Kolmapäev, 21. september 2022

Maitserikas orsoto seentega


Tervislikus ja maitserikkas itaaliapärases roas on aukohal meie kodumaised traditsioonilised kruubid ja seened. Loodetavasti on tänu viimase nädala vihmadele metsa seeni siiski tekkinud, kuid kui neid ei leia, siis poest ikka saad ;-) Minu arvates on see piisavalt lihtne ja kiire, et seda töönädala sees valmistada, aga samas sobib hästi ka nädalavahetusel nautimiseks, sest see on tõesti maitsev!

Kruubid on minu arvates ülihead! Kahjuks saan neid küll harva kasutada, sest need pole gluteenivabad, kui kui on vähegi võimalus süüa teha nii, et sööjatele gluteen probleemiks ei ole, kasutan kruupe suurima heameelega :) Kruubid soovitan eelmisel õhtul juba külma veega likku panna, et need kiiremini küpseks. Kindlasti loputa need pärast sõelal korralikult puhtaks. Pikk küpsemisaeg on ka ainus miinus selle täisväärtusliku toiduaine puhul. Odrakruubid on vähe töödeldud (eemaldatud on vaid tera kest), mistõttu need on tõeliselt toitainerikkad. Boonusena on need ka hinnalt soodsad. 

Erinevalt valgest tärkliserikkast riisist, millega tehakse risotot, sisaldab oder igasuguseid kasulikke aineid. Odrakruubis on ohtralt kiudaineid (suisa 17 g 100 g kohta), samuti vitamiine, eriti just B-grupi vitamiine ja foolhapet. Mineraalainetest on aga lisaks rauale ka kaaliumi, fosforit, magneesiumi ja kaltsiumi. 

Põhja-Itaaliast pärit odrakruubiroa orzotto nimetus tuleb itaaliakeelsest sõnast orzo, mis tähendab otra. Veini kasutatakse orsotodes ja risotodes, et kiirendada teraviljade küpsemist, kuna selles olev hape aitab teravilja tärklist lagundada, kuid kui sa ei soovi alkoholi lisada, siis asenda see puljongiga. Erinevalt risotost, millele tuleb kuuma puljongit kulbitäie kaupa lisada ja pidevalt küpsemise ajal segada, valmib orsoto palju vähema vaevaga. Kruupidega toidule saad kogu puljongi korraga lisada ja lihtsalt lasta küpseda, sest erinevalt risotoriisist pole kruubi puhul vajalik pideva segamisega sellest tärklist kätte saada, et tekiks kreemjas roog. 

Vaja läheb:
200 g odrakruupe 
1 keskmine porru
2-3 küüslauguküünt
õli või selitatud võid praadimiseks
1 dl (valget) veini
0,8 dl kuuma puljongit
250 g (1 karp) šampinjone vm meelepäraseid seeni
50-100 g tugevamaitselist kõvemat laagerdunud juustu (Parmesani või mõnda selle kodumaist analoogi)
soola, värskelt jahvatatud musta pipart
peotäis lehtpeterselli, tüümianilehti vm meelepärast maitserohelist või ürte

Aseta kruubid vähemalt viis tundi enne kokkamist külma vette likku. Enne toidule lisamist loputa need hoolikalt sõelal jooksva külma vee all. 

Lõika porru õhukesteks viiludeks ja haki küüslauk peeneks. Kuumuta suurema poti põhjas 1-2 sl õli või selitatud võid keskmisest pisut madalamal kuumusel ja prae selles porrut u 5 minutit aeg-ajalt segades kuni see hakkab klaasjaks muutuma. Lisa küüslauk ja prae segades veel paar minutit.  Seejärel aseta potti kruubid ning kuumuta segades paar minutit. Vala potti vein ja kuumuta, kuni vedelik on kruupide sisse imendunud.

Vala potti puljong, keera kuumust keskmisest pisut kõrgemaks ja lase vedelikul keema tõusta. Keera kuumust jälle madalamaks ja lase orsotol u 30 minutit õrnalt podisedes küpseda kuni vedelik on peaaegu kruupidesse imendunud. Ära potile kaant peale pane.

Lõika seened õhukesteks viiludeks. Kuumuta pannil keskmisel kuumusel rasvaine ja prae selles seeni kuni neist eraldunud vedelik on aurustunud. Maistesta soola ja pipraga. 

Riivi juust ja haki maitseroheline. Lisa 2/3 juustust ja maitserohelisest ning seened orsotole ja sega läbi. Keera kuumus kinni, aseta potile kaas ja lase umbes 5 minutit seista. Maitse ja lisa vajadusel soola.  

Jaota orsoto nelja kausi vahel. Puista ülejäänud juust ja maitseroheline orsotole ning jahvata soovi korral peale veel musta pipart. 

Kolmapäev, 14. september 2022

Kõrvitsa-kaerahelbeküpsised


Kõrvitsast saab igasuguseid maitsvaid soolaseid ja magusaid toitusid (mul blogis on neid tõesti palju), aga seekord tegin taaskord küpsiseid:) Ühed kõrvistapüreega kaerahelbeküpsised mul blogis juba on, mille tainasse sai lisaks šokolaadile ka pähkleid pandud, kuid seekord proovisin neid väheke teistmoodi teha. 

