pühapäev, 22. detsember 2024

Kohupiima ja jõhvikatega panna cotta


Jõuluõhtusöögi lõpetuseks soovitan seekord mõnusat kreemjat kohupiimaga panna cotta't, millele värsketest jõhvikatest kate lisab ideaalse hapuka nüansi - minu arvates superkooslus! Boonusena on see magustoit eriliselt lihtne ja selle saab juba eelmisel päeval valmis teha, sest jõululaupäeval on tavaliselt niigi palju tegemist.

Itaalia juurtega kooremaius sai seekord mahedust ja pehmet tekstuuri juurde kodumaisest vanillitäpilisest kohupiimast, mis on üks mu lemmiktooraineid. Ja mitte ainult minu - eestlaste seas on kohupiimakoogid jm -maiused kõrges hinnas ja väga populaarsed, olgu selleks siis kohupiimatäidisega tuuletaskud, mahlased korbid, kohukesed või hoopis korralik kook vm küpsetis. Mina olen juba aastaid kohupiima ka panna cotta hulka lisanud (nt mustika- ja mangokattega ning rabarberikastmega panna cotta'd). Kui alguses pani see täiendus nii mõnegi inimese kulmu kergitama, siis nüüdseks võib kohupiimaga panna cotta retsepte leida teistelgi blogijatel jm toiduinimestel. Ja mul on loomulikult ainult hea meel, et minu kergelt "kummaline" idee on läinud massidesse :)

Selles desserdis ei soovita kasutada teralist kohupiima, vaid pigem kreemjat kohupiima või kohupiimapastat. Mina leidsin ideaalse tekstuuri ja vanilliseemnetega kohupiima Nõmme turult.


Panna cotta võlu on selle mõnus kreemisus. See peab olema pehme, mitte kummine ja kõva. Paraku võib aeg-ajalt Eesti söögikohtades just sellist panna cotta nime all müüdavat magustoitu saada ja see on mõnevõrra selle hõrgu desserdi renomeed kahjustanud. See on veel üks põhjus seda kohupiima ja jõhvikatega varianti ise kodus valmistada, et saaks aimu, mis on ühe mõnusa koorese maiuse tekstuur :)

Seekord valmistasin kergelt jõuluhõngulise kooremagustoidu, millele särtsu ja desserdis hädavajalikku magusust tasakaalustavat hapukust lisavad kodumaised jõhvikad, mida veel Nõmme turul ilusti saada on. Kui pohlaaeg on juba mitu kuud tagasi möödas, siis värskeid jõhvikaid saab õnneks peaaegu jõuludeni osta. 

Jõulude puhul võib vanilliekstrakti või -pasta asemel lisada hoopis piparkoogimaitseainet, mis annab mõnusat vürtsikust ja aroomi. 

Mina ostsin seekord vahukoore turult, kus see on 3,3 dl suurustes pudelites. Vahukoort, mis magustoidust üle jäi, kasutasin kartulipudru valmistamisel, nii et kõik kulus täpselt ära.

Mulle meeldib tegelikult, kui selle kohupiimamaiuse sees on kolm želatiinilehte, sest tekstuur on siis kreemjam ja pehmem, aga tugevam tarretis on algupäasem ehk rohkem nagu "õige" panna cotta :) Ma ise eelistan aga pigem vähem tarretunud varianti. 

Soovin kõigile ilusaid jõule! :)


Panna cotta:
3-4 želatiinilehte
4 dl (2 pakki) vahukoort
4 sl suhkrut
1 tl vanilliekstrakti või -pastat või 0,3 tl piparkoogimaitseainet (soovi korral)
450-500 g magusat vanilliseemnetega kohupiimakreemi

Aseta želatiinilehed viieks minutiks külma vette ja pigista need siis kuivaks.

Vala vahukoor potti, lisa suhkur ja soovi korral maitseaine ning kuumuta madalal tulel keemiseni segades, kuni suhkur lahustub. Võta peaaegu keeva vahukoorega pott tulelt, lisa želatiinilehed ja sega, kuni need on lahustunud. Kurna vedelik läbi sõela potist kaussi ja sega visplit kasutades hulka kohupiim. 

Jaota kohupiimasegu nelja suure või kuue väiksema kausi, pokaali vm meelepärase anuma vahel ja hoia neid vähemalt 2 h külmkapis, kuni panna cotta on tahenenud. Seejärel tee peale marjadest kate.

Jõhvikakate:
300 g jõhvikaid
4 sl suhkrut
1 sl marja- , tsitrus- või puuviljalikööri, nt Cointreau'd (soovi korral)
2 želatiinilehte

Aseta jõhvikad koos suhkru ja 1 dl veega kastrulisse, soovi korral lisa ka alkohol. Kuumuta keemiseni ja lase u 10 minutit keeda, kuni enamik jõhvikaid on katki läinud.

Aseta želatiinilehed viieks minutiks külma vette ja pigista need siis kuivaks. Võta kastrul tulelt ja püreesta jõhvikad saumikseriga. Lisa želatiinilehed ja sega, kuni need on lahustunud. 

Vala marjakaste kaussi, et see kiiremini jahtuks. Lase kastmel u 15 minutit jahtuda ja tõsta seejärel supilusikaga õrnalt tarretunud panna cotta'de peale. Aseta desserdid veel paariks tunniks külmkappi, kuni ka kate on tahenenud. U 15 minutit enne söömist võid panna cotta soovi korral tõsta toatemperatuurile seisma.


Retsept valmis koostöös Nõmme turuga.

laupäev, 21. detsember 2024

Hõrk jõulupraad veise esiseljast ja suus sulav kartulipuder


See jõulupraad on pigem inglisepärane ja üldse hästi britilik, sest nemad kasutavad oma köögis palju erinevaid hautamist vajavaid odavama hinnaklassi lihatükke. Õlu ja Worcestershire'i kaste on samuti saareriigis sagedased liha seltsilised, köögiviljadest rääkimata. Ja kartulipudergi on brittide jõululaual enamasti olemas :) 

Minu üks lemmikuid veisetükke hautistesse ja pikalt aeglaselt ahjus küpsetamiseks on veise esiselg, mis on maitselt superhea ja tekstuurilt mõnus pehme. Seda viimast muidugi pärast mõnda tundi ahjus küpsemist :) Aga see ongi positiivne, et enam-vähem kogu töö teeb ära ahi ja endal on minimaalselt vaja vaeva näha. Kellel siis ikka pühade ajal aega üle jääb, pigem vastupidi! :)

Mul õnnestus saada just ideaalse suurusega lihatükk. Kui soovid kiiremini liha valmis teha, siis võid võtta kaks väiksemat tükki või suure tüki pooleks lõigata, kuid mulle meeldib just selline suur pirakas praetükk kõige rohkem :) Sellest siin (1,8 kg) enam suuremat tükki pole ma reeglina näinudki, küll aga väiksemaid. Igal juhul arvesta, et küpsemisaeg on retseptis just selle suure lihatüki kohta antud ja kui kasutad väksemaid või teed suure väiksemaks, siis piisab kindlasti vähemast ajast ahjus. Igal juhul tulemus on selline, et võid liha süüa isegi lusikaga :)

Kui seda lihatükki ei küpsetaks nii, nagu mina seda siin retseptis teen ehk ahjupotis kaane all ohtra vedeliku sees (veisepuljong ja pool liitrit õlut), siis tasuks rasv pigem peale jätta, sest see annab veelgi rohkem head maitset ja pakub kaitset kuivaks muutumise eest. Kui aga teed esiselga siinse retsepti järgi, siis soovitan rasva eemaldada võimalikult palju juba enne küpsetamist. Muidu on roog pärast liiga rasvane ja kulub mõttetult aega, et kastmest rasva eemaldada. Teatavasti rasv ju ei ühildu ülejäänud kastmega, vaid eraldub (nö split'ib, nagu profikokad ütlevad). Parem sellest juba aegsasti lahti saada, vähemalt üleliigsest rasvast - see ei anna mitte midagi praele juurde ;-)

Vaja läheb:
u 1,8 kg veise esiselga
2 sl õli (vajadusel lisa juurde)
6 väiksemat või keskmist sibulat
3-5 keskmist porgandit
2 varssellerit
2 sl nisu- või riisijahu
5 dl (1 pudel) tumedat õlut
7,5 dl veisepuljongit
1 sl Worcestershire'i (Worcesteri) kastet
10 küüslauguküünt
1 loorberileht

Liha võta vähemalt tunnike enne küpsetamist külmkapist välja, et see ühtlaselt küpseks. Eemalda kelmed, kui neid on, samuti (üleliigne) rasv. 

