Kukeseene-juustu galett

Mu blogis on päris mitu erinevat kukeseenepirukat, aga Prantsuse köögist pärit galette kukeseente ja sulatatud juustuga jõuab siia täitsa esimest korda :) Mulle aga sellised küpsetised väga meeldivad, sest aega ja vaeva kulub nendega kohe tunduvalt vähem. Vabas vormis pirukat on lihtne teha, kuna taina kokku segamiseks köögikombaini abil kulub vaid minut, rullida saab seda kergelt ja pole vaja muretseda ilusa kuju ega äärte vomistamise pärast. 

Sellised rustikaalsed pirukad on mugavad ka käte vahelt süüa, seega sobivad ilusate soojade suveilmadega nii aia- ja terrassipidudel nautimiseks kui ka mõnele toredale raba- või metsamatkale kaasa pakkimiseks. Mul on blogis nii soolaseid (nt tomati-feta, spinati-feta ja suvikõrvitsa) kui ka magusaid (nt õuna-kohupiima, õuna-martsipani, ploomi, virsiku) galette, mida samuti soovitan, lisaks ilmus tänases Nädalalõpuleht LP-s kohupiima ja vaarikatega galette, mis on ka ikka väga maitsev! :)

Põhi: 

200 g jahu

0,25 tl soola

0,5 tl suhkrut

120 g külma võid

1 tl õunaäädikat

3 sl hapukoort

3-4 sl jääkülma vett

Sega jahu soola ja suhkruga. Lisa tükeldatud või ja töötle kas köögikombainis või noaga hakkides või näppudega saiapurulaadseks tainaks. Teises kausis sega hapukoor vee ja äädikaga läbi, lisa see tainale ning töötle ühtlaseks. Mätsi tainas palliks, keera kilesse ja aseta tunniks külmkappi. 

Täidis:

1 keskmine sibul

3-4 sl võid

veidi õli

300-400 g kukeseeni

100 g toasooja sulatatud juustu (nt trühvlimaitselist)

u 50 g kõva laagerdunud juustu (Grana Padano, Parmesan vms)

värsket tüümiani

värskelt jahvatatud musta pipart

1 muna (soovi korral piruka äärte määrimiseks)

Haki sibul peeneks ja prae pannil 1-2 sl või ja natukese õliga u 10 minutit, kuni muutub klaasjaks. Puhasta seened ja lõika suuremad väiksemateks tükkideks. Lisa seened pannile sibula juurde ning lase küpseda, kuni enamik vedelikku aurustub. Lisa u 2 sl võid ja küpseta seeni veel mõni minutit. Riivi juust. 

Rulli tainas jahusel pinnal u 30 cm läbimõõduga kettaks. Tõsta tainas rulli abil küpsetuspaberiga kaetud ahjuplaadile. Määri sulatatud juust tainale jättes äärtest u 2 cm vabaks. Laota juustukihile ühtlaselt peale kukeseened ja puista seentele riivitud juust. Jahvata peale veidi pipart ja puista tüümianilehti. Tõsta taina ääred täidise peale ja määri need soovi korral üle lahtiklopitud ja 1-2 sl vee või piimaga segatud munaga.

Küpseta pirukat 200-kraadises ahjus 35-40 minutit, kuni ääred on krõbedad ja täidis hakkab pealt kergelt pruunistuma. Lase ahjust võetud galetil u 10 minutit taheneda, lõika viiludeks ja naudi. Puista peale veel tüümiani lehti ka, kui soovid.

Retsept ilmus aasta tagasi siin

Ahjupannkook - elumuutev soomlaste küpsetis

Eesti sotsiaalmeedias lõi hiljuti laineid soomlaste ahjupannkook, seega katsetasin ka ise seda ülipopulaarset küpsetist ja kirjutasin suisa artikli sellest. Pean küll ütlema, et ma ise selle pannkoogi austajate sekka ei kuulu ja minu arvates on tavalised pannil praetud pannkoogid palju paremad, aga samas vahel suuremale seltskonnale ehk hea teha - jääb ära üksikute koogikeste praadimise vaev. 

Lisaks näeb see ülimalt lihtsalt ja kiirelt valmiv siiruviiruline pannkook lahe välja ja maitseb ikkagi täitsa hästi. Selle kohta saab lugeda hinnanguid nagu "lihtsalt super", "megahea", "imemaitsev", "enam kunagi ei plaani väikseid pannkooke praadida", "väikese vaevaga suurepärane tulemus", "enne ei saa pidama, kui kõik on söödud", "söödi sama kiirelt kui valmistati", "limpsisin näpud ka puhtaks", "teen kohe alati kaks plaaditäit korraga" jne. 

Soomes on selle pannkoogi nimetus pannukakku ja seda süüakse hernesupi kõrvale traditsioonilise vastlatoiduna vastlakuklite asemel või mõnede sõnul hoopis neljapäeviti maasikamoosi ja vahukoorega. Pannu tähendab panni ja kakku kooki, nii et otsetõlkes on see pannkook, kuigi mitte selline nagu meie pannkooke teame, sest soomlased küpsetavad pannukakku ahjus, mitte pliidil ja see on neljakandiline. 

Soomes tehakse seda pannkooki tihti ka nii, et asetatakse tükeldatud või ahjuplaadile küpsetuspaberile ja lastakse sulata ning tainas valatakse sinna peale. Eriti hõrgu tulemuse saab aga pruunistatud võiga, kui või alguses lasta ahjuplaadil kõrgel temperatuuril kergelt karamelliseeruda, tainas peale valada ja retseptis ettenähtud temperatuuril ära küpsetada. 

Tainal soovitatakse ka veidi (15-60 minutit) seista lasta enne küpsetamist, nagu ikka pannkookide puhul, et jahu saaks paisuda. Loomulikult tuleb see alati kasuks, kuid mitte midagi ei juhtu ja erilist vahet pole, kui see asi vahele jätta.

Tainasse võib lisada ka kodujuustu või kohupiima, samuti saab või ja piima asendad hapukoorega.