Need seest mõnusalt pehmed küpsised on igati maitsvad nii soojalt kui ka juba jahtunult. Kasutada tasuks nende valmistamisel kõrvitsapüreed, mille oled varem valmis teinud. Selleks lihtsalt küpseta kõrvitsa viljaliha pehmeks (180-kraadises ahjus kulub 30-40 minutit) ja püreesta. Püree tuleks kindlasti enne tainale lisamist nõrutada üleliigsest vedelikust. Eriti oluline on see sügavkülmast võetud püree puhul, kuna see muutub vesiseks. Lase püreel tihedal sõelal nõrguda ja vajadusel vajuta veel lusikaseljaga, et rohkem vett välja tuleks.

Šokolaadi asemel sobivad nendesse küpsistesse hästi ka tükeldatud pähklid või kuivatatud marjad, nt jõhvikad. Šokolaad võib olla nii tume kui ka piima- või hoopis valge šokolaad, kuid viimase kahe puhul arvesta sellega, et need on magusamad, mistõttu oleks vaja suhkrukogust pisut vähendada, et küpsised liiga magusad ei jääks. Samuti võib šokolaad olla pähklitükkidega. 

Kui soovid eriti šokolaadiküllaseid küpsised, siis võid ahjust võetud maiusele koheselt veel mõned šokolaaditükid peale panna ja veidi sisse suruda. 

Gluteenivabade küpsiste puhul võta kaks teelusikatäit küpsetuspulbrit ja soovitan kasutada ühe konkreetse jahu asemel pigem erinevate jahude segu, et küpsised liialt pudisevad ei tuleks. Mina kasutasin maisi- ja toortatrajahu. 

Sellest kogusest tainast saab 2-3 plaaditäit küpsiseid sõltuvalt plaadi suurusest ja sellest, kui suured on küpsised. 

Vaja läheb:
270 g jahu
1 tl küpsetuspulbrit
1 tl jahvatatud kaneeli
1 tl piparkoogimaitseainet
näpuotsatäis jahvatatud muskaatpähklit
0,5 tl soola
120 g kaerahelbeid
230 g võid
230 g pruuni suhkrut
1 muna
1-2 sl kanget alkoholi või külma kohvi
200 g kõrvitsapüreed (nõrutatud)
200-300 g tükeldatud tumedat šokolaadi või šokolaadinööpe

Sega sõelutud jahu ülejäänud kuivainetega.

Sulata või, vala kaussi ning sega suhkru, muna, alkoholi või kohvi ja kõrvitsapüreega ühtlaseks. Lisa kuivained nin g sega läbi. Viimasena sega hulka hakitud šokolaad.

Aseta kas supilusika või jäätisekulbiga tainast kuhjakesed küpsetuspaberiga kaetud ahjuplaadile jättes nende vahele 7-8 cm. Küpseta ahjus 180 kraadi juures sõltuvalt küpsiste suurusest 12-15 minutit kuni nende ääred on pruunistunud. 

Lase küpsistel plaadil u 10 minutit taheneda ja tõsta need siis restile jahtuma. 

    Teisipäev, 13. september 2022

    Aromaatne kana-seene panniroog


    Sel aastal pole küll kahjuks parim seeneaasta, aga üht-teist õnnestub metsast siiski saada. Vähemalt nii palju küll, et on võimalik korra kastet, pannirooga, risotot, pastat, pirukat vms teha :) Seda argiõhtuks sobivat kanaga pannirooga saab teha nii metsaseente kui ka šampinjonidega, nii et kui seenekorv on metsast tulles taaskord tühjavõitu, nagu sel aastal olema kipub, siis saad poeriiulilt ikka vajaliku kätte ;-)

    Selle maitserikka sügisese toidu jaoks tasub võtta üsna suur pann, et kogu see headus ära mahutada.  Tüümianivarsi võid pannile küpsemise ajaks lisada, kuid võta need siis välja, kui toit on valmis. Süüa kõlbavad vaid tüümiani lehed. 

    Kui sul paksendamiseks maisitärklist ei ole, siis kasuta kartulitärklist. Sel juhul aga ära panni sisu enam keema lase, vaid kuumuta kergelt paar minutit, sest muidu kartulitärklise mõju kaob. Maisitärklis aga tahab keeda, et paksendada. 


    Vaja läheb:
    400-500 g kana rinnafileed
    küüslaugupulbrit vm meelepärast lihamaitseainet
    soola, pipart
    selitatud võid või õli praadimiseks
    2 küüslauguküünt
    1 sibul
    400-500 g seeni (nt kukeseened, šampinjonid)
    1,5 dl kuiva valget veini
    3,5 dl kanapuljongit
    2 sl mahedat sinepit
    1 sl maisitärklist
    peotäis tüümianilehti
    150-200 g (1 pakk) küüs- või murulaugu maitselist toorjuustu

    Lõika kanafileed pooleks, et need kiiremini ja ühtlasemalt küpseksid. Maitsesta küüslaugu- vm meelepärase maitseainega.

    Kuumuta pannil keskmisel kuumusel õli või selitatud või. Prae kana pannil u 5 minutit, kuni see on läbi küpsenud ja kergelt pruunistunud. Keera ümber ja prae teiselt poole ka mõni minut. Tee seda kogu kanaga ja tõsta praetud kana taldrikule ootele. Maitsesta soola ja pipraga. 