Kuumuta kaanega ahjupoti põhjas õli, pruunista selles kõrgel kuumusel liha igast küljest mõni minut ja võta siis potist välja. Maitsesta soola ja pipraga.

Koori sibulad ja lõika neljaks; tükelda porgandid (porgandid lõika enne pikuti neljaks) ja varsssellerid 2-3 cm juppideks.

Keera kuumus poti all keskmisest veidi madalamaks, vajadusel lisa õli ja pane sibulad, porgandid ja varssellerid potti ning lase neil u 15 minutit aeg-ajalt segades küpseda, kuni sibulad on kergelt kuldsed ja pehmed. Sega hulka jahu ja kuumuta umbes minut. Vala potti õlu, sega läbi, lükka spaatliga poti põhjast praadimisejäägid lahti ja lase u 5 minutit kergelt keeda. Lisa ülejäänud ained (puljong, Worcesteri kaste, küüslauk ja loorber), sega läbi ja tõsta liha potti tagasi. Lase vedelikul keema tõusta, aseta potile kaas ja tõsta see ahju.

Küpseta 150-kraadises ahjus 3,5 tundi keerates liha poole küpsemise ajal ümber. Võta potilt kaas ja lase roal veel u pool tundi ahjus küpseda. Vala või tõsta vedelik potist välja kastrulisse ja keeda seda nö kokku, kuni see on kastmeks meelepärase paksusega. Kui soovid kastmele soola lisada, siis tee seda kokku keetmise lõpus, sest muidu on oht, et see võib liiga soolane jääda. 


Eriliselt hea kartulipuder (et mitte öelda - parim!) :)


Kui kasutada just pudru jaoks sobivat kartulisorti, siis on eriti lihtne putru teha, sest pehmeks keenud kartulid on mõnusalt muredad ja juba kergelt katki. Mina lasin endale Nõmme turu kartulimüüjal parimat pudrukartulit soovitada (see oli Andretta) ja ei pidanud pettuma. Turul ongi see positiivne, et kartulid pole lahterdatud lihtsalt kas "pestud" ja "pesemata", vaid saad neid sortide järgi osta vastavalt oma vajadusele ehk lähtudes sellest, mida parasjagu kokata plaanid.

Nõmme turul saab paaris letis osta ka lahtist võid ja - mis eriti tore - suisa 83%ilise rasvasisaldusega varianti. Vanemad inimesed ütlevad, et just see on see õige või :) Kui aga kartulipudru sees pole erilist vahet märgata (no kui aus olla), vaid see on lihtsalt pigem hingeline rahuolu rasvasemast võist :D, siis need, kes võid hommikuse (kaerahelbe)pudru peale moosi asemel panevad, ütlevad küll, et vahe on tuntav - see "korralik" ehk rasvasem või on palju kreemisem. Nii et soovitan proovida ;-)

Kartuli ostsin Nõmme turu spetsiaalselt kartulimüüjalt, kellel lisaks pildil olevatele veel erinevaid kartulisorte pakkuda. Köögiviljad on aga pärit ühest armsast poekesest turu taga osas, mida peab üks tore pere, kes oskab vist kõigi asjade (nii erinevad aeviljad kui ka hoidised) rääkida, millisest talust need on pärit ja igasugust muud infot (millised Michelini tunnustusega restod neid samu asju tellivad, milline on kangem sibul jne jne). Nii et soovitan neid soojalt, sest lisaks kvaliteetsele kodumaisele kaubale saad ka palju lisainfot :) 



Turul oli ilusti olemas (suisa mitmes letis) ka värske till. Kui seda kasutad, siis soovitan jämedad tllivarred panna kartulite juurde potti nende keetmise ajal.

Tugevamaitseline kõva ja laagerdunud juust annab pudrule hõrku mekki juurde, nii et soovitan seda kasutada, kuid midagi ei juhtu, kui juustu ära jätad. Põhilised asjad lisaks õigele kartulisordile on ikka vahukoor ja või - kui need kaks on olemas, siis on suurepärane tulemus juba garanteeritud :)

Mina ostsin turult kaks 3,3 dl pudelit vahukoort, mis mõlemad kulusid ilusti ära panna cotta (seda retsepti jagan homme) ja kartulipudru valmistamiseks ning midagi üle ei jäänud :)

Pudrule võid lisada ka veidi peenelt hakitud või purustatud küüslauku või kvaliteetset küüslaugupulbrit.

Vaja läheb:
pudru jaoks sobivaid kartuleid (nt sort Andretta)
vahukoort
võid
riivitud Parmesani või selle kodumaist analoogi (soovi korral)
soola ja soovi korral valget pipart
värsket või sügavkülmast võetud maitserohelist (nt till, murulauk)

Koori kartulid ja lõika need 2-3 cm tükkideks. Aseta koos külma veega potti ja lase keema tõusta. Keera pliidil kuumus keskmisest madalamaks, et kartulid keeksid aeglaselt õrnalt podisevas vees (mitte hoogsalt mullitades kõrgel kuumusel). Kartulid peaksid keemise lõpuks olema nii pehmed, et neid saab kahvliga kergelt muljudes purustada.

Vala potist vesi ära ja purusta kartulid, nt pudrunuiaga. Kui sul nuia või muud purustajat pole, siis kindlasti ära kasuta saumikserit, pigem kahvlit, et mitte tekstuuri rikkuda. Lisa vahukoor, tükeldatud või ja soovi korral ka riivitud Parmesan. Klopi kõik ühtlaseks mõnusalt kergelt kreemjaks massiks. Maitsesta soola ja soovi korral ka valge pipraga. Haki maitseroheline peeneks ja sega õrnalt pudru hulka ning pista ka peale. Serveeri kohe!


Retsept valmis koostöös Nõmme turuga.

reede, 20. detsember 2024

Külmsuitsu tuunikala ja rukkileiva suupisted



Jõululaupäevani on jäänud veel vaid loetud päevad, nii et tundub õige aeg olevat hakata mõtlema, mida sel tähtsal õhtul või üldse pikkade pühade ajal lauale panna :) Blogisse on küll kogunenud väga palju maitsvaid variante, kuid täna tahaks midagi uut ja huvitavat välja pakkuda. Nimelt trühvlimekiga kreemi ja külmsuitsu tuunikalaga suupiste, mis on küll nii hõrk amps, mis sobib igati hästi jõululauale. Vaeva on samas sellega minimaalselt, sest seekord aitab pool "tööst" teha ära Nõmme turg - sealt on pärit kõik toorained, sh külmsuitsu tuunikala. 

