Neljapäev, 18. august 2022

Boršisupp on alati hea mõte!



Sel korral ei ole taasiseseisvumispäev kindlasti meist kellelegi sama, mis varasematel aastatel, mil meie armsa Eesti vabadus paistis hoolimata verejanulisest idanaabrist siiski loomulik ja normaalne nähtus. Ilmselt on kõik eestlased nüüdseks aru saanud, kui õhkõrn iseseisvus siiski on ja kui palju peaks tegelikult meist igaüks panustama, et seda hoida. 

Kui ma mõtlesin selleks nädalavahetuseks sobivate uute retseptide peale, siis tundus boršisupp eriti hästi sobivat. Esiteks on hetkel valmis kõik värske kraam, mis selleks supiks vajalik on. Minu jaoks seostubki borš just suvega, sest maal vanaema juures sai seda põllult kasvavatest aedviljadest tehtud ja see viis keele alla. Lapsepõlves oli borš mu lemmiksupp, ja on siiani üks neist toitudest, mida palavalt armastan. Teiseks on aga borši retsepti avaldamine just Eesti taasisesevumispäeval seotud austusavaldusega Ukrainale, kust see imeline supp pärit on. 

Ukrainas keedetakse muidugi tuhandeid erinevaid borši variante, sest igal piirkonnal ja majapidamisel on oma retsept. Riigi idaosas valmistatakse erinevaid borše kalaga, Poltava piirkonnas kanaga, Karpaatidest pärinevas sakarpazky boršis on aga kartulid asendatud hapukapsa ja aedubadega. Lisaks piirkonnale varieerub borši sisu ka vastavalt aastaajale ja hooajalistele köögiviljadele. Kevadel saab kasutada noori peedilehti ja hapuoblikat, suvel porgandit, rohelisi ube ja tomatit, sügisel aga seeni, kapsast ja juurvilju. 

Borši valmistati Ukrainas algselt üldsegi metsikute taimede ja kaeraga ning peet on saanud borši lahutamatukse osaks alles hiljem. Peeti ei ole sees vaid üksikutes borši variantides, näiteks rohelises boršis, mida valmistatakse hapuoblikatega. Peet on juba sajandeid vaieldamtult Ukraina köögiviljakuniganna. Ukrainas ei ole vist kodu- ega suvilaaeda, kus seda juurvilja ei kasvatataks. Peete täidetakse, püreestatakse, riivitakse salatite jaoks ja küpsetatakse ning kasutatakse väga paljudes erinevates roogades, eriti sageli koos mädarõika, juustu ja Kreeka pähklitega. Ilmselt ei leidu Ukrainas ka zakuska valikut ilma, et selles leiduks mõnda peediga rooga, näiteks marineeritud kurgi, ubade või õuntega või mõne liharoa lisandina. Ja ilmselt iga ukrainlase kapis ja keldris leidub purgike marineeritud peete.

Kuldreegel on, et peeti tuleb küpsetada teistest aedviljadest eraldi. Peeti küpsetatakse ja keedetakse alati koos koorega. 

Peedilehti kasutatakse samuti laialdaselt, näiteks suppides, pirukates või hoopis liha ja riisiga rullides. Sarnaselt Kreeka köögis tuntud viinamarjalehtedesse keeratud dolmadega, valmistatakse Ukrainas peedilehtedega erinevate täidistega maitsvaid rulle. Peedilehed tuleks enne söömist puljongis blanšeerida. 

See borši retsept ei kandideeri kuidagi autentsusele, vaid on pigem kodune eestindatud variant. Õige borši sisse käib alati ka laagerdunud pekk ning parim viis riivitud peet supile lisada on see enne peki ja äädikaga pannil õlis läbi küpsetada. Lisaks kuuluvad borši supi juurde kohevad pärmitainast saiakesed pampuškad (pampushky) ning hakitud küüslaugu, peterselli, soola ja õliga tehtud kaste. 

Tegelikult sobib kontide asemel suurepäraselt ka kondita liha (nt veise kintsu- või rinnakuliha), kuid viimase puhul (näiteks poole kilone tükk) võib puljongi keemise aeg olla isegi u 8 tundi. Ukraina retseptides olen näinud, et erimevaid lihasid ka kombineeritakse. Lisaks sea- ja veiselihale võivad olla (ühes supis) kasutusel ka lamba- ja kanatükid. 

Borši puhul on oluline just kerge magusus ja hape ning nende tasakaal. Eelistan mahedamaid äädikaid lisada, aga tegelikult loomulikult on originaalis tavaline lauaäädikas ja seda võib loomulikult kasutada, kuid sel juhul piisab ühest supilusikatäiest.

Puljong:
u 1 kg veise- või searaguud (konte) või ribisid
1 keskmine sibul
1 varsseller
3 loorberilehte
10-15 musta pipra tera
1 tl soola

Aseta kondid külma veega potti. Lase veel keema tõusta ja keeda paar minutit. Kurna kondid sõelal ja loputa veega korralikult läbi. Pese pott puhtaks. 

