esmaspäev, 19. august 2019

Mahlane suvikõrvitsasai Kreeka pähklitega


Minu nädalavahetus möödus nostalgilisi küpsetisi - kohupiimapontšikud, vanakooli õhukesed krõbedad vahvlid ja rummikoogid - valmistades:) Nende küpsetamine, pildile sättimine ja retseptidega tegelemine oli vägagi nauditav, sest mulle need vanad head küpsetised hullult meeldivad! Retseptid leiate Nädalalõpuleht LP-st juba sel reedel. Koostisaineid ei ole neis maiustes palju, kuid kõik kolm on tõeliselt maitsvad. See on hämmastav, kuidas suudeti nõukaajal, mil poelettidel oli müügil vaid loetud hulk toiduaineid, nii palju suurepäraseid roogasid ja küpsetisi teha, mille retseptid siiani veel tunnustust väärivad ja kasutust leiavad. Seda enam on alati kurb (ja piinlik, sest näitab kirjutaja asjatundmatust) lugeda hädaldamist Eesti köögi teemal. Võtke mõni 20. sajandil  välja antud Eesti kokaraamat kätte ja vaadake, mida kõike valmistati nii nn esimese vabariigi (ehk korrektselt: sõjaeelse Eesti Vabariigi) kui ka nõukogude ajal, mil poodides valitses pmst tühjus. Ma olen tõeliselt uhke Eesti köögi üle ja ma ei leia, et peaksime mõnele teisele rahvusele või riigile alt üles vaatama, ükskõik kui tunnustatud nende kulinaaria võrreldes meie omaga ka ei oleks. Mina olen rahul, et olen meie kodumaal sündinud ja armastan siinset toitu!

Eelmisel nädalal aga oli toiduosas lugu alati särava ja hästi toreda telenäo Keili Sükijaineniga, kes jagas ka ülimalt mõnusa ja väga lihtsa krevetisalati retsepti. Soovitan seda kodus katsetada, sest roog on igas mõttes kerge ja hästi maitsev! Lisaks jagab Keili ka vajalikke nippe, alates sellest, kuidas valmistada külmutatud krevette nii, et need kummised ei jääks, lõpetades tõsiasjaga, kuidas püsida suurepärases vormis väga hästi süües ja toitu nautides :)


Rääkides aga tänasest retseptist, siis see siin on mu selle suve üks lemmikuid suvikõrvitsaküpsetisi! Seest mahlane, pealt krõbe ohtra tsukiiniga sai on eriti hea ahjusoojana. Ka külmalt on see igati hea (ja vähemalt kolm päeva söödav), kuid pealispinna krõbedus kaob jahtudes. Sai sobib kaasa haaramiseks piknikule kui ka niisama kodus leiva asemel söömiseks. Ohtralt kasulikke asju (suvikõrvits, kaerahelbed, pähklid, toortatrajahu, munad) teevad selle tervislikuks ja toitainerikkaks suutäieks.

Sellest tainast saab muideks ka suurepärase magusa keeksi - selleks lisa tainale 150 g suhkrut ja 1 tl jahvatatud kaneeli ning vähenda soola kogust poole teelusikatäie võrra. Kui soovid gluteenivabade jahude asemel kasutada nisujahu, siis jäta küpsetuspulber lisamata. Taina segamisel ole nisujahu kasutamise korral ettevaatlik - sega seda nii vähe ja õrnalt kui võimalik, et mitte enne küpsemist juba gluteeni aktiveerida ja tulemuseks ei oleks kõva sai.

60-80 g Kreeka pähkleid
2 väikest või 1 keskmine suvikõrvits (kaal puhastatult 250-300 g)
2 väiksemat muna 
1,2 dl neutraalse maitsega õli
3 sl vedelat mett või siirupit
60 riisijahu
80 g maisijahu
100 g toortatrajahu
1 tl soola
1 tl küpsetuspulbrit
0,5 tl soodat
50 g täisterakaerahelbeid

Laota Kreeka pähklid küpsetuspaberiga kaetud ahjuplaadile ja küpseta ahjus 170 kraadi juures u 8 minutit kuni need on kergelt pruunistunud. Lase jahtuda ja haki peeneks. Riivi suvikõrvits.

Klopi vispliga munad, õli ja mesi või siirup kergelt läbi. Teises kausis sega sõelutud jahud küpsetuspulbri, sooda, soola ja kaerahelvestega. Tee kuivainete keskossa süvend, lisa munasegu ning sega ühtlaseks. Viimasena sega hulka riivtud suvikõrvits ja hakitud pähklid.

Tõsta segu ettevalmistatud (võiga määritud ja jahuga üle puistatud, põhjas küpsetuspabeririba) piklikusse keeksivormi, silu pind ja küpseta ahjus 170 kraadi juures u 50 minutit kuni keskossa sisse torgatud tikk tuleb puhtalt välja.

Lase saial vormis u 10 minutit taheneda, seejärel tõsta vormist välja ja jäta restile jahtuma. Hoia toidukilesse või paberisse mässituna toatemperatuuril. 

reede, 16. august 2019

Lihtsamast lihtsam Mehhiko pajaroog


Ideaalis peaksime sööma iga päev vähemalt viis portsjonit (kokku 500 g) köögi- ja puuvilju. Kuigi igapäevaselt meile kohustusliku vajaliku taimse toidu söömine on suvel suhteliselt lihtne (metsas, aias ja turul on niiiii suur valik värsket imehead kraami), siis pole minu arvates kunagi üleliia häid ideid, kuidas kõik toidukorrad toitainerikkaks ja tervislikuks muuta neile võimalikult palju köögivilju lisades:) Sellepärast jagan ühe mõnusa tummise pajaroa retsepti, mis on boonusena veel ka ülilihtne valmistada.

Kuigi armastan söögi tegemist ja reeglina poolfabrikaate ega valmistoitu mu külmikust ega kappidest ei leia, siis saan täiesti aru inimestest, kes on terve päeva (kontoris) tööl ja lõpuks õhtul koju jõudes (sageli koos lasteaiast või koolist tulnud näljaste lastega) tahavad saada sooja sööki kiirelt ja võimalikult vähese vaevaga. Kui minul on see suur õnn, et mu töö on mu hobi ja suur armastus, mis lisaks veel ka toidab sõna otseses mõttes ;-), siis enamik inimestest ikkagi otsib pidevalt häid võimalusi, kuidas hõlpsamalt hakkama saada. Ja see on täiesti normaalne! Kõik ei peagi armastama tundide kaupa pliidi ääres olla ja kokata, seda enam, et tänapäeval on nii palju häid võimalusi ilma hakkama saada.

