Ahjupaprika hummus

Tänases Nädalalõpuleht LP-s on mu lugu põneva inimesega, kes pikalt Dubais elanud. Reet Kivi räägib nii sealsest toidust kui ka muust elu-olust, samuti jagab restode soovitusi ja paari head retsepti. Üks selle regiooni roogadest, mis pärast Eestisse naasmistki ta toidulaual figureerib, on just hummus. Ja no kellele ei meeldiks hummus?!? :)

Nii et mõtlesin, et praegu on igati sobiv hetk jagada ühte vana head retsepti, mis veel polegi mu blogisse jõudnud, kuigi on aastaid juba kasutusel. Ja rääkida hummusest:) Olen küll hummusest juba korra pikemalt kirjutanud, kuid see on nii põnev toit, et võiks suisa mitu korda veel selle teema üles võtta :D Ja seekordne hummus on ahjus küpsetatud ja marinaadis oleva paprikaga, mis on suurepärane lisand nii hummusele kui ka salatitele ja muudele toitudele. 

Sõna hummus tuleneb araabiakeelest ja tähendab kikerherneid, mis peakski olema ka põhikomponent. Samas võib lisada kõike alates valgetest ubadest lõpetades erinevate aedviljadega (paprika, brokoli, spinat, lehtkapsas, röstitud sibul, peet, porgand jne), kuid need on ikkagi lisandiks kikerhernestele ja maitsenüansi jaoks. Kui aga kikerherned hummusest välja jätta, mis ei ole kusjuures internetis levivate retseptide seas üldsegi mitte haruldane nähtus, siis seda määret enam hummuseks nimetada ei tasu. No vähemalt pole see õige :)

Kuigi hummuse päritolu on võimatu kindlaks teha, siis kõige vanem hummus bi tahina (st kikerherned tahhiiniga) retsept on leitud 13. sajandi Kairos kirjutatud kokaraamatust. Varasemalt kasutati sidruni asemel äädikat ning küüslaugu aset täitsid aga vürtsid, ürdid ja pähklid. Valmis segatud hummus laotati laiali ja jäeti ööseks nö settima. 

Riikides, kus hummus on juba sajandeid inimeste toidulaual olnud, nauditakse seda erinevatel viisidel. Kuna kõik vajalikud komponendid on oma aiast või turult alati mugavalt saadaval, süüakse seda nii hommiku- ja lõuna- kui ka õhtueineks. See võib olla nii suupiste kui ka dipikaste, mida köögiviljade või lameleiva (nt pitaga) tarbitakse, samuti aga lisandiks falafel, kana, kala või baklažaani juurde. See võis olla serveeritud ka soojalt. Hummust on nimetatud kuulsaimaks Süüria roaks, samas on see Liibanoni, Palestiina ja Iisraeli rahvustoitude hulgas ning nende lähiriikide nagu Küprose, Kreeka ja Türgi suupistelaual sageli olemas. 

Tasub kindlasti mainida, et kikerherned on valgu- ja kiudainerikkad, samuti head magneesiumi, kaltsiumi, raua, mangaani ja teiste mineraalainete allikad. Vitamiinides leidub selles enim B-grupi vitamiine. Seega on hummuse puhul tegemist mitte ainult maitsva, vaid ka igati toitainerikka roaga.

Kuna taimset rauda on kehal keerulisem omastada, soovitatakse selle allikaid (näiteks kikerherneid) tarbida koos C-vitamiinirikaste toiduainetega (näiteks paprikaga), seega valmistasin hummuse seekord ahjus röstitud paprikaga. 

Hummuseid on poodides palju erinevaid sorte, kuid kõige parem on ikka enda tehtud. Eriti lihtsalt ja kiirelt saab seda valmistada konserveeritud kikerhernestest, sest kuivatatud kikerherned vajavad enne pehmeks keetmist, milleks kulub ligi tund aega, kui neid enne leotanud ei ole. Kindlasti tuleks hummusele lisada seesamiseemnepastat ehk tahhiinit, sidrunimahla, oliiviõli, küüslauku ja jahvatatud vürtsköömneid, mis kõik praegusel ajal juba ka väiksemates poodides olemas on. 

Röstitud paprika on suurepärane liha- ja kalaroogade lisand, samuti sobib salatitesse ja isegi võileiva peale. Reeglina söövad sellist paprikat hea meelega ka need, kes muidu seda vilja (eriti) ei armasta (näiteks mina) :)

Hummus on imehea dipikaste erinevate köögiviljade (paprika, kurk, porgand, lillkapsas), krõpsude, lavaši ja pita-leivaga, samuti sobib võileivakatteks ja salati juurde. Ära üldse karda seda lisaks röstsaiale ka kodumaisele rukkileivale määrida - seegi kooslus on igati maitsev. 

Erinevates konservides kikerherneste kaal kõigub, st mõnes on veidi rohkem, mõnes vähem, aga see ei oma hummuse puhul tähtsust - etteantud kogused retseptis on pigem orientiiriks ja neid on võimalik alati oma maitsemeele järgi kohendada. 