Aseta puhtasse potti tagasi kondid, lisa kooritud ja sektoriteks lõigatud sibul, 2-3 cm juppideks lõigatud varsseller, loorberilehed ja pipraterad. Lisa potti u 3 l külma vett ja lase sel keema tõusta. 

Keera kuumust vähemaks ja jäta puljong madalale kuumusele keema nii, et vesi õrnalt podiseks. Puljong on valmis siis, kui liha kontidel on nii pehme, et seda on kerge eemaldada. Kulub u 2h. Keemise ajal eemalda kulbiga tekkinud vahtu. Kurna puljong ja eemalda liha kontide küljest.

Supp:
1 keskmine sibul
2 keskmist porgandit
2-3 küüslauguküünt
õli praadimiseks
2 sl tomatipastat
1 väike varajane kapsas (max 500 g)
3-4 keskmist kartulit
400 g riivitud keedetud peeti
1-2 sl õuna või valge veini äädikat
1 sl suhkrut
1 tl soola
1 purk (400 g) punaseid ube (soovi korral)

Serveerimiseks:
värskelt jahvatatud musta pipart
paksu hapukoort
hakitud lehtpeterselli, rohelist sibulat või tilli

Haki sibul ja küüslauk peeneks ning lõika porgand õhukesteks viiludeks. Kuumuta pannil õli ja prae selles madalal kuumusel aedvilju u 8 minutit kuni sibul hakkab klaasjaks muutuma. Lisa tomatipasta ja prae segades veel mõni minut. 

Vala potti puljong, lisa kontidelt eemaldatud liha ja lase keema tõusta. Lõika kapsas peeneteks ribadeks ja kooritud kartulid u 1 cm kuubikuteks. Lisa mõlemad supile ja lase madalal tulel õrnalt podisedes keeda kuni kartul on pehme (kulub u 20 minutit). Lisa potti peet, suhkur, sool ja äädikas ning lase veel u 5 minutit keeda. 

Lisa vajadusel supile veel soola. Soovi korral lisa ka nõrutatud ja jooksva vee all külma veega läbi loputatud punased oad. 

Serveerimisel jahvata peale musta pipart, paku kõrvale hapukoort ja puista peale meelepärast hakitud maitserohelist. 


Retsept ilmus mõned kuud tagasi siin

    Teisipäev, 16. august 2022

    Virsiku-mandli galett


    Vabakujulisi muretaina pirukaid ehk galette'e on kerge valmistada, sest pole vaja vaeva näha taina vormi sobitamisega ega eelküpsetamisega. Rulli tainas lihtsalt lahti, laota sellele täidis ja tõsta taina ääred kõige peale. Seejärel lükka pirukas ahju ja mõne aja pärast saad juba ahjusooja maiust nautida :) Seepärast mulle ka väga meeldib selliseid mõnusalt rustikaalseid galette küpsetada, et ajakulu ja vaev on väike, samas tulemus on reeglina imemaitsev. Mu kokaraamatutes on küll mitmeid vabakujulisi kooke, kuid blogis on neid millegipärast ainult kolm: ploomide ja mandlitega, tomati ja fetaga (mu ema lemmik!) ning spinati, feta ja munadega rukkijahust küpsetis. Nüüd siis jõuab siia mu kõige uuem virsikute või nektariinidega (kumba parajasti saada on) ja pehme mandlitäidisega pirukas, mida võid valmistada loomulikult ka ploomide, aprikooside või õuntega. 

    See küpsetis on väga maitsev nii ahjusoojalt kui ka jahtunult. Sooja piruka peale on ideaalne vanillijäätis, muidu aga soovitan juurde sobitada vanillikreemi või -kastet. Kuid samas pole neid lisandeid otseselt vaja - see on tõesti ka niisama hea! :)

    Kui aga on soov teiste inimeste valmistatud küpsetisi nautida, siis soovitan seada sammud (no pigem küll muidugi liiklusvahend, arvestades selle asukohta Türil) eriti armsa pererahvaga stiilsesse kohvikusse Ajatu, millest kirjutasin reedel siin. Keda aga huvitavad nn nostalgilised küpsetised, siis soovitan lugeda sel neljapäeval ajalehe Postimees Maa-Elu, kus ma kirjutan Napoleoni tordist ja jagan oma napooleoni retsepti. Reedel on aga Nädalalõpuleht LP toiduosas trühvlitordi tegemise õpetus :)


    Tainas:
    200 g jahu
    30 g suhkrut
    0,5 tl soola
    125 g külma võid
    1 sl õunaäädikat

    Aseta jahu koos suhkru ja soolaga kaussi ja sega ühtlaseks. Lõika või kuubikuteks, lisa jahule ja haki noaga ühtlaseks tainaks. Võid taina kokku segada ka köögikombainis. Ära tainast üle sega, sest mõned suuremad võitükid taina sees on ok. Lisa äädikas ja 2 sl jääkülma vett ning mätsi tainas ühtlaseks palliks, kuid ole siingi ettevaatlik - pigem töötle tainast vähem kui rohkem. Keera tainapall kilesse, pressi lapikuks ja aseta pooleks tunniks külmkappi. 