Mina soovitan sellisteks kiireteks argiõhtuteks Blå Band pajaroogi, mis on mulle väga meeldima hakanud. Lemmikuteks on Tex-Mex ja Mehhiko segud, kuid ka Itaalia omad on igati head. Viimaste puhul on minu pere jaoks lihtsalt miinuseks see, et need ei ole gluteenivabad (sisaldavad makarone), mistõttu kõik neid siin majas süüa ei saa. Ühe Itaalia pajaroa olen siiski koos teiste sööjatega ära proovinud ja see sai vaid kiidusõnu.


Minu jaoks on Bla Band pajaroog hea võimalus saada maitsestatud toit, mida endale meelepäraste aedviljadega täiustan. Et saada parimat tulemust, panen kirja enda tähelepanekud ja nipid, kuidas valmistada pajaroast suurepärane toitainerikas eine. Lähtuda tasub sellest, et aedvilju ei ole kunagi liiga palju ja ennast neist paksuks süüa on praktiliselt võimatu ;-)

* Maitsed on pajaroas igati hästi paigas, aga kui oled suur vürtsika toidu austaja nagu mina, siis lisa ka tšillit. See teeb toidu hästi kreftiseks, niiet ole pigem ettevaatlik, kui tead, et Sa just suurem tšillisõber ei ole. Kui oled, siis muidugi lisa tšillipipra kaun koos seemnetega nagu mina seda teen ;-)

* Kuigi pakendil on soovitus kasutada 400 g hakkliha, olen mina piirdunud alati 300 grammiga, sest see ainus tootja, kelle hakkliha ma ostan (muidu teen seda alati ise), pakendab oma kvaliteetse veisehakkliha just 300-grammistesse pakkidesse. Samas on minu jaoks liha kogus roas täpselt paras - muidu ei mahuks kogu roog enam suurele pannile ära.

* Tomatipüree või konserveeritud tükeldatud tomatite lisamine on minu jaoks nende pajaroogade puhul kohustuslik. Tegin korra ka ainult veega ja kuigi tulemus polnud halb, on siiski minule oluliselt meelepärasem tomatipüreega valmistatud variant.

* Kuigi küpsetusaja osas (pärast vedeliku lisamist) on pakendil kirjas 10 minutit, siis tegelikult tasub kindlasti proovida, kas riis on läbi küpsenud ja vajadusel pigem mõni minut kauem küpsetada. Pannid, kuumus, pliit, lisatavad toorained jne jne - kõik on erinev ja seega sõltub iga roa täpne valmimisaeg ikkagi konkreetsest toidust (st mida lisasid) ja kokast. Kõvad riisiterad hamba all ei ole just maailma mõnusam tunne seega veendu, et roog on korralikult läbi küpsenud enne, kui kuumuse kinni keerad.

* Pann tasuks võtta võimalikult suur :)

* Aedviljadest sobivad (eriti hästi) lisada:
sibul
küüslauk
porgand
paprika
lill- ja spargelkapsas
(kirss)tomatid
suvikõrvits

Neist viimased kaks võiks tükeldada ja lisada paar minutit enne küpsemisaja lõppu, et suvikõrvits jääks mõnusalt krõmps ja tomat vaid kergelt läbi küpseks.

* Konservidest on võib lisada küpsemise lõpus mõnda oakonservi, mina olen kasutanud nii sojaube kui ka punaseid ube, kuid ka valged oad on igati sobilikud. Oad tevad rooga toekamaks ning valgu- jm toitainerikkamaks. 

* Peale jahvatan roale alati musta pipart ja puistan värsket maitserohelist. Suvel, mil kodumaiseid tomatid on nii maitsvad ja aromaatsed, lõikan neidki roa kõrvale. Neid võib ka roale küpsemise ajal lisada, aga värskelt on niigi juba hullult head! :) Talvisel ajal tasuks aga poes müüdavad plastiktomatid pigem koos hakklihaga juba pannile panna, et need pehmeks küpseksid.


Ja siin üks konkreetne retsept ehk kuidas mina seda Mehhiko pajarooga teen:) Kuna lisan enamikele soolastele toitudele sibulat ja küüslauku, mille küpsemisele kulub kokku ligi 10 minutit (+ paar minutit puhastamisele ja hakkimisele), siis kokku läheb selle roa valmistamiseks ligi pool tundi. Kui soovid kiiremini (st u 15 minutiga hakkama saada), siis järgi pakendil olevaid juhiseid.

Vaja läheb:
1 keskmine sibul
1 keskmine porgand
2-4 küüslauguküünt
u 2 sl õli
2 sl tomatipastat
1värske või kuivatatud tšillipipar või 0,5-1 tl jahvatatud tšillipulbrit (soovi korral)
300 g veisehakkliha
1 pakk Bla Band Mehhiko pajarooga
500 g pakk (ökoloogilist) tomatipüreed
1 purk (400 g) punaseid ube (soovi korral)
suur peotäis meelepärast maitserohelist (koriander, lehtpetersell, basiilik vms)
värskelt jahvatatud musta pipart

Haki sibul ja küüslauk peeneks, lõika porgand õhukesteks viiludeks. Soojenda suurel pannil õli ja kuumuta selles madalal kuumusel sibulat ja porgandit seni, kuni sibul klaasjaks muutub (kulub 8-10 minutit). Lisa küüslauk ja prae veel 1-2 minutit. Seejärel lisa tomatipasta ja soovi korral ka peeneks hakitud tšilli ning kuumuta segades veel minut või paar. Lisa hakkliha, keera kuumust kõvemaks (keskmisest pisut kuumem) ja pruunista aeg-ajalt segades.

Seejärel lisa tomatipüree ja 3-4 dl vett. Lase keema tõusta ja lisa pidevalt segades paki sisu. Lase u 10 minutit kergelt podisedes keeda, vajadusel lisa küpsemise vett juurde, kui tundub, et hakkab kuivaks jääma. Maitse, kas riis on läbi küpsenud, ja võta siis pann tulelt.

