Teisipäev, 31. jaanuar 2012

Saigon

Nonii, jõudsin Saigoni kõigi raskuste ja tagasilöökide kiuste, millel pikemalt peatuma ei hakka, sest see blogi ei pretendeeri mitte ajaloolise tõe jäädvustamisele, vaid positiivsete sündmuste ja kogemuste jagamisele. Ausalt öeldes on selle nädala jooksul Saigonis nii palju juhtunud ja nii tore olnud, et ega ma isegi ei mäleta enam kõiki sündmusi, mis siia tulles tee peal aset leidsid. Ja iga päevaga meeldib mulle siin järjest rohkem:):):)

Pilte üritan ikka igal võimalusel, st kui arvuti taha satun, Flickr'isse panna. Täna on meil aga rahulik kodune movie-night, sest homme lähme juba 7.30 Mekongi deltasse, niiet jõuan kiirelt ka veits blogida. Homne varane ärkamine saab muidugi tõeline challenge olema, sest meil on siin selline öine aklimatiseerumist soodustav elustiil ehk enne kella 5 hommikul olen magama saanud ainult ühe korra, pigem aga alati veelgi hiljem. Kui niimoodi 5-6ni igal öösel väljas olla, siis on kell Eestis tegelikult alles u 12-01 õhtul. Ja hommikune keskpäeva paiku ärkamine on ka ok, sest siis on ju kell  Eestis alles 7, mul aga oli Eestiski viimasel ajal tõsiseid raskusi ka 10 ajal kella peale ärkamisega:)

Elan Saigonis Eestist pärit kaksikute juures, kellest üks on olnud siin juba aastast 2003 (stabiilselt kohapeal viimased 7 aastat), teine vähem, niiet pole vist vaja mainida, et giidid on eriliselt kogenud ja tasemel:)  Ma olin küll siia tulles valmis ka üksi ringi käima ja plaanisin mitut kokakursust võtta, aga nüüd on nii kujunenud, et ma pole majast ühtegi sammu üksi välja astunud:) Eks ma jõuan neid kursusi siis ka võtta, kui mõnes vähem lõbusas kohas kui Saigon olen ;-)

Eelmisel nädalal oli Vietnamis kõige tähtsam püha, sest esmaspäeval algas Hiina kalendri järgi uus aasta ja kõik puhkasid nädal aega. Ametlikku puhkust inimestel siin ei ole, niiet see uus-aasta esimene nädal ongi vietnamlastele enamjaolt ainus puhkus aastas ja siis käiakse oma sugulastel külas ja  Saigonis ongi vist rohkem siseturiste kui välimaalt pärit inimesi. Aga õnneks ei olegi Vietnam veel turistidega ülerahvastatud nagu nt Tai, niiet selles mõttes on siin ikka väga tore:) Aastal 2010 oli siin käinud vaid 3,5 miljonit turisti, 2011 aga 6 miljonit, mis on ka ikka üliväike number. Õhtuti kui väljas käime, olen päris palju suhelnud ka teiste turistidega ja tundub, et siia satuvad keskmisest seiklushimulisemad inimesed, põhiliselt backpacker'id, kes viibivad ka pikalt kohapeal. Nt neli Israelist pärist poissi on Aasias kokku isegi 8 kuud.

Ööklubides, va Chilli baar, kus plaate mängib Vietnami parimaks valitud DJ Kenzo Trinh ja mille kohta ajakiri The Time kirjutab nii, on muusika ikka suht jube ja kuna seal võib suitsetada, siis haisevad kõik riided klubist tulles meeletult suitsu järgi. Selles osas tuleb meelde aastatagune LAV-is klubitamine, samas on aga siinsetel klubides LAV-iga võrreldes üks oluline erinevus. Kui seal prostituute ööklubides ei ole, vaid nad ootavad peaaegu igal tänavanurgal (ja seda peaaegu igas linnas, va Stellenbosch, kus neid veits vähem näha on), sest nad on kõik mustad, klubides käivad aga valged, siis siin on ööklubid ikka paksult raha eest saada olevaid tüdrukuid täis. Ja kui aafriklastele meeldib ka ikka pigem kauem magada, siis vietnamlased on väga varase elustiiliga. Nt 5-6 ajal juba ööklubist koju sõites võib näha spordiriietes ja nokamütsidega vanemaid meesterahvad tee ääres võimlemas. Kusjuures nokamüts on siin kõvasti olulisem aksessuaar sportimisel, kui nt spordiriietus:) Ja lõuna on neil juba kell 11 hommikul, samas kui meie pole veel kordagi enne kella 3 päeval hommikut söönud ...:)

