neljapäev, 27. september 2012

Taipärane kõrvitsasupp



Olen seekord suve lõpul/sügisel teinud juba mitut erinevat kõrvitsasuppi. Selle Aasia-mõjutustega variandi leidsin aga üht paar aastat vana ajakirja Good Food sirvides. Minus tekitas see supp kohe isu, sest vürtsikad toidud mulle väga meeldivad, eriti veel sügisesel ja talvisel ajal:) Ja kõrvitsapuudust ka just hetkel ei ole:) Et kui kõik need maalt koju veetud kõrvitsad peaks millalgi otsa saama, siis saab ju uutele järele minna:):):)

See on naljakas, kuidas mõnede inimestega, sh nt oma õdedega, sa alateadlikult ühtesid ja samu asju teed, mõtled ja ostad, kuigi võib-olla ei olegi teineteist ammu näinud, rääkimata sellest, et oleks neid asju omavahel arutanud. U 5 a tagasi juhtus selline lugu, et avastasime Ulvi ja Karinaga (minu õed), et oleme kõik kolmekesi ostnud endale täpselt ühesugused lühikesed valged püksid. Need olid ühed kümnetest suures tuntud kaubandusketis, mida Eestis veel ei ole, müüdavatest suvistest lühikestest püksest ja kolmekesi täiesti erinevates linnades viibides olime kõik just need ühed shorts'id endale välja valinud:)

Ja selliseid asju ikka juhtub aeg-ajalt nii õdede kui ka sõbrannadega ... Avastad, et olete valinud täpselt samasuguse asja sadade omasuguste seast või plaanid kellelegi helistada ning samal ajal heliseb telefon ja kõne on sellelt inimeselt, kellele sa just hetk tagasi mõtlesid:) Lahe!:)

Eelmisel nädalal kutsus mu õde Ulvi meid õhtul enda juurde kõrvitsasuppi sööma. Rääkis telefonis, et ta tegi seekord punase karripasta, ingveri ja kooksopiimaga suppi. Ma ise olin just paar tundi tagasi lõpetanud täpselt sama retsepti Good Food'ist blogisse ümber kirjutamise ...:) Naljakas, aga kõigist võimalikest maailma kõrvitsasuppidest olime me mõlemad just ühe ja sama supi sellest samast ajakirjast välja valinud. Ja kuigi me ei ole kumbki regulaarne GF'i lugeja, siis just see number on meile mõlemale koju juhtunud ...

Karripasta on pärit Umamist ja see on päris terav, niiet tasub esialgu proovida väiksema kogusega või siis hiljem süües lihtsalt rohkem kookospiima lisada - see neutraliseerib vürtsikust väga hästi. Kookospiima võib täitsa ka tervenisti supi sisse ära kallata - ei pea lihtsalt peale niristama:) Ja puljongit (kasutasin kanafondist tehtut) panin mina u pool liitrit, sest mulle meeldib paksem supp:)

Supi jaoks on vaja:
1,5 puhastatud ja kooritud kõrvitsat
1 sibul (viilutatud)
2 küüslauguküünt (peenelt hakitud)
1 sl riivitud ingverit
1 sidrunheina vars (kasutasin kuivatatut)
2-4 sl punast karripastat
400 ml kookospiima
500-800 ml (aedvilja)puljongit
laimimahla, suhkrut, soola
1 punane tšillipipar

Puhasta kõrvits, tükelda, pane küpsetuspaberiga kaetud pannile, nirista peale natukene õli ja rösti ahjus 200 kraadi juures pehmeks (kulub u pool tundi). Koorida on kõrvitsat minu arvates kergem pärast küpsetamist, aga võid koore eemaldada juba enne ahju panekut. 

Kuumuta poti põhjas natukene õli ja prae madalal kuumusel sibularibasid mõni minut. Lisa peeneks hakitud küüslauk, riivitud ingver ja kergelt "purustatud" sidrunhein (kui kasutad värsket, kuid kuivatatud sidrunheina tükid jäta terveks). Kuumuta tasasel tulel u 8-10 minutit kuni kõik aedviljad on pehmed. Lisa karripasta ja küpseta segades u 1 minut, seejärel röstitud kõrvits, 3 spl kookospiima ja puljong. 

Lase u 5 minutit podiseda, seejärel võta sidrunhein potist välja. Lase supil mõni minut jahtuda, seejärel püreesta saumikseriga v osade kaupa blenderis. Maitsesta laimimahla, soola ja natukese suhkruga, haki juurde värsket tšillit ja nirista peale kookospiima.

Ja pannil kergelt röstitud kõrvitsaseemned on kõrvitsasupi juures minu arvates alati omal kohal;-) Täpp "i" peal, võiks isegi öelda:):):)


esmaspäev, 24. september 2012

Kõrvitsasupp parmesaniga

Ma loodan, et te kõik ikka sööte päevas 5 köögi- v puuvilja:) Mina olen küll üritanud nüüd selles osas natukene korralikum olla, kui muidu, ja paistab täitsa ilusti õnnestuvat. Praegu on ka muidugi supehea aeg igasuguste tervislike köögiviljasuppide jms toitude valmistamiseks, kui turult, aiast ja maalt vanaema juurest saab mõnusat värsket kraami alates kõrvitsatest, peetidest ja porganditest ning lõpetades imemaitsvate kodumaiste õuntega. See pilt on tehtud telefoniga eelmisel nädalavahetusel minu tädi Tiina kõrvitsapõllust - suuri kõrvitsaid on seal ikka kõvasti üle kümne (enne meie sinna minekut muidugi oli ilmselt üle kahekümne) :)