Soovi korral sega hulka külma veega sõelal läbi loputatud ja nõrutatud punased oad. Lase roal enne söömist paar minutit seista. Puista peale maitserohelist ja jahvata musta pipart ning naudi! :)


Postitus sündis koostöös Blå Band’iga. 

kolmapäev, 14. august 2019

Suvine tomati-suvikõrvitsa salat


Teen igapäevaselt süüa ja mitte vähe, aga mul on alati jube kurb, et nende toitude retsepte blogis tavaliselt kohe jagada ei saa, vaid peab ootama, sest tegemist mõne koostööprojektiga või retsept ilmub kuskil väljaandes vms. Või, mis põhiline, lihtsalt ei viitsi pildistada ... :) Kui ikka toit on hullult hea, siis tahaks ju kohe retsepti blogisse riputada! Seda enam, et toidublogimine peaks ju ideaalis olema selline, et kokkan, pildistan ja jagan blogis, mitte et muudkui kokkan ja kokkan ja kokkan, vahel pildistan ja korra nädalas blogin ... ?!? See on muidugi kivi minu kapsaaeda ja üritan end parandada selles osas:) 

Selle ülimalt maitsva (mulle tõesti see väga-väga meeldib!), aga samas väga lihtsa salatiga otsustasin teha kiirel tööpäeval erandi ja jagan siis täna päris toitu ehk seda, mida täna päriselt sõime (ja oleme varem korduvalt söönud ja sööme edaspidigi) ;-) Tegelikult muidugi oli tööpäev kiire kuni väikse Magnumi jäätisepeo ja Elina Borni uue singli esitluseni (üks ja sama üritus) õhtupoolikul Fotografiskas, sealt edasi on juba aega mõnusalt enne kinno minekut (uus Tarantino film ju!) üks blogipostitus teha, sest imekombel jõudsin enne jäätise söömist ka foto toidust ära teha :) Ja see ei ole koostööpostitus ;-) Niiet vahelduse mõttes blogimine nagu “vanal heal ajal” ... :)

Olen seda salatit teinud tegelikult erinevates versioonides igal suvel ja tavaliselt mitmel korral, sest see on hullult hea võimalus kasutada ära kodumaiseid imemaitsvaid tomateid (seekordsed pärinevad mu tädi Tiina käest, aitäh!) ja krõmpsuvaid suvikõrvitsaid, mis lihtsalt on suvise toidulaua lahutamatu osa. Lisaks veel Eesti värske küüslauk ja mõni pehme maitseküllane (kitse)juust ning loomulikult värsket pipart, basiilikut ja head oliiviõli (soovitan Casa Fontestante oma). Kokku kulub salati valmistamiseks u 15 minutit :) 

See salat on muideks imehea ka Capri salatina (Insalata Caprese) ehk lisad lihtsalt küüslaugu ja võiga pannil kergelt pruunistatud mõnusa krõmpsu suvikõrvitsa sellele klassikalisele mozzarella-ga salatile ja minu arvates on tulemus veelgi maitsvam ;-) Sarnane salat on blogis olemas ka tehtuna baklažaaniga, kuigi selle puhul kasutan reeglina ahjus meega röstitud tomateid ja pigem valmistan seda sügisel, kui kodumaiseid värskeid tomateid ja suvikõrvitsat enam saada pole. 

Suvikõrvitsa-tomati salat sobib nii eel- kui ka kõrvalroaks. Sellest kogusest, mis kirjas, jätkub kahele pearoaks ja neljale kõrvalroaks. Mu mees, kes ka salatit kiitis, sai juurde veel natukene eelmisest söögikorrast ülejäänud keedetud kartuleid, mis ma pannil krõbedaks praadisin. Minule piisas õhtusöögiks täisti ainult sellest salatist, sest magustoiduks olid värsked mustikad :)

Vaja läheb:
2 suuremat küüslauguküünt
1 väiksem v keskmine suvikõrvits (200-300 g)
tükk võid
pisut meelepärast õli (praadimiseks)
soola
värskelt jahvatatud musta pipart
4 keskmist tomatit
150 g (1 pakk) fetajuustu
maitserohelist (eriti hea on basiilik, aga tüümianilehti lisan ka alati, kui neid on)
extra virgin oliiviõli (peale niristamiseks)

Haki puhastatud küüslauguküüned peeneks, lõika suvikõrvitsast õhukesed viilud. Soojenda pannil õli ja või ning prae selles küüslauku ja suvikõrvitsat kuni viimane on enam-vähem pehme ehk kergelt krõmps ja pisut pruunistunud. Maitsesta soola ja pipraga. 

Võta aedviljad pannilt ja serveeri koos viilutatud tomatite, murendatud feta ja maitserohelisega, nirista peale oliiviõli ja jahvata pipart. 


kolmapäev, 7. august 2019

Mustika-šokolaadikook martsipanipõhjal


Šokolaad, martsipan, pähklid, toorjuust, jogurt ja metsmustikad - sellistest koostisosadest ju lihtsalt peab tulema hea tort, onju!?! :) Tegelikult sobivad koogi jaoks ka vaarikad, kuid siis tuleks mustikajogurt asendada vaarikajogurtiga. Enamasti on kultuurmustikad küpsetistes küll suurepärased, aga selle maiuse jaoks soovitan kasutada just metsast korjatud mustikaid.

Kuigi mets- ja kultuurmustikate vahel biokeemilise koostise osas suuri erinevusi ei ole, on siiski esimesed mahlasemd ja just selle koogi jaoks sobivamad. Kultuurmustikates on vähem antotsüaniide - neid leidub ainult kestas ja mari on seest hele, samas kui metsamustikad on neid aineid ka viljalihas. Antotsüaaniidid on vesilahustuvad loodustlikud pigmentained, mis annavad marjadele värvuse ja on tugevad antioksüdandid, mis aitavad põletikega võidelda.

Kultuurmustikad on ka magusamad, sest neis on rohkem suhkruid ja vähem happeid. Kultuurmustikatest saab suurepärase moosi, samuti sobivad need marjad hästi nii mahla valmistamiseks kui ka sügavkülmutamiseks. Enamike küpsetiste seeski on need ideaalsed, lihtsalt selle jaoks on metsast korjatud marjad parimad.

Kirjutasin mustikate kasulikkusest mõni nädal tagasi Nädalalõpuleht LP-s. Need on tõesti sellised marjad, mis ei ole mitte ainult hullult head, vaid on ka tohutult kasulikud! Näiteks võrrelduna enamike teiste marjade ja puuviljadega sisaldab pool klaasi mustikaid sama palju antioksüdante kui neli-viis klaasi teisi vilju. Vitamiinidest, mineraalianetest, orgaanilistest hapetest jms rääkimata ... :)

Mustikaid tuleb korjata siis, kui need on täiesti küpsed ja kuiva ilmaga, et neid oleks võimalik puhastada. Metsmustikaid ei ole vaja pesta ja terve koorega mustikad säilivad jahedas kuni viis päeva. 



