Mahlane apelsini-mandlikook

Kui ma mõned nädalad tagasi Eestis olles seda artiklit LP jaoks kirjutasin, retsepte katestasin ja pilte tegin, ei osanud ma arvata, et järgmised rohkem kui 2 nädalat söön Hispaanias rohkem apelsine, kui ilmselt ülejäänud aasta jooksul kokku:) Need on siin lihtsalt nii head!!! Ümberringi on hästi palju istandusi (ehk saan neist veel mõne pildi ka tehtud), kuid apelsinipuud kasvavad ka aedades ja tänavatel ning oleme näinud neid suisa suurte majade hoovides (no umbes nagu Lasnamäel oleks majade vahel apelsinipuud). Lõunarannikul, kus meie oleme, pidavat apelsinid kasvama aastaringselt ja päike küpsetab siinsed viljad ikka eriti mõnusalt magusaks:) 

Kahjuks ei ole saanud siin ühtegi kooki küpsetada, aga kui mul koogiisu peale tuleb, siis esimesena tuleb alati meelde imemaitsev mandlijahuga apelsinikook. See on kevadiselt tervislik, kuid samas suussulav ja mahlane, parajalt magus ja pähkline - minu jaoks hetkel kindlalt kook number 1! Kui kodus tagasi olen, siis on see raudselt esimene küpsetis, mis mu ahjust välja tuleb:) 

Apelsinikoogi valmistamine on kerge ja kiire, va apelsinide keetmiseks kuluv aeg. Kuid õnneks keevad apelsinid ise:), st  sel ajal ei pea pliidi juures passima:) Tuleb lihtsalt aeg-ajalt vaatamas käia ning vajadusel vett lisada. Retsept, mida olen omajagu muutnud, pärineb ühest raamatust nimega "Magustoidud", aga paljudel tuntud kokkadel nagu nt Donna Hay, Nigella jt on sarnane apelsinide v mandariinidega kook retseptivaramus olemas. 

Mandlijahu saab minu arvates kõige lihtsamalt ja kiiremini valmistada mandlilaastudest köögikombainiga. Kui soovid jahu teha tavalistest mandlitest, siis tasuks ilmselt kohviveskit kasutada, et piisvalt peene tekstuuriga tulemus saada. 

Värsked tsitruseliste koored annavad roogadele hästi palju maitset ja aroomi ning pidavat olema selles osas oluliselt "kangem kraam" kui näiteks nende puuviljade mahl. Juhul, kui kasutad ära vaid tsitruselise mahla või kui riivitud koort jääb üle, siis saad selle sügavkülmutada, et hiljem kasutada. Selleks riivi koor (enne mahla välja pigistamist on seda mugavam teha), jaota 1 tl kaupa ruutudeks lõigatud toidukile peale, mässi kile tihedalt kokku surudes kogu õhu välja ning paiguta kilepakikesed õhukindlalt suletavasse anumasse v kilekotti. Hoia sügavkülmas ja tarbi u 3 kuu jooksul. 

Kui soovid koogi kaunistamiseks kasutada koorte asemel apelsinifileesid, siis siin on õpetus, kuidas neid hõplsalt ühes tükis kätte saada.

Toredat pühade jätku ja palju päikest!!!

Kook:
2 suurt apelsini
6 muna
1-2 sl Cointreau'd vm meelepärast alkoholi, nt rummi v brändit
250 g (rafineerimata roo)suhkrut (NB! sobivad väga hästi ka hele ja tume muscovado)
300 g jahvatatud mandleid
1 tl küpsetuspulbrit

Keeda terveid apelsine vee sees 2h, vajadusel lisa keetmise ajal vett. Võta apelsinid veest välja, lõika tükkideks ja püreesta (nt köögikombainis v blenderis). 

Vahusta suures kausis munakollased ja suhkur, lisa alkohol ja apelsinipüree ning sega ühtlaseks. Sega omavahel jahvatatud mandlid ja küpsetuspulber ning lisa muna-apelsinimassile. 

Vahusta munavalged tugevate tippude tekkimiseni ning lisa õrnalt spaatliga alt üles segades ja kaussi samal ajal keerates tainale. Vala tainas ettevalmistatud 24-26 cm läbimõõduga lahtikäivasse koogivormi ja küpseta 180 kraadises ahjus u 1 h. Kui hakkab pealt liialt pruunistuma, siis kata kook fooliumiga. Lase vormis jahtuda. Kaunistamiseks kooritud apelsini õhukesi viile ja/või apelsinikooreribasid. 