Trühvlimajonees on kuulsa Saaremaa Taneli valmistatud, kellel isegi oma telesaada (mida ma ise kordagi näinud pole, küll aga selle reklaami) :) Selle majoneesiga peab aga gluteenitundlik inimene olema ettevaatlik, sest selgus, et see sisaldab täiseti ootamatult ka riivleiba. Majoneesi puhul ei oskakski kahtlustada, et see pole gluteenivaba, aga õnneks on tsöliaakiaga inimestel juba harjumus ka nende toodete etiketti lugeda, mille puhul ei tuleks iial selle peale, et seal gluteen sees on. Igal juhul selle kreemi sisse ja selle suupiste puhul sobis see majonees ideaalselt. Kuna Muhu leib on korralik rukkileib, siis polnud ka eesmärk teha gluteenivabu suupisteid, kuid kui see soov on, siis kasuta gv leiba ja mõnda muud majoneesi. Trühvlimajonees annab tuntava meki, kuid kui kasutad tavalist majoneesi, siis soovitan lisada kreemi sisse ka mädarõigast ja peenelt riivitud sidrunikoort.


Hapukoor ja toorjuust on mõlemad Nõmme turult ostetud lahtiselt, seega sain võtta täpsed vajaminevad kogused. Hapukoort tasub enne kasutamist veidi "kuivatada", et kreem paremini oma kuju hoiaks ja oleks vähem vesine. Kuidas seda teha, on retseptis kirjas. Võid hapukoort ka sõelal nõrutada, kui see on mõttetu aeglane protsess milleks kulub terve öö, samas kui majapidamispaberiga saab perfektse tulemuse juba poole tunniga. Mina õppisin selle nipi Pädase mõisa restoranis Alexander kokana töötades ja olen seda aastate jooksul ohtralt kasutanud ning ka koolitustel inimestele õpetanud :) 

Leiva ja majoneesi ostsin Nõmme turult sellest hästi toreda perenaisega poest


Leibadest soovitangi just Muhu leiba, sest see oma kergelt magusa maitse tõttu on minu arvates selleks suupisteks ideaalne. Šampanjaga sobitamiseks aga tasuks valida pigem värske sai, mida samas poes müügil oli. Saia võib selle suupiste jaoks ka röstida, kui on soov.

Külmsuitsu tuunikala saab Nõmme turul "Kohalik kalakas" poest. Saad osta nii suurema tüki kui ka juba viilutatult. Kui sul on samal päeval seda kala vaja, siis soovitan viilutatud varianti või lasta see kohapeal profil ära viilutada, sest ise nii ilusaid õhukesi viile ei saa isegi spetsiaalse kalanoa või terava kokanoaga. Igal juhul on see külmsuitsu tuunikala üks väga maitsev toode, mida soojalt soovitan nii jõululauale kui ka muul ajal nautimiseks. Mina olen seda kala pakkunud näiteks brunch'il kohevate pliinide juurde (lisaks kalamarjale ja suitsukalasalatile) ning see sobis suurepäraselt.

Vaja läheb:
Muhu rukkileiba
120 g hapukoort
120 g toorjuustu
2-3 sl paksu (trühvli)majoneesi
u 200 g külmsuitsu tuunikala

Lõika leivast u 0,5 cm viilud. Kui soovid, siis lõika ka koored ära ja rösti leiba kergelt kas pannil või ahjus, et see oleks mõnusalt krõbe. Enne kreemi peale panekut lase sel juhul kindlasti jahtuda.

Kreemi jaoks soovitan hapukoore enne ära "kuivatada". Selleks aseta majapidamispaber kahekordselt taldrikule, laota peale hapukoor ja aseta teine majapidamispaber kahekordselt peale. Lase u pool tunnikest seista, eemalda paber (see on nüüd läbimärg) ja tõsta alumise paberiga (see on ka läbimärg) hapukoor kaussi. Ei ole vaja muretseda, et hapukoor majapidamispaberi peale kinni jääks, sest paberid on märjad sellest veest, mis hapukoorest eraldub

Sega hapukoor külma toorjuustu ja majoneesiga ning määri või aseta pritskotti ja pritsi leivatükkidelele. 

Lõika õhukesed tuunikala viilud parajateks ribadeks, keera rulli ja aseta kreemi peale. Hoia suupisteid serveerimiseni külmas. 


Retsept sündis koostöös Nõmme turuga

teisipäev, 3. detsember 2024

Imehea mandlitäidisega Prantsuse kringel Couronne


Couronne on prantslaste pühadelaua kroon, kuninglik maius :) Kulinaariapealinnast Lyonist pärit küpsetist kohtab jõululaudadel üle Prantsusmaa. See ei tähenda, et see just päris igas peres jõulude ajal laual oleks, aga see on üks popimaid jõuluküpsetisi ja seda põhjusega - see tõesti sulab suus ja sööjad kiidavad. Minult on isegi korduvalt selle mandlitäidisega saia retsepti küsitud :)

Couronne ehk kroon on traditsiooniline maius, mida võib võrrelda meie kringli või stritsliga, kuid täidiseks on hõrk mandlikreem. Samas on seda küpsetist Prantsusmaal väga erinevat - olen näinud couronne'i, mille tainale on vaid moosi vahele määritud, mõnes piirkonnas aga lisatakse ohtralt suhkrustatud puuvilju. Tegelikult ongi küpsetajal täidise osas vabad käed, sest sobivad erinevad kuivatatud puuviljad ja pähklid ning võid neid ka käesolevale retseptile juurde lisada, kui soovid.

Prantslased armastavad süüa ja eriti just jõulude ajal :) Sealgi toimub just 24. detsembril ehk jõululaupäeval tõeline söögiorgia, kus pakutakse kõike alates austritest lõpetades hõrkude maiustega. Kuna oodatakse jõuluvana, siis ollakse pikalt üleval, kuigi kohale tulemise asemel on kingid südaööks kuuse all, pärast mida toimub ka nende jagamine. Erinevalt mitmest teisest riigist ei pööra prantslased jõulutuledele, -kingitustele ja -kaunistustele kuigivõrd tähelepanu, vaid põhirõhk on rikkalikul toidulaual ja kvaliteetsetel jookidel. Tuppa tuuakse küll sageli kuusk ja vahel ostetakse ka mõned pärjad, kuid eelkõige nähakse vaeva mitmekäigulise õhtusöögi valmistamisega, sest see on kõige olulisem osa, mida planeeritakse juba nädalaid ette. Ei saa salata, et kuigi fännan jõule ja kõiki selle pühaga kaasnevaid nö tulesid ja vilesid, siis on ka minu jaoks toidul ikkagi kõige olulisem roll :)

Soovitan apelsin osta mahe, sest kasutame vaid selle koort. Ka kuivatatud aprikoose eelistan osta just mahedalt kasvatatud, sest need on pehmed ja mahlased. Värvi poolest on need küll naturaalselt pruunid ega ole sellise erksa värvusega nagu enamik poes müüdavaid kuivatatud aprikoose, kuid lisatud punakad marjad annavad küpsetisele värvi juurde. 

Tainas:
8 g kuivpärmi
1 sl suhkrut
1,8 dl käesooja piima
50 g sulatatud võid
280 g jahu (vajadusel lisa veidi juurde)
0,5 tl soola
0,5 tl peenestatud kardemoni (soovi korral)
1 toasoe munakollane

Sega kausis kuivpärm ja suhkur soojendatud piimaga. Lase 5 minutit seista ja sega hulka sulatatud või. 

Sega lauamiskeri anumas jahu soola ja soovi korral ka kardemoniga, lisa piima-pärmisegu ja munakollane ning töötle või sõtku kätega, kuni tainas lööb nö kausi küljest lahti. Vajadusel lisa veidi jahu.

Aseta tainas kergelt õliga määritud kaussi ja lase tuulevaikses kohas kerkida ligi 1 h, kuni see on kahekordistunud. 