Pildil olev kook on 24 cm läbimõõduga vormis, aga väiksem (20-23 cm) sobib samuti suurepäraselt.

Et toorjuustu saaks ilusti vispliga kreemiks segada, peab see olema vähemalt paar tundi enne küpsetamist külmkapist välja võetud. Sulatatud šokolaadi ja želatiiniga paremini segunemiseks, võiks aga ka jogurt olla toasoe, samuti marjad (st mitte otse külmkapist võetud).

Põhi:
200 g martsipani
100 g purustatud metspähkleid
100 g valget šokolaadi

Aseta martsipan kümneks minutiks sügavkülma, et seda kergem riivida oleks. Riivi martsipan jämeda riiviga, töötle pähklid köögikombainis puruks ja sega riivitud martsipaniga. Tükelda šokolaad, sulata vesivannil ja sega läbi pähkli-martsipaniseguga.

Suru segu küpsetuspaberiga kaetud 20-24 cm läbimõõduga ümmarguse lahtikäiva koogivormi põhja. Aseta vorm täidise valmistamise ajaks külma. 

Täidis:
300 g toasooja toorjuustu
370-400 g (1 tops) toasooja mustikajogurtit
80-100 g suhkrut
200 g metsmustikaid 
200 g valget šokolaadi
4 lehte želatiini

Sega visplit kasutades toorjuust ja jogurt koos suhkruga ühtlaseks kreemiks. Lisa pooled mustikad ja sega kreemi hulka neid võimalikult palju vispliga purustades. Soovi korral võid marju ka kahvliga katki vajutada. Tükelda valge šokolaad, sulata vesivannil ja sega vispliga kiirelt kreemi hulka. 

Aseta želatiinilehed koos 4 sl külma veega väiksesse kastrulisse ja lase 10 minutit seista. Pane kastrul pliidil keskmisele kuumusele ja soojenda pidevalt segades, kuni želatiin on sulanud. Ära keema lase! Vala lahustunud želatiin ühtlase nirena samal ajal segades kreemi hulka. 

Viimasena sega õrnalt hulka ülejäänud mustikad ja vala segu vormi. Aseta vorm vähemalt kaheks tunniks külmkappi tahenema. Enne serveerimist eemalda vormist, kaunista mustikate ja muude marjade, riivitud šokolaadi jm meelepärasega. 



teisipäev, 6. august 2019

Topelt šokolaadiga kook


Kirjutasin just blogis, et lisan peagi siia uusi suvikõrvitsaretsepte ja esimene neist ongi siin! Nimelt üks suus sulav šokolaadiküllane kook, mis sisaldab märkimisväärselt mahlasust andvat suvikõrvitsat, tummisust toetavat kakaopulbrit, karamellist mekki lisavat pruuni suhkrut ja tervislikku kaerajahu. Suvikõrvitsaga ei ole ma seekord tõesti koonerdanud - üle 300 g on tegelikult selle koogi kohta väga palju, eriti veel kui arvestada teiste koostisainete koguseid:) Samas aga ei saa sööjad aru, et siin midagi “kahtlast” sees oleks, sest suvikõrvits teeb küll kooki tervislikumaks, kuid samas iseloomulikku maitset ei lisa ja peenelt riivituna “hajub” kuidagi ära ... :)

Mulle endale see brownie igal juhul maitseb, sööjad on kiitnud ja kuigi olen seda mõned korrad valmistanud, siis teen kindlasti veel, sest see on lihtne ja kiire, samas toitainerikas ja minu kriteeriumide kohaselt ka igati tervislik:D Võid ja suhkrut on ju võrdlemisi vähe, samas tume šokolaad, suvikõrvits, munad, naturaalne kakaopulber ja kaerajahu kuuluvad minu jaoks kasulike toitude kategooriasse. Šokolaadi puhul on muidugi mõõdukus oluline, et see ikka tervislik oleks, aga normaalsed inimesed (st mitte liiga suured magusasõbrad nagu näiteks mina) söövadki ju korraga vaid 1-2 tükki kooki, niiet selles osas peaks kõik kombes olema ;-) :D

Igal juhul paar märkust ka veel:

* See šokolaad, mille lisad koogile tükkidena, võib olla ka pähklitega. Mina kasutan šokolaadi ikka kokku 200 g, et kook võimalikult šokolaadine oleks, aga piisab muidugi ka 150st grammist. 

* Nagu ikka brownie puhul, mida paljud kipuvad liiga kuivaks küpsetama, tahaksin rõhutada, et ära kooki liigselt küpseta! Brownie ei tohiks olla mitte kuiv keeks, vaid pigem seest niiske maius. Kuigi 20 minutit tundub lühike aeg, on see siiski piisav, et kook ilusti taheneks, aga seest mõnusalt mahlane jääks. Küpsemisaeg sõltub ka vormi suurusest. Ku kasutad väiksemat vormi, siis on kook paksem ja aega võib sel juhul rohkem kuluda, kui retseptis kirjas. 



150-200 g tumedat šokolaadi
1 keskmine või 2 väiksemat suvikõrvitsat (puhastatult kaal 300-360 g)
50 g võid
3 muna
100 g pruuni suhkrut (tume muscovado)
3 sl konjakit, rummi, brändit või külma kanget kohvi
3 sl naturaalset kakaopulbrit
1,5 tl küpsetuspulbrit
100 g kaerajahu
tuhksuhkrut
meelepäraseid marju

Tükelda šokolaad ja riivi suvikõrvits. Võta 100 g šokolaadi, aseta koos tükeldatud võiga kastrulisse, sulata madalal kuumusel kergelt segades ja sega ühtlaseks.

Klopi munad kausis kergelt suhkruga lahti ning sega läbi sulatatud šokolaadi, alkoholi või kohvi ja riivitud suvikõrvitsaga. Sega kakao- ja küpsetuspulber jahuga ning lisa tainale. Sega ühtlaseks, lisa tükeldatud šokolaad ja sega kergelt läbi.

Laota tainas ühtlaselt küpsetuspaberiga kaetud neljakandilisse u 20X30 cm ahjuvormi. Küpseta ahjus 170 kraadi juures 20-25 minutit, kuni kook on tahenenud, kuid katsudes veel kergelt vetruv ja seest niiske. Pärast ahjust võtmist küpseb kook veel kuumas vormis edasi, seega ära kauem kindlasti küpseta.

