Neljapäev, 27. juuni 2013

Spargliomlett

Sparglihooaeg on selleks aastaks läbi, kuid mul on siiski üks sparglitoidu-postitus jäänud kuidagi draft'ina seisma. Aga et tegemist on tegelikult ikkagi peamiselt omleti valmistamisõpetusega, milles spargel vaid kõrvalrollis on, siis tegelikult on see retsept kasutatav aastaringselt - spargli asemel saab ju kasutada muid köögivilju või hoopis seeni, sinki vms.

Bourdain ütles omleti tegemise kohta täiesti geniaalselt (vist oma esimeses köögiteemalises raamatus "Kitchen confidential", aga see võis vabalt ka mõnes teises tema teoses olla): "there's no lying in the kitchen, you either can make a f...ng omelette or not!" Tsitaat on pisut ehk ebatäpne, sest ma lugesin  tema köögiteemalisi raamatuid ligi 3 a tagasi, aga sisu sai edasi antud ja see f-tähega sõna oli ka raudselt lauses sees:) Ja kui ma nüüd ei eksi, siis ütles ka tema, et lasi uutel kokkadel, kes kööki tulid, esimese asjana omletti teha. Ja seda olen ka mujalt kuulnud, nt meil koolis rääkis vähemalt üks chef, et omleti valmistamine on hea test uuele kokale :) Ise ma pole sellist uute kokkade testimismeetodit üheski köögis näinud ega ise omletti valmistama pidanud, aga kuna omlett on lisaks lõhe- ja pardifileele üks selliseid sööke, mida ma kõige sagedamini kodus valmistan, kui on vaja midagi kiirelt ja lihtsalt teha, siis poleks mul selle vastu muidugi midagi :D


Mina õppisin omletti "õigesti" valmistama kokakoolis ja see on minu arvates igati sobiv toit nii hommiku-, lõuna- kui ka õhtusöögiks - igal ajal ja igas kohas sobib suurepäraselt:) Kuna olen sel aastal erakordselt palju sparglit ostnud, siis spargliomlett oli meile enne jaanipäeva igapäevaselt menüüs. Ja üle ei visanud! Ilmselt aitab ka teadmine, et see on ajutine - kui maitsvat kodumaist sparglit oleks aastaringselt vabalt saada, siis ilmselt ei liialdaks sellega nii nagu seda vaid hooajal tarbides :D

Sparglid tuleks enne blanšeerida (keeta paar minutit ja seejärel tõsta jääkülma vette u minutiks ning kurnata), aga sellised peened varred, nagu pildil näha, olen ma lihtsalt enne pannil võis ära praadinud. Omleti vahel võib vabalt kasutada ka ahjus röstitud sparglit.


Arvesta ühe sööja kohta 2 suurt muna ja 1 sl mineraalvett v piima, kreemja tulemuse jaoks võid ka vahukoort kasutada. Vaja läheb ka soola, (valget) pipart ja juustu, nt parmesani. Praadimiseks võid!!! Ja lisandiks sparglit (kui spargliomletti teha), aga sobivad ka igasugused muud asjad alates singist ja seentest lõpetades tomatitega. 

Klopi munad mineraalveega kahvlit või visplit kasutades lahti, maitsesta kohe soola ja peenelt jahvatatud (valge) pipraga, et maitseained ühtlaselt jaotuks. Lisa soovi korral ka natukene hakitud murulauku, tilli vms. Kokakoolis soovitas chef lisada hakitud sink juba klopitud munadele, samuti mõned võitükid, sest need hakkavad siis praadimise ajal sulama, aga mina teen ise seda harva.

Pann võiks olla natuke kõrgema kuumusega kui keskmine ehk peaks olema nii kuum, et munamass kohe pannile valades hüübima hakkaks, aga samas mitte nii kuum, et alt pruunistuks. Sulata pannil või (u 10-15 g), vala peale munasegu ja lase küpseda, ise esimesed 30 sek äärtest spaatli või kahvliga munasegu keskele tõstes, kergelt segades ja vajadusel ka panni natukene liigutades, et veel läbiküpsemata muna valguks pannile.

Praadida on paras u paar minutit - alt peaks olema omlett küpsenud ja keskelt kergelt vedelapoolne. Omlett küpseb taldrikul kokkuvoldituna edasi ja kui keskmine osa on juba pannilt võttes täiesti hüübinud, siis võib omlett olla lõpuks üleküpsenud ja pole üldse enam nii hea, kui natuke vedelamapoolse sisuga variant, millest lahti lõigates sisu kergelt välja voolab.