Täidis:
100 g kuivatatud aprikoose
peotäis või paar goji-marju või kuivatatud jõhvikaid
2-3 sl konjakit, rummi vm kanget alkoholi
100 g toasooja võid
100 g suhkrut
1 toasoe muna
100 g mandlijahu
1 apelsini riivitud koor

Tükelda aprikoosid ja aseta koos marjadega alkoholi sisse vähemalt pooleks tunniks seisma.

Sega või suhkruga ühtlaseks (nt kasutades puulusikat), lisa muna ja sega ühtlaseks. Lisa mandlijahu ja riivitud apelsinikoor, ning sega ühtlaseks massiks.  

Tee puhas tööpind veidi jahuseks, aseta sellele kerkinud tainas ja rulli u 40X40 cm suuruseks ruuduks. Määri tainale ühtlaselt mandlikreem jättes ääred u 1 cm ulatuseks vabaks. Puista ühtlaselt peale kuivatatud puuviljad ja nirista ka alkohol, kui seda veel on kausis (ei ole imendnunud puuviljadesse).

Keera tainas tihedalt rulli ja lõika rull terava noaga keskelt pooleks jättes ühe otsa kinni. Tõsta pooli paar korda üksteisest üle, et tekiks palmik. Keera mõlemad taina otsad kokku, et tekiks ring ja suru need omavahel kõvasti kokku. Tõsta küpsetis ahjuplaadile. Lase veel 15-30 minutit kerkida. Suru kindlasti tainakihtide vahelt välja paistvad puuviljad ja marjad tainasse, sest siis ei lähe need pealt kõrbema, vaid jäävad küpsetise sees mõnusalt mahlased. 

Küpseta maiust 190-kraadises ahjus 25-30 minutit, kuni see on pealt kuldpruun. Võta ahjust, lase jahtuda ja puista üle tuhksuhkruga. Hoia küpsetist toatemperatuuril. Eriti maistev on see mandlitäidisega hõrgutis just ahjusoojalt. 



Retsept ilmus aasta tagasi siin

neljapäev, 28. november 2024

Kergelt vürtsikad lõhe-tortiljad ehk ahjulõhevrapid avokaadoga


See on üks ülimalt lihtne toit, mis sobib nii matkale kaasa võtmiseks kui ka näiteks koolilastele, kui nad näljasena koju jõuavad. Mina tegin selle retsepti algselt üldsegi mõeldes isadepäevale ja asjadele, mida lapsed võiksid oma isale selleks päevaks valmistada. See on üldiselt selline toit, mida söövad hea meelega nii lapsed kui ka täiskasvanud. Variatsioone, mida siia vahele panna, on lõputult (retsepti all on mõned neist kirjas) ja see on seltskonnas ka tore ajaviide, kui igaüks saab endale sobiva täidisega tortilja kokku panna.

Võib küpsetada kala ekstra nende vrappide jaoks, aga ilusti saab ära kasutada ka eelmise päeva praejääke - lisaks kalale sobib siia hästi ka ju kana-, sea- jm liha. Poes on suur valik erinevaid tortiljasid, mille hulgast soovitan valida tervislikuma variandi, näiteks täistera-, porgandi- või peedivrapid. Iseasi, kui palju need just toitainerikkamad on, aga vähemalt süda on rahul, et tegid endast parima :D

Tortillad või enne pannil kergelt mõlemalt poolt läbi praadida, et need oleksid soojad. Kui küpsetad selle toidu jaoks kala, siis pane see kõige esimesena ahju ning selle küpsemise ajal haki aeviljad ja valmista kaste.

Vürtsikas kala:
800 g-1 kg lõhe- või forellifileed
1 sl tšillipulbrit
1 sl kuivatatud ürdisegu (nt Vahemere, Provence'i vmt)
0,5 tl soola
värskelt jahvatatud musta pipart
oliiviõli

Sega maitseained omavahel. Aseta lõhefilee küpsetuspaberi või fooliumiga kaetud ahjuplaadile ning tõmba pinsettidega keskosast luud välja. Nirista kala peale oliiviõli ja puista ühtlaselt maitseainesegu. Küpseta 220-kraadises ahjus u 15 minutit, kuni kala on läbi küpsenud. Rebi kala kahvliga tükkideks. 

Jogurti-mee kaste:
2 dl maitsestamata jogurtit või hapukoort
2 tl vedelat mett
1 sidruni või laimi peenelt riivitud koor
näpuotsatäis soola

Sega kõik ained ühtlaseks ja hoia kastet serveerimiseni külmkapis. 

Avokaadokreem:
2 küpset avokaadot
1 sidruni või laimi peenelt riivitud koor ja mahl
näpuotsatäis soola

Lõika avokaadod pooleks, eemalda seeme ja seejärel tõmba lusikaga sisu koore seest välja. Tee avokaadode viljaliha kahvliga katki ja sega läbi õlejäänud ainetega. 

Vahele lisa üks suur punane sibul. Kui punase sibula maitse liiga tugev tundub, siis aseta see paar tundi enne söömist marinaadi. Selleks lõika suur sibul õhukesteks viiludeks. Sega kausis 1 dl punase või valge veini äädikat, 1 sl suhkrut ja näpuotsatäis soola. Aseta sibulaviilud sisse, sega läbi ja lase seista.

Võta (pannil mõlemalt poolt kergelt pruunistatud) tortilja, määri sellele avokaadokreemi, laota lõhe tükid ja punase sibula viilud, nirista peale kastet ja keera rulli. Naudi kohe või võta metsa või rabasse matkale kaasa :)

Soovi korral lisa:
salatilehti
jalapeno (Jalapa paprika) viile
koriandrit või pisirohet või võrseid
pooleks või neljaks lõigatud kirsstomateid
peeneks hakitud värsket kapsast 
paprikat
rivitud porgandit
värske, marineeritud või hapukurgi viile


 
Retsept ilmus rohkem kui aasta tagasi siin

    kolmapäev, 20. november 2024

    Tummine šokolaadikook pähklite ja kõrvitsaga


    November on ikka olnud kõrvitsakuu ja blogisse jõuab seega taas üks lihtne retsept kõrvitsaga, mille puhul pole üldsegi aru saada, et siin see vili sees on. Võin julgelt öelda, et seda kooki söövad hea meelega kõik - ka pirtsakamad mehed ja lapsed, kuigi pean tõe huvides ütlema, et asjaolu, et koogi sees on ka kõrvits, ma siiski neile maininud ei ole (vähemalt mitte enne söömist) :) Kui on oht, et kõrvits mõjub pelutavalt, siis võib seda tagantjärele öelda - nii ei riku see söögiisu, vaid paneb tagantjärele üllatuma :) 

    Ja ma ei väsi kordamast - kui otsid ideid, mida maitsvat (soolast või magusat) kõrvitsast teha, siis vaata siia. Retsepte, mis päriselt töötavad ja mida inimesed hea meelega söövad, on aastate jooksul kogunenud päris palju ning tuleb aina juurde ;-)

    Eriti hea on see šokolaadiküllane kook kas vahustatud vahukoore, vanillikastme või -jäätisega. Ka värsked marjad ja granaatõunaseemned sobivad lisandiks hästi. 

    Kasutasin tervete metspähklitega tumedat šokolaadi, aga sobib ka tükeldatud pähklite või mandlitega variant. Šokolaad "sulab" kuidagi niimoodi siin koogi sisse ära, et ei saagi aru, et see on sees tükeldatult, mitte juba sulatatuna tainasse lisatud.