    Täidis:
    80 g mandlilaastusid
    50 g suhkrut
    50 g külma võid
    1 munakollane
    1 sl hapukoort
    5-6 küpset virsikut või nektariini
    1 sl jahu

    Kate:
    1 muna
    sorts piima 
    paar peotäit mandlilaaste
    tuhksuhkrut (soovi korral)

    Aseta mandlilaastud köögikombaini ja töötle ühtlaseks puruks. Lisa suhkur ja või ning töötle ühtlaseks, seejärel lisa munakollane ja hapukoor ning sega läbi. Lõika virsikud või nektariinid pooleks, eemalda kivi ja lõika need viiludeks. Aseta puuviljad kaussi ja sega jahuga läbi. 

    Rulli tainas jahusel pinnal u 30 cm läbimõõduga ringiks ja tõsta seejärel küpsetuspaberiga kaetud ahjuplaadile. Laota mandlitäidis ühtlaselt tainale jättes äärtest 4 cm vabaks. Aseta nekatriinid või virsikud täidisele ja voldi taina äär kõige peale. 

    Klopi muna kergelt lahti, sega piimaga läbi ja määri sellega taina ääred. Puista äärtele peotäis mandlilaaste. Aseta pirukas võimalusel veel 15 minutiks külmkappi. 

    Küpseta pirukat 180-kraadises ahjus u 45 minutit kuni piruka ääred on krõbedad ja kuldsed. Puista peale peotäis mandlilaaste. 

    Lase pirukal u 10 minutit plaadil taheneda ja libista seejärel restile jahtuma, et põhja alla kondensvedelikku ei tekiks. Serveerimisel sõelu soovi korral tuhksuhkrut peale. 


    Retsept ilmus mõned nädalad tagasi siin



    Esmaspäev, 15. august 2022

    Vaarika-tikrismuuti


    Mina tegin seda smuutit eelmisel suvel korduvalt koduaias leiduvatest värsketest tikritest, mida eelmisel aastal oli nii palju, et sain mitu karpi ka sügavkülma panna. Sel aastal on aga karusmarju paraku nii vähe, et ei jätku õieti söömisekski :( Kusjuures, alles eelmisel aastal taipasin esmakordselt tikreid sügavkülma varuda ja minu arvates saab neist ka talvel imehea smuuti. 

    Kirjutasin tkritest eelmisel suvel lähemalt siin. Tikker ehk aed-karusmari (Ribes uva-crispa L.), mida maailmas on üle 1000 suureviljalise kultuursordi, on suhteliselt noor kultuurtaim, mida antiikajal ei tuntud. Alles 12. sajandi alguses Prantsuse kirikuraamatutes esmakordselt mainitud marjapõõsaid kasvatati algselt kloostri- ja aadlike aedades. Ladina keelest on tulnud nimetus uva crispa - karune mari - kuigi tegelikult ei ole kõik tikrisordid üldse karvased, vaid hoopis paljad. Karusmarju võib olla värvuselt kollaseid, rohelisi või lillakaspunaseid; kuju poolest aga võivad need olla kerajad, munajad või piklikud. Toiduks soovitatakse kasutada eelkõige punaseid marju, kuna need on õhukese kestaga ja neil on viinamarjadega sarnane mahemagus maitse. Kollased tikrid on samuti üsna magusad, kuid rohelised hapud. Huvitav on see, et ühe põõsa küljes olevad marjad ei ole ühesuguse magususe ega hapususega.

    17. sajandil mainiti karusmarja juba kui ravimtaime, kusjuures tervendamiseks kasutati lisaks viljadele ja lehti. Rahvameditsiinis on karusmarju soovitatud tarvitada värskelt või mahlana kõhukinnisuse, sooltetegevuse loiduse, ainevahetushäirete ja rasvumise korral. Tikrite pikaajalisel söömisel aga suurenevat vere hemoglobiinisisaldus. Vähese fruktoosisisalduse ja veresuhkru taset alandavate ühendite tõttu soovitatakse neid marju tänapäeval aga diabeeti põdevatele inimestele, samuti kiidetakse tikrites olevate bioflavonoidide põletikuvastast toimet. 

    Smuuti jaoks läheb vaja:
    3,5 dl maitsestamata jogurtit või keefiri
    2 suurt küpset banaani
    200 g tikreid
    100 g vaarikaid
    1-2 sl linaseemneid, kamajahu või kaerakliisid (soovi korral)

    Vala keefir või jogurt kannmikserisse. Lisa kooritud ja tükeldatud banaanid ja marjad, soovi korral ka linaseemned ning töötle ühtlaseks massiks. Vala klaasidesse ja naudi!