Kui muna on hakanud hüübima, siis raputa keskele riivitud juustu, aga võid juustust ka õhukesed viilud tõmmata. Lükka spaatliga üks omleti äär keskkoha suunas, libista omlett taldrikule, aseta keskele spargel ja "voldi" kokku. Kokakoolis tupsutas chef omleti enne serveerimist veel majapidamispaberiga kuivaks ka :)

Päris tihti teen ka munavalgetest omletti, sest küpsetamisel jääb neid päris tihti üle ja alati ei viitsi (või pole aega) pavlovat või beseed teha. Munavalgetest omleti sisse võid lisandid segada pärast munavalge kloppimist, aga mina toimin selle puhul nii nagu tavalise omletigagi ehk lisan kõik asjad hiljem. Samuti lisan munavalgetele alati ka ühe tavalise muna, järgmisel pildil on omlett ühest munast ja neljast valgest, aga ideaalne vahekord on minu jaoks iga muna kohta 2-3 munavalget.


Imeliusa kollase omleti saab kasutades vabalt peetavate kanade mune - mina olen oma "varustajale" südamest tänulik!!! Kui koogi sees võin kasutada ka nö poemune, siis omlett peab minu jaoks olema ikkagi korralikest munadest tehtud - lihtsalt niiiiiiii hea on "õigete" munadega variant!:)

Reede, 21. juuni 2013

Rabarberimoos ja teismoodi jaanipäev



Jaanipäev on juba ukse ees, esimesed kodumaised maasikad valmis, suvi algab ka ja päike paistab - mis muud siin ikka tahta :) Minu lemmik grillretseptid leiab siit ja maasikamagustoidud on siin - loodan, et saate inspiratsiooni ja ideid, mida jaanipäevaks põnevat teha! Samuti tasub homme LP-d vaadata, sest seal on juttu veiselihast, mis on tervislik alternatiiv sealihale, kerge valmistada ja tõeliselt maitsev! Ülemisel fotol olev isuäratav Janno Lepiku valmistatud roog on veisetükist nimega picanha, mis on oluliselt odavam ja tugevama maitsega kui sisefilee, kuid peaaegu sama pehme ja vajab kuumal grillil vaid paar minutit grillimist kummaltki poolt. Mulle see igal juhul väga meeldis! Kui soovida osta kodumaist ja kvaliteetset Liivimaa Lihaveise veiseliha, siis kõige suurem valik seda pidavat Nõmme turul olema. 

Leib Resto ja Aed peakokk Janno Lepik jagab homses LP-s paar head grillretsepti ja näpunäiteid, kuidas veiseliha ja -maksa "õigesti" valmistada ehk nii, et need on mõnusad mahlased mitte vintsked ega puised. Digilehes on olemas ka videod, kus ta liha ja maksa käsitsemise nö puust ja punaseks ette näitab ning lahedaid näpunäiteid jagab. Soovitan vaadata - mina ise sain küll päris mitu uut asja teada! Ja kui on keegi, kes veel ei tea, milline Janno välja näeb, siis siin on üks pilt temast - autor on Raivo Tiikmaa, kelle tehtud on ka postituse esimene foto grillitud veiselihast. 


Mina aga jagan täna hoopis rabarberimoosi retsepti, mille keetsin lihtsalt praktiliselt kaalutlustel, kuna viimased rabarberid hakkasid juba seda nägu minema, et need tuleks kiirelt ära tarbida. Ja et ees on mitmeks päevaks Hiiumaale minek ning maasiakaaeg on ka juba alanud, siis lihtsalt tuli midagi kiiret ja kerget viimaste rabarberitega teha:) Sai siis moos, kuhu hea meelega oleks lisanud ilusaks punaseks värviks maasikaid ja põnevamaks maitseks ingverit nagu mu lemmik-kisselis, aga kuna neid hetkel kodus ei leidunud, siis tuli täitsa tavaline mõnus paks rabarbrimoos:) 

Ma ei ole eriline moosikeetja sel lihtsal põhjusel, et ma ise eriti moosi ei armasta :) Moosid on minu jaoks alati liiga magusad ja lapsest peale sai neid ju koguaeg söödud, sest nõuka-ajal eriti muude maiustega priisata ei olnud, see-eest aga moose ja kompotte olid keldririiulid äärest ääreni täis. Ja moosikeetmis-indu pärsib muidugi ka asjaolu, et mul on ka kahju nendest "surnuks keedetud" marjadest, mis oma tekstuuri, välimuse ja kõik kasulikud omadused keetmise käigus minetavad. See "surnuks keetmine" ei ole ehk kõige parem väljend selle protsessi kohta, aga te saate ju aru, mida ma silmas pean ... Mulle meeldib marjad sügavkülma panna, sest niimoodi pidavat neis kõige rohkem kasulikke aineid säilima ning samas ülessulatatatud marjade kasutamispõld on ka tunduvalt laiem, kui ühel magusal moosil:)

Aga et moosikeetmine on selline mõnus ja chill tegevus - lihtne ka - , siis vahel ma mõned purgid  seda ikkagi teen. Kõige rohkem olen ma vist ise keetnud pohla-õunamoosi, mis oli lapsepõlves ainus moos, mis mulle tõeliselt maitses ja oluliselt hapukam, kui teised. Kodus ja maal vanaema juures oli meil seda alati, niiet kergelt nostalgiahõnguline on pohla-õunamoos minu jaoks ka. Kusjuures meie suguvõsa variandis on õunatükid, mitte ei ole õunad pudruks keedetud, ja ka pohlad on osaliselt oma kuju säilitanud. 