Mis aga kõrvitsasuppi puutub, siis selle valmimisest on tehtud retseptivideo, mida saab näha Toitumine.ee lehel siin ja youtube'is. Retsept ilmus ka laupäevases Õhtulehes selle artikli juures ning on saadaval Naine 24 portaalis

Vaja läheb:
u 50 g võid
1 hakitud sibul
u 1 kg puhastatud ja hakitud kõrvitsat
2 küüslauguküünt
2 loorberilehte
parmesanikoorik (see jäme ots, mille muidu ära viskad)
1 dl valget veini ja 7-9 dl puljongit VÕI 7-10 dl puljongit (sõltuvalt sellest, kui paksu suppi tahad)
1 dl vahukoort (soovi korral)
maitsestamiseks soola, värskelt jahvatatud musta pipart, riivitud muskaatpähklit
serveerimiseks extra virgin oliiviõli ja parmesanilaaste, soovi korral röstitud kõrvitsaseemneid

Sulata või potis keskmisel/madalamapoolsel kuumusel. Lisa hakitud sibul ja kõrvits ning küpseta segades u 5 minutit. Lisa peenelt hakitud küüslauguküüned ja loorberilehed ning küpseta segades veel u 5 minutit.

Lisa valge vein ja lase mõni minut mullitada, lisa puljong ja parmesanikoorik. Keera kuumust juurde ja lase supil keema tõusta. Lase supil u 10 minutit podiseda kuni kõrvits on täiesti pehme. Lase natukene jahtuda, eemalda loorberilehed ja parmesanikoor.

Püreesta supp saumikseriga v blenderis kuni konsistents on kreemjas ja ühtlane. Kui supp tundub liiga paks, siis lisa natukene vett v puljongit. Kui soovid, lisa ka vahukoor. Maitsesta ja soojenda. Serveerides tilguta peale oliiviõli ja puista parmesanilaaste. Hästi sobivad lisandiks ka röstitud kõrvitsaseemned.


Kõrvitsasupi pilt on seekord kaameramehe tehtud (sama, kes video filmis), aga ma natukene ikka tuunisin seda enne siia panekut:)


reede, 21. september 2012

Muhu mehed @ Ile d'Yeu

Ma küll hakkasin kirjutama sellest, kuidas Muhu kokad välismaal toitu valmistamas käisid, aga kõigepealt tahaksin mainida, et pühapäeval toimub Shnelli staadionil restoranide vaheline jalkavõistlus. Karika nimel ajab seekord palli taga üle 16 meeskonna!!! Ikka uskumatult sportlikud kokad on meil siin Eestis:):):)

Miks see võistlus aga teisi inimesi peaks huvitama? Sellepärast, et turniiril on heategevuslik eesmärk. Kõigil inimestel on selle raames võimalik soetada endale 5-eurone loteriipilet (mida, btw, saab juba praegu osalevates restodes osta), mille eest saadav raha läheb Kihnu koolisöökla köögile tehnika ostmiseks. Piletiostjate vahel loositakse välja palju lahedaid auhindu, nt kvaliteetseid veine ja kohvi. Eriti tore on aga see, et kõik osalevad söögikohad on pannud omapoolse auhinnana välja õhtusöögi kahele. Ja osavõtjate seas on lisaks Eesti parimatele restodele nagu Leib, Alexander, Põhjaka jpt, ka Soome ainus 2 Michelini tärniga restoran Chez Dominique. Sellises kohas viie euro eest kahekesi õhtust süüa ei ole ju paha, onju?! :)

Mis aga Kihnu koolisööklasse puutub, siis minul õnnestus hiljuti sealses köögis viibida ja ainus asi, millest mul seal olles tohutult kahju oli, oli see, et ma ise ei saanud sellist koolitoitu, mida sealsed kokad suhteliselt nappide vahenditega lastele teevad. Kooli taga on peenrad, kus kasvab värske kraam, kõik moosid on kokkade poolt ise keedetud, kartuleid toovad kooli lapsevanemad (iga koolis käiva lapse eest 50 kg kartuleid aastas!) ning kogu imemaistev toit on tehtud suure armastuse ja hoolega. Ma kaalusin seal olles tõsiselt, et peaks ka kunagi Kihnu elama kolima ... (no vähemalt siis, kui mu lapsed kooliealiseks saavad):D Aga nii Kihnu saarest kui ka meie muinasjutulisest päevast seal võiks pikalt heietada, niiet sellest kirjutan ma mõni teine kord eraldi postituses pikemalt, sest mitte sellest ei tahtnud ma täna rääkida ... :):):)

Tegelikult tahtsin ma kirjutada hoopis sellest, kuidas need samad kokad ehk Peeter Pihel & Co, kes juba teist aastat sellist toredat heategevuslikku võistlust korraldavad, käisid ühel teisel saarel süüa tegemas:)

Ile d'Yeu on üks väike saareke Loire'i piirkonnas Nantes'i linna lähedal Prantsusmaal, kuhu ühe u 10 korda suurema saare kokk Peeter Pihel sai kutse tulla süüa tegema. Saarel peeti septembri esimesel nädalavahetusel teistkordselt Les Goûts Unique nimelist kulinaariafestivali, mis viib kokku parimad piirkonnas tegutsevad toiduainete kasvatajad/tootjad ja hetke tegijamad kokad. Selle Prantsuse toidu festivali raames toimus ka pühapäevane lõunasöök roheluses (pr k Déjeuner au vert), kus Peeter valmistas koos Alexandre Couillon'iga 200-le inimesele süüa. Alexandre Couillon on Michelini tärniga chef, kes hetkel kokkab restoranis La Marine-Noirmoutier.