    Haki sibulad ja küüslauguküüned peeneks. Kuumuta pannil õli või selitatud või ja prae madalal kuumusel sibulat kuni see on klaasjas (kulub u 8 minutit), lisa küüslauk ja prae veel mõni minut. Vajadusel sega praadimise ajal.

    Puhasta seened ja lõika suuremad väiksemateks tükkideks. Kui kasutad šampinjone, siis viiluta need õhukeselt. Lisa seened, keera pliidi kuumus panni all kõvemaks ja prae seeni aeg-ajalt segades kuni vedelik on aurustunud ja seened pruunistunud. Vala pannile vein ja lase mõi minut keeda kuni alkohol on aurustunud.

    Lisa pannile puljong ja sinep, sega läbi ja lükka spaatliga panni põhjast praadimise jäägid lahti. Keera kuumus pisut vähemaks ja lase õrnalt podisedes u 5 minutit keeda. Sega maisitärklis veega ja vala see siis ühtlase nirena ise samal ajal panni sisu segades pannile. Keeda veel 5 minutit, seejärel sega hulka toorjuust ja tüümian. Kuumuta mõni minut, keera kuumus maha, lisa pannile kana ja lase u 10 minutit seista. Jahvata roale veel musta pipart ja puista tüümianilehti. Naudi koos meelepärase lisandiga, minu arvates sobivad selle roa juurde (täistera)riis, makaronid, kruubid ja kartulid.

        Esmaspäev, 5. september 2022

        Kana-ploomiroog


        Ploomidega olen saanud juba mitu nädalat maiustada ja minu arvates on need ikka hullult head!:) Blogis on mul päris mitu ploomikooki (nt mandlitäidisega galette, martsipanigakohupiimagasidruni-pähklitäidisega, mahlane küpsetis vanillikastmega  ja loomulikult lihtne clafoutis). Ploomidest saab ka nii tervisliku smuuti kui ka maitsva marmelaadi (söömiseks nt sõrnikutega) või hoopis vürtsika tšatni. Lisaks võib neid röstida ahjus koos mee ja kaneeliga, et saada suus sulav lisand mõnele magustoidule või koogile või hoopis jäätise või jogurti- või kohupiimakreemiga nautimiseks. 

        Kuid lisaks küpsetistele ja hoidistele võib ploome vabalt lisada ka soolastele (liha)roogadele, sest need annavad toidule mõnusat magushaput maistet. Üks varaint on ploomidega ja kanaga kartulivorm. Sellised ahjus ühel pannil või vormis "ise valmivad" road on hea võimalus saada maitsev toit ilma, et peaks eriti vaeva nägema. Asjad tuleb lihtsalt valmimise järjekorras vormi lisada, maitsestada ja küpsemise ajal teha muid meelepäraseid toimetusi. 
         
        Vaja läheb:
        700-800 g kanakintsusid
        oliiviõli
        soola
        (värskelt jahvatatud) musta pipart
        1 kg varajasi väikseid kartuleid
        2 suurt küüslauguküünt
        u 30 g võid
        u 10 tüümianivart
        2 loorberilehte
        8-10 keskmist ploomi
        u 1 sl vedelat mett

        Aseta kanakintsud ahjuvormi, piserda üle oliiviõliga ning maitsesta soola ja pipraga. Küpseta kana 180-kraadises ahjus 30 minutit. 

        Hõõru kartulid harjaga puhtaks. Lõika suuremad pooleks või neljaks, et kartulid oleksid enam-vähem ühesuurused. Lõika küüslauk viiludeks ja või väikesteks tükkideks. Pärast pool tundi küpsemist lisa vormi kartulid, tüümianivarred, loorberilehed ja küüslauk. Maitsesta soola ja pipraga, nirista peale õli ning puista kartulitele hakitud või. 

        Aseta vorm ahju tagasi ja küpseta veel 1 h mõned korrad kartuleid segades, et need ühtlaselt küpseks. 

        Poolita ploomid ja eemalda kivi. Lisa ploomid vormi ja nirista peale mett. Küpseta veel 20 minutit kuni nii kanaliha kui ka kartul on läbi küpsenud. Enne söömist lase u 10 minutit seista ning eemalda loorberilehed ja tüümianivarred. 

        Teisipäev, 30. august 2022

        Banoffee kook karamellise banaaniga


        Ma küll hindan enamasti magustoitudes ja kookides magusa ja hapu tasakaalu, aga brittide Banoffee (tuleb sõnadest banana & toffee (iiris)) kook on üks selliseid, mille puhul võin selles osas vabalt silma kinni pigistada :) See maius on muidugi tõeline süsivesiku- ja kaloripomm ning ikka päris rasvarikas, aga samas pole see kindlasti üks neist magustoitudest, mida nö tervislikumaks tuunida, vaid see on hea just sellisena nagu see on - hullult rammusa ja magusana! :) Väiksematele magusasõpradele piisab reeglina juba ühest Banoffee-tordi tükist; suuremad magusaarmastajad aga küsivad reeglina vähemalt teise tüki juurde ega lase end häirida ka suurest kaloraažist  :D

