reede, 30. september 2016

Suvikõrvitsapirukas suitsulõhe ja juustuga



Ohhh, lõpuks ometi said viimased suvikõrvitsad ära kasutatud! Pool suve ja veel september takka pihta olen muudkui küpsetanud suvikõrvitsaleiba ja šokolaadikooki, hakkinud rullkõrvitsat omleti (sh pisikeste omletikeste) ja pirukate sisse, grillinud koos juustuga ja aurutanud niisama värskete kartulite ja kukeseenekastme juurde, sättinud salatisse koos kukeseente ning kinoaga, riivinud juustupirukasse jne jne. Pidevalt on mitu tsukiinit kodus ootel ja enne kui saab olemasolevad ära kasutatud, on juba järgmised koju saabunud. Ei saa ju jätta võtmata, kui keegi jälle oma aias kasvatatud melonkõrvitsat pakub, turul "peab" alati mõne vilja koos muu kraamiga kaasa võtma - "no kui sai juba siia tuldud ..." - ja koduaias tuleb pisikesed suvikõrvitsad alati "ära päästa" enne, kui ema laseb need kiloseks kasvada :) Ja nii muudkui mõtle igapäevaselt, kuidas saaks seda aedvilja igal söögikorral kuidagi ära kasutada :D Aga nüüd on tõesti kõik, aitab!!! :D Enam minu koju mitte ühtegi suvikõrvitsat ei tule, vähemalt mitte enne järgmist suve! 

Viimased tsukiinid saingi ära riivida siia piruka sisse, millele põhja ei teinud - pigem tahtsin valmistada selle juustupiruka sarnast küpsetist, kuid kodujuustu oli külmkapis vaid 150 g ja otsustasin välja jätta nii hapukoore kui ka sulatatud või, et pirukas oleks vähem rasvasem ja seega pisut tervislikum. Juustugi on seekord vaid 100 g, see-eest aga sisaldab küpsetis ligi 400 g suvikõrvitsat, kasulikku suitsulõhet ja toitainerikast toortatrajahu, mis piruka sisemuse hallikaks teeb. Kui kasutad nisujahu, siis on küpsetis seest tavapäraselt hele.

Igal juhul soovin kõigile ilusat nädalavahetust ja edu suvikõrvitsa-uputuse vastu võitlemisel! Lohutuseks võin öelda, et sügis on käes (täitsa ametlikult) ja kaua tsukiinisid enam juurde ei kasva, niiet tunneli lõpus paistab juba valgus ;-)


Vaja läheb:
4 muna
350-400 g riivitud suvikõrvitsat
100 g riivitud (tugevamaitselist, kauem laagerdunud ja kõvemat) juustu
150 g kodujuustu
100 g tükkideks lõigatud suitsulõhet
värskelt jahvatatud musta pipart
hakitud tilli ja/või murulauku
soola
100 g nisu- või toortatrajahu

Klopi munad kergelt lahti, sega hulka suvikõrvits, juust, kodujuust ja suitsulõhe, maitsesta ning lisa jahu. Sega korralikult läbi ja tõsta segu võiga määritud ja jahuga ülepuistatud või küpsetuspaberiga kaetud vormi. Küpseta ahjus 200 kraadi juures 30-40 minutit kuni pirukas on läbi küpsenud ja pealt kuldpruun. Täpne küpsetusaeg sõltub ahjust ja vormi suurusest - väiksemas vormis kulub kauem aega, sest pirukas on paksem. Kasutades auruahju funktsiooni "niiskus keskmine", küpseta pirukat 190 kraadi juures.

Lase ahjust võetud pirukal pisut aega (5-10 minutit) taheneda ja naudi siis soojana; järgmisel päeval soovitan pirukat enne söömist pannil mõlemalt poolt krõbedaks praadida või muul viisil soojendada. 



neljapäev, 29. september 2016

Jazz Symphony - sõpadelt Jazzi mälestuseks


Kes ei mäletaks Jazzi?!? Alati rõõmsameelne ja heasüdamlik telekokk Rainer Härm lahkus meie seast vaid 38-aastasena 2013. aastal ja oleks nädalapäevad tagasi, 21. septembril, saanud alles 42. Jazz, keda enamasti nimetatakse Eesti oma Jamie Oliver'iks, on siiani konkurentsitult säravaim ja lahedaim eestlasest kokk, kes telekas olnud. Õnneks hoiavad mälestust Jazzist siiani elus tema head sõbrad Rain Käärst, Allan Kuning, Vambola Moores, Tarvo Kullama ja Rene Kiis, kes on hakanud iga-aastaselt korraldama tõeliselt toredat toiduseminari Jazz Symphony. Kõik nad koos on postituse esimesel, kaks aastat tagasi tehtud fotol; sel aastal oli Rain ilmselt köögis, kui pilti tehti:)



Aprillis toimuv üritus on ühtlasi ka grillhooaja avapidu ja toob kokku Jazzi sõbrad, lähedased, austajad ja muidu toiduhuvilised, et kuulata põnevaid ettekandeid, nautida head seltskonda ja vahetada toidumaailma uudiseid. Sõna "Symphony" seminari nimes ongi mõeldud sümboliseerima mõnusat ja pingevaba koos olemist. Kogu toetajatelt ja osavõtjatelt kogutud tulu läheb Jazzi perele, et võimaldada tema tublidel poegadel (11-aastane Mattias ja 13-aastane Aron, kes koos emaga on kahel järgmisel fotol) huvialaringides ja trennides käia. Kui keegi soovib Jazzi peret rahaliselt toetada, siis MTÜ konto nr on olemas siin.





Jazz Symphony'l kogunevad toiduinimesed, et lisaks varalahkunud koka perekonna toetamisele kuulata loenguid, mida eelmisel kahel aastal on lugenud erinevad targad ja toredad inimesed, sh prof Mihkel Zilmer, Tõnis Siigur, Priit Kuusk, kellest nii mõnedki (nagu järgmiselt pildilt näha) on nüüd Jazz Symphony iga-aastased külalised. Eelmise aasta üritusest on lühiülevaade siin, üle-eelmisest korrast aga siin. Seekord astusid üles Allar Levandi, David Vseivov ja Peeter Pihel, millest tegin allpool lühikokkuvõtte.



Söö vähem, liigu rohkem!


Esimesena rääkis kohaletulnutele oma toiduelamustest Allar Levandi, kes on suur hea söögi, turgude ja kokkamise sõber ehk “hingelt kokk”. Suusalegendi on saatnud lapsepõlvest omandatud põhimõtted, et toiduga ei mängita ja kõik tuleb alati ära süüa, mida ta on püüdnud ka oma kolmele pojale õpetada. Sel ajal, kui tema sporti tegi, ei olnud veel taastumisvahendeid - suhkur ja hapukoor keefiriga olid tavalised õhtuse näljatunde peletajad raskel treeninperioodil.

Armastatud sportlane dieetidesse ei usu, küll aga leiab ta, et õhtul ei tasu toiduga liialdada, et end ka hommikul hästi tunda ja mitte kaalus juurde võtta. Parimad õpetussõnad kaaluga hädas olevatele inimestele on aga: “Söö vähem, liigu rohkem!” Ühtegi retsepti ta kokkamisel ei järgi ega kirja ei pane, vaid lähtub külmkapi sisust ja saadud inspiratsioonist - Allar arvab, et  ei ole veel kunagi elus teinud ühte ja sama salatikastet rohkem kui korra. Näiteks viimati sai salati jaoks kokku segatud oliiviõli, majonees, sinep, mädarõigas ja sidrunimahl. Kusjuures, Allari arvates ei ole paremat multikat kui "Ratatouille"!