Tänu pühadele on suuremad tänavad kesklinnas on täis "jõulukaunistusi"


ja pmst on iga maja nii seest kui ka väljast poolt ning majaesised puud/põõsad täis riputatud kollaseid lilli ja punaseid laternaid, mis sümboliseerivad uut algust, kevadet, raha jms. Perekonnale jt lähedastele inimestele kingitakse ümbrikke, mille sees on lucky money, mis toob uuel aastal rikkust.

Sellised ümbrikud kinkis meile kolmele Kenzo (see DJ). Ma olen ikka südamepõhjani liigutatud!:) Kuna aga ümbrikus sees oli vietnamlase jaoks ikka suht suur summa raha, siis poisid üritasid teda veenda, et me ei saa neid vastu võtta, aga läbirääkimised lõppesid siiski sellega, et ümbrikud meiega kaasa tulid (ja õnn siis ka terveks draakoniaastaks):) Btw, keskmine kuupalk Vietnamis on tõusnud juba 183 dollarini.

Hästi palju on ka eri suuruses ja kujuga draakoneid igal pool



Päeval sõiame ringi mootorattaga, mis juba iseenesest on elamus. Liiklus on siin täiesti uskumatult kaootiline - tohutu mootorrataste mass, aga autod samamoodi, kulgevad täiesti suvaliselt, kohati vastassuunas, üle topelt joonte jne. Nt kui keegi tahab vaskpööret teha, siis ei võta ta mitte vasakusse ritta, vaid vajub manöövrit tehes diagonaalis üle vasakpoolse rea ja vastassuuna vööndi ning kõiki manöövreid saadab pidev tuututamine. Selline diagonaalis ja risti-põiki sõitvate autode-rataste eest läbi sõitmine on siin tavaline, sest sellist hetke, kus keegi seisma jääks v rataste vool katkeks, lihtsalt ei ole. Kiivri kandmine mootorrattaga sõites on kohustuslik, aga see üheeurone kiiver, mida kanname, pidi olema rohkem kosmeetlise väärtusega (mida iganes see tähendada võiks). Mul on pidevalt tunne, et see lendab minema, kui suurem tuul on, niiet enam-jaolt hoian ma teise käega sõidu ajal kiivrit kinni:)

Vietnamlased põhimõtteliselt jala ei käi ja nende kombed on hakanud külge ka siin elavatele välismaalastele. Siiani on ainus üle 5 min jalutuskäik olnud meil eile õhtul ühes pargis:)


Tänu igapäevasele Saigoni erinevates linnajagudes ringisõitmisele olen näinud seda linna ikka väga palju ja hoopis erinevast küljest, kui tavaturist, kes siia paariks päevaks tuleb ja ainult kesklinnas ehk esimeses piirkonnas ringi käib. Saigon on tohutult suur, ametlikel andmetel elab siin 7 miljonit, aga tegelikult palju rohkem rahvast ja linna 22 piirkonda on üksteisest ikka väga erinevad. Aga tavalise turistina ei kujutagi ette, et saaks linnas mootorrattaga ringi sõita, sest liiklus ei allu siin mingitele reeglitele, va see, et ära kellelegi otsa sõida, ja linn on piisavalt keeruline, et pidevalt peaks kaarti lugema. Selles mõttes olen ikka tõeliselt õnnelik, sest ma pole siin olles LP-d pidanud veel kordagi lahti tegema (oluline info sai lennukis juba läbi töötatud ka) ja enamik päevast oleme linnaosades, kus pole ühtegi valget kuskil näha. Kui aga kesklinnas ringi käivaid eksinud ilme ja LP-ga välismaalasi näen, siis on ikka eriliselt hea tunne, et ise üks neist ei ole. Vähemalt Saigonis mitte ...:)



Esimesed hetked mootoratta seljas olid ikka veits jubedad. Ma esimesel päeval, kui me ainult taksoga ringi sõitsime (igaks juhuks mainin, et lennujaama tuldi ikka taksoga vastu, mitte ei läinud kohe kohvrite ja mootorrattaga ringi kimamiseks), siis vaatasin taksoaknast liiklust ja tundus ilmvõimatu, et peaks ise selles kaoses olema ja veel mootorrata seljas. Aga inimene harjub ju kõigega ja kuna mul on sügav siseveendumus, et kõik läheb niikuinii hästi nagu alati, siis kuigi esialgu oli ikka päris kõhe (no ma ei saa öelda, et ma Eestiski ennast mootrrattaga sõites just ülemäära turvaliselt tunneks), siis juba tunni pärast avastasin ma ennast nagu autogagi sõites valgusfoori taga huuli värvimas ja ei tunne, et mind kuidagi häiriks, kui juht moblaga räägib v sms-e loeb:) Teisel päeval juba sain rahulikult sõidu peal pilte ka teha.

