esmaspäev, 24. detsember 2018

Tummine šokolaadi-juustukook jõululauale


Jõululaupäev on lõpuks kätte jõudnud ja pean ütlema, et ega väga enam traditsiooniliste toitude järele isu ei olegi ... :) Alates esimesest jõulupeost, mis mul on igal aastal laupäeval enne esimest adventi, on juba nii palju hapukapsast, verivorsti, seapraadi ja ahjukartuleid söödud, et pigem isegi tahaks juba midagi muud (aga ei teagi täpselt, mida ... :D). Piparkookidest on samuti isu täis, aga õnneks maiustamisega siiski probleemi ei ole, sest kooke, mida teha, on juba mu blogiski kümneid, kui mitte sadu ... :) Eriti aga soovitan seda suus sulavat “jõulukuuske” - klassikalise vanillikreemi ja tumeda šokolaadikattega pisikesed tuuletaskud on minu arvates lihtsalt überhead! :)

Praeguses postituses olev paksu šokolaadiglasuuriga kook on eriliselt tummine, niiet magusaisu rahuldamiseks piisab ka väikesest tükikesest, mis koos tassikese espressoga on ideaalne õhtusöögi lõpetuseks. Maius meeldib ka väiksema magusaisuga inimestele, kuna ei ole liialt magus ega lääge. Pärast suuremat söömingut (nagu jõuluõhtusöögid paraku olema kipuvad) on sageli soov just nö “suu magusaks teha” ja piisab ka väikesest magusast ampsust, sest kõht on niigi juba (liiga) täis :) 

Seega on šokolaadikoogi asemel on tegelikult õhtusöögi lõpetuseks ideaalsed ka mitmesugused (šokolaadi)trühvlid, mille erinevaid retsepte mul blogis ikka päris palju on (viimane neist on toorjuustu ja kergelt vürtsika krõbeda riivleivaga). Ja miks mitte ka fudge - eriti veel kui sellele pisut piparkoogimaitseainet või mõnda vürtsi (jahvatatud kaneeli, ingverit või kardemoni) lisada?!? Fudge’i retsepte on blogis suisa kolm:



piimašokolaadi ja metspähklitega


Kui aga on soov teha seda kreemjat, ent samas šokolaadiküllast (kõik kolm kihti on ju šokolaadiga!) kooki, siis õhtuks jõuab see ilusti ära taheneda. Igaks juhuks mainin, et:

* selle juustukoogi täidises jaoks võiksid (aga ei pea) ka vahu- ja hapukoor olla toasoojad, et koostisained paremini seguneksid;
* et vanillisuhkur ja kakaopulber tükki ei jääks, tasuks need lisada läbi sõela;
* kui šokolaad on mõrudapoolsem ja mitte eriti magus, siis soovitan lisada glasuurile ka siirupi või suhkru.

Põhi:
180 g (1 pakk) šokolaadiküpsiseid
60 g võid
1 kuhjaga sl pruuni suhkrut (tume muscovado)

Aseta tükkideks murtud küpsised, tükeldatud või ja suhkur köögikombaini ning töötle ühtlaseks massiks. Suru segu 24 cm läbimõõduga lahtikäiva vormi põhja, mis on eelnevalt kaetud küpsetuspaberiga. Aseta vorm täidise valmistamise ajaks külmkappi. 

Täidis:
100 g tumedat šokolaadi
300 g toasooja toorjuustu
1 dl vahukoort
200 g hapukoort
100 g (pruuni) suhkrut (tume muscovado)
20 g vanillisuhkrut
20 g naturaalset kakaopulbrit
4 suurt toasooja muna

Tükelda šokolaad ja sulata vesivannil. Sega toorjuust visplit kasutades vahu- ja hapukoore, suhkrute ja kakaopulbriga läbi, lisa ükshaaval munad ja seejärel sulatatud šokolaad. Sega täidis ühtlaseks ja vala vormi. 

Küpseta ahjus 160 kraadi juures vähemalt 50 minutit, kuni ääred on tahenenud, kuid keskelt on kook veel kergelt võdisev. Tee ahjuuks praokile ja lase koogil ahjus jahtuda. Jahtunud kooki hoia külmkapis. Soovi korral tee peale kate.

Kate:
1 dl vahukoort
200 g tumedat šokolaadi
2 sl tumedat suhkrusiirupit või tuhksuhkrut (soovi korral)

Aseta vahukoor koos tükeldatud šokolaadiga paksupõhjalisse potti ja sulata madalal kuumusel aeg ajalt segades. Või need panna ka kaussi vesivannile sulama. Sega ühtlaseks ning laota koogile ja äärtele. Lase enne söömist pisut taheneda. 


Retsept sündis koostöös D-kokaraamatuga

kolmapäev, 19. detsember 2018

Vürtsikas pikkpoiss õunamahlas haudunud hapukapsaga



Viimasel ajal räägitakse üha rohkem sellest, kui palju toitu me tegelikult ära viskame ... Mul on neid numbreid kuuldes alati tohutult kurb, eriti kui tegemist on mõne lihatoiduga, sest keegi on selle liharoa jaoks oma elu kaotanud. See küll kõlab väga paatoslikult, aga asjatu tapmine, isegi kui tegemist on “ainult” loomaga, teeb mind kurvaks ja häirib mind tunduvalt rohkem, kui muu toidu ära viskamine. Ja kui siinkohal veel mõelda, kui palju inimesi maailmas nälgib ... Kui oskuslikult majandada ja mitte raha üleliigsele toidule kulutada, millel laseme kodus rikneda ja siis ära viskame, vaid see summa hoopis heategevuseks annetada, oleksime igas mõttes võitnud! Ja mitte ainult meie ise, vaid ka teised :)

Siin toidus sain ära kasutada nii seisma jäänud saia kui ka toidust ülejäänud ja sügavkülma pandud toore sealiha. Sealihast tegin hakkliha, mille valmistamise kohta andsin juhtnööre siin. Seekord kasutasin abaliha ja välisfileed, millest viimane küll ei ole ideaalne hakkliha materjal, aga kuna ma alati liha, mida ei jõua õigeaegselt tarbida, sügavkülma panen, siis seekord oli mul seal ka pool kilo välisfileed. Abaliha on piisavalt rasvane ja ka välisfilee õnneks päris taine ei ole, mistõttu kokku tuli väga hea hakkliha. Hakkliha teen alati vähemalt kahest kilost lihast, et osa sellest sügavkülma panna ja alati hea võtta oleks, kui kiirelt vaja süüa teha.

Kui saia või leiba on kodus rohkem, kui jõuad ära süüa, siis soovitan selle asetada sügavkülma (räägin sellest, miks pagaritooteid sügavkülmutada, lähemalt siin) või teha nt riivsaia. Selleks on vaja lihtsalt saia või leiba köögikombainis purustada või riivida. Õhukindlas anumas säilib kodune riivsai vähemalt paar nädalat.

Pikkpoissi on lihtne valmistada ja see meeldib reeglina kõigile (st ka lastele) nagu lihapallidki. Lisandiks sobivad praegusel jõulukuul ideaalselt õunamahlas haudunud hapukapsad ja krõbedad ahjukartulid, mida saab vamistada kas nii, nii või nii. Eelmise päeva pikkpoisi võid aga viilutada ja võileivakattena kasutada. Kui soovid pisut tummisemat hapukapsast, siis õunamahla asemel sobib ka jõuluporter

Sepik on seekord Fazerilt (kasutasin Finest sarja 5-vilja täistera röstsepikut); ketšup Hellmanns'ilt, õunamahl Auralt.  



