reede, 22. juuni 2018

Õllesai päikesekuivatatud tomatite ja ürtidega


Ja ongi suvine pööripäev läbi, ees on võidupüha ja jaanipäev! :) Kuna eelolevate pühade ajal ootab meid päikesepaiste ja palavuse asemel ilmselt tavapärane kehv suusailm, siis bikiinidest ja päikesekreemist olulisem on tähistama minnes kaasa pakkida soe jope, vihmakeep, kampsun ja kummikud. Õues grillimise asemel tuleb suurem osa toitusid tõenäoliselt köögis valmis teha ja seetõttu on see lihtne õllesai (lisaks ahjus küpsemisele võtab aega max 10 minutit) ideaalne. Tänases Laupäevaleht LP-s aga on mul samuti terve rida retsepte (soolakurgid, odrajahukarask, suistukalamääre, kartulisalat ja keefirimarinaadis kana), mis jaanipäeval lauale passivad, ülemäära aega ei võta ja mille tegemiseks ei ole vaja õues külmetada :)

Lisaks söökidele tuleb muidugi läbi mõelda ka joogimenüü ja kuna me (no vähemasti plaanime) homme hommikul rannas väikese jooksutiiru teha, siis tuleb minuga kaasa ka alkovaba õlu, mis viimasel ajal sportlaste seas eriti popiks taastavaks joogiks on saanud. Kui veel mõni aasta tagasi oli seda turul vaid üks sort, siis nüüd on juba päris paljudel tootjatel valikus ka alkovaba õlu ja see trend on järjest kasvav ning toodetavad kogused järjest suurenevad.

Kui enamasti on alkovaba õlu lihtsalt asenduseks tavalisele õllele, siis kasutavad paljud trenniinimesed seda hoopis taastava spordijoogina. Sakslased, kelle seas nö tavalised spordijoogid suure suhkrusisalduse tõttu eriti popid ei ole, jõid näiteks aastal 2016 kolm korda (!) rohkem alkovaba õlut kui spordijooke. Viimasel olümpial tuli jutuks just kuldmedaleid saanud Saksa suusakoondise (alkovaba) õlle tarbimine - seda pidid nende arsti sõnade kohaselt jooma praktiliselt kõik sportlased ja olümpiakülla saadeti jooki suusatajate tarbeks suisa 3500 liitrit! Muidugi ei elanud Saksa olümpiakoondis vaid alkovabast õllest, sest tavalist õlut tarniti neile sinna suisa 11 000 liitrit ;-) Olen oma elus olnud kolmel välismaratonil (Pariis, Hamburg ja Frankfurt) ja kui Prantsusmaal anti mõni kilomeeter enne finišit siidrit, siis Saksa maratonidel ootas kõiki finišeerijaid suur tops õlut. Pole vist vaja mainida, et mitte alkovaba, vaid ikka tavalist õlut ;-)

Samas alkohol ja sport siiski enamike teadlaste arvates väga hästi kokku ei käi, nt häirivat alkohol keha taastumisprotsesse jne, aga sellel teemal ei taha ma pikemalt peatuda, sest tean paljusid inimesi, kelle jaoks tavaline (tume) õlu on parim trennijärgne taastav spordijook:) Ja kuigi ma ka ise ei usu, et ühes õlles olev väike alkoprotsent oleks kuidagi kahjulik (me räägime siin ühest max 0,5 l suurusest õllest, mitte viiest või kümnest pudelist korraga), siis pigem tahaksin rõhutada ikkagi alkovaba õlut spordijoogina :)

Üks põhjuseid alkovaba õlle eelistamisel spordijookidele on kindlasti maitse - magusad joogid paljudele ei meeldi, see-eest aga mõrkjas külm humalamärjuke võtab ideaalselt janu ära, samas kui suhkrusisaldus on joogis väga väike. Lisaks on õlles ka üht-teist kasulikku, nt polüfenoole (taimsed ühendid, mis toimivad organismis antioksüdantidena ja vähendavad organismis vabade radikaalide toimet) ja B-grupi vitamiine, mis trennijärgsele taastumisele kaasa aitavad. Uuringutes on leitud, et õlu aitab paremini kui näiteks vesi taastada organismi vedelikuvarusid. 

Taastumine on teatavasti spordi tegemise puhul kõige olulisem - mida paremini treeningust taastud (sh taastad organismi vedelikuvarud), seda rohkem ja tugevamini saad ka trenni teha. "Puhkus on treeningu kõige olulisem osa" ja “puhata peab oskama” nagu paljud (jooksu)treenerid rõhutavad, sest just "puhates saab tugevaks”:) Oluline on pärast trenni piisavalt vedelikku tarbida, samuti ka sobivat toitu (eelkõige süsivesikuid ja valku) süüa, et organismi jõuvarud taastada. Ületreenitus on oluline probleem, mida ka ise pidevalt näen, ja sellest rääkis just hiljuti taaskord TÜ spordibioloogia professor Kristjan Port. Harrastussportlased teevad sageli peaaegu sama suure koormusega trenni kui profid, kuid selle asemel, et nende kombel ülejäänud aeg nö jalad seinal veeta ja puhata (ja regulaarselt füsio juures käia), tehakse hoopis täiskohaga tööd ... Pole siis ime, et kergesti tulevad vigastused, üleväsimus jms, millest ka professor Port räägib.



Vana hea pealt krõbe, seest pehme ja mahlane õllesai, sai seekord tehtud alkovaba õlle, päikesekuivatatud tomatite ja ürtidega. Blogis on mul saiast olemas juba kaks varianti - nö tavaline siin ning juustuga siin. Mõlemad on hästi palju tagasisidet ja tähelepanu saanud - üks ilmus mu selles raamatus, teine Eesti Ekspressis. Lisaks oli esimene koos ühe mõnusa suitsukalakreemiga ka selles raamatus ja seda üldse mitte mu enda initsiatiivil (minul oli loomulikult üks kook plaanis teha!), vaid Toiduakadeemia palvel, sest nende juures läbiviidud koolitusel tegin seda saia ja - nagu alati - sai see kiita:) Ja jäi inimestele meelde, mis on muidugi eriti rõõmustav fakt sealset igapäevast toiduküllust arvestades ;-)

Küpsetan õllesaia päris sageli, niiet igasugused uued lisandid on alati põnevad nii endal katsetada kui ka teistel süüa. Samas naturaalselt kääritatud alkovaba Premium (sisaldab lisaks veele vaid odralinnaseid, otra ja humalat) on piisavalt neutraalse maitsega lager-tüüpi õlu, mis saia sisse ideaalselt passib. Muideks, taina valmistamine võtab aega u 5 minutit - ma arvan, et see on samuti üks põhjus, miks see sai nii populaarne on ;-)

Vaja läheb:
260 g nisujahu
100 g täistera nisujahu või rukkijahu
1 sl küpsetuspulbrit
0,5 sl soola
2 sl (pruuni) suhkrut
1 tl Vahemere ürdisegu, tüümiani või punet
u 5 päiksekuivatatud tomatit
330 ml (1 pudel) A. Le Coq alkovaba Premiumi
50 g võid

Sega kausis sõelutud jahud, küpsetuspulber, sool, suhkur ja ürdid. Lisa tükeldatud tomatid ja õlu ning sega ühtlaseks tainaks, kuid hoidu üle segamisest (sega nii vähe, kui saad!), muidu on tulemuseks kõva sai. Tõsta tainas ettevalmistatud (põhjas küpsetsupaberi riba, ääred määritud võiga ja puistatud üle jahuga) piklikkusse vormi. Sulata või ja vala ühtlaselt taina pinnale. 