Mõned hetked on aga ikkagi sellised, et pigistasin silmad kinni - nt kui oled keset teed parasjagu ja ühelt poolt kimab mööda suur buss, teiselt poolt džiip v teine buss ning kumbki nii lähedalt, et kui paarkümmnd cm lähemal oleks, siis juba müksaks. Ja need U-pöörded - mul on koguaeg tunne, et sisekurvis olev põlv läheb vastu maad. Peateed kui sellist ei ole ja ringile saamine ning sealt välja sõitmine käib puhtalt tugevama õigusega. Aga muidu on siin rattaga ringi kihutada ikka hullult lahe ja kui see liiklus ikka vähegi arusaadavam oleks, siis sõidaks ise ka täitsa hea meelega. Igal juhul ma olen aru saanud, et Eestis tuleb mul A-katekooria load ka lõpuks ära teha ...:)

Ralfil on ilmselt õigus, kui ta ütleb, et selles kaoses valitseb tegelikult kord, sest ühtegi õnnetust pole ma veel ise näinud juhtumas. Igal juhul see video Saigoni liikluse kohta on tema meelest täiesti adekvaatne:) See on muidugi lahe filmike, aga siinseid tuhandeid mootorattaid, mis täiesti suvaliselt ringi kihutavad, see ikka ei suuda edasi anda. Jääb mulje, et vietnamlased on sündinud mootorratta seljas. Igal pool restode, poodide jm asutuste eest on tohutul hulgal rattaid, igal pool on suured parklad ja tavaliselt on ühe ratta seljas terve pere ehk ema, isa ja paar last ka.


Kusjuures, alumised pildid ühest toredast neljaliikmelisest perekonnast on kõik sõidu ajal tehtud :)



Hingata ei ole tänavatel mitte midagi ja enamikel kohalikest ongi maskid ees. Peamiselt kannavad maske siiski lapsed ja naised - tundub, et meeste jaoks ei ole see piisavalt cool



Kui Saigonis sõita ringi kohaliku eestlasega, kes siin juba ligi 10 aastat on motikaga kihutanud, siis võib ennast ikka tõesti turvaliselt tunda, aga samas kuuleb pidevalt lugusid motika-õnnetustest siin elavate välismaalastega. Peamiselt on kõik asjad juhtunud purjuspeaga sõites, niiet meie käime õhtuti alati taksoga väljas. Samas muidugi juhtub õnnetusi ka suhteliselt kainetel inimestel, kes lihtsalt pole siinses liikluses harjunud sõitma. Üks juba 14 a USA-s elav Eesti poiss, kes siia ühe oma eestlasest sõbraga reisima tuli ja meiega paar õhtut koos väljas on käinud, rääkis, kuidas ta eelmisel aastal Tais mootorrattaga avarii tegi, kui üks Tai naine talle ette keeras, niiet ülejäänud puhkus tuli veeta sidemetes nagu muumia ja 3500 taala võrra vaesemana. Eile sõitsid nad ära saarele ja täna käisime teda ühes Saigoni haiglas vaatamas, kus ta parasjagu operatsiooni ootas, sest oli saarel mootorrattaga avarii teinud. Täna oli ta üleni sidemetes ja marraskil ning lahtise luumurruga parema käe väikene sõrm ja vasakukäe murdunud randmeluu ootavad kokkulappimist ... Niiet nalja siin ei ole!

