teisipäev, 27. veebruar 2024

Kohupiimakook kakao-purutainaga


See kook sai küpsetatud mõeldes eelolevale EV aastapäevale, kuid retsepti blogis jagamiseni jõudsin alles pärast tähtpäeva. Aga no mis teha - parem hilja kui mitte kunagi! :) Samas on see kohupiimakook maitsev igal ajal ja tähtpäeval, nii et pole vaja end küpsetise peal leiduvatest rukililleõitest ja mustikatest häirida lasta. Lisa siniste kaunistuste asemel koogile näiteks vaarikaid, kirsse, granaatõuna seemneid või muud meelepärast :)

Kui aga küpsetad seda kohupiimakooki mõnel olulisel riiklikul pühal ja soovid, et värvid oleks kontrastsemalt sini-must-valged, siis pudista jahu hulka söetablett, mis aitab purutaina mustemaks värvida.

Gluteenivaba koogi puhul asenda nisujahu riisijahuga ja lisa 1 tl küpsetuspulbrit.

Põhi:
250 g jahu
3 sl kakaopulbrit
150 g suhkrut
150 g võid
1 suur muna

Sega sõelutud jahu ja kakaopulber, lisa suhkur ja sega läbi. Tükelda või ning haki noaga või töötle köögikombainis purutainaks. Lisa muna ja tööle ühtlaseks massiks. Aseta tainas umbes tunniks külmkappi tahenema. Tainast võib kas riivida või pudistada näppude vahel.

Täidis:
3 pk (kokku 600 g) rosinatega või vanillimaitselist kohupiima
150 g hapukoort
4 suurt või 5 väikest muna
4 sl jahu
70 g suhkrut

Sega kohupiim hapukoore, munakollaste, jahu ja suhkruga. Vahusta munavalged kohevaks vahuks ja sega õrnalt kohupiimamassi hulka. 

Puista u 2/3 tainast ettevalmistatud (st põhjas küpsetuspaber, ääred määritud võiga ja jahuga üle puistatud) 24 cm läbimõõduga ümmarguse lahtikäiva vormi põhja ja vajuta kinni. Vala vormi kohupiimatäidis ja sellele pudista ühtlaselt ülejäänud tainas. 

Küpseta 180-kraadises ahjus 40-55 minutit, kuni see on tahenenud (keskelt võib täidis hästi õrnalt veidike veel võdiseda). Lase koogil jahtuda ja aseta seejärel paariks tunniks külmkappi tahenema. Serveerimisel eemalda vormist ja kaunista.


Retsept ilmus ka D-kokaraamatus

reede, 23. veebruar 2024

Kohevad õllega tatrapliinid hõrgu heeringasalatiga

 

Homsele EV aastapäevale mõeldes, sobitasin maitserikka ja kerge heeringasalati õhuliste õllega tatrapliinidega. Tegemist on mu vana hea tatrapliinide retseptiga, mis on mul kasutuses olnud ligi 10 aastat ja mis on blogiski end juba aastal 2017 sisse seadnud :) Ja kuna see retsept on päris laialdast kasutust leidnud (olen saanud päris palju tagasisidet, sh teistelt toidublogijatelt, näinud seda suisa blogideski), siis saan öelda, et mu pliiniretsept töötab suurepäraselt! :) 

Kasutan tatrapliinide tainas enamasti ainult tatrajahu, et seda saaksid süüa ka need, kel gluteeni vastu allergia, kuid võin saladuskatte all öelda, et veelgi paremad ja kohevamad on tatrapliinid siis, kui poole toortatrajahu asemel lisada nisujahu. Ja kindlasti kasuta selles retseptis heledat õlut - tume õlu antud juhul ei sobi, sest teeb pliinid mõrudaks.

Kui arvad, et õlle ja pärmiga ei viitsi jännata, siis on blogis olemas üks eriti kiire küpsetuspulbriga kergitatud tatrapliinide retsept, mille juures sinepise lõhetratari retsept. Ka seda varianti olen teinud omajagu, sest kui külaliste tulekuks mitmeid erinevaid roogasid valmistad, siis mõnede toitudega saab minna kergema vastupanu teed, et ajahätta ei jääks;-) Lisaks on blogis olemas mu kunagise lemmikrestorani Põhjaka tatrapliinide retsept, mis on samuti imehea!

Ja igaks juhuks ütlen, et soovitan pliinid teha valmis võimalikult vahetult enne serveerimist, sest parimad on need loomulikult soojana. Kui oled need aga varem ära praadinud, siis soovitan enne serveerimist laotada pliinid küpsetuspaberiga kaetud ahjuplaadile ja ahjus soojendada. 

Praadimiseks on eriti hea selitatud või, samuti neutraalse maitsega õli, nt (kodumaine) rapsiõli. Pliine saab kokku ligi 40 tk, nii et salati peaksid tegema vähemalt kahekordse koguse (või isegi kolmekordse), et seda kõigile jätkuks. 

Need pliinid on mugavad noa ja kahvliga süüa. Kui soovid suupisteks sobivad suurusega pliine, siis kasuta taina pannile panemiseks supilusika asemel teelusikat - nii saad ühe ampsu suurused pliinid, mida näpuvahelt nautida. 