Kõht - inimese kõige olulisem kehaosa

Tuntud ajaloodoktori ja -õppejõu David Vseivovi (keda võiks ilmselt kuulata tundide viisi, sest ta lihtsalt räägib nii kaasahaaravalt) arvates ei ole aegade jooksul ükski kehaosa olnud nii oluline, kui kõht - tänu sellele on toimunud meie areng. Kui inimkonnal poleks kõhtu, oleks ilmselt olnud tõeline katastroof. Milleks aga inimesele pea? Sellele on leidnud ajaloolane pika otsimise peale ikkagi ühe põhjuse - nimelt selleks, et tõsta silmi kõrgemale, et oleks paremini näha, mida ära süüa. Kui asi pudutab kõhutäitmist, on inimesed väga leidlikud. Näiteks kuna Israeli pühal maal ei või sea jalg maad puudutada, siis asetsevad sealsed sigalad vaiadel.

Kokaraamatud olid olemas juba ka Vanas-Roomas, kuid nendes ei olnud retsepte, vaid hoopis filosoofilised mõtisklused stiilis, kas paremini maitseb piklik või ümmargune muna. Keskmine lõunasöök võis kesta kuni kaheksa tundi ja vein oli seal nagu kütus autodele - elamiseks hädavajalik ka lihtrahvale. Talupoegadel on ajaloo jooksul olnud sageli dilemmasid, et kui toidutagavarasid kevadeni ei jätku, siis kuidas oleks õigem süüa - kas iga päev natukene või kõik korraga ära. Leiti, et kindlasti kõik korraga, sest siis on, mida hiljem meenutada :D


Hea toit tuleb puhtast köögist

Pädaste mõisas asuva restorani Alexander peakokana tuntust kogunud ja selle Eesti söögikohtade edetabeli tippu viinud Peeter Pihel on assistant head chef’ina üle kolme aasta süüa teinud Rootsi ühes paremas, kahe Michelini tähega pärjatud restoranis Fäviken. Et aga uusi asju juurde õppida ja areneda, siis 8. oktoobrist on ta tööl juba restorani charcuterie's.

Hoolimata kaugest asukohast (pealinnast Stockholm on sinna umbkaudu kaheksa tundi autosõitu), tulevad sealsetest toidunaudingutest osa saama inimesed üle kogu maailma. Üksildases kohas - talvel võib ümber maja näha lumes karujälgi - asuvas 18. sajandil ehitatud talumajas tegutsev resto klientide vähesuse üle nuriseda ei saa. 24-kohalise söögikoha uue hooaja, mis algab 16. mail ja kestab jõuludeni, kohad müüdi 1. aprillil läbi nelja minutiga. 28-käiguline õhtusöök koos roogade juurde sommeljee poolt sobitatud jookidega maksab 3000 Rootsi krooni, mis tuleb broneeringu tegemisel ette ära tasuda, sest kui klient ei peaks kohale ilmuma, pole selles kauges ja üksildases kohas kedagi asemele kutsuda.

Süüa tehakse köögis peakokk Magnus Nilssoni juhtimisel peamiselt lähiümbrusest hangitud toorainest, road ei ole keerulised, vaid koosnevad 3-4 komponendist, mille maitsed on lihtsad ja arusaadavad. Loobutud on tänapäevastest aparaatidest ja tehnikatest, kogu toit valmib nagu ennemuiste pliidil, sütel, soolates, laagerdades, hapendades ja kuivatades. Restorani 15st töötajast on hetkel suisa neli meie kaasmaalased :) Peeter ise leiab, et parim aeg sinna sööma minekuks on just praegu ehk sügisel, kui on jahihooaeg, saadaval erinevad värsked köögiviljad ja seened. Fävikenil on ka oma aiamaa ja aednik, lisaks on igal kokal lisaks põhitööle mingi projekt, nt äädika- või juustutegu, seenekasvatus, laagerdamiskapp, korilus vms.

Peetri arvates on nii teda ennast kui ka vaadet tööle ja maailmale vorminud kõige rohkem tema juured, sest tal on olnud õnn ja privileeg sündida ja kasvada saarel. See on hoopis teistmoodi elurütm, mis peegeldub ka tema suhtumises toiduvalmistamisse - kui toorainet napib, tuleb olla loominguline. See on see, mis motiveerib ja sunnib looma midagi uut.


Koha Poola kastmes oli üks Jazzi lemmikuid, mida ta ka ühes oma söögikohtadest (Eeslitall) pakkus. Vana sõber Vambola Moores valmistas seda aga viimasel Jazz Symphony seminaril ja see oli jube hea!!! Retsept ilmus ka sel laupäeval LP-s. Aga et Poola kaste on populaarne mujalgi, siis panen siia juurde ühe telefonipildikese, mille paar nädalat enne seda üritust aprillis Itaalias tegin :) See on ka ainus selle postituse foto, mille olen ise teinud; kõigi teiste piltide autor on Egert Kamenik ja iga-aastane fotogalerii on nähtav siin.


Koha Poola kastmes Jazzi moodi
Autor Vambola Moores

4 koha fileed (nahaga või ilma)
200 g võid
6 keedetud kanamuna
100 g kalapuljongit
1 sidruni mahl
värskelt jahvatatud musta pipart
soola
50 g värket tilli

Eelkuumuta ahi 120 kraadini. Valmista kaste alustades või sulatamisest potis. Lisa must pipar ja kuumuta paar minutit. Nüüd lisa kalapuljong. Kuumuta vaikselt keemiseni ja samal ajal tükelda 5 mm kuubikuteks või riivi jämeda riiviga munad. Lisa need potti. Sega ja maitse! Kui puljong oli mage, siis lisa kindlasti soola. Sega pidevalt ja madalal kuumusel, sest keedetud muna tahab kohe põhja kõrbeda. Lisa sidrunimahl ja till. Eemalda pott tulelt.

Aseta kohafileed kõrgema servaga ahjuplaadile või küpsetusvormi, mis kuuma kannatab ja ahju mahub. Küpseta koha ahjus 120 kraadi juures umbes 20 minutit, kalla peale kuum kaste ja küpseta veel 15 minutit.


esmaspäev, 26. september 2016

Pohla-martsipani kook toorjuustuga



Minu arvates on pohlad ja martsipan ideaalne paar, mis iga küpsetise hõrguks teeb :) Selles retseptis täiustab ajatu duo õhukese (gluteenivaba) muretainast põhja ja kreemja juustutäidisega kooki, muutes selle veelgi mahlasemaks ning lisades hapuka maitsenüansi ja kerge mandlimeki. Lihtsalt superhea! :)

Tegin selle koogi ühe oma vana hea mustika-martsipanikoogi retsepti järgi, lihtsustatud versiooni valmistasin koogist esimest korda telekas käies. Kui algse retsepti juures (aastal 2011) üritasin korralikult ka koolitarkusi klassikalise muretaina juurde kirja panna, siis seekordne retsept on liigsest jutust vaba :) Ja kui tolle koogi nimetus on "mustika-kohupiima kook natukese martsipaniga", siis seekord on kohupiima asemel toorjuust ja martsipani mitte natukene, vaid palju :D Kuna mina kasutan 63%-lise mandlisisaldusega martsipani, mis on 200 grammistes pakkides, siis lihtsalt "pidin" kõik ära kasutama, sest kui oleksin pool alles jätnud, siis oleks see paremal juhul juba enne õhtut otsas, halvemal aga sööksin selle enne magamaminekut ära, nagu mul tihti maiustamisega kombeks on ... :)

Kuna asendasin mustikad pohladega, mis on hapumad, siis vähendasin nende kogust, samas aga suurendasin martsipani oma:) Pohlade puhul ei ole tärklist õnneks vaja lisada, sest need ei muutu küpsetamisel liiga vesiseks.