Pikkpoiss

1 keskmine sibul
2 küüslauguküünt
1 sl (oliivi)õli
1 sl võid
2 viilu vanemat seisma jäänud saia või sepikut
u 100 g peekonit
800 g veise- või seahakkliha
1,5 tl soola
1 tl jahvatatud tšillipipart
1 tl paprikapulbrit
4 sl paksu tomatikastet või ketšupit
2 muna 
jõhvikaid, tüümiani- või petersellilehti (soovi korral kaunistamiseks)

Haki sibul ja küüslauk peeneks. Soojenda pannil või ja õli ning prae selles sibulat madalal kuumusel 7-8 minutit, kuni see on läbipaistev, lisa küüslauk ja prae veel u minut. Rösti vajadusel sai (juhul, kui see on värske ja pehme), murra tükkideks ja purusta köögikombainis. Purusta seal ka tükeldatud peekon.

Aseta hakkliha kaussi, lisa praetud aedviljad, saiapuru, purustatud peekon, sool, pipar, paprikapulber, tomatikaste ja kergelt lahti klopitud munad. Sega kõik ühtlaseks massiks. 

Määri u 15 cm pikkune vorm õliga kokku, suru segu vormi, silu pind ja küpseta ahjus 200 kraadi juures 40 minutit (või kuni termomeeter, mille ots on torgatud keskossa, näitab 165 kraadi). Lase  pikkpoisil vormis taheneda, tõmba spaatliga vajadusel ääred lahti ja kummuta serveerimisalusele. Välja valgunud vedeliku võid valada kapsastele. Peale sobivad pikkpoisile ideaalselt hapud jõhvikad ja tüümianilehed või hakitud petersell. 

Õunamahlas hapukapsas

1 pakk (900 g -1 kg) hapukapsast
3-4 dl õunamahla
3 sl (pruuni) suhkrut
3 sl võid
1 tl soola
peotäis või paar (külmutatud) jõhvikaid (soovi korral)

Aseta kõik komponendid, va marjad potti ja hauta pliidil madalal kuumusel kaane all aeg ajalt segades 1-2 h sõltuvalt sellest, kas soovid pehmeid või krõmpsuvaid kapsaid. Kui kapsas on valmis, sega õrnalt hulka jõhvikad ja serveeri.


Postitus sündis koostöös Fazeriga.

reede, 14. detsember 2018

Prantsuse sibulasupp


Klassikaline sibulasupp on kosutav ja soojendav ning ülimalt maitsev. Rustikaalne supp on siiani Prantsuse bistroodes ja kodudes nõutud roog, mida valmistatakse reeglina seisma jäänud ehk mitte enam värske baguette’iga. Mina valisin seekord tervislikuma variandi, milleks on Fazeri Finest sarja viievilja täistera sepik, kuid loomulikult sobivad ka muud meelepärased saiad või sepikud. Peaasi on, et toitu mitte ära visata, vaid võimalikult otstarbekalt kõik alati ära kasutada;-)

Pean ütlema, et prantslaste bistrooroad mulle tohutult meeldivad! Kui Michelini tärniga pärjatud söögikoht ei pruugi seal riigis alati oodatud (erilist) maitseelamust või vau-efekti tagada, siis bistrood on reeglina alati kindlapeale minek. Loomulikult tuleb valida ikka hea bistroo ehk selline, kus kohalikud ise käivad, mitte mõni tursitidele mõeldud söögikoht. Sellistes klassikalistes bistroodes on toit alati suhteliselt lihtne, kuid väga maitsev.

Viimane kordki, kui sel suvel Champagnes olime (eilses Eesti Ekspressi vahelehes Gurmaan kirjutan nii sellest reisist kui ka maakonnast ja joogist laiemalt), nautisime nii lõuna- kui ka õhtusööke peamiselt just Reimsi erinevates superheades bistroodes ja kordagi ei tulnud pettuda. Loomulikult olid need ka hoolikalt tuttavate soovituste järgi valitud. Üks mu lemmikuid bristootoidu seas on hakitud veiselihast böff, mida ma seegi kord ikka väga palju sõin. See on aga Prantsusmaal hoopis pearoog, mis koosneb suurest portsust maitsestatud veiselihast, salatist ja friikartulitest, mitte ei ole koos hunniku saiaga serveeritud pisike eelroog, kus liha vaid paari ampsu jagu. Kõigile böffifännidele (nagu ma isegi) on Prantsusmaa tõeline paradiis! Eriti aga Champagne maakond, sest seal saab ka igas lihtsamas söögikohas endale meelepärase šampanja kas klaasiga või pudeliga juurde tellida, sest valik on ikka väga lai ...  Kusjuures boeuf a la tartar on enamike champagne’dega perfect match! :) Täpselt nagu ka hõrk ohtra juustuga sibulsupp - meie igal juhul oleme nautinud seda kodus šampanjaga ja paremat jooki selle supi kõrvale oleks ka raske ette kujutada;-) 

Sibulaid supi jaoks võib küpsetada nii ahjus kui ka panni peal või potis, kuid oluline on lasta neil aeglaselt küpsetada ja mitte kiirustada, sest nii tuleb välja nende eriliselt hea, pehme ja magus maitse. Kui sibulad poti põhja kinni jäävad, siis lisa pisut vett või puljongit, et saaksid põhjast pannilabidaga karamelliseerunud osa lahti lükata. See tegevus, mida prantsuse keeles nimetatakse deglacer’imiseks (ingk k deglaze), on oluline osa nii selle supi kui ka paljude teiste prantsuse toitude valmistusprotsessist. Panni või poti põhjast kergelt pruunistunud “osade” lahti kraapimine annab toidule maitset juurde ja aitab samas vältida toidu põhja kõrbemist. Siin on sellest üliolulisest tehnikast natukene pikemalt räägitud.

Soovin kõigile imelist nädalavahetust! :)


Vaja läheb:
5 küüslauguküünt
1 kg sibulaid
2 dl valget veini
2 sl võid
1 tl suhkrut
soola, värskelt jahvatatud musta pipart
6 petersellivart
10 tüümianioksa
2 loorberilehte
1,5 l veise- või vasikapuljongit

6 saiaviilu (Fazer Finest 5-vilja täistera röstsepik)
2 küüslauguküünt
200-400 g tugevamaitselist kõvemat juustu
tüümianilehti

Koori ja purusta küüslauguküüned noaga lapiti peale vajutades. Viiluta kooritud sibulad õhukesteks viiludeks. Aseta aedviljad koos veini ja võiga paksema põhjaga potti või suuremale pannile, maitsesta suhkru, soola ja pipraga. 

Aseta kaas potile peale nii, et see on ühest äärest pisut lahti ja küpseta madalal kuumusel u 1 h. Eemalda kaas, lase aeg-ajalt segades veel u 20 minutit küpseda, kuni sibulad on pehmed ja kuldsed. Lisa puljong ja maitsetaimed (petersell, tüümian ja loorber), mille võid omavahel pundiks kokku siduda. Lase supil keema tõusta, alanda kuumust ja keeda õrnalt podisedes u 20 minutit. Eemalda maitsetaimed ja maistesta supp veel värskelt jahvatatud pipraga, vajadusel lisa ka soola. 

Saiade ja juustuga saab toimida kahel viisil. Kui sul ei ole kuumakindlaid supikausse, siis rösti saiaviilud ahjuplaadil ära, hõõru poolitatud küüslauguga ühelt poolt, puista sama pool üle riivitud juustuga ja grilli ahjus seni, kuni juust on kergelt kuldne ja pisut mullitab. Seejärel tõsta supp kaussidesse (jätkub kuuele), aseta iga kausi peale üks krõbe juustuga saiaviil, suru pisut supi sisse, puista peale tüümianilehti ja naudi kohe.

Teine, algupärane ja prantslaste seas siiani levinud viis, on asetada krõbe juustusai supi sisse. Selleks rösti sai ja määri poolitatud küüslauguga. Jaota supp kuue kuumakindla kausi vahel, aseta igale saiaviil, puista igale kausile ühtlaselt peale paar peotäit juustu nii, et see katab (paksult) nii saia kui ka supi. Aseta kausid ahju ja grilli ülemise grillelemendiga, kuni juust on kuldne ja mullitab. Serveeri kuumakindlal alusel ja puista enne söömist peale tüümianilehti. 



