Kihiline šokolaadi-beseekook šokolaadikreemiga

See tummine šokolaadikook on šokolaadist biskviidi ja kreemiga ning isegi krõbe beseekiht on natukese kakaoga, niiet siin on šokolaadi kolmekordselt!!! :) Šokohoolikutele peaks sellest tordist piisama, väiksema isuga inimesed saavad ühe tükiga piirduda ;-) :D

Ja muideks, koogi söömine EI OLE patustamine! See sõna on nii ebameeldiv, et ei tahaks seda isegi blogis kasutada (eriti veel koos nii hea koogiga), aga paraku ikka kuuleb aeg-ajalt siit ja sealt, kuidas mõni asi on näiteks “patuvaba”, sest ei sisalda gluteeni, laktoosi ja suhkrut. Loomulikult tuleb gluteeni ja laktoosi vältida, kui on vastav haigus, aga terve inimene ei pea ennast küll liigselt piirama. Tuleb süüa tasakaalustatult (nt tasub järgida toitumispüramiidi ja lugeda teaduspõhiseid juhiseid söömise kohta), aga kindlasti ei ole vaja ühestki asjast endale tonti luua ega end karistada, kui oled mõnda asja söönud, mis ei ole just tervislik. Mõõdukus ikka ennekõike :)

Tegelikult need nö patuvabad koogid on reeglina vähemalt sama kaloririkkad, kuid ei sisalda paraku oluliselt rohkem toitaineid. Miks näiteks asendada VÕI, mis on üks parimaid asju üldse (ma tõesti ei kujuta oma elu ilma võita ettegi!), kookosõliga? Esiteks on kookosõli “jalajälg" keskkonna mõttes tohtult suur, see ei ole meile omane ning - mis eriti oluline - pole see õli ka kuigivõrd kasulik. Võrreldes võid sea- (64%) ja isegi veiserasvaga (40%), on kookosrasvas tohutult küllastunud rasvhappeid (erinevatel andmetel 82-90%). Kookosõli on professorid isegi mürgiks nimetanud. Lisaks ei tekita suhkur sõltuvust ja seda ei pea tingimata vältima; gluteeni sialdavates teraviljades aga on liiga palju kasulikke aineid, et  neid menüüst välja jätta. Valge nisujahu küll toitainesisalduse poolest ei hiilga, aga samas on see suurepärane küpsetamiseks, sest kerkib hästi ja annab küpsetisele hea õhulise tekstuuri.

Nii et teeme ikka normaalseid suus sulavaid kooke, sööme neid mõõdukalt, tarbime sealjuures vähemalt viis portsjonit aed- ja puuvilju päevas ning naudime elu ilma endale etteheiteid tegemata ega muretsemata “patustamise” pärast. Üks hea kook nädalavahetuseks on siin juba ootamas ;-) Ja kindlasti on see 100% patuvaba - annan oma garantii!!! :D

NB! Soovitan tordi kokku panna vahetult enne söömist, et beseekiht säilitaks kerge krõbeduse. Kui kooki kohe ei söö (nt see on hea ka siis, kui on üleöö kümas seisnud), siis soovitan kindlasti biskviidikihte kohviga niisutada, et need piisavalt mahlased oleksid.

Šokolaadibiskviit:

100 g tumedat šokolaadi (70% kakaosisaldusega)

4 suurt toasooja muna

80 g (pruuni) suhkrut

50 g nisujahu ja 1 tl küpsetuspulbrit või 50 g kaerajahu ja 1,5 tl küpsetuspulbrit

40 g naturaalset kakaopulbrit

2 sl külma kohvi või brändit, rummi vms

Tükelda šokolaad, sulata vesivannil ja lase u 5 minutit jahtuda. Vahusta munad suhkruga heledaks kohevaks vahuks. Sega sõelutud jahu kakao- ja küpsetuspulbriga ning sega õrnalt munavahu hulka, sejärel lisa sulatatud šokolaad ja alkohol või kohv ning sega õrnalt läbi.

Tõsta tainas 22-23 cm läbimõõduga ümmargusse lahtikäivasse vormi, mille põhjas on küpsetuspaber ja mille ääred on määritud võiga ja jahuga üle puistatud. Küpseta ahjus 180 kraadi juures u 35 minutit  kuni põhi on tahenenud ja äärtest kuiv. Võta kook ahjust ja alanda ahju kuumus 130 kraadini.