Kui soovid gluteenivaba kooki, siis soovitan kasutada riisi-, toortatra- ja maisijahu segu endale meelepärastes proportsioonides - mul nt oli seekord lisaks ka vähendatud õlisisaldusega mandlijahu (50 g) ja 100 g riisi-, 50 g maisi- ja 50 g tatrajahu.

Minu retsept ilmus mõned nädalad tagasi ka Laupäevaleht LP-s.


Põhi
250 g jahu
50 g suhkrut
0,5 tl soola
150 g võid
1 suurem muna
1 sl jääkülma vett

Sega jahu, suhkur ja sool korralikult läbi. Lisa tükkideks hakitud külma või kuubikud ja tee kas  noaga hakkides, näppudega pudistades või köögikombainis purutaoline segu, mis meenutab riivsaia. 

Tee taignale keskele süvend ning vala vesi ja muna sinna sisse (võid muna ja vee ka kergelt enne omavahel tassi sees läbi segada, et need ühtlasemalt jaotuks) ning sega alguses spaatliga (õrnalt ja mitte liiga palju), edasi aga käega ühtlaseks. Kui kasutad köögikombaini, siis töötle muna ja vesi  selle abil taina sisse. Aseta tainas jahuga ülepuistatud lauale ja lükka peopesaga ühtlaseks (u kolm korda). Seejärel vajuta tainapall käega lapikuks, aseta kaussi, pane tainale (NB! mitte kausile) toidukile peale ja tõsta kauss külmkappi u 10-15 minutiks. 

Rulli tainas lahti seda samal ajal keerates, et tulemus oleks ühtlane, tõsta rulliga ettevalmistatud (võitatud ja jahuga ülepuistatud) 26 cm läbimõõduga lahtikäivasse vormi, suru taigen ühtlaselt vormi põhja ja vähemalt 2 cm kõrguselt äärtele, tee kahvliga augud taina põhja sisse ja pane uuesti külma tahenema u 5-10 minutiks. Gluteenivaba tainas nii hõlpsalt rullitav ei ole, niiet selle võib ka lihtsalt suruda vormi põhja ja äärtele.

Seejärel aseta vormi põhja toidukile või küpsetuspaber, selle peale omakorda raskuseks kas keetmata herned, oad või riis ja küpseta ahjus 180 kraadi juures 12 minutit.

Täidis
300 g pohli
200 g martsipani

Sega pohlad riivitud või tükeldatud martsipaniga. Martsipani on lihtsam riivida, kui oled seda enne külmas hoidnud. Võid martsipani ka korraks sügavkülma panna. Laota täidis eelküpsetatud põhjale, millelt raskus on eemaldatud, ja küpseta 180 kraadi juures 10 minutit.

Kate
400 g toasooja toorjuustu
2 suurt toasooja muna
80 g suhkrut
2 sl vanillisuhkrut

Sega toorjuust visplit kasutades suhkrutega läbi, lisa munad ja sega ühtlaseks kreemiks. Laota koogile ja küpseta ahjus 170 kraadi juures u 30 minutit kuni toorjuustukiht on koogi peal tahenud ja tainas äärtest kergelt pruunikas. Auruahjus kasuta keskmise niiskuse funktsiooni, sel juhul soovitan alandada temperatuuri 150 kraadini ja aega kulub samuti u 30 minutit.

Lase koogil enne lahtilõikamist täielikult jahtuda, eriti hea oleks, kui enne söömist saaks kooki paar tundi külmas hoida. Serveerimisel võid peale puistata pohli ja sõeluda tuhksuhkrut.


neljapäev, 22. september 2016

Vürtsikas tomatisupp talveks purki



Kindlasti on inimesi, kellele purgisupid väga maitsevad. Mulle ka! Aga siin on üks aga ... Nimelt armastan ma koduseid purgisuppe, eriti muidugi borši, sest sellega seostuvad mul suved maal vanaema juures, kui tädi Viive põllult saadud kraamist heinaajal imehea borši keetis. Mäletan neid suviseid koduse puljongi baasil peedisuppe siiani ja olen enam-vähem võrdväärset vaid vahel harva saanud - paaris restos ja ise tehtuna. Ja seepärast ilmselt ei ole ma mitte kordagi elus ostnud poes olevaid purgisuppe. Mitte et ma neid kuidagi halvustada tahaksin, aga lihtsalt pole olnud kunagi piisavat põhjust neid osta, kuid kui mõne spordiürituse (nt talvise Tartu suusamaratoni) finišis  pakutakse tehasest pärit seljankat, siis vahel ikka kausikese söön. Kõht läheb ju värskes õhus sporti tehes tühjaks ;-)


Pole vist vaja öelda, et see supp, mida täna hommikul ka telekas tegin, mulle endale hullult meeldib :)
Mina ei pane kogu valmistehtud supipõhja kunagi purkidesse, vaid umbes neljandik retseptis olevast kogusest läheb alati kohe supi tegemiseks. Segasin hulka vett ja puljongifondi, lõikasin sisse mõned värsked kooritud kartulid, hakkisin peale tilli ja lisasin paksu hapukoort. Lisaks küpsetasin täna auruahjus kõrvale järjekordse krõbeda koorikuga suvikõrvitsa-juustusaia (muideks - sel nädalal juba teise), millesse seekord lisasin lisaks mahedale toortatrajahule (seda panin suisa 200 g) ka õlivaba mandlijahu ja vaid õige pisut maisijahu, peale aga puistasin peotäie päevalilleseemneid.

Supipõhja komponentidesse ja nende kogustesse võib suhtuda loominguliselt, maitseaineidki - eriti soola ja suhkrut - lisa oma äranägemisel enda maitsemeelt usaldades. Kui ma küpsetiste puhul panen enamasti oma retseptidesse kirja, et kas ettenähtud kaal on puhastatud või puhastamata aedviljade oma, siis siin pole sellel mingisugust tähtsust, sest see supp õnnestub alati :) Kui sa ei soovi aga purki pandud segust suppi keeta, siis on see ka väga mõnus salat, mis sobib nii külmalt kui ka üles soojendatult erinevate liharoogadega nautimiseks.

Seekord ma pikka juttu ei räägi (nt sellest, miks tomatipastat praadida jms), sest see on kõik olemas selles videos. Kui aga tekib küsimusi, eks siis kirjutage ja joonistage või tulge laupäeval Olustvere hoidistemessile ja küsige otse :) Ilusat õhtut!


Vaja läheb:
6 väikest kurki (u 500 g)
4 sl õunaäädikat
1 sl soola
õli
70-100 g tomatipastat
800 g sibulat
4 loorberilehte
15-20 musta pipra tera
1 tšillipipar
5-6 keskmist küüslauguküünt
6 porgandit (u 500 g)
2 kg tomatit
2 keskmist paprikat
2 sl suhkrut
soola

Lõika kooritud kurgid väikesteks kuubikuteks, sega soola ja äädikaga ning lase suletud anumas vähemalt tund aega maitsestuda.

Puhasta aedviljad ning lõika sibulad ja paprikad väikesteks tükkideks; haki tšilli (soovi korral eemalda seemned ja sisu) ja küüslauk peeneks. Lõika tomatid suuremateks tükkideks ja riivi porgand.