        Soovitan seda kooki just kooli alguse puhul valmistada. Esiteks on banoffee kook lihtne ja sellega saavad hakkama lapsedki. Teiseks, lastele see magus kook reeglina väga meeldib :) Ja tänapäeval vajab mainimist veel kolmaski aspekt - selle koogi valmistamiseks ei ole vaja ahju sisse lülitada ;-)

        Ja neljanda asjana tooksin enda retsepti puhul välja, et nagu peaaegu alati, siis ka siin kasutan mina ära terved topsid ja purgid, et poleks vaja mõelda, mida ülejäänud poole paki toorjuustu või vahukoore või pooliku kondenspiima purgiga peale hakata. Viimasega on minu puhul muidugi lihtne, sest karamellise kondenspima söön lihtsalt korraga ära isegi juhul, kui koogi sisse on purgist läinud vaid neljandik ehk 100 g ja "üle jääb" 300 g, aga vahukoore ja toorjuustu puhul pean alati ekstra mõtlema, mida nendega teha, sest toidu ära viskamine on mulle juba lapsest saadik vastumeelne. Samas pole kumbki neist asjadest selline, millele igapäevases menüüs koha leian, eriti kui tegemist on suviste toitudega, va (kuke)seenekaste ja -pirukas, kuhu saab küll alati sellised jäägid ilusti sisse panna. 

        Igaks juhuks mainin, et toorjuust peaks segamiseks olema alati toasoe, see-eest vahukoor läheb paremini vahtu, kui see on otse külmkapist võetud. Keedetud kondenspiim, mida hetkel müüakse 400-grammistes purkides, on küll kõva, aga selle saab siiski noa abil põhjale määrida (tõsi, võib kuluda veidi aega), samuti saab seda vispliga probleemideta toorjuustu hulka segada. 


        Põhi:
        200 g vanilli-, karamelli- või kondenspiimamaitselisi või digestiivküpsiseid
        90 g sulatatud võid

        Puusta küpsised (nt pudrunuiaga või köögikombainis) ja pane 1-2 sl küpsisepuru kõrvale. Ülejäänud küpsised sega sulatatud võiga ja suru ümmarguse lahtikäiva 20 cm läbimõõduga vormi põhja ning kui soovid, siis ka u 2 cm kõrguselt äärtele. Vormi põhjas võiks olla küpsetuspaber, sest siis on lihtsam kooki hiljem vormist välja võtta. Lase koogipõhjal külmkapis u pool tundi taheneda. 

        Täidis:
        u 400 g (1 purk) toasooja keedetud kondenspiima
        2 keskmist banaani
        400 g toasooja toorjuustu
        2 dl (1 pakk) vahukoort

        Laota pool kondenspiimast koogi põhjale ja kata see õhukeste banaaniviiludega. Sega ülejäänud kondenspiim vispli abil toorjuustuga ühtlaseks. Vahusta vahukoor ja sega õrnalt toorjuustu hulka. Vahukoor ei pea ühtlaselt segunema - see on ok, kui see jääb siiruviiruliselt ehk nö marmorjas muster. 

        Laota kreem vormi ja aseta kook u kaheks tunniks külmkappi tahenema. Seejärel eemalda koogi ümbert vormi lahtikäiv osa ja libista maius õrnalt serveerimisalusele. 

        Kate:
        20 g võid
        2 sl heledat muscovado't
        2 keskmist banaani

        Lase võil ja suhkrul panni peal keskmisest kõrgemal kuumusel sulada ja prae selles 0,3-0,4 cm jämeduseks lõigatud banaaniviile. Kulub mõni minut kuni banaanitükkide mõlemad pooled on kergelt karameliseerunud. Lase banaanil täielikult jahtuda ja laota seejärel koogile. Enne serveerimist puista peale küpsisepuru. 


        Retsept ilmus ka D-kokaraamatus

        Reede, 26. august 2022

        Põldmarja-kodujuustu kook mandlilaastudega



        Kirjutasin sel suvel põldmarjast pikemalt siin. Peab ütlema, et see on üks väga palju segadust tekitav mari:) Näiteks pildil ei ole koogi peal kaunistuseks üldsegi mitte põldmarjad, kuigi nii on karbi peal poes kirjas, vaid põõsasmurka kultuursort pampel ehk aedmurakas. Ja tegelikult ei ole põldmari ka üldsegi mitte mari, vaid selle vili on koguluuvili. Iga koguvilja terakese ehk osaluuvilja sees on luu nagu näiteks kirsil ja ploomil. 

        Põldmarja ehk põldmuraka kohta võib öelda ka marivars, põldvääne ja karumari. Selles on palju vitamiine ja mineraalaineid ning see on igati maitsev nii värskelt süüa kui ka toitudele ja hoidistele lisada, küpsetistest rääkimata. Minu lemmik on see mahlane mandlimekiga kodujuustu kook, mis meeldib enamasti nii suurtele kui ka väikestele, seega sobib hästi ka kooli alguse tähistamiseks. Ja kuna selle valmistamises ei ole mitte midagi keerulist, siis saavad sellega lapsedki hakkama. 

        Kui sul parasajagu põldmurakaid ei ole, siis kasuta nende asemel sõstraid, vaarikaid, tikreid või mustikad, sügisel aga sobivad eriti hästi koogi sisse hapukad õunad, millele võid lisada mitseks ja värviks peotäie pohli või jõhvikaid. Kevadel aga kasuta marjade asemel tükeldatud rabarbrit. 