Enne Rannoga Prantsusmaale minekut andis Peeter lahkelt võimaluse kiirematele reageerijatele proovida neljakäigulist õhtusööki koos sinna juurde sobitatud veinidega restoranis Neh. Et siis Muhu meeste esimene peatus teel Ile d'Yeu'le. Õhtusöögil roheluses pakuti külalistele siiski natukene teisi toite, sest kõik komponendid pidid olema just sellelt Prantsuse väikesaarelt pärit.

Aga rääkides kõigepealt õhtusöögist, siis alustuseks nagu ikka aedviljakrõpsud ürdiremulaadiga, rosina-pähklileib, Nehis küpsetatud krõbeda koorikuga speltasai koos rafineerimata rapsiõli ja vaarikaäädikaga

Siis tuli 2 nädalat vinnutatud pardirind tikrite, peedi- ja rediseviilude, õlikastme ja "Muhu mullaga"


Sellele järgnesid madalal temperatuuril küpsetatud tursapõsed, mida täiendasid portulak (need rohelised lehekesed alloleval fotol) ja lillkapsas kolmel moel ehk lillkapsast kreem, röstitud lillkapsas ja väikesed kasemahlas marineeritud lillkapsa õisikud ning röstitud tursapeadest tehtud leem. Aga et inimesed tavaliselt nii tursapõse kui ka portulaki peale kulme kergitavad ja huvi tunnevad, millised need välja näevad, siis siin üks lähivaade sellest roast:) Maitset ei suuda kahjuks blogi teel edasi anda, niiet tuleb ilmselt kohapeale proovima minna ;-)


Pearoaks oli lammas soolatud kapsa ja grillitud sibulaga, natukene rabarberit paistis ka taldrikul



Lamba juurde pakutud punast Bordeaux's Pauillac piirkonna tummist punast veini tahaks kohe eraldi ära mainida, sest see oli tõeliselt hea:) Pildil on nii 2003. a kui ka 2006. a veinid

Mina muidugi kujutasin naiivselt ette, et ostan seda Chateau d'Armailhac'i vintage veini terve kasti endale koju:), aga selgus, et nii 2003 kui ka 2006 aastakäik ei olegi üldse enam poes saadaval. 2003. a veinid olid spetsiaalselt baroness Philippine de Rothschildi veinikeldrist selleks ühtusöögiks toodud. Kusjuures veinipudelid tehti kella 8 ajal algavaks õhtusöögiks, kus pearoog serveeriti u kella 10 paiku, lahti juba kell 6(!) õhtul, et vein piisavalt hingata saaks. Ja 2006. a vein oli üldsegi viimane pudel selle maaletooja (Dunkri Kaubandus) varudest. Ja see vein pidavat nõudma dekanteerimist, et paremaid omadusi ja peenemaid nüansse paremini välja tuua, kuna on noorem aastakäik. Vot siis! Hetkel ongi paraku võimalik saada vaid viimaseid pudeleid 2007. aastakäigust (hinnaga 69.90 eurot).

Magustoiduks oli seekord umbrohi (õnneks siiski töödeldud kujul) ja seda sõna otseses mõttes:) Mõnus mahe sorbee on angervaksaga ning roheline puru (crumble) nõgesega, aga pildil olev rukilille õisikutega jelly ja geel (need 2 tupsu tagapool) on tehtud teelehtedest, põdrakanepist, nõgesest, mündist (mitte nii väga umbrohi just) ja saialillest (ka täitsa ilus lill ju) kokku keedetud tõmmisest. Mitte muidugi, et mu maitsemeel oleks kõik need erinevad maitsed ära tabanud, aga ma küsisin pärast Peetrilt üle, mis seal sees oli, et kindel olla, millist umbrohtu ma täpselt proovisin:)


Kuna magustoit pakkus küll silmailu, aga ühte magustoidu jaoks suhteliselt olulise komponendi ehk suhkruga oli suhteliselt ... no ütleks, et kokkuhoidlikult ümber käidud, siis umbrohu juurde pakutud mesiselt magusa Bordeaux päritolu dessertvein Sauternes'iga moodustas viimane käik siiski nauditava terviku:) See Rothschildi Mouton Cadet Reserve Sauternes 2010 aga väärib samuti eraldi ära mainimist, sest lisaks ülimalt heale hinna-kvaliteedi suhtele (750 ml pudel pidi poes maksma vaid 19.90 eurot!!!) sai see dessertvein hõbemedali ühel maailma suurimatest veinikonkurssitest (Decanter World Wine Award 2012), kus üle 200 veinikriitiku reastab enam kui 14 000 veini. Tavapäraselt ma küll magustoidu juurde nii magusaid veine ei armasta (kui, siis on see vein juba minu jaoks täitsa eraldi magustoit, st ma valin kas sellise dessertveini v hoopis desserdi, sest koos on need minu maitsemeele jaoks natukene lääged), aga antud juhul oli see täpselt õige vein täpselt õiges kohas:) Ja veinivalaja pildil on Dunkri sommeljee, kes muideks on pidanud sama ametit ka restoranis Alexander, ehk siis väike Eesti ... :)


Niiet esimene peatus Prantsusmaale süüa tegema oli väga tore! Kui aga Prantsusmaal toimunud põhi-üritusest ehk lõunasöögist roheluses rääkida, see oli igati kordaläinud üritus. Nii Peeter kui ka Alexandre Couillon oma tiimidega valmistasid kumbki kaks käiku kohalikust toorainest, mis - nagu ma aru saan - kõik kiidusõnade saatel ära söödi:) Kõik külalised paistsid igal juhul väga rahul olevat:)