Kinoa suitsulõhe ja avokaadoga

Olles hetkel ühe toreda seltskonnaga Hispaania lõunarannikul, leian end ikka ja jälle kellelegi kinoast rääkimas:) Meie hulgas on vist üks inimene peale minu, kes ka enne teadis, mis asi see kahtlase nimega seeme on. Mitte muidugi, et ma veel vähe oleks kinoad oma tutvusringkonnas ülistanud v sellest oma blogis kirjutanud:) Lisaks rääkisin jaanuaris ka LP-s kinoast ja jagasin paari retsepti. Aga kui ma täna taaskord ühele inimele selle LP  artikli lingi saatsin, siis mõtlesin, et tuleks ikka blogisse ka lisada, sest kordamine on ju tarkuse ema;-)

Niiet siin siis on nii jutukene ise (algsel kujul) kui ka üks väga mõnus ja kevadine ning igati tervislik variant kinoa nautimiseks. Soovin ilusat kevadet!:)

Üleilmse toidukultuuri edendamisega tegelev ÜRO Toidu- ja Põllumajandusorganisatsioon (The Food and Agricultural Organiszation of the United Nations, lühendatult FAO) on kuulutanud 2013. a rahvusvaheliseks kinoa aastaks. Algatuse eesmärgiks on ühelt poolt tunnustada Andide põlisrahvaid selle taime säilitamise eest, teiselt poolt aga juhtida maailma tähelepanu kinoa bioloogilisele mitmekesisusele ja kõrgele toitainesisaldusele.

Kinoa (ik quinoa, ld k Chenopodium quinoa) ehk Tšiili hanemalts, mida nimetatakse ka „taimetoitlaste kaaviariks“ ja „inkade kullaks“, pärineb Ecuadori, Boliivia, Kolumbia ja Peruu Andide piirkonnast. Inkad ja asteegid kasvatasid „kõigi seemnete ema”, nagu nad seda taime ise nimetasid, toiduks juba ligikaudu 4000 aastat e.Kr. Kuna kinoal oli roll ka mittekristlike riituste juures, siis koloniaalajastul keelasid konkistadoorid kinoa tarvitamise, sundides inkasid hoopis nisu kasvatama. Andide kõrvalisemates piirkondades aga õnnestus indiaanlastel selle kasvatus siiski säilitada. Ilmselt aitas sellele kaasa ka kinoa erakordne vastupidavus ilmastikutingimuste suhtes, sest taim talub nii kõrgmäestiku tingimusi ja jääkülma õhku kui ka palavat päikest ja liivast või soolast pinnast, samuti vähest vihma.

Nüüdseks on kinoa populaarsus kogu maailmas juba tohutult kasvanud, mida tõestab kõnekalt fakt, et enam ei pea selle tervisliku toiduaine ostmiseks välismaale sõitma või ökopoode külastama, vaid Tšiili hanemaltsa leiab ka juba enamike suuremate toidupoodide lettidelt. Suurimaks kinoa tootjaks maailmas on hetkel Peruu, talle järgneb Boliivia.

Võrreldes teraviljadega on kinoaseemnetel suurepärane toitaine sisaldus. Asendades roas näiteks kus-kussi või bulgurnisu Tšiili hanemaltsaga, suureneb valgu, raua, kaaliumi, vitamiinide ja mineraalide hulk toidus. Samuti sisaldavad kinoaseemned, erinevalt nisust, organismile kasulikke südamesõbralikke monoküllastumata rasvhappeid ja vähesel määral isegi Omega 3 rasvhappeid.

Peedi ja spinatiga ühte perekonda kuuluvat kinoad on erinevat sorte ja seemned võivad lähtuvalt sellest olla kas heledad või tumedad, seemnekesta värvuselt kas roosad, oranžid, punased, pruunid, tumelillad või mustad. Lisaks seemnetele, millest jahvatatakse ka jahu, kõlbavad süüa taime varred ja lehed. Kinoaseemnetest jahvatatakse ka jahu, kuid kuna see ei sisalda gluteeni, siis on küpsetistesse reeglina vaja siiski lisada nisujahu või muud jahu, et tagada taina kerkimine ja õhulisus.