Ahjupaprika

5-6 keskmist paprikat

Marinaad:

3-4 sl oliiviõli

2 sl palsamiäädikat

1 sl mett või (pruuni) suhkrut

1 suur peenelt hakitud küüslauguküüs

soola, musta pipart

Lõika paprikad neljaks ja puhasta seemnetest. Aseta need küpsetuspaberiga kaetud ahjuplaadile lõikepind all pool ja küpseta 200-kraadises ahjus 30-45 minutit, kuni paprika nahk hakkab pealt pruunistuma ja kohati mustaks tõmbuma. Keera ahju kuumus kinni ja hoia paprikaid veel 15 minutit ahjus. Seejärel koori paprikad ja aseta marinaadi. Kui koor ei tule kergelt lahti, siis aseta paprikad kuumalt kilekotti, sule see õhukindlalt, hoia 5 minutit ja seejärel eemalda nah, mis tuleb nüüd eriti kergesti lahti. 

Marinaadi jaoks sega kõik ained kokku. Marinaadis paprikaid hoia külmkapis. 

Hummus ahjupaprikaga

2 purki või pakki (netokaal u 260 g) kikerherneid

1 kuhjaga sl tahhiinit

6 röstitud ja marinaadis olnud paprikatükki 

2 küüslauguküünt

1 sidruni mahl

1 tl jahvatatud vürtsköömneid

0,5 tl soola

2 sl oliiviõli (vajadusel rohkem) + peale niristamiseks  

(musti) seesamiseemned, lehtpeterselli või korandri lehti (soovi korral serveerimiseks)

Nõruta kikerherned sõelal konservvedelikust ja loputa külma vee all korralikult läbi. Aseta kõik asjad köögikombaini ja töötle ühtlaseks massiks. Vajadusel (kui mass tundub liiga paks) lisa oliiviõli, samuti võid lisada maitseaineid (jahvatatud paprika, must või cayenne'i pipar jmt). 

Retsept ilmus mõned kuud tagasi siin

Suured õhukesed pannkoogid ehk krepid vanillimekiga rabarberimoosiga

Eile sain valmis oma selle nädala neljanda rabarbrikoogi :) Tegin muide taaskord seda ülilihtsat kooki, aga ilma lehmakommideta. Aega kulus ilmselt umbes 10 minutit ja tulemus on ikka väga mõnus mahlane ega mitte liiga magus (kommidega poel samuti liiga magus, sest rabarber on ikka päris hapu). Praeguseks on veel vaid tükike alles, kuigi eile õhtul olime peol ega istunud kodus ega puginud kooki ja hommikuks sõime putru :) Kuhu koogid meie peres pidevalt haihtuvad, ei tea, sest ühtegi külalist meil ka selle lõhikese aja jooksul (u 15 h) pole käinud ... :)

Pühapäeval aga plaanin keeta rababrimoosi, mida igal kevadel alati teen, sest see on üks tõeliselt hea asi. Blogis on juba olemas rabarberimarmelaad kaneeliga ja maasika-rabarbrimoos, aga see siin on vanilliga ja samuti väga hea. Ilmselt teen seegi kord just seda moosi, sest kodumaiseid maasikaid veel pole saada.

Kui soovid sama ilusat värvi moosi, siis ära noori kevadisi rabarbrivarsi koori, vaid jäta ilus erkpunane koor peale. 

Ära moosi kindlasti kauem keeda, kui retseptis kirjas, sest moosisuhkrus on pektiin, mis aitab keedisel pakseneda ning kui seda liiga kaua kuumutada, siis kaotab pektiin oma tarrendava mõju. Moosisuhkruga valmistatud moos on küll alguses vedel, kui juba järgmiseks päevaks on keedis purgis piisavalt paksenenud.

Vanillikauna võid puhtaks pesta ja asetada nt vanilliektstrakti sisse - ära ei tasu midgai visata ;-)

Rabarberimoos

u 1 kg rabarberit

1 vanillikaun

400 g moosisuhkrut

Viiluta rabarber (u 0,5 cm jämedused viilud) ja aseta koos 2-3 dl veega potti. Lõika vanillikaun pikuti pooleks, tõmba terava noaga seemned välja ja lisa potti. Aseta potile kaas peale ja kuumuta keskmisel kuumusel u 5 minutit kuni rabarber hakkab pehmeks muutuma.

Lisa potti moosisuhkur, keera kuumust vähemaks ja lase moosil madalal kuumusel 10-15 minutit õrnalt podisedes keeda seda aeg-ajalt segades, kuni rabarber on lagunenud. Kui tekib vahtu, siis eemalda see vahukulbiga. 

Lase moosil potil kaane all 10-15 minutit seista, eemalda vanillikaun ja tõsta moos steriliseeritud purkidesse. Aseta puhtad kaaned peale ja lase jahtuda.

Õhukesed pannkoogid ehk krepid

Kui soovid sama tainaga teha soolaseid pannkooke, siis vähenda suhkru kogust (2 sl asemel kasuta 1 tl) ja lisa veidi soola (0,5 tl). 