Kuumuta suure poti põhjas õli ja prae selles tomatipasta pidevalt segades läbi. Lisa loorberilehed, pipraterad ning väikesteks tükkideks hakitud sibul ja kuumuta segades kuni sibul on pehme ja klaasjas (u 10 minutit). Lisa riivitud porgand ning peeneks hakitud tšilli ja küüslauk ning prae segades veel u 5 minutit. Lisa tükeldatud tomat ja paprika, suhkur ja vajadusel ka veidi vett ning hauta madalal kuumusel (kaane all) u 30 minutit vahel aeg-ajalt segades. Lisa kurk koos vedelikuga ja lase veel u 30 minutit podiseda.  Kõige lõpus maitsesta soolaga ja aseta steriliseeritud purkidesse. Loorberilehed ja pipraterad võid purki pannes sisse jätta, kuid enne sööma hakkamist võta need välja.

Supipõhjast supil valmistamisel lisa kas vett või puljongit (vastavalt sellele, kui paksu suppi soovid, aga klassikaline on 1:1), soovi korral tükelda sisse küpsetatud liha, sinki, kartulit, marineeritud kurki, kuid võid teha sellest ka kala- või seeneseljankat. Vajadusel maitsesta soolaga ja jahvata musta pipart. Serveerides haki peale maitserohelist (lehtpeterselli, tilli, koriandrit, tüümianit, murulauku vm meelepärast) ja paku paksu hapukoort. Eriti hea röstitud saia või rukkileivaga.


laupäev, 17. september 2016

Pehme suvikõrvitsasai rapsiõli ja juustuga (gluteenivaba)



Kuna poes müüdavatest gluteenivabadest leibadest on juba kõik läbi proovitud, aga ükski ei ole kahjuks selline, mida tegelikult ka süüa tahaks, siis püüan ise pidevalt leida variante, et saada selline nisujahuta leib, mis tõesti oleks nauditav niisamagi ilma röstimata ja paksult võid peale määrimata. Suvikõrvitsasaiaga olen igati rahul, sest auruahjust eriliselt krõbeda kooriku saanud küpsetis on mahlane ja pehme, tunda on nii kerget tatrajahu- kui ka juustumaitset. Ahjusoojana on see sai täiesti vastupandamatu (ma söön alati 2-3 viilu kohe ära), järgmisel päeval aga tavaliselt röstime seda.

Kasutasin saia valmistamisel kodumaist rapsiseemnetest valmistatud õli ehk rapsiõli, mis oma maheda maitse ja aroomi poolest sobib väga hästi sellistesse küpsetistesse, samuti igasugustesse kookidesse. Kui retseptis on kirjas "neutraalse maitsega õli", siis rapsiõli on sel juhul ideaalne. Minul on pudel rapsiõli alati külmkapis, sest kuna see talub kõrgemat temperatuuri (ei lähe kõrbema ega hakka suitsema), kasutan seda lisaks kookidele, saiadele ja keeksidele enamasti praadimiselgi.

Pean tunnistama, et enne selle õli kohta lähemalt uurimist ma ei teadnudki fakti, et rapsiõli on üks tervislikumaid õlisid, sisaldades ohtralt oomega-3-rasvhappeid ja vähem küllastunud rasvhappeid kui teised igapäevaselt kasutusel olevad toiduõlid, samas aga on selles kõige rohkem monoküllastumata rasvhappeid. Oomega-3 rasvhapped on olulised, kuna aitavad langetada vererõhku ja hoida kolesteroolitaset normis, samuti kaitsevad südame- jm haiguste, sh diabeedi eest.

Aga mõtlesin, et jagan rapsiõlist kirjutades hoopis Jamie Oliveri sõnu, kes leiab, et tänu rapsiõli kulinaarsetele omadustele ja tervislikkusele tasuks kõigil seda hakata kasutama oma köögiski nagu paljud chef'id ja foodie'd juba teevad. Jamie meeskond räägib sellest õlist pikemalt siin, kusjuures isegi soovitab rapsiõli või asemelgi kasutada vähendamaks küllastunud rasvhapete sisaldust toidus!


Suvikõrvits võiks olla võimalikult väike krõmps ja mahlane. Vajadusel ehk juhul, kui oled suvikõrvitsa ära riivinud ja paistab, et vedelik valgub välja ja vili on kuidagi vesine, siis nõruta seda sõelal ja pigista kuivaks. Kui suvikõrvits on üle kasvanud, siis eemalda puitunud koor ja seemnetega sisu ning kasuta ainult tsukiini viljaliha.  

Kui sai ei pea olema gluteenivaba, asenda retseptis olevad jahud 300 g nisujahuga, kuid sel juhul kasuta 1,5 tl küpsetuspulbrit ja 0,5 tl soodat ning ole taina kokkusegamisel väga ettevaatlik. Pigem sega vähem kui rohkem, sest liigselt segamisel hakkab nisujahus olev gluteen nö tööle ning sai võib jääda kõva ja kuivavõitu.

Panen siia ka foto sellest, milline näeb välja sai otse ahjust tulnuna, eelkõige aga selleks, et näidata, milline on vormi sees küpsetuspabeririba, mis retseptis kirjas. Tänu paberile saab küpsetise eriti hõlpsalt vormist kätte, aga ääred võiksid siiski olla korralikult võiga määritud ja jahuga üle puistatud. Soovitan vormi alati enne taina valmistama hakkamist juba ette valmistada ja sees siis külmkappi ootele panna, sest nii taheneb või kõige paremini ära ja pärast küpsetamist saab saia, leiva, koogi vmt küpsetise alati vormist kätte ilusti ühes tükis :)


Vaja läheb:
150 g toortartajahu, 100 g maisijahu ja 50 g riisijahu 
2 sl suhkrut
2 tl küpsetuspulbrit
1 tl soodat
0,5 tl soola
1 suur muna
2,5 dl keefiri
100 g riivitud tugevamaitselist juustu 
100-150 g riivitud suvikõrvitsat

Sega sõelutud jahud ülejäänud kuivainetega. Teises kausis klopi muna kergelt vispliga lahti, seejärel  vispelda hulka õli ja keefir. Lisa keefirisegu kuivainete hulka ja sega läbi. Lisa riivitud juust ja suvikõrvits ning sega ühtlaseks.

Tõsta segu vähemalt 25 cm pikkuse küpsetusvormi sisse, mille põhjas on küpsetuspabeririba, ääred aga määritud võiga ja jahuga üle puistatud. Silu spaatliga pind ja küpseta ahjus 170 kraadi juures u 1 h kuni sissetorgatud tikk tuleb puhtalt välja. Kasutades auruahju funktsiooni "niiskus keskmine" ehk auru ja kuuma õhu kombinatsiooni, kulub küpsemiseks 170 kraadi juures ainult 30-35 minutit.

Lase saial vormis u 10 minutit taheneda ja tõsta seejärel vormist välja restile jahtuma.


Postitus valmis koostöös Risso rapsiõliga.

neljapäev, 15. september 2016

Kodune õunakook kardemoni, pohlade ja pähklitega



Kõigepealt jagaksin superuudist kõigile toidusõpradele!:) Nimelt Sauce foorum (eelmisel aastal kirjutasin sellest siin) tuleb taas! Seekord on nii kodu- kui ka välismaiseid kokandusmaailma tippe kokku toov üritus paisunud suisa kolmepäevaseks, niiet meelepärase ürituse leiab endale kindlasti iga huviline. Programm on kättesaadav siin ja muljetavaldav esinejate nimekiri siinsiin on aga piletiinfo. Kohtume SAUCE'il!!!