Küpseta ahjus 180 kraadi juures 40-45 minutit, kuni sissetorgatud tikk tuleb puhtalt välja. Lase saial vormis u 15 min taheneda ja tõsta seejärel restile jahtuma, et alla kondensvedelikku ei tekiks ja põhi läbi ei vettiks. Väga mõnus nii soojalt kui ka jahtunult :)


Postitus sündis koostöös A. Le Coq alkovaba Premiumiga.

esmaspäev, 18. juuni 2018

Kohupiima-jogurtitort maasikatega

Sel laupäeval kirjutasin lühidalt lehes hiljuti meie seast lahkunud Bourdainist, kelle surm on ilmselt kõige kurvem sündmus, mis toidumaailmas juhtunud on ... Ja ei mäletagi, et mõne teise toiduinimese puhul oleks nii palju “meediakära” olnud, seda eriti just välismaa pressis. Bocuse d’Or’i asutaja Paul Bocuse’i surmast ei ole ka ju veel eriti palju aega möödas, kuid tema oli vana inimene ja jõudnud kõrgesse ikka, erinevalt Bourdainist, kes vaid 61-aastane ehk kellel kolmandik elu oli veel ees. Kõige keerulisem oli artikli juures aga üritada seda kokkuvõtlikult 5000 tm sisse ära mahutada, niiet palju mõtteid on mul veel peas keerlemas ...

Mina avastasin Bourdaini enda jaoks Pariisis kokakoolis, kui mu kursakaaslane Paul tema uue raamatu mulle lugemiseks laenas. Kirjutasin sellest siis ka blogis, sest sel hetkel kaalusin oma 174 cm pikkuse juures veel 55-56 kg ja tohutult nõme väljend “ära usalda kõhna kokka” mind hullult häiris. Kas tõesti on minu toit halvem, sest ma olen kõhn?!? Masendav ahistamine ju (välimuse põhjal)! Õnneks muidugi mainis seda vanasõna mulle vaid mu sõbranna “taktitundeline” ema, kes arvas, et ma võiksin kaalus juurde võtta, aga ikkagi oli hea lugeda, et keegi peale minu arvab veel, et see lause on puhas lollus :) Igaks juhuks aga mainin, et kuna nüüd kaalun u 60 kg ringis, siis ma enam kõhn ei ole ja mind võib usaldada ;-)

Mulle tohutult meeldis Bourdaini ehedus ja otsekohesus, eriliselt mahlakas väljendusviis ja tohutult lai silmaring, aga ennekõike suur süda ja meeletu empaatiavõime. Ta võttis pidevalt sõna nõrgemate kaisteks ja oli muideks suur #metoo liikumise toetaja. Väga sümpaatne on, kui inimene ei häbene  oma vigu tunnistada. Näiteks on ta korduvalt kahetsenud oma bestselleri “Kitchen Confidential” toksilist maskuliinsust, eriti naisi mittesoosiva nn meathead-kultuuri toetamist. Selliseid empaatilisi inimesi oleks meil tõesti palju rohkem vaja, mitte ei tahaks neid nii noorelt kaotada. Sest väärtuste osas ei saa kompromisse teha! Kõige tugevamad ja targemad mehed on just need, kes ei pea selleks, et end hästi ja “päris” mehena tundma, teisi alandama, agressiiivselt käituma või mingit ägedat kutti mängima, vaid on lihtsad, loomulikud ja heatahtlikud. Nagu Bourdain ... Sama käib muidugi ka naiste kohta - mida enesekindlam ja arukam inimene, seda tolerantsem ja sõbralikum on ta ka teiste suhtes ;-) 



Ilmselt on paljudel juba mõtted eelolevatel pühadel, vähemalt toidu osas :) Mina küll juba mõtlen, mida magusat küpsetan (ilmselt teen Brita koogi maasikate ja kohupiimakreemiga), milliseid snäkke ja lihamarinaadi valmistan. Ja siis muidugi tuleb ju mõelda ka kaasapakitavale riietusele, sest viimase aja palavusega harjunud inimesele on jaanipäevaks lubatud napilt üle 10-kraadine soojus ikka päris külm, kuigi tavapäraste jaaniõhtutega võrreldes on see ju suisa soe ilm :D

Üks variant pühadeks, mõneks muuks tähtpäevaks või niisama maiustamiseks on siin. See hõrk kook kuulub vaieldamatult kategooriatesse “tervislik” ja “taljesõbralik", sest gluteenivabas põhjas on kasulikud mandlid ja datlid. Täidis on aga rammusa vahukoore ja toorjuustu asemel valmistatud kohupiimast, jogurtist ja maasikatest. Enam rohkem lahjemaks ei ole vist võimalik ühte maiust  tuunida ilma, et maitse ja tekstuur kannataks:D Igal juhul see sai küll üks mõnus kook, mida sõid väga hea meelega ka mehed. Niiet pole vaja karta, et see maius liialt tervislik on või et siin on “taljesõbralikkuse” saavutamiseks maitse osas kompromisse tehtud ;-)

Retsept ilmus ka Laupäevaleht LP-s.



Soovi korral võid põhja valmistada ka küpsistest. Selleks purusta 1 pakk (180 g) vanilliküpsiseid, sega u 70 g sulatatud võiga ja suru vormi põhja. 

Põhi:
30 g võid
150 g mandleid
150 g kuivatatud kivita datleid
1 sl kakaopulbrit

Sulata või, aeta see koos ülejäänud põhja komponentidega köögikombaini ja töötle ühtlaseks massiks. Suru segu ühtlase kihina 22-24 cm ümmarguse lahtikäiva koogivormi põhja, mis on eelnevalt kaetud küpsetuspaberiga, ja aseta vorm täidise valmistamise ajaks külmkappi.

