Šokolaadi-juustukook rabarbriga

Kuna valge šokolaad - nagu kondenspiim, martsipan, halvaa jmt ülimagusad asjad - on hapu rabarberiga perfect match, siis sai seekord need ühe koogi sisse kokku pandud. Valge šokolaadi ja rabarbri kooslust mul veel retseptivaramus polnudki ja õnneks sai tulemuseks kook, mida süüakse ja kiidetakse :) Selles mõttes on ikka tore, et eriolukord on läbi ja sõpradega jälle näost näkku suhelda saab, sest nii on ka oluliselt rohkem võimalust küpsetada, samuti on kookide sööjaid (oluliselt) rohkem, kui eriolukora ajal :)

Igal juhul see šokolaadi-juustukoook - võib öelda ka toorjuustuga blondie, kui välismaised nimed meeldivad - on hullult hea kevadise rabarbriga, see-eest suvel saad seda küpsetada hapude marjadega, nt vaarikad, sõstrad, mustikad, tikrid; sügisel aga pohlade, jõhvikate või õuntega, mis ei ole magusad. 

Selles küpsetise šokolaadikihis võid kasutada nii valget suhkrut (fotol olev küpsetis) kui ka pruuni - mõlemal juhul tuleb kook igati maitsev, kuid viimase puhul on paremini näha ka kergelt marmorjas muster. See viimane minu jaoks eriti oluline ei ole - tähtis on ikka koogi maitse! - , aga kui soovid mõnda šokolaadi ja toorjuustuga päris marmorkooki, siis blogis on päris palju erinevaid variante :)

Näiteks toorjuustu ja mustikatega,

toorjuustuga brownie,

toorjuustu ja kõrvitsaga brownie,

pohladega brownie,

küpsetamata juustu-šokolaaditort ja

tort juustu ja šokolaadiga.

Lisaks veel marmorjas keeks tumeda õllega,

šokolaadipõhjal kook juustu ja kõrvitsaga,

jogurti ja šokolaadi-toorjuustuga,

šokolaadi, juustu ja koorelikööriga ning

rabarberikreemi ja toorjuustuga kook. 

Ja tegelikult on veel ka kaks mahlast marjakeeksi: vürtsikas pohladega, mis sobib nt jõluajaks, ning suvine vaarika-mustika maius. Seega küpsetamisideedest (marmorkoogifännidele) puudu ei tohiks olla ;-)

Kui kasutad riisijahu, siis võid sellele lisada soovi korral 0,5 tl küpsetuspulbrit, et asendada gluteeni, aga see ei ole eriti oluline. Paljud ei lisa üldse küpsetuspulbrit brownie'desse ja blondie'desse, aga ma ise seda gluteenivabade kookide puhul siiski teen, vahel aga lisan seda pisut ka nisujahu kasutamise korral. Küpsetuspulber lisab näiteks kohevust, aga kas seda sellist tüüpi kookide puhul on seda (juurde) vaja või mitte, on juba puhtalt maitseküsimus :)

Retsept ilmus ka D-kokaraamatus.

Šokolaadikiht:
200 g valget šokolaadi
200 g võid
120 g (pruuni) suhkrut 
4 suurt toasooja muna
120 g riisi- või nisujahu

Haki šokolaad väikesteks tükkideks. Tükelda või, aseta koos suhkruga kastrulisse ja sulata madalal kuumusel aeg-ajalt segades, kuni nii suhkur kui ka või on sulanud ja tekkinud ühtlane segu. Keera kuumus kinni, lisa tükeldatud šokolaad kastrulisse ja sega ühtlaseks. 

Vala šokolaadi-või segu kaussi, lase paar minutit jahtuda ja klopi selle hulka ükshaaval munad, lisades järgmise, kui eelmine on tainaga segunenud. Viimasena lisa hulka sõelutud jahu. Vala šokolaadimass küpsetuspaberiga kaetud u 20X30 cm koogivormi.

Juustukiht:
1 suur toasoe muna
300 g toasooja toorjuustu
60 g suhkrut
2 sl vanillisuhkrut
1 sl riisi- või nisujahu
200-300 g tükeldatud rabarberit

Juustukihi jaoks sega kõik ained omavahel, va rabarber. Vala segu vormi, aja laiali ja tee kas nuga, spaatlit või lusikat kasutades koogile marmorjas muster ehk tõsta kihte segamini. Viimasena laota peale rabarbritükid ja suru neid õrnalt taina sisse.