Ma ei ole eriline nn vanaema õunakoogi jm taoliste koduste kookide austaja, aga SEE küpsetis mulle tõeliselt maitseb, sest erinevalt mõnest keefiri ja pannkoogijahuga valmistatud variandist on maiuse sisu ülimalt pehme ja mahlane, pealispind aga hästi krõbe ja murenev nagu mõnel üliheal brownie'l. Lisaks on seda kergelt vürtsikat ja karamellist ubinamagustoitu ka ülimalt lihtne valmistada, sest lisaks õunte lõikumisele ja pähklite hakkimisele on siin vaid asjade kokkusegamise vaev. Selle üks suur võlu on aga lisaks suurepärasele maitsele kindlasti asjaolu, et tegemisega saavad raudselt hakkama ka lapsed jm inimesed, kes igapäevaselt kööki ei satu. Kui sul on repertuaaris üks õunakook, siis minu arvates võiks see olla just see! Eriti hea on kook soojana, aga ka jahtununa ja isegi paar päeva hiljem saab sööjatelt kiita :)

Hapukad õunad (mina kasutan Antonovkaid) ja pohlad tasakaalustavad magusust ning krõbe pealispind teeb koogi eriliselt nauditavaks. Kui soovid kasutada magusaid õunu, siis vähenda suhkru kogus 150 grammini ja lisa kindlasti pohli, aga nii krõbedaks ei pruugi kook siis pealt küpseda.

Õunte asemel saab kasutada ka ainult marju, samuti ploome, virsikuid, pirne või rabarbrit. Maitsestada võib koogi kardemoni ja ingveri asemel nt kaneeli, muskaatpähkli, vanilliga, samuti võid lisada supilusikatäie naturaalset kakaopulbrit. Jahtunud koogile sõelu soovi korral peale tuhksuhkrut.

Suhkrutest lisasin tainasse seekord mahekasvatatud suhkruroost valmistatud ökoloogilist roosuhkrut, aga võid kasutada ka tavalist valget suhkrut, kuid eriti hea oleks sellest pool asendada heleda muscovado'ga, et kook oleks karamellisem. Minul on kook gluteenivaba, kui aga kasutad tatra- ja maisijahu asemel nisujahu, siis võid vähendada ka sooda kogust - 0,25 tl on sel juhul täitsa piisav!

Minu retsept ilmus ka D-kokaraamatus.


130 g nisujahu või 80 g toortatra- ja 50 g maisijahu
0,5 tl soodat
0,25 tl soola
0,5 tl jahvatatud ingverit
0,5 tl peenestatud kardemoni
70 g toasooja võid
180 g suhkrut
1 toasoe suur muna
1 sl brändit või külma kanget kohvi
2 tükeldatud hapukat õuna (u 300 g)
50 g hakitud Kreeka või röstitud ja kooritud sarapuupähkleid 
soovi korral lisa peotäis pohli (u 30 g) 

Sega sõelutud jahu(d) sooda, soola, ingveri ja kardemoniga. Teises kausis vahusta või suhkruga kreemjaks, seejärel vahusta hulka muna ja lisa alkohol või kohv. Klopi võivahu hulka ka kuivained, seejärel sega spaatliga õrnalt tainasse tükeldatud õunad ja hakitud pähklid ning soovi korral ka pohlad. Tõsta tainas 23-24 cm läbimõõduga võiga määritud ja jahuga ülepuistatud vormi. 

Küpseta ahjus 180 kraadi juures u 40 minutit kuni kook on pealt pruunistunud ja sissetorgatud tikk tuleb puhtalt välja. Lase koogil u 10 minutit vormis taheneda ja seejärel naudi kohe soojalt koos vanillijäätise, -kastme või -kreemiga, samuti sobib lisandiks vanilli- või kaneelimekiga vahustatud vahukoor või toorjuustuvaht, samuti nt see kohupiimakreem

esmaspäev, 12. september 2016

Vürtsikas õunamoos ehk tšatni koos imehea juustupirukaga


Üks variant selle aasta õunauputuse likvideerimiseks on keeta ubinatest vürtsmoosi, mida saab nautida nii soojalt kui ka külmalt koos erinevate juustude või juustupiruka ning liharoogadega nagu lamba- , pardi- või seapraad. Tšatni on ka suurepärane kingitus jõulude ajal, sest selleks ajaks on see saanud piisavalt "maitseid koguda" ja muutunud eriti heaks! Ja isetehtud kingitus on ikka alati see kõige parem :)

Sellised vürtsidega tehtud moosid on hullult head erinevate juustudega, kusjuures mõned kutsuvadki neid suisa "juustumoosideks", niiet kui seda sõna näed, siis tea, et see ei ole mitte juustust tehtud moos nagu loogiline oleks eeldada, vaid juustu kõrvale mõeldud moos :D Mul on sellist tüüpi keediseid blogis juba kaks: vanillimekiga tomati- ja ingveriga tšillimoos

Käisin õuna-chutney'it eelmisel nädalal Terevisioonis valmistamas, video on olemas siin. Samuti on videos olemas selle juustupiruka valmistamine, mida eelmisel nädalal külalistele vürtsmoosi juurde pakkusin. Kuigi ma ise tegin juustuküpsetist viimasel korral nii, nagu all kirjas ehk kasutasin rohkem juustu ja riivisin sisse ka suvikõrvitsat, siis suvel salvestatud klipis küpsetan pirukat nii, nagu mul algselt blogisse kirja sai. Kusjuures, ka eelpoolmainitud tomati-vanillimoosi valmistamine on samuti videos, kuna sedagi retsepti sai Terevisioonis tutvustatud :)


Kui moosisuhkru asemel kasutad tšatni keetmisel tavalist suhkrut, siis lisa see kohe potti teiste asjade juurde, sest tavalise suhkruga läheb keedise paksenemiseks rohkem aega. Võid vabalt teha vürtsmoosi ka pruuni suhkruga, et saad juurde sügavust ja karamellisust.

Tšatni valmidust saad üldjuhul kontrollida tõmmates lusikaga risti moosist läbi ja kui see tagasi ei valgu, siis on piisavalt paks ehk valmis saanud. Kui kasutad moosisuhkrut, siis tee see "test" pärast keetmist, kui see on u 10 minutit potis seisnud, sest moosisuhkrut kasutades moos pakseneb jahtudes edasi. 

Vaja läheb:
700 g hapukaid õunu (puhastatud õunte kaal)
1 keskmine sibul
200 g rosinaid või kuivatatud jõhvikaid
1 tl sinepiseemneid
1 tl jahvatatud ingverit
0,5 tl soola
3 dl õunaäädikat
300 g moosisuhkrut

Koori, puhasta ja lõika õunad väikesteks tükkideks. Haki sibul peeneks ja aseta kõik komponendid, va suhkur potti või suuremasse kastrulisse. Lase segul keskmisel kuumusel keema tõusta, alanda kuumust ja keeda madalamal kuumusel üsna tihedalt segades u 30-40 minutit kuni segu on paks ja pehme. Ära kaant potile peale pane ja lase tšatnil keeda õrnalt mullitades ehk nö podiseda. 

Kui keemisajast on möödunud 15-20 minutit ja õunatükid on hakanud juba läbipaistvaks muutuma ja lagunema, siis lisa moosisuhkur ja keeda veel vähemalt 10 minutit. Lase tšatnil natukene jahtuda ja aseta seejärel puhastesse ja kuivadesse steriliseeritud purkidesse. 