Täidis: 
370-400 g (1 tops) maasikajogurtit
300 g (1 toru) vanilli- või maasikamaitselist kohupiimapastat
200 g (1 pakk) vanillimaitselist kohupiima
30 g suhkrut
8 želatiinilehte
300 g tükeldatud maasikaid

Aseta jogurt, kohupiimapasta, kohupiim ja suhkur kaussi, sega vispliga ühtlaseks. Aseta želatiinilehed u 1 dl külma veega kastrulisse, lase 10 minutit seista. Seejärel tõsta kastrul pliidile ja kuumuta madalal kuumusel samal ajal segades kuni želatiin on lahustunud ja tükke ei ole. Võta paar supilusikatäit kohupiima-jogurtikreemi, lisa kastrulisse želatiini hulka ja sega ühtlaseks. Vala želatiinisegu ühtlase nirena jogurtikreemi hulka ise samal ajal vispliga segades. Viimasena lisa tükeldatud maasikad, sega läbi, vala segu vormi ja aseta vähemalt kolmeks tunniks külmkappi tahenema. 

Enne serveerimist eemalda vorm ning puista peale maasikaid ja muid marju. Koogi juurde sobib ka purustatud maasikatest kaste.

reede, 15. juuni 2018

Maasikate ja vahukoorega biskviitort



See on naljakas, kuidas lapsepõlve maitsed ja toidud jõuavad ikkagi kõik lõpuks meie juurde ringiga tagasi. Juba ülikooli ajal, kui ma veel kodus elasin, ei tahtnud ma enam eriti kartulit, kapsast, hakkliha, verivorsti, ahjukana, kotlette, pannkooke jms sellist süüa, sest nõukaaegses defitsiidiajastus olid need põhilised asjad, mis igapäevaselt laual olid. Noh, verivorst küll mitte, aga sardelle ja viinereid ma ei arvesta, sest neid ma niikuinii juba lapsena ei söönud ega söö ka praegu. Maalt vanaema juurest saabunud kartul oli enam-vähem iga päev söögiks ja riis tundus pigem eksootilisena. Sellele on veidi kummaline praeguses toidukülluses mõelda, aga siis olid isegi frikadellid ja pelmeenid üliharva poes saada, rääkimata kotlettidest :)

Biskviitidega kooki hakkasin tegema juba kooli ajal. Küpsetasin alati terve ahjuplaadi suuruse biskviidi kaheksast munast, millele lisasin sama arvu supilusikatäisi suhkrut ja jahu. Kui Eesti vabaks sai ja poodidesse jõudis müügile head-paremat, siis muidugi ei tulnud biskviittort enam kõne allagi, sest kõik juustu-, šokolaadi- jm koogid tundusid 100 korda paremad ja põnevamad :)

Aga nii, nagu olen hakanud jälle jõulude ajal hapukapsast ja verivorsti sööma, samuti suurima hea meelega kartulit, hakklihatoite jms valmistama - viimase nädala jooksul olen suisa kaks korda (!) küpsetanud ahjus kana ja aurutanud sinna juurde värskeid kodumaiseid pisikesi kartuleid - nii ka on klassikaline vanakooli biskviittort jälle tee mu küpsetusrepertuaari leidnud. See on nii lihtne, aga samas nii hea! Kõik vajalikud koostisosad on igas poes alati olemas ja samas ei ole inimest (ega last!!!), kes sellele maiusele “ei” ütleks :) Kes ei usu, see võib nädalavahetusel järele proovida ;-)



Kook, mis valmis tegelikult juba mitu nädalat tagasi, kui veel piibelehed õitsesid, sobib nii koolilõpetamiseks, aiapidudeks, jaanipäevaks, suvisteks sünnipäevadeks kui ka kõiksugusteks muudeks üritusteks ja tähtpäevadeks. Kui maasikaaeg saab läbi, siis võib teha superhea tordi kodumaiste vaarikate ja (metsa)mustikatega ;-)

Maheda kohupiimakreemiga klassikalist biskviittorti söövad õnneks need laspedki väga hea meelega, kes muidu suured magusasõbrad ei ole:) Mu õepoeg Fred, kellel erinevalt oma vennast magusasoolikas puudub, sõi kaks suurt tükki ära ja leidis, et tort on parim just nö värskena (pmst siis, kui on kokku pandud), samas kui näiteks tema isa meelest oli see kõige maitsvam just järgmisel päeval, kui biskviit oli saanud korralikult läbi imbuda. Kuna biskviidid on õhulised ja täidist palju, siis eriti palju aega maitsva tulemuse saavutamiseks ei kulu - piisab ka tunnist seismisest enne serveerimist. Samas kehtib ikkagi minu arvates selliste kookide puhul reegel, et mida pikemalt nö maitsestuda saab, seda mahlasem on tulemus. Samas üritan alati nii paksu kreemi vahele teha ja biskviiti korralikult immutada, et saaks ka koheselt süüa, mis õnneks selle tordi puhul õnnestus 100%:)

Kui soovid kõrgemat ehk neljakihilist torti nagu pildil, siis küpseta kindlasti teine biskviit veel. Retseptis on kogused ühe biskviidi küpsetamiseks. Kuna biskviidid puhul saab parima tulemuse, kui tainas koheselt pärast valmimist vormi valada ja ära küpsetada, siis soovitan taina kahes osas valmistada. Juhul, kui su ahi võimaldab kahte biskviiti korraga küpsetada ilma, et tulemus kannatakas, siis tee kohe kahekordne kogus tainast ja jaota võrdselt kahe vormi vahel. Retseptis olevad kreemi ja maasikate kogused on mõeldud kahe biskviidi jaoks.

Retsept ilmus paar nädalat tagasi Laupäevaleht LP-s. 


Biskviit:
2 suurt muna
50 g peensuhkrut
1 sl vanillisuhkrut
50 g nisujahu
0,5 tl küpsetuspulbrit

Aseta munad suhkrutega kaussi ja vahusta mikseriga tugevaks heledaks vahuks. Alusta vahustamist aeglaselt ja lisa kiirust. Sega sõelutud jahu vanillisuhkru ja küpsetuspulbriga ning sega õrnalt vahu hulka püüdes vahus võimalikult palju õhku säilitada, kuid samal ajal vaadates, et jahutükke ei jääks. 

Vala tainas 22-24 cm läbimõõduga lahtikäivasse koogivormi, mille põhjas on küpsetuspaber, ääred määritud võiga ja puistatud üle jahuga. Küpseta ahjus 180 kraadi juures 25 minutit kuni see on pealt kuldpruun, äärtest kuiv (ääred on vormi servast lahku löönud) ja sissetorgatud tikk tuleb puhtalt välja. Lase biskviidil 10 minut taheneda, eemalda vormist ja jäta restile jahtuma.

Kohupiimakreem ja kate:
400 ml vahukoort
80 g suhkrut
1 kuhjaga sl vanillisuhkrut
200 g (1 pakk) vanillimaitselist kohupiima
piima
u 1 kg maasikaid
1 sl suhkrut
mündilehti

Vahusta vahukoor suhkrutega tugevaks vahuks. Sega kohupiim kausis natukese piimaga lusikat või visplit kasutades kreemiks ja lisa u 2/3 vahukoorest. Sega õrnalt ühtlaseks massiks.