Küpseta kooki ahjus 180 kraadi juures u 30 minutit kuni see on äärtest tahenenud, kuid keskosas võib juustukiht veel pisut võdiseda. Kui kasutad auruahju, siis sobib küpsetusrežiim "keskmine niiskus" - 180 kraadi juures kulub 20-25 minutit.

Lase vormis täielikult jahtuda ja aseta kook seejärel külmkappi. Serveerimisel lõika ruutudeks ja puista soovi korral peale veel mündilehti. Hoia kooki õhukindlalt suletud anumas külmkapis.

Frikadellidega aedviljasupp

Eriolukorra ajal, kui üritasin poes võimalikult harva käia, tegin sageli toitusid lihtsalt sellest, mis kodus olemas oli, mitte alati seda rooga, mida ma ideaalis oleksin valmistada tahtnud. Kui seda suppi esimest korda keetsin, oli mul külmkappi jäänud 2 pakki hakkliha, samuti oli verandal erinevaid aedvilju (peeti, porgandit, sellerit, kartulit); kodumaist sibulat ja küüslauku on kodus niikuinii alati. Kuna igasuguseid aedviljaroogasid, kotlette, lihapalle ja pastakastmeid olin juba viimaste nädalate jooksul hakklihaga teinud, siis otsustasin külmas olevast hakklihast valmistada hoopis frikadellid, aedviljadest aga supi keeta. Panin retsepti kirja ja nüüd olen seda juba mitu korda keetnud, sest ... niii hea sai :)

Retseptis kirjas olevast kogusest saab suure potitäie suppi, mida säilib mitu päeva külmkapis, aga selle võib ka sügavkülma pana. Peediga supp on maitserikas ning kerge magus-hapu nüansiga, kuid boršiks ma seda siiski ei nimetaks, sest selleks peaks ikka olema ka puljong ise keedetud ja supi sees "päris" liha. Vähemalt minu joks, sest nii olen ma lapsest saadik harjunud :)

Kui soovid veganisuppi, siis kasuta aedviljapiljongit ja jäta kas frikadellid ära või lisa supi sisse taimsed frikadellid.

Frikadellid:

2 muna 

600 g (2 pakki) veise- või delikatesshakkliha (ehk veise- ja sealiha segu)

1 tl soola

pipart

Klopi munad kergelt lahti, sega läbi hakklihaga ja maitsesta. Vormi segust meelepärase suurusega pallikesed ja aseta kas külmkappi või prae soovi korral pannil õli sees kergelt läbi.

Supp:

1 keskmine sibul

3 keskmist või suurt porgandit

3-4 varssellerit
õli või selitatud võid praadimiseks

3-4 keskmist peeti 

5-6 keskmist kartulit

u 2 l meelepärast puljongit

1 sl suhkrut

2 sl õunaäädikat või 3 sl sidrunimahla

soola (vajadusel)

värskelt jahvatatud musta pipart

peotäis maitserohelist (tilli, murulauku, rohelist sibulat, lehtpeterselli, koriandrit, tüümianilehti vms)

Haki sibul peenelt ning lõika porgand ja seller õhukesteks viiludeks. Kui soovid, võid porgandi ka riivida, kuid sel juhul lisa see supile hiljem koos peediga. Küpseta neid kolme aedvilja poti põhjas õli  või selitatud või sees madalal kuumusel aeg-ajalt segades vähemalt 10 minutit kuni sibul on klaasjas. 

Riivi peedid (võid muidugi ka peedid hoopis väikesteks u 1 cm kuubikuteks lõigata) ja tükelda kartulid kuubikuteks (1-1,5 cm). Lisa peet ja puljong potti ning lase supil u 10 minutit õrnalt mullitades keeda. Lisa kartul, frikadellid, äädikas või sidrunimahl ja suhkur, vajadusel ka vett, ning keeda suppi veel u 10 minutit kuni kõik aedviljad on piisavalt pehmed. Vajadusel lisa soola.

Serveerimisel jahvata supile musta pipart ja puista lahkelt maitserohelist; paku juurde kindlasti paksu hapukoort. 