        Põldmarjad võivad olla ka sügavkülmast võetud. Enne koogile lisamist neid sulatada ei ole vaja, kuid võiksid lisada täidisele sel juhul 2 sl jahu (kokku siis 3 sl).

        Purutainas:
        200 g nisujahu ja 0,5 1 tl küpsetuspulbrit VÕI 
        200 g riisijahu ja 1 tl küpsetuspulbrit
        1 sl vanillisuhkrut
        3 sl suhkrut
        50 g mandlilaaste
        100 g külma võid 

        Sega omavahel kõik kuivained, sh mandlilaastud. Tükelda või ja haki noaga või näpi sõrmedega kiirelt purutainaks. Aseta tainas täidise valmistamise ajaks külmkappi.

        Täidis:
        4 muna
        3 sl suhkrut
        380-400 g (1 tops) klassikalist või hapukoorega kodujuustu
        200 g (1 pakk) vanillimaitselist kohupiima
        1 sl nisu- või riisijahu
        200-300 g põldmarju
        peotäis mandlilaaste
        peotäis põldmarju ja mündi- või melissilehti (soovi korral)

        Klopi munad suhkruga kergelt lahti ning sega läbi kodujuustu, kohupiima ja jahuga. 

        Määri 24-26 cm läbimõõduga ümmargune vorm võiga ja puista üle jahuga. Laota 2/3 tainast vormi põhja, vala peale täidis, puista sellele marjad ja seejärel kata ülejäänud tainaga. Kõige peale puista peotäis mandlilaaste. 

        Küpseta 200-kraadises ahjus 30 minutit. Lase koogil vormis jahtuda ja aseta see siis kuni söömiseni külmkappi. Kook on parim jahtununa või külmana. Serveerimisel puista soovi korral peale veel värskeid põldmarju ja mündi- või melissilehti.


        Retsept ilmus u kuu aega tagasi siin

        Teisipäev, 23. august 2022

        Kukeseenepirukas tsukiini ja sinihallitusjuustuga

         


        Selle suve esimeses suvikõrvitsat sisaldavas postituses u kuu aega tagasi kirjutasin, et tavapärast tsukiini-uputust veel pole. Nüüdseks on see muidugi juba ammu käes ja pisikesi maitsvaid rullkõrvitsaid tuleb juurde kiiremini, kui jõuab ära süüa, kuigi mul on see vili peaaegu igapäevaselt menüüs:) Suvikõrvitsast "lasanjetki" olen nüüdseks juba kaks korda teinud ja valmistan peagi jälle, sest lihtsalt nii hea on! :) 

        Mul on blogis väga palju soolaseid ja magusaid suvikõrvitsaretsepte, aga laupäeval kirjutas Kersti Eero ajalehes "Õhtuleht" samuti sellest suvisest viljast ning sealt leiab päris mitu head ideed ja retsepti, mida head ja paremat valmistada. Minagi andsin oma 5 senti mõne nõuande näol ;-)

        Mina lisasin suvikõrvitsat seekord ka kukeseenepirukasse, kus kaaslaseks ka noor kartul. Ekstra vunki annab juurde sinihallitusjuust, kuid kui sa seda ei armasta, siis asenda see mõne muu meelepärase juustuga. Eriti hästi sobivad siia pirukasse feta- ja kitsejuust, kui ka mõni kõvem pikalt laagerdunud juust on riivitult täidisesse ideaalne. 

        igaks juhuks mainin, et blogis on mul juba ees suisa kaks kukeseenepirukat - üsna klassikaline quiche ja üks juusturikas lehttainaga küpsetis

        Nisujahu asemel kasutasin mina riisi- ja maisijahu segu ning lisasin 1 tl küpsetuspulbrit. Põhi tuleb küll pudisev, aga vähemalt saavad seda nautida ka need inimesed, kellele nisuajhu vastunäidustatud. 

        Põhi:
        100 g külma võid
        100 g keedetud kartulit
        150 g jahu
        0,5 tl soola
        0,5 tl kuivatatud punet, tüümiani vms

        Tükelda või ja kartulid. Aseta kõik komponendid köögikombaini ja töötle ühtlaseks. Vajadusel lisa 1-2 sl külma vett. Taina saad teha ka käsitsi. Selleks sega kuivained, lisa kahvliga purustatud kartulid ja tükeldatud või ning haki kas noaga või näpi sõrmedega kiirelt ühtlaseks. 

        Mätsi tainas palliks, keera toidukilesse, vajuta lapikuks ja aseta pooleks tunniks külmkappi. Seejärel rulli tainas lahti või suru kohe 24 cm läbimõõduga ümmarguse lahtikäiva vormi põhja ja u 2 cm kõrguselt äärtele. Vorm peaks olema eelnevalt võiga määritud ja jahuga üle puistatud, põhja võid asetada küpsetuspaberi. 

        Torka põhi kahvliga tihedalt läbi ja küpseta 200-kradises ahjus 5 minutit.