Gluteenivabade pannkookide jaoks asenda nisujahu riisi- ja maisijahuga ning lisa võid 30 g asemel 40 g.

Vaja läheb:

30 g võid 

100 g jahu

2 muna

2,5 dl piima

näpuotsatäis soola

2 sl suhkrut

õli praadimiseks 

Sulata või, lase sel jahtuda. Aseta sõelutud jahu kaussi, lisa munad ja 3-4 sl piima ning sega vispliga korralikult läbi. Lisa vähehaaval sisse ülejäänud piim kuni tekib vedel ühtlane tainas.  Sega või taina hulka, seejärel lisa sool ja suhkur, klopi vispliga veel mõni minut ja jäta siis vähemalt tunniks ajaks seisma. 

Kuumuta pann, määri ühtlaselt õhukese õli kihiga (võib kasutda nt pintslit), lisa piisavalt tainast (väike kulbitäis) ja keeruta panni nii, et tainas valgub ühtlaselt kuni äärteni õhukese kihina laiali. Küpseta keskmisest pisut kõrgemal kuumusel, kuni alumine pool on kuldprun ja peamine kiht mullitab. Keera spaatliga ümber ja küpseta ka teine pool kuldpruuniks. Naudi soojalt või jahtunult.

Lihtne rabarbrikook väikese iirisega :)

See on üks eriliselt mahlane kook, mis valmib kiirelt, kuid paraku saab ka sama kiirelt otsa - võtad ampsu ja jäädki sööma ... :) Minu arvates see suus sulav küpsetis mingeid lisandeid ei vaja, sest on niisamagi juba väga hea, aga alati võid sooja koogi peale vanillijäätise palli asetada või hoopis jahtunud koogile vanillikastet või -kreemi kõrvale pakkuda. Vanillimekiga lisandid on nii rabarberi- ja õunakookide kui ka marjadega maiuste puhul enamasti igati sobivad ja teevad niigi hõrku desserti veelgi maitsvamaks :)

Korjasin rabarberi nädalavahetusel Tartu koduaias, kus see oli juba päris suureks kasvanud. Loodetavasti saavad ka põhjaeestlased peagi suurepärast kevadist vilja peenralt või vähemalt turult või poest kaasa haarata. Muide, Lõuna-Eestis õitsesid nädalavahetusel juba lisaks ploomidele ja kirssidele ka õunapuud, nii et peagi jõuab õite ilu ka põhja poole ;-) Õunapuuõied on suurepäraseks kaunistuseks kookidele, samuti saad nendega teha maitsevett. Ja loomulikult on õunapuu oksad imeilusad vaasi panduna. Mina lõikasin neid Tartus aiast kohe terve pundi ja valisin selleks loomulikult sibulõuna, mida niikuinii keegi ei armasta ja mida alati üle on, samas kui nii mõndagi teist sorti (nt kuldrenett, martsipan) alati puudu jääb :)

Lisan ka mõned näpunäited igaks juhuks:

* Tainasse võid soovi korral lisada 0,5 tl peenestatud kardemoni või 1 tl jahvatatud kaneeli, samuti sobib vanilliekstrakt (seda lisa 1 tl).

* Kui sul lehmakomme või iiriseid kodus pole, siis asenda need martsipaniga. Võid need ka ära jätta, kuid siis lisa 2 sl (pruuni) suhkrut. 

* Gluteenivaba koogi jaoks kasuta näiteks riisijahu ja lisa 1 tl küpsetuspulbrit (kokku siis 2,5 tl). 

* Rabarberi asemel võid kasutada õunu (lõika need u 1 cm tükkideks ja lisa 700-800 g).

Vaja läheb:

150 g lehmakomme või pehmet iirist

600 g rabarberit

2 suurt muna

6 sl suhkrut

6 sl neutraalse maitsega õli (nt viinamarjaseemne- või rapsiõli)

8 sl jahu

1,5 tl küpsetuspulbrit

tuhksuhkrut

Tükelda kommid u 0,5 cm tükkideks ja lõika rabarberivarred 2-3 mm jämedusteks viiludeks. Jämedamad varred lõika enne pikuti pooleks või kolmeks.

Vahusta munad suhkruga, sega hulka õli ja seejärel küpsetuspulbriga segatud sõelutud jahu. Viimasena sega õrnalt tainasse rabarber ja kommitükid. Vala tainas 24 cm läbimõõduga lahtikäivasse vormi, mille põhjas on küpsetuspaber ning ääred määritud võiga ja puistatud üle jahuga. 

Küpseta 180-kraadises ahjus u 1 h, kuni kook on tahenenud ja pealt kuldpruun. Võta kook ahjust ja lase enne vormist eemaldamist 15 minutit taheneda.

Sõelu peale tuhksuhkrut ja soovi korral paku kõrvale vanillijäätist, -kastet või -kreemi. 