Siin on väike ülevaade lõunasöögist koos ilusate piltidega ja all pildil on see koht tavapäraselt, kuhu 200-le külalisele valgete linadega laud kaeti (pilt on Peetri tehtud)


Ja siin lõpetuseks üks ilus pilt (pärineb sellelt FB lehelt) köögipoolelt. Keskel on Muhu klassik tomatikonsomm "tomatimaasikatega", mille retsepti saab D-kokaramatust (ainult et päris maasikad jätke koostisest väljaspool hooaega ära). Paremal pool pildil on Peeter, vasemal aga möllab Ranno kohaliku meresoolaga, et graavida metsiku fenkoliga valget tuunikala. Kusjuures, Ile d'Yeu saarel kasvavatki metsikut fenkolit päris ohtralt ja poisid tõid seda isegi Eestimaale kaasa. Huvitav, mis näo tolliametnikud oleks teinud, kui selle kohvris avastanud oleks?!:)


kolmapäev, 19. september 2012

Peedi-šokolaadi kook ja TAI kampaania

Tervise Arengu Instituut on ette võtnud väga tänuväärse kampaania "Sööme ära", millega üritatakse inimesteni viia sõnumit, kui oluline on süüa iga päev vähemalt 5 portsjonit (1 portsjon = 100 g = üks peotäis) puu- v köögivilja. Kirjutan üleskutsele kahe käega alla ja panustasin sellesse aktsiooni viie köögiviljatoidu videoretseptiga:)

Aedviljadest roogade retsepte jagavad peale minu ka kohvik Mamo perenaine Margit Härma ja toidublogija Ragne Värk. Kolme nädala jooksul avaldatakse Toitumine.ee saidil ja Delfi naistekas igapäevaselt üks retsept koos videoga. Otsa tegi esmaspäeval lahti Margit Härma geniaalselt lihtsa peedisupiga, kuhu saab igasuguseid külmkappi seisma jäänud juurikaid sisse panna. Peedisupi retsept mõjus Marjule nii inspireerivalt, et sain just eile tema juures seda "külmkapi puhastamise" suppi süüa ja see oli imemaitsev, eriti koos Kalamatsi Meierei kitsejuustuga, niiet soovitan soojalt!:) Marjul on sellest Instagramis pilt ka:)

Eile tegi Ragne sinihallitusjuustuga peedivormi ja mina jätkan täna samuti peedilainel. Minu esimest retseptivideot ehk peedi-šokolaadikoogi valmistamisõpetust saab juba täna Toitumine.ee lehel ja Delfi naistekas vaadata. Retseptid on olemas ka Naine24 portaalis. Toitumine.ee veebilehe üleval ääres on nii kampaania materjalideni kui ka retseptivideote juurde. Video on olemas ka youtube'is.


See on üks jube hea mahlane šokolaadikook, mida olen sel suvel ja varasügisel päris palju kordi küpsetanud. Kuigi peeti on koogis päris palju, ei ole seda absoluutselt tunda. Ega ise ka ilmselt aru ei saaks, kui ei teaks:):):) Ja kui alguses vaadati mind arusaamatu pilguga, et misasja - peet koogi sees? vaevalt see süüa kõlbab! -, siis nüüd on see suisa üks neist kookidest, mida konkreetselt küsitakse:)

Aga köögiviljadega saabki igasuguseid maitsvaid kooke teha, nt kõrvitsa-brownie't, mis on absoluutselt tervislik ja mõnusalt tummine, v hoopis erinevaid porgandikooke ;-)

Kui kasutad 70%-lise kakaosisaldusega mõrušokolaadi, siis võid suhkrut panna 200 g, kui aga magusamat ja väiksema kakaosisaldusega šokolaadi, siis soovitan vähema suhkruga piirduda. Ja kui sulle kookose maitse meeldib, võid kooki rafineerimata kookoseõliga teha. Minu arvates on see kook kookosõliga kohe eritiliselt hea - tõesti sulab suus!:)

Kook:
250 g tumedat šokolaadi (70 %-ilise kakaosisladusega on eriti hea)
3 suurt muna
150-200 g heledat muscovado't
1 dl õli
1 tl vanilliekstrakti
100 g nisu- või riisijahu (mina kasutan selles koogis alati riisijahu)
0,5 tl soodat
1 tl küpsetuspulbrit
noaotsatäis soola
50 g jahvatatud mandleid v sarapuupähkleid
200- 250 g toorest puhastatud ja riivitud peeti

Kate:
150 g tumedat šokolaadi (70 %-ilise kakaosisladusega on eriti hea)
100 g tuhksuhkrut
100 g hapukoort

Murra šokolaad tükkideks, sulata kausis kuumaveevannil ja lase jahtuda. Pane munad, suhkur ja õli suurde nõusse ja vahusta u 3 minutit kuni segu on ühtlane ja kreemjas. Sega hulka vaniljeekstrakt ning lisa küpsetuspulbri, sooda, soola ja jahvatatud mandlitega segatud sõelutud jahu. Sega õrnalt läbi.

Koori ja riivi peet ning pigista üleliigne mahl välja. Lisa riivitud peet ja jahtunud šokolaad ülejäänud tainale ning sega ühtlaseks.