    Vaja läheb:
    80 g võid
    150 g pruuni suhkrut (eriti hea on siin tume muscovado)
    3 muna
    1 sl brändit, konjakit, rummi või külma kanget kohvi
    200 g kõrvitsapüreed
    130 g riisijahu ja 2 tl küpsetuspulbrit VÕI 130 g nisujahu ja 1 tl küpsetuspulbrit
    50 g naturaalset magustamata kakaopulbrit
    näpuotsatäis soola
    200 g tumedat (tervete) metspähklite või mandlitega šokolaadi
    0,5 tl peenestatud kardemoni või 1 tl jahvatatud kaneeli (soovi korral)
    tuhksuhkrut, marju

    Sulata või ja lase veidi jahtuda. Klopi munad ja suhkur ühtlaseks, sega läbi võiga. Sega hulka kõrvitsapüree ja alkohol või kohv. 

    Sega sõelutud kuivained (jahu, kakao- ja küpsetuspulber ning sool) omavahel läbi ja sega taina hulka. Tükelda šokolaad (võivad olla suuremad, u 0,5 cm suurused tükid) ja sega seegi tainasse. Soovi korral lisa ka kardemon või kaneel. 

    Laota tainas 20x20 cm küpsetuspaberiga kaetud vormi, silu pind ja küpseta 170-kraadises ahjus u 25 minutit, kuni kook on äärtest tahenenud (keskelt võib veel pisut võdiseda). Lase koogil vormis jahtuda ja hoia enne söömist paar tundi külmkapis. Enne söömist sõelu peale veidi tuhksuhkrut. 


    Retsept sündis koostöös D-kokaraamatuga

    neljapäev, 14. november 2024

    Küpsetamata juustukook kõrvitsa ja meega


    Mesine kõrvitsa-juustukook on kerge valmistada ja tõeliselt maitsev. Selle maiuse puhul pole karta, et kõrvitsapõlgurid selle söömata jätaks, kuid kui on oht, et seda tehakse, siis ei tasu enne maitsmist üldse mainidagi, et selles koogis ka kõrvitsat leidub. Kes juba ampsu võtab, see tahab kindlasti juurde ja enamasti ühe koogitükiga ei piirdu:) Ma viimasel ajal teen muide sageli seda, et jätan mainimata, et koogis on sees kõrvits, näiteks olen teinud kohevaid pannkooke ja šokolaadikooki. Kui seda ei teata, siis söövad ka kõik lapsed ja pirtsakamad mehed neid maiuseid hea meelega :) Ja ausalt öeldes pole ma ka tagantjärele öelnud, et kõrvits on desserdis sees, et mitte inimese maisteelamust ära rikkuda :D

    Selle koogi jaoks sobib kodumaine harilik kõrvits, mis tuleks ahjus ära röstida ja püreestada. Kui juba suure kõrvitsa lahti lõikad, siis soovitan selle kohe kõik ka ära küpsetada, sest seda püreed saab kasutada väga paljudes erinevates soolastest ja magusates toitudes alates pannkookidest, keeksidest ja smuutidest lõpetades püreesuppide, risotode ja pajaroogadega. Siin blogis on kõik need mainitud kõrvitsaga road ka ilusti olemas muide :)

    Kõrvitsapüree saamiseks tuleb kõrvits lahti lõigata, seemnetest ära puhastada, tükkideks lõigata ja ahjus pehmeks küpsetada (180-kraadises ahjus kulub 30-45 minutit sõltuvalt viljaliha paksusest). Seejärel saab kõrvitsalt koore eemaldada (pärast küpsemist tuleb see kergelt ära) ja saumikseri abil püreeks teha. Säilitada saab kõrvitsapüreed mugavalt sügavkülmas, kust siis igal ajal hea võtta on. Külmkapis säilib see mõned päevad kindlasti, kuid tasub siiski esimesel võimalusel toitudes ära tarvitada.

    Kui kasutada juba sügavkülmutatud püreed, siis selle koogi jaoks pole sulatatud kõrvitsapüreed enne kasutamist vaja nõrutada. 

    Koogi jaoks sobib vedel mesi, kuid kui mesi on hangunud, siis soojenda seda kastrulis, et see taas vedelaks muutuks. Võid mee asendada ka suhkru- või datlisiirupiga. 


    Põhi:
    90 g sulatatud võid
    200 g vanilli-, kondenspiima- või karamellimaistelisi küpsiseid

    Purusta küpsised, sega läbi sulatatud võiga ja suru ühtlase kihina 20 cm läbimõõduga lahtikäiva koogivormi põhja. Põhi võiks olla eelnevalt kaetud küpsetuspaberiga. Aseta vorm täidise valmistamise ajaks külmkappi. 

    Täidis:
    5 želatiinilehte
    0,7 dl täispiima 
    300 g toasooja kõrvitsapüreed
    100 g vedelat mett
    400 g toasooja toorjuustu
    1 tl jahvatatud kaneeli
    näpuotsatäis riivitud muskaatpähklit (soovi korral)

    Aseta želatiinilehed 10ks minutiks külma vette likku. Pigista lehed kuivaks ja aseta koos piimaga kastrulisse. Soojenda piima aeg-ajalt segades nõrgal kuumusel, kuni želatiin lahustub, kuid piim ei lähe keema. 

    Sega ülejäänud täidise ained vispliga ühtlaseks. Vala piim ühtlase nirena samal ajal vispliga segades juustusegu hulka, sega ühtlaseks, vala täidis vormi koogipõhjale ja aseta seejärel mõneks tunniks külmkappi tahenema. Kui täidis on tahenenud, tee peale kate.

    Kate:
    3 želatiinilehte
    0,7 dl õunamahla
    200 g kõrvitsapüreed
    60 g vedelat mett
    1 tl vanilliekstrakti (soovi korral)

    Aseta želatiinilehed 10ks minutiks külma vette likku. Pigista lehed kuivaks ja aseta koos õunamahlaga kastrulisse. Soojenda mahla aeg-ajalt segades nõrgal kuumusel, kuni želatiin lahustub, kuid vedelik ei lähe keema. 

    Sega kõrvitsapüree mee ja soovi korral ka vanilliga läbi. Vispliga samal ajal segades vala ühtlase nirena sisse õunamahl. Laota segu vormi koogi peale ja aseta paariks tunniks külmkappi tahenema. Hoia kooki külmkapis. 


      laupäev, 9. november 2024

      Hõrgud šokolaadiküpsised


      See on üks mu nö kullavaramusse kuuluvaid retsepte, sest ilmus juba mu esimeses kokaraamatus ja sai kiirelt popiks. Küpsiseid küpsetasid tol ajal paljud toidublogijad (nt arvati, et need võiksid saada esikoha šokolaadiküpsiste maailmameistrivõistlustel), need on olemas suisa Nami-Namis ja umbes aastake tagasi leidsin need isegi ühest küpsiseraamatust :)

      Need šokolaadiküllased küpsised sulavad suus ja on erakordselt lihtsad valmistada. Suuremad magusasõbrad võivad tumeda šokolaadi kas osaliselt või täielikult piimašokolaadiga asendada, šokolaadifännidel aga tasub retseptist kinni pidada, sest tulemuseks on tõeliselt tummised ampsud. 

      Küpsiste tegemine ongi täpselt niisama lihtne nagu retseptis kirjas. Pole mingit põhjust asja keerulisemaks ajada - küpsised sellest paremaks ei muutu ;-) 

      Tuhksuhkur ja kakaopulber tasuks ajada läbi sõela, et need tükilised ei jääks. Ja munavalgeid ei tule tõesti vahustada, vaid need tuleb niisama kuivainetega läbi segada :) Tainast on veidi keeruline segada, sest vedelikku selles peale munavalgete ei ole ja tainas tuleb päris paks, kuid lapsed võivad siin täiskasvanu appi kutsuda. Sellest taina kogusest saab täpselt 16 küpsist, mis ilusti 4x4 ridadena ahjupannile ära mahuvad. 