Retsept ilmus ka D-kokaraamatus

Mozzarella-karulaugu salat

See on üks eriliselt kerge kevadine värske salat, milles karulaugule seltsiks spargel ja redis. Ma ise ei ole enam mitu nädalat karulauku korjamas käinud, kuid laupäeval nägin sõprade juures, et karulauku on veel ilusti saada. Ise olen praeguseks rabarbrilainel ja olen kahe päeva jooksul juba kolm rabarbrikooki valmistanud :) Tartus oli sel nädalavahetusel rabarber juba päris suureks kasvanud, nii et ilmselt saab varsti Põhja-Eestiski esimesed koogid kodumaise rabarberiga küpsetada. 

See marineeritud aedvilajdega salat aga on nii lihtne ja kiire, et sobib argiõhtukski. Eriti hea on see roog burrata'ga, sest selle seest välja voolav straciatella ehk mozarella-juustu ja rõõsa koore segu on salatile kastme eest. Nii mozarella-juustu kui ka selle hõrgumat ja hinnalisemat sugulast burrata't valmistatakse nüüd ka Eesti väiketootjate poolt, seega on võimalus valida kodumaine variant. Mul kahjuks on pildil tavaline mozzarella, sest burrata't polnud sel päeval poes saada, mil oli vaja salat pildistada.

Vaja läheb:

250 g sparglit

kimp rediseid

2 mozzarella-palli

paar peotäit karualuku

paar peotäit Lutserni idusid

extra virgin oliiviõli

(värskelt jahvatatud) musta pipart

soolahelbeid (soovi korral)

Murra sparglitel ära puised varreotsad (võid need alles jätta ja neist seda suppi keeta). Aseta sparglid kaussi, vala peale keev vesi ja lase 1 minut seista. 

Lõika suuremad redised pooleks. 

Kiirmarinaad:

1,5 dl valge veini äädikat

5 sl suhkrut

1 sl sinepiseemneid (soovi korral)

Aseta marinaadiained koos 1,5 dl veega potti ja lase keema tõusta. Lase õrnalt podisedes 3 minutit keeda, võta pott pliidilt ja aseta sellesse sparglid. Pane potile kaas peale ja lase marinaadil toatemperatuurini jahtuda. Lisa puhastatud redised ja hoia neid 5 minutit spargli juures marinaadis. 

Nõruta sparglid ja redised ning laota koos karulaugu ja idudega taldrikule. Aseta aedviljadele juust, nirista peale oliiviõli ja jahvata musta pipart. Sooi korral puista ka veidi soola(helbeid). Serveeri koos krõbeda koorikuga saiaga. 

Retsept ilmus kuu aega tagasi siin

Spargliga vichyssoise

See on üks täiesti geniaalne Prantsuse juurtega retsept, mis mul juba aastaid kasutusel ja ammusest ajast isegi blogis olemas on. Selles kreemjas supis saab ära kasutada spargli puise varreosa, mille muidu ära viskad. Spargleid kasutades jätangi enamasti need otsad, mille ära murran, alles ja kui neid on juba piisavalt kogunenud, siis keedan seda hõrku suppi. Ja see on üks tõeliselt maistev supp, kuigi koostisosai vaadates seda ilmselt ei eeldaks :)

Klassikaline Vichyssoise või teise nimetusega Potage Parmentier on porru-kartulisupp, mille päritolu on vaieldav. Mõningate andmete kohaselt on see juba 18.sajandi Prantsusmaalt pärinev supp, mida näiteks Louis XV nautis külmalt, sest pärast mitmete toidumaitsjate käest läbi käimist oli see juba jahtunud. Samas aga gastronoomia entsüklopeedia Larousse'i kohaselt on tegemist Ameerika Ühendriikides elanud koka Louis Diat' leiutisega, kes seda seda suppi lapsepõlves Prantsusmaal Vichy külas hommikueineks olevat söönud. Igal juhul on supp kulinaariamaailmas piisavalt oluline, et seda on kiitnud ka sellised legendid nagu Julia Child ja Anthony Bourdain ;-)

Seda tervislikku püreesuppi süüakse enamasti jahtunult, kuid loomulikult on see ka soojana igati maitsev. Suitsulõhe on eriti hea lisand ja seda võib nii supi sisse panna kui ka röstitud saia või leivaga supi kõrvale süüa. Olen supile lisanud lõhe asemel ka sinki või keedetud vutimune. 

Vaja läheb: 

8 dl täispiima

1 suur porru

300-400 g spargli jääke

4 suurt kartulit

1 tl soola

oliiviõli

100 g suistulõhet

musta või valget pipart

hakitud maitserohelist, nt murulauku (soovi korral)

Lõika porru õhukesteks viiludeks ja kooritud kartulid 1-2 cm tükkideks. Jämedamad spargli varreotsad lõika kas pooleks või neljaks. 

Kuumuta potis pool piimast (4 dl) keemiseni, lisa porru ja kuumuta keskmisel kuumusel u 5 minutit. Lisa spargel ja lase veel 5-10 minutit küpseda, seejärel aseta potti kartul ja sool. Küpseta kartulit samal ajal segades u 5 minutit, lisa siis 8 dl vett ja lase supil õrnalt podisedes u 30 minutit edasi keeda kuni kartul on pehme. NB! Piima pärast ära muretse - see on ok, et see tundub olevat tükki läinud vms. 