Puhasta ja tükelda 500 g maasikaid, sega 1 sl suhkruga ja purusta (nt pudrunuia või kahvli abil). 

Jahtunud biskviidid lõika horisontaalselt pooleks. Aseta üks pool taldrikule, laota peale kolmandik maasikasegust, kata kolmandiku kohupiimakreemiga, aseta teine pool biskviiti. Jätka samamoodi, viimane kiht kata vahukoorega, kaunista ülejäänud maasikate ja mündilehtedega. Oleks hea, kui kook saaks enne serveerimist tunnikese maitsestuda ja paremini läbi imbuda.

teisipäev, 12. juuni 2018

Maasika-rabarberikissell kohupiimakreemiga


See on igakevadine kissel, mida viimastest sügavkülmikus olevatest maasikatest ja esimestest noortest peenetest punase koorega rabarbrivartest valmistan. Ülilihtne ja ülimõnus!:) Hetkel on turul maasikad juba odavamad kui sügavkülmaletis, niiet kui sügvkülmik tühi, siis kasuta värskeid marju. Samas on kodumaised maasikmarjad nii kalli hinnaga (ja samas nii magusad), et kisselli ma neist küll keeta ei raatsi, vaid naudin neid niisama. Seega soovitan selle desserdi jaoks kasutada pigem sügavkülmas olevaid marju, kui välismaised värsked marjad ei sobi :)

Blogisse sai aastaid tagasi kirja üks mu maasika-rabarbrikisselli katsetus ingveriga, kuid enamasti lisan maitseainena kissellile vanillikauna või kaneelipulga, vahel aga üldse mitte midagi (nagu seekord), sest kohupiimakreem on niigi juba vanillimekiga. Kes ei soovi klassikalist kohupiimakreemi võib kisselli nautida hoopis vahustatud vahukoore või vanillijäätisega, mulle meeldib aga vahel seda ka lihtsalt niisama süüa.

Et anda desserdile krõbedust ja lisada kasulikke kiudaineid, sobib lisandiks suurepäraselt mõni tervislik müsli või granola. Kui kasutad poest ostetud segu, siis jälgi, et selles ei oleks lisatud suhkruid, sest hommikusöögihelbed, müslid ja granola'd sisaldavad lisaks puuviljades ja marjades looduslikult esinevale suhkrule sageli suures koguses lisatud suhkrut. Näiteks pildil on lisandiks Paulunsi kookose, sarapuupähkli ja maasikatega müsli, milles on 100 g kohta 13 g kiudaineid, 7,9 g suhkruid ja 74 % sellest on täistera. Nii ei lähe magustoit liiga magusaks ja on oluliselt tervislikum.

Kisselli puhul on üldreegliks, et ühe liitri vedeliku kohta tuleb lisada vedelama kisselli saamiseks 1-2 sl tärklist, paksema jaoks 3-4 sl. Kartulitärklise puhul ei tohi pärast selle lisamist kisselli enam keeta, sest muidu tärklise mõju kaob ja kissell tuleb ikka vedel. Kui aga kasutada kartulijahu asemel maisitärklist, siis tuleb kisselli mõni minut keeta, et see pakseneks.

Retsept ilmus ka Laupäevaleht LP-s koos suviste maasikaretseptidega.


Kissell

400 g (külmutatud) maasikaid
400-500 g rabarbrit
150-200 g suhkrut
3 sl kartulitärklist

Viiluta rabarberid ja aseta koos maasikate, suhkru ja 1 l veega potti. Keeda u 15 minutit kuni rabarber on pehme. 

Sega tärklis u 1 dl külma veega ühtlaseks. Võta pott pliidilt ja vala tärklisesegu ühtlase nirena kisselli hulka ise samal ajal hoolikalt segades. Kuumuta kisselli pisut, et see pakseneks, kuid ära keema lase. Lase kissellil jahtuda ja naudi koos kohupiimakreemi või -vormiga. 

Kohupiimakreem

400 g (2 pakki) vanillimaitselist kohupiima
200 g hapukoort või paksu maitsestamata jogurtit
50 g suhkrut
1 sl vanillisuhkrut

Aseta kõik neli komponenti kaussi ja sega vispliga ühtlaseks massiks. Võid kohupiimasegu valmis teha ka köögikombainis, et saada veelgi kreemjam tulemus.

pühapäev, 10. juuni 2018

Värskendav Fassbrause


Kas teate, mida kujutab endast Fassbrause nimeline jook? Mina ei teadnud veel paar kuud tagasi, aga nüüdseks on sellest saanud asi, mida pärast raskemat trenni tarbin. Alkovabast õllest tehtud jook on eriti hea just pärast pikemat jooksu, sest Fassbrause aitab anda treeningujärgseks võimalikult kiireks taastumiseks hädavajaliku süsivesikudoosi. Üle saja aasta tagasi Berliinis leiutatud Fassbrause oli algselt õunte, ürtide ja linnastega vaadijook, mida serveeriti õlle alkovaba alternatiivina. Kusjuures, seda nimetatakse ka “Sportmolle’ks”, kuna sõna “molle” tähistas Berliini dialektis õlut, ning soovitatakse tarvitada pärast kehalist koormust.

Fassbrause on eelkõige maitsvaks ja kalorivaeseks alternatiiviks minu jaoks enamasti liialt magusatele spordijookidele, mida ma ainult erandkorras joon (vahel harva, kui võistlustel käin). See-eest alkoholivaba õlu ja selle baasil valminud Fassbrause on mulle vägagi meeltmööda ilmselt tänu sellele, et nendes on olemas mõnus janu kustutav mõrkjas maitse, millele Fassbrause puhul lisandub veel ka sidruni hapukus. A. Le Coq Fassbrause on naturaalselt kääritatud jook alkovabast õllest. Boonusena jooksjatele jt sportlastele on selles erinevaid B-grupi vitamiine (7,5% päevasest vajadusest). Tegelikult kuluvad need vitamiinid muidugi teistelegi marjaks ära, mitte ainult neile, kes end liigutavad;-) Otse külmkapist võetud külm jook on eriliselt värskendav ja janu kustutav just palaval päeval, aidates kaasa võimalikult kiirele (trennijärgsele) vedelikuvarude taastamisele.


A. Le Coq Fassbrause, millega koostöös see postitus ka sündis, on igati mõnus jook, mis sisaldab alkovaba õlut ja sidrunimahla ning mille kaloraaž on väike (37 kcal 100 g kohta). Kui on aga soovi seda kodus ise teha, siis jagan selleks oma retsepti. Katsetasin, milline oleks Fassbrause ise tehtuna, ja jäime tulemusega igati rahule. Võrreldes A. Le Coq Fassbrausega on ise tehtud jook natukene vähem magus ja tugevama õllemaitsega. Lisasin koos mahlaga ka pisut sidruni viljaliha, mis oli joogi sees eriti hea, aga eks see ole maitseasi - kellele meeldib viljalihaga mahl ja kellele ilma.