Ja siingi ei tasu heeringat nõrutada ega majapidamispaberiga kuivatada, vaid võib vabalt seda õlisena kasutada. Kvaliteetse õli puhul on see täiesti ok ja nii pole heeringasalatisse vaja eraldi õli lisada. 


Tatrapliinid

1,5 dl piima
350 g toortatrajahu
11 g (1 pakk) kuivpärmi
1 sl (pruuni) suhkrut
3,3 dl (1 väike pudel või purk) toasooja heledat õlut
3 muna
1 tl soola
õli või selitatud võid praadimiseks

Soojenda piim nö käesoojaks (kuivpärmi puhul u 40 kraadini). Sega 100 g sõelutud jahu pärmi ja suhkruga, lisa soe piim ja sega läbi. Sega hulka õlu ja lase tainal toatemperatuuril tunnikene seista. 

Nüüd lisa tainale munakollased, ülejäänud (st 250 g) sõelutud jahu ja sool ning sega läbi. Vahusta munavalged kohevaks ja sega need hästi õrnalt kolme osa kaupa tainasse.

Kuumuta pannil õli või selitatud või, tee supilusikaga pannile meelepärase suurusega pliinid ja prae keskmisel (või keskmisest veidi madalamal) kuumusel mõlemalt poolt kuldpruuniks. Parimad on tatrapliinid soojalt. 

Salat:
pool keskmist punast sibulat või šalottsibul
1 keskmine marineeritud või hapukurk
poole sidruni mahl
0,5 tl mahedat (nt Dijoni) sinepit
värskelt jahvatatud musta pipart
peotäis hakitud tilli

Lõik heeringafilee väikesteks tükkideks (max 0,5 cm). Haki sibul peeneks ja lõika kurk väikesteks kuubikuteks. Sega heeringas läbi sibula, kurgi, sidrunimahla ja sinepiga. Jahvata salatile piart ja viimasena sega õrnalt hulka till (et see võimalikult värske välja näeks).

Serveeri heeringasalat (soojade) pliinide ja soovi korral ka hapukoorega. Võid heeringa asetada nii juba pliinidele kui ka pakkuda kõrvale.


Retsept valmis koostöös VIČI'ga

kolmapäev, 21. veebruar 2024

Peedi - heeringa salat kodujuustukastmega



Eesti Vabariigi aastapäevani on veel vaid loetud päevad, nii et jagan taaskord ühte uut ideed, mida lauale panna. Lisaks kilupirukale ja -võileibadele tasub valmistada midagi ka heeringast ning see kerge (igas mõttes, st nii valmistamise kui ka rasvasuse osas) kodujuustukastmega salat on üks igati hea variant. Kõik pidupäeva road ei pea alati olema rasked ja rammusad, vaid vabalt võib lauale sättida ka nö taljesõbralikumaid toite :) Kokkuvõttes sööme ju niikuinii tähtpäevadel alati tunduvalt rohkem kui hea oleks (vähemalt ma ise teen seda) :)

Heeringas on hästi kasulik, kuid samas ka rasvane kala, mille puhastatud filee on müügil enamasti õli sees. Seega ei ole mulle hapukoor heeringa lisandina esimene valik (mis muidugi ei tähenda, et neid kahte ei võiks koos pakkuda), kuna see on minu jaoks rooga liialt rammusaks tegev. Ma ise eelistan alati heeringat kodujuustuga, mis on minu jaoks piisava (st võrreldes hapukoorega väikese) rasvasusega ja koos heeringaga ideaalne kooslus. Loomulikult passivad juurde hästi ka keedetud munad, peet, (punane) sibul, kartul ja must leib, nii et need kõik ma hetkel siin ka kokku panin. Olen taolist salatit teinud juba paar aastat ja mul on hea meel, et seegi retseptike lõpuks blogisse jõuab.

Kasutasin seekord VIČI traditsioonilist heeringafileed, mis sobib ülejäänud komponentidega igati hästi kokku. Mina jätan kalafilee õliseks, sest aedviljades niikuinii rasva pole ning kui on kvaliteetne ilma kõrvalmaitseta ja rääsumata õli, siis ei riku see ka roa maitset. Aga vabalt võib heeringa, kui on viitsimist ja soovi, ka üleliigsest õlist nt majapidamispaberil kuivaks teha.


Kodujuustukaste:
500 g klassikalist või hapukoorega kodujuustu
1 sl majoneesi
1 tl sinepit
100 g hapukoort või paksu maitsestamata jogurtit

Sega kõik ained omavahel ühtlaseks.

Salat:
240 g (1 pakk) VIČtraditsioonilist heeringafileed
500 g keedetud kartulit
500 g riivitud keedetud peeti
1 keskmine (punane) sibul
2 keedetud muna
peotäis maitserohelist (till, murulauk, roheline sibul)

Lõika heeringafileed ja kartulid viiludeks või tükkideks ning sibul õhukesteks viiludeks. Purusta munad kahvliga ja haki maitseroheline peeneks. 

Laota serveerimisalusele kartul, seejärel peet, sellele heeringas ja puista ühtlaselt peale sibul. Laota nendele kodujuustukaste, sellele aga muna ja maitseroheline. 