        Täidis:
        300 g kukeseeni
        u 1 sl (oliivi)õli
        1 väike suvikõrvits (kaal 150-200 g)
        1 sl võid
        soola, pipart
        3 muna
        2 dl (1 pakk) vahukoort 
        2 sl nisu- või riisijahu
        100 g sinihallitusjuustu

        Kuumuta pannil õli ja pra selles seeni kuni neist välja tulnud vedelik on peaaegu aurustunud. Lõika suvikõrvits u 1 cm tükkideks, lisa pannile ja prae veel u 5 minutit. Lisa või, maitsesta soola ja pipraga ning kuumuta paar minutit.

        Klopi munad kausis lahti ning sega need läbi vahukoore ja jahuga, lisa murendatud juust. 

        Laota seened koos suvikõrvitsaga pirukapõhjale, vala peale muna-juustusegu ja küpseta 180-kraadises ahjus 35-40 minutit kuni täidis on peaaegu tahenenud ja hakkab kergelt kuldseks muutuma. 

        Lase pirukal enne lahti lõikamist 20 minutit vormis taheneda. 


        Retsept ilmus mõni nädal tagasi siin

        Neljapäev, 18. august 2022

        Boršisupp on alati hea mõte!



        Sel korral ei ole taasiseseisvumispäev kindlasti meist kellelegi sama, mis varasematel aastatel, mil meie armsa Eesti vabadus paistis hoolimata verejanulisest idanaabrist siiski loomulik ja normaalne nähtus. Ilmselt on kõik eestlased nüüdseks aru saanud, kui õhkõrn iseseisvus siiski on ja kui palju peaks tegelikult meist igaüks panustama, et seda hoida. 

        Kui ma mõtlesin selleks nädalavahetuseks sobivate uute retseptide peale, siis tundus boršisupp eriti hästi sobivat. Esiteks on hetkel valmis kõik värske kraam, mis selleks supiks vajalik on. Minu jaoks seostubki borš just suvega, sest maal vanaema juures sai seda põllult kasvavatest aedviljadest tehtud ja see viis keele alla. Lapsepõlves oli borš mu lemmiksupp, ja on siiani üks neist toitudest, mida palavalt armastan. Teiseks on aga borši retsepti avaldamine just Eesti taasisesevumispäeval seotud austusavaldusega Ukrainale, kust see imeline supp pärit on. 

        Ukrainas keedetakse muidugi tuhandeid erinevaid borši variante, sest igal piirkonnal ja majapidamisel on oma retsept. Riigi idaosas valmistatakse erinevaid borše kalaga, Poltava piirkonnas kanaga, Karpaatidest pärinevas sakarpazky boršis on aga kartulid asendatud hapukapsa ja aedubadega. Lisaks piirkonnale varieerub borši sisu ka vastavalt aastaajale ja hooajalistele köögiviljadele. Kevadel saab kasutada noori peedilehti ja hapuoblikat, suvel porgandit, rohelisi ube ja tomatit, sügisel aga seeni, kapsast ja juurvilju. 

        Borši valmistati Ukrainas algselt üldsegi metsikute taimede ja kaeraga ning peet on saanud borši lahutamatukse osaks alles hiljem. Peeti ei ole sees vaid üksikutes borši variantides, näiteks rohelises boršis, mida valmistatakse hapuoblikatega. Peet on juba sajandeid vaieldamtult Ukraina köögiviljakuniganna. Ukrainas ei ole vist kodu- ega suvilaaeda, kus seda juurvilja ei kasvatataks. Peete täidetakse, püreestatakse, riivitakse salatite jaoks ja küpsetatakse ning kasutatakse väga paljudes erinevates roogades, eriti sageli koos mädarõika, juustu ja Kreeka pähklitega. Ilmselt ei leidu Ukrainas ka zakuska valikut ilma, et selles leiduks mõnda peediga rooga, näiteks marineeritud kurgi, ubade või õuntega või mõne liharoa lisandina. Ja ilmselt iga ukrainlase kapis ja keldris leidub purgike marineeritud peete.

        Kuldreegel on, et peeti tuleb küpsetada teistest aedviljadest eraldi. Peeti küpsetatakse ja keedetakse alati koos koorega. 

        Peedilehti kasutatakse samuti laialdaselt, näiteks suppides, pirukates või hoopis liha ja riisiga rullides. Sarnaselt Kreeka köögis tuntud viinamarjalehtedesse keeratud dolmadega, valmistatakse Ukrainas peedilehtedega erinevate täidistega maitsvaid rulle. Peedilehed tuleks enne söömist puljongis blanšeerida. 

        See borši retsept ei kandideeri kuidagi autentsusele, vaid on pigem kodune eestindatud variant. Õige borši sisse käib alati ka laagerdunud pekk ning parim viis riivitud peet supile lisada on see enne peki ja äädikaga pannil õlis läbi küpsetada. Lisaks kuuluvad borši supi juurde kohevad pärmitainast saiakesed pampuškad (pampushky) ning hakitud küüslaugu, peterselli, soola ja õliga tehtud kaste. 

        Tegelikult sobib kontide asemel suurepäraselt ka kondita liha (nt veise kintsu- või rinnakuliha), kuid viimase puhul (näiteks poole kilone tükk) võib puljongi keemise aeg olla isegi u 8 tundi. Ukraina retseptides olen näinud, et erimevaid lihasid ka kombineeritakse. Lisaks sea- ja veiselihale võivad olla (ühes supis) kasutusel ka lamba- ja kanatükid. 