Lisa ülejäänud piim, püreesta (nt köögikombainis või kannmikseris) ja suru läbi sõela, et sparglikiude eemaldada. Võid lisada supile veel vett, kui see paks tundub, samuti lisa vajadusel soola. 

Lisa supile igasse taldrikusse suitsulõhet, jahvata pipart ja soovi korral puista hakitud maitserohelist.

Retsept ilmus aasta tagasi siin

Spargel singi ja pošeeritud munadega

Juba saab maailma parimaid värskeid kodumaiseid spargleid krõmpsutada, nii et viimane aeg on mul uusi spargliretsepte jagada :) See kerge spargliroog sobib suurepäraselt hommikusöögiks, kuid samas on hea ka muuks eineks või hoopis suupisteks. Olen suur pošeeritud munade fänn ning koos spargli, singi ja röstsaiaga on see minu jaoks üks lemmikuid toitusid. Eks muidugi ka see on oluline, et seda toitu on ülimalt lihtne teha ja aega kulub väga vähe - pidevalt on ju kas kiire või väga kiire. Ja muide, selline kiirelt ja eriti vähese vaevaga valmiv roog on emadepäevakski igati hea variant ;-)

Blogis on omajagu lihtsaid emadepäevaks sobivaid retsepte ja sel reedel on ka Nädalalõpuleht LP toiduosas neid paar tükki - krevettidega pisikesed ahjuomletid ja suus sulav kohupiima-šokolaadikook. Blogis on muidugi nii šokolaadiga kui ka koghupiimaga küpsetisi meeletult palju, nii et usun, et emadepäevaks ja igaks muuks elujuhtumiks leiab siit igaüks ilusti endale meelepärase :)

Eelmisel reedel aga ilmus LP-s mu lugu kunagise legendaarse telekokk Jazzi abilise, praeguse Eesti ühe tunnustatuima grillmeistri ja Chef Lunden'i tootearendusjuhi Vambola Mooresega. Lisaks grillnippidele jagab ta ka eriti ahvatlevate säinakotlettide ja maapirnisalti retsepti, nii et soovitan lehele pilk peale visata - paberil on LP poes saadaval veel ka homme ;-)

Vaja läheb:

200 g sparglit

u 100 g prosciutto't, jamon serrano't või mõnda kvaliteetset suitsusinki

oliiviõli

4 väikest või 2 suurt viilu (haputaina) saia

1 küüslauguküüs

4 muna

1 tl soola

2 sl äädikat

värskelt jahvatatud musta pipart

Mura spargil ära varre alumine puine osa ja jäta see alles.

Võta 5-6 sparglivart, mässi need singiviilu sisse ja aseta küpsetuspaberiga kaetud ahjuplaadile. Korda sama kõigi sparglite ja kogu singiga. Kui mõni vars jääb üle, aseta see niisama pannile. Aseta pannile ka 4 väikest või 2 suurt (hapu) saia viilu. Nirista nii sparglile kui ka saiale oliiviõli. 

Aseta ahjuplaat ahju ja küpseta 220 kraadi juures 15 minutit. Saiaviilud võta pannilt varem ära - siis, kui need on kuldpruunid. Hõõru saia pind korralikult pooleks lõigatud küüslauguküünega.

Muna pošeerimiseks ehk kooreta keetmiseks löö see väikesse tassi. Lase veel potis keema minna, lisa sool ja äädikas ning tekita vees vispliga nö tsentrifuug ehk pane vesi potis keerlema. Pöörise keskele vala aeglaselt muna ja lase sellel 3-5 minutit keeda sõltuvalt sellest, kui vedela kollasega muna soovid ja kui hoogsalt vesi keeb. Oluline on, et munavalge oleks tahenenud selleks ajaks, kui muna veest välja võtad. Tõsta muna vahukulbiga potist majapidamispaberile nõrguma ja aseta siis taldrikule röstitud saia ja spargli juurde või peale. 

Jahvata roale musta pipart ja naudi soojalt. 

Retsept ilmus aasta tagasi siin

Spargli ja fetaga spagetid

SEE periood aastas paistab nüüd juba mõnes kohas käes olevat, teises aga kohe pärale jõudvat ... nimelt on aeg nautida kodumaist sparglit (juhul muidugi, kui seda hõrku delikatessi õnnestub üldse kuskilt hankida):) Minu kogemus näitab, et karulauku on metsa alt kerge leida, kuid Eesti sparglit saab ainult siis, kui on meeletult õnne ja kasulikke tutvuseid :D Sel aastal ma veel ei teagi, kuidas läheb, aga mõnel aastal on seda hõrku vilja suisa kilode kaupa kodus olnud nagu pildiltki näha

Foto autor Kalev Lilleorg

Muide, sparglid säilivad kõige paremini siis, kui need vart pidi vee sisse panna nii, et need on nagu lilled vaasis. Hoida tasub neid pigem külmkapis. 