Olen teinud seda salatit ka nii, et jätan kartuli ära ja teen peale hoopis musta leiva kuubikud. Selleks on vaja 2 viilu musta leiba. Lõika leivaviilud u 1 cm tükkideks ja pruunista pannil väheses õlis või selitatud võis. Lase jahtuda. Lao salat kihiti taldrikule ja aseta leivakrutoonid kõige peale. Selline salat sobib nii keedetud kartuliga pearoana kui ka mustal leival suupistena söömiseks. 


Retsept valmis koostöös VIČI'ga

esmaspäev, 19. veebruar 2024

Sproti-sepiku tort kodujuustuga



Inimesed, kes juba nõuka-ajal olid sündinud, mäletavad kindlasti tolleaegset hõrgutist võisaia sprottidega, mille konserv veel mõnikümmend aastat tagasi defitsiitsete kaupade hulka kuulus. Nüüd saab sprotte muidugi igal ajal vabalt poest osta, kuid endiselt on see konserv minu jaoks asi, mida hea meelega vahel pidupäeval naudin.

Seekord said sprotid võileivatordi sisse, kaaslaseks mahe kodujuust ja tervislik sepik. Soolaseid torte on blogis muidugi veel, näiteks klassikaline kihiline võileivatort suitsukalaga ning kodujuustu ja suitsulõhega tort musta leiva põhjal

Sprott on muide meie oma vana kilu, vahel ka rahvuskala räim, kuid suitsutatud ja õlis. Nimetus  on ilmselt tulnud saksa keelsest sõnast Sprotte, mis tähendab kilu. Ladina keeles on kilu sprattus ja inglise keeles sprat, mis on samuti sarnased. Selle tordi jaoks kulub kaks karpi sprotte, millest üks läheb täidisesse ja teine peale. Võid aga lisada pooled kaunistamiseks mõeldud sprottidest samuti täidisesse. 

Sepiku asemel saad kasutada ka mõnda gluteenivaba (seemnetega) saia. Tilli soovitan lisada viimasena ja õrnalt segada, et see võimalikult palju heledat rohelist värvust säilitaks, värskem välja näeks ja vähem närbuks. 


Põhi:
180-200 g sepikut või saia
80 g võid

Murra sepiku- või saiaviilud väikesteks tükkideks, aseta köögikombaini ja töötle puruks. Sega läbi sulatatud võiga ja suru ühtlase kihina 21-22 cm läbimõõduga ümmarguse lahtikäiva vormi põhja. Põhi võiks olla kaetud küpsetuspaberiga ja ääred määritud õliga või toidukilega vooderdatud, et oleks lihtne võilievatorti pärast vormist välja võtta. Aseta põhi täidise valmistamise ajaks külmkappi tahenema.

Täidis:
400 g kodujuustu
200 g hapukoort
4 sl paksu majoneesi
0,5-1 tl soola
1 tl mahedat sinepit (soovi korral)
5 želatiinilehte
1 dl piima
200-250 g (1 karp) sprotte 
peotäis hakitud tilli

Sega kodujuust hapukoore, majoneesi ja soolaga läbi, soovi korral maitsesta sinepiga. 

Aseta želatiinilehed 10ks minutiks külma vette likku. Pigista lehed kuivaks ja aseta koos külma piimaga kastrulisse. Soojenda kastrulis olevat piima pliidil pidevalt segades, kuni želatiin on lahustunud. Ära vedelikku keema lase.

Vala piim ühtlase nirena samal ajal kodujuustumassi segades selle hulka. Viimasena sega õrnalt sisse hakitud till.

Lõika sprottidel ära saba ja laota need vormi tordi põhjale. Vala ettevaatlikult peale kodujuustumass. Aseta  tort paariks tunniks külmkappi tahenema. 

Kaunistamiseks:
200-250 g (1 karp) sprotte 
4 muna või 12 vutimuna
hakitud tilli

Nõruta sprotid üleliigsest õlist, lõika ära saba ja aseta vormist välja võetud serveerimisalusel asuvale tordile. Lõika keedetud munad sektoriteks või viiludeks ja lisa tordile. Kõige peale puista hakitud tilli. 


Retsept ilmus aasta tagasi siin

kolmapäev, 14. veebruar 2024

Sõbrapäeva hommikusöök



Paljudel on ilmselt juba hommikusöök söödud, aga kui on tänaseks sõbrapäevaks mõnda head ideed vaja, siis siin on mul kohe üks pakkuda ;-) Ja loomulikult võib sellist maitsvat einet ka igal muul ajal teha - miks mitte ka nädalavahetusel tavalise praemuna ja peekoniga hommikusöögi asemel oma armast kaaslast hoopis südamega üllatada :)

Praemuna (just ühelt poolt praetud nii, et kollane on vedel ehk härjasilm) on mu suur lemmik, samuti meeldib mulle röstitud täistera sai või sepik ja ahjus küpsetatud krõbe peekon, nii et minu jaoks on see ideaalne hommikusöök. Teine lemmik variant päeva alustuseks on piimaga (NB! kindlasti mitte veega) keedetud kaerahelbepuder enda tehtud moosiga, täna näiteks oli selleks pohla-õunamoos, mida juba lapsena armastasin, kuid keedan nüüd ise tunduvalt vähema suhkruga, kui seda varasemal ajal tehti. 