Aga liikluses on ka jalgrattureid ja siin nad ei hoia mitte tee äärde, vaid sõidavad seal, kus juhtub


ja mootorratturid sõidavad ka kõnniteel

naistel on päris tihti sellised rattad, kus jalgu saab ilusti kombekalt koos hoida

ja siis on veel igasuguseid põnevaid liiklusvahendeid näha





ja loomulikult veetakse mootorratastel absoluutselt kõike


Kui rong on mööda sõitmas, siis tulevad vormiriietuses tüdrukud, kes tõmbavad kettidest tõkkepuud alla ja pärast tulevad lükkavad jälle üles

Sõidutee ületamine on siin ka suurem ettevõtmine - korraga saad astuda vaid väikse sammu ja järske liigutusi teha ei tohi. Ralf ütleb, et vietnamlased saavad aru, et mingi jalakäija pärast pole mõtet seisma jääda, kui temast saab eest v tagant mööda sõita:):):) Siiani pole ma veel tõesti näinud, et keegi peatuks, kui nt ema väikeste lastega üle läheb, rääkimata muudest inimestest. Ükspäev olime mootorrattaga eriti tiheda liiklusega ringil, ümber sajad mootorattad jt liiklusvahendid ja järsku märkasin enda natuke meist eemal kogu liikluse keskel kahte hallipäist vanadaami, kes üksteisel käe alt kinni hoides pisikeste sammudega edasi üritasid minna. Ikka päris ära ehmatas, kui näed sellises kohas inimesi kohe enda kõrval, eriti nii vanu ja nii jube tiheda liikluse keskel - täpselt selline tunne oli, et autod ja mootorratturid kihutavad neil üle varvaste. Siin on üks tädi teed ületamas hõreda liiklusega kohas - ükski liiklusvahend ei jää kunagi  seisma


siin aga üks pilt vähe tihedama liiklusega ristteest

Ja mootorratastele mõeldud parklad on siin eriti suured. Sellel pildil on üks väike osa ühest maa-alusest parklast, kus rattad on nii pargitud, et kui tahad enda oma kätte saada, pead mitu tükki eest ära tõstma

Olen küll nüüd terve postituse kirjutanud mootorratastest, aga esialgu pole vist veel vaja karta, et mu toidublogi suunda muudab, kuigi mootorrattaga sõitmine on sõltuvust tekitav tegevus:) Niiet igaks juhuks panen siia lõpetuseks pildi sümpaatsest maitsvast konnakesest

kelle ettekandja meil lauas lahti lõikas, et mugavam süüa oleks


Ülehomme on meil aga varblasedieet ;-)

Teisipäev, 24. jaanuar 2012

El Bulli - Cooking in Pogress

Ma peaksin juba täna tegelikult Saigonis olema, aga paraku kirjutan ma blogi praegu Kuala Lumpurist, sest kahe lennu vahe nii väike, et jõudsin check-in'i alles 15 min enne lennuki väljumist. Tegelikult vahe kahe lennu vahel paistis paberil küll ok, aga kuna lend Amsterdamist Kuala Lumpurisse ilmselt ka hilines natukene, siis tuleb mul paraku järgmise lennuni olevad 15 h siinses lennujaamahotellis veeta. Mis iseenesest pole sugugi ju paha:) Ja hotelli restoranis buffee-õhtusöögil pakuti muuhulgas ka austreid, erinevaid merekarpe, vähki, krevette (toorelt, küpsetatult, kastmetega), kalmaari curry't jpm, kusjuures nt üks suur kaheosaline lett oli ainult Jaapani toidu päralt (erinevad sushid, suupisted, kalad, lisandid, kastmed).

Aga 12 h kestnud lennu puhul oli üks eriti tore asi, et ma nägin lõpuks ära Kataloonias asuva kolme Michelini tärniga ja rekordilised 5 korda(!) maailma parimaks restoraniks valitud El Bulli'st tehtud dokumentaalfilmi "EL BULLI - Cooking in Progress" (treiler siin). Film ise ei kuulu küll maailma põnevaimate hulka, aga ikka täitsa uskumatu, kuidas sealses köögis söögitegemine käis - pigem on tegemist alkeemikute kui kokkadega:) Eelmise aasta juulis suletud restoran oli avatud vaid 6 kuud aastas, ülejäänud aja aga töötasid kokad välja erinevaid uusi toite. Film ongi keskendunud peamiselt nö "laboritööle" ja erilisi emotsioone ega draamat seal ei ole, aga minusugusel huvilisel oli ikkagi ülipõnev vaadata, kuidas molukulaargastronoomiat viljelevas restoranis toidud valmivad ...