Igal juhul see makaroniroog siin on eriti lihtne, kuid maitserikas ja kevadiselt kerge. Sobib hästi argiõhtukski, samuti taimsest toidust lugu pidavatele inimestele, kui päris feta mõne vegan-analoogiga asendada :) Ja mehedki pidid seda hea meelega sööma, räägivad need, kes seda sageli valmistavad ;-)

Vaja läheb:

200 g spagette

2-3 küüslauguküünt

0,5 tl tšillihelbeid

oliiviõli

soola

200-300 g sparglit

peotäis seedermänniseemneid või piiniapähkleid

100 g fetajuustu

musta pipart (soovi korral)

Keeda spagetid vastavalt pakendi juhistele peaaegu pehmeks (1-2 minutit vähem, kui pakendil kirjas). Nõruta makaronid sõelal. 

Haki küüslauguküüned peeneks. Murra spargli puised otsad ära, kuid ära neid ära viska, vaid jäta supi jaoks alles. Murra ära ka õisikuosa ja pane see kõrvale. Järele jäänud sparglivarred lõika u 1 cm pikkusteks juppideks. 

Kuumuta pannil keskmisel kuumusel õli ning prae selles aeg-ajalt segades hakitud küüslauku ja tšillit paar minutit. Lisa sparglitükid ja prae veel u 5 minutit. Maitsesta soolaga.

Lisa pannile nõrutatud spagetid, seedermänniseemend või piiniapähklid ja spargli õisikuosa ning prae seagdes mõni minut. vajdusel lisa veel veidi õli. Lisa pannile tükeldatud või murendatud fetajuust, sega läbi, jahvata soovi korral peale musta pipart ja naudi soojalt. 

• 

  
  

  Retsept ilmus aasta tagasi siin

Taimne karri spinati ja kikerhernestega

Kui karulaugust ja kevadistest umbrohtudest on juba isu täis söödud (kui see muidugi üldse võimalik on😁), siis ehk tasub proovida ühte lihtsat taimset karrit, mis ideaalselt ka argiõhtu roaks sobib. See on piisavalt kerge (igas mõttes) ja valmistamiseks ei kulu eriti palju aega. Lisaks teeb vürtsikas taimne karri kõhu täis ja jätab elamisse hõljuma mõnusa aroomi. Ja karridega on veel see tore asi, et need on igati head nautimiseks soojal ajal (nagu nende kodumaal, nt Indias, Malaisias ja Sri Lankas), kuid samas sobivad ka külmal perioodil söömiseks, sest on soojendavad, toitainerikkad ja toekad. 

Selles roas on mitmeid erinevaid maitseaineid, nagu ikka Indiast pärit karrides. Neid kõiki on juba ka meie kaubandusvõrgus saada, kuid kui mõnda neist ei juhtu olema, siis ära sellest end häirida lase ja karrit tegemata jätta. Lihtsalt jäta see välja, sest roog on niigi maitserikas tänu suurele köögiviljade ja erinevate maitseainete sisaldusele. Siia sobib näiteks hästi ka jahvatatud vürtsköömen, samuti võib lisada musta pipart ning veidi jahvatatud kaneeli ja peenestatud kardemoni.

Kui sa ei ole eriline vürtside fänn, siis kindlasti eemalda tšillipipral sisu koos seemnetega (selleks lõika kaun pikuti pooleks), et rooga mahedamaks teha. Ingveri soovitan jätta koorimata, sest koore all on suurem osa kasulikke vitamiine, ja see vaid jooksva vee all korralikult harjaga puhtaks hõõruda. Soovitan valida võimaluse korral maheda ingveri. Kartuli võib samuti jätta koorimata, sest nii saame rohkem meile vajalikke toitaineid. 

Kui naani poest leida ei õnnestu, kasuta selle asemel näiteks kodumaist lapileiba, mis on väiskemateski poodides olemas ning mis mõnusalt vürtsika kastme kokku "kraapimiseks" ideaalselt sobib.

Kikerherneste netokaal 400-grammises purgis on u 250 g ja sellest täitsa piisab selle roa jaoks. Kui soovid, võid kasutada ka kuivatatud kikerherned, kuid need tuleks eelnevalt pehmeks keeta.

Selle roa jaoks tasub võtta kas suur pann või pott, sest tavasuuruses (u 24 cm läbimõõduga) pannile see toit ära ei mahu. 

Vaja läheb:

1 sibul

3 küüslauguküünt

2-3 cm tükk ingverit

1 tšillipipar

õli praadimiseks

1 tl jahvatatud koriandrit

1 tl jahvatatud kurkumit

1 tl garam masala maitseainet

2X 400 g purk hakitud tomateid

soola ja suhkrut maitsestamiseks

u 600 g kartuleid

400 g purk kikerherneid

100 g värsket spinatit

serveerimiseks naani või lapileiba

värsket koriandrit peale raputamiseks (soovi korral)

Haki sibul, küüslauk, ingver ja tšilli väikesteks tükkideks. Aseta need koos 3 sl veega köögikombaini ja töötle ühtlaseks pastaks. 