Retsept sündis koostöös Fazeriga

neljapäev, 13. detsember 2018

Sinepine lõhe läätsede ja peediga


Enne, kui sellest ülimalt maitsvast (minu arust tuli tõesti väga hästi välja!:):):) ) läätsetoidust räägin, tahan öelda, et:

Hetkel on käimas Globus Eesti tarbijamäng, kus võib võita nii 1000 euro väärtuses reisitšeki kui ka ligi 1500 auhinda! Mängus osalemiseks vaadake kodulehte: http://globuseesti.ee ja toimige nii, nagu seal kirjas on - pole mõtet jätta juhust kasutamata ;-) 

Mina olen kasutanud ühte aromaatset Globuse punaste ubade, sibula jmt aedviljadega hoidist (Tšilli segu) koos hakklihaga taco’de täidises ning oma lapsepõlve lemmikut - valgeid ube tomatikastmes - inglisepärase peekoni ja praemunaga hommikusöögi juures. Kikerhernestest aga tegin hõrku šokolaadikooki, mis on üllatavalt palju tagasisidet saanud ja mitme toreda inimese (sh mu õemees) alalisse küpsetusrepertuaari jõudnud :)

Seekord lisasin toidule Globuse peeti. Krõmpsuvad peedikuubikud on hea lihtne lahendus igasuguste salatite jaoks. Säästab aega, mis kuluks peedi küpsetamise või keetmise ja koorimise peale. Samas vaakummeetod tagab, et säilinud on võimalikult palju kasulikke toitaineid. 

Panin peedi kokku läätsede ning ahjus sinepi- ja meekatte all küpsenud lõhega. Lõhet on võrreldes ülejäänud salatiga üsna palju - kui seda üle jääb, siis aseta õhukindlas anumas külmkappi ja lisa järgmisel päeval nt pasta'le või salatile või naudi võileival.

Kui aga soovid veelgi rikkalikumat rooga, siis võid hulka segada ka u 100 g rohelisi salatilehti (spinat, rukola vm meelepärane) ning valmistada oliiviõlist, balsamico’st, sinepist ja meest kastme, kuid ka ilma nende kahe lisandita on see läätseroog mahlane ja maitsekas. 


Vaja läheb:
200 g tumedaid väikseid kõvemaid läätsesid (nt Puy läätsesid)
1 loorberileht
5 tüümianivart
5 dl aedviljapuljongit (soovi korral)
1 väiksem porru
2 küüslauguküünt
võid ja õli
soola, pipart
300 g (1 purk) Globuse peedikuubikuid
tüümianilehti
peotäis röstitud seemnesegu
sidrunisektoreid (soovi korral)

Loputa läätsed, aseta koos tüümianivarte ja loorberilehega potti ning vala peale vesi või puljong. Lase keeda 20-30 minutit, kuni läätsed on parajalt pehmed, kuid mitte pudrused. Võta loorber ja tüümian potist, vajadusel maitsesta läätsesid soolaga. 

Lõika porru viiludeks ja haki küüslauguküüned peeneks. Prae porru või ja õli sees pannil pehmeks, lisa küüslauk ja kuumuta veel umbes minut. 

Nõruta läätsed vajadusel üleliigsest vedelikust ning sega läbi praetud porru ja nõrutatud peediga, jahvata peale musta pipart, puista tüümianilehti ja röstitud seemneid. Paku koos ahjus küpsetatud lõhega. Soovi korral pigista sidrunimahla peale.

800 g lõhefileed
soola, pipart
1 sl mett
2 sl (teralist) mahedamat sinepit
2 sl oliiviõli

Aseta lõhe vormi või ahjuplaadile ning maistesta kergelt soola ja pipraga. Sega kokku sinep, õli ja mesi ning laota segu kalale. Küpseta ahjus 200 kraadi juures u 15 minutit, lase u 10 minutit taheneda ja serveeri läätsesalatiga. 


Postitus sündis koostöös Globusegah lahendus salati valmistamiseks! Enam pole peeti vaja kee ega koorida – GLOBUS säästab aega ja muudab kokkamise mõnusamaks! Täiusliku kõva

Pdusega, krõmpsuvad  maitad. delikku on vja peeti sellevõrra rohkem.

kolmapäev, 12. detsember 2018

Šokolaaditrühvlid krõbeda musta leivaga


Nonii, seekord jälle magusalainel, sest jagamist ootavad krõbeda musta leivaga trühvlid! :) Suus sulavad kergelt vürtsikad šokolaadikommid on suurepärased nii kingituseks kui ka niisama maiustamiseks. Pärast toekat jõulueinet ei tahagi ju vahel magustoiduks midagi muud, kui vaid paari ampsu midagi hõrku, mis koos tassikese espressoga magusavajaduse rahuldavad! Ma ise küll tunnen, et kui olen juba taldrikutäie (enamasti siiski paar taldrikutäit) kartulit, hapukapsast, ahjuliha ja verivorste ära söönud, siis ega väga enam suured tordilõigud või rammusad kringlitükid ei isuta, pigem tahaks ergutada seedimist tassikese kange kohviga, mille juurde aga tummine šokolaadikomm on ju suisa kohustuslik ;-) 

Krõbeda leivapuruga kommid on hea võimalus ära kasutada (pühade ajal) seisma jäänud must leib. Kasutasin trühvlite valmistamisel Fazeri neljakandilist traditsioonilist musta leiba, aga sobivad ka teised sama tootja mustad leivad. Mida vanem on leib, seda parem on seda köögikombainis puruks töödelda ja seda vähem aega kulub röstimisele, sest värske leib on oluliselt niiskem, kui juba mitu päeva vana küpsetis.

Kui trühvlite valmistamisest jääb magusat riivleiba üle, siis aseta see õhukindlasse anumasse. Kergelt vürtsikat krõmpsuvat leivapuru saad kasutada väga hästi muudes magustoitudes, nt kihilises kohupiima-, vahukoore- või toorjuustudesserdis, samuti koogikattena.

Võid lisada kommidele nii kardemoni või kaneeli kui ka mõlemat korraga, kui soovid vürtsikamat maiust. Kardemoni ja kaneeli asemel saad kasutada piparkoogimaitseainet - doseeri seda vastavalt oma maitsele, aga vähemalt üks teelusikatäis ikka ;-)

Mett lisa vastavalt šokolaadile, mida kasutad. Kui sul on 70%-ilise kakaosisaldusega ja mõrudam variant, siis tuleks mett kindlasti lisada; väiksema kakaosisladusega ja magusama šokolaadi puhul see aga vajalik ei pruugi olla. Seega soovitan trühvlisegu kindlasti enne maitsta, kui mett lisad, et magusus oleks sinu jaoks paras :)



Krõbe leivapuru:
6 viilu (200 g) Fazeri musta leiba
0,5 tl peenestatud kardemoni või 1 tl jahvatatud kaneeli või mõlemat
3 sl (pruuni) suhkrut

Aseta leivaviilud köögikombaini ja töötle ühtlaseks puruks. Lisa maitseaine(d) ja suhkur ning töötle veel u 10 sekundit, kuni need on ühtlaselt leivapuruga segunenud.

Kuumuta suurem pann, vala sellele pool leivapurust ja rösti keskmisel kuumusel aeg-ajalt segades u 10 minutit, kuni see on kergelt krõbe. Korda sama teise poolega. Väiksemal pannil tasuks leivapuru röstida mitmes osas, et see ühtlaselt küpseks.

Vala leivapuru pannilt suuremasse kaussi ja lase jahtuda. Aeg-ajalt sega või pudista kätega puru nö lahti, et see tükki ei tõmbuks.