Mineraalainetest sisaldab kinoa arvestatavas koguses fosfori-, kaaliumi-, magneesiumi ja väävliühendeid, samuti leidub selles nii rasvlahustuvat E-vitamiini kui ka B-rühma vitamiine ning rauda, tsinki ja teisi mikroelemente. Valku on Tšiili hanemaltsas rohkem kui piimas. Lisaks on kinoa seemnetes olemas peaaegu ideaalses vahekorras kõik kaheksa asendamatut aminohapet, sh rohkelt lüsiini, tsüsteiini ja metioniini, mida muude toiduainete valkudes napib.

Teadlased on alles hiljuti teinud kindlaks, et kinoas leidub flavonoide ja seda kohati isegi rohkem kui selle poolest tuntud pohlades ja jõhvikates. Flavonoidid on teatavasti antioksüdatiivete omadustega, mis kaitsevad rakke hapnikumolekulide kahjustava toime eest.

Kinoaseemned on kaetud kibeda saponiinikihiga, mis kaitseb neid lindude ja putukate eest. Kuigi poes müüdavad kinoaseemned on juba eeltöödeldud, tuleks neid siiski enne toiduks tarvitamist külma vee all loputada, et võimalik mõru maitse eemaldada.

Iga tassitäie kinoaseemnete kohta tuleks arvestada kaks tassitäit vett. Keeta tuleb neid tavaliselt umbes veerand tundi.

Kuna toitainerikas kinoa sisaldab arvestataval hulgal süsivesikuid ja valke, on see suurepärane hommikusöök. Proovi keedetud kinoad näiteks mandlite, pähklite, rosinate vm kuivatatud marjade või puuviljadega, samuti värskete marjade ja puuviljadega (nt banaanid), segades juurde mett või (vahtra)siirupit ja raputades peale natukene kaneeli. Siin on üks variant väga!!! maitsvaks hommikusöögiks.

Kinoasalat avokaado ja suitsulõhega

150 g kinoad

puljongit (soovi korral)

loorberileht, soola

väike punt värsket tilli

peotäis peenelt hakitud peterselli ja rohelist sibulat (soovi korral)

2 küpset avokaadot

150-200 g suitsulõhet

poole sidruni mahl ja peenelt riivitud koor

extra virgin oliiviõli (soovi korral)

soola, värskelt jahvatatud musta pipart

Keeda kinoa vastavalt pakendi juhistele kas puljongis või vees pehmeks (kulub umbes 15 minutit). Pane keeduvette ka üks loorberileht. Pärast keetmist võid jätta kinoa veel natukeseks (ligikaudu 10 minutiks) kaane alla seisma. Seejärel kurna vajadusel, eemalda loorberileht, maitsesta soolaga ja sega sisse hakitud till, soovi korral ka petersell ja roheline sibul.

Lõika suitsulõhe ribadeks ja avokaado meelepärasteks tükkideks või viiludeks. Pigista avokaadole sidrunimahla. Sega kõik komponendid koos peenelt riivitud sidrunikoorega kinoa hulka ja piserda soovi korral peale oliiviõli. Jahvata peale musta pipart.