Lase šokolaadibiskviidil vormis u 10 minutit taheneda, eemalda vormist ja jäta restile jahtuma. Jahtunud kook lõika terava (sakilise) noaga horisontaalselt pooleks. 

Beseekiht:

2 munavalget

60 g tuhksuhkrut

1 tl kakaopulbrit

Vahusta munavalgeid kuni tekivad pehmed tipud. Hakka edasi vahustades suhkrut supilusikatäie kaupa munavalgevahule lisama. Vahusta kuni tekib läikiv tugevate tippudega vaht ja sega õrnalt spaatliga hulka kakaopulber.

Aseta küpsetuspaber ahjuplaadile. Tee 22-23 cm ümmarguse koogivormi abil küpsetuspaberile kaks ringi ja laota nendele võrdselt beseevaht. Küpseta ahjus 130 kraadi juures 1 h ja 10 minutit kuni beseee on pealt enam-vähem krõbe ja tuleb paberilt kergelt lahti.

Kui ahjuplaadile korraga kahte beseepõhja küpsema ei mahu, siis aseta need eraldi plaatidele ja küpseta ahjus samal ajal kasutades pöördõhu režiimi. Kuumus peaks sel juhul olema 110 ja aega kulub umbes sama palju.

Tee ahjuuks praokile ja lase beseepõhjadel ahjus täielikult jahtuda.

Šokolaadikreem:
200 g tumedat šokolaadi 
400 g toasooja toorjuustu
100 g tuhksuhkrut
200 g (1 pakk) kohupiima
4 sl külma kohvi või brändit, rummi vms
marju, šokolaadi, beseeküpsiseid (kaunistamiseks)

Tükelda šokolaad ja sulata vesivannil. Vahusta toorjuust suhkruga, sega hulka kohupiim, seejärel sulatatud ja pisut jahtunud šokolaad ning kohv või alkohol.

Aseta üks pool biskviidist serveerimisalusele, laota peale neljandik kreemist. Sellele aseta beseekiht ja laota peale teine neljandik kreemist. Korda sama järgmise kahe kihiga. Aseta kook kuni söömiseni külmkappi. Kaunista pealt värskete marjade, riivitud šokolaadi ja purustatud beseeküpsistega. 

Kikerhernestega köögiviljaburgerid

Korjasin nädalavahetusel koduaias ära viimase peotäie pisikesi suvikõrvitsaid. Lisasin neid eile pastakastmele; täna praadisin või ja küüslauguga ning valmistasin omleti. Kuigi tsukiinit on aastaringselt poes saada, siis parimaid krõmpse suviseid vilju saab ikkagi ainult hooajal otse peenrast või turult. Seepärast ma suvikõrvitsat suvel ja varasügisel nii palju kasutangi, lisades seda igasugstesse toitudesse ja küpsetistesse (sh magusatesse), kuna värske on ikkagi parim! Kaugelt toodud suvikõrvitsad on tavaliselt suhteliselt suured ja juba pehmeks läinud ega ole enam kuigi ahvatlevad. Samas need ikkagi nö ajavad asja ära, kui on soov mõne tsukiinit sisaldava retsepti järgi süüa teha - ei ole mõtet ju midagi tegemata jätta sellepärast, et parimat ei ole hetkel saada. Ka sparglit oleks ju võimatu süüa, kui tahaks ainult kodumaist kasutada ... Näiteks suvikõrvitsaburgereid valmistan ma kindlasti lähiajal taaskord ja kindlasti vahel ka talvisel ajal :)

Praeguse postituse taimseid kikerhernestega kotlette võib samuti teha vabalt aastaringselt, sest ka ülejäänud tooraine on igas poes alati olemas. Kuna täna on taimne teisipäev, siis sobivad aedviljapihvid hetkel kohe eriti hästi. Aega kulub nende valmistamiseks väga vähe ja suurema osa tööst teeb ära köögikombain ;-)