Kuumuta pannil keskmisest madalamal kuumusel 1-2 sl õli ja küpseta selles sibulasegu u 10 minutit, kuni see on kuldseks muutunud. Lisa maitseained ja prae segades veel mõni minut. Seejärel lisa purustatud tomatid, tõsta veidi kuumust ja lase pannil sisul keema tõusta. Maitsesta soola ja natukese suhkruga.

Lõika kartul 1-2 cm tükkideks. Lisa kartul pannile. Lisa ka u 2 dl vett (vajadusel rohkem, sest kartulid peaksid olema enam-vähem kaetud) ja lase madalal kuumusel 30-40 minutit kergelt podisedes küpseda, kuni kartulid on pehmed. Vajadusel lisa sooja vett, et pannil oleks piisavalt vedelikku.

Lisa sõelal nõrutatud ja külma veega loputatud kikerherned ja kuumuta paar minutit, seejärel sega hulka spinat ja kuumuta veel umbes minut. Keera kuumus kinni ja lase roal u 10 minutit nö taheneda.

Serveeri koos naani või lapileivaga; soovi korral puista peale (hakitud) koriandrit.

Retsept ilmus paar kuud tagasi siin

Gluteenivaba rullbiskviit valge šokolaadi ja kohupiimaga ning šarlott

Blogis on nüüd nädalake pausi olnud, aga ma pole mitte laisaks muutunud (ausõna!) 😄, vaid lihtsalt kevadisel ajal on nii kohutavalt palju tegemist ainuüksi kodus - vaja kõik maja aknad ära pesta (ja mul on kahele korrusele lisaks ju ka kelder ja veranda, millel on suured aknad), rohida ja koristada peenrad, seemneid külvata, toalilli hooldada ning käia metsas karulauku korjamas, rääkimata sajast muust asjast. Näiteks kirjutasin homsesse Nädalalõpuleht LP-sse seedermänniseemnetest ja tegin nendega ühe mahlase Itaaliapärase koogi 😊

Aga selle rullbiskviidi ja šarloti tegin juba eelmisel nädalal ja sööjad kiitsid, nii et pole ühtegi põhjust jätta retsepti jagamata ;-) Ma aeg-ajalt, aga samas mitte kuigi sageli, küpsetan ka rullbiskviite - näiteks see on šokolaadiga ja jahuvaba & see on klassikaline nisujahu ja karamelli-kohupiimakreemiga 😊 Praegusest gluteenivabast šokolaadi ja tatrajahuga rulli keeratud biskviidist, mille vahele sai šokolaadi-kohupiima täidis, otsustasin teha aga šarlott-tordi. Šarloti täidisesse lisasin samuti kohupiima ja otsustasin selle tarrendada - üllatus, üllatus - šokolaadiga, nii et želatiini ma üldse ei kasutanudki. 

Kui kasutad külmutatud marju, siis sulatada neid enne täidisesse lisamist ei ole vaja, kuid piirdu siis 150 grammiga. 

Vaja läheb:

80 g valget või piimašokolaadi

4 suurt toasooja muna

1 sl vanillisuhkrut

80 g suhkrut

70 g toortatrajahu

1 tl küpsetuspulbrit

1 sl külma kanget kohvi või alkoholi (nt brändit)

Haki ja sulata šokolaad vesivannil, sega ühtlaseks ja lase veidi jahtuda. 

Vahusta mune suhkrutega u 10 minutit, kuni saad heleda ja koheva vahu. Sega õrnalt sisse sulatatud šokolaad, seejärel kohv või alkohol ning viimasena sõelutud ja küpsetuspulbriga segatud jahu. 

Määri küpsetuspaber võiga. Vala tainas küpsetuspaberiga kaetud ahjuplaadile ja küpseta 180-kraadises ahjus 15-17 minutit, kuni biskviit on katsudes vetruv. 

Pane valmis ahjuplaadi suurune küpsetuspaber, raputa see üle suhkruga ja kummuta biskviit kohe pärast ahjust eemaldamist sellele. See paber, mis oli küpsemise ajal ahjuplaadil, tõmba ettevaatlikult biskviidi küljest lahti. Keera biskviit suhkruga üle puistatud paberi abil rulli ja lase sel täielikult jahtuda. 

Kreem:

100 g valget šokolaadi

400 g vanillimaitselist kohupiima

3-4 sl piima

150-200 g vaarikaid või mustikaid või granaatõunaseemneid

Kreemi jaoks sulata hakitud šokolaad vesivannil. Sega kohupiim piimaga ühtlaseks kreemiks ja sega vispliga ühtlaselt hulka sulatatud šokolaad. Keera jahtunud biskviit rullist lahti ja laota sellele kreem jättes ääred 1 cm kauguselt vabaks. Puista peale marjad ja rulli biskviit ettevaatlikult uuesti rulli (seekord ilma paberita). 

Aseta rullbiskviit külmkappi ja lase sel enne serveerimist paar tundi taheneda. Soovi korral sõelu peale tuhksurhkrut ja puista marju ning lõika u 1,5 cm jämedusteks viiludeks. Kui soovid, siis aga tee rullbiskviidiga šarlott.