Vala tainas lahtikäivasse küpsetuspaberiga kaetud 22-23 cm läbimõõduga koogivormi ja küpseta ahjus 180 kraadi juures 45-60 minutit kuni sissetorgatud tikk jääb kuivaks. Kui kook hakkab pealt pruunistuma, siis kata see fooliumiga. Ahjust välja võetud koogil lase natukene aega vormis taheneda ja jahtuda, seejärel võta vormist välja ja jäta restile jahtuma. 

Katte jaoks sulata šokolaad vesivannil, lase jahtuda. Lisa suhkur ja hapukoor ning sega vispliga kuni glasuur on kreemja konsistentsiga. Laota see koogi peale ja äärtele ning lase enne lahti lõikamist taheneda.

Algne retsept on Delicious'ist, aga olen - nagu ikka - küpsetamise käigus teinud mõne muudatuse:)

neljapäev, 13. september 2012

Pirnistruudel kuivatatud jõhvikatega





See mahlane ja mahe struudliretsept ilmus ajakirja Toit & Trend septembri-oktoobri numbris (praegu müügil) koos minu sügiseste õuna- ja ploomikoogi retseptidega. Täidis on eriti lihtne, aga ka tainas ei ole tegelikult üldse keeruline. Öeldakse, et õige struudlitainas peab olema nii õhukene, et läbi selle saab ajalehte lugeda:) Kui aga see taina venitamine tundub sulle liiast olevat, siis kasuta filotainast. Lehetainast võib samuti igasuguseid maitsvaid rulle teha, aga siis ei ole seda päris korrektne siiski struudliks nimetada. Kusjuures, see traditsiooniline austerlaste struudlitainas on türklaste baklava "sugulane", õigemini küll "järeltulija":)

Keda aga struudlitaina ajalugu rohkem huvitab, siis huvitav artikkel sellest jt Austria klassikalistest toitudest on ilmunud Tiina Laanemi sulest samas ajakirjanumbris, kus minu pirnistruudli retsept:)

Pirnide asemel võid struudli täidisena kasutada ka õunu; kuivatatud jõhvikate asemel aga rosinaid, kuivatatud kirsse v tükeldatud kuivatatud aprikoose v ploome. Samas ilmselt peotäis värskeid pohli v jõhvikaid võib selle struudli täidises samuti väga mõnus olla:)

Eriti mugav on teha tainas valmis nn laua- v seisumikseris v segajas v kuidas iganes seda eestikeeles korrektne nimetada oleks. Inglise keeles on see stand mixer, rahvakeeles Kitchen Aid:)

Head kokkamist ja ilusat sügist kõigile!:)

Tainas:
200 g (4 dl) sõelutud nisujahu
1 dl sooja vett
2 sl õli
2/3 tl soola

Sega kausis kokku kõigepealt sool ja jahu, seejärel lisa ülejäänud koostisained, sega ühtlaseks ja sõtku, kuni tainas lööb kausi servadest lahti. Vormi tainas palliks, paki toidukilesse ja jäta tunniks ajaks toatemperatuurile seisma. 

Kata laud linaga, puista üle sõeltud jahuga, pane tainas keskele, sõelu sellele natukene jahu, suru lamedamaks ja rulli nelinurkseks. Tee käed kergelt jahuseks ja libista, peopesad allpool, taina keskele. Hakka käsi vähehaaval teineteisest eemaldama, venitades ja sikutades tainast õrnalt käeselja abil. Venita tainast igast küljest, kuni see on nii õhuke, et paistab kergelt läbi. Kui servad jäävad paksuks, lõika need kääridega ära. 

Täidis:
1 l pirnitükke
1 tl kaneeli
4 sl pehmet pruuni suhkrut (nt fariinsuhkur v tume muscovado)
3-4 sl riivsaia
poole sidruni peenelt riivitud koor
1 kuhjaga tl maisitärklist
peotäis kuivatatud jõhvikaid

u 50 g võid taina ja struudli määrimiseks
tuhksuhkrut peale raputamiseks

Sega täidise ained omavahel kokku. Laota täidis taina alumisse otsa nii, et alla äärde ja külgedele jääb 5 cm katmata. Määri tainaservad võiga üle. Voldi tainas külje pealt täidisele ja keera lina abil üsna vabalt rulli, alustades täidisega servast. Pühi liigne jahu maha. 

Aseta struudel küpsetuspaberiga kaetud ahjupannile v plaadile liitekoht all. Määri struudlit külma sulatatud võiga ja küpseta ahjus 160 kraadi u 1 h kuni struudel on pealt kuldpruun. Küpsetamise ajal määri struudlit veel 2 korda võiga ja pärast ahjust väljavõtmist samuti. Lase enne lahti lõikamist u 15 min taheneda ja sõelu peale tuhksuhkrut. Hästi hea koos vaniljejäätise v -kastmega:)


Pildid kookidest (sh ka mu enda lemmik sidrunikreemiga ploomikook) tegi ajakirja jaoks taaskord Marju. Ja pildistanud oleme siiani alati minu "kodustuudios" ehk verandal, taustaks linikute, foto-taustade ja nõude hunnikud ning kotid kogu selle kraami vedamiseks. Marju pildistab hetkel hästi lihtsat (aga väga head!!!) õuna-halvaakooki:)