Vaja läheb:
1 sidrunist pressitud mahl (0,6-0,7 dl)
0,4 dl heledat siirupit
1 dl mullivett
3,3 dl ehk 1 pudel A. Le Coq Premium alkoholivaba õlut
jääkuubikuid ja mündilehti

Sega sidrunimahl (võib olla koos viljalihaga) siirupi ja veega läbi ning jaga kahe klaasi vahel. Vala õlu peale (jaota samuti kahe klaasi vahel), sega läbi, lisa mõni jääkuubik ja mündileht. Naudi kohe!

neljapäev, 7. juuni 2018

Kondenspiima-juustukook mandlijahust põhja ja maasika-rabarberikastmega


Et kodumaised maasikad juba mitmelt toredalt kasvatajalt eelmisel nädalal müügilettidele jõudsid, said sel laupäeval lehte juba mõnusad maasikaretseptid. Samas õnnestub veel peenralt saada ka peeneid punaseid rabarbrivarsi, niiet kahju oleks need juba magustoitudest kõrvale jätta. Esmaspäeval tegin näiteks ühe mahlase kardemoniga rabarbrikeeksi, mis aga juba järgmiseks hommikuks otsa sai, niiet plaanin seda kindlasti lähiajal korrata, et saaks pildilegi püüda. Et sel aastal oli maikuu niivõrd soe, siis kauaks ilmselt parimat rabarbrit enam ei jätku, sest puised paksud varred pole enam nii hõrgud ei kookide ega muude maiuste sees. Ja eks isu hakkab ju vaikselt täis ka saama ;-) Sel aastal olen teinud tohutult palju erinevaid magustoite rabarbriga, näiteks eriti hea on see kerge panna cotta, aga ka igakevadine maasika-rabarberikissell kohupiimaga on väga mõnus (seekord sai üks versioon sellest ka lehte pandud). Ja eriti kiiret purukooki olen mitu korda külla kaasa võtmiseks küpsetanud - sellest midagi vähem aeganõudavamat on raske välja mõelda, niiet kiiruga tegemiseks alati superhea variant!

Praeguse blogipostituse õhukese põhja ja kreemja täidisega juustukook on aga mu selle rabarbrihooaja lemmik! Siidjat magusat täidist täiendab siin ideaalselt hapukas rabarbri-maasikakaste. Mulle meeldib see küpsetis eriti just mandlipõhjaga, sest gluteenivaba mandlijahust põhi annab koos kondenspiimaga koogile martsipanise meki, kuid võid vabalt valmistada põhja ka küpsistest.

Postitus sündis koostöös Electruluxi portaaliga Lisa elule maitset, mille jaoks painin kirja ka mõned üldised juustukoogi küpsetamiseks vajalikud nipid. Ehk on abiks ;-) Lisaks on portaalis olemas ka pilte tegevuskäigust, mis samuti peaks küpsetamist hõlbustama.

Üldpõhimõtted juustukoogi ja kastme jaoks:

* Kui kook ei pea olema gluteenivaba, võid teha juustukoogile klassikalise küpsistest põhja. Küpsiseid juustukoogi põhja jaoks saab purustada kolmel moel. Mina murran neid pisut väiksemaks ja asetan koos võitükkide ja pruuni suhkruga köögikombaini ning töötlen ühtlaseks massiks. Kuid küpsiseid võib purustada ka pudrunuiaga või käteräti sees seda vastu köögilauda tagudes ning siis saadud puru sulatatud võiga läbi segada. Seda käteräti-varianti kasutab Jamie (olen ise telekas näinud), aga ma ise kasutasin varem peamiselt pudrunuia. 

* Kui põhi on valmis, siis aseta vorm alati täidise tegemise ajaks külmakppi, et see seal taheneda saaks.

* Juustukoogi jaoks on parim ümmargune lahtikäiv koogivorm. Vormi põhja aseta küpsetuspaber, et kooki oleks eriti mugav ja lihtne vormist kätte saada.

* Juustukoogi täidise komponendid peavad olema toasoojad. Eriti hea on need kokku segada visplit kasutades või nn lauamikseriga (mina kasutan Electroluxi Kitchen Assistenti).

* Pragunemise vältimiseks ära võta küpsenud juustukooki ahjust kohe välja, vaid tee ahjuuks praokile ja lase koogil ahjus aeglaselt jahtuda. Kui ust ei saa paokile jätta (mõnel ahjul vajub uks kohe kinni), siis aseta ukse vahele pajakinnas.

* Juustukook on eriti hea just külmalt, seetõttu aseta jahtunud kook enne söömist vähemalt paariks tunniks külmkappi.

* Noored peened punased rabarbrivarred jäta koorimata, sest siis on koogil vm desserdil ilus roosa värv. Kui kasutad jämedaid varsi, siis kindlasti koori need ja lisa erksama värvuse saamiseks maasikaid ning vähenda rabarbri kogust.

* Maasikad võivad kastme jaoks olla sügavkülmutatud. Neid eelnevalt sulatada ei ole vaja.

* Maisitärklise asmele võid kasutada ka kartulitärklist, kuid sel juhul ära kastet keema lase, sest muidu kaotab see tärklis oma mõju ja kaste ei paksene.


Tavaline põhi:
180 g (1 pakk) vanilliküpsiseid
70 g (sulatatud) võid
1-2 sl pruuni suhkrut

Purusta küpsised, sega sulatatud või ja pruuni suhkruga ning suru 23-24 cm läbimõõduga lahtikäiva ümmarguse vormi põhja, mis on eelnevalt kaetud küpsetuspaberiga. Aseta vorm täidise tegemise ajaks külmkappi tahenema.

Gluteenivaba põhi:
50 g külma võid
160 g mandlijahu
2 sl siirupit või vedelat mett

Tükelda või, lisa mandlijahule ja haki noaga või näpi sõrmedega ühtlaseks puruks, lisa siirup või mesi, sega ühtlaseks ja suru 23-24 cm läbimõõduga lahtikäiva koogivormi põhja. Põhi kata enne küpsetuspaberiga. Vajadusel lisa paar supilusikatäit mandlijahu, et tainas käte külge kinni ei jääks. Aseta vorm täidise valmistamise ajaks külma.

Täidis:
600 g toasooja toorjuustu
3 suurt toasooja muna
390-400 g (1 purk) kondenspiima
2 sl maisitärklist

Aseta täidise kõik koostisosad kaussi ja vahusta ühtlaseks massiks. Vala täidis põhjale, aseta vorm ahju ja küpseta kooki 160 kraadi juures u 1 h kuni ääred on tahenenud (keskelt võib kook olla veel pisut võdisev). Praota ahjuust ja jäta kook ahju jahtuma. Jahtunud kook aseta külmkappi tahenema.