Moos on igati hea kohupiimakreemiga, röstsaial v paksu Kreeka jogurtiga süüa. Retseptis olevast kogusest saab u kaks pooleliitrist purgitäit.


Vaja läheb:
900 g õhukesteks viiludeks lõigatud rabarberit
500 g suhkrut
poole sidruni mahl

Sega suhkur ja rabarber potis ära, aseta kaas peale ning jäta üleöö külma seisma. Suhkrut ja rabarberit võib isegi 48 h enne keeetmist hoida, sest suhkur käitub siin säilitusainena ja ei lase rabarberil pruuniks muutuda. Rabarberit tuleb päris palju vett välja ja moosi keetmiseks sobib seetõttu eriti hästi just laiem (pannilaadne pott), sest siis aurustub vesi kiiremini ja moos tarretub vähema suhkruga, aga mina ise keedan ikkagi reeglina tavalise potiga. 

Moos tuleks panna steriliseeritud purkidesse. Steriliseerimiseks on mitmeid erinevaid viise, aga mina asetan purgid tagurpidi ilma kaaneta 100 kraadi juures 20 minutiks ahju, sest see tundub mulle kõige lihtsam ja muretum variant ning samal ajal saan rahulikult moosi keeta, kui purgid ahjus "steriliseeruvad":) Ja ahjust välja võttes on purgid piisavalt soojad, niiet kuuma moosi saab kohe sisse panna. Kui sul on kaaned eraldi, st ei ole purgi küljes, siis aseta need 5 minutiks keeva vette. 

Lisa ka sidrunimahl, keeda moosi suhteliselt kõrgel kuumusel ja sega aeg-ajalt. Täpset keemisaega ei oskagi öelda, aga moos on valmis siis, kui see on piisavalt paksenenud. Üks võimalus moosi paksust kontrollida on (nagu nt vaniljekastme puhul) vaadata, kas moos voolab koheselt spaatli või lusika tagakülje pealt potti tagasi või jääb sinna nö seisma - kui katab lusika tagakülje ära ja ei voola maha, on valmis. Teine variant on tõsta teelusikatäis moosi jahedale taldrikule. Kui moos ei muutu külgedelt vedelaks/vesiseks ja hoiab oma kuju, siis on see valmis. Kui ei, siis keeda edasi. Kokku kulus mul parajalt paksu moosi keetmiseks u pool tundi. 

Tõsta moos steriliseeritud purkidesse. Kui kaas on korralikult peal, niiet õhku juurde ei pääse, siis säilib moos pikka aega, aga sellist purki, mis ei ole õhukindlalt suletud, hoia külmas ja tarbi lähipäevil. 





Lisaks moosile on hea, kiire ja lihtne variant viimaste rabarberite ära kasutamiseks rabarberinapsu valmistamine - mina panin uue portsu seisma, sest seda roosat jooki ei ole ilmselt kunagi liiga palju ;-)

Pilt eile õhtul


ja täna


Kolmapäev, 19. juuni 2013

Apelsinimekiga rabarber mesise jogurtiga, kaneel kah pundis


Apelsin ja kaneel sobivad hapule rabarberile absoluutselt alati kaaslaseks, pruun suhkur (mina kasutasin seekord demerara't) muidugi ka. Kiire viis värske rabarber söödavaks ehk parajalt pehmeks ja maitsekaks saada, on seda potis natukene aega hautada. Ideaalse tulemuse saab üllatavalt kiiresti, vähese vaeva ja koostisainetega:) 

Et lõpuks ometi tehakse Kreeka jogurtit ka kodumaal (Farmi), siis oma tavapärase lemmik-kreemi ehk kohupiimast ja mascarpone'st valmistatu asemel kasutasin hautatud rabarberi kaaslaseks hoopiski seda paksu jogurtit. Mee ja kaneeliga segatuna on see hästi mõnus magustoit :) Kaalujälgijad saavad aga mõnusalt paksu koorese Kreeka jogurti asendada kodumaise Türgi jogurtiga, mis on valmistatud piimast ja oluliselt lahjem.


Retsept ilmus mõni aeg tagasi LP-s rabarberiloo juures.