Trühvlid:
200 g tumedat šokolaadi
300 g toasooja toorjuustu
3 sl brändit, konjakit, koorelikööri või külma kanget kohvi
3 sl vedelat mett (soovi korral)
6 sl krõbedat leivapuru + kommide veeretamiseks

Tükelda šokolaad, sulata vesivannil ja sega ühtlaseks. Aseta kaussi toasoe toorjuust, alkohol või kohv ja sulatatud šokolaad, vajadusel ka mesi. Sega ühtlaseks ja lisa 6 sl leivapuru. Sega läbi, kata kauss kilega ja aseta paariks tunniks külmkappi.

Kui Sulle tundub, et leivapuru võiks olla peenem, siis aseta ülejäänud leivapuru köögikombaini ja töötle ühtlaseks jahulaadseks pulbriks. Võta teelusika täis šokolaadimassi, vormi sellest sõrmede vahel pallikesed ja veereta neid riivleivas. Kokku saab u 30 trühvlit. Hoia külmkapis õhukindlalt suletud nõus.


Retsept sündis koostöös Fazeriga

esmaspäev, 10. detsember 2018

Kartulisalat koduse majoneesiga


Kui ma süüa teen, siis eelistan pigem valmistada suurema (vähemalt kahe- või kolmekordse) koguse, et saaks järgmisel päevalgi head toitu nautida ilma, et peaks selle valmistamisega eelnevalt vaeva nägema. Kartuleidki aurutan tavaliselt ahjus (mul on see Electroluxi auruahi) korraga u 2 kg, et jätkuks mitme erineva toidu valmistamiseks. Praegusel ajal ma enamasti küpsetan kartuleid pärast aurutamist ahjus, tehes kas neid, neid või neid kartuleid. Krõbedad ahjukarulid on minu arvates eriliselt heaks lisandiks nii erinevate jõulutoitudele alates seaküljest ja verivorstidest lõpetades hapu- ja vürtsika punase kapsaga, kõikvõimalikest lihatoitudest rääkimata (pardikoivad, kalkunipraad, ahjukana jms).

Selleks lihtsaks salatiks sobivad nii värskelt aurutatud või keedetud kui ka eelmisest päevast alles jäänud kartulid. Et salatit veelgi toekamaks teha, võib lisada hulka mõne keedetud muna. Salat sobib suurepäraselt grillitud või ahjus küpsetatud liha, kana ja kala kõrvale. See salat on väga hea ka koheselt, kuid parim on see siiski pärast mõne tunni (veel parem üleöö) külmkapis seismist, sest siis on maitsed intensiivsemad. 

Retsept ilmus jaanipäeva ajal Laupäevaleht LP-s, mil sobitasin seda grillitud kana ja soolakurgi ehk värske hapukurgi juurde. Loomulikult on salat suurepärane ka värskete kartulitega, mida ei ole isegi koorida vaja, kuid mulle meeldib see just kooritud kartulitega, sest need “imavad” eriti hästi erinevaid maitseid sisse ja tulemuseks on veelgi maitserikkam lisand erinevatele roogadele. Lihavaba esmaspäeva puhul võib seda koduse majoneesiga salatit suisa eraldi einena nautida, sest kõhu saab ilusti täis väiksemastki portsust ;-)

Vaja läheb:
700-800 g väikeseid kartuleid
1 keskmine punane sibul
2 küüslauguküünt
sool
1 munakollane
50-100 g hapukoort
2,4 dl oliiviõli
värskelt jahvatatud musta pipart (soovi korral)
hakitud tilli
vajadusel soola

Keeda või auruta kartulid pehmeks, soovi korral eemalda koor ning lõika u 2 cm suurusteks tükkideks. Haki sibul peeneks. 

Aseta riivitud küüslauguküüned, pisut soola ja munakollane köögikombaini ning töötle ühtlaseks. Jäta masin tööle ja vala aeglaselt peene nirena sisse oliiviõli, kuni kaste on kreemjas ja majoneesidaaldselt paks. Tõsta kaste kaussi ning sega läbi hapukoore ja sibulaga. Sega hulka tükeldatud kartulid, jahvata soovi korral peale pisut musta pipart ja puista peale hakitud tilli, vajadusel maitsesta soolaga. 

reede, 7. detsember 2018

Ahjuvorm kahe juustu ja lihapallidega



Uskumatu, kuidas aeg lendab! Juba pühapäeval on teine advent, laupäeval mu selle aasta teine suurem jõulupidu ning nii palju on kogu aeg teha, et blogimiseks mahti ei jäägi. Hea, et vahel mõnda trenni jõuab :) Olen küll vahepeal kõvasti kokanud (täna õhtuks näiteks on šampanja kõrvale prantsusepärane sibulasupp) ning mõne asja pildilegi püüdnud ja retseptigi valmis teinud, aga need kõik veel alles ootavad avaldamist, niiet blogis jagada on kahjuks liiga vara. See-eest on mul siin aga üks ülimalt lihtne makaronivorm, mille valmistamine on kindlasti jõukohane kõigile kodukokkadele. Retsept ilmus aasta tagasi (novembris 2017) ajakirja Pere&Kodu retseptilisas, kuhu ma ekstra eriti lihtsad ja kogu pere jaoks sobivad toidud valisin. Makaronid ja lihapallid on alati ka kõige pirtsakamate laste söödavate asjade nimekirjas, niiet isegi kui neile vorm ei meeldi, saavad nad neid kahte asja ikka süüa ;-)

Nädalavahetusel on alati rohkem aega kokata ja kuigi laual on juba üha sagedaminini ka hapukapsas, ahjukartulid ja seapraad, siis selline toekas vormiroog on samuti igati sobiv. Siin on makaronid ja lihapallid, mida täiendavad aromaatne tomatikaste ja kaks suurepärast juustu, mis roa veelgi maitsekamaks teevad. 

Lihapallid teen ma alati ise (kasutan seda retsepti) ja hakklihagi on enda valmistatud. Tänagi on mul külmas üks suur sea abatükk ja väiksem kogus välisfileed, millest plaanin homme hakkliha valmistada, et saaks parimaid lihapalle kodus ise teha :)

Lihapallid võid soovi korral poest osta või hoopis kasutada kvaliteetseid suure sealihasisaldusega vorstikesi. Selleks võta 750 g liharikast vorsti, pressi neist sisu välja, maitsesta ja vormi segust väikesed lihapallid. 

Vaja läheb:
400 g makarone
600-700 g lihapalle
1 keskmine sibul
3 küüslauguküünt
1 tl kuivatatud tüümiani ja 1 tl kuivatatud punet või 2 tl Vahemere või Provence’i ürdisegu (Santa Maria)
3 sl tomatipastat
800 g tomateid
120 g (1 pakk) mozzarella juustu
50 g riivitud parmesani vm tugevamaitselist kõvemat juustu
serveerimiseks basiiliku- ja tüümianilehti
praadimiseks õli
maitsestamiseks soola, pipart

Keeda makaronid peaaegu pehmeks ehk al dente ja nõruta. Haki sibul ja küüslauk peeneks; tükelda tomatid. Kuumuta pannil paar sl õli ja prae selles lihapallid igalt küljelt pruuniks. 

Võta lihapallid pannilt, lisa sinna paar sl õli, alanda kuumus keskmiseni, lisa sibul ja küpseta u 4 minutit kuni see hakkab pehmeks muutuma. Aseta pannile küüslauk ja maisteained ning küpseta veel minut; lisa tomatipasta ja prae veel segades 1-2 minutit, seejärel tomatitükid ja küpseta veel mõni minut. Lisa u 2,5 dl vett, lase keema tõusta ja keeda u 10 minutit kuni segu on pisut kokku keenud. Maitsesta vajadusel soola ja pipraga. 