Ahjupannkoogist võid teha ka soolase või magusa rulli. Selleks lase pannkoogil enne jahtuda. Soolase täidise jaoks sobib hästi kodujuust, samuti toorjuust ja sulatatud juust koos suitsukala või -kanaga, tuunikalakonservi või singiga.

Magusaks täidiseks sobivad erinevad moosid, kohupiimakreem, pähkli-šokolaadikreem

Pannkoogitainasse võib riivida sisse õuna või pirni, suvikõrvitsat, porgandit - viimasest kahest võib teha nii soolase kui ka magusa ahjupannkoogi. 

Loomulikult sobivad lisaks vanillisuhkrule või selle asemel ka muud maitseained, näiteks jahvatatud kaneel, peenestatud kardemon, piparkoogimaitseaine.

Taina võib valmis segada ka kannmikseris - nii valmib see vaid paarikümne sekundiga. Käsitsi tainasts egades tasub kasutada visplit, et tükke vältida. 

Samast tainast saad ahjus küpsetda ka pisikesed pannkoogid - selleks läheb vaja muffinivormi. 

Kui kook saab valmis, lõika see meelepärasteks tükkideks. Mõnes peres on see rebimiskook - igaüks rebib endale meelepärase suurusega tükikese.

Kook vajab kõrget temperatuuri. Kui sul ahjul pöördõhu funktsiooni pole, siis küpseta tavalise küpsetusrežiimiga ja tõsta temperatuuri 20 kraadi võrra ehk siis tavalise kahepoolse küpsetusrežiimi puhul peaks ahju temperatuur olema 220 kraadi. 

See on magus ahjupannkook nisujahuga, tainas sai seista enne küpsetamist ligi 1 h.

See on soolane gluteenivaba pannkook

Soolase ahjupannkoogi puhul ära vanillisuhkrut lisa, tavaliset suhkrut pane tainasse 1 tl ja soola 0,3-0,5 tl. 

Gluteenivaba pannkoogi jaoks asenda nisujahu riisijahuga või riisi- ja maisijahu seguga ning lisa 0,5 tl küpsetuspulbrit. Tavalise nisujahu puhul pole küpsetuspulbrit vaja üldse lisada, sest ahjupannkook kerkib niigi hästi.

See soolane rull on gluteenivaba

Vaja läheb:

4 dl piima

4 muna

3 dl jahu

1 dl suhkrut

2 tl vanillisuhkrut

näpuotsatäis soola

100 g sulatatud võid

Vispelda munad ja piim ühtlaseks. Vahustada pole vaja, lihtsalt klopi munad piimas lahti. Lisa sõelutud jahu, suhkrud ja sool ning sega vispliga läbi (visplit tasub kasutada, et tükke ei jääks). Viimasena sega hulka sulatatud või.

Laota tainas küpsetuspaberiga kaetud ahjuplaadile ja küpseta 200-kraadises pöördõhuga ahjus 15-25 minutit sõltuvalt ahjuplaadi suurusest. Pannkook peaks olema tahenenud ja pealt (osaliselt) kuldpruun. 

Mina valisin tavalisest veidi väiksema ja kõrgete äärtega ahjuplaadi (40X33 cm) ja küpsemiseks kulus 20 minutit. Kõik sõltub loomulikult ka konkreetsest ahjust, kuid üldjuhul arvesta suurema ahjuplaadi (enamasti 46X38 cm) puhul väiksema ajakuluga. Aga väiksema plaadi või vormi korral, mil kook kõrgem, võib kuluda rohkem aega (maksimaalselt siiski 25 minutit).

Soolane täidis:

2 peotäit riivitud juustu

2 karpi tuunikala soolvees (tuunikala netokaal kokku u 250 g) või õlis

u 200 g kodujuustu

peotäis hakitud maitserohelist (nt murulauku või tilli)

Puista riivitud juust ühtlaselt soojale ahjust võetud koogile. Lase pannkoogil jahtuda. Laota koogile tuunikala (juhul, kui see on soolvees, siis nõruta enne) ja kodujuust, puista peale maitseroheline ning keera pannkook rulli. Lõika rull u 2 cm viiludeks ja naudi kohe. 

Magus täidis:

400 g (2 pakki) vanillimaitselist kohupiima

veidi piima

300 g (1 toru) vanillimaitselist kohupiimapastat

maasikamoosi

Sega vispli abil kohupiimad piimaga ühtlaseks kreemiks, lisa kohupiimapasta ja sega läbi. Serveeri kohupiimakreem kas ahjupannkoogi kõrvale kausiga või määri jahtunud koogile ja keera see rulli. 

Täiuslikud krepid soolase ja magusa täidisega

Kui ma veel koolis käisin, olid poeletid tühjad ja koduski oli kappides vaid üksikuid toiduaineid. Seetõttu sai tühja kõhuga tihti just pannkooke praetud, sest nende valmistamiseks vajalikud asjad - suhkur, munad, piim ja jahu - olid alati kodus olemas. Ja sellepärast ma ligi 20 aastat ka pannkooke praktiliselt ei söönudki, et kooliajal sai neid nälja kustutamiseks liiga tihti tehtud. 

Nüüdsel ajal õnneks enam toidu defitsiiti pole, kuid pannkoogid on siiski hea lihtne, maitsev ja suhteliselt kiire variant, kuidas mitte ainult maitsev hommikusöök saada, vaid ka koolist koju tulles nälga kustutada. Ja meeldivad need reeglina nii suurtele kui ka väikestele. Täidetud pannkooke on hea ka kooli, klassiekskursioonile või matkale kaasa võtta. Samuti sobivad need alati külla tulnud sõpradele ja klassikaaslastele pakkumiseks.

Need Prantsusepärased suus sulavad krõbedate äärtega krepid on suurepärased igaks elujuhtumiks - neid võib nautida nii soolase täidise kui ka magusate lisanditega, samuti teha neist maitsva piduliku pannkoogitordi. Kuigi teen nii muidu kui ka töö tõttu palju erinevaid väikeseid ja suuri pannkooke, siis see vahukoore ja võiga tainas on üks mu lemmikuid - neid pannkooke või lõputult ka ilma lisanditeta süüa. Kui aga soovid magusamaid pannkooke, võid lisada veidi suhkrut ja vanillisuhkrut, kui ka soolaseid, siis suurenda pisut soola kogust. 