Apelsinimekiga rabarber mesise jogurtiga
400 g tükeldatud rabarberit
1 apelsin
80 g (pruuni) suhkrut
paar väikest kaneelikoore juppi

1 pakk (370 g) Farmi Kreeka jogurtit
4 sl vedelat mett
1 tl jahvatatud kaneeli

Lisandiks: purustatud küpsiseid või beseed, hakitud pähkleid või kergelt röstitud mandlilaaste
Lõika jämedad rabarberivarred pikuti pooleks, seejärel u 1 cm pikkusteks tükkideks. Peeneid noori rabarberivarsi ei ole enne pikuti lõigata ega koorida vaja. Aseta tükid koos ühest apelsinist väljapressitud mahla ja peenelt riivitud koore ning kaneelikoortega potti, lase keema tõusta, keera kuumust natuke maha ja lase u 5 minutit keskmisel tulel podiseda kuni rabarber on pehme, kuid ei ole veel lagunenud. Võta kaneelikoored ja rabarberitükid välja, aseta pott koos vedelikuga pliidile tagasi ja keeda vedelikku 5-10 minutit, kuni seda on umbes poole vähem järele jäänud ja on siirupise konsistentsiga. Lase jahtuda.

Sega jogurt mee ja kaneeliga. Jaota rabarber koos siirupiga kahe-kolme kausi vahel, kata jogurtiga ja puista peale kas purustatud küpsiseid, beseed, hakitud pähkleid või röstitud mandlilaaste. Kaunista soovi korral mündilehtede ja apelsinikoorega ning nirista peale rabarberi-apelsinisiirupit.


Esmaspäev, 17. juuni 2013

Soome parima restorani peakoka rabarberimagustoit Tallinna taevas




Selline paistab Tallinn 50 m kõrguselt Rotermanni kvartali kohal, kus toimus selle aasta Dinner in the Sky. Täiesti ainulaadne kogemus! Sellel aastal on projekt kahjuks lõppenud, aga usun, et järgmisel aastal on kõigil huvilistel jälle võimalus nautida tippkokkade poolt valmistatud toitu koos erakordsete vaadetega. Sel aastal kokkasid taeva all Tõnis Siigur, kes lahkus Bordoost ja juhib hetkel OKO resto köögimeeskonda, ja Soome parimaks söögikohaks valitud väikese restorani Chef & Sommelier omanik ja peakokk Sasu Laukkonen, kellest kirjutasin ka LP-s. Ja Piret kirjutas oma blogis ka selle aasta kokkadest ja oma eelnevatest söömingutest.

Allpool on kirjas rabarberi-magustoidu retsept, mida Sasu Laukkonen oli lahkelt valmis jagama. Seda  desserti pakkus ta lihtsustatud kujul ka taevarestoranis Tallinnas. Siinjuures on huvitav see, et valge šokolaadi teeb ta ise, sest ainult nii saab täiesti lisaainete vaba puhta šokolaadi, mille sarnast tavapoest on võimatu leida. Pean tunnistama, et ei olegi jõudnud veel Sasu magustoitu kodus teha proovida, aga see oli niiii hea, et üritan selle lähiajal ette võtta:) 

Seekord oli imelisele vaatele ja toiduelamusele lisaks ka elav muusika, sel päeval saksofonist Siim Aimla esituses.


Ja lisan siia ka mõned pildid sellest, kuidas kokad toite serveerivad ja kuidas see kõik seal üleval välja näeb:)










Niisugune on üks laudkond taevalaotuses





Ja siin ka Sasu magustoidu retsept - head katsetamist! :)


Rabarberi ja valge šokolaadi magustoit
Rabarber:
2 rabarberivart
3 spl suhkrut
¼ sidruni riivitud koor
1 sl vanillisuhkrut
Lõika rabarber neljaks ja aseta koos suhkru, sidrunikoore ja vanillisuhkruga vaakumkotti. Sule kott ja küpseta vesivannil 55 kraadi juures 25 minutit. Jahuta ja lõika väiksemateks tükkideks.
Kodustes tingimustes saab vaakumkotis kuumutamist asendada keerates kogu kraami toidukilesse, mässides kilet korralikult mitmes suunas rabarberivarte ümber. Kilepakk aseta kaussi, vala peale kuum vesi ja lase rabarberil umbes 10–15 minutit üleni kuumas vees seista. Seejärel jahuta rabarber külmas vees või külmkapis ja lõika tükkideks.
Riivitud rabarber kaunistuseks:
aseta 1 rabarberivars sügavkülma ja riivi see enne serveerimist peene riiviga magustoidu peale.
Ahjus röstitud valge šokolaad:
240 g kakaovõid
0,5 tl soola
110 g tuhksuhkrut
4 sl piimapulbrit
Sega omavahel tuhksuhkur, sool ja piimapulber. Sulata kakaovõi, jahuta toatemperatuurini ja töötle kannmikseris koos kuivaineseguga ühtlaseks. Aseta kohe külma tahenema. Seejärel lõika tükkideks, laota küpsetuspaberiga kaetud ahjuplaadile ja rösti ahjus 150 kraadi juures kuldpruuniks. Lase jahtuda ja haki peeneks.
Valge šokolaadi kreem:
100 g vahukoort
55 g valget šokolaadi
Vahusta vahukoor. Sulata šokolaad tilga vahukoorega ja sega vahustatud vahukoore hulka.
Mandlitega pralineeküpsis:
150 g mandleid
0,5 dl suhkrut
0,5 tl vanillisuhkrut
75 g võid
1 munavalge
Sulata suhkur, keeda kara-melliks ja lisa mandlid. Sega puulusikaga. Kui mandlid on karamelliga ühtlaseks segatud, lisa vanillisuhkur. Lase toatemperatuurini jahtuda ja töötle köögikombainis või kannmikseris peeneks jahuks. Lisa sulatatud või ja munavalge, sega ühtlaseks, laota õhukese kihina küpsetuspaberi või silikoonmatiga kaetud ahjuplaadile ja küpseta 175 kraadi juures tumepruuniks (u 7–8 minutit).

