-väga-väga palju kordi, on tõelisel hea asi, aga ka aprikoosi-, granadilli- ja rabarberi curd'id (rabarberivõide retsept ilmus ajakirja Toit&Trend mai-juuni numbris) on kõik imemaitsvad. See omadussõna kehtib loomulikult ka astelpajuvõide kohta :D

Kasutasin Põhjakast saadud astelpajumahla, aga sobivad ka püreestatud külmutatud astelpajumarjad. Marjad tuleb pärast püreestamist läbi sõela ajada, et seemned ja kestad eemaldada ning ongi mahl valmis:) 

Seekord on siin kaks retsepti. Üks on väheste koostisosadega ja hästi lihtne (täitsa lollikindel ka, kui kasutad veevanni), teine aga Martha Stewarti granadillivõide mugandus, kus ma esmakordselt nägin curd'i koostisosade loetelus ka maisitärklist, niiet seda  proovisin lihtsalt sportlikust huvist:) Ma ei saa muidugi maisitärklise funktsioonist siin aru, st et võie kalgendub ju tegelikult suhkru ja happe koosmõjus, muna(kollased) aiatavad veel kaasa ning pmst tärklis reeglina ei ole üldse vajalik. Seda võiet peabki üsna pikalt kuumutama, et tärklisemaitsest lahti saada. Aga samas maitse ja konistentsi poolest jääb see tugevalt alla esimese lihtsa retsepti järgi tehtud curd'ile. Esimene lihtne variant on igati hea, õige konsistentsi ja parajalt magus-hapu maitsega, niiet kui peaksin ühte neist võietest soovitama, siis kindlasti esimest lihtsat varianti, mille puhul lisaboonusena pole pärast vaja ülejäänud munavalgetele kasutust leida:) Piltidel on esimese retsepti järgi valmistatud võie vasakul pool (sellel on lusikas sees).

Astelpajuvõie:
2 muna
80 g suhkrut
120 ml astelpajumahla
60 g võid

Pane astelpajumahl suhkru ja munadega kaussi ning kuumuta pidevalt segades veevanni kohal kuni segu muutub paksuks (u 7-8 minutit peaks kuluma). Võta kauss veevannilt, suru segu läbi sõela ja vispelda sisse pehme või kuubikud. Kata võie toidukilega ja hoia külmas. 

Martha Stewart'i variant:
120 ml astelpajumahla
2 spl värskelt pressitud sidrunimahla
120 ml suhkrut
noaotsatäis soola
2 spl maisitärklist
2 kergelt lahtiklopitud munakollast
60 ml võikuubikuid (ma panin 60 g)

Pane astelpaju- ja sidrunimahlad, suhkur, sool ja maisitärklis potti ja kuumuta keskmisel kuumusel. Vispleda segu sisse munakollased. Kuumuta pidevalt vispeldades kuni segu jääb lusika tagaküljele pidama, st ei valgu sealt kohe maha. Võta pott tulelt, suru läbi sõela, lisa võikuubikud ja vispelda kuni need on sulanud. Pane võide pinnale toidukile ja hoia külmas vähemalt 2 h, et see taheneks.

Vaniljemaitseline panna cotta maasikakastmega

Äsja poelettidele jõudnud toiduajakiri Toit & Trend mai/juuni number on nüüd täitsa uues kuues ja uue meeskonnaga, kuhu minulgi on au kuuluda:) Ma ei olegi veel ise uut ajakirja käes hoidnud, aga olen juba kuulnud palju positiivseid kommentaare nii selle välimuse kui ka huvitava ja mitmekülgse sisu kohta, niiet kohe, kui hommikusöögi lõpetan, torman poodi, et seda ilu ka oma silmaga näha:)

Minu poolt on ajakirjas neli koogiretsepti ja üks mõnus magustoit (klassikaline panna cotta), mille retsepti ma blogis kohe ka jagan. Selle retseptiga küll ruttame natukene ajast ette, sest maasikateni on veel aega üle kuu aja, aga kuna see ajakiri ilmub iga kahe kuu tagant, siis seekord on retseptid mai ja juuni kuudeks, mistõttu kaasatud on nii maasikad kui ka rabarberid. Aga rabarberiretsepte saate juba ajakirjast, lisaks on minu poolt ka üks Kreeka pähklitega brownie. Selle brownie kohta arvab Marju, kes on ikka üsna mitut minu tehtud šokolaadikooki maitsta saanud, et see on parim brownie, mida ma teinud olen:) Ja Marju elukaaslane, kes samuti kõiki neid brownie'sid koos temaga söönud on, pidi temaga nõus olema:D 