      Ka küpsiste küpsemisaeg võib tekitada küsimusi, sest veerand tunni pärast neid ahjust välja võttes ei ole need veel täielikult tahenenud. Kuid ära kindlasti küpsiseid kauem, kui 15 minutit ahjus hoia, sest siis muutuvad need liiga kuivaks, vaid lase neil rahulikult taheneda. 

      Vaja läheb:
      200 g tuhksuhkrut
      2 sl vanillisuhkrut
      40 g naturaalset magustamata kakaopulbrit
      näpuotsatäis soola
      2 munavalget 
      250-300 g hakitud tumedat šokolaadi

      Sega kausis omavahel suhkrud, kakaopulber ja sool, lisa munavalged ning sega ühtlaseks tainaks. Lisa šokolaaditükid ja sega läbi. 

      Aseta teelusika abil küpsetuspaberiga kaetud ahjuplaadile tainast ühesuurused kuhjad, jättes nende vahele u 2,5 cm vahed. Küpseta 180-kraadises ahjus 15 minutit, kuni küpsiste pealispind on pragunenud. 

      Lase küpsistel u 15 minutit plaadil taheneda ja naudi siis kohe või lase täielikult jahtuda. 


      Retsept ilmus aasta tagasi siin

      kolmapäev, 6. november 2024

      Ürdise täisterariisiga täidetud minikõrvitsad


      Kõrvitsaretseptidest mu blogis puudust ei ole, aga selliseid pisikesi täidetud kõrvitsaid veel siin figureerimas polegi. Viimane aeg see suur viga parandada :)

      Juba mitu aastat leiab ka Eesti poelettidelt pisikesi kõrvitsaid, mille juures kirjas "kõrvits mikrolaineahjus küpsetamiseks". Need pisikesed pehme kergelt magusa viljalihaga kõrvitsad on minu arvates ideaalsed just täidetuna söömiseks. Seekord segasin kokku eriti lihtsa koduse variandi täistera riisist, maitseainetest ja hakklihast, kuid võimalusi kõrvitsast maitsev roog teha on muidugi lõputult. 

      See on tegelikult hästi lihtne toit, kuid küpsetamine võtab veidi aega (kokku peaksid kõrvitsad ahjus u tunnikese olla saama), nii et päris argiõhtuks vist seda rooga ei soovitaks, kuid nädlavahetsuel tasub kindlasti täidetud kõrvitsate tegu ette võtta. 

      Seemned, mis kõrvitsatest välja tõmbasid, võid ülejäänud sisust puhastada ja ära röstida (näiteks nii).

      Vaja läheb:
      100 g täistera riisi
      6 väikest kõrvitsat
      oliiviõli
      soola, pipart
      1 väike sibul
      1 varsseller
      1 suurem küüslauguküüs
      1 väike tšillipipar
      300 g (veise) hakkliha
      rosmariini- või tüümianilehti (või mõlemat)
      peotäis seedermänniseemneid
      120 g (1 pall) mozzarella't

      Kõigepealt keeda ära riis. Retseptis on kirjas kuivaine kaal ehk riisi kogus enne keetmist.

      Lõika kõrvitsatel ära ülemine osa ja eemalda seemned. Kõige mugavam on seda teha jäätisekulbiga.  Määri iga kõrvitsa sisse ja peale, samuti ülemisele otsale mõlemale poole õli, maitsesta soola ja pipraga. Aseta sisse ka mõni tüümiani ja rosmariinileht. Ürtide varred võid jätta ahjuvormi kõrvitsate vahele. Küpseta 200-kraadises ahjus 20 minutit, kuni kõrvitsad hakkavad pehmenema. 

      Haki sibul, seller, küüslauk ja tšilli peeneks. Kui armastad vürtsikamat toitu, siis kasutada ära ka pipra sisu ja seemned; kui aga vähem vürstikat, siis eemalda sisu ja pane toidu sisse ainult kest.

      Kuumuta pannil õli ja prae madalal kuumusel sibulat ja sellerit 7-8 minutit, kuni need on klaasjad. Lisa hakitud küüslauk ja tšillipipar ning prae veel mõned minutid. Lisa hakkliha, maitsesta soola ja pipraga ning prae segades mõned minutid, kuni hakkliha on pruunistunud. Lisa ürdid ja seedermänniseemned. Sega läbi ja kuumuta paar minutit. Seejärel keera kuumus kinni ja sega hulka väikesteks tükkideks rebitud või hakitud mozzarella. Jaota täidis võrdselt kõrvitsate vahel, aseta neile ülemine ots peale ja küpseta neid veel 30-40 minutit, kuni kõrvitsad on täitsa pehmed ja kergelt pruunistunud. Serveeri kohe soojalt.

      kolmapäev, 30. oktoober 2024

      Sitsiillaste kuulus caponata ja veidi lähemalt baklažaanist


      Baklažaani, mida mõned hellitavalt ka "pommuks" kutsuvad, kas armastatakse või vihatakse, aga külmaks ei jäta see vili mitte kedagi. Baklažaani süüakse ilmselt vähe ka teadmatuse tõttu - nii selle välimus kui ka mekk tekitavad paljudes võõristust. Näiteks Inglismaal läbi viidud uuringu kohaselt ei söö 2/3 peredest baklažaani, sest selle maitse on võõras. Ilmselt Eestis on see number veelgi suurem, sest eriti levinud see vili siin kahjuks pole ja kasvatada on seda kasvuhoones keeruline, kuna baklažaan on isegi veel soojanõudlikum kui tomat. 

      Köögiviljana sarnaneb baklažaan kõige rohkem tomatiga, millega ta ühte perekonda kuulub. Samast perest leiab ka kartuli. Botaaniliselt on aga baklažaani puhul tegemist marjaga, milles on palju korrapäratult asetsevaid pesasid. Vilja sisu on pigem kuivemapoolne ja seemneid on enamasti vähe ning need on pruunikaskollased ja läätsekujulised. Ühel taimel võib olla sõltuvalt suurusest 1-25 vilja, mis võivad kaaluda isegi kilo. Viljad korjatakse söögiks enne seemnete valmimist ja kõvaks muutumist ehk 25-40 päeva pärast viljumist. 

      Baklažaane on üle 10 erineva sordi. Vili võib-olla pikergune, munajas või pirnikujuline, näiteks Aasias kasvavad nii piklikud, peenikesed ja helelillad kui ka väikesed, ümmargused ja rohelised. Meil on aga kõige levinumad tumevioletse värvusega läikivad munajad pontšakad viljad. Itaalias kasutatakse peamiselt nelja sorti pommusid, mille seast triibuline ja ümmargune on tähelapanuväärseimad. 

      Toitainete poolest on see vili kahjuks üsna vaene. Selles on veidi B-rühma vitamiine, C-vitamiini, karotiini ja mõningaid mineraalaineid, näiteks kaaliumi. Vähevõitu on selles ka energiat - 100 grammi kohta 26 kcal, kuid see on loomulikult tänapäeval enamike inimeste arvates pigem boonus. Õnneks aga vähemalt antioksüdante baklažaanis ei napi, vaid - vastupidi! - neid leidub selles viljas omajagu, mistõttu mõned seda suisa supertoiduaineks  nimetavad.

      Kasutamine

      Baklažaani poes valides vaata, et vili oleks sile ja pirnikujuline, mitte pehme ega tumedate laikudega. Baklažaan hakkab õhu käes kiirelt tumenema, seega tasuks see lahti lõigata vahetult enne kasutamist. 