NB! Kõik selle postituse fotod on teinud Jaanus Ree; LP artikli juures oleva foto autor on aga Marko Meigas.

Reede, 14. juuni 2013

Rabarberinaps

Et mitte õiget hetke maha magada, siis lisan kohe ühe joogi retsepti, et saaks napsu maitsestuma panna. Eriti head on noored peened punase koorega varred, sest need annavad joogile ilusa roosa värvuse. 

Üldiselt lähtutakse selliste koduste napsude puhul valemist 1:1:1 ehk kõiki kolme koostisainet (marjad  vms, suhkur ja alkohol) on täpselt võrdsetes osades. Mina lisasin suhkrut vähem, sest sellised kodused napsud kipuvad minu jaoks liiga lääged olema. Kuigi ma olen päris suur koogi- ja šokolaadisõber, siis magusad joogid mind kohe üldse ei isuta - pigem vastupidi. Aga sellist kodust napsu on küll mõnus vahel väike pitsitäis õhtusöögi lõpetuseks nautida ;-)

Vaja läheb:
5 dl rabarberit
4-4,5 dl suhkrut
5 dl viina 

Lõika rabarbrist peened viilud. Aseta kõik kolm komponenti purki ja sega läbi, et suhkur lahustuks. Sule purk õhukindlalt ja aseta jahedasse kohta seisma. Aeg-ajalt raputa purki - esimesel nädalal igapäevaselt, hiljem u korra nädalas. Juba paari-kolme kuu pärast on tegemist joomiskõlbuliku joogiga, kuid mida kauem naps saab seista ja maitseid koguda, seda parem. Kurna enne joomist ja naudi külmalt!

Pildid lisan kronoloogilises järjekorras :)
Alguses 


Neli päeva hiljem 



See joogiretsept ilmus ka LP-s rabarberiloo juures.

Teisipäev, 11. juuni 2013

Spargliga Vichyssoise



Klassikaline vichyssoise valmib porrust ja kartulist, kuid seekord sai siia lisatud ka sparglit. See on erakordselt hea võimalus ära kasutada spargli puised varreotsad, mis reeglina minema visatakse. Ma olin kohe üliõnnelik, kui Delicious'ist selle retsepti leidsin:) ja ega ma eriti muudatusi teinudki - niisama toimis ka kõik hästi ja läheb juba sel nädalal kordamisele. Ainult sparglivarsi kasutasin peaaegu poole rohkem, sest kodumaine (Uus Kongo talust pärit) spargel on kullahinnaga ja ühtki tükikest sellest ei tohi ju raisku lasta :D

Sparglijääkidega vichyssoise on minu arvates täiesti geniaalne retsept, sest supp on kreemjas ja väga hea (isegi mehed võtavad teise tadrikutäie), kuid samas uskumatult tervislik ja lahja. Siin ei ole võid ega vahukoort, millega ma tavaliselt selliste suppide valmistamisel eriti ei koonerda, vaid ainult piim ja aedviljad. Meie sõime püreesuppi paksu eestimaise Kreeka jogurtiga ja niristasime peale extra virgin oliiviõli, aga sellegipoolest on supp väga tervislik - vähemalt minu standardite järgi, aga ma söön ka igapäevaselt päris palju kooki, niiet eks kõik sõltub ikka taustsüsteemist ;-) Ja eriti mõnusad on supi juurde röstitud leib ja sai suitsulõhega.

Üks miinus supil siiski on - seda saab suhteliselt vähe (mu kolmeliitrine pott oli ehk 2/3 ulatuses täis)  ja jätkub napilt neljale, niiet järgmisel korral teen kindlasti vähemalt kahekordse koguse :)

Vaja läheb:
4 dl piima (kasutan alati 3,5%-list)
2 keskmist porrut
u 200 g spargli "jääke" (mul oli 350 g)
2 keskmist kartulit
1 tl soola
hapukoort, paksu maitsestamata jogurtit (nt Farmi Kreeka jogurt) ja oliiviõli (soovi korral)

Viiluta porru õhukesteks viiludeks, tükelda kooritud kartulid kuubikuteks. Jämedamad spargli varreotsad võid pikuti pooleks, kolmeks v neljaks lõigata.