Lisandiks sobivad siia suurepäraselt oad tomatikastmes ja praetud šampinjonid - nii saab kokku klassikalise Inglise hommikusöögi. 

Vaja läheb:
100-120 g (1 pakk) peekonit
4 viilu meelepärast (täistera) saia
õli praadimsieks
võid määrimiseks
2 keskmist muna
soola, pipart
kirsstomateid
salatilehti või idusid

Laota peenoniviilud küpsetuspaberiga kaetud ahjuplaadile ja küpseta 200-kraadises ahjus 10-15 minutit, kuni need on krõbedad. Poole peal keera peekoniviilud ümber.

Tee südamekujulise (piparkoogi) vormiga kahel viilul saial keskele süvend. Kuumuta pannil õli keskmisel kuumusel ja prae selles nii need kaks saiaviilu kui ka saiast välja lõigatud südamekujulised tükid ühelt poolt kergelt pruuniks. Keera saiaviilud ümber ja aseta kummagi saia auku toores muna. Prae u 5 minutit, kuni munavalge on hüübinud, aga kollane veel vedel. Puista peale veidi soola ja jahvata musta pipart. 

Rösti teised kaks saiaviilu ja määri nele ühele poole võid. Aseta sellele paar peekoniviilu ja vajuta munaga  saiaviilule peale ehk tee kahepoolsed võileivad, mida saab käe vahelt süüa. Aga muidugi ei pruugi neist ka võileibu teha, kui ei soovi, vaid saab ka noa ja kahvliga taldrikust mugavalt süüa :)

Serveeri koos pooleks lõigatud kirsstomatite ning meelepärase salati või idudega. Lisa juurde ja ülejäänud peekon ja röstitud saiast südamed.


Retsept ilmus kaks aastat tagasi siin

    reede, 9. veebruar 2024

    Suitsulihaga hernesupp


    Hernesuppi võib (ja tasubki!) loomulikult aastaringselt süüa, kuid vastlapäeval, mis sel aastal on 13. veebruaril ehk juba mõne päeva pärast, on see eriti omal kohal. Meie vana hea traditsiooniline leem on toitev ja soojenddav, nii et pärast pikka õues viibimist ja vastlaliugu kulub eriti hästi ära :)

    Kuigi seda suppi saab ka toore liha (näiteks abaliha) ja suitusingiga teha, siis soovitan mina siiski võtta suitsuliha. Näiteks mul on selles supis kasutusel suitsutatud seapõsk (u 800-grammine pakk), kuid hästi sobivad ka suitsukoot ja - ribi. Poes müüakse ka suisa erladi hernesupikogu, mis on samuti 800-grammises pakis.

    See supp on ilma tangu ja kruupideta, et seda saaks süüa ka need, kellele gluteen on vastunäidustatud. Ma ise armastan tegelikult kruupe väga ja tahaks neid ka supis näha, aga samas on supp ka autentsem ja traditsioonilisem, kui need ikkagi välja jätta. Kuid loomulikult võid ka kruubid supi sisse lisada. Tee seda samal ajal hernestega. 

    Supp on tänu hernestele piisavalt toekas ja järgmiseks päevaks on veelgi tummisem ja paksem, samuti maitserikkam. 

    Keetmisel jälgi suppi - keetmisaeg sõltub herne sordist ja sellest, kui hoogsalt supp keeb ehk milline kuumus on poti all. 

    Supi jaoks sobivad nii kollased kui ka rohelised herned - kasuta neid, mis endale rohkem meeldivad. Mul olid kasutusel seekord kollased.

    Juurde sobivad igasugused värsked saiakuklid, sh haputainast, aga ka rukkileib ja sepik. 


    Vaja läheb:
    500 g kuivatatud rohelisi või kollaseid herneid või nende sugu
    u 800 g suitsuliha 
    2 keskmist sibulat
    2 suuremat porgandit
    2 suurt loorberilehte
    musta pipart
    soola (vajadusel)

    Aseta herned kaussi, vala peale külm vesi ja lase vähemalt paar tundi, veel parem üleöö liguneda. Loputa herned enne supile lisamist jooksva vee all. 

    Aseta liha koos külma veega potti. Lase keema tõusta, siis vala vesi ära, loputa liha voolava vee all ja pese pott puhtaks. Aseta liha puhtasse potti tagasi. Võid selle soovi korral ka väiksemateks tükkideks lõigata. 

    Haki sibulad peeneks. Lõika porgandid pikuti pooleks ja seejärel viiludeks. Aseta aedviljad potti liha juurde koos 1,5-2 l külma vee, leotatud herneste ja loorberilehtedega. Lase keema tõusta, alanda kuumust ning keeda suppi madalal tulel nii, et see õrnalt podiseb, kuni herned on peaaegu pehmed. Kulub u 1,5  h, kuid keetmisaeg võib suuresti varieeruda sõltuvalt kuumusest ja herneste sordist. Kui keetes vahtu tekib, siis eemalda see vahukulbiga.

    Pisut enne keetmise lõppu, võta liha välja, lõika tükkideks või viiludeks ja pane potti tagasi. Kui on kondiga liha, siis eemalda kondid. Keeda suppi veel, kuni herned on täitsa pehmeks ja pisut katki keenud; liha on aga nii pehme, et seda saab lusikaga süüa. 