Mis värskes ajakirjas näeb välja selline



Nagu näha, võib "stuudio" isegi aeg-ajalt kitsaks jääda ja töötada tuleb ka ebamugavates tingimustes:) Ega see fotograafi töö ei ole alati just meelakkumine:) Aga vähemalt saab palju kooki süüa (kui "õigeid" asju pildistada);-)

laupäev, 8. september 2012

Lemmik-karask ja blogi sünnipäev



Täna täpselt 2 aastat tagasi ehk 8. septembril 2010. a kirjutasin oma elu esimese blogipostituse!:) Ei oleks osanud elu sees arvata, et ma hakkangi PÄRISELT blogi pidama (ja inimesed seda lugema):) Mõtlesin Pariisis olles, et kirjutan kiirelt ma lähedastele ja sõpradele sellest, mis toimub - lihtsam ju panna kõik ühte kohta kirja, kui eraldi e-kirju saata ja pikki skaibi- ja MSN-vestlusi pidada.... No ja nii see kõik algas:) Ja loomulikult - kahetsema pole veel pidanud:)

Küll aga saan ma oma blogist igapäevaselt palju rõõmu tagasisidest lugejatelt, uutelt sõpradelt ja tuttvatelt, kellega ma tänu blogile olen kohtunud, ning kõigile neile lahedatele asjadele, millega ma praegu tegelen. Nii uskumatu, kui see ka ei ole, siis mu elu keerlebki hetkel ainult toidu ümber ja ongi nii läinud, et saan peaaegu kogu aeg toidust lugeda, kirjutada v seda valmistada, pildistada ja süüa, mida ma tegelikult ei oleks osanud veel paar aastat tagasi uneski näha:):):) Ja loomulikult - eelkõige on ohtralt rõõmu tänu sellele, et ma saan oma (KOOGI)RETSEPTE JAGADA!!! Ja eriti lahe on, kui teised siit ka endale uusi ideid ja retsepte leiavad:)

Keegi Talendi nimeline, kes ühes foorumis mu blogi soovitas, ütles selle kohta nii: "Minu jaoks üks ääretult sümpaatne blogi, kaunid pildid ja arusaadavad retseptid. Emotikonide rohkuse tõttu on vahel veidi segadusttekitav lugeda, aga kõik muu hea kaalub kuhjaga üles". Aitäh Sulle, Talent, nii heade sõnade kui ka ausa tagasiside eest!

Pärast selle kommentaari esmakordset lugemist kustutasin järgmises postituses pooled naeratuse jm märgid ära, sest ma ei taha ju inimesi segadusse ajada:) Aga samas, mis teha - olen emotsionaalne inimene ja ei saa ilma emotsioonideta. Kui rääkida asjadest, mis meeldivad, siis on raske lihtsalt fakte ritta laduda, vaid mulle meeldib (nagu päriselus rääkideski), lause lõpus naeratada ja pehmendada oma vahel ehk järske mõtteavaldusi naeratamise, silmapilgutamise v naerumärkidega. Olen pidanud pikka aega täiesti emotsioonituid ja surmigavaid juriidilisi tekste kirjutama ja nüüd ajakirjadele artikleid kirjutades pean samuti kõik tunded kõrvale jätma, aga oma blogi on õnneks koht, kus saan kirjutada seda, mida mõtlen. Kuigi, kui aus olla, siis kirjutada ei ole mulle kunagi eriti meeldinud (ja ma pole ka suurem asi kirjutaja), vaid palju parema meelega räägin inimestega. Niiet võib-olla peaksin formaati muutma ja hakkama pikkade kirjapandud monoloogide asemel hoopis videosid üles riputama?! Rääkides on oluliselt lihtsam oma mõtteid ja emotsioone edasi anda ... :) Aga jah, seni kuni ma kirjutan, üritan ennast siis emotikonide osas parandada (aga nagu näete, lihtne see just ei ole)!:)

Igal juhul on mul äärmiselt hea meel kõigi inimeste üle, kes siin lugemas käivad (AITÄH TEILE!), ja eriti tore on ka tagsisidet saada. Niiet kui keegi tahab mulle midagi öelda v märku anda asjade osas, mida võiks muuta, siis praegune sünnipäevapostitus on selleks väga hea võimalus:)

Olen mõnel viimasel kuul kirja pannud mõned naljakad otsingusõnad, millega mu blogisse on satutud. Kui väljendid "silja food paradise", "jointi keeramise õpetus" v "kookosrasv juustele ööseks" tunduvad isegi arusaadavad, siis ma hästi ei kujuta ette, kuidas on siia jõutud guugeldades selliseid asju nagu "kass varastab toitu", "ahjus küpsetatud kass", "kaamerad tõstukitele", "raseduse 29. nädal", "püüton" ja "tsiklid naistele":) Aga vast nad leidsid siit endale midagi muud kasulikku, kuigi ma ei ole üldse kindel, kas inimene, kes otsib sellist asja nagu "ahjus küpsetatud kass", on ikka keegi, kellega tahaks ise lähemalt suhelda - kõlab rohkem nagu sarimõrvar vm sellist ...

Rääkides aga tänasest toidust, siis peab mainima, et see Ida Savi legendaarsest kokaraamatust "Saiad, pirukad, koogid" pärinev odrajahu ja kohupiimaga karaski retsept on mu lemmik juba aastaid (tegelikult võib juba öelda, et aastakümneid:D), kuigi omalt poolt olen - nagu ikka - teinud retseptis väikseid muudatusi. Olen küll proovinud ka mitmeid teisi karaski-retsepte, aga ükski neist ei ole minu meelest nii mõnus kui see.