Kuumuta pool piimakogusest potis keemiseni, lisa porruviilud ja kuumuta keskmisel kuumusel u 5 minutit. Lisa spargel, lase veel u 5-10 minutit podiseda, seejärel lisa kartul ja sool ning sega korralikult läbi. Piima pärast ära muretse, isegi kui see tundub liiga kokku keenuna v suisa tükki läinuna - see peabki nii olema;-) Sega kartuleid u 5 minutit ja lisa pool liitrit vett. Lase supil u pool tundi edasi podiseda kuni kartulid on pehmed. 

Lisa ülejäänud piim, püreesta (nt blenderis) ja suru läbi peene sõela, et sparglikiude eemaldada. Võid lisada supile vett, kui see liiga paks tundub. Maitsesta soola ja valge pipraga ning serveeri koos hapukoore, paksu jogurti (nt Farmi Kreeka jogurt) v oliiviõliga.


Esmaspäev, 10. juuni 2013

Kaks ühes: smuuti ja hommikukohv


See on üks toitev, külm ja täiesti ebatraditsiooniline kohvijook:) Kohvikokteilid on tavaliselt alkoholi ja vahukoore või jäätisega, mistõttu marjade ja kohvi ühte jooki kokku segamine ning - mis eriti imelik - banaani lisamine, tundus alguses pisut harjumatu ja ilmselt ei olekski julgenud ise katsetada, kui mul ei oleks olnud võimalust mõned nädalad tagasi seda kohvikokteili maitsta. See oli uskumatult mõnus ja värskendav - just selline kuuma suvise laisa pärastlõuna, kui enam midagi teha ei viitsi, turgutaja. Aga hommikuks ka igati sobiv, sest saab kaks ühes ehk hommikukohvi koos marjasmuutiga. Mahediku ja kohvi kooslus oli kohe nii hea, et tegin seda sel nädalavahetusel mõlemal päeval ja kindlasti teen edaspidigi:)


Mina pressisin ise mahla ja jääkuubikud jätsin üldse välja, see-eest kasutasin ühel hommikul külmutatud maasikaid, teisel aga olid maasikad küll värsked, kuid banaan sügavkülmast. Mul nimelt on pidevalt kodus külmutatud banaani, et jäätist valmistada. Kui banaanid on juba nii plekilised, et neid enam süüa ei taheta ja/või pole aega nt banaanileiba (ehk keeksi) küpsetada või seda šokolaadi-mousse'i teha, siis on eriti mugav variant banaan tükeldada ja sügavkülma panna, et alati oleks hea võtta, kui vaja midagi kiirelt ootamatutele külalistele pakkuda, smuutisse (nt siia v siia) lisada või niisama magusaisu on, sest see jäätis on täitsa nagu päris jäätis ja hästi mõnus magustoiduna süüa:)

Mainin igaks juhuks, et kolm fotot on tehtud mahedikust, kus olid sügavkülmutatud maasikad, üks pilt (kahe klaasiga, ülevalt teine) aga järgmisel hommikul smuutist, kus olid värsked maasikad ja külmutatud banaan. 


Kokteili nimi on muideks "Tervisemari", retsept on Pauligilt ja kogused kahele on sellised:
2 dl külma kohvi (nt Paulig Espresso Originale caffe crema't)
1 banaan
10 maasikat
1 sl mett v suhkruroosiirupit
2 dl apelsinimahla
kuni 10 jääkuubikut (soovi korral)

Aseta kõik koostisosad, va kohv ja jääkuubikud blenderisse ja töötle ühtlaseks. Lisa kohv ja jääkuubikud, töötle veel  pisut ja ongi valmis:)

Reede, 7. juuni 2013

Röstitud spargel parmesaniga



Kui ma just kirjutasin rabarberist, mis ei ole just suurem asi vitamiinipomm ega sisalda eriti midagi kasulikku - lihtsalt on ülimõnus hapu koostisosa (magus)toitudes ja absoluutselt ammendamatu inspiratsiooniallikas -, siis spargliga on lood täpselt vastupidi. Selles köögiviljas on nimelt ohtralt nii vitamiine (nt C, B6, E jt) ja antioksüdante kui ka mineraal- ja kiudaineid ehk spargel on tõeliselt kasulik ja tervislik!:)

Eriti head on muidugi kodumaised peened noored krõmpsud ja magusad sparglivarred, niiet hooajal, mis küll kahjuks kohe-kohe lõppema hakkab, tasub kindlasti käia turgudel seda otsimas. Eestimaist  tasub eelistada ka seetõttu, et spargel on kõige parem vahetult pärast selle korjamist, sest selle tekstuur ja maitse hakkavad koheselt (pmst juba esimeste tundide jooksul) kvaliteedis kaotama ning sparglis sisalduvad suhkrud tärkliseks muutuma. Et aga spargli magusust võimalikult palju säilitada, tasuks see mähkida kas niiske räti sisse või hoida külmkapis otsapidi vee sees nagu lilli vaasis. 