    Retsept ilmus eelmisel suvel siin

    Neljapäev, 4. august 2022

    Suviste marjadega sidrunikook



    See on üks mõnusalt hapu-magus (just nimelt "hapu" mitte tavapäraselt "hapukas") kook kreemja sidrunitäidise ja muretainast põhjaga, millele marjad särtsu lisavad. Et ma küpsetasin just napooleonikooki (vahele tegin selle keedukreemi) ja pavlovat sidrunikreemiga, siis võin kätt südamele pannes kinnitada, et see kook siin on absoluutselt 🤣  kindlasti lihtne! Põhja saad vaid mõne minutiga köögikombainis valmis teha, täidis aga valmib mikserit kasutades peaaegu sama kiirelt. Muu aeg kulub juba ahjus küpsemisele, kuid samal ajal on ju võimalik muid asju teha. Sidrunitest mahla kätte saamine võib olla ka muidugi challenge, aga kui sul on normaalne sidrunipress (ma ise kasutan Fiskarsi oma), siis tegelikult käib see päris kiirelt (sidrunite pressimiseks ja koore riivimiseks mul kindlasti üle 10 minuti ei kulunud, pigem läks vähem aega). 

    Gluteenivaba koogi jaoks kasutasin riisi- ja maisijahu segu nii põhjas kui ka täidises. Küpsetuspulbrit ma jahu hulka ei seganud, kuid soovi korral võid seda teha, et asendada puuduvat gluteeni ja parandada siduvust. Põhjale lisa 1 tl; täidisele 0,5 tl.

    Põhi:
    160 g jahu
    100 g külma võid
    50 g suhkrut
    näpuotsatäis soola
    1 sl piima

    Aseta sõelutud jahu, suhkur, sool ja tükeldatud või köögikombaini ning töötle riivsaia meenutavaks puruks. Lisa piim ning töötle kiirelt ühtlaseks tainaks (kulub vaid mõni sekund). Tõsta tainas u 20X20 cm neljakandilisse vormi, mis on kaetud eelnevalt küpsetuspaberiga, ning vajuta supilusika tagumise küljega ühtlaseks. 

    Küpseta ahjus 190 kraadi juures 20 minutit kuni põhi on kuldpruun. Võta vorm ahjust ja alanda kuumus 180 kraadini. 

    Täidis:
    4 toasooja muna
    280 g suhkrut
    4 sidruni peenelt riivitud koor ja mahl
    120 g jahu
    150 g vaarikaid, mustikaid, musti sõstraid vm meelepäraseid marju

    Vahusta munad suhkru, sidrunimahla ja -koorega heledaks kohevaks vahuks, seejärel lisa edasi vahustades jahu. Laota segu eelküpsetatud põhjale ja puista peale u 100 g marju. 

    Küpseta ahjus 20-25 minutit kuni täidis on tahenenud. Lase koogil vormis jahtuda ja lõika ruutudeks. Kaunista ülejäänud marjadega. Hoia kooki külmkapis.


    Retsept ilmus ka D-kokaraamatus

    Teisipäev, 2. august 2022

    Tikritest saab imehea moosi!

    Põhjamaade viinamarjaks ristitud tikrites on ohtralt pektiini ja teisi kiudaineid (3,4 g 100 g kohta),  mis teeb sellest suurepärase hoidisematerjali. Karusmarjadest moosi keetsin esmakordselt alles eelmisel aastal, sest põõsad olid viljade alla lookas. Kui aga sel suvel poleks nii vähe neid marju, teeksin tikrikeedist kindlasti uuesti, sest minu arvates on see tõeliselt hea!

    Vitamiinidest on tikrites rohkelt karotiini (174 mg) ja C-vitamiini (32 g), kuid leidub ka P-vitamiini ja B-rühma vitamiine. Mineraalainetest on enim magneesiumi, kaaliumi, fosforit ja kaltsiumi, samuti defitsiitseid raua- ja vaseühendeid. Kalorivaesed karusmarjad (100 g kohta vaid 40 kcal) sisaldavad suhkruid vaid 8-13% ja orgaanilisi happeid 2%. Merivaikhappel on väidetavalt ainevahetust kiirendav toime, seega sobib tikker ideaalselt kehakaalu vähendamisekski. 

    Kuigi väidetakse, et karusmarja toitaine sisaldus ei vähene oluliselt kuumutamisel, on siiski parim viis nende säilitamiseks sügavkülmutamine. Tikrid säilitavad ka külmunult nii maitse kui ka aroomi üllatavalt hästi. 

    Tikreid võib kasutada nii erinevates küpsetistes (keeksid, koogid, muffinid), hoidistes (moos, tšatni, kompott) ja magustoitudes (tarretis, kissell) kui ka soolastes toitudes (salatis, prae lisandina, võileiva- või foccaccia kattes). Lisaks sobib tikker suurepäraselt smuuti sisse. See mandlitäidisega karusmarjakook on aga suisa üks mu suviseid lemmikuid, mida soovitan proovida!


    Moosile lisa suhkrut vastavalt oma maitse-eelistustele ja tikri sordile. Minu keedis valmis küll rohelistest koduaia karusmarjadest, mis on üsna hapud, kuid kuna ma armastan pigem mitte liiga magusaid moose, siis lisasin suhkrut suhteliselt mõõdukalt (moosi kohta on see pigem vähe). Seda on siiski päris palju (võrreldes näiteks muude moosidega, mida keedan), kui kuna lisaks hapudele marjadele on sees ka terve sidruni mahl, siis ei tasu suhkruga siiski ülemäära koonerdada, sest moos peaks ikkagi olema magus. Sidruni lisamine ei ole küll otseselt vajalik, kuid samas aitab pektiini aktiveerida, mis aitab omakorda moosi paksendada, mistõttu mina lisan seda päris sageli erinevatele keedistele.