Vana hea kondenspiima-rabarbrikook

Nädalavahetusel on ikka aega küpsetada ka nüüd, mil eriolukord läbi:) Nii palju, kui viimastel kuudel, ei ole köögis aega veetnud ilmselt enamik inimesi. Mina samamoodi, sest lisaks tööle, mille tõttu teen ohtralt süüa, sai nüüd ikka oluliselt rohkem kokatud. Kui ikka päevad läbi kodus olla ja ära jäävad kõik lõunad, kohvitamised, õhtusöögid, üritused jne, siis on kodus söögi tegemist peaaegu poole rohkem, mis on minu jaoks väga tore! Mulle hullult meeldib köögis aega veeta ja erinevaid asju katsetada, nii et tegelikult nautisin seda rahulikumat aega kodus kohe väga. Samas oli minu jaoks tegemist omamoodi rekordiga, sest ma ei ole elus kunagi varem nii palju aega kodus olnud ja kaks kuud järjest enam-vähem iga päev kolm korda päevas süüa teinud, kuigi küpsetanud olen muidugi teatud perioodidel (nt kokaraamatute tegemise ajal) kordades rohkem.

See palju kasutatud imehea retsept on blogis olnud juba väga kaua aega, kuid nüüd sai seda pisut täpsustatud ja paremaks tehtud, et ikka ideaalne oleks ;-) Kuna hapu rabarber on magusate asjadega (nt valge šokolaad, martsipan, kondenspiim, halvaa) suurepärane kombo, siis on blogis tegelikult veel teisigi sarnaseid kooslusi, nagu nt keedetud kondenspiima ja kohupiimaga kook, kondenspiima-juustukook mandlipõhjal, halvaaga küpsetis ja purukook karamellise toorjuustukreemiga. Rabarber on muidugi nii maitsev tooraine, mis ei väsi inspireerimast, et blogisse on oodata veel omajagu hõrke küpsetisi ;-) See retsept ilmus algselt siin ja selle juures räägin ka pisut rabarberist.

Võin kinnitada, et see kook viib keele alla, sest täiuslikult on tasakaalus magus ja hapu, samuti õhkõrn beseevaht, kreemjas kondenspiimatäidis ja krõbe põhi. Kui ei ole aega või viitsimist ise muretaina valmistamisega jännata, siis kasuta poes müüdavat tainast. Taina valmistamine on tõesti ainus asi, mis selle koogi juures pisut rohkem aega võtab, kuid täidise ja katte tegemine on mõlemad kerged ja väga vähe aega nõudvad.

Küpsetamisel soovitan rabarberit mitte koorida. Sihvakad noored peened varred sobivad kasutamiseks koos koorega, lisaks annab punane koor koogile ilusa roosa värvuse. Pean seda igas rabarbriteemalises postituses üle kordama, sest inimestel on rabarberivarte koorimine nii sisse harjunud tegevus ja lisaks kardavad paljud, et koored jäävad koogi sees kõvad, et näen seda pidevalt nii sotsiaameedias kui ka - mis seal salata - oma lähedaste ja sõprade juures ... :) Aga ma teen väsimatut propagandat rabarberikoorte poolt (eile õhtul nt sõprade juures), nii et loodevasti varsti saab äkki juba ilma kooreteema lisamiseta blogis hakkama :D

Kui on soov beseele ka nn pisarad tekitada, siis soovitan kasutada peen- või tuhksuhkru asemel tavalist valget suhkrut ja lisada seda kahes-kolmes osas mitte supilusikatäie kaupa nagu retseptis kirjas. Besee hakkab nö nutma, st sellele tekivad pisaralaadsed kuldsed tilgad, kui suhkur on vahustamise ajal korralikult lahustamata jäänud. 

Gluteenivaba koogi põhja jaoks võta 80 g toortatra- ja 100 g maisijahu, lisa 0,5 tl küpsetuspulbrit ja 20 g võid. Pildil olev kook on loomulikult gluteenivaba :)

Põhi:

180 g nisujahu

70 g peen- või tuhksuhkrut

näpuotsatäis soola

100 g külma võid

1 munakollane

Aseta sõelutud jahu suhkru ja soolaga kaussi või köögikombaini, lisa tükeldatud külm või ja töötle või haki noaga riivsaia meenutavaks tainaks. Lisa munakollane ja 2-3 tl jääkülma vett, sega läbi ning mätsi ühtlaseks tainapalliks. Keera tainas kilesse, vajuta lapikuks ja aseta pooleks tunniks külmkappi. 

Rulli tainas jahusel pinnal u 0,5 cm paksuseks ja aseta 24-26 cm läbimõõduga lahtikäiva vormi põhja ja äärtele u 2 cm kõrguselt. Vorm peaks olema eelnevalt ette valmistatud, st põhjas küpsetuspaber, ääred määritud võiga ja jahuga üle puistatud. Kata tainas toidukilega ja aseta vorm veel 30 minutiks külmkappi. 