        Borši puhul on oluline just kerge magusus ja hape ning nende tasakaal. Eelistan mahedamaid äädikaid lisada, aga tegelikult loomulikult on originaalis tavaline lauaäädikas ja seda võib loomulikult kasutada, kuid sel juhul piisab ühest supilusikatäiest.

        Puljong:
        u 1 kg veise- või searaguud (konte) või ribisid
        1 keskmine sibul
        1 varsseller
        3 loorberilehte
        10-15 musta pipra tera
        1 tl soola

        Aseta kondid külma veega potti. Lase veel keema tõusta ja keeda paar minutit. Kurna kondid sõelal ja loputa veega korralikult läbi. Pese pott puhtaks. 

        Aseta puhtasse potti tagasi kondid, lisa kooritud ja sektoriteks lõigatud sibul, 2-3 cm juppideks lõigatud varsseller, loorberilehed ja pipraterad. Lisa potti u 3 l külma vett ja lase sel keema tõusta. 

        Keera kuumust vähemaks ja jäta puljong madalale kuumusele keema nii, et vesi õrnalt podiseks. Puljong on valmis siis, kui liha kontidel on nii pehme, et seda on kerge eemaldada. Kulub u 2h. Keemise ajal eemalda kulbiga tekkinud vahtu. Kurna puljong ja eemalda liha kontide küljest.

        Supp:
        1 keskmine sibul
        2 keskmist porgandit
        2-3 küüslauguküünt
        õli praadimiseks
        2 sl tomatipastat
        1 väike varajane kapsas (max 500 g)
        3-4 keskmist kartulit
        400 g riivitud keedetud peeti
        1-2 sl õuna või valge veini äädikat
        1 sl suhkrut
        1 tl soola
        1 purk (400 g) punaseid ube (soovi korral)

        Serveerimiseks:
        värskelt jahvatatud musta pipart
        paksu hapukoort
        hakitud lehtpeterselli, rohelist sibulat või tilli

        Haki sibul ja küüslauk peeneks ning lõika porgand õhukesteks viiludeks. Kuumuta pannil õli ja prae selles madalal kuumusel aedvilju u 8 minutit kuni sibul hakkab klaasjaks muutuma. Lisa tomatipasta ja prae segades veel mõni minut. 

        Vala potti puljong, lisa kontidelt eemaldatud liha ja lase keema tõusta. Lõika kapsas peeneteks ribadeks ja kooritud kartulid u 1 cm kuubikuteks. Lisa mõlemad supile ja lase madalal tulel õrnalt podisedes keeda kuni kartul on pehme (kulub u 20 minutit). Lisa potti peet, suhkur, sool ja äädikas ning lase veel u 5 minutit keeda. 

        Lisa vajadusel supile veel soola. Soovi korral lisa ka nõrutatud ja jooksva vee all külma veega läbi loputatud punased oad. 

        Serveerimisel jahvata peale musta pipart, paku kõrvale hapukoort ja puista peale meelepärast hakitud maitserohelist. 


        Retsept ilmus mõned kuud tagasi siin

          Teisipäev, 16. august 2022

          Virsiku-mandli galett


          Vabakujulisi muretaina pirukaid ehk galette'e on kerge valmistada, sest pole vaja vaeva näha taina vormi sobitamisega ega eelküpsetamisega. Rulli tainas lihtsalt lahti, laota sellele täidis ja tõsta taina ääred kõige peale. Seejärel lükka pirukas ahju ja mõne aja pärast saad juba ahjusooja maiust nautida :) Seepärast mulle ka väga meeldib selliseid mõnusalt rustikaalseid galette küpsetada, et ajakulu ja vaev on väike, samas tulemus on reeglina imemaitsev. Mu kokaraamatutes on küll mitmeid vabakujulisi kooke, kuid blogis on neid millegipärast ainult kolm: ploomide ja mandlitega, tomati ja fetaga (mu ema lemmik!) ning spinati, feta ja munadega rukkijahust küpsetis. Nüüd siis jõuab siia mu kõige uuem virsikute või nektariinidega (kumba parajasti saada on) ja pehme mandlitäidisega pirukas, mida võid valmistada loomulikult ka ploomide, aprikooside või õuntega. 

          See küpsetis on väga maitsev nii ahjusoojalt kui ka jahtunult. Sooja piruka peale on ideaalne vanillijäätis, muidu aga soovitan juurde sobitada vanillikreemi või -kastet. Kuid samas pole neid lisandeid otseselt vaja - see on tõesti ka niisama hea! :)

          Kui aga on soov teiste inimeste valmistatud küpsetisi nautida, siis soovitan seada sammud (no pigem küll muidugi liiklusvahend, arvestades selle asukohta Türil) eriti armsa pererahvaga stiilsesse kohvikusse Ajatu, millest kirjutasin reedel siin. Keda aga huvitavad nn nostalgilised küpsetised, siis soovitan lugeda sel neljapäeval ajalehe Postimees Maa-Elu, kus ma kirjutan Napoleoni tordist ja jagan oma napooleoni retsepti. Reedel on aga Nädalalõpuleht LP toiduosas trühvlitordi tegemise õpetus :)


          Tainas:
          200 g jahu
          30 g suhkrut
          0,5 tl soola
          125 g külma võid
          1 sl õunaäädikat

          Aseta jahu koos suhkru ja soolaga kaussi ja sega ühtlaseks. Lõika või kuubikuteks, lisa jahule ja haki noaga ühtlaseks tainaks. Võid taina kokku segada ka köögikombainis. Ära tainast üle sega, sest mõned suuremad võitükid taina sees on ok. Lisa äädikas ja 2 sl jääkülma vett ning mätsi tainas ühtlaseks palliks, kuid ole siingi ettevaatlik - pigem töötle tainast vähem kui rohkem. Keera tainapall kilesse, pressi lapikuks ja aseta pooleks tunniks külmkappi. 