    Kui soovid moosile maitsenüansse lisada, siis soovitan eelkõige kaneeli, kardemoni, vanilli või ingverit. Samuti võib valada sisse sortsu konjakit või brändit. 

    Kui kasutad moosisuhkrut, siis toimi täpselt retseptis ette nähtud juhiste kohaselt. Moosisuhkur sisaldab pektiini, mistõttu ei tohi teda liigselt kuumutada. 10-15 minutit õrnalt podisedes keemist on täpselt paras aeg. Moosisuhkruga valmistatud moos on küll alguses üsna vedel, kuid juba järgmiseks hommikuks on tegemist paksu keedisega, mis püsib ilusti lusika peal. 

    Kui soovid aga tavalist suhkrut kasutada, siis lisa see kohe koos tikritega potti. Samuti soovitan siis suhkru kogust suurendada, et moos ikka piisavalt pakseneks. 

    Vaja läheb:
    1 kg tikreid
    1 suure sidruni mahl
    400 g moosisuhkrut

    Puhasta tikrid ning aseta need koos sidrunimahla ja 1 dl veega potti. Lase keema tõusta, keera kuumust pisut vähemaks ja lase madalal tulel õrnalt mullitades 15-20 minutit keeda kuni marjad on lagunenud ja pehmed. Sega poti sisu aeg-ajalt keetmise ajal. Kui tekib vaht, siis eemalda see vahukulbiga.

    Püreesta marjad köögikombainis või saumikseriga. Soovi korral võid saadud massi läbi sõela ajada. Lisa tikripüreele suhkur, aseta pott pliidile ja lase uuesti keema tõusta. Keeda madalal kuumusel nii, et poti sisu keeb õrnalt mullitades ehk nö podisedes 10-15 minutit. 

    Lase moosil u 10 minutit pärast keetmist kaane all seista ja tõsta või vala seejärel steriliseeritud purkidesse. Kaaneta purgid koheselt puhaste kaantega (soovitav on neid vähemalt 5 minutit keevas vees hoida). 

    Kolmapäev, 27. juuli 2022

    Kartuli-seene panniroog



    Viimaste nädalate vihmad on loodusele hästi mõjunud ja õnneks on kukeseeni rikkalikult saada. Olen juba teinud nendega nii kastet kui ka pirukat, kuid ka paar uut kukeseentega retsepti on sel reedel Nädalalõpuleht LP-s ilmumas. Seni aga tasub blogis ideede saamiseks ringi kiigata, sest (kuke)seentega retsepte on siin ikka omajagu olemas (saab seentega pastat, pitsat, risotot, pirukat jne jne). Kuigi ma armastan ka erinevaid riisikaid ja puravikke, siis kõige lihtsam on tavaliselt kukeseentega, sest neid lisaks muudele headele omadusetle müüakse poes ja turul, samas kui teisi seeni näeb müügilettidel pigem harva. 

    Minu arvates on ka see panniroog siin eriti hea just kukeseentega. Kunagi ühest välismaisest toiduajakirjast leitud retseptist, mida olen vastavalt oma maitsemeelele kohandanud, on saanud sügisene ja suvine lemmik. Kogu hõrk roog valmib vaid ühel pannil ning eriti mugavalt - tuleb vaid küpsemise järjekorras asju juurde lisada. 

    Kui seened vajavad kupatamist, siis kindlasti tee seda. Pannile saab ilma eelnevalt keetmata lisada vaid selliseid seeni, mille puhul pole eelnev töötlemine vajalik, näiteks erinevat liiki kukeseeni, puravikke, šampinjone. Küll aga lisa juba keedetud seened lõpuosas koos spinati ja juustuga, sest eraldi küpsemist need ei vaja.

    Vaja läheb:
    u 0,5 kg kartuleid
    soola
    tšillihelbeid
    1-2 sl õli
    200-300 g seeni
    1 suurem küüslauguküüs
    100 g väikseid spinatilehti
    u 50 g riivitud tugevamaitselist kõvemat juustu
    2 muna
    (värskelt jahvatatud) pipart (soovi korral)

    Lõika kartulid u 2 cm suurusteks tükkideks, aseta pannile, maitsesta soola ja tšillihelvestega ning nirista peale õli. Küpseta ahjus 220 kraadi juures 10-15 minutit.

    Lõika seened tükkideks ja haki küüslauk peeneks ning sega need kartulite hulka. Vajadusel nirista veel pisut õli juurde. Küpseta ahjus veel 10 minutit kuni kartul on peaaegu pehme. 

    Võta pann ahjust ning sega spinat kartulite ja seentega läbi. Kui spinat on närbunud, sega hulka riivitud juust. Tee pannil olevasse rooga kaks auku ja löö nendesse munad. Maistesta panni sisu soovi korral veel soolaga ja jahvata peale pipart. Küpseta ahus u 6 minutit kuni munavalge on läbi küpsenud (kollane võiks jääda vedel). Serveeri kohe, sest see toit on parim soojalt. 