Trühvlikook ja šokeeriv avastus

Enne, kui ma sellest mõnusast trühvlikoogist saan kirjutada, ma lihtsalt pean rääkima ühest šokeerivast avastusest ... Kirjutasin just hiljuti siin postituses, kui väga mulle meeldivad kuivatatud jõhvikad. Need on sellised kergelt hapukad ja ilusa värviga marjad, mis lausa kutsuvad peaaegu iga (magus)toidu sisse väikest peotäit v paari lisama:) Tunduvad ka suhteliselt tervislikud - kuivatatud marjad ju ikkagi! Kui ma muidu üsna korralikult enamike toiduainete puhul uurin ka pakendil olevat infot (eelkõige, et oleks ikka gluteeni- ja säilitusainevaba), siis kuivatatud jõhvikate puhul ei ole ma mitte kunagi isegi tulnud selle peale, et üle kontrollida, kas kõik ikka on ok. Tuleb välja, et see on olnud suur viga! Neljap varahommikul asusin Hispaania poole teele teades, et kokku on mul 3 ümberistumist ning tuleb veeta üle 10 h lennukites ja lennujaamades. Viskasin siis hommikul paki kuivatatud jõhvikaid kotti, et tervsilik snäkk oleks kohe võtta, kui isu tekib, sest selliste pikkade reiside ajal ei tea ju kunagi, millal (ja kas üldse) midagi normaalset süüa saab. Lennukis oli õnneks aega ka pakendit lähemalt vaadata ... Olen viimasel ajal jõhvikaid ostnud ühest suurest kodulähedasest poeketist, kus need jõhvikad on sama poeketi nime all, kuid pärinevad USA-st ja toodetud Leedus. Kõige huvitavam on aga antud jõhvikate juures see, et need sisaldavad jõhvikaid vaid 49%, ülejäänu on aga suhkur ja toiduõli! Vot sulle siis "tervislikku" näksimist! Süsivesikuid on muuseas 100-s grammis üle 80 g, mis on ikka tohutu kogus. Paljud inimesed, kes süsivesikute tarbimist üritavad piirata, peavad isegi tavalisi magusaid nö poejogurteid (milles on keskmiselt u 15 g süsivesikuid 100 g kohta) liiga süsivesikurikkaks, aga no üle 80 g ... see on umbes sama, mis mee sees (vähem siiski, kui valges suhkrus) ja rohkem, kui tavalises rafineeritud nisujahus (viimases siis ligi 70 g). Ma lihtsalt ei saa aru, kuidas on see võimalik, et tahan osta kuivatatud jõhvikaid, mis teoreetiliselt on tervislikud ja kasulikud, aga saan selle asemel kotitäie mingit kräppi, kus sees on 49% (!!!) kuivatatud jõhvaikaid??? No ei ole lihtsalt võimalik!:) Huvitav, kuidas oleme jõudnud sinnamaale, et ostad paki  jõhvika-välimusega asju, aga tegelikult saad midagi hoopis muud (mida sa tegelikult üldse osta ei tahaks). Et varsti on siis nii, et ostan nt paki spinatilehti ja võin saada paki rohelisi lehekesi, mis näevad küll välja nagu spinat, aga tegelikult on nendes vaid 49 % spinatit ja ülejäänu on  - mis ...? Tahaks siiski loota, et sinnani läheb veel aega, aga siiki tasub alati(!!!) pakendilt üle kontrollida, kas see, mida sa arvad ennast ostvat, on ikka see, mida sa ka saad!:)

Aga see selleks, õnneks olen hetkel Hispaania lõunarannikul, kus ümberringi on maasika- ja apelsinipõllud ning poodides rikkalik juustu-, mereanni ja lihavalik, päike paistab ja kõik muu on ka super:) Ja taaskord ma luban endale, et ükskord ma tulen siia autoga, et saaks ometi kaasa viia mõne ilusa kintsu, mida enam-vähem igas pisikeses poekeses rippumas võib näha. Ja need imeõhukesed viilud hõrku liha selle kintsu küljest ... oehhhhh! 

Ma ise pean siin paar nädalat ilma ahjuta hakkama saama, aga kui ma oleks kodus, siis küpsetaksin kindlasti trühvlikooki! Külma ilma aitab see tummine šokolaadine kook, mis sulab suus, ikka väga hästi taluda. Nagu nimigi - trühvlikook - ütleb, on see maitsev nagu trühvel ja magusaisu rahuldamiseks (no tavalistel inimestel ilmselt) piisavat vaid väikesest tükist. Kui ma praegu neid Marju tehtud imeilusaid ülesvõtteid vaatan, siis tuleb mul endal küll tohutu koogiisu peale ...:)

Kusjuures, pildid koogist on niii lahedad, et pidin kohe kõik kolm siia üles panema:) Mu õde Ulvi ütles ühte neist fotodest ajakirjas (retsept ilmus T&T nov-dets 2012. a numbris) nähes, et  kook näeb pildil nii stiilne ja elegantne välja, et seda sööks kindlasti ka James Bond:):):)

Kui soovid koogile põnevat lisanüanssi anda, siis võid osa tavalise tumeda (soovitavalt 70 %-ilise) šokolaadi asemel kasutada nt vaarika-, greibi, kirsi-, apelsini- vm maitselist šokolaadi. Aga kui soovid magusamat kooki, siis asenda tume šokolaad piimašokolaadiga, eriti hea on pähklitükkidega variant. Kui põhjaga ei viitsi jännata, siis valmista see šokolaadiküpsistest, ning kook on eriti kiiresti valmis:) Ja gluteenivabaks variandiks kasuta põhjas nisujahu asemel kas riisijahu v selle ja maisijahu segu.