Köögiviljapihvide retsept ilmus paar kuud tagasi Nädalalõpuleht LP-s ja minu üllatuseks on see üks enim tagasisidet saanud artikkel. Poleks arvanudki, et nii palju on tegelikult inimesi, kes üritavad aina rohkem taimset kraami süüa ning liha jm loomset päritolu toidu osakaalu oma menüüs vähendada. Kuulun ka ise nende hulka :) Kuigi ma armastan liha, siis proovin ikkagi juba pikemat aega süüa päevas vähemalt viis portsjonit köögi- ja puuvilja ning marju, mis suvel on muidugi äärmiselt lihtne -juba karbitäis mustikaid või mõned õunad tagavad “kohustusliku” koguse :) Kui aga veel lisada iga toidu juurde värske salat ja köögiviljad, siis on suisa topeltports vitamiini-, mineraal- ja kiudainerikast toitu söödud, mida meie keha hädasti vajab! Olen küll viidet Tervise Arengu Instituudi (TAI) vastavale infole korduvalt jaganud, aga ega küll küllale liiga tee ja kordamine on tarkuse ema nagu juba vanad eestlased teadsid rääkida ;-) Sel lehel on pikemalt lahti kirjutatud, miks peaks värsket kraami sööma ja kindlasti on see täiendavaks inspiratsiooniks kasvõi näiteks nende imeheade aedviljapihvide valmistamisel :) Kui mitte täna, siis ehk mõnel teisel päeval, sest köögiviljad on ju alati head;-)

Vaja läheb:

1 väike suvikõrvits (200-250 g)

1 keskmine porgand (u 60 g)

3 küüslauguküünt

400 g purk kikerherneid

näpuotsatäis cayenne’i pipart

värskelt jahvatatud musta pipart (mõned pipraveski keerud)

1 tl soola

1 muna

4 sl kaerajahu

õli praadimiseks

Riivi suvikõrvits ja pigista sellest köögiräti abil üleliigne vesi välja. Aseta tükeldatud porgand ja küüslauguküüned köögikombaini, töötle puruks (ära püreesta) ja tõsta kaussi suvikõrvitsa juurde. Töötle nõrutatud kikerherned samuti puruks (mitte pastaks) ning lisa ülejäänud aedviljadele.

Sega aedviljad läbi maitseainetega, seejärel sega hulka kergelt lahti klopitud muna ja jahu. Mätsi u 1 cm läbimõõduga pihviks (tuleb u 10 tk). Kuumuta keskmisel kuumusel pannil õli ja prae selles burgereid kummaltki poolt u 5 minutit.

Võid need ka ahjus valmistada - laota pihvid küpsetuspaberiga kaetud ahjuplaadile, küpseta 20-25 minutit ja seejärel lase grilli all pealt pisut pruunistuda. 

Koheva beseekattega õuna-pohlakook

Suus sulava beseekatte ja mõnusalt hapuka õunatäidisega kook ei ole midagi uut - see ringles paberilehele kribatult juba nõukaajal ringi. Mina olen küpsetist lihtsalt oma maitse järgi tuuninud ja küpsetanud ka gluteenivabalt, et kõik pereliikmed maiust nautida saaksid. Kui aga kellelgi sööjatest gluteenitalumatust ei ole, siis soovitan muidugi kasutada põhja valmistamisel nisujahu. Nisujahu on küpsetamiseks parim, kuigi paraku erinevalt nt toortatra- ja kaerajahust ei sisalda see kasulikke toitaineid (vitamiine, mineraal- ja kiudaineid) ega ole kuidagi muul viisil tervislik (rafineeritud nisujahu glükeemiline indeks on võrreldav valge suhkru omaga).

Selle koogi puhul on eriti tore, et koostisaineid on vähe ja need on alati igas poes saadaval, nagu nn veneaegsete retseptide puhul ikka. Selles mõttes on kõik “nostalgilised” küpsetised väga tänuväärsed, et nende valmistamiseks ei ole vaja viit poodi ja mitut turgu läbi käia, vaid kõik ained saab ühest kohast mugavalt kätte. Üritan retseptide koostamisel (eriti just LP jaoks) ikka jälgida, et kõik oleks võimalikult lihtne, sest ideaalis võiks kõigil inimestel olla võimalik neid toitusid teha olenemata sellest, kas nad elavad Tallinna kesklinnas, mõnel Eesti imelistest saartest või armsas Võrumaa külakeses.