Eemalda tainalt kile, kata küpsetuspaberiga ja aseta sellele raskuseks küpsetamata riis või keetmata oad või herned ning küpseta ahjus 180 kraadi juures 15 minutit. Eemalda küpsetuspaber koos raskusega, aseta vorm tagasi ahju ja küpseta veel 5-10 minutit kuni põhi on kergelt pruunistunud ja katsudes kuiv.

Täidis:

400 g rabarberit (puhastatud kaal)

400 ml (1 purk) magusat kondenspiima

3 munakollast

1 sl maisitärklist

Lõika rabarber õhukesteks viiludeks, jämedad varred lõika eelnevalt pikuti pooleks. Klopi munakollased vispliga kergelt lahti, sega läbi kondenspiimaga, seejärel sega hulka maisitärklis. Lisa ka rabarber ja vala segu vormi eelküpsetatud põhjale. 

Küpseta ahjus 180 kraadi juures 30-35 minutit kuni täidis on tahenenud.

Kate:

4 munavalget

150 g peen- või tuhksuhkrut

Vahusta munavalged pehmeks vahuks. Lisa edasi vahustades supilusikatäie kaupa suhkur lisades järgmise lusikatäie siis, kui eelmine on segunenud. Laota vaht koogile ja küpseta ahjus 180 kraadi juures u 10 minutit kuni kate on pealt kergelt kuldne. 

Lase koogil enne lahti lõikamist jahtuda. Lõika kooki märjaks tehtud noaga ja hoia külmkapis. 

Maasika-rabarberimoos

Selle aasta esimene moos koduaia rabarberist sai eile purki! Seltsiks lisasin ühe paki kogemata sügavkülma sattunud maasikaid, kuigi tegelikult on rabarber suurepärane moosi- ja marmelaadimaterjal ka ilma marjadeta, meeldib mulle seda siiski eriti just maasikatega kombineerida, nagu nt kisselli puhulgi. Tegelikult on rabarberi-maasikamoosi muidugi ideaalne keeta juunis, mil saadaval juba kodumaised maasikad, aga kuna hetkel on mul juba kõik enda tehtud keedised keldrist otsas, siis tundus hea variant koduaia rabarbrist uus asemele teha :)

Minu arvates on nii küpsetamiseks kui ka moosiks parimad just kevadised mahlased peened rabarbrivarred, millel koor veel erksalt punane. Küpsetistele ja hoidistele annab see punane koor ilusa roosa värvuse, seega ära mitte mingil juhul rabarbrit praegusel ajal koori! Kui aga rabarber on juba jäme ja puitunud, siis ei ole see eriti hea enam toidus kasutamiseks. Reeglina juhtub see jaanipäeva paiku, kuid kevadel on rabarber suurepärases vormis. Juuni lõpust alates aga pigem kasuta rabarberi asemel juba maasikaid jm marju. 

Moosisuhkur sisaldab pektiini ja seega ei ole vaja moosi pikalt keeta, et see pakseneks. Samuti ei ole vaja tänu sellele liigselt suhkrut lisada, vaid moos jääb mõnusa hapuka nüansiga. Kui moos tundub retseptis kirjas oleva aja möödumisel pisut vedel, siis ära ennast sellest häirida lase, sest see pakseneb jahtudes. Kui aga kauem keeta, siis on oht, et moosisuhkrus oleva pektiini mõju väheneb ja tulemuseks ei ole piisavalt paks keedis.

Rabarber lõika õhukesteks viiludeks ja maasikad neljaks, suuremad rohkemateks tükkideks. Kui aga soovid, et maasikaid on moosi sees ka tükkidena, mitte ei ole kõik laiali keenud, siis lõika maasikatest suuremad tükid ja väiksemad marjad jäta üldse terveks.

Pildil on moos koos kohupiimapannkookidega, kuid loomulikult sobib see kokku ka kõigi teiste  toitudega, millega muidu moosi sööd (nt sõrnikute, porgandi-, õuna- või banaanipannkookide, kohupiimavormi või hoopis mõnde pudruga), rääkimata niisama söömisest ;-)

Vaja läheb:

500 g rabarbrit

500 g maasikaid

400-450 g moosisuhkrut

Tükelda rabarber ja aseta koos 2 dl veega potti. Kuumuta vahepeal segades u 5 minutit, kuni rabarber hakkab lagunema ja pehmeks muutuma. Lisa tükeldatud maasikad ja suhkur ning kuumuta keskmisel kuumusel aeg-ajalt segades 10-15 minutit, kuni rabarber on lagunenud ja maasikad pehmed. Kui tekib vahtu, siis eemalda see vahukulbiga. 