Vala tomatimass ahjuvormi, lisa makaronid ja lihapallid ning sega need tomatikastmega läbi. Rebi mozzarella tükkideks ja puista koos riivitud parmesaniga roa peale. Küpseta ahjus 220  kraadi juures 15 minutit kuni juust hakkab pealt kuldseks muutuma. Serveerimisel puista soovi korral peale tüümiani- või basiilikulehti. 

pühapäev, 2. detsember 2018

Suus sulavad kõrvitsa-pähkliruudud



Soovin kõigile toredat esimese advendi õhtut ja imeilusat jõuluaega! Nädalavahetusel jõudsid minuni juba esimesed kingitused ja peetud sai esimene jõulupidu, kuid õnneks see on alles algus. Pühadeaeg on minu jaoks tõeliselt lahe aeg, millest naudin iga hetke :)

Eile oli Laupäevaleht LP-s Eesti mõjukamatest inimestest juttu - suisa isegi tabel koostatud - ja seetõttu tegin toiduloo ühega selles nimistus olevatest inimestest. Marko Reikop on tõeliselt huvitav kuulata ja värvikas isiksus ka väljapool ekraani ning kuna ta on mulle suure toiduhuvilisena tundunud, siis olen juba ammu mõelnud ta intervjueerimisest. Mul on nimelt Laupäevaleht LP toiduosa jaoks olemas pikad nimekirjad erinevaest ideedest ja inimestest, millest ja kellest kirjutada ning Marko Reikop on seal juba pikemat aega kirjas :) Lugu saab lugeda siit ja üks asi, mis ruumipuudusel välja jäi, on see, et ta sööb liiga palju liha. Magusat ta ei armasta, saia ka mitte eriti, pitsat ei söö peaaegu kunagi, niiet kui palusin nimetada ühe asja, mis ei ole eriti tervislik või mille söömist peaks vähendama, siis oli see tema arvates liha. Kuigi kui ta välimust vaadata, siis muidugi tundub, et midagi muuta pole vaja, sest vorm on tal ikkagi kadestamisväärselt hea!:)

Eelmisel laupäeval aga olid lehes supid 2018. a Eesti parimast kokaraamatust ja lühike jutuke ka raamatu toredast autorist Kristinast ning sain taaskord targemaks. Kas teadsite, et sõna “meditsiiniõde” on “ränk viga” ja kasutada tuleb terminit “õde”? Keeletoimetaja polnud ka kahjuks asjaga kursis ja oli mu loos kirjas olnud korrektsele mõistele “õde” lisanduse “meditsiini-“ teinud, mille sain õnneks enne trükki minekut veel tagasi muuta. Liitsõna “meditsiiniõde” olevat nõukaaegne pärand, mille kasutamisest soovitakse loobuda. Olen seda mitmete inimestega arutanud ja siiani on see kõigi jaoks üllatuslik olnud, kuigi üks tuttav ütles, et tema on ka kuulnud, et “õed ei ole meditsiinitöötajad” ... Samas raamatu autor ise kirjutas mulle, et ta õppis meditsiini :) Niiet jätke siis meelde, et mitte ise samamoodi eksida, sest mulle tundub, et ÕS-s on isegi vastav muudatus tehtud. Korrektne sõnakasutus ikkagi tuleneb sellest raamatust, mitte kellegi suvast või maitse-eelistustest ...


See kõrvitsa ja pähklitega lihtne kook on kondenspiimafännidele tõeline maiuspala. Retsept valmis koostöös Electroluxiga ja ilmus portaalis Lisa elule maitset. Kõrvits annab koogile imeilusa kollase värvuse, pähklid lisavad krõmpsu tekstuuri, pruunist suhkrust saab karamellist mekki ja kaerahelvestest vajalikke tervislikke kiudaineid. Aega kulub selle hõrgutise valmistamiseks ülivähe, sest kolme kihi puhul on vaid asjade kaalumise ja kokkusegamise vaev.

Selle koogi tegemiseks on parim lauamikser Electrolux Assistent, mille tainalabaga saab ideaalse tainapuru põhja jaoks, vahustamisotsikuga vahustades aga ühtlase täidise. 

Retseptis olevate vürtside asemel võib kasutada näiteks 2 tl piparkoogimaitseainet; Kreeka pähklid võib asendada soovi korral pekani- või sarapuupähklitega.

Võimalik on teha nii nisujahuga kui ka gluteenivaba küpsetis - retseptis on toodud mõlemad variandid. Nisujahu on sellepärast 10 g rohkem, kui gluteenivabu jahusid kokku, et toortatrajahu on täisterajahu, mis imab rohkem niiskust ja seda tuleb sama konsistentsi saamiseks pisut vähem lisada. 

Kõrvitsapüree saab valmistada lihtsalt. Selleks puhasta ja tükelda kõrvits, aseta küpsetuspaberiga kaetud ahjuplaadile ja küpseta ahjus 180 kraadi juures 30-40 minutit, kuni see on pehme. Koori ja püreesta kõrvits ning jäta jahtuma. Jahtunud püreed saad kasutada koogi täidises, ülejäänu aga aseta sügavkülma. Kui kasutad juba sügavkülmutatud püreed, siis sulata ja nõruta see sõelal enne, kui koogile lisad.


Põhi:
180 g nisujahu või 80 g toortatrajahu, 60 g maisijahu ja 30 g riisjahu
40 g kaerahelbeid
60 g pruuni suhkrut (nt hele muscovado)
120 g toasooja võid

Sega omavahel sõelutud jahu(d), kaerahelbed ja suhkur, lisa tükeldatud või ning vahusta mikseriga madalal kiirusel paar minutit, kuni tekib tainapuru. Vajuta 20X30 cm läbimõõduga küpsetuspaberiga kaetud vormi ja küpseta ahjus 170 kraadi juures 15 minutit. 

Täidis:
400 g kõrvitsapüreed
397 g (1 purk) kondenspiima
2 suurt muna
1 sl maisitärklist
1 tl jahvatatud kaneeli
0,5 tl jahvatatud ingverit
0,5 tl peenestatud kardemoni 

Aseta kõik komponendid kaussi ja vahusta mikseriga keskmisel kiirusel, kuni moodustub ühtlane mass. Vala segu vormi ja küpseta ahjus 20 minutit kuni täidis on tahenenud (võib veel pisut võdiseda).

Kate: 
100 g Kreeka pähkleid
2-3 sl pruuni suhkrut (nt hele muscovado)

Haki pähklid ja sega suhkruga läbi. Puista kate ühtlaselt koogile ja küpseta 15-25 minutit kook on tahenenud ja keskossa sisse torgatud nuga tuleb puhtalt välja. Lase jahtuda ja lõika ruutudeks. Hoia kooki külmas õhukindlalt suletud anumas.


teisipäev, 27. november 2018

Lehtkapsapesto ja kanaga makaroniroog



Pole ammu ühtegi pasta retsepti lisanud blogisse, kuigi ma teen erinevaid makaroniroogasid päris sageli. Pesto (võib teha ka tomatist) ja juust on kõige lihtsaim variant makaronidele lisamiseks, kuid sama sageli teen ka suitsulõhe, avokaado või tomatikastmega pasta’sid. 

Ja mainin siin ka kohe ära, et eesti keeles korrektne sõna “makaron” ei ole sugugi mingi nõukaaja pärand, nagu paljud arvavad, vaid Eestis kasutusel juba aastast 1918. Siit saab aga täpsemalt sõna “pasta” kasutamise kohta lugeda :) Aga lühidalt võib öelda nii (järgnev tsitaat on EKI kodukalt): 

Kas sõna pasta sobib eesti keeles kasutada ka tähenduses 'makarontoode, makaronitoit'? – Ei, pasta märgib eesti keeles tainjat segu (nt tomatipastaavokaadopasta). Küsitud tähenduses sobivad kirjakeelde sõnad makaronitoit(nt makaronivorm) ja makarontoode (nt makaronidnuudlidspagetidjne).