Retsept ilmus koos teiste õuna- ja pohlamaiustega Nädalalõpuleht LP-s ja olen selle kohta juba  mitmest kohast positiivset tagasisidet saanud. Eriti armas oli kuulda, kuidas üks toiduajakirjanik (ikka päris professionaal ja aastakümneid juba seda tööd teinud inimene) ütles paar päeva tagasi, et oli paberlehest selle retsepti suisa välja lõiganud! Ma väga loodan, et ta ei pane pahaks, et seda siin mainin, aga sellised asjad on alati südant soojendavad ja teevad meele eriti heaks :) :) :)

Igal juhul kook on lihtne, maitseb hästi, õunu ja pohlasid on ohtralt veel saada, niiet soovitan nädalavahetusel väike küpsetamine ette võtta ;-)

Kui soovid beseekihilie nn pisaraid, siis kasuta munavalgete vahustamisel tavalist valget suhkrut; kui ühtlast beseed, siis tuhksuhkrut. Munavalgetest valmistatud kate hakkab nö “nutma" siis, kui suhkur on vahustamise ajal korralikult lahustumata.

Kui kasutad magusamaid õunu, siis jäta suhkur täidise seest ära. Ideaalne on koogi sees antoonovka, aga sobivad ka teised hapud õunad.

Põhi:

150 g toasooja võid

70 g suhkrut 

4 munakollast

100 g maisi- ja 100 g toortatrajahu ning 2 tl küpsetuspulbrit või

200 g nisujahu ja 1 tl küpsetuspulbrit

1 sl vanillisuhkrut

Vahusta või suhkruga heledaks vahuks ja lisa ükshaaval munakollased. Sega sõelutud jahu(d) küpsetuspulbri ja vanillisuhkruga ning sega õrnalt taina hulka. Laota taians neljakandilisse 20X30 cm ahjuvormi, mis on kas küpsetuspaberiga kaetud või määritud võiga ja jahuga üle puistatud. Aseta täidise valmistamise ajaks külma.

Täidis:

400 g hapusid õunu (puhastatud kaal)

paar peotäit pohli või jõhvikaid

0,5 tl peenestatud kardemoni või 1 tl jahvatatud kaneeli

2 sl suhkrut

1 sl kartuli- või maisitärklist

Lõika puhastatud õunad väikesteks tükkideks, soovi korrel koori enne. Sega läbi ülejäänud täidiseainetega, laota ühtlaselt vormi koogipõhjale ja küpseta ahjus 200 kraadi juures 15 minutit. 

Kate:

4 munavalget

150 g (tuhk)suhkrut

1 sl vanillisuhkrut

Vahusta munavalged kuni tekivad pehmed tipud. Lisa edasi vahustades supilusikatäie kaupa suhkrut kuni moodustub tihke läikiv tugevate tippudega vaht. Laota koogile ja küpseta veel 6-8 minutit kuni beseekiht on pealt kergelt kuldne. Lase jahtuda ja lõika ruutudeks.

Nostalgilised rummikoogid

Nädala selgroog on selleks korraks murtud ja tähistamiseks pakun välja vanad head rummikoogid! Olen viimasel ajal olnud toitude osas üsna nostalgilisel lainel ... Tõeliselt huvitav ja silmaringi avardav on lugeda aastakümneid vanu kokaraamatuid ja (taas)avastada põnevaid toitusid. Päris muljetavaldav on rikkalik roogade ja hoidiste hulk, mida oli võimalik valmistada niivõrd piiratud toiduvalikust, mis Eesti poelettidel pärast teist maailmasõda valitses. Niiet Eesti köögis on peale hakklihakastme ja kruubipudru ohtralt ka muid asju, mis muideks on ka väga maitsvad ;-) :D

Paar nn vanakooli hoidist leiab sel reedel Nädalalõpuleht LP-st, mõned nädalad tagasi aga ilmusid samas lehes kolme nostalgiahõngulise maiuse retseptid, millest ühte nüüd hea meelega jagan. Rummikoogid on juba lapsepõlvest saadik mu lemmikud olnud, aga ise tehtult on need kohe eriti maitsvad! Need on tummised ja mitte liialt magusad, milles on ilmselt üks põhjuseid, miks need paljudele meeldivad ja siiani populaarsed on :)

Valmistasin ekstra gluteenivaba biskviidi, et needki, kes tavaliselt rummikookide puhul vaid silmadega söömisega peavad piirduma, saaksid samuti suu magusaks teha. Loomulikult oli kookide sees päris rumm, mitte essents nagu Nõuka-ajal. Kui biskviiti ei viitsi ise küpsetada, siis osta see poest või kasuta purustatud küpsiseid.