Jahtunud kook lõika ruutudeks ja sõelu sellele tuhksuhkrut. Naudi meelepäraste suviste marjadega. Juurde sobivad ka vanillijäätis ja -kaste. 



Retsept sündis koostöös D-kokaraamatuga.

reede, 2. august 2019

Imehea suvikõrvitsa-juustuküpsetis Katalooniast

Praegu on minu jaoks lemmikaeg aastas! Mitte ainult päikeses, mõnusas soojas ilmas ja pikkades valgetes õhtutes pole asi, vaid veelgi rohkem on mulle meelepärane see, kui palju head ja paremat maitserikast kraami praegu metsast, aiast ja turult saab:) Muul ajal on kõik need viljad, mis hetkel kodumaise ja värskena igapäevaselt laual on alates tomatitest, suvikõrvitsatest ja lillkapsast lõpetades kõikvõimalike erinevate marjadega kas toodud välismaalt, sügavkülmutatud või pikalt seisnud, niiet selline aeg, kus tooraine tuleb pmst otse põllult potti, on lihtsalt imeline! Kuigi enamik toitusid on ju lihtsad - värske kartul, kukeseenekaste ja roheline salat sinna juurde retsepti ju ei vaja - , on need minu jaoks siiski kõige maitsvamad üldse. Samas retsepte selliste toitude jaoks ilmselt keegi eriti ei vaja  ja õnneks on ka suur osa suviseid lemmikuid juba blogis olemas alates külmast tomatisupist lõpetades halloumiga aedviljaroaga, kõikvõimalikest marjamaiustest rääkimata.

Kuigi suvikõrvits on aastaringselt saada, siis suviti teen ma sellega erinevaid toitusid ja küpsetisi kohe eriti palju (siin on need kõik olemas). Kuigi kasutan palju ka juba olemasolevaid retsepte, siis mõned uued on samuti varsti blogisse jõudmas;-) See-eest aga avastasin, et üks “vana” retsept on juba paar aastat blogis millegipärast mustandina ootel. Olen seda krõbeda pealispinnaga juustust küpsetist mõned korrad teinud ja see on ülimalt maitsev. Retsept pärineb Marimar Torrese 1992. a. ilmunud teisest kokaramatust “The Catalan Country Kitchen: Food and Wine from the Pyrenees to the Mediterranenan Seacoast of Barcelona”. Marimari näol on tegemist Torrese veiniperekonna liikmega, kes lisaks veinide valmistamisele armastab aega ka köögis veeta. Proua Torres ise kirjutab piruka kohta, et kuna küpsetises on aedviljad, munad ja lahja ricotta-juust ehk head asjad, mida iga ema tahab, et ta laps sööks, siis on see retsept pühendatud tema tütrele Christinale. Sellist pirukat serveeritakse Hispaanias esimeseks käiguks, kuid minu arvates on see hea ka suupistena või lisandina (grill)liha juurde.

Minuni jõudis see kokaraamat tänu Torrese veiniimpeeriumi praegusele juhile Miguel Torres Maczassekile, kes aeg-ajalt koos suurepäraste veinidega Eestit külastab ning kellega mul on au olnud mitu korda kohtuda. Torrese perekond on kasvatanud viinamarju ja teinud veini Kataloonias juba 17. sajandist saadik; Torrese veinimaja asutati 1870. a.

Nüüd on nende perekond aga taasavastamas ja kasvatamas vanu unustustehõlma vajunud viinamarjasorte, mis on inimeste koduaedades suutnud elus püsida pärast 19. sajandil Euroopas istandusi hävitanud viinapuu-juuretäi hävitustööd. Kataloonlaste poolt üleskutse peale kokku toodud erinevatest vanadest sortidest on mõned laboris välja valitud ja kasvama pandud ning nendest valmistatud veinipartiid juba paar aastat tagasi poelettidele jõudnud. Selliste vanade sortide taasavastamine on eriti jätkusuutlik tegevus just muutuva kliima tingimustes, sest kuna temperatuur soojeneb igal aastal keskmiselt paari kraadi võrra, siis kipuvad marjad Kataloonias viimastel aastatel üle küpsema ja happesust kaotama. Samas unustatud sordid on näidanud, et suudavad kõrgetele temperatuuridele ja põuale paremini vastu panna, seega tulevikus domineerivad tõenäoliselt just need pikalt unustuses olnud viinamarjad.

Kirjutasin Kataloonia toidust ja (uutest) veinidest paar aastat tagasi Nädalalõpuleht LP-sse ka artikli. Hispaania kirde osas asuv Kataloonia on autonoomne piirkond unikaalse kultuuri ja täiesti eraldi keelega (mitte dialekt) ning ühe eristuvama köögiga Euroopas. Katalaani köök sisaldab nii maitseid, mida me kõik armastame - tomatid, oliiviõli, küüslauk, sibulad, pähklid, kuivatatud puuviljad, palju värskeid ürte - ehk paljusid toiduaineid, mis on ka Prantsuse, Itaalia jt Vahemere köökides kasutusel, kuid need on teistmoodi kokku pandud. Katalaani köögi rikkuseks on just suur koostisainete valik, mis hõlmab üle 32 000 km2 suurust  maa-ala Püreneedest, Costa Brava ja Costa Doradani välja.

Aga et mitte liiga pikalt kirjutada ja lõpuks ka retseptini jõuda, lisan siia hoopis Marimar Torrese kokaraamatu eessõnast pärineva mõtte, mis mulle väga meeldib:

Meie teadvus ja toit, mida sööme on lahutamatud. Meie riietusest ja keelest palju enam defineerib meid see, mida me sööme. Seetõttu saavad täiskasvanud alati lohutuse toitudest, mida lapsepõlves söödi, isegi kui see oli tookord vastu tahtmist. 


Suvikõrvitsa-juustuküpsetis Christina

3/4 tl soola
1,3 kg (u 10 väikest) riivitud suvikõrvitsat
3 sl võid
1 suur hakitud sibul
2,4 dl (230 g) ricottat
2,4-3,6 dl (340 g) riivitud juustu
3 lahtiklopitud muna
1/4 värskelt jahvatatud musta pipart

Puista 0,5 tl soola riivitud suvikõrvitsale ja lase 15-20 minutit seista, et viljadest vesi välja tuleks. Aseta suvikõrvitsa köögiräti sisse ja pigista kogu vesi välja. 