Aseta potile kaas ja lase moosil enne purkidesse tõstmist vähemalt 10 minutit seista. Tõsta või vala keedis  steriliseeritud purkidesse ja kaaneta.

Purke on kõige lihtsam ahjus steriliseerida (30 minutit 120 kraadi juures tagurpidi ahjurestil), kaasi tuleks aga 5 minutit keeta. 

Gougères - keedutainast ja juustust imehead suupisted

Täna on rahvusvaheline tsöliaakiapäev ja jagan ajakirja Anne & Stiil peatoimetaja Mari-Liis Helviku lugu sellest, kuidas ta vastava diagnoosi sai. Tasub lugeda! Eriti neil, kes ise kahtlustavad, et see jube haigus neid võiks vaevata. Kuigi ma ise tsöliaakiat ei põe ja hea meelega nisujahust küpsetisi naudin, siis tean paraku oma lähedase kaudu, mida see väga raske haigus endast kujutab. Just seetõttu on mul blogis ka palju (ilmselt üle 90%) gluteenivabu retsepte ja viimane katsetus on nisujahuta gougere’id, mille retsepti ja küpsetusnippe täna allpool jagan. 

Õnneks on viimasel ajal näha, et gluteenivaba dieet, mida paljud isehakanud “eksperdid” propageerisid kui tervislikku ka neile, kes ei põe tsöliaakiat, on samuti moest läinud, nagu ikka selliste hetkeliste ilma igasuguse teadusliku aluseta hype’idega olema kipub. Kui kirjutasin aga mõned aastad tagasi, et tsöliaakia-diagnoosi saamiseks peaks arsti poole pöörduma ja et terve inimene ei peaks tervislikest täisteraviljadest loobuma, sain ikka väga palju tagasisidet, samas kui hetkel on juba mitmed need samad inimesed, kes “tervislikku" gluteenivaba dieeti (sh paleo) pidasid või seda propageerisid või oma perele peale surusid, seismas sabas mõnes pagarikojas, kus värskeid nisujahust küpsetisi saab, või kodus mõnda poppi nisujahust saia küpsetamas. Näiteks Pille potisai, mille retsept jõudis nii ETV saatesse Ringvaade kui ka Nädalalõpuleht LP veergudele, on laual neilgi, kelle jaoks sõna “nisujahu” oli veel mõni aasta tagasi põlu all ja menüüs täiesti välistatud :D Rääkimata igasugustest kaneelisaiadest, kringlitest, focaccia’dest jm ahjusoojadest küpsetistest. Aga eks kui teadlaste ja arstide asemel minna kaasa moevooludega ja kuulata internetis oma “teadmised” omandanud nõustajaid, siis see õnneks nii ikkagi alati lähebki ... tõde tõuseb, vale vajub, teadis juba vanarahvas :) Säilitagem terve mõistus ja kuulakem ikka PÄRIS eksperte, siis on elu palju lihtsam ja ilusam ;-)

Aga rääkides gougère'idest, siis Prantsusmaalt pärit küpsetise peene nimetuse taga on tegelikult lihtsad juustuga keedutainast õhulised profitroolid. Krõbedad pätsikesed maitsevad imeliselt ja on suurepäraseks suupisteks näiteks šampanja, veini ja õlle juurde. Mina olen juba aastaid nende suur fänn! Kuna seest on juustuprofikad tühjad, siis võib neid ka pooleks lõigata ja mõnd meelepärast täidist (nt suitsukala salatit) sisse panna, kuigi Prantsusmaal, kus olen neid erinevatel üritustel, restodes, kohvikutes jne väga palju saanud, pole kordagi näinud seda tehtavat. 