Aega kulub 15 minutit; saab 8 kooki

Vaja läheb:
1 väike biskviit (u 250 g)
3 sl naturaalset kakaopulbrit
3-4 sl rummi
3-5 sl hapukoort
kookoshelbeid või küpsisepuru (soovi korral)
pähkleid, marju, rosinaid, marmelaaditükke või kreemi

Pudista biskviit käte abil peeneks puruks, sega läbi kõigepealt kakaopulbri, siis rummiga. Lisa hapukoort nii palju, et kogu mass kokku hakkaks, ja sega ühtlaseks. 

Vormi käte vahel pallikesed, soovi korral veereta neid küpsisepurus või kookoshelvestes. Vajuta lamedamaks ja lõika kääride või terava noaga külgedesse sälgud. Aseta igaühele keskele pähkel, mari vms.

Biskviit:
3 muna
70 g suhkrut
40 g riisi- ja 30 g maisijahu
1 tl küpsetuspulbrit
1 sl vanillisuhkrut

Aseta munad koos suhkruga kaussi ja vahusta mikseri abil heledaks vahuks. Alusta vahustamist aeglaselt ja lisa kiirust. Sega sõelutud jahud vanillisuhkru ja küpsetuspulbriga ning sega õrnalt spaatliga munavahu hulka. 

Vala tainas 24 cm läbimõõduga lahtikäivasse vormi, mille põhjas on küpsetuspaber, ääred määritud võiga ja jahuga üle puistatud. Küpseta ahjus 180 kraadi juures 20-25 minutit kuni biskviit on pealt kuldpruun, ääred on koogivormi küljest lahti löönud ja sisse torgatud tikk tuleb puhtalt välja. Lase biskviidil vormis 10 minutit taheneda, eemalda vormist ja jäta restile jahtuma. 

Võrumaa maitsed

Foto: Pille Petersoo

Mul oli suur rõõm viibida augusti alguses kaks päeva Võrumaal ja annan mõnest sealsest eriti toredast kohast ka väikese ülevaate. Loomulikult vääriksid kõik need südame ja hingega oma tööd tegevad tootjad, kasvatajad, talunikud jne igaüks eraldi postitust, aga siis võtaks see nädalaid aega. Niigi on juba reisist nädalaid mööda läinud ... Kuid proovin neid edaspidi võimaluste piires ka ükshaaval lähemalt tutvustada kas blogis või leheveergudel :)

Igal juhul käimas on Võrumaa maitsete aasta ja näiteks 16. augustil sai Võru linna keskväljakul mekkida Eesti pikimat (4x1,5 m) ja 106 kg kaaluvat sõira. Selle juustu valmistas Võrumaa Talupidajate Liit (kaubamärgi Uma Mekk eestvedamisel) Võru linna 235. sünnipäeva kingitusena :)

Uma Mekk, kes meid kõigisse neisse imeilusatesse ja maitsvatesse kohtadesse viis, on Võrumaa toiduvõrgustiku koordinaator ja kaubamärk, mida saavad taotleda sealse piirkonna toidutootjad. Eesmärk on tunnustada Võrumaa talunikke jt toidutootjaid. Märki annab välja MTÜ Võrumaa Talupidajate Liit ning selle saanutel on õigus see oma toodetele peale kleepida, niiet jälgige pakendeid ;-)

Ja ütlen kohe ära, et ärge palun pahaks pange - suur osa pilte (kõik need, kus ei ole autorit eraldi ära märgitud), on tehtud mu enda telefoniga. Aga kohapealset ilu ja elamusi ongi raske läbi kaamera edasi anda, niiet elab vast üle ja ongi hea põhjus kohapeale oma silmaga kaema minna ;-) Kuid pildid on palju ilusamad, kui neil peal klikata ja neid suurena vaadata - soovitan seda teha! :)

Valgjärvel asuv Siidrikoda on edukas perefirma, kes teeb nn inglise stiilis siidreid igale maitsele. On nii kuiva kui ka (pool)magusat, vürtsikat jõulusiidrit ja aromaatset madala alkosisaldusega jooki, samuti alkovabasid karboniseeritud õunamahlasid nagu nt Äpu. Suhkrut ei lisata, sest õunad on ju niigi magusad ja neis olev looduslik suhkur tagab käärimise.