Kusjuures, kuigi viimasel aastal maksis u 35-käigline fikseeritud menüü koos veiniga ühe inimese kohta 250 eurot ja 6 kuu jooksul saada olnud 8000 kohale oli ligi 2 miljonit (!) soovi, ei olnud restoran kunagi kasumis, va kahel aasta 1998-2000, kui nad pakkusid ka lõunasööki. El Bulli omanik ja peakokk Ferran Adria, keda peetakse üheks maailma parimatest kokkadest, on valitud ka ajakirja TIME poolt 100 maailma mõjukama inimese hulka, sest suuresti tänu temale sai "Hispaaniast uus Prantsusmaa". Siin aga üks vana episood sellest, kuidas Bourdain El Bullis söömas käis.

Aga homme (tegelikult juba mõne tunni pärast, sest siin on kell 4 öösel) lendan esimese lennuga Saigoni. Saigon kannab küll tegelikult juba aastast 1975 ehk Lõuna-Vietnami alistumisest saadik Põhja-Vietnami kindrali järgi nime Ho Chi Minh City, aga nii kohalike kui välismaalaste seas on endiselt kasutusel Saigon. Paistab, et mul tuleb kohe mootorratta selga istuda, sest Ralf (seal elav ja töötav eestlane) kirjutas mulle muuhulgas, et: "Üks tähtis asi, tuleme Sulle lennujaama vastu, aga kui sa maandud, siis kanna pükse mitte kleiti ega seelikut - kohe läheb rattaralliks". Lahe!:)

Esmaspäev, 23. jaanuar 2012

Magusad mandlid

Pärast magusate pähklite retsepti postitamist küsis minult paar inimest, miks maisitärklis retseptis vajalik on. Maisitärklis on vajalik, sest annab koos munavalgega pähklitele ilusa ühtlase krõbeda pealispinna, samuti ei ole pähklid kleepuvad ega jää küpsetuspaberile kinni. Proovisin teha ka ainult munavalgega (kasutasin Margoti poolt mulle saadetud retsepti, aga veits muudetud tegevuskäiguga) ja tulemus ei ole päris nii ühtlane kui maisitärklisega, aga loomulikult on samuti igati hea:) Seega panen ainult munavalgega tehtud mandlite retsepti siia juhuks, kui keegi tahab ilma maisitärkliseta varianti:)


300 g mandleid
1 dl suhkrut
1 tl kaneeli
0,25 tl ingveripulbrit
näpuotsatäis hästi peenelt riivitud muskaatpähklit
0,5 tl soola
1 munavalge
1,5 spl vett

Vispelda munavalge suhkru, maitseainete, vee ja soolaga kergelt vahtu. Lisa mandlid ja sega läbi nii, et need oleks ühtlaselt kaetud. Tõsta mandlid küpsetuspaberiga kaetud ahjuplaadile ja küpseta ahjus 150 kraadi juures u 30 min, kuni need on pealt krõbedad ja kergelt pruunistunud. Sega mandleid paar korda küpsemise ajal, et need ühtlaselt küpseks. Lase jahtuda.

Laupäev, 21. jaanuar 2012

Šokolaadi-pistaatsia fudge

Retsept on Nigella oma ja need kommid pidid sobima nii vastvalminult serveerida kui ka kingituseks pakkida. Oluline on, et fudge oleks külm. Mulle isiklikult see restept väga meeldib, sest paigas on tumeda šokolaadi ja kondenspiima vahekord ning lisatud on minu arvates paras hulk pähkleid. Pistaatsiate asemel võid loomulikult kasutada teisi meelepäraseid pähkleid. Pähkleid võid panna retseptis ettenähtust vähem, kui sulle nii pähkline šokolaadikomm ei meeldi. Nägin seda sama retsepti hiljuti ühes ajakirjas ("Eesti Naine" vist) ning seal oli lisatud fudge'ile ka kuivatatud puuvilju ja natukene alkoholi - mõlemad sobivad ilmselt väga hästi šokolaadikomme täiendama, niiet katsetamisruum on lai:)

Samuti ei pea šokolaad tingimata 70%-lise kakaosialdusega olema. Ma ise kasutasin nt tumedat šokolaadi, mille kakaosisaldus oli 62%. Samas päris piimašokolaadi ikka ei soovita selle fudge'i valmistamisel kasutada, sest siis läheb see maius juba ilmselt liiga magusaks. Tume mõrušokolaad aitab hästi kondenspiima magusust balansseerida.