Traditsiooniliselt kasutatakse valmistamisel Gruyere või vanemat Compte juustu, kuid vabalt võid selle mõne kodumaise kõva ja kuiva laagerdunud juustuga asendada. Mina seda alati teengi, sest esiteks on kodumaised juustud juba nii head ja teiseks ei ole vaja siis mitmes poes käia :)

Olen ise küpsetanud ilmselt tuhandeid profitroole, seega panen kirja mõned nipid, millega arvestada, kui soovid seest tühje küpsetisi. Samas ei ole see antud juhul tingimata oluline, sest maitseomadusi ei mõjuta asjaolu, kas need on seest tühjad või mitte. Enne, kui neid ise küpsetama hakkasin, ma ei teadnudki, et peaksid seest tühjad olema, sest isegi Prantsusmaal on pakutavate gougeres sisu enamasti täiuslikkusest kaugel, samas on need alati tõeliselt maitsvad :) Kuna need serveeeritakse alati ilma täidiseta lihtsalt suupistena, siis ei olegi ju tegelikult üldse vahet, on need tühjad või mitte :)

* Enne munade lisamist peaks tainas tainas saama jahtuda, et munad küpsema ei hakkaks. Samal põhjusel on oluline võimalikult kiire munade tainasse segamine, mida võib teha nt mikseriga. Oluline on, et üks muna oleks enne tainasse täielikult segunenud enne, kui lisad järgmise. 

* Maitseainetest sobib tainasse lisamiseks pipra asemel suurepäraselt muskaatpähkel, samuti sinepi- ja paprikapulber. Mina olen kasutanud ka tšillimaitseainet. Kes soovib, võib tainasse pisut värskeid või kuivatatud ürte lisada, nt murulauku, tüümianilehti, tilli.

* Kui sul pritskotti ei ole, siis võid kasutada muud puhast kilekotti, millel saad nurga ära lõigata. Pritskotist tainast pannile pigistades tekkiva tainatipu võid enne küpsetamist märja käega õrnalt tasaseks suruda, et see küpsedes ei kõrbeks. 

* Soovitav on võtta profitroolid pärast küpsetamist ahjuplaadilt, et need alt kuivad ja krõbedad jääksid, mitte kondensvedeliku tõttu ära ei vettiks. 

* Eriti head on need küpsetised ahjusoojalt, aga kui soovid täidist sisse panna, siis peaksid neil jahtuda laskma. 

* Kuigi tavaliselt saavad  juustupätsid esimese asjana ja ülikiirelt otsa, siis mainin ikkagi igaks juhuks, et juhul, kui midagi üle jääb, siis saad need panna sügavkülma.

* Gluteenivabad gougere’de (järgmisel pildil) valmistamiseks asendasin nisujahu maisijahuga ning lisasin 0,5 tl küpsetuspulbrit ja 20 g võid.

Vaja läheb: 

80 g võid

0,5 tl soola

värskelt jahvatatud musta pipart 

140 g nisujahu

4 suurt toatemperatuuril muna

100 g riivitud kõva laagerdunud juustu

Tükelda või ning aseta koos 2,5 dl vee ja maitseainetega kastrulisse. Kuumuta, kuni või on sulanud ja sega hoogsalt hulka jahu (lisa kogu jahu korraga). Sega, kuni tainas lööb äärtest lahti ja muutub ühtlaseks palliks. Küpseta seda pallikest potis segades nii, et see põhja kinni ei jääks, u minut. Tõsta tainas kaussi ja lase mõni minut jahtuda.

Klopi või mikserda hoogsalt ükshaaval munad tainasse, seejärel 3/4 juustust. Tõsta tainas pritskotti ja tee sellega küpsetuspaberiga kaetud ahjuplaadile u 1,5 cm vahega u 2-eurose läbimõõduga väikesed kuhjakesed. Kuna taina kogusest saab täpselt kaks plaaditäit, siis tasub pool tainast panna külmkappi ja küpsetada järgmine plaaditäis siis, kui esimene on ära küpsenud. 

Puista peale ülejäänud juust ja küpseta ahjus 220 kraadi juures 5 minutit. Alanda ahju temperatuur 190 kraadini ja küpseta veel 20-25 minutit kuni pätsikesed on kuldpruunid. Lase u 5 minutit ahjuplaadil taheneda, seejärel tõsta restile jahtuma.

NB! Keskmine (telefoniga tehtud) pilt on gluteenivabadest profikatest. Kui fotodel klikata, näeb neid suuremalt, ja siis on ka küpsetise tekstuur paremini näha. 