Eriti hea, kui tšatni saab vähemalt kuu aega enne tarvitamist seista, et maitsed intensiivistuksid. Steriliseeritud purkides säilib vürtsmoos umbes aasta aega (tasuks hoida kuivas, jahedas ja pimedas kohas), juba korra avatud purki hoia külmkapis ja tarbi kuu-kahe jooksul. 



Vürtsmoos hästi tugevamaitseliste juustude, sea- ja lambaprae, samuti pardirinnafileega. Ja superhea ka maailma lihtsaima ja maitsvaima juustupirukaga, mida seekord tegin nii:

350 g juustu (eriti hea on mõni kõvem ja pikemalt laagerdunud juust)
100 g suvikõrvitsat
50 g võid
100 g hapukoort
4 suurt muna
50 g toortatra- või nisujahu
meelepärast jahvatatud pipart ja hakitud värskeid või kuivatatud ürte.

Riivi juust ja suvikõrvits, sulata või. Klopi munad kergelt lahti ja sega hulka kõik ülejäänud komponenid. Vala asegu küpsetuspaberiga kaetud 20X30 cm vormi ja küpseta ahjus 200 kraadi juures u 40 minutit kuni pirukas on pealt pruunistunud ja korralikult läbi küpsenud. Lase pärast ahjust väljavõtmist pirukal u 10 minuti taheneda, lõika ruutudeks ja naudi. Pirukas on ühtviisi hea nii soojalt kui ka jahtunult.

PS seekord segasin kogu riivitud juustu piruka sisse, aga tegelikult on veelgi parem, kui osa sellest (u 3/4) tõsta kõrvale ja puistata peale enne ahju panekut.



reede, 9. september 2016

Suvikõrvitsaomlett väikese trühvliga - ideaalne nädalavahetuse hommikusöögiks!


Pole midagi mõnusamat, kui nädalavahetuse hommikuti pikalt magada ja kiirustamata aromaatset kohvi ja enda tehtud hommikusööki nautida, olgu selleks siis sõrnikud, kookospiima-vm pannkoogid, parasjagu kodus leiduv koogitükk, kohupiim või jogurt marjadega, mõni tummisem smuuti, puder õuntest vm (nt kaerahelbed, toortatar), graavilõhega röstleib või hoopis praetud munad peekoniga. Kui eelmine nädalavahetus oli selles mõttes ideaalne, et laupäeval sai isegi peaaegu kella kaheni magada (poleks elu sees uskunud, et ma tegelikult niiiii väsinud olin!) ja ka pühapäeval polnud vaja enne keskpäeva ärgata ega kuskile kiirustada, siis seekord mul nii hästi ei lähe ehk olenemata sellest, mis kell ma täna (õigemini: homme) koju jõuan, kell 8 hommikul on igal juhul juba äratus ning hommikusöök- ja kohv tuleb üsna kiirelt ära süüa nagu enamikel tavalistel hommikutel ... Aga pole hullu - tegelikult on ka nii tore, sest ees ootab lahe päev ja mälestus eelmisest rahulikust nädalavahetust ja unistus järgmisest sellisest annab igal juhul jõudu :D

Igasuguseid ideid hommikusöögiks leiab siit ;-) Üks variant on teha omlett, mille valmistamist olen korra juba blogis õpetanud. Seekord on aga munaroog suvisem, sest esiteks on hetkel veel saada maailma parimaid kodumaiseid tomateid; teiseks on mul kodus endiselt ohtralt suvikõrvistat, mida igal toidukorral praktiliselt kasutan, ning kolmandaks on mul viimasel ajal eriline trühvlivaimustus :) Väljas söömas käies võtan trühvlitega roogasid, ise hakin seda pidevalt risotodesse ja omlettidesse või siis puistan  toidule peale kas trühvlisoola või niristan trühvliõli. Kuidagi eriliselt heaks teeb see nüanss kõik söögid:) Sõna otseses mõttes kodune gurmee! Ja isegi juustupoest olen viimasel ajal kõige rohkem vist trühvliga juustu ostnud, mis on lihtsalt superhea!!!

Kui kokakoolis õpetati meid nii omletti tegema, et munasegu veel pisut isegi veel taldrikul välja voolas, siis mina lasen enamasti ikka pisut rohkem küpseda, et midagi enam ei voola, aga samas ei ole veel kuivaks muutunud ega läbi küpsenud. Kui on soov saada mahlane omlett, siis kindlasti ei tasu seda pruunistada ega mõlemalt poolt praadida, vaid proovida ikka delikaatselt küpsetada :)


Eriti mõnusad on siin pisikesed, u 100 grammised krõmpsud suvikõrvitsad, aga ka pisemad - nagu nt pildil olev ümmargune tsukiini - sobivad hästi!

1 pisike tsukiini (max 100 g)
3 suurt muna
2-3 sl mineraalvett
võid
värskelt jahvatatud musta pipart
trühvlisoola või pisut hakitud trühvleid või trühlviõli
parmesani või trühvlijuustu

Lõika suvikõrvits õhukesteks (u 2 mm) viiludeks ja prae pannil või sees mõned minutid, kuni see kergelt pruunistub. Klopi munad lahti, lisa mineraalvesi, pipar ja lisa kas hakitud trühvelid või trühvlisoola või nirista pisut trühvliõli. Vala munasegu pannile ja lase küpseda ise mõned korrad spaatliga äärtest munasegu keskele kokku lükates ja vajadusel pisut panni liigutades, et läbiküpsemata muna ühtlaselt pannile valguks. Lase omletil küpseda kuni see hakkab hüübima ja riivi peale juust, võid tõmmata juustust ka laastud - kuidas rohkem meeldib :)

Keera kuumus kinni ja lase omletil pisut edasi küpseda, seejärel tõsta üks pool teise peale, lase veel pisut taheneda ja serveeri kohe koos värske salatiga.  Riivi soovi korral peale veel juustu - mina seda vahel teen, kui eriti suur juustuisu on :) Eriti hea on selle toidu juures minu arvates maitserikas kodumaine tomat!

teisipäev, 6. september 2016

Suurepärane suvikõrvits ja mahlane šokolaadikook


Kuigi praegu on õunaaeg täies hoos - juba hakkavad valmima sügisõunad, kuid suviseid ubinaid on veel omajagu saada - ja maad on tabanud õunauputus :D, siis kirjutan täna ikkagi suvikõrvitsast ja jagan ühte ülimalt head koogiretsepti. Tsukiinisid on mul kodus veel 4-5 tükki ja pidevalt kasvab seda vilja juurde, niiet toidud sellest on ilmselt veel lähinädalatel kindlalt igapäevaselt menüüs ja üritan järjest blogiski retsepte jagada. Kuid juba pressivad ka esimesed õunatoidud ja -hoidised blogisse - pohlakeedise ja pudru retsepti juba jagasin, täna valmistasin aga taas ubinatega vürtsmoosi (video on siin), seekord rosinate ja sinepiseemnetega :)



Kabatšokk ehk rull- ehk melonkõrvits (cucurbita pepo var. cylindrica) on hariliku kõrvitsa varajase saagiga teisend ja kuulub suvi-põõsaskõrvitsate rühma. Botaaniliselt on vili marjataoline, seda tavatsetakse nimetada kõrvitsaviljaks. Kõrvitsa perekonna teine liige - suureviljaline kõrvits - annab maailma suurima lihtvilja, mis võib kaaluda kuni 100 kg, niiet tegemist on botaanilise haruldusega.