      Neljapäev, 21. juuli 2022

      Kahe juustuga suvikõrvitsa "lasanje"


      Sain eile oma aiast esimese täitsa normaalse suurusega suvikõrvitsa ning plaanin sellega suviselt kerget feta ja tomatiga salatit teha. Tsukiini on mul suviti muidu enamasti peaaegu igapäevaselt köögis kasutusel, mida on näha ka aastate jooksul blogisse kogunenud retseptide hulgast :) Sel aastal on tsukiinid meie aias aga veel väikesed ja tavapärast "suvikõrvitsa uputust" pole siiani tekkinud, kuid küll see on peagi käes, nii et aeg vaikselt sättima hakata ;-)

      Seda lasanjesarnast kihilist rooga tegin eelmisel suvel mitmeid kordi, sest see on piisavalt lihtne ega nõua palju aega, samas aga olid kiidusõnad alati garanteeritud. Mulle endale maitseb see muidugi ka:) Kindlasti küpsetan seda suvikõrvitsaga vormi selle suve jooksulgi korduvalt, sest seda maitsvat rooga on igati sobilik külalistele pakkuda ning see sobib väga hästi ka veiniga kokku :)

      Hakkliha tasub võtta pigem väherasvasem, et see vorm liiga rasvaseks ei läheks. Tomatikaste võib olla meelepärane tomatibaasil pastakaste, neid on poes väga palju erinevaid saada. 

      Vaja läheb:
      2 keskmist suvikõrvitsat (kaal kokku 500-600 g)
      soola
      3 keskmist küüslauguküünt
      300 g veisehakkliha (vm meelepärast hakkliha)
      värskelt jahvatatud musta pipart
      1 sl (kuivatatud) punet
      u 400 g (1 purk) tomatikastet
      150-200 g kõva tugevamaitselist juustu (nt Parmesan või mõni selle kodumaine analoog, Grana Padano vmt)
      125-250 g (1-2 palli) mozzarella-juustu
      paar peotäit värsket basiilikut

      Lõika suvikõrvitsad terava noaga pikuti õhukesteks (3-4 mm paksusteks) viiludeks. Aseta need kahekordsele majapidamispaberile, puista peale peensoola ja lase u 20 minutit seista. Kuivata majapidamispaberiga välja tulnud vedelik pealt ära.

      Haki küüslauk peeneks ja prae pannil koos hakklihaga läbi. Maitsesta soola, pipra ja punega. Lisa tomatikaste ning lase madalal tulel u 15 minutit küpseda.

      Riivi kõva juust ja rebi nõrutatud mozzarella tükkideks. Haki peotäis basiilikulehti väiksemaks.

      Võta u 20X20 cm neljakandiline vorm ja kata see kolmandiku hakkliha-tomatikastmega. Laota sellele ühtlaselt suvikõrvitsaviilud ja puista peale kolmandik nii riivitud kui ka rebitud juustust. Seejärel aseta uuesti peale suvikõrvitsaviilud, sellele teine kolmandik hakklihakastmest ja peotäis hakitud basiilikut ning kolmandik kummastki juustust. Sellele omakorda lao viimane kolmandik suvikõrvitsaviile, laota järele jäänud hakkliha-tomatikaste ja puista ühtlaselt viimane kolmandik juustusid. 

      Küpseta ahjus 190 kraadi juures u 40 minutit kuni suvikõrvits on pehme ja vorm pealt pruunistunud. Võta ahjust, lase u 15 minutit taheneda, puista peale peotäis basiilikulehti ja tõsta lusikaga meelepärased portsud. 


        Teisipäev, 19. juuli 2022

        Värske kapsa supp


        Värske kapsa supp maitseb eriti hea suvel, kui kõik komponendid on värskemast värskemad, äsja valmis saanud toitainete- ja maitserikkad noored viljad. Porgand on magus, kapsas erkroheline ja mahlane ning kartul nii õrna koorega, et seda ei ole vaja isegi eemaldada. Kõik köögiviljad tuleks lisada supile valmimise järjekorras, et ükski ei jääks tooreks ega kõvaks, kuid samas ei keeks liialt pehmeks ega lödiks.

        Värske kapsa supi jaoks saab keeta puljongi ise kasutades kondiga liha (nt searibid, kanakintsud), kuid see siin on kiire suvine variant hakklihaga. Hakklihast võid teha frikadellid - sel juhul toimi kõige muu osas vastavalt retseptile, kuid hakklihast pallid lisa alles koos kartuliga. 

        Puljongitest sobib minu arvates eriti hästi veiseliha puljong, kuid ka aedvilja- ja kanapuljongid on head. Lisada võib teisigi aedvilju, näiteks varssellerit (lõika õhukesteks viiludeks ning lisa potti koos sibula ja porgandiga), lillkapsast (lõika õisikuteks ja lisa koos kartuliga), suvikõrvitsat (lõika u 1 cm kuubikuteks ja lisa mõni minut enne supi valmimist).

        Kellele meeldib nö koorene supp, võib panna paki või kaks sulatatud juustu supi sisse või pakkuda juurde hapukoort.