    Kui supp tundub paks, siis lisa soovi korral vett. Võta loorberilehed välja ning jahvata supile musta pipart; vajadusel lisa soola. 


    Retsept ilmus kolm aastat tagasi siin

    teisipäev, 6. veebruar 2024

    Šokolaadikook, seekord hapukapsaga :)



    See mahlane šokolaadikook sündis aasta tagasi, kui proovisin leiutada võimalusi, et ära kasutada pühadest alles jäänud hapukapsast :) Tavaliselt aasta alguses pärast pühi on ikka see teema üleval, kuidas pühadejääke toitudesse lisada, seega on blogissegi juba kogunenud omajagu igasuguseid maitsvaid küpsetisi ja muid toitusid hapukapsaga, nt juustuga pirukas, nostalgiline vinegrett, tervisesalat peedigaväikesed lehttaina ja suitsukalaga pirukad ning kiire panniroog kartuliga. Ja muidugi soovitan hapukapsast valmistada vana head suppi kruupidega, mis on ajatu klassika ja talvisel ajal kohe eriti hea soojendav roog.

    Hapukapsast tasub kindlasti süüa aastaringselt mitte ainult jõulude ajal. Selles fermenteeritud aedviljas on ohtralt antioksüdante, piimhappebaktereid, kiudaineid, vitamiine (nt C- ja K-vitamiini) ja mineraalaineid (kaaliumi, rauda ja magneesiumi). Hapendatud kapsas mõjub hästi nii kõhule ja seedimisele kui ka tervisele üldiselt. 

    Ja eriti tore on, et seda tervislikku aedvilja võib isegi magustoitudele lisada. Tummises šokolaadikoogis ei oska ilmselt keegi hapukapsa olemasolu kahtlustada, samas aga annab see küpsetisele mahlasust ja õrna hapukust. Soovitan proovida ;-)

    Nisujahuta koogi jaoks kasuta riisijahu vm gluteenivaba jahu ja lisa 1 tl küpsetuspulbrit.

    Vanilliekstrakti asemel saad kasutada nt 1 sl külma kohvi või brändit ja lisada 1 sl vanillisuhkrut. Tulemus ei ole küll päris sama, aga hea maitse saab ikka :)

    Vaja läheb:
    200 g toorest hapukapsast
    210 g jahu
    40 g naturaalset kakaopulbrit
    0,5 tl soodat
    näpuotsatäis soola
    80 g toasooja võid
    160 g suhkrut
    2 toasooja muna
    1 tl vanilliekstrakti
    tuhksuhkrut (soovi korral)

    Aseta hapukapsas sõelale ja loputa korralikult külma vee all. Lase kapsal nõrguda ja pigista käte vahel nii kuivaks, kui saad. Haki kapsas peeneks, eriti mugav on seda teha köögikombainis. 

    Sega sõelutud jahu teiste kakaopulbri, sooda ja soolaga. Vahusta või mikseri abil kohevaks ja lisa edasi vahustades vähehaaval suhkur, seejärel ükshaaval munad ning vanilliekstrakt. Lisa pool jahusegust, vahusta ühtlaseks, seejärel teine pool ja 1 dl külma vett. Viimasena sega õrnalt spaatliga taina hulka peeneks hakitud hapukapsas. 

    Tõsta tainas ettevalmistatud (põhjas küpsetuspaber, ääred määritud võiga ja jahuga üle puistatud) 24 cm läbimõõduga lahtikäivasse ümmargusse koogivormi, silu spaatliga pind ja küpseta 170-kraadises ahjus u 40 minutit, kuni koogi keskossa torgatud tikk tuleb puhtalt välja. Lase koogil enne söömist vormis täielikult jahtuda. Soovi korral sõelu peale tuhksuhkrut. 


    • Retsept ilmus üle aasta tagasi siin

    kolmapäev, 31. jaanuar 2024

    Mahlane Itaaliapärane piiniaseemnekook



    Kes tahab ülimalt lihtsa ja maitsva koogi retsepti, saab kohe postituse lõppu selleni kerida, sest enne seda räägin lähemalt hoopis piinia- ja seedermänniseemnetest :)


    Okaspuude klassis on seitse sugukonda, millest tuntuim on ilmselt männiliste sugukond, kuigi laiemalt teatakse tõenäoliselt ka küpressiliste ja jugapuuliste sugukondi. Männiliste hulgas on suurim männi perekond, kuhu kuulub ligikaudu 100 liiki; järgneb nulu perekond umbes 45 ja lehise perekond 25 liigiga. Eestis on harilik mänd (Pinus sylvestris) tähtsaim ehk rohkearvulisim metsapuu, mis on ühtlasi ka ainus mänd, mis meie kodumaal looduslikult kasvab. Harilik mänd kuulub kaheokkaliste mändide hulka, see-eest aga seedermändide okkad on viiekaupa, kuigi need on samuti männiliste sugukonda ja männi perekonda kuuluvad puud. 