Maitsev feta-peedi panniroog

Tundub, et elu hakkab jälle vaikselt tagasi “normaalseks” minema :) Kuigi oma kodus oma kõige lähema(te) inimes(t)ega olla on supermõnus, siis tegelikult on esimesed koosolemised sõpradega näidanud, et oli siiski asju, mida elektroonilised kanalid ei saa asendada. Olen ise olnud viimasel nädalal päris üllatunud, kui ääretult tore on ikka koos istuda, veini juua, grillida, saunas käia ja niisama lihtsalt lobiseda. Et see kõik nii nauditav on, selleks pidi ilmselt ligi kaks kuud eraldatult kodus istuma, sest muidu on sellised sõpradega kokkusaamised ja igasugused üritused (nt sünnipäevad) nii igapäevaelu osa, et isegi ei mõtle sellele eraldi :) Nüüd aga üle pika aja sõpradel külas käies (suisa mitmel õhtul kohe) hindad seda ikka hoopis teistmoodi ja ausalt öeldes ei tahaks sellest ikka kuidagi enam nii pikaks ajaks loobuda ... Täna just hommikul telekas rääkis üks inimene, kuidas inimene on sotsiaalne olend ja vajab suhtlemist, kokku saamist jms ning ma mõtlesin terve aja, et täpselt nii see on. Võib-olla ei oskakski hinnata ühist ajaveetmist nii palju, kui poleks olnud seda erakordset aega vahepeal, mis siiani tundub täiesti sürreaalne ... 

Igal juhul tatar ja hakkliha olid ühed popimad “karantiinitoidud”, minul on ka peet pidevalt kambas olnud ja seda nii suus sulavates lihata burgerites, hakklihaga kotlettides ja frikadellidega aedviljasupis kui ka vinegrett salatit tehes. Viimast sai ikka päris sageli valmistatud, sest see on lihtsalt niiiii hea (just ise tehtuna) ja sobib eriti hästi kokku meie lemmikkiirtoiduga ehk roaga, mida teen, kui pole aega kokata. Selleks on nimelt laagerdunud antrekoot, mida tuleb lihtsalt mõlemalt poolt kõrgel kuumusel mõned minutid pruunistada, maitsestada värskelt jahvatatud musta pipra ja soolahelvestega ning lasta u 10 minutit fooliumis seista. Meie sööme antrekooti alati rare või medium rare küpsusastmes, sest nii on see eriti hea, aga küpsetusaega saab vastavalt oma maitse-eelistustele ja liha paksusele varieerida - oluline on, et saad enda jaoks parima roa :)

Pildil on 200-grammine antrekoot (täpselt paras ühele inimesele) ja juures lisaks vinegretile veel ka nostalgiline (minu lemmiksalat lapsepõlves) tomati-sibula salat, mida ema õpetuse järgi suviti valmistan. Erinevalt vinegretist seda retsepti veel blogis ei ole (hetkel on saada vaid siin), kuid eks hoidistamishooajal saab selle “vea” ära parandada :)

Hoolimata sellest, et retseptis on alati kirjas, kas mõnda asja tuleb enne keeta või mitte, ikka keegi alati küsib, niiet kordan üle, et nii toortatar kui ka peet lähevad pannile toorelt (keetmata) ja küpsevad kõik koos üheks maitsvaks roaks. See tähendab, et selle kasulikest ainetest pungil roa saab valmistada vaid ühel pannil. Mulle sellised “ühepannitoiud” meeldivad, sest pesemist on järelikult vähem:)

Peedi asemel sobib suurepäraselt ka porgand ja pastinaak, samuti võib lisada pannile küpsemise lõpufaasis spinatilehti või riivitud suvikõrvitsat. Hakkliha asemel võid kasutada peekonit või sinki; kui aga soovid veganitoitu, siis jäta liha ära,  kasuta taimset juustu ja aedviljapujongit. Minul valmis see roog veisehakkliha ja -puljongiga, kuid ka ilma lihata on see väga toitev ja maitsev. Tatra asemel sobib suurepäraselt kinoa. 

See roog on ideaalne ka sügavkülmutamiseks. 

Vaja läheb

1 keskmine porru või 1-2 varsellerit

1 suurem või 2 väiksemat peeti (kaal puhastatult u 300 g)

300 g (1 pakk) meelepärast hakkliha (soovi korral)

200 g toortatart

u 5 dl meelepärast puljongit

100-200 g fetajuustu

paar peotäit värskeid tüümianilehti

peotäis röstitud piiniapähkleid või seedermänniseemneid (soovi korral)

soola, musta pipart

õli praadimiseks

Lõika porru või varsseller õhukesteks viiludeks; riivi peet peenelt. Prae porrut või sellerit õlis suurel pannil madalal kuumusel kuni need on peaaegu pehmed. Lisa hakkliha, maitsesta musta pipraga ning prae segades paar minutit, kuni liha kergelt pruunistub. Lisa pannile toortatar ja prae samuti läbi. 