"Saiad, pirukad, koogid", mis siiani mu kokaraamatute riiulil  seisab (õnneks küll mitte meie kodune kapsaks loetud ilma kaanteta teos, vaid vanaema käest saadud peaaegu kasutamata raamat), on minu jaoks oluline, sest just sealt pärineb ka mu elu esimene iseseisvalt küpsetatud marmorkeeks (lk 110). Olin siis u 9 v 10 aastane ja mäletan täpselt, kuidas ma emale hädaldasin, et mul on õudne magusaisu (mis oli, muideks, mu lapsepõlves permanentne) ja tahaks hullult midagi magusat. Ema siis ütles, et küpseta midagi. Tundus veits utoopiline idee, sest enne seda olin teinud vaid maal vanaema juures küpsisetorti ja pannkoogitainast ning olnud abitööjõud kodus biskviitkattega õuna v rabarberikoogi valmistamisel. Päris üksinda koogi küpsetamine oli aga tõsine väljakutse. Kõigepealt tuli muidugi valida retsept, mille kõik koostisosad kodus olemas on:) See võttis ka natuke aega nagu keeksi valmistaminegi - ajasin näpuga kokaraamatust järge, üritasin mõõta kõiki aineid (köögikaalu siis meil ei olnud) ja praktiliselt istusin kogu küpsemise aja köögis ahju ukse ees:) Kõik muidu toimis, ainult marmorkook sai pisut liiga rasvane. Otsustasin, et edaspidi panen kookidesse rasvainet alati vähem, kui retseptis ette nähtud, ja seda põhimõtet järgisin ma ikka ligi 10 a kindlasti:)  

Odrajahu-kohupiima karaski retsepti olen tegelikult juba korra blogis jaganud, aga kuna mu pildistamisoskus on pisut arenenud, võrreldes blogi algusaegadega, siis mõtlesin, et panen selle retsepti uuesti:) Pildistamise osas on veel arenguruumi muidugi tohutult, aga minu enda jaoks on kõige parem see, et enam ei tule mul pilte vaadates nutt peale, vaid mõni minu poolt toidust tehtud foto mulle isegi täitsa meeldib (aga neid on vähe):) Aga selle eelmise karaski-postituse pilti vaadates võib ikka kergendatult ohata küll:) Ja mõelge, mis siis oleks (ja milline mu blogi välja näeks), kui inimene ei oleks arenemisvõimeline?!:):):)

Küpsetan kohupiima-karaskit päris tihti ja ma ei tea kedagi, kellele see ei meeldiks. Laualt kaob karask alati suhteliselt kiirelt ja üllatuslikult fännavad seda isegi mehed:) Boonusena on seda ka ülilihtne teha (jällegi ainult asjade kokkusegamise vaev), niiet miks mitte siis vana klassikut uuesti meelde tuletada;-)

Karask on ka ilma lisanditeta niisama väga hea, aga eriti meeldib see mulle kuivatatud tomatitega. Tomatite asemel võib aga panna tainasse igasuguseid seemneid (nt kõrvitsa, päevalille vm), samuti erinevaid pähkleid, rosinaid vm kuivatatud puuvilju. 

Mina teen karaskit peaaegu alati 2 tükki e kahekordse koguse, sest siis jätkub kauemaks kui viieks minutiks;-) Ja kasutan tavaliselt 250 grammise paki kohupiima (võib olla ka lahja v rasvavaba variant) kahe karaski jaoks.

Ühe karaski küpsetmiaseks on vaja:
120-130 g tavalist kohupiima
1 kl (200 g piima)
1 muna
1 tl soola
1 spl (rafineerimata roo)suhkrut v mett
50 g võid
1 kl (120 g) odrajahu
1/2 kl (60 g) (täistera)nisujahu
0,5 tl soodat
5 kuivatatud tomatit

Sega omavahel odrajahu, nisujahu ja sooda. Kohupiim, muna, suhkur, sool ja piim sega suuremas kausis, lisa sulatatud või ja jahusegu. Tükelda kuivatatud tomatid ja lisa tainale. 

Pane tainas võiga määritud ja riivsaia või (täistera)nisujahuga ülepuistatud neljakandilisse keeksivormi v silikoonvormi ja küpsetada ahjus 180 kraadi juures u 35-40 min, kuni karask on kuldpruun ja sissetorgatud tikk jääb kuivaks. Võta karask kohe vormist ja jäta restile jahtuma.

Eriti hea on karask soojalt, aga külmalt ei ole ka viga:)

kolmapäev, 5. september 2012

Šokolaadikattega blondie


Panen blogisse jälle ühe šokolaadikoogi retsepti, mis algselt oli ühes šokolaadiraamatus, kuid olen seda küpsetades omajagu muutnud. Ma saan aru küll, et koogid hakkavad siin blogis jälle domineerima, aga luban, et lähiajal tuleb ka terve rida igasuguseid soolaseid toite, mõned koos videoretseptidega:)

Kuna ma siin blogis kõik alati ausalt ära räägin, siis igaks juhuks mainin, et kuigi olen seda blondie't mitu korda teinud, ei kuulu see siiski mu enda lemmikute hulka. Mitte et see halb oleks (väga hea kook on ikka), aga lihtsalt on paremaid kooke olemas. Kuna aga ühel inimesel (ei hakka siin nimesid praegu nimetama) on see üks tema lemmik-kookidest, siis panen ikkagi retsepti üles, et äkki on veel teisigi, kellele see võiks (väga) meeldida:) 

Kate on kõva (šokolaadile pole lisatud ei koort ega võid) ja selle võid üldse ära jätta. Samas on jällegi ÜKS inimene, kes leiab, et see kõvem šokolaadikiht on ülilahe ja seda on tore kahvli v lusikaga süües katki toksida nagu brüleekreemi karamelliseeritud suhkrukihti:):):) Niiet soovitan järgi proovida - ehk on siin Sinu uue lemmik-koogi retsept;-)