    Piinia (Pinus pinea) on madala tüve (15-20 m) ja iseloomuliku laiuva võraga Vahemeremaade mänd, mida kultiveeriti juba Vanas Roomas tema söödavate seemnete tõttu. Piinia on ainus männi perekonna alamsektsiooni Pinae esindaja ja okkad on tal kahekaupa. Siiani on see üks sealse piirkonna ning seda kutsutakse ka Itaalia männiks ja kivimänniks. Samas on aga hetkel suurim piiniate kasvuala hoopis Hispaanias - seal on piiniametsade kogupindalast (u 380 000 ha) suisa 75% ja teisel kohal on üldsegi Portugal 9%iga.  

    Piiniakäbid on 10-13 cm pikad ja 8-10 cm läbimõõduga ning seemned valmivad neis kolme aasta jooksul, samas näiteks Eestis kasvavatel mändidel kulub õitsemisest seemnete valmimiseni poolteist aastat. Piiniakäbide pruunid seemned on kõva koorega ja mandlimekiga. Kuid leidub ka õhukesekooreliste seemnetega piiniavorme, mille pähklid kasutatakse Itaalias, Hispaanias, Kreekas ja Portugalis nii magustoitudes kui ka muudes roogades. Vanas Roomas säilitati piiniapähkleid mees ja need olevat kuulunud ka leegionäride toiduratsiooni. 

    Kuid lisaks piiniale on mitme teise männiliigi seemned söödavad, näiteks Siberi seedermänd (Pinus sibirica), mille pisikesi õlirikkaid pähkleid oli Eestis isegi Nõukogude ajal saada. Siberi seedermändi käsitletakse sageli kui Alpi seedermänni alamliiki, mis kasvab peamiselt Kesk-Euroopas. Laiemalt tuntud on ka Korea seedermänd (Pinus koraiensis) ja suhkrumänd (Pinus lambertiana), mille puhul süüakse nii seemneid kui ka tüvest väljuvat mahla. Nimelt hakkab peamiselt Ameerika Ühendriikide lääneosas kasvava suhkrumänni tüve vigastamisel sellest magusat mahla välja tulema, mis tardub palsamitaoliseks ja mille terasid nimetatakse kalifornia mannaks ehk pinitiks. Põliselanikud kasutasid pinitit suhkru asemel. 

    Seedermänni või seedri pähklid või seemned?

    Seedermändi ei tasu aga segi ajada seedriga, mida Eestis ei kasva ja mis üldsegi ei kuulu mändide hulka. Seeder on eraldi perekonnas, kus kokku on vaid neli liiki. Kahjuks näeb sageli seedermänni- või piiniaseemnete kohta nimetust "seedriseemned", mis on aga siiski vale. 

    Piiniaseemneid kutsutakse enamasti piiniapähkliteks, ja seda mitte ainult kõnekeeles, vaid ka näiteks Heino Kiige raamatus "Maailma viljad", kuid tegelikult on tegemist käbi sees küpsevate seemnetega. Kuigi nii kasvukoha, maitse, kuju (pikemad ja lühemad, peenemad ja paksemad) kui ka õlisisalduse poolest on erinevat liiki seedermänni- ja piiniaseemned veidi erisugused, saab neid kõiki siiski toidutegemisel sarnaselt kasutada ja üksteisega asendada. Mina kirjutan retseptidesse alati, et vaja läheb "seedermänni seemneid või piiniapähkleid", et inimestel oleks selge, mida vaja on, sest paljude jaoks tekitab segadust inglisekeelne nimetus "pine nuts", mida kaubandusketid ja maaletoojad tõlgivad paraku nii seedriseemneteks (vale!) kui ka seedermänniseemneteks ja piiniapähkliteks. 

    Nii piinia- kui ka seedermänni seemned on valgu, kiudainete ja õlirikkad, kuigi õlisisaldus on neis väga erinev. Kõrgeim rasvasus on Aasia seedermändidel (78%), samas kui Amerika omadel on see number 62% ja Euroopa seedermändidel "vaid" 45%. Väärtuslikes seemnetes leidub korralikult fosforit, kaaliumi, magneesiumi, rauda ja tsinki, samuti foolhapet, E-vitamiini ja B-grupi vitamiine. 

    Kasutada saab seedermänniseemneid nagu teisigi seemneid ja pähkleid, näiteks müslides ja granola'tes, raputada peale pastadele, lahtistele pirukatele ja salatitele, samuti lisada küpsetistele ja dessertidele. Loomulikult on piiniaseemned oluline komponent ka mitmetes kastmetes, ilma milleta klassikalist basiilikust pestot ettegi ei kujuta. 

    Itaaliapärane piiniaseemnekook 

    Vahemere äärsetes riikides on piiniapähklid sagedasemad magustoidu komponendid kui metspähklid või mandlid. See on üks tüüpiline sealne lihtne ja aromaatne koogike, mille seemned eriti hõrguks teevad.

    Vaja läheb:
    100 g piiniaseemneid
    4 muna
    120 g suhkrut
    1 apelsini peenelt riivitud koor
    1 sidruni peenelt riivitud koor
    120 g jahu
    1 tl küpsetuspulbrit
    5 sl oliiviõli
    2 sl dessertveini, portveini, magusat šerrit vmt

    Rösti piiniaseemned kuival pannil kuldpruuniks. Vahusta munad suhkruga heledaks kohevaks vahuks (kulub u 10 minutit). Lisa apelsini ja sidruni koored ning vahusta veel umbes minut. Sega sõelutud jahu küpsetuspulbriga ja sega spaatliga õrnalt munavahu hulka, tõstes kausi sisu alt üles ja keerates kaussi. Sega samamoodi kergelt hulka ka oliiviõli ja dessertvein. Sega tainast nii vähe kui võimalik!