Trühvlikoogi ja kohvitassiga on end mõnus tugitoolis sisse seada ning nautida head raamatut:) Või hoopis lugeda ajalehte, nt tänases LP-s on üks kokkuvõtlik lugu Malaisiast ja selle köögist ;-)

Head küpsetamist ja ilusat nädalavahetust! :)

Põhi:
150 g jahu
30 g kakaopulbrit
70 g (tuhk)suhkrut
näpuotsatäis soola
100 g külma võid
1 munakollane
2-3 tl jäävett

Pane suhkur, sõelutud jahu, sool ja kakao köögikombaini, sega kiirelt läbi, lisa kuubikuteks lõigatud külma või tükid ja töötle "pulse"-režiimil lühidalt kuni segu meenutab saiapuru. Lisa suhkur, munakollane ja 2 tl vett ning sega, vajadusel lisa veel vett, kuni tainas jääb kokku. Võid teha taina ka käsitsi hakkides noaga külma või kuubikud ja jahusegu riivsaia laadseks massiks ning segades seejärel munakollase ja jääveega ühtlaseks.

Võta tainas köögikombainist välja ja vajadusel sõtku kergelt kuni see on ühtlane. Pane tainas kaussi, kata toidukilega ja hoia u 30 minutit külmkapis. Rulli taigen jahusel tööpinnal u 5 mm paksuseks. Vooderda ettevalmistatud (ehk põhjas küpsetuspaber, ääred võitatud ja jahuga üle raputatud) lahtikäiv 25-26 cm läbimõõduga koogivorm tainaga, lõika servad ühtlaseks, kata toidukilega ja pane veel 30 minutiks külma. 

Kuumuta ahi 180 kraadini. Pane koogipõhjale küpsetuspaber ja sellele omakorda raskus (nt kuivatatud herned, oad v keetmata riis) peale ja küpseta 12 minutit. Seejärel eemalda küpsetuspaber koos raskusega ning küpseta veel u 8-10 minutit v kuni koogipõhi on küpsenud ja katsudes kuiv. Lase põhjal vormis jahtuda.

Täidis:

400 ml vahukoort

400 g tumedat šokolaadi

50 g võid

2-3 spl rummi, brändit vm kanget alkoholi

Täidise jaoks kuumuta vahukoor potis keemiseni, võta tulelt ja lisa potti tükkideks hakitud tume šokolaad. Sega, kuni šokolaad on sulanud ning lisa väikesteks tükkideks hakitud või ja alkohol. Sega ühtlaseks kreemiks. Vala šokolaadikreem küpsetatud koogipõhjale ja lase enne serveerimist külmas vähemalt 3 h taheneda.

Hiina uue aasta pidustused

Tavaliselt õnnestub Euroopas ja USA-s niimoodi reisida, et mõni sõber v tuttav v sõbra sõber v tuttava tuttav on kohapeal, aga eelmisel aastal Vietnamis ja Kambos, kus mõlemas kohalikud eestlased ees olid, sain ma aru, kui suuuuuur vahe on Aasias olles ikka sellel, kui reisid internetist ja reisiraamatutest ning samas riigis käinud sõprade/tuttavate käest saadud info põhjal võrreldes sellega, kui keegi, kes PÄRISELT seal elab, sulle asjadest, elust-olust ja toidust lähemalt räägib. Seekord on meil kohe eriliselt vedanud, sest lisaks toredatele Penangis elavatele uutele tuttavatele, kelledest kahel perel ka külas käisime, ja KL-s juba viis aastat elanud eestlasele F-le, saime tänu Jutale (suur-suur aitäh veelkord, Jutake, ja palju õnne Sulle veelkord!!!) tuttavaks ühe hästi armsa kohaliku perega. Tänu neile õnnestus meil käia ka hiinlaste uus-aasta peol, mille kohta juba võõrustaja ise ütles, et see on ilmselt välismaalastele "once in a lifetime event":) No ilmselt oli ka, vähemalt senise elu oma:):):)