Pannkoogid võib ka varem valmis küpsetada, et koolist tulevatel lastel need kodus kohe olemas oleks. Samuti saab soolase täidise näiteks eelmisel päeval valmis teha. Karamellised banaanid tasuks värskelt praadida, kuid ka šokolaadikaste võib juba külmkapis koolijütside või külaliste vootel olla. Tuleb aga arvestada, et seistes see kaste pakseneb.

Kuna tänavu oli suurepärane seeneaasta, siis soolaseks täidiseks on hakkliha-kukeseene segu, mis on ühtaegu toitev ja toitainerikas. Valisin kukeseened, sest neid on lihtne korjata ja turul on need seened pea igal müügiletil saada, samuti on plajud neid endale sügavkülma varunud. Loomulikult võid need asendada meelepäraste teiste seentega - näiteks puravikega või hoopis poest ostetud šampinjonidega. 

Magusatest lisanditest on seekord kergelt karamelliseeritud banaanid ja lihtne šokolaadikaste, mis koos annavad eriti küllusliku ja hõrgu tulemuse. Loomulikult võid neid pannkooke süüa klassikalise singi-juustutäidise või hoopis mooside, kondenspiima, jäätise ja marjadega, kuid need kaks on ehk pisut huvitavamad täidiseks, mida vahelduse mõttes kasutada. 

Kuigi enamike küpsetiste, sh banaanikeeks, jaoks on parimad just hästi küpsed ja musta plekilise koorega banaanid, siis karamelliseerimise jaoks sobivad pikem mitte veel päris küpsed banaanid, vaid pigem tooremad, sest need on tugevamad ja hoiavad paremini oma kuju. Ja loomulikult on kastme jaoks paslik ka tume šokolaad, kuigi lapsed kipuvad pigem magusamat piimašokolaadi eelistama. 

Kuna pannkooke saab kokku umbes 18 sõltuvalt sellest kui õhukesed need teed ja kui suurt panni kasutad, siis piisab neist mõlema täidise jaoks. Ja kui teed nii kukeseene- kui ka šokolaadikastme ja karamelliste banaanide täidise, siis saad ilusti ühe paki vahukoort (200 ml) ära kasutada. 

Kui soovid gluteenivabu pannkooke, siis asenda nisujahu riisijahuga ja lisa 0,5 tl küpsetuspulbrit.

Pannkoogid 

220 g jahu

1 sl suhkrut

näpuotsatäis soola

3 muna 

5 dl täispiima

2 dl vahukoort

40 g sulatatud võid

veidi võid või õli praadimiseks

Sõelu jahu suurde kaussi ning sega selle sisse sool ja suhkur. Kui kasutad riisijahu, siis lisa nüüd ka küpsetuspulber. Klopi munad eraldi kausis lahti. 

Tee jahu sisse keskele auk, vala sinna lahtiklopitud munad ja hakka keskelt vispeldama. Kui muna ja jahu on peaaegu segunenud, siis vala aeglaselt sisse piim ja vahukoor pidevalt vispeldades, kuni tekib ühtlane tainas. Kui on aega, lase tainal tunnikene külmkapis seista. Viimasena lisa vispliga segades sulatatud või. 

Kuumuta pann keskmisel kuumusel ja pintselda kokku õli või sulatatud võiga. Tõsta väike kulbitäis tainast pannile ja keeruta panni, kuni tainas on ühtlaselt laiali. Lase paar minutit küpseda, kuni pannkook on kergelt pruunistunud, keera teine pool ja küpseta teiselt poolt veel umbes minut. Kokku saab u 18 pannkooki, millest jätkub nii soolase kui ka magusa täidise jaoks. 

Kukeseenetäidis

300 g kukeseeni

u 1 sl võid

300 g (1 pakk) (delikatess) hakkliha

2 sl nisu- või riisijahu

1 dl vahukoort

1-1,5 dl täispiima

2 sl ketšupit

soovi korral hakitud maitserohelist (lehtpeterselli, rohelist sibulat, tilli, murulauku vms)

Puhasta seened, lõika suuremad seened väiksemaks ja prae neid pannil, kuni vedelik on eraldunud. Lisa või ja prae veel umbes minut. Seejärel lisa hakkliha ja lase sel pruunistuda segades, kuni suuri tükke ei ole. Sega hulka jahu, seejärel vahukoor, piim ja ketšup ning lase mõni minut küpseda, kuni kaste pakseneb. Puista peale meelepärast hakitud maitserohelist. Täidis sobib pannkookide vahele nii soojalt kui ka jahtunult. 

Magus lisand

Karamellised banaanid

3 keskmist banaani

70 g suhkrut

Lõika banaanid diagonaalselt jämedateks viiludeks. Laota suhkur pannile ja kuumuta madalal kuumusel, kuni suhkur hakkab sulama. Aseta banaanid pannile ja lase suhkrul edasi sulada. Kui suhkur hakkab punakaks muutuma, keera banaanitükid ümber ja pruunista ka teiselt poolt. Ära banaanitükke sega ega muul viisil liiguta, sest muidu need purunevad.

Šokolaadikaste

100 g piimašokolaadi

1 dl vahukoort

soovi korral hakitud pähkleid (nt sarapuu, pekani või Kreeka) või mandleid

Tükelda šokolaad, aseta koos vahukoorega kastrulisse ja kuumuta madalal tulel, kuni šokolaad on sulanud. Sega ühtlaseks kastmeks ja serveeri kohe koos karamelliste banaanidega. Soovi korral puista pannkookide peale hakitud pähkleid või mandleid. 

Retseptid ilmusid septembri alguses siin

Kohupiimatainaga porgandipirukas

Lihavõtted pole enam kaugel ja tundub paras aeg hakata nii vanu häid kui ka uusi (ja loodetavasti veel paremaid ,-)) kohupiima ja porgandiga küpsetisi meelde tuletama. Selles hästi mõnusas maitseküllases pirukas on koos need mõlemad - kohupiim taina sees ja porgand täidises, nii et mulle endale see väga meeldib :) 

Kohupiima-muretainas on võrreldes klassikalise liivatainaga mahlasem. See tainas sobib kasutamiseks ka muudes pirukates, näiteks kapsa, hakkliha, sibula, õunte vm meelepärase sisuga. Kohupiimaga muretainas on meeldivalt kerge valmistada ja ka väga lihtne rullida.