Minu retseptid ajakirjas ongi koostöös Marjuga, õigemini retseptid ja koogid on minu poolt, imeilusad fotod nende juurde pildistas aga Marju. Selle üle on mul kohe eriti hea meel, sest ükskõik kui palju ma ei pingutaks, nii ilusaid pilte ma ei oleks kindlasti võimeline ise fotokast välja võluma! Kas keegi peale Marju üldse on?! Ma tean, et ma ei ole ehk päris:) objektiivne, sest Marju on ka ülilahe inimene, aga siiski teevad minu arvates need pildid mu koogid veel 10 korda ahvatlevamaks. Või mis Teie arvate?:)

Ja ei saa jätta mainimata, et lisaks mulle ja Marjule on ajakirjast võimalus saada veel ühe toidublogija retsepte. Arvestades muidugi Tuuli tegemiste mastaapsust (kaasabist mitmete kokaraamatute väljaandmisel kuni kokasaateni Lusikas välja) ma ei teagi, kas "toidublogija" on üldse kohane tiitel, mida Tuulist rääkides kasutada. Kuna aga blogist sai see kõik alguse ja meie blogid on ka need, mis meid kõiki kolme on omavahel kokku viinud, siis las jääda nii :)

Siin aga üks lihtne klassikaline vaniljeseemnetest mustav panna cotta, mille juurde kuni esimeste kodumaiste maasikate ilmumiseni võite teha kastme hoopis rabarberist, kui välismaa maasikaid ei soovi kasutada. Panna cotta on piisavalt magus, et hapukas kaste seda ideaalselt täiustama sobiks:)

Erakordselt ilusa foto eest suured tänud Marjule! Kõigile teistele head isu ja toredaid lugemiselamusi!!!

Panna cotta:

400 ml vahukoort
400 ml piima (vähemalt 3,5 %line)
200 g suhkrut
1 vaniljekaun
4 želatiinilehte

Pane koor, piim ja suhkur potti. Lõika vaniljekaun pikuti pooleks ja tõmba väikese terava noa otsaga seemned välja. Lisa seemned ja kaun potti ning lase segul madalal kuumusel keema tõusta segades kuni suhkur lahustub. Keera kuumus maha ja lase u 10 minutit maitsestuda, seejärel kurna läbi sõela, et eemalda vaniljekaun ja võimalikud kaunakiud. Sõel ei tohiks väga the olla, sest vaniljeseemned peavad ilusti läbi sõela tulema.

Leota želatiinilehti kausis külmas vees vähemalt 5 minutit, seejärel pigista neist vesi välja ja lisa kuumale koore-piima segule ning sega kuni lehed lahustuvad.

Vala segu kuue vähemalt 1,5 dl vormi sisse. Pane vormid vähemalt 3 tunniks külmkappi kuni panna cotta on ära tahenenud.

Kui soovid panna cotta serveerimisel vormist välja kummutada, siis tee vormid enne kooresegu sisse panekut külma veega märjaks ja vala segu märja vormi sisse. Keera iga panna cotta alusele välja. Et see paremini õnnestuks, võid vormid kasta u 10 sekundiks kuuma vee sisse ja libistada noa vormi ja panna cotta vahelt läbi.

Maasikakaste:

350 g maasikaid
1 spl sidrunimahla
2 spl suhkrut

Maasikad võiks pudrunuiaga kergelt laiaks litsuda. Pane kõik koostisained potti ja kuumuta segades madalal kuumusel kuni suhkur lahustub. Lase keema tõusta, keera kuumust vähemaks ja lase madalal tulel u 3 minutit podiseda. Võta pott pliidilt ja lase enne serveerimist jahtuda.