Kiirematel argiõhtutel saab kasutada ka poes müüdavat pestot, kui on aga rohkem aega, tasub pestogi ise valmis teha. Koduse pesto soovitan nädala, äärmisel juhul kahe jooksul ära süüa. Kuigi pesto loomulikult säilib kauem, siis arvestama peaks pähklites või seemnetes ja juustus oleva rasvaga, mis üsna kiirelt rääsuma hakkab, samuti õliga ning värskete komponentidega, niiet olgugi et võib-olla väliselt ei juhtu pestoga midagi, siis tegelikult ei taha väga teada, mis protsessid seal sees toimuma hakkavad ... Roisukunud toit ei ole ei maitsev ega tervislik ning kodus valmistatud pesto suur eelis just ongi see, et see on värskemast värskem ja ei ole ühtgi põhjust seda nädalateks või suisa kuudeks seisma jätta. Õnneks muidugi saab hea pesto tavaliselt niikuinii loetud tundide või päevadega otsa ja pikema säilitamisega kunagi muret ei ole :)

Tegin pesto seekord kannmikseris, kuigi tavaliselt kasutan selleks köögikombaini. Olin küll pisut skeptiline alguses, sest lehtkapsas on üsna mõrkjas, aga tuli üllatavalt hea pesto. Küüslauku doseeri vastavalt oma maitsele - mulle meeldib küüslaugumaitse, seega lisasin tervelt kolm küünt. Ja kasutada soovitan kodumaist küüslauku, sest see on lihtsalt niiiii hea! Pesto võib valmistada ka juba eelmisel õhtul, lehtkapsa asemel sobib selleks väga hästi ka basiilik või põldvõõrkapsas.


Makaroniroog pesto ja kanaga

1 l kanapuljongit
2 kana rinnafileed (400-500 g) 
400 g makarone
1 purk meelepärast pestot
serveerimiseks soovi korral oliiviõli, juustulaaste või riivitud juustu, sidrunisektoreid ja kirsstomateid 

Aseta kanapuljong potti, lase keema tõusta, lisa kana ning keeda u 5 minutit. Seejärel lisa makaronid ja niipalju vett, et makaronid ja kana kaetud oleks, ning keeda veel u 10 minutit või vastavalt pakendi juhistele kuni makaronid on al dente, ehk väljast pehmed, aga seest veel pisut kõvema tekstuuriga, ning kana on täitsa pehmeks keenud. 

Kurna makaronid ja jäta u 1 dl keeduvedelikku alles. Rebi kanaliha tükkideks ning sega läbi makaronide ja vähemalt poole purgi pestoga lisades nii palju keetmisvedelikku, kui soovid. Nirista soovi korral peale oliiviõli ja ülejäänud pesto, lisa juustu, kirsstomateid ja sidrunisektoreid. 

Lehtkapsapesto

50-60 g lehtkapsast
1 tl soola
värskelt jahvatatud musta pipart (soovi korral)
40 g kooritud sarapuupähkleid või Kreeka pähkleid
1-3 küüslauguküünt
1,5 dl oliiviõli
40 g parmesani, pecorino't vm kõvemat juustu (nt kodumaiseid nagu Forte või Saaremaa Extra Old)
serveerimiseks sidrunisektoreid

Rebi lehtkapsa lehed tükkideks, varsi ära kasuta, sest need on pesto jaoks liiga kõvad. Puhasta küüslauguküüned ja haki neid pisut väiksemaks. Haki pähklid tükkideks, riivi juust

Aseta kõik asjad köögikombaini ja töötle ühtlaseks, lisa vajadusel veel õli ja nirista seda pärast ka pestole peale. Hoia pestot õhukindlalt suletud purgis külmkapis.


Retsept ilmus aasta tagasi ajakirja Pere&Kodu novembrikuises retseptilisas.

laupäev, 24. november 2018

Vürtsikad juustu-kõrvitsaruudud (gluteenivabad)


Novembris on kõrvitsatoidud igati asjakohased, niiet jagan järjekordset retsepti, mis ilmus u kuu aega tagasi Laupäevaleht LP-s :) Järgmisel nädalavahetusel aga on juba esimene advent ja algab imeline jõuluaeg! Sellest, kuidas mulle jõulud meeldivad, olen ennegi kirjutanud, ja mitte midagi pole sellest ajast muutunud :) Jõululambid on mu kodus juba esimese korruse akendele paigaldatud ning köök-elutuba-söögituba on omandanud juba täitsa mõnusa pühadeilme. Otsin lähipäevi välja ka jõulukaunistused jm pühade juurde kuuluva, et ettevalmistus oleks täiuslik. Esimeset advendist alates on õnneks täitsa paslik juba jõlulaulegi kuulama hakata ilma, et keegi viltu vaataks ;-) 

Esimesed verivorstid, -käkid, ahjupraed ja hapukapsas sai söödud juba üle kuu aja tagasi. Sel aastal on lemmikuks Maks&Mooritsa suitsulihaga verivorstid ja sama firma toodetud verikäkk koore ja sibulaga, mis Tallinna Toidumessil 2018. parimaks valiti. Esimesi tasse glögi koos pipakookidega aga nautisin eelmise pühapäeva õhtul Helsingis, kui lennujaamas kojulendu ootasin. Nii lahe jõulutunne tuli juba peale koos nendega :)

Nädalavahetusel on ilmselt enamikel inimestel rohkem aega süüa teha ja miks mitte homseks hommikuks kohvi kõrvale (või lõunaseks magustoiduks või õhtul külla kaasa võtmiseks vms) üks mahlane marmorkook küpsetada, kus lisaks kõrvitsale ja toorjuustule ka krõmpsuvaid pähkleid ja soojendavaid vürtse leidub?!? Midagi keerulist selle koogi puhul ei ole, küll aga on see piisavalt huvitav, et seda pidulikumal puhulgi lauale sättida.

Kõrvitsa suur karotiinisisaldus tagab ilusa värvi ja tõeliselt tänuväärse toorainema on selle neutraalse maitsega viljaliha kerge kokku sobitada erinevate vürtsidega alates kardemonist, kaneelist, ingverist, nelgist ja muskaatpähklist magusates roogades, lõpetades paprika, tšilli, kurkumi jpt teravate maitsetega soolastes toitudes. Retseptis kirjas olevate vürtside asemel võid kasutada ka 2 tl piparkoogimaitseainet, Kreeka pähklid aga asendada vabalt pekaani- või sarapuupähklitega. Kui sa ei soovi gluteenivaba kooki, siis asenda riisi-, maisi- ja tatrajahu 180 g nisujahuga ja väheda küpsetuspulbri kogust 0,5 tl. 


Kõrvitsapüreed, mis nii siin kui ka muude küpsetiste retseptides ette nähtud, on tõeliselt lihtne valmistada. Selleks puhasta ja tükelda kõrvits, aseta küpsetuspaberiga kaetud ahjuplaadile ning küpseta ahjus 180 kraadi juures pehmeks (kulub u 40 minutit). Seejärel lase kõrvitsal pisut jahtuda, eemalda koor ja püreesta saumikseriga või köögikombainis. Võib kasutada ka kannmikserit, kuid sel juhul on vaja lisada pisut vedelikku, et aparaat tööle hakkaks.


Küpsetamisest ja muudest toitudest ülejäänud püree aseta õhukindlalt suletavatesse karpidesse või kilekottidesse ning hoia sügavkülmas. Kui sügavkülmutatud kõrvitsapüreed kasutad, siis küpsetiste jaoks sulata ja nõruta see eelnevalt, aga näiteks suppide jaoks ei ole see vajalik.