Nn Inglise tüüpi siidri valmistamine tähendab, et nn šampanja meetodi olulisemat osa - teist kääritamist pudelis - ei ole. Selle asemel saab siider mulli (ehk süsinikdioksiid lisatakse) roostevabast terasest mahutis.  Klassikalistel (nt Normandia) siidritel aga toimub teine kääritamine pudelis, mille tulemusel tekib süsihappegaas, mis kinnisest pudelist välja ei pääse ja seega tekib joogi sisse mull. 

Minu teada on nad ainus väike siidritootja, kellel on olemas ka ISO sertifikaat. Igal juhul Sidrikoja siidreid, sh neid, mis on ka auhindu saanud, müüakse õnneks päris paljudes poodides ja kindlasti on need pudelid paljudele tuttavad

Foto: Andres Teiss

Kui kõht seal kandis tühjaks läheb, siis üks võimalik toidukoht Hämsa kõrts, mille soe ja särav perenaine Ulvi paneb kõik külalised end oodatuna tundma. Lisaks on ta ka suurepärane kokk. Peamiselt kohalikust toorainest koosnev menüü ajab isegi täis kõhuga vaadates isu peale ja kõik proovitud toidud maitsesid imeliselt. Eriti soovitan nende imemaitsvat jänest, mille liha tuleb kontidelt lahti kahvliga tõmmates, aga ka pildil koos jänesega olev ribi on igati maitsev ja mahlane.

Foto: Andres Teiss

Samuti tasub Hämsa kõrtsis nautida kohalike juustumeistrite valikut murakamoosiga. Kohapeal valmistatakse kaasavõtmiseks karaskit ja suitsuliha.

Maitsva toidu saab alla loputada ümberkaudsete meistrite poolt valmistatud käsitööõlle, -siidri või -veiniga, mis nagu toidudki, on väga taskukoahse hinnaga, eriti kui Tallinnast kohale sõita.

Kolotsi kitsetalu on erakordne, sest tegelikult nad reklaami ei vaja :D Nimelt on nende 40-pealise kitsekarja piimast valminud juust nii populaarne, et nõudlus ületab pakkumist. Kusjuures klientideks on sealjuures Eesti (parimad) restoranid!!! Niiet kui ise sinnakanti satute, siis tasub talust läbi põigata ja uurida, kas õnnestub endale tükike mõnda suurepärast juustu nende sorimendist soetada, kui ei, siis ainus võimalus on mõne söögikoha menüüs seda nautida ... :)

Foto: Andres Teiss

Talu peremees Mart (endine kirurg) töötab välja juusturetseptid ja perenaine Merle (endine velsker) toimetab kitsedega hellitades neid igapäevaselt. Armastus on vastastikune nagu pildiltki näha :)

Foto: Andres Teiss

Kitsed elavad lõbusat elu veetes päevad metsas ja heinamaal maiustades nii puude lehtede, võrsete ja koorega kui ka rohuga - sõltuvalt päevast ja isudest:) Lüpsile tulevad nad vabatahtlikult, kuid kindla sisemise hierarhia alusel. Eesõigus on ikkagi karja juhil ehk kõige targemal, vanemal ja kogenenumal kitsel. Kitsed muideks on väga intelligentsed loomad - näiteks igal ühel on oma nimi, millele ta reageerib. Kitsetalu kodulehel on tsiteeritud Saksa kitsekasvataja Carl Roesche’t: “Kitsed on nagu naised - elegantsed, armastusväärsed ja uudishimuliku ning kalduvad torisema."