Kook:
2,4 dl (115 g) riisi- v nisujahu (kasutasin riisijahu)
0,5 tl küpsetuspulbrit
noaotsatäis soola
180 g valget šokolaadi
1,2 dl (115 g) suhkrut
120 g võid
2 muna
1 tl vaniljeekstrakti
100-150 g tumedat šokolaadi

Kate:
200 g tumedat šokolaadi (aga võid kasutada ka piimašokolaadi)
mõni peotäis röstitud mandlilaaste, kooritud sarapuupähkleid, pistaatsiaid v marju, nt vaarikaid, mustikaid vms

Murra valge šokolaad tükkideks ning pane koos või ja suhkruga pakuspõhjalisse potti. Aseta pott pliidile ja sulata pidevalt segades madalal kuumusel ühtlaseks kreemiks. Lase šokolaadisegul natukene jahtuda (kõige parem oleks see teise kaussi valada - siis jahtub kiiremini) ning sega siis juurde vaniljeekstrakt v- suhkur ja kergelt lahtiklopitud munad ning klopi ühtlaseks. Sega sõelutud jahu, küpsetuspulber ja sool omavahel ning lisa siis šokolaadisegule. 

Haki tume šokolaad suhteliselt jämedalt ja lisa valge-šokolaadi segule. Vala tainas võiga määritud 23-24 cm läbimõõduga koogivormi ja küpseta ahjus 180 kraadi juures 20-25 minutit. Ära üle küpseta! 

Haki katte jaoks ettenähtud tume šokolaad hästi peeneteks tükkideks, puista küpsenud koogile ja pane kook veel 1 minutiks ahju. Võta kook ahjust, aja sulanud šokolaad koogil lusikaga ühtlaselt laiali ja puista peale pähklid. Võid sarapuupähkleid ka enne koogile lisamist natukene väiksemaks tükeldada ja soovitan need ka enne koorida (siin on nipid, kuidas koor lahti saada), mandlilaaste soovitan röstida. Mandlilaastude või sarapuupähklite asemel võid kasutada ka pistaatsia- v India pähkleid, suvisel ajal aga saab koogile panna värskeid marju. Ainult et marjad pane jahtunud koogile siis, kui seda sööma hakkad, mitte kuuma šokolaadi sisse:) Lase koogil u pool tundi vormis jahtuda ja pane enne lahti lõikamist vähemalt tunniks veel külma tahenema.


laupäev, 1. september 2012

Kõrvitsaga brownie


Kui ma algset retsepti Delicious ajakirjas nägin, siis olin muidugi vaimustusest keeletu:D Et siis selline brownie ongi või?! Ainult 2 spl jahu (mina kasutan selle küpsetamisel loomulikult nisujahu asemel täisterarukkijahu) ja 400 g kõrvitsat, võid ei ole üldse vaja ja kakaopulbrit 100 g(!!!)? Aga kõik töötab suurepäraselt:) Olen kõrvitsa-brownie't erinevates variatsioonides katsetanud ja nii, nagu all olevas retseptis kirjas, tundub kõige parem:) Tõeliselt tummine ja šokolaadine, aga samas ju ikka üsna lahja - no täitsa kohe kaalujälgijate kook ma ütleks:):):)

Võib kasutada ka väiksema kakaosisaldusega šokolaadi (nt 50-60%) ja sellisel juhul võid suhkrukogust vabalt vähendada 150 grammini. Samas, isegi 70%-lise mõrušokolaadi kasutamisel võib suhkrut natukene vähem panna - väga mõnus (aga samas mitte väga magus) on see brownie siis ikkagi:) 

Pildid tegi seekord ühe ajakirja tarbeks Katrin, kellega eilne koostöö (st mina kokkasin, Katrin pildistas) oli puhas rõõm. Kuigi ise ta ennast tagasihoidlikult veel "päris" fotograafiks ei pea, siis tema töid vaadates ei teki ilmselt kellelgi kahtlust, et tegemist on väga andeka pildistajaga. Ja mulle niiiii meeldib, kui keegi proff mu toitudest pilte teeb, mitte ma ei pea ise pusima - hoopis teine asi kohe:) Kõik tundub kuidagi ilusam ja lahedam ja ma ise tunnen ennast ka ... peaaegu nagu päris kokana :):):)

Sügisese tervisliku kõrvitsa-šokolaadikoogi saad aga teha nii:

100 g tumedat (70% kakaosisladusega) šokolaadi
400 g puhastatud ja kooritud kõrvitsat
4 muna
200 g (rafineerimata roo)suhkrut
100 g naturaalset kakaopulbrit
2 spl riisi-, nisu- v rukkijahu
2 tl küpsetuspulbrit
noaotsatäis soola
tuhksuhkrut (soovi korral)

Puhasta ja viiluta kõrvits u 2 cm tükkideks ning hauta potis pehmeks. Haki šokolaad. Nõruta kõrvits, pane koos hakitud šokolaadiga köögikombaini ja töötle ühtlaseks püreeks. 

Vahusta munad suhkruga heledaks vahuks. Sega omavahel jahu, sool, kakao- ja küpsetuspulber ning sega õrnalt munavahu hulka. Seejärel lisa tainale šokolaadi-kõrvitsapüree. Vala tainas võiga määritud küpsetuspaberiga kaetud 20X20 cm vormi ja küpseta ahjus 180 kraadi juures 20-25 minutit. Lase koogil vormis enne lahtilõikamist vähemalt 1 h taheneda. Lõika ruutudeks ja sõelu peale tuhksuhkrut.