Toitaineline väärtus samasugune nagu kõrvitsal, sisaldades keskmiselt 0,6 % mineraalaineid, millest eraldi tasub ära märkida rauasisaldus. Leidub ka ohtralt kiudaineid samuti kaaliumi ja C-vitamiini. Suvikõrvits on kergesti seeduv, tal on neerude ja põie talitlust parandav toime. Selles on fermente, mis soodustavad seedimist ja valkude omastamist.

Parimad on 7-10 päeva vanused viljad, mis kaaluvad 200-700 g; vananedes viljaliha ja eriti koor puituvad. Vilju tasub vastavalt valmimisele pidevalt ära korjata, sest noorte viljade ärakorjamine stimuleerib taime järjest uusi juurde moodustama. Kui aga kabatšokk on suureks kasvanud, tuleks see enne ära koorida ning keskelt pehme sisu ja seemned eemaldada. Väikeseid suvikõrvitsaid võib kasutada koos koore ja seemnetega, samuti sobivad toiduks suurepäraselt suvikõrvitsaõied.

Kuigi tsukiinid ei ole mõeldud pikaajaliseks säilitamiseks, vaid koheseks tarbimiseks, sobivad viljad hästi marineerimiseks, neist saab valmistada samasuguseid toite nagu kurgist ja kõrvitsast. Neutraalse maitse tõttu on suvikõrvits suurepärane lisand nii liha- kui ka kalaroogade juurde, samuti piruka, hautise (nt prantslaste ratatouille) ja püreesupi sisse ning riivitult ideaalne täiendus leibade, keekside ja kookide tainasse, et küpsetistele mahlasust anda. Rullkõrvitsat võib lisada pastale või teha sellest endast pastat - suvikõrvitsa "spagetid" on tervisetadlike hulgas juba ammu suur hitt.

Tsukiiniga sobivad ideaalselt kokku kõik üridid alates basiilikust lõpetades rosmariini ja salveiga ning erinevad juustud alates kõvadest (nt parmesan) lõpetades kitsejuustu ja pehme fetaga. Keeta suvikõrvitsat ei tasu, sest see muutub lödiks ja liiga pehmeks, aga see-eest saab seda vilja nautida toorelt, samuti on see väga hea kergelt praetult või grillitult - vaja on vaid kummaltki poolt paari minutit kuuma anda. Samuti saab tsukiinit frittida tainassse kastetult või valmistada ahjus krõpse.



Värske ja mahlane suvikõrvits annab koogile nii palju niiskust, et sööjale jääb mulje nagu oleks küpsetamisel mitu pakki võid ära kulunud, kuid tegelikkuses on rasvainet vaid 1,8 dl. Kuigi algses, BBC Good Food'i retseptis oli ette nähtud 500 ml suvikõrvitsat, lisasin mina vilja pisut üle 500 g, sest täpselt nii palju kaalusid need suvikõrvitsad, mis mul hetkel kodus olid, ja ma tahtsin kõik ära kasutada. Tänu sellele venis küpsetusaeg ühe tunnini, muidu võib ka 45 minutiga hakkama saada. Kui tarvitad suurt ülekasvanud kabatšokki, siis koori see ja eemalda keskosast seemned.

Retseptis olnud extra virgin oliiviõli asendasin neutraalse maitsega viinamarjaseemne õliga, tavalise suhkru asemel kasutasin tummisuse ja karamellisuse lisamiseks pruuni (ja vähendasin kogust). Lisaks tegin originaalretseptis veel mõned väikesed muudatused, sh valmistasin koogi gluteenivabana. Ja kuna mulle ei meeldi külmkappi jäävad poolikud pakid, siis vahukoore asemel kasutasin glasuuri valmistamisel hoopis võid ja piima, sest see vabastas mind mõtlemast sellele, kuidas ülejäänud 100 ml vahukoort ära kasutada :)

Kook:
340 g nisujahu või 60 g maisijahu, 180 g riisijahu, 100 g toortatrajahu
2 tl küpsetuspulbrit
50 g naturaalset kakaopulbrit
1 väikese kuhjaga tl piparkoogimaitseainet (soovi korral)
1 tl soola
1,8 dl õli (nt viinamarjaseemne)
330 g (pruuni) suhkrut
3 muna
2 tl vanilliekstrakti
5-7 dl riivitud suvikõrvitsat (u 2 keskmist vilja)
100-150 g röstitud ja kooritud sarapuupähkleid

Kate:
200 g tumedat šokolaadi
1 dl vahukoort või 50 g võid ja 70 g piima

Sega sõelutud jahud, küpsetus- ja kakaopulbri, vürtsi ja soolaga. Teises kausis sega õli suhkru, munade, vanilli ja riivitud suvikõrvitsaga. Sega mõlemad segud omavahel kergelt läbi ja lisa hulka hakitud pähklid. Tõsta segu 24-26 cm läbimõõduga lahtikäivasse vormi, mille põhjas on küpsetuspaber, ääred aga määritud võiga ja puistatud üle jahuga. 

Küpseta ahjus 180 kraadi juures u 50 minutit kuni keskele sissetorgatud noaots või tikk tuleb puhtalt välja. Lase koogil u 10 minutit vormis taheneda, seejärel eemalda vormist, lase restil jahtuda ja tõsta seejärel serveerimisalusele.

Kuigi kook on väga hea ka soojalt, eriti koos vanillijäätise või - kastmega, võib sellele soovi korral hoopis šokolaadist glasuuri peale valmistada, et küpsetis oleks veelgi tummisem ja šokolaadiküllasem.

Katte jaoks haki või, aseta koos piimaga kastrulisse ja soojenda, kuni või sulab ja piim on peaaegu keema läinud. Kui kasutad vahukoort, siis kuumuta see kastrulis peaaegu keemiseni. Haki šokolaad, aseta kaussi, kalla kuum vahukoor või piimasegu hakitud šokolaadi peale ning sega ühtlaseks. Võid lasta glasuuril pisut jahtuda ja pakseneda enne, kui selle koogile laotad.


laupäev, 3. september 2016

Kräsupea - klassik, mis kunagi alt ei vea (seekord gluteenivaba)



Nii tore, et käes on jälle september, aga endal ei tulegi kooli minna, vaid saab niisama oma elu edasi elada - kokata, kirjutada, pildistada ja - mis peamine - ohtralt süüa! :) Eelmisel sügisel alustasin küll hispaania keele õpinguid, mida plaanin esimesel võimalusel jätkata, aga kui vaatasin 1. septembril kõiki neid lillepilte, siis oli küll hea meel, et sain oma suure roosikimbu endale hoida ega pidanud seda kellelegi ära kinkima :D



Kräsupea on selline kook, mis minu arvates sobib kooli alguse tähistamiseks ideaalselt, sest seda on lihtne teha (koolilapski saab sellega hakkama), koostisosad on alati kodus olemas (ja ühed neist vähestest asjadest, mis isegi nõuka-ajal ilusti poes saadaval olid) ja aega ei kulu eriti palju. Päris nii muidugi ei ole, et võtad koogi ahjust ja hakkad sööma, aga mingit erilist mässamist, peale ühe biskviidi tükeldamise ja hapukoorega segamise ning glasuuri valmistamise, rohkem ei ole. Ja ütlen ausalt, kõigi nende aastate (vist juba võib isegi öelda, et aastakümnete:D) jooksul, mil olen Kräsupead küpsetanud, pole mina veel näinud ühtegi inimest, kes seda mahlast ja mõnusat kooki ei sööks! :)

Vana hea Kräsupea retsept on mul blogis juba aastast 2011 ja ega ma oma lapsepõlvest pärinevas hästi töötavas retseptis hakanud seegi kord midagi olulist muutma:) Need paar korda, kui Kräsupead augustis valmistasin, tegin lihtsalt nisujahuta koogi, et kõik saaksid seda nautida. Gluteenivaba koogi jaoks kasuta riisi- ja maisijahu (kumbagi 110 g) ja lisa küpsetuspulbrit 2 väikese kuhjaga tl, mitte triiki täis.