Lisa pannile peet, sega läbi ning vala peale puljong. Jäta madalale kuumusele kaane alla podisedes keema, kuni tatar on läbi küpsenud. Vajadusel lisa vett või puljongit. Aega kulub u 15 minutit.

Tükelda fetajuust kuubikuteks ja sega panni sisuga läbi. Serveerides jahvata peale veel musta pipart, vajadusel lisa soola ja puista heldelt tüümianilehti. Soovi korral rösti piiniapähkleid või seedrmänniseemneid kuival pannil ja puista samuti toidule.

Suitsulõhe-karulaugu täidisega õhukesed pannikoogid

Just täna hommikul röstisin paar kahepoolset kaeraleiba, panin vahele juustu ja karulaugupestot (ma ei tea mitmes ports seda pestot juba üleeile tehtud sai) ning nautisin koos kohviga. Tõeliselt hea! Vahel ongi kõige lihtsamad asjad need kõige paremad ja tänased võileivad olid meeldivaks vahelduseks pudrule, mida enamasti hommikuti söön. Ka need õhukesed pannkoogid on sellised ülimalt lihtsad (tõeline vanakooli toit heas mõttes), kuid alati hästi "töötavad" asjad, st meeldivad reeglina kõigile inimestele ja samas sobivad erinevate täidistega kokku. Seetõttu olen neid viimase kahe kuu jooksul mitmeid kordi valmistanud, kuid enamasti soolasena. Samast tainast saab ka magusad pannkoogid - selleks lihtsalt lisa 2-3 sl suhkrut tainasse.

Retsept ilmus u kuu aega tagasi lihavõtete puhul Nädalalõpuleht LP-s, et anda idee, kuidas kasutada  ära pühadest üle jäänud keedumunad. Minu arvates on suitsulõhesalatiga õhukesed pannkoogid suurepärane toit nii õhtusöögiks kui ka pikaks mõnusaks aeglaseks hommikueineks (mille kohta võib ka brantš öelda;-) ) ning eriti hea just siis, kui võtta juurde kalamarja ja šampanjat. Mina olen ka pisut karulaugupestot pannkoogi vahele pannud :) Ajal, mil karulauku saada on (hetkel juba üle kuu aja) lihtsalt kasutan seda kas värskelt või pesto kujul peaaegu iga toidu juures alates ahjuroogadest ja pirukatest, lõpetades lihtsate võileibade ja salatitega. Ka supile sobib kaulaugulehti peale rebida või peeneks lõigata ja näiteks soolasele hommikupudrule pestot lisada. Seega on karulauk mul pidevalt toitude lisandiks olnud ja pole veel märganud, et üle hakkaks viskama. Muul ajal kasutan ohtralt küüslauku, kuigi muidugi mitte nii paljude roogade juures :)

Kui karulauku ei ole, siis lisa täidisesse peeneks hakitud või purustatud 1-2 küüslauguküünt ja peotäis hakitud maitserohelist (murulauku, lehtpeterselli, tilli vms).

Pannkoogid:

2 muna 

90 g nisu- või riisijahu

3 dl piima

0,5 sl suhkrut

1 tl soola

õli praadimiseks

Klopi munad lahti, lisa sõelutud jahu, suhkur ja sool ning klopi läbi. Lisa edasi vispeldades piim ja sega vispliga kõik ühtlaseks. Lase enne praadimist tainal vähemalt 10 minutit seista. 

Kuumuta pannil õli ja prae pannkoogid mõlemalt poolt kuldpruuniks. Kui valad pannile taina (kasuta selleks nt kulpi), siis keeruta panni nii, et tainas kataks selle üleni. Küpseta keskmisel kuumusel ühelt poolt u 3-4 minutit kuni see on pealt tahenenud ja äärtest kuldpruun. Keera ümber ja küpseta teist poolt u 2 minutit. 

Pannkookide kogus sõltub sellest, kui suur on su pann ja kui õhukesed koogid teed. Mina on 28 cm läbimõõduga panniga saan sellest taina kogusest seitse pannkooki.

Täidis:

5 keedumuna

150 g suitsulõhet

suur peotäis karulaugulehti

1 sl mahedat sinepit

4-5 sl paksu hapukoort

musta pipart

Tee munad kahvliga katki, haki suitsulõhe ja karulauk. Sega omavahel hapukoor ja sinep, lisa ülejäänud ained ning sega ühtlaseks. Maitsesta musta pipraga.