Granadilliparfee ja veel kokasaatest

Nonii, saade läks nii nagu soovitud ehk VÄGA piinlik ei olnudki õnneks:) Võib-olla oleks ise erinevate asjade suhtes veelgi kriitilisem olnud, kui telefon poleks pärast saadet pidevalt helisenud ning sõbrad ja sugulased poleks kõiki neid ilusaid asju mulle öelnud - suured tänud veelkord kõigile!!! Ja ka neile, kes siin blogis juba sellel teemal sõna võtsid - tõeliselt südantsoojendav oli neid kommentaare lugeda!:)

Pean mainima, et kui saadet teha on väga lahe, sest kokata on ju alati suurim heameel ja seltskond oli ka igati tore, siis saadet vaadata on ikka paras piin:) Et kui käed peaks saate pärast värisema hakkama, siis pigem juhtuks see saate vaatamise peale, sest ennast telekast näha ei ole eriti tore, rääkimata veel oma hääle kuulamisest. Kui muidu rääkida, siis tundub mu hääl endale täitsa ok (vähemalt otseselt ei häiri), aga no telekast ... jube, jube, jube! No ja siis, kui ma juba u kümnendat korda 5 minuti jooksul sõna "just" ütlesin, tahtsin küll juba teleka kinni klõpsata ja magama tagasi minna:):):)

Ennast ilusa pisikese ja kõhna Tuuli kõrval näha on väga kummaline, niiet oma 172-173 cm pikkusega tundun päris Koljat mis Koljat:) Pealegi on ikka väga naljakas ennast niiiiiii aeglaselt rääkimas kuulda ja niiiiii aeglaselt köögis toimetamas näha - kokkama oled ikka harjunud väheke kiiremaid liigutusi tehes:) Ja ju siis minu pabistamine väljenduski selles, et kehastusin alateadlikult kilpkonnaks:):):) 

Igaks juhuks mainin, et enamik vaniljesuhkruid ei ole tehtud mitte vaniljekaunadest, vaid ma ikka pidasin silmas seda, et need mustad täpid poodides müüdavate vaniljesuhkrute sees on enamasti jahvatatud vaniljekaunad, mitte aga vaniljekaunast pärinevad seemned:) Samas, eks see jahvatatud vaniljekaunatükkidega suhkur on ka ju ikkagi parem ja looduslikum kui tööstuslik vanilliin, mis maitseb nagu puhas “keemia”/sünteetika.

Aga lõpuks ongi nii, et kogu filmitud materjali kokkulõikumise tulemusena avastad ennast samu asju mitu korda üle rääkimas nagu väikestele lastele (kaks korda järjest üksikasjalikult mustikakoogi kohupiima katte koostisosade üles lugemine või mainimine, et kui köögikombainis juustukoogile küpsisepõhja teha, ei ole vaja võid eraldi sulatada):) Samas jällegi jutt, mida teha tillivartega, mis üle jäävad (profikate täidisesse paneme ju ainult lehti), on välja jäänud. Varred soovitan panna sügavkülma ja neid siis puljongis v supi sees maitse andmiseks kasutada. Kui puljongist need varred niikuinii välja kurname, siis supi sisse panekuks soovitan need kinni siduda, et oleks lihtsam välja võtta. Ainult et mitte sinist nööri kasutades;-) Igal juhul respect!!! režissöörile, kes on suutnud neljatunnilisest köögis toimetamisest, kus mitut asja korraga ja segi-läbi teeme, igati loogilise saate kokku lõikuda:)

Võtetel juhtus ka muidugi päris naljakaid asju:) Kui mu asjad olid kokku pandud, mantel seljas ja  hakkasin ära minema, küsis helimees mu pluusile kinnitatud mikrofoni ja selja taga seeliku küljes oleva saatja tagasi - oleksin nendega äärepealt minema jalutanud, sest olin nii mikri kui ka saatja olemasolu täielikult unustanud. Tuuli ütles, et pole hullu - tema olevat alguses mikriga ka tualetis käinud:) ha ha haa, jube naljakas:) Ja siis autoga kodu poole sõites tuli mul järsku meelde, et ma käisin ka ju saate lindistuse ajal tualetis ... ja suisa kaks korda ... mikker oli loomulikult küljes:):):) ... ja siis veel kõik need pauside ajal olnud telefonikõned (mul oli võttepäeval sünnipäev) ... uskumatu lihtsalt!!! :) Helimehel oli kindlasti väga lõbus päev:D