Hiina uue aasta saabumine (kirjutasin sellest juba põgusalt siin ja natukene enne reisi ka LP-s), mida tähistatakse kokku 15 päeva, on huvitav aeg viibimiseks riigis, kus see on kultuuri oluline osa:) Kuna uus aasta tähistab ka kevade algust, siis tihti nimetatakse neid pidustusi kevadpühadeks, samuti laternafestivaliks tänu punastest laternatest kaunistustele, mis sel ajal maju, tänavaid, templeid ja kodusid ehivad. Eriti tore on muidugi igaõhtune ilutulestik, mida igati lahe on vaadata mõnes kõrgemas hoones, nt 57-ndal korrusel kaksiktornide (Petronas Towers) kõrval olevas katuseta baaris Marini's on 57, kus me KL-is olles kokku kolmel õhtul käisime. Väga mõnus koht, eriti siis, kui kuulsad tornid kõrval on tuledes. Reede ja laup õhtul on põlevad tuled kauem kui nädala sees ja nt pühapäeva õhtul kustutati juba kesköö paiku ära. Aga ilusad vaated linnale (ja ilutulestik) olid ikka, niiet see on kindlasti üks koht, kus KL-i minejatel tasub õhtuti väike drink teha:) Aga et ma õhtul seal baaris kasutasin pildistamiseks ainult telefoni, siis lisan siia hoopis paar tänaval ja pargis tehtud fotot

Tornidesse saab ka üles minna, aga piletid tuleb reeglina päev kuni paar ette bronnida v ära osta. Tasub minna päikseloojangu ehk u kella 7 ajal õhtul, siis on lahe vaadata, kuidas pimedaks läheb. Siin ka mõned pildid juba ülevalt, sh silla pealt, mis neid kahte torni ühendab

KL, kus muidu pidid olema tohutud ummikud, oli selle aja (e 10 päeva) jooksul, mis meie seal viibisime, üllatavalt rahuliku liiklusega. Ja seal elavatel tuttavatel oli aega meiega tegeleda, kokku saada ja väljas käia, sest tööalaselt on esimene nädal hästi rahulik. Lastel on terve nädal vaba ja samuti paljudel täiskasvanutel, aga mõned (eelkõige jõukamad) inimesed puhkavad ka kõik 15 päeva, mil pühad (ehk kevadfestival) kestavad. Sama kaua on üleval ka kõik kaunistused - peamiselt punased laternad, aga hästi palju on ka kollaseid ja punaseid ananasse. Ananass tähendavat hiina keelest otsetõlkes "kuld/rikkus tuleb" ehk sümboliseerib varandust ja jõukust. Hiinlased on tohutult ebausklikud ja iga asi on seotud mõne sümboliga, nt siin on väike loetelu, mida üks v teine asi tähendab.

Üksteisele kingitakse ka ümbrikke, mille sees on "lucky money", kuid kinkijaks võivad olla vaid abielus olevad inimesed ja rahatähed, mida ümbrikesse pannakse, valitakse eriti hoolikalt. Õigemini - inimesed käivad ekstra pangas ilusaid uusi ja siledaid rahatähti vahetamas. Ka neis ümbrikes, mis meile Malaisias kingiti (punased kuldsete tähtedega), olid sees täiesti kortsudeta kasutamata rahatähed. Alumised kolm ümbrikku andis mulle Chedi peakokk Simon, kui ma temaga artikli jaoks käisin juttu ajamas. Simon oli ekstra palunud oma naisel Londonist need saata ja nendes ümbrikes muidugi raha ei olnud ;-)

Poodides ja turgudel on punasid ümbrikke õnnetoova raha jaoks ikka päris suur valik ning neid võib kinkida 15 päeva jooksul igal ajal

Ümbrikud oli ka tavaline kaunistus, peamiselt siiski ekstra aastavahetuseks tuppa, kontorisse või mujale toodud apelsinipuu küljes

Hiinlaste kogukond Malaisias on erinevatel andmetel u 25-30 % ja nemad domineerivad ka ärimaailmas. Nt Penangil, kus on vist suurim hiinlaste kogukond ja isegi juhid on hiinlased (minu teada ainus maakond Malaisias, mida juhib opositsiionipartei), olevat kaks nädalat Hiina uus aasta pidustuste tõttu praktiliselt võimatu kaupa tellida, sest nagu ühe baari omanik mulle ütles "all business is Chinese".