      Küpsetamiseks on aga kaks peamist reeglit. Esiteks ei tasu õli pealt kokku hoida, sest küpsetatud baklažaan peaks olema kuldpruun ja siidise tekstuuriga, mitte kuiv ega kärsanud. Baklažaan on nagu käsn, mis maitseid endasse imeb, ja kuivale seda svammi juba jätta ei tasu. Kuna baklažaan imab endasse pannil praadimisel üsna suure koguse õli, siis soovitatakse sageli seda hoopis frittida, sest kõrgemal temperatuuril nii palju õli vilja sisse ei imendu ja tulemus on vähem rasvane. Teiseks, ära kindlasti baklažaani pooltooreks jäta, sest kellelegi ei meeldi kõva või kummine vili. Seega veendu alati, et vilja sisu on täitsa pehme. 

      Tänapäeval on juba suuremal osal poes müügil olevatest baklažaanisortidest mõrkjas maitse välja aretatud, kuid sellegipoolest tasub vanematel viljadel lahtilõigatud viiludele soola puistata ja veidi seista lasta. Sool aitab lisaks kibedale mekile eemaldada ka liigset vett. Lase soolal vilja peal pisut seista, seejärel tupsuta majapidamispaberiga kuivaks. 

      Sitsiilia au ja uhkus caponata

      Baklažaan on põhikomponent ka Sitsiilia kuulsas Caponata's, mida peetakse üheks selle saare olulisemaks roaks. See hõrk salat või suupiste, milles soolakus, magusus ja hapusus on ideaalselt paigas, on sitsiillastele ilmselt sama tähtis kui ukrainlastele borš ning igal perenaisel on oma retsept, mille järgi just selle "õige" versiooni saab. 

      Caponata on maitsvam pigem jahtunult kui soojalt ja enamasti öeldakse, et parim on see just järgmisel päeval külmana, kui maitsed on saanud seguneda.

      Enamasti on selles roas ka oliivid; šalottsibula võid aga soovi korral asendada kas tavalise valge või hoopis punase sibulaga. Maitserohelisest on kõige sagedamini kasutusel basiilik ja münt, mina aga eelistan tüümianilehti. Vaja läheb suurt panni, millel on kaas.

      Vaja läheb:
      1 suur baklažaan (kaal vähemalt 400, aga hea oleks 500 g)
      1 suur suvikõrvits (kaal vähemalt 350 g)
      soola
      1-1,5 dl oliiviõli 
      2 keskmist šalottsibulat
      2 varssellerit
      2 suurt või 4 keskmist tomatit (kaal kokku 400-500 g)
      1 sl suhkrut
      2 sl kappareid
      2 sl rosinaid
      1 dl punase veini äädikat
      musta pipart
      seedermänniseemneid
      maitserohelist 

      Lõika baklažaan ja suvikõrvits u 2 cm suurusteks tükkideks. Aseta need aedviljad sõelale, puista peale soola ja jäta kraanikausi kohale 30 minutiks seisma. Seejärel tupsuta majapidamispaberiga kuivaks. 

      Kuumuta suurel pannil keskmisest veidi kõrgemal kuumusel õli ning küpseta selles suvikõrvitsat ja baklažaani aeg-ajalt segades 15-20 minutit, kuni need on pehmed ja kuldpruunid. Võta aedviljad pannilt ja jäta majapidamispaberile nõrguma. 

      Samal ajal, kui pommu ja suvikõrvits küpsevad, lõika sibulad viiludeks, varssellerid u 1 cm tükkideks ja tomatid väikesteks tükkideks. Prae pannil keskmisest madalamal kuumusel baklažaanist alles jäänud õlis tükeldatud sibulat ja varssellerit, lisa veidi soola. Lisa tomatid ja prae veel mõned minutid. 

      Sega hulka suhkur, kapparid, rosinad ja äädikas, lase panni sisul keema tõusta ning lisa baklažaan ja suvikõrvits. Maitsesta soola ja pipraga, keera kuumus madalaks, aseta pannile kaas peale ning lase aedviljadel 50-60 minutit õrnalt podisedes küpseda, kuni kõik aedviljad on pehmed.

      Lase caponata'l jahtuda, kuni see on umbes toatemperatuuril. Maitse ning lisa vajadusel soola ja pipart. Sega õrnalt, et aedviljad liigselt ei laguneks. Rösti seedermänniseemned kuival pannil ja lisa need koos (hakitud) maitserohelisega caponata'le. Serveeri jahtunult koos ciabatta'ga. 


      Retsept ilmus aasta tagasi siin

      teisipäev, 22. oktoober 2024

      Kohupiimaga õuna-galette



      Sügis veel kestab ja õunu jätkub, nii et hõrgud küpsetised kuluvad alati ära, eriti jahedamal ajal sooja tee või kohvi kõrale :) Seega üks uus õunakook veel sel hooajal lisaks juba olemasolevatele on kindlasti hea mõte! Muide, see õuna-kohupiimagalett on väga hea ka pirnidega ;-)

      Mulle sellised lihtsad ja rustikaalsed koogid nagu galetid väga meeldivad, sest need on ääretult kerged teha, samas on aga hästi maitsvad. Olen selliseid vabakujulisi küpsetisi omajagu valmistanud ja retsepte on nii raamatutes kui ka blogis. Siit leiab näiteks virsiku ja mandlitäidisega, õuna ja martsipani ning rukkijahuga rustikaalse ploomi-galette'id. Soolaseidki on juba mitu: feta ja tomati galette, suvikõrvitsa ja juustu ning spinati-feta pirukas munaga. Galeti puhul on see hea asi, et tainas tuleb lihtsalt lahti rullida, samas kui nt quiche'i puhul tuleb see ka ilusti vormi asetada ja reeglina enne täidise lisamist enne küpsetada. Nii et galett on üks lihtne küpsetis, aga minu arvates väga maitsev :)

      Õunagaletile lisab seekord kodust mekki kohupiim, mis kulub mu lemmiktoorainete hulka. Kohupiimapirukad, -koogid jm -maiused on reeglina parimad just jahtunult seega soovitan ka sellel galette'il enne söömist  täielikult maha jahtuda lasta. 

      Põhi:
      200 g jahu
      1 sl suhkrut
      1 sl vanillisuhkrut
      0,25 tl soola
      0,5 tl peenestatud kardemoni (soovi korral)
      130 g külma võid
      1 tl õunaäädikat

      Sega sõelutud jahu suhkrute, soola ja soovi korral ka kardemoniga läbi, lisa tükeldatud külm või ja haki noaga, töötle köögikombainis või näpi sõrmede vahel purutainaks. Töötle tainast nii vähe kui võimalik.

      Lisa äädikas ja 3 sl jääkülma vett ning mätsi ühtlaseks tainapalliks. Mässi see toidukilesse, vajuta lapikuks ja aseta vähemalt pooleks tunniks külmkappi. 

      Kohupiimatäidis:
      200 g (1 pakk) vanillimaitselist või rosinatega kohupiima
      1 muna
      2 sl suhkrut
      2-3 keskmist haput õuna
      1 sl pruuni suhkrut
      peotäis pohli, jõhvikaid või arooniaid

      1 muna (soovi korral määrimiseks)
      mündi lehti ja tuhksuhkrut (soovi korral peale raputamiseks)

      Sega kohupiim läbi muna ja suhkruga. Puhasta õunad (soovi korral eemalda ka koor) ja lõika õhukesteks viiludeks. 

      Rulli tainas jahusel pinnal u 30 cm läbimõõduga kettaks ja aseta tainarulli abil küpsetuspaberiga kaetud ahjuplaadile. Laota sellele kohupiimasegu nii, et äärtest jääb 2-3 cm vabaks, seejärel laota ühtlaselt peale õhukeselt viilutatud õunad. Puista õuntele pruun suhkur, seejärel marjad. Keera galette'i ääred täidise peale. Soovi korral pintselda need lahti klopitud munaga. 