Kui aga granadilliparfeest rääkida, siis selle muudatustega retsept on pärit Kuldsest magustoiduraamatust. See retsept paneb nüüd mõneks ajaks punkti mu granadilliteemalistele postitustele:) Liitrit granadillipüreed ikka andis tarbida ja seda pidi tegema u nädala jooksul, sest tõenäoliselt sügavkülmast võetud ülessulatatud kraam kauem ei säili. Tegin nädala jooksul lisaks parfeele ka granadillikastet valge-šokolaadi panna cotta juurde, curd'i pavlova peale ja jube häid trühvleid tumeda šokolaadiga, aga ikka jätkus mahla ka mitmel hommikul smuuti sisse:) Igal juhul tundsin ennast peaaegu nagu Fergus Henderson, kes on ametis looma ninast sabani tarbimisega - midagi ei tohi raisku minna (ja loomulikult ei läinud ka):)

Parfee jaoks on vaja:

8 munakollast
2,5 dl granadilli viljaliha (u 20 granadilli)
200 g suhkrut
60 ml värskelt pressitud sidrunimahla
4 dl vahukoort

Vooderda 8X23 cm keeksivorm toidukilega nii, et kile ulatub 5 cm üle servade. Mina panin kahte väiksesse 6X18 cm silikoonvormi, mis mõlemad said ääreni täis. Silikoonvormi kasutamisel ei ole vaja vormi tingimata kilega vooderdada - piisab, kui katad parfee toidukilega.

Mikserda munakollased suurel kiirusel kahvatuks ja kreemjaks vahuks. Suru 180 ml granadilli viljaliha läbi tiheda sõela. Sega see potis suhkru ja sidrunimahlaga ning kuumuta keskmisel kuumusel u 3-4 minutit kuni segu pakseneb siirupi konistentsini. 

Vala granadillisiirup vähehaaval munakollastele ja vahusta u 4-5 minutit kuni mass on paks ja jahtunud. Vahusta vahukoor suurel kiirusel pehmeks vahuks. Sega alguses pool vahukoorest granadillikreemiga läbi, seejärel ülejäänud vahukoor spaatliga ettevaatlikult alt üles tõstes. Vala segu ettevalmistatud vormi, kata kilega ja pane ööks sügavkülmikusse. 

Serveerimiseks kummuta parfee taldrikule, eemalda kile. Lõika kuuma noaga portsjonideks, kalla ülejäänud viljaliha peale ja serveeri kohe.

Naadipesto ja kõige lihtsam pasta

Olen teinud küll pestot igasugustest asjadest, nt ruccolast, noortest võilillelehtedest, klassikaliselt basiilikust, eestimaiselt peedist jne, aga naat on küll esmakordselt mu käe all pestoks saanud:) Pestot võibki teha kõikvõimalikest asjadest ja just eelmisel nädalal sõin Sitsiiliast toodud pistaatsiapestot, milles sildil oleva info kohaselt oli 80% pistaatsiapähkleid. Kusjuures see on kardinaalselt erinev pistaatsiapähklivõist, mis samuti Astridiga Sitsiiliast kaasa tuli. Kui pistaatsiapähklikreem/või on siidine, kergelt magus ja helerohelise värvusega, siis pistaatsiapesto on tumeroheline, teralise konsistentsiga ja väliselt meenutab täitsa tavalist pestot. Maitse oli aga ... huvitav:) Määrisime Astridiga seda pestot rukkijahust näkileibadele oma hommikukohvi kõrvale ja kõlbas süüa küll, aga seda ise tegema ma tõenäoliselt ei hakka (vähemalt mitte omatarbeks):)

Kui aga naadist rääkida, siis see on jube tüütu umbrohi, mille peened juured kulgevad pikalt ja suhteliselt sügaval mulla sees ning millest on peaaegu võimatu oma aias v põllul lahti saada. Kui ma väiksena koduaias v maal vanaema juures rohisin, siis oli see ikka kohutav piin, kui naati pidi koos juurtega maa seest kätte saama. Kui aga vaadata sellele taimele kui toiduainele, siis on see jällegi igati tore roheline kraam, mis sobib hästi nii pirukasse kui ka omleti sisse, ning väga tervislik, kuna sisaldab eeterlikke õlisid, antioksüdante, mineraal- ja kiudaineid ning vitamiine (E ja C). Niiet pole halba ilma heata (as always) ;-)