Šarloti täidise jaoks on vaja:

200 g valget šokolaadi

400 g toasooja toorjuustu

300 g vanillikohupiimapastat

Haki ja sulata šokolaad ning toorjuustu ja kohupiimapastaga ühtlaseks kreemiks.

Kata paraja suurusega (vähemalt 1,5 l mahutavusega) kauss toidukilega jättes ääred üle kausi ja lao sinna rullbiskviidiviilud. Vala kaussi kreem ja lõika rullbiskviidi üle kreemi latuvad ääred ära. Need ääred, samuti ülejäänud rullbiskviit lao ühtlase kihina kohupiima-šokolaadikreemi peale, et koogil oleks põhi. Keera toidukile ääred kõige peale ja aseta vähemalt kolmeks tunniks külmkappi tahenema. 

Võta kile ääred lahti, kummuta kook serveemisalusele ja koori kile ümber ära. Soovi korral puista peale marju ja granaatõunaseemneid. 

Retsept ilmus ka D-kokaraamatus 

Hõrk lõhe-rillettes

Rillettes on valmistatud maitsestatud lihast või kalast ning "suguluses" teiste Prantsusmaalt pärit hõrgutistega nagu terriin ja pasteet, kuid tükilise konsistentsiga. Reeglina on see valmistatud sea- või pardilihast ning küpsenud omas mahlas, milles seda ka säilitatakse. Kui terriin ja pasteet on heaks võimaluseks kasutada ära odavamaid lihatükke ja rupskeid, samuti hakkliha, siis rillettes on enamasti siiski hinnalisemast lihatükist, mis on tervena rasvaines küpsetatud. Rasvas või õlis küpsetamise osas võib rillettes'i võrrelda ka confit'ga, kuid enamasti serveeritakse viimane tervelt, näiteks pardikoivad, samas aga rillettes'i puhul on liha või kala tükeldatud kujul, see on kreemja tekstuuriga ja noaga määritav. 

Lõhe puhul on aga vaja rasvasuse ja kreemisuse saavutamiseks lisada veidike võid ja hapukoort. Nii on rillettes kergemini määritav, samuti säilib paremini, kuigi reeglina saab see ülikiirelt otsa. Kui on oodata külalisi, siis tasub kohe juba kahekordne kogus lõhe-rilletes'i valmistada, sest sel suus sulaval määrdel on kombeks kiirelt laualt haihtuda. 

Maitserikas määre sobib ideaalselt nii õhtuseks eelroaks vahuveiniga nautimiseks, kui ka hommikuse kohvi kõrvale kergeks eineks röstitud saia või croissant'iga. Rillettes sobib üldiselt ka suupisteampsuks saial, leivalootsikul või salatilehel. 

Maitserikas vesi lõhe kuumutamiseks on oluline, et kalale jääks meeldiv mekk. Sidrunid peaksid olema juhul, kui ka nende koort kasutada, alati mahedad.

Parim on see määre siis, kui on saanud paar tundi külmas taheneda, kuid samas võib seda muidugi ka kohe pärast valmistamist pakkuda. 

 

Vaja läheb:

1 sidruni koor ja mahl

2 suurt šalottsibulat

2,5 dl valget veini

1 tl musta pipra teri

250 g nahata lõhe fileed 

30 g toasooja võid + 1 sl praadimiseks

100 g suitsulõhet

3 sl hapukoort

4 sl hakitud murulauku või tilli või mõlemat

1 sl kappareid

0,25 tl paprikapulbrit

vajadusel soola

Riivi sidruni koor peenelt ja pigista mahl välja. Aseta sidrunikestad koos mahlaga potti, lisa vein, 5 dl vett, 1 kooritud ja pooleks lõigatud šalottsibul ning musta pipra terad. Vajdusel lisa vett, et lõhe oleks ikka kaetud vedelikuga. Lase vedelikul keema tõusta ja aseta seejärel lõhefilee selle sisse. Kuumuta u 10 minutit, kuni lõhe on läbi küpsenud. Tõsta lõhe vahukulbi abil välja, lase jahtuda ja tõmba seejärel kahvliga tükkideks. 

Samal ajal, kui lõhe on küpsemas, haki teine šalottsibul peeneks ja küpseta pannil keskmisel kuumusel 1 sl või sees, kuni see on läbipaistev. Kulub u 5 minutit. 

Haki suitsulõhe tükkideks ja sega kausis õrnalt läbi toasooja või, hapukoore, maitserohelise,  hakitud kapparite, paprikapulbri, sidrunikoore ja šalottsibulaga. Lisa jahtunud lõhe ja sega õrnalt läbi. Maitse ja vajadusel maitsesta soolaga.

Aseta lõhe-rillettes õhukindlalt suletava(te)sse anuma(te)sse ja hoia seda enne serveerimist vähemalt 2 h külmkapis. Kui sul pole plaanis lõhekreemi samal päeval süüa, siis sulata pannil 1-2 sl võid ja vala see rillettes'i peale, et maitseid ja värskust säilitada. 

Veerand tundi enne serveerimist võta rillerre külmast välja, sest toatemperatuuril on seda lihtsam määrida. 

Retsept ilmus mõni kuu tagasi siin