Aseta 1 sl võid pannile ja prae selles hakitud sibulat madalal kuumusel 10 minutit. Vala sibul kaussi. Pane pannile ülejäänud või ja prae tsukiinit 10 minutit. Aseta kaussi sibulate juurde ja lase jahtuda. Lisa kaussi ricotta, 2,4 dl riivitud juustu, ülejäänud 1/4 tl soola ja pipar. Sega kõik korralikult läbi ja maitse, kas on vaja midagi veel lisada. 

Määri 12X23 cm läbimõõduga neljakandiline vorm kas või või õliga ja vala tainas vormi. Puista peale ülejäänud juust. Küpseta ahjus 190 kraadi juures 1 h kuni juust on pruunistunud. Lase jahtuda. Võta vormist ja serveeri toatemperatuuril, sest soojana on seda raske viilutada.


reede, 26. juuli 2019

Kohevad kohupiimapannkoogid


Pärast seda, kui ma selle imehea kohupiimaga pannkookide retsepti lõplikult paika sain timmida ehk selliseks, et enam midagi ei pea vajalikuks muuta, ei ole ma enam muid pannkooke küpsetanudki. Kohupiim annab mõnusalt mahedat ja hapukat maitsest, aga samas ei ole see tekstuur nö “kohupiimane” nagu nt sõrnikute puhul.

Igaks juhuks teeme selle kohe selgeks - need siin pole sõrnikud, vaid kohupiima-pannkoogid! :) Seal on suuuuur vahe :D Need siin on pmst nagu pannkoogid, aga vähema piimaga ja lisatud on kohupiima; sõrnikud aga koosnevad peamiselt kohupiimast ning ülejäänud ained (muna, jahu) on neis vaid minimaalselt nö sidumiseks.

Sõrnikute tegemiseks on olemas kaks retsepti: siin ja siin on kohupiimasem variant, siin aga jahusem retsept, mis alati kõigil õnnestub. Ma ise eelistan pigem rohkema kohupiima ja vähesema jahuga sõrnikuid, kuid samas see teine ehk rohkema jahuga variant on jällegi nn lollikindlam - pole karta, et laguneks vms, sest kohupiimapätsid on üsna tihked.

Suvisel ajal on pannkoogid mõnusaks hommikusöögiks ideaalsed. Neid saab edukalt praadida ka puupliidil või lõkke kohal ning on suurepärased marjade või meelepärase toormoosiga. Valgurikkad tervisliku kaerajahuga pannkoogid ei ole liialt magusad, seega suuremad magusasõbrad võivad nautida neid ka värske mee või kondenspiimaga.

Kui soovid eriti pakse ja kohevaid pannkooke, siis lisa piima 2 dl asemel 1 dl. Kohupiimapannkooke tasub praadida madalama kuumusega kui tavalisi, sest siis küpsevad need ilusti läbi.

Sellel pildil on näha koogid, mis on tehtud vähema piimaga; teistel fotodel on aga täpselt retsepti järgi tehtud pannukad. Mulle meeldivad mõlemad - teen neid nii nagu tuju parajasti on :)


Fotol on pannkookide juures maasika-rabarbrimoos, kuid loomulikult sobivad need igasuguse keedisega. Lihtsalt kuna minu jaoks on rabarbrihooaeg alati läbi hiljemalt jaanipäevaks, mil kodumaised maasikad valmivad. Juulikuus, mil nii palju suurepäraseid värskeid marju on saada, ei kujuta hästi ette, et keegi neid puiseid tugevaid rabarbrivarsi kasutada tahaks ... Kuid kui ma juuni keskpaigas neid fotosid tegin (retsept ilmus algselt Nädalalõpuleht LP-s), siis oli rabarber veel igati oma kohal :) Ja see mõnus moosiretsept jääb nüüd järgmist kevadet ehk rabarberihooaega ootama, sest blogis on terve rida keediseid, mida praegusel ajal saada olevate marjade jt viljadega valmistada, nt mustika- ja aprikoosimoos

Vaja läheb:
2 muna
2 dl piima
näpuotsatäis soola
3 sl suhkrut
1 sl vanillisuhkrut
200 g (1 pakk) maitsestamata kohupiima
100 g kaerajahu
1 tl küpsetuspulbrit
õli ja võid praadimiseks

Klopi munad kergelt lahti, lisa piim, sool ja suhkrud ning sega läbi. Lisa kohupiim, sega ühtlaseks, seejärel küpsetuspulbriga segatud jahu ja klopi kõik läbi. Võid kasutada ka visplit, et tainasse tükke ei jääks. 

Kuumuta pannil õli ja prae keskmisel kuumusel pannkoogid mõlemalt poolt kuldpruuniks. Soovi korral lisa pannile praadimise lõpuosas ka pisut võid, et see head maitset juurde annaks. Väga head nii soojalt kui ka külmalt. Serveerides võid peale puistata tuhksuhkrut või niristada vedelat mett.



kolmapäev, 24. juuli 2019

Aromaatne kanahautis ja nipid


Kirjutasin paar kuud tagasi Nädalalõpuleht LP-s kanalihast ja olin raamatuid jm materjale lugedes ausalt öelda ise ka imestunud, kui palju on lahjas kanalihas kasulikke aineid. Samuti nägin, et mitmed müüdid (nt et liha olevat täis antibiootikume ja hormoone) ei pea üldse paika. Täpselt sama jaburad nagu paljud muud toitumisega seotud uskumused (nt et gluteenivaba=tervislik, inimene vajab puhastamist ehk detox-kuuri jne jne), on ka kanalihaga seotud väited suuresti puhas umbluu ja tegelikult on sellega kõik hästi :) Aga sellest kirjutan ehk mõnikord pikemalt, kuid kes tahab, saab juba artiklit lugedes endale põhiasjad selgeks teha ;-)

Küll aga peab olema kanaliha käsitsemisel kodus ettevaatlik, sest nagu eelmisest suvest mäletame, võib liha vale või nõuetele mittevastav töötlemine haiguspuhangu isegi restorani tasemel kaasa tuua. Õnneks on salmonellade suhtes Eestis väga range kontroll nii riiklikul kui ka ettevõtete endi tasandil. Lisaks on teadlased kindlaks teinud, et kodumaine kanaliha on võrreldes paljudes Euroopa riikides toodetuga paremate mikrobioloogiliste ohutusnäitajatega; imporditud toores linnulihas on need näitajad kehvemad. 