Vaatasin ka, mida tarkades raamatutes naadist ja selle tervislikest omadustest räägitakse ning Aili Paju kirjutab raamatus "Aed ja mets kui apteek" nii: Naat on erakordselt elujõuline taim, legendi järgi on inimene ise toonud ta metsast aeda. Nüüd temast aias lahti saada on peaaegu võimatu. See hargnevate risoomivõsunditega kiiresti paljunev taim on kevadel koos kõrvenõgesega esimene, kes aias nina mullast välja pistab. Just siis on ta nõrga verega, soolade ainevahetushäiretega, kevadväsimuse all kannatavatele inimestele kõige kasulikum. Noore naadi lehtedest valmistatud supp, salat, täidis soodustab liigse vee eemaldamist organismist, parandab seedeelundite tegevust ja kõrvaldab valu krooniliste põletike korral. Vot siis - kes seda kõike ühest kohutavalt vastikust umbrohust oleks arvata osanud!?:):):)

Üldiselt ma röstin piinia- v seedermänniseemneid pesto jaoks kergelt pannil, aga juhtusin hiljuti ühel pühapäeval nägema telekast, kuidas Jamie soovitas panna need pestosse röstimata kujul, et piiniaseemned annaks kreemisust, mitte aga pähklist maitset. Proovisin järgi ja pean mainima, et ka nii on igati hea:) Muidu tegin noortest naadilehtedest pestot enam-vähem nii, nagu ikka:)

Naadipesto:

1 küüslauguküüs

2 spl sidrunimahla

2 suurt tassitäit naadilehti

suur peotäis piinia- v seedermänniseemneid

u 50 g parmesani v pecorino juustu (riivi v tükelda)

u 0,5 dl extra virgin oliiviõli

värskelt jahvatatud musta pipart ja soola

Pane naadilehed kaussi, kalla peale keev vesi, lase mõni minut seista, nõruta lehed sõelal ja pigista kuivaks. Töötle naat koos kõigi koostisosadega (va oliiviõli) köögikombainis, blenderis v uhmris ühtlaseks, lisa natukene oliiviõli, et pesto oleks ilusa ühtlase konsistentsiga, sega läbi, pane purki ja vala peale kiht oliiviõli. Hoia suletult külmkapis.

Pestoga saab jube häid võileibu, aga väga hea on pesto ka pastaga:

Ülaltoodud pesto kogus on paras u 200-250 g pasta jaoks (keetmata makaronide kaal). Pestopasta jaoks keeda (keeduvette pane kindlasti soola ja veits õli) ja nõruta pasta ning pane potti tagasi. Sega hulka pesto ja tõsta taldrikutesse. Peale puista riivitud juustu (parmesan vm kõvem juust on ikka parim, aga kitsejuust sobib ka igati hästi) ja soovi korral kergelt röstitud piiniaseemneid, võid tilgutada pastale ka oliiviõli, pigistada natukene sidrunimahla ning jahvatada musta pipart ja soola. See on üks mu enda lemmikpastasid ja ilmselt teen ma seda pastat vist kõige rohkem üldse (vähemalt suveperioodil, kui värsket basiilikut ohtralt saada on):) 

Mustika-martsipanikook ja kokasaade

Selle mustikate ja martsipaniga koogi puhul kohandasin natukene keerulisema taigna tegevuskäiguga kooki ekstra Lusika kokasaate jaoks, et taigen oleks selline hea ja lihtne, mida igaüks saab kodus kerge vaevaga järgi teha. Kuna mustikaid on täidises kokku 400 g, soovitan täidise alla taignale puistata natukene mannat, mis liigse niiskuse vastu aitab. 