Eriti head on piruka sees värsked mahlased ja krõmpsuvad porgandid. Neid varajasi porgandeid pole vaja ka koorida - piisab kui need harjaga puhtaks hõõruda. Kui aga noori porgandeid saada ei õnnestu, siis loomulikult kasuta ära ületalve seisnud porgandid - piruka sisse sobivad needki :)

Pirukas on suurepärane ahjusoojalt, kuid mõnusalt mahlane isegi järgmisel päeval, eelkõige tänu just tainas olevale kohupiimale. Pirukat võib küpsetada aga hoopis pärast kevdpühi, et üleliigseid keedetud mune ära kasutada. Mina muidugi soovitan juba sel nädalavahetusel see pirukas ahju lükata, kui juhtud olema porgandipirukate sõber ;-)

Ja igaks juhuks mainin ära, et blogis on lisaks mitmetele porgandikookidele (sh pannkoogid ja kohupiimavorm) mitmeid erinevaid porgandipirukaid juba olemas - pärmi-, pärmi-leht- ja kiire lehttainaga pirukad on minu arvates kõik väga head, aga mina olen muidugi tohutu porgandipirukate ja -kookide sõber, nii et mitte päris objektiivne ;-) :D

Igal juhul head küpsetamist ja toredat nädalavahetust!

Tainas:

300 g nisujahu

1 sl suhkrut

0,5 tl soola

200 g maitsestamata kohupiima

200 g toasooja võid

1 toasoe muna

Sega sõelutud jahu suhkru ja soolaga ning seejärel ülejäänud ainetega. Eriti mugav on tainas valmis teha köögikombainis. Mätsi tainas jahuste kätega ühtlaseks palliks ja aseta täidise valmistamise ajaks külmkappi tahenema. Hea oleks, kui tainas saaks umbes tunnikese külmas olla. 

Täidis:

500-600 g porgandeid

1 sibul (soovi korral)

u 50 g võid

soola, pipart

veidi peenelt riivitud muskaatpähklit

2 keedetud muna

võid ja jahu vormi jaoks 

1 lahtiklopitud muna piruka määrimiseks

Koori ja puhasta porgandid. Keeda või auruta need pehmeks ja riivi. Eriti kiirelt saad seda teha köögikombainiga. Haki sibul peeneks. Kuumuta pannil või ja prae selles madalal kuumusel sibulat u 8 minutit, kuni see on klaasjas, lisa porgandid ja kuumuta kogu massi paar minutit. Maitsesta. Vala porgandid kaussi ja lisa peeneks hakitud (nt kahvliga purustatud) muna(d). Lase täidisel jahtuda.

Rulli 2/3 tainast jahusel pinnal õhukeseks ja aseta 20X30cm vormi põhja ja u 2 kõrguselt äärtele. Vorm võiks olla võiga määritud ja jahuga üle puistatud või kaetud küpsetuspaberiga. Laota tainale täidis.

Rulli ka viimane kolmandik tainast õhukeseks ristkülikuks ja kata sellega pirukas. Vajuta taina ääred kinni. Määri pirukas pealt lahtiklopitud munaga ja küpseta 180-kraadises ahjus u 45 minutit, kuni pirukas on pealt kuldpruun. Võta vorm ahjust ja lase pirukal enne lahti lõikamist vähemalt veerand tundi taheneda. 

Retsept ilmus aasta tagasi siin

Kohupiimakarask munakreemiga, kevadel seltsiks ka karulauk :)

Selle nädala esmaspäeval rääkisin ETV hommikuprogrammis (Terevisioonis) karulaugust ja tegin munakreemi karulauguga. Põhimõtteliselt on tegemist selle sama "munavõiga", mis siin postituses allpool kirjas, kuid lihtsalt paar peotäit karulauku on peeneks hakituna sees:) Saates tutvustasin ka karulaugupestot ja juustuga muffineid, mille retsept on olemas selles raamatus. Lihtsalt spinati asemel kasutasin seekord karulauku :)

See on nüüd üks kodune kiire telefoniklõps sellest karulauguga munakreemist, aga mis teha - paremat pole hetkel lihtsalt kuskilt võtta ... :)

Selle munakreemiga karaski aga, mille retsept siin alla kirjas on, tegin mullu EV aastapäevaks. Mul oli siis plaanis kiigata esimese vabariigi aegset EV sünnipäeva menüüd - kuidas siis Eeesti Vabariigi aastapäeva tähistati ja mida lauale pandi? Tuleb aga välja, et see ei olnudki tollal pidupäev nagu meil praegu. Siis olid olulised kirikupühad, samuti rahvakalendrist tulenevad tähtpäevad, kuid iseseisvuspäeva koguneti riiklikult tähistama vaid paaril korral enne selle taas kaotamist.

Kui aga sirvida nö eestiaegsed kokaraamatuid, jääb silma lihtsate köögiviljatoitude rohkus, samuti see, et tol ajal tehti tohutult hoidiseid - lisaks keetmisele ka hapendati ja soolati. Liha polnud küll enam ainult pidupäevatoit, kuid ega talurahvas seda siiski igapäevaselt süüa ei saanud. Põhiliseks toiduks olid siiski aed-, kaun- ja teraviljad, samuti marjad ja pähklid, peamine leivakõrvane aga soolatud räim ehk silk. Kala põhiliseks sälitusviisideks oli tollal soolamine ja vinnutamine ehk tuule ja päikese käes kuivatamine. Linnainimeste toidulauale jõudis ka heeringas, mis oli importkaup. Muide, tegelikult elas heeringas kuni 15. sajandini ka Läänemeres, seega sajandeid tagasi oli see rasvane kala siiski ka talurahva toidulaual ja ilmselt seetõttu meile siiani südamelähedane.