Sparglil tuleb ära murda puised varreotsad, va ehk mõnedel eriti peenetel noortel vartel. U 2-3 cm kõrgusel otsast on koht, kus näppude vahel natukene vajutades see kergelt ära murdub. Mõned eriti jämedad varred võib aga kartulikoorimisnoaga veel ka 2/3 ulatuses ära koorida. Jääke aga ei tasu minema visata, sest neist saab teha mõnusat kreemjat suppi - lisan retsepti blogisse juba lähiajal:)

Enne tarvitamist (nt omleti sees) tuleks sparglit blanšeerida ehk u 2-3 minutit keeta ja seejärel u minutiks jääkülma vette tõsta, aga seekord otsustasin blanšeerimise asemel sparglit vahelduse mõttes hoopis ahjus küpsetada. Spargli röstimine pidavat muutma maitset intensiivsemaks ja aitama välja tuua magusust, samuti on see hea moodus juba kergelt närbuma hakkava spargli ära kasutamiseks. Antud juhul oli asi küll lihtsalt mugavuses, sest niisama ahju küpsema panna tundus sel hetkel kõige lihtsam ja kiirem variant:)


Röstitud spargel on väga hea nii soojalt kui ka külmalt ja sobib lisandiks liha või kala juurde, aga igati nauditav ka täitsa eraldi nt kas eelroaks või kergemaks eineks. Parmesani asemel võib kasutada muud juustu, nt fetat v mozzarellat. Ja juurde sobib eriti hästi muna - keedetud, pošeeritud või praetud kujul ehk kuidas endale rohkem meeldib:) 



Röstitud spargel:
u 25-30 sparglivart
1-2 sl extra virgin oliiviõli
värskelt jahvatatud musta pipart, soola (sobib ka Santa Maria laimipipar)
poole sidruni mahl ja soolahelbed (soovi korral)
100 g parmesani

Puhasta sparglivarred ja sega kausis korralikult oliiviõliga läbi. Laota ühe kihina küpsetuspaberiga kaetud ahjupannile, jahvata peale pipart ja soola ning küpseta ahjus 250 kraadi juures u 10 minutit. Eriti peened varred võid varem ära võtta. 

Ahjust väljavõetud sparglile pigista sidrunimahla ja puista peale soolahelbeid. Tõmba juustunoaga parmesanist õhukesed viilud. Võid juustu kohe ahjust võetud sparglile puistata (siis see sulab kergelt) v serveerida kausiga spargli juurde.





Kolmapäev, 5. juuni 2013

Rabarbrimuffinid (nisujahuta)


Need on ühed pehmed ja mahlased muffinid, kus rabarber annab parajalt palju hapusust ja suhkruroosiirupi teistmoodi magusust, kui tavaline suhkur. Mina kasutasin nende valmistamisel riisijahu ja gluteenivaba kaerajahu, kui sa aga ei soovi gluteenivaba küpsetist, siis võid teha muffinid nisujahuga.

Retsept ilmus ka LP-s minu rabarberi-loo juures. Paraku oli nii paber- kui ka digilehte õige pildi asemel sattunud hoopis kevadised apelsinimuffinid, mille retsepti oma apelsini-teemalise artikli juures jagasin. Loodan, et küpsetajad väga segadusse ei satu:)

Need muffinid püsivad mahlased mitu päeva, samuti nagu eelmise postituse ingveri-rabarberikeeks. Kui aga küpsetised kilesse mähkida, siis ilmselt on need ka nädala pärast täitsa söödavad ja üldsegi mitte kuivad. Selle vürtsika keeksi, mis mulle endale ka tohutult meeldib, juures jäi aga mainimata üks väike pisiasi. Nimelt kui seda esimest korda küpsetsin ja ise õhtusöögile läksin, siis sain sms-i "Ülihea keeks, aitäh!" Ja see on üsna ebatavaline "sündmus", sest tavaliselt selliseid sõnumeid siinse maja, kus kooke tuleb ahjust peaaegu igapäevaselt, elanikud mulle ei saada ... hetkel ei tulegi ausalt öeldes ühtegi teist sellist juhtumit meelde ...:) Ilmselt on muidugi asi meie maja elanike vähesuses ;-)

Rääkides aga veel rabarberist, siis selle köögivilja lehed on väga suure oblikhappe sisaldusega ja toiduks neid kasutada ei ole soovitav, kuid see-eest pidavat need olema väga tõhusad tselluliidi vastu võitlemisel!:) Kuulsin LP toidutoimetaja Margit Tõnsonilt, et metsamoor Irje Karjus soovitab rabarberilehti endale istmiku alla sättida ja saunas ka muude probleemsete kohtade, nagu puusad ja reied, ümber mässida:)

Et rabarberivarred sisaldavad samuti organismile kahjulikku oblikhapet (õnneks siiski u 10 korda vähem kui lehed), siis soovitatakse valmistada toite rabarberist just koos piimatoodetega, et oblikhape ühineks piimas sisalduva kaltsiumiga ja muutuks kahjutuks. Kuna aga rabarberit ei sööda just iga päev ega suurtes kogustes, siis polevat oblikhappe pärast vaja ka üleliia muretseda. 