Kuigi hiinlasi on Malaisias palju, ei saa siiski öelda, et nad ülemäära ühtsed oleksid. Põhjas ja lõunas räägitakse peamiselt hokkien'i (see on ka Singapuris levinuim murrak), keskel, sh KL-s aga kantoni't, kusjuures üksteisest nad omavahel aru ei saa, mis tähendab, et suheldakse kas inglise v malai keeles. Hiinas pidavat üldse olema tuhandeid dialekte, aga kuna seal on ametlik mandarini "keel", siis õpivad paljud Malaisia hiinlased samuti oma koolides ka seda murrakut, et oleks lihtsam hiljem läbi lüüa - Hiina on ju ikkagi suur kaubanduspartner. Hiinlastel ja malaidel on muuseas ka eraldi koolid ning nendes koolides, kus on mõlemad rahvused esindatud, on neile eraldi klassid. Jõukamad hiinlased ja mõned üksikud eriti rikkad malaid panevad oma lapsed rahvusvahelistesse koolidesse, kus käivad ka sealsete välismaalaste lapsed ja kus üppetöö on inglise keeles. Haridusetase ja kõik muu pidi nendes koolides olema tavakoolidest valgusaastate kaugusel. Hind selle hariduse eest polevat ka muidugi just väike:)

Kui ma siin hiinlastest juba räägin, siis lisan siia ka ühes George Town'i muuseumis (Penang Museum) tehtud pildi kingadest, mida vanasti jõukamatest peredest pärit hiinlannad kandsid. Kõik on kindlasti lugusid kuulnud, kuidas juba pisikestel tüdrukutel pandi jalad niimoodi kinni, et need kasvad ei saaks, sest pisikest jalga peeti imeilusaks ja see oli üks peenema/kõrgema seisuse tunnuseid. Deformeerunud jalgadega naised ei olnudki ise võimelised kõndima ja neid kanti teenrite poolt kandetoolides. Et need kingad (ja nende jalad) aga nii pisikesed olid (võrdluseks sai käsi juurde pandud), sellest ei olnud mul muidugi aimugi ...



Kui aga rääkida uue-aasta peost, kus võõrustajaks oli kõrge riigiametnik (ühe ministri nõunik), keda võis küll pildistada, kuid kellest pilte ei tohi internetti panna, siis see oli üks suur söömine (no ja joomine ka):) Peo hitiks oli imemaitsev krõbedaks küpsetatud naha ja suussulavalt pehme lihaga siga, mis lõigati lahti, kui juba mitmed käigud toitu olid serveeritud (ja söödud).

Ja lahti lõigatud hõrk sealiha krõbeda nahaga


Üks olulisemaid toite, mis kohe esimesena serveeriti, oli "õnnetoov salat", mida Malaisia keskosas domineeriva Hiina keele murrakus ehk kantoni keeles nimetatakse "lo hei'ks". Siit saab selle salati (sh erinevate komponentide tähenduse) kohta pikemalt lugeda.

Kõik kastmed valatakse ülejäänud koostisosadele, pigistatakse peale laimi ja siis kõik lauasolijad oma pulkadega ajavad salatit segamini ja viskavad seda õhku ise samal ajal oma soove soovides:)

lõpptulemus, mida sööma hakatakse, on siis selline:)

Kindlasti peab laual olema alati ka terve kala, see meie oma oli kohe päris suur

Aga igasuguseid muid roogasid tuuakse ka järjest lauda alates kanast sojakastmes lõpetades erinevate aedviljade ja omletiga

Aeg-ajalt tõusis mõni laudkond (siin siis meie oma) püsti ja karjus kõik koos toosti

Pidu toimus mägedes asuvas linnakeses KL-i lähedal, kuhu oli u 45 minutuline autosõit mööda kiirteed.

Vaade resto terrassilt

ja mõned pildid ühest tüüpilisest hiinakast ka, mida Malaisias on ilmselt tuhandeid

Igal päeval Hiina uue aasta pidustustel on oma tähendus ja nt 8. päeval on pidustused Jade Emperor'i auks, kus põletatakse temale mõeldud ohvriande ja ilutulestik on veelgi võimsam, kui teistel õhtutel. Samuti toimub lõvitants, mille puhul usutakse, et valjud trummi- ja timpanihelid koos tantsiva lõvi näoga ajavad välja kõik kurjad vaimud. Sattusime KL-s täitsa juhuslikult vaatama liondance'i, mis on täiesti uskumatu vaatemäng, sest ühe suure lõvikostüümi sees on peidus kaks inimest, kes peavad siis omavahel sünkroonis kitsaste sammaste peal ühtedelt teistele hüppama ja tantsima. Kuidas nad sellega hakkama saavad, ei kujuta ette, aga saavad! Kogu etendust saadab u 10-inimeselise orkestri poolt täiesti sünkroonne trummipõrin, mis siis vastavalt sündmustele dramaatilisemaks muutub - enne järjekordset hüpet ja liiumist kruvib pinge üles, hiljem jälle on tempo rahulikum. Igal juhul soovitan kõigil, kes Hiina uue aasta paiku Aasiasse juhtuvad, seda lõvitantsu kindlasti vaatama minna!