Piimatoodetest oli enim levinud hapupiim. Mõnes piirkonnas valmistati ka sõira ehk kohupiimajuustu või isegi nö tavalist juustu, kuid see oli pigem harv. Ka võid tehti, kuid seda ei söödud igapäevaselt, ammugi ei kasutatud seda küpsetamisel ja muudes totudes sellises koguses nagu praegu. Suvisel ajal, mil lehmad piima andsid, sai lüpsijärgselt isegi rõõska piima nautida. 

Kuna munaga kiluleivad on 24. veebruaril pea iga "korraliku eestlase" pühadelaual, siis mõtlesin pakkuda nö vahelduseks suupisted meie mitteametliku rahvuskalaga, kuid seekord pakkuda seda suitsutatult ehk sprottidena. Tegelikult valmistatakse sprotte nii kilust kui ka rahvuskalast räimest, kuid enamasti on siiski tegemist esimese kalaliigiga. Ja kuigi soolasilk oli eestlaste peamine leivakõrvane, suisa selle sünonüüm (st et öeldi "leivakõrvane" ja mõeldi silk), siis suitsuräim on Maarjamaal pigem uus asi ja levis alles veidi üle 100 aasta tagasi. 

Kohupiim teeb meie traditsioonilise odrajahust karaski mahlasemaks ja veelgi maitsvamaks. Kuna aga sprotid on rasvased (nii kala ise on suure rasvasisaldusega kui ka õlis seismine teeb oma töö), siis pole mõtet juurde pakkuda munavõid, vaid tegin natukese hapukoore ja majoneesiga hoopis taljesõbralikuma munakreemi. 

Kui soovid gluteenivaba karaskit, siis asenda nisu- ja odrajahu toortatrajahuga ja lisa 1 tl küpsetuspulbrit.

Kohupiimakarask

100 g nisujahu
70 g odrajahu
1 tl soodat
1 tl soola
150 g maitsestamata kohupiima
200 g täispiima 
1 suur muna
1 sl vedelat mett või suhkrut
50 g sulatatud võid

peotäis meelepäraseid seemneid (soovi korral)

Sega omavahel jahud, sool ja sooda. Teises kausis sega kohupiim piima, kergelt lahtiklopitud muna ja mee või suhkruga läbi, viimasena lisa sulatatud või. Sega hulka ka jahusegu ja tõsta tainas ettevalmistatud vormi. Vormi ääred võiksid olla võiga määritud ja jahuga üle puistatud, põhjas aga küpsetuspaber. Soovi korral puista karaski pinnale seemneid.

Küpseta ahjus 180 kraadi juures 35-40 minutit, kuni karask on pealt kuldpruun ja sisse torgatud tikk tuleb puhtalt välja. Lase karaskil vormis u 10 minutit taheneda, eemalda seejärel vormist ja jäta restile jahtuma. Suurepärane nii soojalt kui ka külmalt.

Munakreem sprottidega

4 suurt kõvaks keedetud muna

2 sl paksu majoneesi

70 g hapukoort
1 tl Dijoni (teralist) või muud mahedat sinepit
1 väike purustatud või hästi peeneks hakitud küüslauguküüs (soovi korral)
soola, pipart
suurem peotäis hakitud tilli 

1 karp (u 240 g) sprotte

Aseta kooritud munad kaussi ja vajuta kahvliga puruks. Lisa majonees, hapukoor, sinep ja soovi korral ka peenestatud küüslauk ning sega kahvliga ühtlaseks kreemiks. 

Maitsesta soola ja värskelt jahvatatud pipraga. Viimasena lisa hakitud till ning sega õrnalt ühtlaseks. Tõsta munakreem serveerimiskaussi, kata toidukilega ja hoia kuni söömiseni külmkapis.

Serveerimisel lõika karask viiludeks, määri igale viilule munakreemi ja aseta peale 1-2 sprotti, millel oled eelnevalt sama eemaldanud. Võid need kolm ka kõik eraldi lauale asetada, et igaüks saab endale karaskist meelepärase koguse munakreemi ja sprottidega suupiste teha. 

Retsept ilmus aasta tagasi siin

Krõbedad kartulipliinid suitsukalasalatiga

Blogisse on küll kogunenud suur hulk erinevaid EV aastapäevaks sobilikke retsepte, kuid küll küllale liiga ei tee, nagu juba vanarahvas teadis, nii et lisan siia sel nädalal neid veel juurde, et oleks ikka korralikult valikut :) Suitsukalasalatiga kartulipliinid on muidugi roog, mis passib ka igal muul ajal söömiseks nii hommikusöögiks kui ka (veidi pidulikumaks) brantšiks, samuti suupistena, eelroana või niisama näksimiseks. See roog on kerge valmistada ega võta palju aega, nii et pidulikul puhul saab kõvasti aega kokku hoida :)

Kuna väikese beebiga lähen õhtuti suhteliselt varakult magama, siis külalised käivad meil peamiselt päevasel ajal ja nädalavahetustel, niiet brunch on muutunud meile väga sagedaseks. Seetõttu olen viimasel ajal valmistanud suures koguses erinevaid soolaseid, nt kohevaid õllega tatrapliine ning veidi lihtsamaid ja kiiremaid tatrapliine lõhetartariga, samuti kohupiimaga pisikesi tatrapliinikesi. Koos erinevate (suitsu)kala salatite ja muude variantidega (nt lõhe-rillettes'iga) on need igati maitsvad ja passivad suurepäraselt nii vahuveini kui ka kohviga nautimiseks. Sama võib öelda ka nende kartuliga pannkookdie kohta - asju, millega neid sobitada, on tõesti palju :) Kartulipliinid on neutraalse maistega ja sobivad kokku nii kalamarja kui ka erinevate suitsu- või õrnsoola kaladega. Proovi neid nt suitsuräime, -lõhe, -forelli või hoopis sprottidega. Sama hästi võib kartulipannkookidel serveerida ka kergelt soolatud kala, näiteks siiga, lõhet või forelli. 