Siidrimõisa pop-up kohvik ja suitsusingivabrik Loosi külas jäi meelde imehea värske suitsuliha poolest. Esimene asjana ütles Siidrimõisa peremees, et hoolimata nimest ei ole neil ei siidrit ega mõisa :):):) Tegelikult muidugi on maalilised mõisaköögi varemed, mis ootavad korda tegemist, ning siidritootmiseks valmis koht ja sedamed. Ja roosa grill ;-)

Seni aga saab otse suitsuahjust imelist värsket liha, kohvikust käsitööjäätist ja küpsetisi ning osaleda perenaise keraamikakursustel. Otse ahjust tulnud värskelt lahti lõigatud erinevad lihatükid sulasid suus ja ka aroom oli imeline, niiet käsi ei olnud enam piltide tegemisel hämaras kõige täpsem ... :)

Piusa Ürgoru puhkeküla on maaliline puhtas looduses suurte metsade keskel asuv puhkekompleks, kus kuumast saunast saab otse liivase põhjaga jõkke. Süüa antakse nii hästi, et ka täis kõhuga on raske millestki keelduda :)

Hommikukohvi saab seal näiteks nautida söögimaja äärsel terrassil jõe kaldal

Foto: Mari-Liis Ilover

Külaoru permaaed, mida peab Triinu Guerrin (järgmisel fotol), on Eesti üks suurimaid permakultuurist inspireeritud taluaedu. Olin esmakordselt ühes permakultuuri viljelevas aias ja see oli hästi põnev. Ja väga armas - selline heas mõttes segasumma suvila, kus ohtralt õisi ja isuäratavat värsket kraami (nt tomatid lihtsalt panid suu vett jooksma). Ja igati hariv oli ka, niiet soovitan külastust, mida saab ilusti ette bronnida.

Koos kasvavad lilled, aedviljad ja üridid. Permakultuuri puhul ei kaevata maad ega ole vaja rohida, sest peenrakoht on kaetud põhukihi, hakkpuidu, komposti ja kõige kõdunevaga kuni poole meetri paksuselt. Kõdumaterjaliga kaetud peenarde mullas säilib niiskus ja see on soodne pinnas taimedele kasvamiseks. Seetõttu mulda mitte ei kurnata selle viljelemisega, vaid hoopis rikastatakse. Ideaalis on kõigi taimede seemned oma aiast pärinevad. Triinu rääkis, et ta võtab seemned alati just kõige tugevamalt ja elujõulisemalt taimelt, mitte kiduratelt. Aed asus mitmel tasapinnal, lisaks olid ka kasvuhooned - mõned fotod sellest mitmekesisest ja heas mõttes metsikust ilust on siin

Vastseliina linnus on päris suures osas renoveeritud ja külaskäigu soovitan ette võtta koos kohaliku giidiga, kes värvikast ajaloost aitab paremini aimu saada. Väga armas ja hea auraga (ehk suurepäraste inimestega) koht, kuhu plaanin ise kindlasti tagasi minna. Lisaks saab veel sealses kohvikus ka väga ästi süüa, kiidan nii imehead kukeseenepirukat kui ka pehmet ülimaitsvat seakooti (fotol koos ahjujuurikatega) ja suus sulavat magustoitu pohlade ja samblaga :)

Andri Peedo kitsefarmi soovitan samuti või aluse korral külastada. See igati kaasaegne farm on loodud särasilmse linnast maale kolinud noore pere poolt, pildil perenaine Linda Pajo koos üliarmsa koera ja rahulolevate kitsedega.

Tüüringi tõugu kitsed elavad moodas laudas ja paistavad rõõmsad olevat. Oma meiereis tehakse kitsepiimast jogurtit ja maitsvaid laagerdunud juustusid. Järgmisel pildil on neist kolm (eriti soovitan just valgehallitusjuustu) ja neid on õnneks juba päris paljudes poodides saada, samuti saab osta selle farmi kitsepiima.

Uue-Saaluse veinitalu asub Rõuges imeilusa paisjärve kaldal ja seal ootas meid vihmasadu, kuid ka läbi tugeva vihma (nagu pildidl näha) oli seal tõeliselt maaliline. Bioloogia haridusega pererahvas valmistab veini Eesti kohalikust toorainest alates rabarbrist ja marjadest (sõstrad, astelpaju, pihlakas, vaarikas, aroonia) lõpetades õunte ja ebaküdooniatega. On nii kuivi kui ka magusaid ja kõiki sinna vahele jäävaid veine, samuti vahu- ja hõõgveini. Tooteid näeb siin ja sealt on neid võimalik ka soetada.