Kuid ka eestimaise kanaliha töötlemisel tuleb järgida ikkagi mõningaid ohtusnõudeid, sest toores linnulihas (samuti sea- ja veiselihas) võib olla erinevaid mikroorganisme, sh patogeene. Et vältida võimalikku riski, selleks:

* Ära pese kanaliha enne toidus kasutamist - korralik kuumtöötlus hävitab kõik tervist ohustavad mikroorganismid. Pesemise korral aga võivad veepritsmed kanda bakterid kanalt toidu ettevalmistamiseks kasutavatele pindadele ja köögiriistadele, kust need võivad omakorda sattuda värske toidu sisse.

* Enne ja pärast kanaliha käitlemist pese käsi sooja vee ja seebiga.

* Toorest kanaliha peab alati teistest toiduainetest eraldi lõikelaual lõikama ja külmkapis muust toorainest eraldi hoidma. Vaid nii saab vältida mikroorganismide sattumist teistele toiduainetele (valmistoit, salatid jms).

* Kanaliha peab korralikult läbi küpsema. Kui küpsetatud lihast eraldub punast vedelikku, vajab liha veel küpsemist. Vaid korralikult läbi küpsetades hävivad linnulihas kõik võimalikud bakterid.


See siin on aga üks maitseküllane argiõhtukski sobiv hautis, mis valmib ühel suurel pannil. Peale minu jaoks “kohustuslike” küüslaugu ja sibula annavad roale suurepärast mekki ka rosmariin ja krõbe prosciutto

Vaja läheb:
1 keskmine sibul
2 küüslauguküünt
1-2 sl õli
prosciutto viilu
2 rosmariinioksa
1 sl tomatipastat
2 kana rinna- või 4 kintsufileed (kaal kokku u 500 g)
soola, musta pipart
1,5 dl kuiva valget veini
400 g ploomtomateid
200-250 g (1 pakk) seeni
peotäis hakitud lehtpeterselli (soovi korral)

Haki sibul ja küüslauk peenelt. Tükelda sink, soojenda pannil õli ja pruunista selles singitükid. Eemalda pannilt, lisa sibul ja prae madalal kuumusel aeg-ajalt segades 7-8 minutit, kuni see on klaasjas. Lisa küüslauk, tomatipasta ja rosmariin ning prae segades veel paar minutit. 

Aseta pannile kanafileed, maitsesta värskelt jahvatatud pipra ja soolaga ning lase 5-6 minutit küpseda  (poole peal keera ümber), kuni liha on mõlemalt poolt kergelt pruunistunud ja sibul pannil hakkab karameliseeruma. Võta kana pannilt, keera kuumus kõvemaks, vala pannile valge vein, lükka spaatliga aedviljad pannilt lahti ja lase veinil paar minutit mullitades keeda. 

Keera kuumus väksemaks, aseta prosciutto tagasi pannile, lisa ploomtomatid ja tükeldatud seened. Vala pisut vett tomatikonservipurki, loputa sellega purk ja vala vedelik pannile. Sega kõik läbi, aseta pannile kaas ja lase u 15 minutit küpseda, kuni kaste on paksenenud ja pisut vähemaks keenud. Aseta kana tagasi pannile ja lase veel u 15 minutit podiseda, kuni liha on läbi küpsenud. 

Puista peale hakitud peterselli ja serveeri koos keedetud riisi, makaronide, kinoa, kartuli või muu meelepärasega. 

kolmapäev, 17. juuli 2019

Krõbedad porgandipirukad



Ilusal juulikuu päeval (ja õhtul) on ilmselt parim soovitus: “Mine metsa!”:) Lisaks linnulaulu ja värske õhtu nautimisele saab korjata just valmis saanud metsmustikaid, millest saab igasuguseid erinevaid küpsetisi, magustoitusid, hoidiseid, smuutisid jm teha - siin on olemas mu blogis olevad retseptid, sh üks väga maitsev salat halloumiga ;-) Kuigi kultuurmustikadki on väga head (ja praktiliselt sama toitainerikkad), siis ise metsast korjatud mustikmarjad on ikkagi parimad! Ülehomses Nädalalõpuleht LP-s räägin lähemalt mustikate kasulikkusest ja jagan ka ühte täitsa uut koogiretsepti - mustikatega šokolaadi-juustukook krõbedal martsipanist ja metspähklitest põhjal.

Igal juhul metsa niisama jalutama või korilusega tegelema minnes tasub alati midagi näksimiseks kaasa võtta. Kui me väiksena suvel maal vanaema juures olime, praadis ta meile alati leiba kaasa, kui kodumetsast kaugemale marjule läksime. Nüüd aga meeldib mulle metsa või rabamatkale pirukaid, teatud kooke (selliseid, mida mugavalt käe vahelt süüa saab) või küpsiseid kaasa valmistada. Üks suurepärane variant on küpsetada pirukaid, näiteks porgandi või lõhega. Olen porgandipirukaid alati armastanud, olgu tainas pehme (nt pärmitainas) või krõbe nagu praegune nn kiirlehttainas. Ma ei tee neid kunagi vaid piknikule või matkale kaasa võtmiseks, vaid ka niisama söömiseks, nt hommikul kohvi kõrvale sobivad need ülihästi.

Retseptis oleva krõbeda taina eeliseks on, et see ei muutu liiga kuivaks, vaid on mahlane veel mitu päeva. Hoida tuleks pirukaid õhukindlalt suletud karbis toatemperatuuril. Mulle tohutult meeldib ka pärmitainaga porgandipirukas, aga siis on see “probleem”, et need tuleb loetud tundide jooksul pärast küpsetamist ära süüa, sest tainas ei ole pärast enam piisavalt mahlane, vaid muutub kuivaks ja tuimaks ning pole enam eriti maitsev. Kui on aga vaja pirukad kuskile kaasa võtta, nt laulupeole, siis on ikkagi hea, kui küpsetis on maitsev veel ka siis, kui seda sööma hakkad :)

Kasutada võib ka 1 paki (400 g) külmutatud võiga pärmilehttainast, kuid kui on aega, tee tainas ise. Täidist võib ka üle jääda - sõltub sellest, kui õhukeseks sa taina rullid ja kui palju täidist pirukasse paned. Mida aga teha ülejäänud täidisega, ei oskagi öelda (ühtegi superhead soovitust anda), sest mina söön juhul, kui pirukatäidist üle jääb, selle lihtsalt ära :)

Kui kasutad külmutatud tainast, siis selle võid ka üheks tükiks jätta, suuremaks rullida, poolele tainale täidise asetada ja siis teise poole peale keerata. Mina teen niimoodi mitte ainult porgandipirukat, vaid ka nt lõhepirukat (täidiseks veel ka riis, keedetud muna, till jm). 