Soovi korral lisa tainasse mõnda maitseainet (nt küüslaugupulbrit) või peeneks hakitud maitserohelist. Eriti hea meki annab, kui hakkida sisse üks pisike (šalott)sibul. 

Pliinid võid teha ka teelusikaga, et saaks parajad ühe ampsu suurused portsud, mida saab näpu vahelt süüa. Need siin on suuremad, mida on mugavam noa ja kahvliga nautida.

Kartulipliid

500 g keedetud kooreta kartuleid

2 muna

2 sl nisu- või riisijahu

soola ja pipart

õli või selitatud võid praadimiseks

Tee pehmed kartulid kas kahvli või pudrunuiaga pudruks. Kartulid ei pea olema ühtlase püreena, vaid võivad jääda kergelt tükilisena. Klopi munad kergelt lahti ja sega kõik koostisained läbi. 

Kuumuta pannil õli, tõsta supilusikaga pannile max 1 cm paksused ümmargused pliinid ja prae need keskmisel kuumusel mõlemalt poolt kuldpruuniks. Kokku saab u 15 kartulipannkooki.

Suitsukalasalat

2 suitsuheiki (merluusi) (kokku kaal 500-600 g)

200 g hapukoort (soovi korral rohkem)

2 sl paksu majoneesi

0,5-1 tl mahedat sinepit

musta pipart

peotäis hakitud maitserohelist (nt tilli)

Puhasta kala, lõika või murenda väikesteks tükkideks ja sega läbi ülejäänud ainetega. 

 

Murulaugu-lõhe-pirukas juustuga

Kuna murulauk (Allium schoenoprasum) juba vohab isegi Põhja-Eestis (vähemalt minu peenral küll), siis mõtlesin sellest kasulikust taimest veidi lähemalt kirjutada :) See on laugu perekonda kuuluv sibultaim, mille ladinakeelne nimetus tuleb kreekakeelsetest sõnadest schoinos (kõrkjas) ja prason (sibul). Laukude perekonnast leiab veel ka populaarsed karu-, küüs- ja porrulaugud, samuti hariliku ja talisibula. Võrreldes teiste laukudega on murulaugu maitse ja lõhn vähem vängemad. Kõigil laukudel on glükosiidide rohkusest tulenev kibe maitse, kuid murulaugul on see nõrk. 

Murulauku on ilmselt kasutatud juba üle 5000 aasta, kuigi kultiveerima hakati seda Euroopas tõenäoliselt alles keskajal. Kuid praegugi võib murulauku veel looduseski kasvamas näha. Eurooplaste toidulauale jõudis murulauk Hiinast tänu Marco Polo rännakutel, kus see on menüüs olnud juba vähemalt 3000 aastat. 

Kalorivaeses murulaugus on ligi 90% vett, umbes 4% süsivesikuid, kuni 3% valkusid ja ainult 0,5 % rasvu. Selles rohelises maitsetaimes leidub ohtralt C-vitamiini. Kuna see vitamiin on tundlik töötlemise ja külmutamise suhtes, tasub seetõttu murulauku eelkõige värskena nautida.  Lisaks sisaldab murulauk ka A-vitamiini, samuti kaltsiumit, rauda ja eeterlikke õlisid, mis aitavad seedimist soodustada ja annavad murulaugule iseloomuliku aroomi. Ravimtaimena kasutati murulauku varasemalt mürgistuste leevendamiseks, verejooksu raviks, seedimise soodustamiseks ja vererõhu alandamiseks. 

Murulauku kasutatakse mereandide ja liharoogade, samuti suppide, salatite, võileibade ja munatoitude maitsestamiseks. Hakitud murulauku tasub panna sügavkülma, kust seda siis toitudele talveperioodil peale raputada. 

Kasvamiseks vajab murulauk pigem rammusat mulda ja päikest. Et murulauk kosuks ja muld oleks viljakas, tasub murulauku umbes nelja-viie aasta tagant uude kohta istutada. Lisaks tasub murulauku sagedasti kasutada, sest tihe lõikamine ergutab pealsete arengut ja kasvu ning tagab nende mahlakuse ja hea maitse. 

Kevadised peened maitserikkad murulaugupealsed muutuvad edasi kasvades ja õite saabudes jämedamaks ja puisemaks. Selle vastu aitab, kui lõigata murulauk 2-3 cm kõrguselt kääridega ära. Seda peaks kordama, kui pealsed on taas pikaks kasvanud. Nii võib hõrku murulauku suisa sügiseni nautida. Sel juhul jäävad küll imeilusad õrnad murulaugu õied nägemata, kuid maitsemeeled ja keha on tänulikud :)

Murulaugu-lõhe quiche juustuga

Krõbeda põhja ja maitserikka täidisega lahtine pirukas sobib nii hommikukohvi kõrvale kui ka õhtuseks eineks näiteks koos värske salatiga.  

Gluteenivaba piruka jaoks võta 210 g toortatrajahu, 10 g maisitärklist ja 1 tl küpsetuspulbrit. 

Põhi:

220 g jahu

1 tl kuivatatud oreganot (soovi korral)

0,5 tl soola

0,5 tl suhkrut

120 g külma võid

70 g tugevamaitselist riivitud juustu (näiteka Parmesani või mõnda selle Eestimaist analoogi)

Aseta jahu koos maitseainetega köögikombaini, sega läbi, lisa tükeldatud või ja töötle kiirelt riivsaia meenutavaks puruks. Lisa riivitud juust ja 2-4 sl jääkülma vett ning töötle ühtlaseks massiks. 

Määri u 26 cm läbimõõduga ümmargune (lahtikäiv) vorm võiga, raputa üle jahuga ning suru tainas ühtlase kihina põhjale ja u 2 cm kõrguselt äärtele. Torka põhi kahvliga tihedalt läbi ja hoia 30 minutit külmkapis. 

Aseta tainale küpsetuspaberileht, mis ulatub üle vormi äärte. Paberile pane raskuseks kas kuivatatud oad, herned või keetmata riis ja küpseta 200-kraadises ahjus 20 minutit. Eemalda küpsetuspaber koos raskusega ja küpseta põhja veel 5 minutit, kuni see kergelt kuldne. Võta vorm ahjust ja keera temperatuur 180 kraadile.