Põhi: 
120 g toasooja võid
120 g (pruuni) suhkrut (kasutasin heledat muscovado’t)
2 suurt toasooja muna
270 g kõrvitsapüreed 
1 tl jahvatatud kaneeli
0,5 tl jahvatatud ingverit
0,5 tl jahvatatud kardemoni
näpuotsatäis riivitud muskaatpähklit
näpuotsatäis soola
1 tl küpsetuspulbrit
1 sl vanillisuhkrut
70 g toortatrajahu
70 g riisijahu
40 g maisijahu

Vahusta või suhkruga kohevaks kreemiks, lisa edasi vahustades ükshaaval munad, seejärel kõrvitsapüree. Sega sõelutud jahud maitseainete, soola, küpsetuspulbri ja vanillisuhkruga läbi ning sega õrnalt taina hulka. Laota tainas ühtlase kihina küpsetuspaberiga kaetud 20X30 cm läbimõõduga ahjuvormi. Küpsetuspaber võiks olla eelnevalt võiga määritud. 

Täidis: 
300 g toasooja toorjuustu
3 sl suhkrut
1 sl vanillisuhkrut
1 suur toasoe muna

Sega teises kausis vispli abil toorjuust suhkrutega läbi, lisa muna ja vahusta ühtlaseks kreemiks. Vala segu vormi taina peale. Tõsta noa või spaatli abil kihte segamini, et tekiks marmorjas muster.

Purukate:
60 g külma võid
50 g heledat pruuni suhkrut
80 g toortatrajahu
80 g Kreeka vm pähkleid

Tükelda või, lisa suhkur ja sõelutud jahu ning haki noa abil või pudista näppude vahel ühtlaseks puruks. Sega hulka hakitud pähklid. Laota segu ühtlase kihina vormi kõige peale.

Küpseta ahjus 170 kraadi juures u 40 minutit kuni kook on ka keskelt tahenenud. Lase jahtuda ja lõika kook seejärel ruutudeks. Säilitada tasuks seda kooki külmkapis õhukindlalt suletud anumas kuni 5 päeva.

teisipäev, 20. november 2018

Vürtsikas lillkapsa-kõrvitsasupp



Pimedasse, porisesse ja külma novembrikuusse on üks soojendav aedviljasupp lausa hädavajalik! See on küll toekas kõhutäis, kuid samas igati tervislik ja toitainerikas. Boonusena on erksavärviline kõrvitsasupp justkui loodud sombusesse sügisõhtusse värve tooma :)

Mulle meeldib see supp eriti just krõbeda singi, mahedamaitselise pehme juustu, röstitud seemnete ja värskete aromaatsete ürtidega, kuid kõrvitsa suur eelis ongi see, et see pmst kõigega kokku sobib. Vürtsidest valisin seekord särtsu andma lisaks mustale piprale kurkumi, tšilli, cayenne’i pipra ja suitsupaprikapulbri; küüslauk ja sibul on minu köögis niikuinii kohustuslikud kaaslased pea iga supi ja pajaroa juures. Aga nendega ei pea piirduma - vabalt võib supi sisse lisada igasuguseid maitseaineid ja ürte, meelepärastest juustudest rääkimata. Peaasi, et nii ise kui ka pereliikmed rahule jäävad ;-) Olen küll mõned võimalikud ürdid ülejärgmises lõigus välja toonud (neid kasutan ise enamasti kõrvitsasupi puhul), kuid miks mitte anda viimane lihv hõrgule supile hoopis basiiliku, salvei või estragoniga?!?

Suppi tuleb päris suur kogus ja külmkapis hoituna säilib see vähemalt kolm päeva. Kui Sa selle aja jooksul ei jõua seda ära süüa, siis soovitan supi karpidesse asetada ja sügavkülmutada, et kiirel argiõhtul saaks mugavalt ja kiirelt kosutava supi valmis teha.

Kasutasin seekord valmistamisel kodumaist kanepiõli, kuid loomulikult sobivad kõik meelepärased õlid. Lisandiks sobivad erinevad juustud (parmesanilaastud, tükeldatud feta- ja mozzarella-juust), röstitud seemned, saia- ja leivakuubikud, krõbedaks praetud või ahjus küpsetatud peekoni- või prosciutto-tükid. Puista supile ka meelepäraseid ürte (tüümianilehti, hakitud murulauku, lehtepeterselli vm). Pildil oleval supil on tükkideks rebitud mozzarella-juust, krõbedaks praetud prosciutto, pannil röstitud seemnesegu (päevalille-, kõrvitsa-, seedermänniseemned) ja tüümianilehed.

Retsept ilmus Laupäevaleht LP-s koos kahe kõrvitsadesserdiga.


Vaja läheb:
1 keskmine sibul 
2 sl (kanepi)õli
2-4 küüslauguküünt
1 tl kurkumipulbrit
1 tl jahvatatud tšillit
0,5 tl cayenne’i pipart
1 tl (suitsu)paprikapulbrit
1-2 l kanapuljongit
1 kg puhastatud kõrvitsat
1 suur lillkapsas
maitse järgi soola ja värskelt jahvatatud musta pipart
150-200 g (1 karp) maitserohelisega või küüslaugumaitselist toorjuustu
soola ja värskelt jahvatatud musta pipart
lisandiks juustu, maitserohelist, röstitud seemneid ja krõbedat sinki

Haki sibul peeneks ja kuumuta seda madalal kuumusel poti põhjas õli sees u 8 minutit kuni see on pehme ja klaasjas, lisa peeneks hakitud küüslauguküüned ja kuumuta veel paar minutit. Lisa maitseained (kurkum, tšilli, cayenne ja paprika) ning prae segades veel minut või paar kuni ned aromaatseks muutuvad.

Lisa pisut puljongit ja lükka poti põhjast sinna kinni jäänud “praadimisjäägid” lahti. Lisa tükeldatud kõrvits, õisikuteks murtud lillkapsas ja üks liiter puljongit ning lase keskmisel kuumusel keeda, kuni aedviljad on pehmed. Püreesta poti sisu, soovi korral lisa veel puljongit, kuni saaad enda jaoks sobiva paksuse/konsistentsi ning sega hulka toorjuust. Maitsesta valmis supp soola ja pipraga. 

neljapäev, 15. november 2018

Krõbe pähkli-tatramüsli vaarika-coulis ja mesise Kreeka jogurtiga


Kirjutasin just üle-eelmises postituses D-vitamiinist ja jätkan seda teemat tänagi, sest tahan jagada ühe väga mõnusa ja tervisliku magustoidu retsepti. Pähklitega toortatra-granola, paks jogurt ja hapukas vaarikakaste moodustavad minu arvates tõeliselt maitsva ansambli, mida võib nautida nii hommikusöögiks kui ka desserdiks. Pakkusin seda maiust Nutrilite'i, kellega koostöös ka praegune postitus sündis, D-vitamiini pressiüritusel ning mul oli tõeliselt hea meel nii palju positiivset tagasisidet ja kiitust kuulda. Toidublogijad ja -ajakirjanikud on seltskond, keda pidevalt hea ja paremaga kostitatakse, niiet seda enam hindan kõiki kuuldud häid sõnu - aitäh! :) Vabandan aga ette postituse fotode pärast - tegin need kiirelt telefoniga enne pressiürituse algust ja kuna olen hetkel nädala Berliinis, ei teki niipea võimalust kodus kaameraga korralikke pilte teha. Võib-olla kunagi hiljem aga asendan need siiski kvaliteetsemate fotodega, sest olen seda magustoitu tegelikult korduvalt valmistanud ja kindlasti teen ka edaspidi :)

Mis aga D-vitamiini puutub, siis seda suudab keha sünteesida päikese käes olles, seega meie kliimavöötmes on D-vitamiini vaegus pigem erand kui reegel. D-vitamiini nimetatakse ka päikese(paiste)vitamiiniks, sest päikese ultraviolettkiired aktiveerivad kolesterooli vormi, mis eksisteerib nahas, muutes selle D-vitamiiniks. Inimene omastab D-vitamiini 80% ulatuses päikese kaudu, st et päikeskiirte toimel sünteesib nahk seda vitamiini. Arvestama peab aga sellega, et kui nahk on päevitunud, imendub D-vitamiin halvemini, samuti väheneb omastamine vanuse ja ülekaaluga. Kui aga oled end korralikult päevituskreemiga kokku määrinud, siis saad paraku seda olulist vitamiini üle 90% vähem.