    Tõsta tainas 23 cm läbimõõduga ümmargusse lahtikäivasse vormi, mille põhjas on küpsetuspaber, ääred aga määritud võiga ja jahuga üle puistatud. Küpseta 170-kraadises ahjus 15 minutit, laota peale röstitud piiniaseemned ja küpseta veel 10 minutit, kuni koogi keskossa sisse torgatud tikk tuleb puhtalt välja. 

    Lase koogil vormis u 10 minutit taheneda, seejärel eemalda vormist ja jäta restile jahtuma. See küpsetis on hea nii soojalt kui ka jahtunult. Serveerimisel sõelu koogile soovi korral tuhksuhkrut ja puista peale marju või granaatõunaseemneid, lisandiks sobib hästi ka vanillikreem, -jäätis või -kaste. 


    Retsept ilmus algselt (u aasta tagasi) siin

    pühapäev, 21. jaanuar 2024

    Traditsioonilised kaerahelbeküpsised - ehe lapsepõlvemaius :)


    Vanad head kaerahelbeküpsised on pärit mu lapsepõlvest (tegime neid juba väikeste lastena kodus) ja pärit mu ema retseptivihikust. See retsept on suisa esimesel lehel ja nagu näha, on see aastate jooksul juba üsna plekiliseks muutunud. Tänapäeval, mil on saada tuhandeid kokaraamatuid ja terve internet on retsepte täis, on kindlasti paljude jaoks üllatav, et keegi kribab retsepte kuskile märkmikusse, aga nõuka-ajal oli see argipäev. Kui said mõne hea retsepti, siis panid selle kirja või lõikasid ajalehest välja. Paljud teevad seda muidugi tänapäevalgi ja pean ütlema, et minu kui autori jaoks on üks suurimaid komplimente, kui kuulen inimestelt, et nad mu retsepte lehest välja lõikavad. See on tõesti südantsoojendav 🥰

    Kaerahelbeküpsiste retsept ilmus algselt selle loo juures, milles vaatasin, kas ühe euro eest saab söönuks. Ja loomulikult - kui ise kokata, siis saab küll. Minu jaoks on alati olnud väide, et tervislik toit on kallis, suur müüt. Toitainerikkad aed-, kaun- ja teraviljad, samuti klassikalised piimatooted (täispiim, keefir, kodujuust ja kohupiim) on endiselt odavad ning taldrikutäie täisvärtuslikku einet võib tõesti väga soodsalt kätte saada. Valisin loo jaoks sellised toidud, mida saab valmistada väiksemad portsud (näiteks üliõpilastel tavaline asi, kes kokkavad ühele ja kel pole ka suurt külmkappi, ammugi sügavkülmikut), aga kui on suurem pere, siis saab potitäie toitu kohe väga soodsalt kätte. Näiteks kapsas hakkliha ja kartuliga, ühepajatoit, erinevad supid - borš, kana-. oa-, (hapu)kapsa-, herne- ja frikadellisupp jpm road, on maitsvad kodused toidud, mille portsu hind tuleb kindlasti alla euro. Ja loomulikult toitainerikkad pudrud - soodsamat hommikueinet on keeruline välja mõelda, kuid ega ka pannkookide ja omleti hind ei tule kuigi palju kallim.

    Nagu nendest küpsistest näha, saab maiustadagi soodsalt ja üsna tervislikult, sest kaerahelvestes (eriti täistera omades) on teatavasti palju kasulikke aineid. Igal juhul kui nende küpsiste hind kokku arvutada, siis on tulemuseks 1,82 eurot (kaerahelbed 34, või 79 suhkur 21 ja muna 48 senti). Need asjad on kõik ostetud Rimist, mis kuuldavasti kõige odavamate poodide hulka ei kuulu, nii et võimalik, et mõnest teisest poest võib samu asju veelgi soodsamalt hankida. 

    Neid kiudainerikkaid pätsikesi on hea kooli või tööle kaasa võtta või raamatukogus õppides näksida, samuti on need ideaalsed metsa- ja rabamatkale energia saamiseks kotti pakkida. 

    Siin soovitan kasutada just tavalisi jämedaid helbeid, mitte kiirkaerahelbeid. Soovi korral lisa tainasse ka peotäis hakitud pähkleid või rosinaid - nii sad veelgi maitsvama ja toitainerikkama maiuse.  

    100 g võid
    300 g täistera kaerahelbeid
    150 g suhkrut
    3 muna
    0,25 tl soola
    1 tl vanillisuhkrut (soovi korral)

    Sulata või ja sega läbi kaerahelvestega. Vahusta munad suhkruga ning sega hulka kaerahelbed, sool ja soovi korral ka vanillisuhkur. 