Täidis:

250 g lõhefileed

4 muna

4 dl (vahu)koort või täispiima

100 g riivitud juustu

1 tl soola

värskelt jahvatatud musta pipart

punt hakitud murulauku

Eemalda kalalt luud ja nahk ning lõika u 1 cm kuubikuteks. 

Klopi munad kausis lahti ning sega läbi koore või piima, juustu, soola ja pipraga. Viimasena sega õrnalt hulka hakitud murulauk.

Laota kalatükid küpsetatud pirukapõhjale, vala peale muna-kooresegu ning küpseta 180-kraadises ahjus u 30 minutit, kuni täidis on enam-vähem tahenenud (keskelt võiks veel veidi nö võdiseda) ja hakkab äärtest kuldseks muutuma. 

Võta pirukas ahjust ja lase sel enne lahti lõikamist 15 minutit taheneda. Enne söömist puista soovi korral peale veel hakitud murulauku. 

Retsept ilmus aasta tagasi siin

Krõbeda põhjaga juustuküllane spinatipirukas

See on üks eriti hea juusturikas spinatipirukas, mille retsept mul pikka aega kasutusel ja blogiski juba ammu (suisa 12 aatat!) olemas. See siin on veidi täpsustatud ja täiustatud variant, sest isegi kui algselt on retsept täitsa hea, siis ikka ju kohandad seda pidevalt oma maitse järgi, et saada veelgi parem tulemus. Lisaks arenenud ju ka ise pidevalt nii kokana kui ka sööjana :) 

Tugevamaitselist juustu leiab nii küpsetise põhjas kui ka täidises, samuti fetat, mis teeb piruka veelgi maitserikkamaks. Tugevamaitselise juustu all mõtlen alati kõva laagerdunud juustu, nt parmesani, Grana Padano't, pecorino't või mõnda nende kodumaist analoogi. Meil siin Eestis on juba omajagu hästi maitsvaid juustusid nii suurtelt kui ka väikestelt tootjatelt, nii et enamasti kasutan ka ise mõnda neist.

Põhi tuleb krõbedam kui see enne küpsetamist pooleks tunniks külmkappi tahenema panna. Sel juhul küpseta põhja veidi kauem enne täidise lisamist (12-15 minutit). 

Põhi

50 g riivitud tugeva maitsega juustu

2 dl nisujahu

0,5 tl soola

100 g külma võid

Põhja jaoks sega riivjuust jahu ja soolaga. Lisa tükeldatud või ja kas töötle seda köögikombainis, haki noaga või pudista see näppudega saiapurulaadseks tainaks. Lisa 2 sl jääkülma vett ja sega tainas ühtlaseks. Suru tainas 22–24 cm läbimõõduga ettevalmistatud (põhjas küpsetuspaber, ääred määritud võiga ja jahuga üle puistatud) vormi põhja ja servadele u 2 cm kõrguselt. Küpseta põhja 200-kraadises ahjus u 10 minutit.

Täidis

200–300 g spinatit

150 g (1 pakk) fetat

2 dl (vahu)koort või täispiima

3 muna

100 g riivitud tugeva maitsega juustu

0,5 tl soola

värskelt jahvatatud musta pipart

näpuotsatäis jahvatatud muskaatpähklit

peotäis röstitud seedermänniseemneid või piiniapähkleid (soovi korral)

Kui kasutad külmutatud spinatit, siis lase sellel sulada, nõruta sõelal ja pigista üleliigne vesi välja. Värsket spinatit tuleks enne blanšeerida. Selleks lase vesi suuremas potis keema, aseta spinatilehed paarikümneks sekundiks sisse ning tõsta need siis vahukulbiga kaussi, kus on jääkülm vesi. Nõruta spinatilehed sõelal ja pigista neist üleliigne vesi välja. Haki spinat peeneks.

Hakitud spinat sega murendatud feta, koore või piima, riivitud juustu ja kergelt lahti klopitud munadega. Maitsesta soola, värskelt jahvatatud musta pipra ja muskaatpähkliga.

Vala täidis vormi pirukapõhjale, laota soovi korral peale seedermänniseemned või piiniapähklid ja küpseta pirukat 20–25 minutit, kuni täidis on hüübinud ja pealt kergelt pruunistunud. Lase küpsetisel vormis vähemalt 15 minutit taheneda, enne kui selle lahti lõikad. Pirukas on suurepärane nii soojalt kui ka jahtunult.

Retsept ilmus aasta tagasi siin

Sproti-sepiku tort kodujuustuga

Inimesed, kes juba nõuka-ajal olid sündinud, mäletavad kindlasti tolleaegset hõrgutist võisaia sprottidega, mille konserv veel mõnikümmend aastat tagasi defitsiitsete kaupade hulka kuulus. Nüüd saab sprotte muidugi igal ajal vabalt poest osta, kuid endiselt on see konserv minu jaoks asi, mida hea meelega vahel pidupäeval naudin.

Seekord said sprotid võileivatordi sisse, kaaslaseks mahe kodujuust ja tervislik sepik. Soolaseid torte on blogis muidugi veel, näiteks klassikaline kihiline võileivatort suitsukalaga ning kodujuustu ja suitsulõhega tort musta leiva põhjal. 

Sprott on muide meie oma vana kilu, vahel ka rahvuskala räim, kuid suitsutatud ja õlis. Nimetus  on ilmselt tulnud saksa keelsest sõnast Sprotte, mis tähendab kilu. Ladina keeles on kilu sprattus ja inglise keeles sprat, mis on samuti sarnased. Selle tordi jaoks kulub kaks karpi sprotte, millest üks läheb täidisesse ja teine peale. Võid aga lisada pooled kaunistamiseks mõeldud sprottidest samuti täidisesse. 

Sepiku asemel saad kasutada ka mõnda gluteenivaba (seemnetega) saia. Tilli soovitan lisada viimasena ja õrnalt segada, et see võimalikult palju heledat rohelist värvust säilitaks, värskem välja näeks ja vähem närbuks. 