Kaste:
200 g maasikaid
400 g rabarbrit
100 g suhkrut
1 kuhjaga sl maisitärklist

Tükelda rabarber, aseta koos suhkru, maasikate ja u 1 dl veega potti ning keeda kuni rabarber on pehme ja pisut lagunenud (kulub max 10 minutit). Lisa veega läbi segatud tärklis ja lase veel paar minutit segul õrnalt keeda. Vala kaste kaussi, lase jahtuda ja aseta külmkappi. Serveeri kaste kas koogi kõrvale või vala koogi peale.

Kui kastet peaks üle jääma, siis kasuta seda teiste kookide või dessertide lisandiks, naudi hommikuse pudru või jogurtiga või söö hoopis koos kohupiimakreemi või jäätisega.

reede, 1. juuni 2018

Marmorkook rabarberikreemi ja toorjuustuga (gluteenivaba)


Ajakirjast Delicious pärinev kook on olnud mu küpsetusrepertuaaris juba sellest ajast saadik, kui see esmakordselt paberil ilmus, kuid pildistada jõudsin küpsetist alles eelmisel suvel. Olen seda korduvalt teinud sõprade sünnipäevadele jm üritustele kaasa ja FB-s on sellest koogist (koos minuga) ühe sõbra tehtud foto juba 2013. aasta suvest :), niiet selle retsepti draft on mul blogis ootel olnud juba aastaid nagu selle imehea kohupiima-virsikukoogi puhulgi:D Mul on aga tõeliselt hea meel, et sellised vanad head klassikud, mille retsepti niikuinii peaaegu alati küsitakse, lõpuks ikkagi blogisse jõuavad - parem ikkagi hilja kui mitte kunagi, nagu juba vanarahvas ütles ;-)

Kui aga see rabarbrikreemiga juustukook tundub liigse mässamisena, siis blogi statistika kohaselt on sel hooajal enim vaadatud retseptiks kerge mandlijahuga rabarbrikook, millele järgneb ülimalt lihtne kohupiimaga purukook. Kolmandal kohal on aga tänavu kevadel kondenspiima ja beseekattega ülimõnus kook, mis samuti pisut rohkem aega võtab, kui lihtsalt asjade kokku segamiseks kulub :)

Kui kasutad noori peeneid punaseid rabarbrivarsi, siis jäta need kindlasti koorimata, sest just koored annavad kreemile ilusa roosa värvuse. Jämedalt ja pikalt rabarbrilt aga eemalda koor, kuna vanemate varte koor on juba pisut puitunud ja ahvatleva värvuse kaotanud. Erksa värvi saamiseks asenda sel juhul umbes pooled rabarbrid maasikatega, sest rohekas rabarbrikreem on küll peaaegu sama maitsev, kuid ei anna koogile efektset ja isuäratavat välimust, nagu noorted koorimata rabarbrivarred.

Kuigi kasutasin tavalisi poes müüdavaid mune ja vaid kaks või kolm olid mu sõbranna käest saadud vabalt peetavate kanade munad, siis ikkagi on kook päris kollase varjundiga. Tavaliste, nn puurikanade munadega tuleb see valgema värvusega.

Tegin loomulikult gluteenivaba koogipõhja, aga kui sa gluteeni ei pea vältima tervislikel põhjustel, siis kasuta nt 110 g nisu- ja 60 g kaera- või mandlijahu. Võid teha põhja ka küpsistest - selleks sega 200 g purustatud Digestive küpsiseid 60 g sulatatud võiga ühtlaseks massiks, suru vormi põhja ja hoia täidise valmimiseni külmkapis.


Põhi:
80 g (õlivaba) mandlijahu või toortatrajahu
60 g (gluteenivaba) kaerajahu
30 g maisijahu
1 tl küpsetuspulbrit
näpuotsatäis soola
50 g (pruuni) suhkrut
70 g külma võid
1 muna

Sega kuivained, näpi sõrmedega, haki noaga või töötle köögikombainis hulka tükeldatud või ning seejärel sega hulka muna. Suru tainas (vajadusel lisa jahu) ühtlase kihina vähemalt 24 cm läbimõõduga köögivormi küpsetuspaberiga kaetud põhja ja aseta täidise valmistamise ajaks külmkappi. 

Rabarberikreem:
350 g rabarberit
80 g suhkrut
2 sl (tsitrus)likööri või sidrunimahla
2 sl maisitärklist
60 g võid 
2 munakollast

Lõika rabarber 1-2 cm tükkideks, aseta koos  ja suhkruga potti ning kuumuta madalal kuumusel u 10 minutit, kuni rabarber on pehme ja nö pudruks keenud. Püreeri rabarberisegu (kannmikseris, köögikombainis või saumikseriga). Sega paar sl rabarberipüreed eraldi kausis maisitärklisega pastaks ja lisa ülejäänud püreele. Lase keema tõusta ja umbes minutikese keeda, kuni segu pakseneb. Võta pott tulelt ja sega vispliga sisse tükeldatud või. Kui või on segunenud, vala segu kaussi ja klopi sisse munakollased. Jäta rabarberitäidis jahtuma. 

Toorjuustukreem:
600 g toasooja toorjuustu
100 g toasooja hapukoort
100 g suhkrut
2 sl vanillisuhkrut
3 toasooja muna
1 toasoe munakollane
2 sl maisitärklist

Vahusta toasoe toorjuust hapukoore ja suhkrutega, lisa vahustades ükshaaval munad ja munakollane, seejärel sega vispliga hulka maisitärklis nii, et tükke ei jää.

Vala koogipõhjale vaheldumisi juustu- ja rabarbrikreemi, tõsta noaga kihte pisut läbisegi ja küpseta 180 kraadi juures 40-50 minutit, kuni kook hakkab pealt kergelt kuldseks muutuma, kuid keskelt veel võdiseb kergelt. Jäta kook praokil uksega ahju jahtuma, täielikult jahtunud kook tõsta serveerimistaldrikule ja aseta külma. Serveeri näiteks koos maasikatega.



teisipäev, 29. mai 2018

Krõbedad lehetainakeerud suitsulõhe ja karulauguga


Praegu on ikka erakordselt lahe aeg! Ilmad on suviselt soojad, aga samas sirelid ja kastanid ning isegi kirsi- ja õunapuud on mõnel pool veel kevadiselt õites. Kaks parimat aastaaega oleks justkui kokku pandud ja kummasti parim osa võetud :) Tõeliselt mõnus on, kui teed rõduukse lahti ja pahvak sielilõhna lööb vastu, samas on välja minnes juba varahommikul soojem kui eelmisel suvel. Suur kimp piibelehti täidab aroomiga terve maja ja Kalamaja päikselistel tänaval kõndides hõljuvad vaid lillelõhnad. Ja nagu päikesest ja õitemerest veel vähe oleks, saab turult juba isegi kodumaiseid maasikaid, muust heast ja paremast värskest kraamist (olgugi et suures osas veel välismaine) rääkimata. Lust ja lillepidu! :)