        1 väiksem sibul
        3 keskmist noort porgandit
        õli praadimiseks
        300 g (1 pakk) veisehakkliha
        2 l (või rohkem) meelepärast puljongit
        1 väike (u 500 g) noor kapsas
        3 suurt kartulit
        soola (soovi korral)
        peotäis hakitud tilli
        värskelt jahvatatud musta pipart 

        Haki sibul peeneks ja lõika porgandid õhukesteks ratasteks. Kuumuta suure poti põhjas paar supilusikatäit õli ning prae madalal kuumusel sibulat ja porgandit, kuni sibul on klaasjas (kulub u 10 minutit). Lisa hakkliha, keera kuumust kõvemaks (võiks olla veidi üle keskmise) ning prae poti sisu segades mõned minutid.

        Lisa potti puljong ja õhukesteks ribadeks lõigatud kapsas. Lase keema tõusta ja keeda madalal kuumusel u 10 minutit. Seejärel lisa u 1 cm kuubikuteks lõigatud kartul ja keeda veel u 10 minutit kuni kartul on pehme. 

        Lisa supile soovi korral soola. Puista peale hakitud till ja jahvata pipart ning naudi. 

          Reede, 15. juuli 2022

          Maasikate ja karamellise kohupiimakreemiga rullbiskviit


          Rullbiskviiti valmistada ei ole üldse keeruline ja see käib ka hästi kiirelt, vaid tahenemiseks on aega vaja. Kusjuures, kolmapäeva õhtul kuulsin ühe sõbra käest, kes pmst peaaegu üldse ei küpseta, kuidas ta on rullbiskviiti juba mitu korda teinud ja see on iga kord õnnestunud. Kui aga rullbiskviidi küpsetamine sind veidi ärevaks teeb, siis panin igaks juhuks alla kirja detailse(ma) õpetuse, mis aitab ideaalse tulemuse saamisele kaasa. 

          Blogis on mul siiani ainult üks rullbiskviit ja see on üldse ilma jahuta ja šokolaadiga. See praegune siin on aga täitsa klassikaline nisujahust biskviit, mida on lihtne valmistada. 

          Tänases Nädalalõpuleht LP-s olen juba hoidistamise lainel. Praegu on see imeline aeg aastas, kus saab erinevaid köögivilju ja marju värskena, nii et panin mõned neist purki külmemaks ajaks tallele. Jagan nii oma boršipõhja kui ka klassikalise maasikamoosi retsepti, lisaks panin krija ka selle, kuidas teha seda imehead suppi ehk kuidas lisaks nn põhjale ka puljong ise valmis keeta :) 


          Rullbiskviit on suurepärane nii samal päeval kui ka siis, kui see on saanud üleöö külmas seista. Kaunistamiseks sobivad lisaks tuhksuhkrule ka mandlilaastud, maasikad, piparmündi- ja melissilehed ning erinevad söödavad õied. 

          Kui maasikaaeg saab läbi, saad rullbiskviiti valmistada vaarikate, mustikate või sõstardega. Karamellikreemi võid asendada ka teise paki kohupiima või vahukoorega, kuid lisa siis veidi (2-3 sl) suhkrut.

          Biskviit:
          4 suurt muna
          2 dl jahu
          2 dl suhkrut
          näpuotsatäis soola
          peotäis mandlilaaste 

          Vahusta munad suhkruga. Lisa sõelutud jahu ja sool ning sega õrnalt läbi. Laota tainas küpsetuspaberiga kaetud ahjuplaadile ja küpseta 200-kraadises ahjus 8-10 minutit kuni biskviit on pealt kuldpruun ja läbi küpsenud. 

          Puista teisele küpsetuspaberile mandlilaastud ja kummuta soe biskviit selle peale. Eemalda koheselt biskviidi küljest küpsetuspaber, millega biskviit ahjus küpses, ja keera koos alumise paberiga rulli. Lase biskviidil täielikult jahtuda. 

          Täidis:
          200 g (1 pakk)vanillimaitselist kohupiima
          u 200 g toasooja karamelliseeritud kondenspiima
          2 dl (1 pakk) vahukoort
          200-300 g maasikaid

          Sega kohupiim keedetud kondenspiimaga enm-vähem ühtlaseks (see on igati ok, kui karamellikreem jääb veidi tükiliseks). Vahusta vahukoor tugevks vahuks ja sega see õrnalt karamellikreemi hulka. Rulli jahtunud biskviit lahti ja laota kreem biskviidile. 

          Lõika maasikad väikesteks tükkideks ja puista kreemi peale. Keera biskviit paberi abil rulli ja aseta vähemalt kolmeks tunniks külmkappi tahenema. 

          Kaunistamiseks võid soovi korral tuhksuhkrut peale sõeluda.