20% päikesevitamiinist saab organism aga toidu kaudu, seega kahjuks väga piiratult. Põhiliselt on D-vitamiini vaid termiliselt töötlemata kalatoitudes (külmsuitsu või soolatud lõhe, forell, heeringas)Isegi tervisetadlik inimene peab vaeva nägema, et mingilgi määral D-vitamiini toiduga saada. Kõige paremini saab seda olulist vitamiini rasvasest kalast (tuunikala, makrell, lõhe, heeringas, sardiinid, lest, räim, angerjas, kilu), veise- ja kalamaksast, koorikloomadest, sealihast, juustust, metsaseentest, munakollastest ning piimatoodetest (piim, kohupiim, või, hapukoor), samuti D-vitamiiniga rikastatud toitudest nagu mahlad, hommikusöögi- ja teraviljahelbed, piimatooted, toiduõlid. 

Näiteks täispiimas on rohkem  D-vitamiini kui tavalises piimas. Rasva ja kaltsiumi koostoime aitab piimatoodetest organismil D-vitamiini omastada, seega peab piimatoodetel teatud rasvasus olema. 

Isegi kui igal õhtul rasvast kala süüa, tasub ka D-vitamiini preparaate manustada. Tihti võetakse vitamiinid koos hommikukohviga, mis aga vähendab nende imendumist. Kõige parem on D-vitamiini võtta koos rasva sisaldavate toiduainetega päeva jooksul, kui kohvi joomisest on paar tundi möödas ja paari tunni jooksul ei plaani kohvi uuesti nautida.

Lisan veel mõned lingid, et suuremad huvilised saaksid teaduspõhist infot ja teemaga rohekm süvitsi minna:
siin on eesti keeles kirjutatud manustamisühikutest ja Harvardis tehtud uuringutest;
siin on aga üks Harvardi teadlaste poolt koostatud väga põhjalik ülevaade D-vitamiinist, selle kasulikkusest jm;
siin on aga juttu ühest hiljutisest uuringust, kus uuriti D-vitamiini ja füüsilise võimekuse seost.



Retseptis olevast kogusest saab terve plaaditäie granola't, mis ilusti ühtlaselt ära küpseb. Mina teen sageli kahekordse koguse, kuid sel juhul tuleb küpsemisaega pisut pikendada ja vähemalt korra küpsemise ajal ka müslit segada, et see pruunistuks ühtlaselt. 

Granola:
200 g toortatratangu
3 sl vedelat mett
3 sl neutraalse maistega õli (nt rapsiõli)
1 tl jahvatatud kaneeli
250 g erinevate pähklite segu
100 g kuivatatud puuvilju ja marju

Sega toortatar läbi mee, õli ja kaneeliga. Haki pähklid ja mandlid väiksemateks tükkideks ning sega tatrasegu hulka. Laota segu ühtlase kihina küpsetuspaberiga kaetud ahjuplaadile ja küpseta ahjus 160 kraadi juures u 20 minutit.

Võta müsli ahjust ja lase plaadil seistes jahtuda. Vala jahtunud müsli kaussi, murra väikesteks tükkideks ning sega juurde kuivatatud puuviljad ja marjad, suuremad (nt aprikoosid, ploomid) lõika väiksemateks tükkideks. Hoia müslit õhukindlalt suletud anumas, säilib see vähemalt 2 nädalat. 

Vaarikakaste:
400 g (1 pakk) külmutatud vaarikaid
1-2 sl Cointreau’d, brändit või mõnda marjalikööri (soovi korral)
2-3 sl mett või tuhksuhkrut

Sulata vaarikad, aseta koos ülejäänud asjadega köögikombaini ja töötle püreeks. Aja püree läbi sõela ja serveeri koos jogurti vm meelepärase magustoiduga. 

See kaste sobib ideaalselt kookide, magustoitude, jäätiste jms lisandiks.

Jogurtikreem: 
370-400 g (1 pakk) paksu Kreeka jogurtit
3-4 sl vedelat mett

Sega jogurt meega ning serveeri koos krõbeda müsli ja vaarikakastmega.


pühapäev, 11. november 2018

Mandlikeeks jõhvikatega


Palju õnne kõigile isadele! :)

Kindlasti on isal hea meel ka lihtsalt meelespidamise, isetehtud kaardi või kallistuse üle rääkimata hommikustest pannkookidest ja teistest kodustest toitudest, mis lapsed ise heast südamest ja siira rõõmuga valmistavad. Kes aga veel otsib tänaseks isadepäevaks ideid, mida isale valmistada, siis on paar toredat toitu eilses Laupäevaleht LP-s. Jagan seal ühe väga mõnusa banaanikeeksi retsepti, soolase poole pealt on aga olemas vorstiketsega pirukas “Kärnkonn augus” ehk Toad in the Hole, millest ma natukene pikemalt pajatan, eelkõige muidugi selle kummalise nimetuse tõttu:) Igaks juhuks mainin, et kuigi leht on olemas ka online’is, saab seda paberkujul osta terve nädala, mitte ainult laupäeval ja pühapäeval. 

Tegin selle jõhvikate ja mandlijahuga keeksi ilma nisujahuta ja mul on tõeliselt hea meel, et see nö hoidis superhästi kokku, ei pudisenud ega olnud kuiv nagu sageli gluteenivabade küpsetistega olema kipub. Jõhvikaid ja muid marju saab hetkel paraku vaid sügavkülmast ja hea uudis on see, et sügavkülmast võetud marju ei ole vaja enne tainale lisamist eelnevalt sulatada. Seega jõuab veel ilusti õhtuks ühe maitsva mahlase keeksi küpsetada ;-)

Vaja läheb:
160 g toasooja võid
150 g peensuhkrut
1 sl vanillisuhkrut
3 suurt toasooja muna
1 sl konjakit, brändit vm kanget alkoholi
50 g maisijahu
50 g toortatrajahu
2 tl küpsetuspulbrit
näpuotsatäis soola
100 g mandlijahu
50 g hapukoort
3 peotäit värskeid või külmutatud jõhvikaid, pohli vm marju
3 sl mandlilaaste

Vahusta või suhkrutega heledaks kohevaks vahuks. Seejärel vahusta ükshaaval hulka munad, lisades järgmise kui eelmine on tainaga segunenud. Sega hulka ka alkohol.

Sega sõelutud maisi- ja tatrajahu küpsetuspulbri ja soolaga läbi. Lisa mandlijahu ning seejärel sega  kuivainesegu koos hapukoorega võivahuga ühtlaseks. Tõsta tainas võiga määritud ja jahuga ülepuistatud 23-24 cm läbimõõduga ümmargusse lahtikäivasse vormi, mille põhjas on küpsetuspaber.  Võid kasutada ka väiksemat vormi (nt 20 cm diameetriga) või piklikku keeksivormi. Silu taina pind ning puista ühtlaselt sellele marjad ja mandlilaastud vajutades neid kergelt tainasse.

Küpseta ahjus 180 kraadi juures u 30 minutit, kuni kook on pealt kuldpruun ja keskele sisse torgatud tikk tuleb puhtalt välja. Kui kasutad keskmise suurusega keeksivormi või 20 cm läbimõõduga ümmargust vormi, on küpsemisaeg u 45 minutit. Lase koogil 15 minutit vormis taheneda ja tõsta seejärel restile jahtuma. Serveerimisel sõelu peale tuhksuhkrut.



Retsept ilmus D-kokaraamatus