Eriti pikalt keegi ilmselt ilusate ilmadega köögis passida ei viitsi, niiet pakun taaskord välja ühe eriti lihtsa retsepti, mis ilmus paar nädalat tagasi Laupäevaleht LP-s. Krõbedad ahjusoojad pirukad kaovad laualt väga kiiresti ja tegelikult teen ise enamasti neid kohe kahekordse koguse, et keegi ilma ei jääks. Lehetainakeerud on head lihtsad valmistada, õnnestuvad alati ja sobivad näksimiseks nii õlle kui ka veini kõrvale. Lisaks on pirukaid ka mugav külakostiks kaasa võtta. Mul on pidevalt sügavkülmas mitu pakki võiga pärmi-lehttainast ootel, et alati, kui kiiret ampsu külalistele pakkumiseks või kaasa võtmiseks vaja, oleks võimalik midagi maitsvat küpsetada. Blogiski on mul juba terve hulk igasuguseid lihtsaid retsepte selle tainaga ja neid tuleb kindlasti juurde ;-)

Täidises oli mul seekord Gourmet Club’i kõrvitsa ja Dijoni sinepiga kreemjuust. See on üks äsja müügile tulnud kolmest uuest laktoosivabast toorjuustust (lisaks veel maitsestamata ning peedi ja mädarõikaga tooted), mille on välja töötanud Imre Kose koostöös Saaremaa Delifoodiga. Neile kreemjuustudele ei ole lisatud paksendajaid, mistõttu on tekstuur kreemjam, kuigi valmistatud samuti koorest nagu tavalised toorjuustud.

Nendes pirukates võid kasutada ka muud suitsukala, kuid võid kala asendada suitsusingiga, toorjuustudest aga kasuta endale meelepärast. Kui karulauku ei õnnestu saada, siis sobib küüslaugumaitseline toorjuust väga hästi. Mai alguse poole hakkisin pirukatele täidiseks ka noori krussis naadilehti, kuid maitse ja vürvi andmiseks sobivad ka spinati-, basiiliku- ja tüümianilehed.


Vaja läheb:
400 g võiga pärmi-lehttainast
100 g toasooja toorjuustu (nt kõrvitsa-sinepiseemne)
100 g tükeldatud suitsulõhet
1-2 peotäit hakitud karulauku 
värskelt jahvatatud musta pipart 
1 muna (määrimiseks)
u 50 g riivitud juustu (soovi korral)

Laota tainaplaadid jahusele pinnale, aseta ääred üksteise peale ja rulli need kokku, et tekiks üks suur tainaplaat. Rulli tainast ka natukene õhemaks. Määri toorjuust ühtlaselt tainale, puista peale hakitud kala ja karulauk. Maitsesta pipraga ja keera tainas tihedaks rulliks. Lõika rullist 1,5 cm paksused viilud ja aseta need vähemalt 1 cm vahedega küpsetuspaberiga kaetud ahjuplaadile lõikepind üleval pool. 

Klopi muna 2 sl vee või piimaga lahti ja määri sellega rullid nii pealt kui ka äärtest. Raputa soovi korral peale riivitud juust. Küpseta 200-kraadises ahjus u 20 minutit kuni lõherullid on pealt ja külgedelt kuldpruunid. Lase pirukatel 5-10 minutit plaadil jahtuda ja serveeri seejärel kohe. Parimad ahjusoojana.

neljapäev, 24. mai 2018

Kuidas teha hakkliha ja superhead burgerit



Üks põhjuseid, miks tasub ise hakkliha teha on selle kvaliteet - tead täpselt, milline lihatükk Su toidus on. Samuti saad kindel olla, et hakklihas on ikka ainult (kvaliteetne) liha sees ;-) Lisaks on isetehtud hakkliha värskemast värskem. Olen lugenud, et vaakumpakendis poe riiulil seistes hakkmassiks töödeldud liha pehmeneb, mistõttu küpsetamisel muutub seetõttu jällegi vintskemaks ja kõvemaks.

Hakkliha valmistamiseks kasutan mina Electroluxi köögimasinat Assistent ehk nö lauamikserit (ingl keeles stand mixer), millest on saanud minu truu abiline köögis. Lisaks hakkliha tegemisele saab sellega juurvilju viilutada ja riivida, samuti igasuguseid vahtusid teha ja tainast sõtkuda. Isegi pasta valmistamiseks on eraldi seade olemas. Selline näeb välja assistent koos hakklihamasinaga


Ilmselt on siililegi selge, et hakkliha jaoks ei tasu võtta mõnda hinnalist tükki nagu sisefilee. See on reeglina niigi pehme ja pole mõtet seda enam hakklihamasinast läbilaskmisega pehmendada, samas kui odavatest tükkidest saab hakkimisega pehme kergelt ja kiirelt töödeldava massi. Lisaks ei ole sisefilees praktiliselt üldse rasva ja ainult tailihast jääb hakkliha mass liialt kuiv. Üldlevinud soovitus on, et vähemalt 10 % (ideaalis 20%) võiks ikka ka pekki hakkmassis sees olla, eriti kui sooviks on burgerikotletti valmistada. Rasvane liha tagab sulades küpsemise ajal eriti mahlase tulemuse.



Sealiha puhul on hakkliha valmistamiseks minu arvates parim abatükk - rasva on piisavalt, aga mitte liiga palju. Minu kogemus näitab, et kaelakarbonaad on liiga rasvane, pärast selle töötlemist on masinast raske kogu rasva eemaldada. Ka tulemus (nt kotletid või lihapallid) on kaelakarbonaadist tehtud hakklihaga pisut liiga rasvane. See-eest aga praetükk kipub olema kuivavõitu ja liiga väherasvane. Üldiselt soovitatakse lisaks eelpoolmainitud tükkidele kasutada sealihast hakkliha valmistamisel esi- või tagakintsu, küljeliha ja karbonaadi. Loomaliha hulgast rinnatükki, aba, esiselga, sise- ja välispraadi.





Põhireeglid:

* Tuleb vaadata, et lihatükis ei oleks konte ega kamarat peal, samuti tasuks eemaldada kõõlused.

* Eriti hea on hakklihamasinast läbi laskmiseks sügavkülmast võetud peaaegu sulanud tükk. Et aga tavaliselt külmkapist liha liialt üles ei soojeneks hakklihaks tegemise ajal, tasuks liha lõigata u 2 cm läbimõõduga kuubikuteks. Kui tükk on suurem kui kilo, võib selle pärast tükeldamist asetada 10ks minutiks sügavkülma, et see läheks kõvemaks, sest suure lihatüki tükeldamine võtab enamasti piisavalt aega, et liha liiga soojaks läheks. 