Vaja läheb:
150 g riisijahu
50 g kaera- või maisijahu
2 tl küpsetuspulbrit
näpuotsatäis soola
peotäis pähkleid või mandleid
1,5 dl (suhkruroo)siirupit või mett
0,6 dl õli
2,4 dl piima
2 muna
1 rabarberivars (u 120-150 g)
soovi korral kaneeli ja tuhksuhkrut

Tükelda rabarber väikesteks tükkideks. Sega ühes kausis sõelutud jahud, sool ja küpsetuspulber, teises aga peenelt hakitud pähklid v mandlid, mesi v suhkruroosiirup, õli, piim ja kergelt lahti klopitud munad. Lisa jahusegu, ise samal ajal segades, vedelatele ainetele, sega ühtlaseks tainaks ja lisa rabarberi tükid.

Vala tainas muffinivormidesse (saab 12 suurt ääreni täis vormi), raputa soovi korral peale kaneeli ja küpseta ahjus 180 kraadi juures u 25 minutit kuni muffinid on pealt pruunid, katsudes vetruvad ja sissetorgatud tikk jääb kuivaks. Lase u 10 minutit vormis taheneda ja tõsta siis muffinid vormidest välja restile jahtuma. Peale võid raputada tuhksuhkrut. 

Esmaspäev, 3. juuni 2013

Vürtsikas rabarberikeeks



See on üks mahlane (ei saa jätte lihtsalt mainimata, kui juba keeksist on jutt):) ja pehme küpsetis, millele rabarberid annavad tasakaalustavat hapusust ja ingver vürtsikust, suhkruroosiirup ja tume muscovado aga lisavad põneva maitsenüansi. Kui siirupi ja muscovado asemel kasutada nt valget suhkrut ja mett, siis on tulemus muidugi hoopis teistsugune, aga ikka väga hea! Mulle endale see kook väga meeldib ja sööjad kiitsid samuti:) 

Plaanisin tegelikult valmistada keeksi, millel on rabarber katteks, kuid tegelikult tuli välja nii, et rabarberitükid on ikkagi keeksi sees, sest tainas vajub väikeste tükkide vahelt läbi. Järgmisel korral segasin rabarberi ja siirupi lihtsalt taina sisse ning tulemus oli enam-vähem sama, niiet võid vabalt sama teha - mõlemat moodi tuleb välja:)

Eriti hea on keeks soojalt koos jäätisega, kuid kui seda süüa jahtunult, siis mina olen teinud juurde suhkruroosiirupiga jogurtikreemi paksust Farmi Kreeka jogurtist. Igati hästi sobivad rabarberikeeksi kõrvale ka vaniljekaste, -kreem või -jäätis, samuti kohupiima- v toorjuustukreem. Võid kreemi serveerida nii kõrvale kui ka laotada selle keeksile peale.



Keeks:
130 g toasooja võid
120 g suhkrut (eriti hea on hele v tume muscovado)
185 g jahu (mina kasutasin 100 g riisijahu ja 85 g maisijahu)
2 tl küpsetuspulbrit
näpuotsatäis soola
1,5 tl jahvatatud ingverit
2 suurt toasooja muna
2 dl piima
6 sl suhkruroosiirupit v vedelat mett
300-350 g rabarberit

Lõika rabarberist õhukesed viilud. Vahusta toasoe või suhkruga heledaks vahuks. Lisa edasi vahustades munad. Sega sõelutud jahu(d) küpsetuspulbri, ingveri ja soolaga. Lisa jahusegu, piim ja 4 sl siirupit v mett tainale ning sega korralikult läbi. 

Kata neljakandilise keeksivormi põhi ja otsad küpsetuspaberi-ribaga, määri ääred võiga ja puista üle jahuga. Nirista ülejäänud 2 sl suhkruroosiirupit v mett võimalikult ühtlaselt vormi põhja laiali ning lao peale rabarberiviilud. Vala peale tainas ja küpseta ahjus 180 kraadi juures u 45 minutit (kui sissetorgatud tikk tuleb puhtalt välja, siis on keeks valmis).

Lase keeksil u 10 minutit vormis jahtuda, kummuta vormist välja ja serveeri nii, et rabarberitega pool on peal. Soovi korral nirista peale veel suhkruroosiirupit või mett või puista tuhksuhkrut.