          Täidis:
          80 g mandlilaastusid
          50 g suhkrut
          50 g külma võid
          1 munakollane
          1 sl hapukoort
          5-6 küpset virsikut või nektariini
          1 sl jahu

          Kate:
          1 muna
          sorts piima 
          paar peotäit mandlilaaste
          tuhksuhkrut (soovi korral)

          Aseta mandlilaastud köögikombaini ja töötle ühtlaseks puruks. Lisa suhkur ja või ning töötle ühtlaseks, seejärel lisa munakollane ja hapukoor ning sega läbi. Lõika virsikud või nektariinid pooleks, eemalda kivi ja lõika need viiludeks. Aseta puuviljad kaussi ja sega jahuga läbi. 

          Rulli tainas jahusel pinnal u 30 cm läbimõõduga ringiks ja tõsta seejärel küpsetuspaberiga kaetud ahjuplaadile. Laota mandlitäidis ühtlaselt tainale jättes äärtest 4 cm vabaks. Aseta nekatriinid või virsikud täidisele ja voldi taina äär kõige peale. 

          Klopi muna kergelt lahti, sega piimaga läbi ja määri sellega taina ääred. Puista äärtele peotäis mandlilaaste. Aseta pirukas võimalusel veel 15 minutiks külmkappi. 

          Küpseta pirukat 180-kraadises ahjus u 45 minutit kuni piruka ääred on krõbedad ja kuldsed. Puista peale peotäis mandlilaaste. 

          Lase pirukal u 10 minutit plaadil taheneda ja libista seejärel restile jahtuma, et põhja alla kondensvedelikku ei tekiks. Serveerimisel sõelu soovi korral tuhksuhkrut peale. 


          Retsept ilmus mõned nädalad tagasi siin



          Esmaspäev, 15. august 2022

          Vaarika-tikrismuuti


          Mina tegin seda smuutit eelmisel suvel korduvalt koduaias leiduvatest värsketest tikritest, mida eelmisel aastal oli nii palju, et sain mitu karpi ka sügavkülma panna. Sel aastal on aga karusmarju paraku nii vähe, et ei jätku õieti söömisekski :( Kusjuures, alles eelmisel aastal taipasin esmakordselt tikreid sügavkülma varuda ja minu arvates saab neist ka talvel imehea smuuti. 

          Kirjutasin tkritest eelmisel suvel lähemalt siin. Tikker ehk aed-karusmari (Ribes uva-crispa L.), mida maailmas on üle 1000 suureviljalise kultuursordi, on suhteliselt noor kultuurtaim, mida antiikajal ei tuntud. Alles 12. sajandi alguses Prantsuse kirikuraamatutes esmakordselt mainitud marjapõõsaid kasvatati algselt kloostri- ja aadlike aedades. Ladina keelest on tulnud nimetus uva crispa - karune mari - kuigi tegelikult ei ole kõik tikrisordid üldse karvased, vaid hoopis paljad. Karusmarju võib olla värvuselt kollaseid, rohelisi või lillakaspunaseid; kuju poolest aga võivad need olla kerajad, munajad või piklikud. Toiduks soovitatakse kasutada eelkõige punaseid marju, kuna need on õhukese kestaga ja neil on viinamarjadega sarnane mahemagus maitse. Kollased tikrid on samuti üsna magusad, kuid rohelised hapud. Huvitav on see, et ühe põõsa küljes olevad marjad ei ole ühesuguse magususe ega hapususega.

          17. sajandil mainiti karusmarja juba kui ravimtaime, kusjuures tervendamiseks kasutati lisaks viljadele ja lehti. Rahvameditsiinis on karusmarju soovitatud tarvitada värskelt või mahlana kõhukinnisuse, sooltetegevuse loiduse, ainevahetushäirete ja rasvumise korral. Tikrite pikaajalisel söömisel aga suurenevat vere hemoglobiinisisaldus. Vähese fruktoosisisalduse ja veresuhkru taset alandavate ühendite tõttu soovitatakse neid marju tänapäeval aga diabeeti põdevatele inimestele, samuti kiidetakse tikrites olevate bioflavonoidide põletikuvastast toimet. 

          Smuuti jaoks läheb vaja:
          3,5 dl maitsestamata jogurtit või keefiri
          2 suurt küpset banaani
          200 g tikreid
          100 g vaarikaid
          1-2 sl linaseemneid, kamajahu või kaerakliisid (soovi korral)

          Vala keefir või jogurt kannmikserisse. Lisa kooritud ja tükeldatud banaanid ja marjad, soovi korral ka linaseemned ning töötle ühtlaseks massiks. Vala klaasidesse ja naudi!


          Retsept ilmus eelmisel suvel siin