          Retsept ilmus paar nädalat tagasi siin

          Teisipäev, 12. juuli 2022

          Klassikaline pesto basiilikust ja pesto valmistamise nipid



          Pesto on üks neid asju, mis on just värskelt ise tehtuna imemaitsev! Seetõttu soovitan seda tungivalt mitte poest osta, vaid alati ise valmistada, sest ajakulu on väike, samas aga kvaliteedi ja maitse vahe väga suur. Klassikaline basiilikupesto on aromaatne ja maitsev, kuid tegelikult võid lisaks basiilikule või suisa selle asemel kasutada erinevaid rohelisi lehti. Kevadel sobivad pestosse ülihästi noored umbrohulehed (naat, võilill jt), samuti karulauk, kuid suvel või kasutada põhimõtteliselt peaaegu kõike söödavat rohelist (erinevaid umbrohtusid, maltsasid jmt), mis süüa kõlbavad ja mida aiast leiad. Üldreegel on, et kui on roheline, mida saab kasutada salatites, siis seda võib lisada ka pestosse. Seega saad pestosse panna näiteks lehtpeterselli, tilli, lehtkapsast, koriandrit, põldvõõrkapsast ehk rukolat, murulauku. Tugevamamaitselisi taimi soovitaks pigem segada teiste roheliste lehtedega, näiteks koriander või estragon üksi võib liiga vängeks osutuda ka selle maitseaine andunud austajatele. 

          Seedermänni seemnete ja piiniapähklite asemel võib vabalt kasutada ka tagasihoidlikuma hinnalipikuga pähkleid ja seemneid. Sobivad nii sarapuu-, Kreeka, India ja pekaanipähklid kui ka kõrvitsa- ja päevalilleseemned, mandlitest rääkimata. Neid võib nii eelnevalt röstida, kui ka niisama lisada. Kui kuival pannil kuumutamine võimeldab pähklist maitset, siis röstimata kujul lisamine annab kreemjama konsistentsi. 

          Eeltoodu kehtib ka juustude kohta. Kui parmesan ja Pecorino on liiga kallihinnalised, kasuta mõnda kodumaist laagerdunud tugevamaitselist juustu. 

          Kõigi kiireim ja lihtsaim viis pestot valmistada on köögikombaini abil, kuid parima tekstuuri saab ikka hakkides ja uhmrit kasutades. Köögikombaini kasutades soovitan lisada seemned või pähklid lõpupoole, et need liiga puruks ega õliseks ei muutuks ning juustu ikkagi käsitsi riivida ja lõpus sisse segada. Pesto ei pea olema ühtlane püree, vaid - vastupidi - õige pesto on kergelt tükiline. 

          Pestot tasub hoida õhukindlalt suletud anumas külmkapis umbes nädala. Kuigi see loomulikult säilib kauem, siis peab siiski arvestama, et rasvased koostisosad kipuvad rääsuma, samuti kaotab basiilik või muu roheline kraam oma värskuse. Kõige parem on ikka värske pesto ja mina soovitan selle mõne päeva jooksul ära süüa. Kui aga pestot nädala jooksul ära ei tarbi, siis aseta see sügavkülma, kus see hästi säilib.

          Pestot saab määrida niisama leivale või röstsaiale, samuti nautida juustuvaliku ja küpsistega, kuid sellel on tohutult erinevaid kasutusvõimalusi alates pastast, omletist ja salatitest lõpetades marinaadide, küpsetiste ja liharoogadega. 

          Aromaatne ja lopsakas basiilik (Ocimum basilicum) on suurepärane taim, mida pesto valmistamiseks. Ida-Indiast pärinev "universaalne maitseaine" kuulub huulõieliste sugukonda ja selle lehed sisaldavad kuni 1,5 % eeterlikku õli - basiilikuõli - mille peamised koostisosad on metüülhavikool (60%), eugenool ja linalool. Lehtedes leidub ka parkaineid, mõruaineid ja saponiini. 

          Basiilikut saab poest osta enamasti poti sees. Sõltuvalt kasvatajast, läheb pesto jaoks seda vaja üks või kaks potti.

          suur punt basiilikut (1-2 potti, u 100 g)
          1-2 keskmist küüslauguküünt
          1/2-1 sidruni mahl
          1-1,5 dl kvaliteeset esimese külmpressi (extra virgin) oliiviõli 
          peotäis piiniapähkleid või seedermänniseemneid või muid pähkleid või seemneid
          u 50 g kõva laagrdunud juustu
          soola, värskelt jahvatatud musta pipart

          Haki basiilikut (saab kasutada ka varsi) väiksemaks ja küüslauk peeneks. Aseta mõlemad koos sidrunimahla ja natukese soolaga köögikombaini ning töötle kiirelt (mitte üle 30 sekundi) puruks. 

          Lase köögikombainil madalal kiirusel edasi töötada ja vala ühtlase nirena sisse õli. Seejärel lisa seemned või pähklid (kui kasutad suuremaid pähkleid nagu sarapuu või Kreeka või mandleid, siis haki neid enne väiksemaks)  ning töötle veel maksimaalselt 30 sekundit, kuni need on purustatud. Viimasena aseta anumasse juust ja sega läbi. Maitsesta soola ja pipraga.

          Aseta pesto õhukindlalt suletavasse anumasse, vala peale pisut õli ja hoia seda külmkapis. Kui pestot võtad, võid purki uue kihi õli peale valada.


          Retsept ilmus aasta tagasi siin