Biskviidid:
2 muna
220 g suhkrut
1 sl vanillisuhkrut
200 g hapukoort
220 g jahu
2 tl küpsetuspulbrit
1 sl naturaalset kakaopulbrit

Soovitan koogi valmistamist alustada vormide ettevalmistamisest ja ahju sisselülitamisest 180 kraadi peale. Selleks võta kaks 24 cm läbimõõduga lahtikäivat vormi, aseta põhja küpsetuspaber, ääred määri võiga ja puista üle jahuga. Soovitan võiga määrida ja jahuga üle puistata ka põhjas oleva küpsetuspaberi. Hoia ettevalmistatud vorme taina kokku segamise ajal külmkapis. 

Sega omavahel suhkrud ja munad, lisa hapukoor. Teises kausis sega jahu(d) küpsetuspulbriga ja lisa läbi sõela hapukooresegu hulka. Sega läbi ja vala 2/3 tainast ühte vormi. Küpseta ahjus 180 kraadi juures 20 minutit. 

Ülejäänud kolmandikule tainast lisa kakaopulber, sega läbi ja toimi sarnaselt heleda biskviidiga. Kuna see on aga õhem, siis kulub küpsemiseks vähem aega (15 minutit), aga kontrolli küpsust tikuga - sissetorgatud tikk tuleb kuivalt välja, kui biskviit on parajalt küpsenud. 

Mina küpsetan alati kõigepealt valmis tumeda põhja, eemaldan vormist ja lasen restil jahtuda. Heleda põhja eemaldan vormist koos küpsetuspaberiga ja tõstan lõikelauale, et oleks mugavam ruutudeks lõigata. 

Täidis:
650 g hapukoort
2 sl suhkrut
2 sl vanillisuhkrut

Sega hapukoor suhkrutega. Haki hele biskviit soojana ruutudeks ja sega kohe hapukoorega läbi. Pruun biskviit aseta serveerimisalusele ja kuhja peale hapukooresegu (nagu esimesel ja viimasel fotol). Võid asetada ümber ka lahtikäiva vormi ääre, mis on kaetud küpsetuspaberiribaga, et koogi äär jääks nö sirge (nagu keskmisel pildil). Aseta kook külmkappi vähemalt paariks tunniks tahenema.

Glasuur:
100 g võid
3 sl suhkrut
3 sl piima
3 sl naturaalset kakaopulbrit

Tükelda või, aseta kõik komponendid potti ja kuumuta madalal tulel segades, kuni segu on ühtlane. Lase glasuur korraks keema tõusta, niiet see pakseneks ja omandaks kerge läike. Lase kattel pisut jahtuda, laota see siis koogile ja aseta kook uuesti külmkappi.



neljapäev, 1. september 2016

Pohla-õunamoos - lapsepõlve lemmik!


Kui ma väike olin ja riiulid maavanaema suures sahvris ning meie kodumaja ja linnavanaema keldrites olid erinevate hoidiste all lookas, oli mul mooside seas kaks suurt lemmikut - maasika toormoos ja pohla-õunamoos. Maasika toormoosi (kuigi ilma ohtra suhkruta nagu seda vanal ajal tehti) on mul hetkel enda teine ehk keldris asuv sügavkülmik ääreni täis, mõnusa paksu pohla-õunamoosi aga keetsin just hiljuti suure portsu.

Kuigi pohlamoos on mu suur lemmik lapsepõlvest saadik, siis praegune ei ole küll tolleaegne retsept, sest nüüd on meie kõigi suureks rõõmuks olemas moosisuhkur, mida mina enamasti kasutan. Tegin moosi lihtsalt oma parimal äranägemisel ja helistanud isegi emale ega tädile, et küsida, kuidas nemad pohla-õunamoosi aastakümneid on valmistanud :) 

Kasutasin seekord magusaid valgeid klaare, aga hapukate Antonovkatega on see moos veelgi parem - vähem magus ja sobib nautimiseks nt jõulude ajal koos verivorstiga. Aga saamaks nii magusate kui ka soolaste toitudega sobivat ehk nö universaalset pohlakeedist, võib kasutada seda marmelaadi retsepti. Kusjuures see väikese amarettoga pohlamarmelaad on üks mu kõige suurem lemmik keediste seas üleüldse! 

Kuigi ma ei saa aru, miks praegusel ajal, kui olemas on nii moosi- kui ka marmelaadisuhkur, peaks keegi kasutama moosi keetmisel veel tavalist suhkrut :), aga kui seda siiski teha soovid, siis suurenda suhkru kogus vähemalt 700 grammini, et moos liiga vedel ei jääks, samuti võib siis keemisaeg pisut pikeneda. Kuna moosisuhkrus on looduslik tardaine pektiin, mis vajab lahustumiseks ja mõjuma hakkamiseks vaid 10 minutit, siis moosisuhkrut kasutades ära kindlasti kauem keeda, kui retseptis kirjas, sest liiga pikk keetmine võib pektiini tarrendavat toimet hoopis vähendada ja moos ei jää siis piisavalt paks. Just sellepärast ma armastangi moosi- ja marmelaadisuhkrut hoidiste valmistamisel kasutada, et võrreldes tavalise suhkruga kulub seda oluliselt vähem, moos ei tule nii lääge ja vilju ei pea liiga kaua keetma! Kuna marju tuleb vähem keeta, siis on moos ka oluliselt ilusama ja erksama värviga - nõukaaegne pohla-õunamoos oli tavaliselt tükk maad tumedam. Kui kedagi aga suhkrute erinevus rohkem huvitab, siis kirjutasin aasta tagasi sellest põhjalikumalt, samuti panin kirja nipid hoidistamiseks

Moos ise on aga lihtsmast lihtsam :)
500 g pohli
500 g õunu (puhastatud kaal)
500 g moosisuhkrut

Lõika õunad õhukesteks viiludeks või väikesteks tükkideks. Aseta pohlad koos ja õunad koos 2 dl veega potti ning kuumuta segades 5-10 minutit, kuni marjad hakkavad pehmenema ja katki minema ning moos on keema tõusnud. 

Lisa suhkur ja kuumuta aeg-ajalt segades keskmisel kuumusel ehk lastes moosil õrnalt podiseda u 15 minutit, kuni õunatükid on pehmeks keenud, muutunud läbipaistvaks ja hakanud lagunema. Kui sulle meeldib, et moosile jäävad suured õunatükid sisse, siis piisab ka pisut vähemast keetmisest. Moos niikuinii pakseneb seistes, niiet võid keetmise kohe lõpetada, kui sinu jaoks on paras konsistents enam-vähem saavutatud. Moos niikuinii pakseneb jahtudes. 

Lase moosil pisut seista, koori vaht ja aseta steriliseeritud purkidesse. Mina steriliseerin purke auruahjus (tagurpidi alumisel siinil 40 minutit), kaani hoian 5 minutit keeva vee sees.

Retsept ilmus ka D-kokaraamatus.