Tainas:
300 g nisujahu
0,5 tl kuivatatud ürte
näpuotsatäis cayenne’i pipart
1 tl soola
200 g hästi külma võid
+
nisujahu taina rullimiseks
1 muna pirukate määrimiseks

Et või oleks piisavalt külm, aseta see enne riivimist 10ks minutiks sügavkülma; vee sisse võid panna jääkuubiku. 

Sõelu jahu, lisa maitseained ja sega õrnalt läbi. Riivi või, asetades seda aeg-ajalt jahu sisse, et see ei kleepuks. Haki ja sega nuga kasutades või jahuga läbi ja lisa 1,2 dl jääkülma vett. Sega ja mätsi tainapalliks, vajuta lapikuks, keera toidukilesse ja aseta tunniks külmkappi. 

Täidis:
300-400 g porgandeid
3 keskmist või väiksemat muna
3 sl paksu majoneesi
soola, suhkrut, pipart, muskaatpähklit

Keeda porgandid soolaga maitsestatud vees pehmeks ja nõruta. Keeda mune 10 minutit, aseta külma vette ja lase jahtuda. Vajuta porgandid ja kooritud munad kahvliga pudruks või riivi jämedalt, sega läbi majoneesiga ning maitsesta. Aseta täids külmkappi, sest taina sisse pannes peab see täiesti külm olema. 

Rulli jahusel pinnal tainas u 3 mm paksuseks ristkülikuks. Lõika see ühesuurusteks ristkülikuteks, mille ääred on u 10 cm. Jaota täidis tainaruutude vahel ära asetades see iga tainatüki ühele poolele jättes ääred 0,5-1 cm kauguselt vabaks. Tõsta teine pool tainast üle täidise, vajuta ääred kokku ja pressi need kahvliga üle. Aseta pirukad küpsetuspaberiga kaetud ahjuplaadile ja hoia neid enne küpsetamist 20 minutit külmkapis. 

Klopi muna kergelt natukese vee või piimaga lahti ja määri sellega pirukad nii pealt kui ka äärtest. Küpseta ahjus 200 kraadi juures 35-40 minutit kuni pirukad on pealt kuldpuunid ja krõbedad. Naudi neid ahjusoojalt või jahtunult - kuidas endale rohkem meeldib :)

kolmapäev, 10. juuli 2019

Panna cotta marjade ja beseega


Ma ei tea, kuidas enamikel inimestel, aga minul on küll just suveperioodil toidujääke tunduvalt rohkem kui muidu. Õigemini - otseselt jääke ei teki (st toitu ära visata proovin nii vähe kui võimalik ehk praktiliselt üldse mitte), aga lihtsalt toidukraami, mida peab ära kasutama, et see halvaks ei läheks, on pidevalt kodus. Kui piisavalt palju suvel ringi sõita, tuleb ikka pidevalt nö jääkidest kokata, et toit raisku ei läheks. Niimoodi sündis ka praegune panna cotta, sest kui sul on külmkapis kolm pakki peagi aeguvat koort, siis see geniaalne itaallaste dessert on parim viis nende ära kasutamiseks :)

Vanillimekiga kooremagustoit marineeritud marjade ja krõbeda beseega on justkui Inglise klassik Eton Mess, kuid veelgi parem, sest kreem on siidjas ja pehme :) Suvine lemmikmagustoit on mul juba aastaid olnud Eton Mess, kuigi ma ise teen seda klassikalise vahukoore, maasikate ja poes müüdavate beseeküpsise segu asemel alati pisut teistmoodi - kohupiima ja marineeritud maasikatega, kama ja metspähklibeseega, maasikakreemi ja pistaatsiapähkli beseega ... variante on lõputult :) Nüüd aga valmistasin klassikalise panna cotta, mida täiendasin Eton Mess'i lisanditega, et see oleks veelgi parem. Beseeküpsised on seekord poest ostetud, aga ise tehtud on muidugi kõige paremad. Blogis on mul metspähklite, pistaatsiapähklitešokolaadi ja vanilliga beseeküpsiste retseptid olemas. Besee valmistamine on tõeliselt lihtne, aga kuna sõitsin mitmeks päevaks ära ja teadsin, et ei jõua niikuinii kolme munakollast ära kasutada, siis võtsin seekord poest ühe paki värvilisi väiketootja poolt tehtud marjabeseesid, mis olid üllatavalt head.

Želatiini asemel kasutan enamasti tarretisesuhkur Multit, mis on minu jaoks panna cotta valmistamisel kõige mugavam variant. Pärast selle suhkru enda jaoks avastamist ma enam reeglina želatiiniga kooremagustoidu puhul “mängida” ei viitsi, kui just mõne retsepti jaoks otsest vajadust ei ole. Nagu Eton Mess’ist, nii ka Itaalia päritolu panna cotta'st on mu blogis väga palju erinevaid variatsioone ja kindlasti tuleb juurdegi. Kui on aga soov teha koorelikööriga, mustikatega, maasikatega, rabarbriga, kohupiima ja mangoga, valge šokolaadi ja granadillikastmega, kohviga või Kreeka jogurtiga, siis oled õiges kohas, sest need retseptid on mul siin juba ilusti olemas ;-)


Panna cotta:
1 vanillikaun
6 dl (vahu)koort
1 dl täispiima
1,5 dl tarretisesuhkur Multi’t

Lõika vanillikaun pikuti pooleks ja tõmba terava noaga mõlemast poolest seemned välja. Aseta seemned, kaunad, koor ja piim koos tarretisesuhkruga paksupõhjalisse potti, kuumuta pidevalt segades keemiseni ja lase u 30 sekundit keeda. Eemalda kaun ja vala segu 4-6 magustoidukaussi või pokaali. Lase jahtuda ja aseta külmkappi kuni magustoit on täielikult tahenenud (kulub paar tundi).

Marineeritud marjad:
500 g maasikaid (osaliselt võid asendada vaarikate ja mustikatega)
1-2 sl meelepärast tsitrus- või marjalikööri 
1 sl heledat siirupit

Kaunistamiseks:
mündi- või melissilehti
peotäis beseeküpsiseid

Sega puhastatud marjad (suuremad maasikad lõika pooleks või neljaks) kausis alkoholi ja siirupiga ning kase u 10 minutit toatemperatuuril seista. Serveerimisel jaota marjad pokaalide vahel ning puista peale murendatud beseeküpsiseid ja mündi- või melissilehti.



Postitus sündis koostöös D-kokaraamatuga.