Siin on need tokid, mille peal kahel inimesel sünkroonis hüpata tuleb, ka päevavalges näha, kui me Penangil olles juhuslikult lõvitantsu ettevalmistamisele peale juhtusime

Ja mõned öised pildid tantsust endast ka. Kusjuures see lõvi pole mingi väike loomake, vaid ikka suur elukas - seal on ju kaks inimest sees (üks on osa ajast teise kukil) ja seda kostüümi ennast on ka omajagu (kostüümi pea on juba täitsa hiiglaslik)

paar hüppamise hetke õnnestus ka kinni püüda

vahepeal oli lõvi püsti ja hüppas sellises asendis ka ringi nendel tokkidel ehk siis alumine mees pidi kahe toki peal kuidagi püsti seisma, teine mees ja tohutusuur kostüüm kukil

vahepeal olid tagumised käpad õhus

Viimane õhtu on poeetilise armastuse ja romantika õhtu (Chap Goh Meh) ja varasematel aegadel loopisid vallalised neiud sel õhtul mandariine ja apelsine järve, merre vm lähedal asuvasse veekogusse soovides endale head abikaasat. Praegusel ajal pidid aga neiud oma nime puuvilajdele peale kirjutama, et noormehed saaksid nendega ühendust võtta. George Townis oli viimase suurte laternafestivali õhtu ajal keset linna tünnid, kuhu sai apelsine visata ja soovida.

Ja Langkawi hotellis kingiti meile apelsinid koos jutukesega sellest traditsioonist, aga apelsine kingite meile selle reisi jooksul ikka rekordkogus - ilmselt tuleb väga õnnelik aasta:)

Kindlasti tuli pidustuste ajal katsuda mao keelt (algas ju maoaasta) - ka see toob õnne:)

Ja siin on paar meie võõrustaja tuttavat daami traditsioonilistes peoriietes, kusjuures vasakpoolne daam on juba ligi 90 a vana:)

Saime Penangil tuttavaks ülitoredate inimestega, sh Pearly'ga, kes pakkus meile (ja pakkis ka terve karbitäie kaasa) traditsioonilisi Hiina uue aasta küpsiseid, kui neil külas käisime. Esimesed on "love letter'i" nimelised paberõhukesed riisijahust vahvli moodi küpsised

ja teised maapähklivõist hästi mõnusad pätsikesed - kuigi mõlemad olid väga head, siis maapähkli omad olid mu täielikud lemmikud:) Mõlemaid küpsiseid valmistatakse ja süüakse vaid korra aastas ehk siis uue aasta pidustuste ajal. Ja loomulikult on nendel igasugused õnnetoovad eesmärgid ;-)

Lisan siia pilte veel uue-aasta kaunistustest, mida igal sammul näha võib. Pildikesi on siin nii KL-st, Penangist kui ka mujalt.

Eelviimase õhtu pidustustel Penangi pealinnas George Townis tehti ühe maoga mingit kiiret tantsu

Nonii praeguseks siis kõik - selle postituse kirjutamine ja piltide välja valmimine ning optimeerimine (sellest ka fotode eriti vilets kvaliteet, aga kui ma neid nii väikseks ei teeks, siis oleks mu blogi mega-aeglane!) oli ikka paras katsumus, sest reisilt tagasi olles juhtub juba nii palju muid asju ja toimub põnevaid sündmusi, uued muljed ja kohustused tulevad peale, et jube raske on ennast kokku võtta ja sundida tagantjärgi midagi kirja panema ... :) Aga eks see tasub vaeva, sest jagamisrõõm on ju topeltrõõm ja teiseks aitab blogi ikka väga hästi hiljem meenutada, mis täpselt toimus ja kuidas asjad olid:) Aga kui ma suudan veel Malaisia toidust ka jutu valmis kirjutada, siis ma premeerin ennast millegi väga heaga:):):) Üks väike kokkuvõtlik jutuke Malaisiast ja sealsest toidust ilmub sellel laupäeval ka LP-s.