Järve kaldal on neil ka suitsusaun, mis isegi veinide etiketile jõudnud

Uue-Saaluse veinitalus on muideks ka Eesti kõrgeim marjaistandus, mis asub 222 m üle merepinna

Lõpetuseks aga üks pildike meie reisiseltskonnast, mis sai samuti tehtud just Uue Saaluse veinitalus, kus päike isegi suvatses korraks välja tulla :)

Foto: Andress Teiss

Aitäh kõigile meie võõrustajatele Võrumaal - kohtume kindlasti varsti jälle! :)

Mandline pohla-õunakook

Olen sel hooajal ehk viimastel nädalatel suve lõpus küpsetanud juba mitmeid õunakooke, mille retseptid ootavad veel väljaannetes ilmumist, kuid see maius siin on üks lihtsamaid. Samas on küpsetis tõeliselt maitsev, sest mandlimekki on omajagu, samuti pohladest ja kodustest õuntest tulenevat magusat tasakaalustavat hapukust. Väike calvados ja kaneel panevad veel I’le täpi peale, niiet julgen soovitada ;-) Ajakulu mandliküllase koogi valmistamiseks on minimaalne - taina saab kokku segada u 10 minuti jooksul ühes kausis, kuid see hõrk maius on mõnusalt mahlane veel mitu päeva.

Kasutan oma aiast korjatud Antonovkaid, mis mõned nädalad tagasi esimeste küpsetiste ajal veel üsna toored olid, ja ühtesid oma lemmikmarju pohli. Palukad näevad minu arvates eriliselt ilusad välja ja neist saab palju superhäid asju! :) Olen pohladest keetnud juba mitu liitrit moosi, lisanud kookidesse ja kindlasti kasutan neid veel, kuniks marju jätkub. Kui on soov mõnda küpsetist või muud maiust (smuuti, marmelaad, pohla-õunamoos jne) poolamarjadega valmistada, siis SIIN on terve hulk erinevaid retsepte.

See suus sulav kook on lisaks heale maitsele ka lihtsmast lihtsam, boonusena gluteenivaba :) Kui soovid aga nisujahu kasutada, siis asenda riisi- ja maisijahu 140 g nisujahuga ning vähenda pisut (u 0,5-1 tl) küpsetuspulbri kogust. Mandlijahu jäta kindlasti tainasse alles, sest see teeb minu arvates iga koogi üliheaks, eriti koos mandlimekki toetavate mandlilaastudega. Nisujahu korral pea veel sedagi meeles, et segamisega tuleb olla eriti ettevaatlik (st palun sega tainast võimalikult vähe ja õrnalt), et gluteeni mitte enne küpsetamist aktiveerida, vaid et kook ikka mõnusalt mahlane ja pehme oleks :)

Vaja läheb:

100 g mandlijahu

70 g maisijahu

70 g riisijahu

3 tl küpsetuspulbrit

140 g suhkrut

2 toasooja muna

2 sl brändit või calvados’d

150 g sulatatud võid

2 keskmist või 3 väiksemat haput õuna (kaal puhastatult 250-300 g)

100 g pohli

1-2 sl kaneelisuhkrut

2 suurt peotäit mandlilaaste

Sega mandlijahu sõelutud maisi- ja riisijahu, küpsetuspulbri ja suhkruga. Lisa munad, alkohol ja pisut jahtunud või ning sega ühtlaseks tainaks. Lisa tükeldatud (u 1 cm või väiksemad tükid) õunad ja pohlad, sega läbi ja vala tainas 24 cm läbimõõduga ümmargusse lahtikäivasse vormi, mille põhjas on küpsetuspaber, ääred määritud võiga ja jahuga üle puistatud. Puista ühtlaselt peale kaneelisuhkur ja mandlilaastud ning küpseta ahjus 170 kraadi juures u 45 minutit kuni sisse torgatud tikk tuleb puhtalt välja. Lase koogil vormis u 15 minutit taheneda ja naudi seejärel kas soojalt või jahtunult. 

Retsept ilmus ka D-kokaraamatus.