    Tee kahe teelusika abil küpsetuspaberiga kaetud ahjuplaadile pätsikesed ja küpseta 180-kraadises ahjus 15-20 minutit, kuni need on pealt kergelt pruunistunud ja läbi küpsenud.

    kolmapäev, 17. jaanuar 2024

    Talvine segadus kohupiima, sidrunikreemi ja mangoga



    Kui armstad kohupiima, mangot ja sidrunikreemi (lemon curd'i), siis on see magustoit täpselt sulle! ;-) Minul isiklikult kuuluvad kõik need kolm lemmikute hulka, sestap on see mulle kohe eriti meelepärane maius :) Enda tehtud beseeküpsised on samuti head, kuigi selle desserdi sisse sobivad ka poes müüdavad pisikesed krõbedad beseed. Mina tegin neid eelkõige seetõttu, et munavalgeid jäi üle lemon curd'i valmistamisest ja besee on alati hea variant nende ära kasutamiseks. Teine suurepärane kasutus ülejäänud munavalgetele on loomulikult Pavlova, millest siin blogis on palju erinevaid variante :)

    Kummalise nime "segadus" andsin magustoidule brittide klassiku Eton Messi järgi, sest see on üsna sarnasel põhimõttel valminud dessert. Kui inglastel on traditsioonilises segaduses koos vahukoor, besee ja maasikad, siis minu talvises variandis on vahukoore asemel, mida ma ei armasta, kohupiimakreem, värskete suviste marjade ülesannet aga täidavad mango ja lemon curd. Ka Eton Mess'ist on mul siin blogis palju variante, kõige klassikalisem ilmselt on marineeritud maasikatega maius, aga nt kama ja metspähklibeseega on samuti igati maitsev segadus. Soovitan proovida ;-)

    Loomulikult kasutasin oma vana head lemon curd'i retsepti, mida olen kümneid kordi teinud ja mis töötab alati. Igaks juhuks mainin, et ma ei kasuta sidrunikreemi tegemiseks mitte kunagi vesivanni, vaid alati pakuspõhjalist potti. Seekord lihtsalt oli tavalise 2 munakollase ja 2 muna asemel 3 munakollast ja 1 muna, aga muidu on täpselt sama vana hea ja 100% töötav retsept. Selle retsepti järgi tuleb mõnus paks kreem, mitte vedel, mida oleks vaja maisitärklise või želatiiniga paksendada, mis mõlemad on lemon curd'i puhul täiesti vstunäidustatud. Paksendab sidrunikreemi ikka happelise sidrunimahla ja suhkru koos kuumutamine ning muna(kollase)d ning kõik muud paksendajad (nt tärklis ja želatiin) on täiesti üleliigsed. 


    Beseeküpsised:
    3 munavalget
    150 g tuhksuhkrut
    1 sl maisitärklist

    Vahusta munavalged pehmete tippudega vahuks. Hakka edasi vahustades lisama supilusikatäie kaupa suhkrut lisades järgmise lusikatäie kui eelmine on segunenud. Viimaks vahusta hulka ka maisitärklis.

    Tee supilusikaga küpsetuspaberiga kaetud ahjuplaadile väikesed kuhjakesed (kokku 12 tk) ja küpseta beseed 100-kraadises ahjus 1 h 30 minutit. Lase ahjust välja võetud beseeküpsistel täielikult jahtuda. 

    Lemon curd:
    1,2 dl värskelt pressitud sidrunimahla
    100 g suhkrut
    1 muna
    3 munakollast
    näpuotsatäis soola
    85 g võid

    Aseta kõik komponendid, sh tükeldatud või paksupõhjalisse potti või kausiga vesivannile ning kuumuta madalal kuumusel vispliga pidevalt segades, kuni või on sulanud. 

    Suurenda veidi kuumust (umbes keskmise kuumuseni) ja sega vispliga edasi hoogsalt, kuni kreem pakseneb ja muutub moosi sarnaseks. Kurna sidrunivõie läbi sõela kaussi, lase jahtuda ja aseta siis külmkappi. Sidrunikreem pakseneb nii jahtudes kui ka külmkapis. 

    Magustoit:
    300 g (1 toru) maitsestmata kohupiimapastat
    200 g (1 pakk) maitsestamata kohupiima
    3 sl piima (soovi korral rohkem)
    3 sl suhkrusiirupit (soovi korral rohkem)
    8 beseeküpsist 
    pool kogust sidrunikreemi ehk lemon curd'i (kui tahad, lisa rohkem)
    1 suur või 2 väikest küpset mangot
    peotäis hakitud pistaatsiapähkleid (soovi korral)

    Sega kohupiim ja -pasta siirupi ja piimaga ühtlaseks kreemiks. Kui soovid, lisa veidi piima ja suhkrusiirupit. Murenda 6 beseeküpsist ja sega need kreemi hulka. Sega kohupiimakreemi hulka ka lemon curd, kuid nii, et ei sega kreemiga ühtlaseks, vaid jätad siiru-viirulise tulemuse.

    Puhasta mango(d) ja haki kuubikuteks. Jaota kohupiimakreem nelja magustoidupokaali vahel, puista peaele 2 murendatud beseed, tükeldatud mango ja hakitud pistaatsiapähklid.

    Ülejäänud sidrunikreemi saad süüa niisama või nautida näiteks pannkookidega või röstsaiaga, minu jaoks on lemon curd eriti hea just sõrnikutega. 


    Retsept ilmus ka D-kokaraamatus