Lusika saates osalemine oli igati lahe kogemus, kuigi ma ei tea, kas ma üldse teen õigesti, et seda saadet siin mainin, sest kuigi ma tundsin ennast vabalt, Tuuliga oli väga tore koos kokata ja ülejäänud seltskond oli samuti igati lahe, kaamerad ei häirinud ja muidu oli ka hea olla, siis kunagi ju ei tea, kuidas kõik lõpuks ekraanil välja näeb ja mis meie 4 h kestnud söögitegemisest saatesse sisse jääb. Ja kui mina arvasin, et ma saan ohtralt kaamerasse vaadata ja naeratada:), siis paraku ütles režissöör juba enne lindistamise algust, et köögis tuleb nii käituda, nagu oleksime Tuuliga kahekesi ja kaameraid ei eksisteeriks, mistõttu mina muidugi üritasin siis kramplikult Tuuli otsa vaadata, kui ma just parajasti millegiga ei tegelenud, mis mu tähelepanu vajas. Ja üks asi on kaamera ees rääkida VÕI kokata, teine asi on teha mõlemat korraga, niiet eks näha ole, kuidas see kõik välja näeb ... :) Mu ainuke soov on, et ei oleks VÄGA piinlik :):):)

Õnneks on saatel väga heade toodetega sponsorid, sest mitmeid asju, mida toidu valmistamisel kasutasime, tarbin ka ise enam-vähem igapäevaselt. Nt Odense roosa paberi sees olevat martsipani, mis on 60 %-lise mandlisisaldusega ja parajalt magusa kergelt mõrkja maitsega. Seda ostan ise ka pidevalt küpsetamiseks, kuid paraku jätkub sellest 400 grammisest torust tavaliselt vaid ühe koogi jaoks ja ülejäänu saab kuidagi iseenesest osta, niiet järgmise koogi jaoks on vaja reeglina juba uut martsipanipakki ...:) Mis teha - elu on selline!? :D

Või siis nt kohupiimapasta. Kui väiketootjate tooted, nt Saidafarmi ja Nopri omad, välja arvata, siis nö tavalistest kohupiimapastadest meeldib mulle just Tere oma, sest seal ei ole säilitusaineid sees. Millegipärast paneb üks teine suurtootja oma maitselt muidu igati headesse kohupiimapastadesse (nii vanilje- kui ka kakao omasse) säilitusaineid, mis teeb sellest aga paraku toote, mida ei taha ise süüa ega teistele inimestele söögi tegemisel kasutada. Niiet Jumal tänatud, et saate sponsor on Tere, mitte keegi teine - muidu oleks pidanud ilmselt valima koogid, kus kohupiimapastat sees ei ole ... :)

Lisaks mustikakoogile teeme ka koorelikööriga toorjuustu-kohupiimakooki ja soolaseid profikaid

Nüüd aga kohupiimakattega mustikakoogi retsept, mille tegemist saab homme hommikul vaadata:)

Põhi:
1 dl suhkrut
1 dl rukkijahu v täistera nisujahu 
2 dl nisujahu
0,5 tl küpsetuspulbrit
0,5 tl soola
1 muna
100 g võid

Koogi põhja puhul võid ka ainult (täistera)nisu- v rukkijahu kasutada. Põhja tegemiseks sega omavahel suhkur, sool, rukki- ja nisujahu ning küpsetuspulber, näpi sisse tükkideks hakitud või, lisa muna ja sega kõik ühtlaseks taignaks. Kõige mugavam on tainas kokku segada köögikombainis. Suru taigen (vajadusel kasuta veel paar spl jahu, et taigen sõrmede külge ei jääks) ettevalmistatud (st võitatud ja jahuga ülepuistatud) 24 cm läbimõõduga lahtikäiva koogivormi põhja ja äärtele u 2 cm kõrguselt. Hoia vormi kuni täidise valmimiseni külmas.

Täidis

400 g mustikaid 

100 g martsipani

2 kuhjaga spl tärklist

Sega mustikad tärklisega, seejärel riivitud martsipaniga. Martsipani on lihtsam riivida, kui oled seda enne külmas hoidnud. 

Pane täidis põhjale (täidise alla võid panna ka u supilusikatäie mannat) ja küpseta 180 kraadi juures u 15 minutit.

Kate

300 g maitsestamata kohupiimapastat

100 g hapukoort (+ soovi korral u 50 g koogi pinnale)
1 dl suhkrut

2 suurt muna            

1 tl vaniljesuhkrut v -ekstrakti       

Klopi munad suhkruga kergelt lahti ja sega hulka kohupiimapasta, hapukoor ja vaniljesuhkur. Kui kasutad vaniljemaitselist kohupiimapastat, siis lisa suhkrut u 0,5 dl ja vaniljesuhkru v -ekstrakti võid ära jätta. Pane koogile ja küpseta 170 kraadi juures u 40-45 minutit. Lase koogil u pool tundi jahtuda ja taheneda ning määri seejärel koogi peale (soovi korral) hapukoort, sest see aitab kohupiimakoogil niiskust hoida ja takistab kohupiimakatte kuivaks muutumist. Lase koogil enne lahti lõikamist täielikult jahtuda.