Põhi:

180-200 g sepikut või saia

80 g võid

Murra sepiku- või saiaviilud väikesteks tükkideks, aseta köögikombaini ja töötle puruks. Sega läbi sulatatud võiga ja suru ühtlase kihina 21-22 cm läbimõõduga ümmarguse lahtikäiva vormi põhja. Põhi võiks olla kaetud küpsetuspaberiga ja ääred määritud õliga või toidukilega vooderdatud, et oleks lihtne võilievatorti pärast vormist välja võtta. Aseta põhi täidise valmistamise ajaks külmkappi tahenema.

Täidis:

400 g kodujuustu

200 g hapukoort

4 sl paksu majoneesi

0,5-1 tl soola

1 tl mahedat sinepit (soovi korral)

5 želatiinilehte

1 dl piima

200-250 g (1 karp) sprotte 

peotäis hakitud tilli

Sega kodujuust hapukoore, majoneesi ja soolaga läbi, soovi korral maitsesta sinepiga. 

Aseta želatiinilehed 10ks minutiks külma vette likku. Pigista lehed kuivaks ja aseta koos külma piimaga kastrulisse. Soojenda kastrulis olevat piima pliidil pidevalt segades, kuni želatiin on lahustunud. Ära vedelikku keema lase.

Vala piim ühtlase nirena samal ajal kodujuustumassi segades selle hulka. Viimasena sega õrnalt sisse hakitud till.

Lõika sprottidel ära saba ja laota need vormi tordi põhjale. Vala ettevaatlikult peale kodujuustumass. Aseta  tort paariks tunniks külmkappi tahenema. 

Kaunistamiseks:

200-250 g (1 karp) sprotte 

4 muna või 12 vutimuna

hakitud tilli

Nõruta sprotid üleliigsest õlist, lõika ära saba ja aseta vormist välja võetud serveerimisalusel asuvale tordile. Lõika keedetud munad sektoriteks või viiludeks ja lisa tordile. Kõige peale puista hakitud tilli. 

Retsept ilmus aasta tagasi siin

Suus sulav juustuküllane babka

Nädalavahetuse küpsetamiseks soovitan seekord maitserikast, pehmet ja pealt krõbedat saia, mida tuntakse laias maailmas "Babka" nimetuse all :) Babka on üks äärmiselt maitsev küpsetis, mis on küll ülipopp USAs ja mitmes Euroopa riigis (nt Inglismaal), kuid tegemist on hoopiski Ida-Euroopa juutide traditsioonilise saiaga, mille retsept on põlvest põlve edasi antud. Babka on tõenäoliselt Poolast või Ukrainast pärinev "vanaemade küpsetis", mille nimigi tuleneb sõnast "baba" ehk vanamutt. 

Laiemalt levis babka alles 20. sajandil ning suureks hitiks on saanud alles viimase kahe aastakümne jooksul. Arvatakse, et babkat hakati juutide peredes küpsetama umbkaudu paarsada aastat, et ära kasutada palmikutega pühadesaiast ülejäänud tainas. Tainale määriti moosi ja puistati kaneeli ning keerati rulli. Erinevalt tänapäevastest võiküllastest versioonidest kasutati rasvainet minimaalselt. Nüüdsel ajal on saias nii ohtralt võid kui ka muid lisandeid, nii et tainas on sageli vaid kogu headuse kokku sidumiseks mitte enam ammu peaosas nagu vanasti. Kui babka aga rohkem huvi pakub, siis siin kirjutasin sellest põhjalikumalt.

Nagu ikka pärmitainast küpsetised, nii ka babka on parim just ahjusoojalt, kui tänu rikkalikule täidisele võib seda isegi paar päeva säilitada. Jahtunud saia tuleks hoida õhukindlas anumas või küpsetuspaberisse mässituna. 

Tainas:

1 dl piima

280 g jahu

1 sl suhkrut

0,5 tl soola

7 g kuivpärmi

näpuotsatäis  jahvatatud musta pipart

1 tl kuivatatud ürte (nt punet, tüümianit, mõnda Vahemere ürdisegu vmt)

2 toasooja muna

80 g toasooja võid

Kuumuta piim soojaks. Sega sõelutud jahu läbi teiste kuivainetega ja vala sisse soe piim. Sega läbi ja lisa ükshaaval munad. Sõtku tainast u 10 minutit, seejärel lisa edasi sõrkudes tükkide kaupa või ja sõtku veel u 5 minutit. Eriti mugav on teha tainas valmis nn lauamikseriga kasutades tainakonksu. 

Kata tainakauss köögirätiga ja lase tuulevaikses kohas u 1 h kerkida, kuni see on kahekordistunud. Seejärel aseta tainas tunniks külmkappi.

Täidis:

2-3 küüslauguküünt

suurem peotäis lehtpeterselli või basiilikut 

80 g kõvemat Parmesani-tüüpi pikalt laagerdunud juustu

1 mozzarella pall (u 120 g)

80 g toasooja võid

Täidise jaoks purusta küüslauguküüned või haki need peeneks. Haki petersellilehed peeneks; rebi suuremad basiiliku lehed väiksemaks, kuid väiksemad võid terveks jätta. Riivi kõva just, rebi mozzarella väikesteks tükkideks. 

Võta tainas külmkapist ja rulli jahusel pinnal u 40X30 cm suuruseks ristkülikuks. Määri tainas võiga ning puista peale petersell või basiilik, küüslauk, mozzarella ja riivitud juust. Rulli tainas lühemast servast alustades tihedaks paksuks rulliks ja lõika pikuti pooleks. Tõsta kahte osa paar korda üle teise, et tekiks palmik, vajuta mõlemad otsad kokku ja tõsta küpsetuspaberiga kaetud u 25 cm pikkusesse vormi. Kata köögirätiga ja lase veel 30-60 minutit kerkida, kuni palmik on peaaegu kahekordistunud. 

 

Küpseta babkat 180-kraadises ahjus u 40 minutit, kuni see on pealt kuldpruun. Lase ahjust võetud küpsetisel u 10 minutit taheneda, seejärel eemalda vormist ja lõika sakilise noaga viiludeks. 

Retsept ilmus sügisel siin