* Hakkliha, mida samal või hiljemalt järgmisel päeval ära ei kasuta, tuleks koheselt sügavkülmutada.


Mahlane burger marineeritud sibulaga

Hummus (nt peediga), majonees, toorjuust, marineeritud sibula- ja kurgiviilud, salatilehed, tomat, mozzarella, halloumi vm juust, praetud muna jne jne - koduse burgeri vahele võid sobitada neid asju, mis Sulle meeldivad ja mida tahad koos süüa! Minul olid seekord seemnekuklid, mahe sinep (määrisin õhukese kihi kuklile kõige alla), salatileht, kotlett, marineeritud sibul, tomat, mozzarella ja basiilikulehed. Igakord lisan vahele midagi erinevat, kuid alati kasutan kotleti juurde sinepit :) Ja peale (ehk teise saia alla) jahvatan Tellicherry pipart.

Burgerikukliteks sobivad erinevad saiad, mulle meeldivad just seemnetega variandid. Lõika kukkel pooleks, määri mõlemale poolele pisut oliiviõli ja prae või grilli mõlemalt poole kergelt pruuniks. Kukleid võib ka rösteris või ahjus kergelt röstida. Lõika küüslauk pooleks ja hõõru kuklite sisemist poolt küüslauguga, sest nii on need eriti maitsvad. Pärast seda võid soojale saiale kohe ka juustuviilu asetada, et see pisut sulaks.


Kotletid:
u 1 kg sea abatükk
2 küüslauguküünt
2 šalottsibulat
1 värske või kuivatatud tšillipiprakaun
1,5 tl soola
1 tl või rohkem Santa Maria Scandinavian Forest maitseainesegu (jahvata veskist)
(selitatud) võid

Eemalda lihalt kelmed, lõika u 2 cm läbimõõduga tükkideks ja tee hakkliha. Haki küüslauk, tšilli ja sibul peeneks. Prae pannil (selitatud) või sees madalal kuumusel sibul klaasjaks, lisa küüslauk ja tšilli (eemalda soovi korral seemned) ning prae veel mõni minut. Lisa panni sisu hakklihale, maitsesta soola ja maitseaineseguga ning klopi lusikaga ühtlaseks massiks.

Mätsi hakklihast käte vahel u 2 cm paksused lapikud kettad. Kuna liha küpsemisel pisut kokku tõmbub, siis vormi need algselt suuremad sellest, mida lõpptulemuseks soovid sada. Aseta kotletid küpsetuspaberile ja vajuta pöidlaga lohk keskele, et need keskosast liigselt ei kerkiks. 

Küpseta pihve ahjus 220 kraadi juures 10 minutit, seejärel 190 kraadi juures 10 minutit. Kui soovid, võid küpsetamise lõpus panna tööle grillrežiimi ja kotletid mõlemalt poolt kergelt pruunistada. Burgeri pihvid võib ka grillida või praadida. Sel juhul lase neil ühest küljest läbi küpseda ja keera alles siis ümber, st ära neid mitu korda edasi tagasi keeruta. 

Marineeritud punased sibulad:
1 suurem punane sibul
1 dl punase või valge veini äädikat
1 sl suhkrut
näpuotsatäis soola 
1 loorberileht

Lõika sibul õhukesteks viiludeks. Aseta kaussi äädikas, sool, suhkur ja loorberileht, sega läbi, lisa sibul ja vajadusel pisut vett, et sibulaviilud oleks üleni marinaadiga kaetud. Jäta vähemalt paariks tunniks seisma. Eriti hea, kui sibul saab üleöö marineeruda. 

esmaspäev, 21. mai 2018

Täistera-croissant’id pesto, juustu ja tomatiga


Siin on jälle üks retseptike, mis juba paar aastakümmet ehk umbes ülikooliajast saadik mu repertuaaris on :) Tegime neid ükskord emadepäeval ja sealt peale satuvad rustikaalsed croissant'id erinevate lisanditega (suitsulõhe, jamon serrano, hummus, brie juust, ahjutomatid jmt) ikka lauale.

Täistera- või seemne-croissant’id on igas poes olemas ja meie peres meeldivad need kõigile, eriti suur fänn on ema. Seetõttu on sellised lisanditega saiakesed meil alatasa menüüs, sest need on väga mõnusad nii hommikusöögiks kui ka õhtusel ajal veini kõrvale. Loomulikult võib sarvesaiad asendada meelepärase seemne- või juurikaleivaga, mida võiks eelnevalt kergelt röstida. Croissant'id võiks enne (mikrolaine)ahjus soojendada, siis on tulemus eriti maitsev. 

Pesto saab nii ise teha kui ka poest osta, samuti võib selle asendada mõne meelepärase toorjuustuga.  Minu pesto valmis seekord koduaias vohanud murulaugust ja naadist, millele lisasin basiilikulehti. Kasuta endale meelepärast rohelist kraami, mida parajasti koduaiast, metsast või turult saad, kuid karulaugu puhul jäta tavaline küüslauk lisamata. Varesejala ehk naadi puhul kasutan mina just noori veel krussis lehti, sest need pidavat olema toitainerikkamad.

Retsept ilmus emadepäeval Laupäevaleht LP-s, sel laupäeval aga jagasin lehes kahe kevadise küpsetise (rabarberikreemiga juustukook ning krõbedad suitsulõhe ja karulauguga lehetainakeerud) retsepti. 

Pesto:
100 g rohelist kraami (murulauku, karulauku, naadi-, võilille-, nõgese- või basiilikulehti, põldvõõrkapsast, lehtkapsast, spinatit)
1 küüslauguküüs
40 g tugevamaitselist juustu
20 g seedermänniseemneid või piiniapähkleid
50 g extra virgin oliiviõli (või rohkem)
värskelt jahvatatud musta pipart, soola

Haki või rebi rohelist väiksemaks, haki küüslauguküüned, riivi juust. Aseta kõik komponendid köögikombaini, töötle ühtlaseks massiks ja maitsesta. Vajadusel lisa õli. Hoia õhukindlalt suletud purgis külmkapis. 

Croissant'id:
4 (täistera) või seemnetega croissant’i 
50-100 g pestot
2 tomatit
125 g (1 pakk) mozzarella’t
värskelt jahvatatud musta pipart
peotäis basiilikulehti

Lõika saiad horisontaalselt pooleks nii, et üks külg jääb kinni. Määri iga saia alumisele poolele pestot. Tomat ja juust lõika õhukesteks viiludeks ning jaga nelja saia vahel. Jahvata peale pipart, puista basiilikulehti ja naudi kohe.