      Küpseta ahjus 180 kraadi juures u 40 minutit, kuni tainas on pruunistunud ning täidis tahenenud.  Lase pirukal enne lahti lõikamist ja söömist jahtuda. Serveerimisel puista soovi korral peale mündilehti ja tuhksuhkrut.


      Retsept ilmus aasta tagasi siin

      teisipäev, 15. oktoober 2024

      Eriti head õunatäidisega kaneelirullid

       

      Need aromaatsed kaneelirullid on tavapärasest veelgi mahlasemad, sest sees on omajagu õunu. Olen neid juba korduvalt küpsetanud ja just see õunatäidsega variant on mu selle sügise kindel lemmik! Armastan värskeid pärmitainast kaneelisaiu ja hapukas õunatäidis teeb minu jaoks need kohe eriti maitsvaks ja loomulikult veelgi mahlasemaks. Lisaks on maja siis, kui need suus sulavad saiad ahjus on, vastupandamatuid aroome täis :) 

      Kasutan küpsetamiseks ja kokkamiseks alati koduaia Antonovkaid ning ei koori neid kunagi, sest need on ju mahedalt kasvatatud ja kõik kasulikud ained on teatavasti õunal koore all. Iseasi muidugi, palju neist toitainetest pärast kuumutamist alles jääb, aga hea ikka teada, et andsid vitamiinidele ja mineraalidele vähemalt võimaluse :)

      Õunu võib teha kahel moel. Need võib kas tükeldada ja lisada toorena või siis teha õunakeedis, mis tuleb täielikult maha jahutada enne, kui selle tainale laotad. Pean ütlema, et teine variant on küll aeganõudvam, kuid kordades parem :) Igaks juhuks on kirjas mõlemad versioonid, kui kui vähegi aega, siis tee ikka õunakeedis, mitte ära lisa lihtsalt tükeldatud õunu, aga samas saad ka nii igati hea küpsetise, sest kaneelisaiad on ju alati head ;-)

      Mu retsept ilmus ka D-kokaraamatus, kuid kahjuks veidi rikutud kujul. Täidisesse läheb kindlasti või ja kaneel ning kas õunatäidis (mis on juba magus) VÕI õunad ja suhkur. Kui panna kaneelisuhkrut kaneeli asemel ja lisada õunatäidis, siis saab ikka jube magusad saiad, mis on ilmselt söödamatud. Kui aga kasutad tooreid õunu (st ei keeda enne neid läbi), siis on samuti retseptis kirjas olev 2 sl jahvatatud kaneeli ja 6 sl pruuni suhkrut täpselt paras ning D-kokaraamtusse kirjutatud 6 sl kaneelisuhkruga kindlasti sama hõrku tulemust ei saa. Sidruni mahl on õunakeedises samuti omal kohal - see aitab nii massil pakseneda kui ka takistab õuntel pruunistumast. Midagi ei juhtu, kui sa sidrunimahla ei lisa, kuid kui sul sidruneid kodus on, siis soovitan seda ikkagi teha:) Nii et palun võtke küpsetamisel aluseks ikka mu blogis olev õige retsept, kus kõik kogused on täpselt paigas tänu mitmekordsele läbi küpsetamisele ning maitsed ideaalses tasakaalus. :)

      Tainasse läheb üks väike muna, aga kuna mul on viimasel ajal olnud kodus suured munad, siis olen muna tassis lahti kloppinud ja sellest umbes 2/3 lisanud tainasse, ülejäänud aga seganud läbi piima või veega ja kasutanud saiade määrimiseks enne ahju panekut. 

      Olen neid saiu küpsetanud ahjuvormis (et nagu pidusai) ja ka ahjuplaadil nagu klassikalisi kaeelisaiakesi. Teine variant on parem, kuigi ka siis tekib raskusi saiade plaadil ära mahutamisega :) Järgmisel fotol on õunatükkidega saiad, mida on küpseatatud ahjuvormis nagu pidusaia. Kasutasin oma kõige suuremat vormi ja ikka pidin veel neli saiakest eraldi vormis küpsetama :)


      Need saiad siin on aga õunakeedisega ja küpsetatud suurel ahjuplaadil. Suhteliselt napilt mahtusid ära :)



      Tainas: 
      70 g võid
      2,5 dl täispiima
      25 g pärmi
      1 väike toasoe muna
      4 sl suhkrut
      1 kuhjaga sl vanillisuhkrut
      u 500 g jahu
      0,25 tl soola
      0,5 tl peenestatud kardemoni (soovi korral)

      Sulata või ja jäta jahtuma. Soojenda piim nö käesoojaks ehk u 37 kraadini. Lahusta pärm soojas piimas, lisa muna ja suhkrud ning klopi läbi. Sega sõelutud jahu soolaga, soovi korral lisa kardemon. Lisa jahusegu tainale ja klopi ühtlaseks. Viimasena lisa sulatatud või ja sõtku see tainasse.

      Kata kauss köögirätiga ja jäta toatemperatuurile kerkima, kuni tainas on kahekordistunud. Kulub 30-60 minutit. Rulli tainas jahusel pinnal 0,3-0,4 cm paksuseks ristkülikuks. 

      Õunakeedis (tee soovi korral):
      6 keskmist hapukat õuna (kaal enne puhastamist u 800 g)
      poole sidruni mahl (soovi korral)
      1 sl võid
      7 sl suhkrut
      1 sl vanillisuhkrut
      näpuotsatäis soola
      1 sl maisitärklist

      Puhasta õunad, soovi korral ka koori, ja lõika väikesteks (max 1 cm) tükkideks. Kui soovid, siis sega läbi sidrunimahlaga.

      Sulata poris või. Lisa suhkrud, sool ja õunatükid ning küpseta madalal kuumusel aeg-ajalt segades 5-10 minutit (sõltuvalt õunte sordist ja tükkide suurusest), kuni õunad on pehmed. Lisa maisitärklis, sega läbi ja lase veel mõned minutid küpseda, kuni keedis pakseneb. Vala õunakeedis kaussi ja lase jahtuda. 

      Täidis:
      5 keskmist hapukat õuna (kaal enne puhastamist kokku 500-600 g) ja 6 sl pruuni suhkrut 
      VÕI õunakeedis
      u 80 g toasooja võid
      2 sl jahvatatud kaneeli

      Peale:
      1 muna
      1-2 sl piima
      tuhksuhkrut (soovi korral)

      Puhasta ja soovi korral ka koori õunad ning lõika 0,5-1 cm tükkideks. Määri või lahti rullitud tainale, puista sellele ühtlaselt kaneel ning sejärel kas suhkur ja õunatükid või jahtunud õunakeedis.

      Keera tainas rulli ja lõika sellest u 3 cm jämedused viilud (kokku 12-16 viilu). Aseta kas võiga määritud või jahuga ülepuistatud või küpsetuspaberiga kaetud võimalikult suurde ahjuvormi, kahte väiksemasse ahjuvormi või hoopis küpsetuspaberiga kaetud ahjuplaadile.

      Kata saiad köögirätiga ja jäta toatemperatuurile 15-30 minutiks kerkima. Klopi muna 1-2 sl vee või piimaga lahti ning määri sellega saiad pealt ja külgedelt. 

      Küpseta saiakesi 200-kraadises ahjus 25-30 minutit, kuni need on kuldpruunid ja läbi küpsenud. Soovi korral puista peale tuhksuhkrut. Kui tegid vahele õunakeedise, siis tasub lasta saiadel enne vähemalt 15 minutit jahtuda, sest see on tuline, kui kui lisasid tooreid õunu, siis naudi saiu kasvõi kohe pärast ahjust välja võtmist.


      Retsept ilmus ka D-kokaraamatus