NB! Kõik postituse pildid on tehtud kokasaate Lusikas meeskonna poolt.

Šokolaadi-juustu marmorkook koorelikööriga

Aasta tagasi lisasin blogisse ühe šokolaadi-juustu marmorkoogi retsepti, mida mitmed mu tuttavad ja lähedased (sh üks mu õdedest) tihti kasutavad. Kui vaadata klikkide arvu selle postituse peal, siis on see ka üks popularsemaid kooke mu blogis, mida igapäevaselt vaadatakse. Šokolaadi ja toorjuustuga marmorkook on üks neid 100% kindlapeale mineku kooke, mis alati õnnestub ning mida kõik sööjad reeglina kiidavad. Ja üks toidublogija, kes oma lapse sünnipäevaks minult hiljuti koogi tellis, jättes mulle koogi valiku osas vabad käed, ütles, et ma seda šokolaadi juustukooki ei teeks, sest seda küpsetab ta naine juba minu blogi järgi isegi aeg-ajalt:):):)

Et aga nädalavahetuseks oli vaja ühte väga head kooki, siis tegin seekord šokolaadi- juustu marmorkoogist natukene tuunitud variandi, et inimestele väikest vaheldust pakkuda - muidu võib ju igavaks minna;-)

Soovi korral võib koogile ka katte peale teha. Šokolaadi-koorelikööri katte idee pärineb Tuulilt, aga kuna mul vahukoort kodus ei olnud, siis ei saanud kahjuks tema retsepti kasutada, vaid tegin šokolaadikatte ikkagi teistmoodi. Põhjaks kasutasin Digestive küpsiseid, sest šokolaadi omi polnud, aga kindlasti soovitan selle koogi puhul ikka šokolaadiküpsiseid kasutada (kuigi digestiividega on ka ok).

Põhi:
180 g šokolaadiküpsiseid
70 g võid

Täidis:
600 g toorjuustu
100 g hapukoort
1,5 dl (rafineerimata roo)suhkrut
4 muna
200 g tumedat šokolaadi (kasutasin 70 %-ilise kakaosisaldusega Odense küpsetusšokolaadi)

70 ml (šokolaadimaitselist) koorelikööri

Kate:
100 g tumedat šokolaadi (võiks olla vähemalt 60 %-ilise kakaosisaldusega)
25 g võid 
3 spl piima
2 spl (šokolaadimaitselist) koorelikööri

Purusta küpsised ja sulata või ning sega need ühtlaseks. Vajuta segu 24 cm läbimõõduga lahtikäiva koogivormi põhjale.

Täidiseks sega vispliga toasoojad toorjuust ja hapukoor suhkruga ühtlaseks kreemiks. Vispelda sisse ükshaaval toasoojoad munad, seejärel kooreliköör. Vala pool toorjuustukreemist teise kaussi.

Haki šokolaad sakilise noaga peeneks ja sulata veevannil. Lisa sulanud šokolaad poole toorjuustukreemi hulka. Kalla koogivormi põhja peale kõigepealt šokolaadiga segatud kreem ja seejärel ülejäänud toorjuustukreem. Tõsta lusikaga natukene alt üles mõlemat kihti segamini, et jääks nö marmorkoogi efekt. Küpseta ahjus 160 kraadi juures u 50 minutit. Lase koogil vormis jahtuda ja aseta alusele.

Katte jaoks sulata või ja šokolaad madalal kuumusel paksupõhjalises potis, lisa hulka piim ja kooreliköör ning sega ühtlaseks. Laota koogile ja lase külmas taheneda. Kate on päris paks, aga sellest   peaks jätkuma ka koogi äärtele, kui šokolaadisegule paar supilusikatäit piima või likööri veel juurde lisada ning kate spaatliga õhukese kihina koogi peale ja külgedele määrida.