Igal juhul on pistaatsiapählitega fudge iga magusaarmastaja unistus! Kuna meil keegi sel päeval, kui šokolaadikommid valmisid, külas ei käinud, siis isegi jätkus neid veel järgmiseks päevaks:)

PS! Üks väike pisiasi igaks juhuks veel: sõnal "fudge" häädatakse "u" nagu "a" :)

350 g tumedat 70% kakaosisaldusega šokolaadi
400 g magusat kondenspiima
30 g võid
näpuotsatäis soola
150 g pistaatsiapähkleid

Pane tükeldatud šokolaad, kondenspiim, või ja sool paksupõhjalise potiga madalale kuumusele ja sulata segades.

Pähklid pane kilekotti ja tambi taigarulliga, kuni suurem osa pähkleid on puruks läinud. Võid ka nt pudrunuiaga purustada v lõikelaual noaga hakkida. Sega pähklid šokolaadisegu sisse. 

Vala šokolaadisegu fooliumiga kaetud neljakandilisse vormi (mul oli 28x16 cm klaasvorm), silu pealispind spaatliga ühtlaseks ja pane külma tahenema. Valmimisaega saab kiirendada sügavkülmikut kasutades. Kui mass on kõvaks muutunud, siis lõika see meelepärasteks tükkideks (Nigella ütleb, et tükid peaks olema 3,5 X 2,25 cm):)

Hoia šokolaadikomme külmas, enne söömist pole neid vaja toasoojas hoida.


Neljapäev, 19. jaanuar 2012

Toorjuustuga šokolaadikook


Toorjuustuga šokolaadikook sündis tänu kolme asjaolu kokkulangemisele:) Esiteks olid külmkapis üks üleliigne munakollane ja 400 grammine paari päeva pärast aeguv tops toorjuustu. Ning kolmandaks, kui ma parasjagu nuputasin, millist juustukooki teha, teatas Priit, et temal enam juustukoogi isu ei ole, vaid tahaks hoopis šokolaadikooki:) Ja nii siis saigi üks toorjuustukreemiga brownie-tüüpi kook tehtud. 

Retseptis kasutatud šokolaadi valik on tingitud asjaolust, et jõulude ajal tekkis kappi mitu 300 grammist kodumaist pähklitükkidega piimašokolaadi. Tumeda šokolaadiga on see kook ka väga hea, aga tumeda šokolaadi kasutamisel võid kakaod vähem (nt 1 tl) panna v kakao üldse ära jätta, kui soovid. Samuti võid sellisel juhul eraldi lisada röstitud ja hakitud sarapuupähkleid (enne aga toimi pähklitega nii nagu siin kirjas).

Ükskõik, kas kasutad koogivormi põhjas fooliumi v küpsetuspaberit, aga oluline on, et sa seda enne võiga määriksid, sest muidu jääb brownie nii fooliumile kui ka küpsetuspaberile kinni. Teine asi, mida jälgida tuleks, on koogi mitte üleküpsetamine, sest brownie on parim, kui ta on veel seest niiske, mitte kuiv ja murenev. Kook on valmis, kui toorjuustusegu on tahenenud, aga ei ole veel hakanud pruunistuma.

Ma ise olen seda šokolaadi-toorjuustu kooki teinud vähem kui kahe nädala jooksul juba kolm korda:) Ja Astridi lahkel loal mainin, et ta sõi seda esmaspäeval viis (!) tükki korraga ära, sest nii hea kook pidi olema:):):) Mulle endale ka meeldib ;-)




Šokolaadisegu:
200 g pähklitükkidega šokolaadi
70 g suhkrut
50 g võid
2 suurt muna
2 väikese kuhjaga spl maisitärklist (u 30 g)
1 kuhjaga spl kakaod (u 15 g)
näpuotsatäis soola
1 tl vaniljesuhkrut v -ekstrakti

Juustusegu:
400 g toorjuustu
2 muna v 1 suur muna ja 1 munakollane
60 g suhkrut
1 tl vaniljesuhkrut v -ekstrakti

Pane või- ja šokolaaditükid kaussi ning sulata vesivannil. Klopi sisse suhkur ja seejärel toasoojad munad. Lisa šokolaadisegule läbi sõela eelnevalt omavahel läbi segatud maisitärklis, kakao ja sool  ning seejärel vaniljeekstrakt. Vispelda toasoe toorjuust suhkruga ühtlaseks, lisa vispeldades ükshaaval munad ja viimasena vaniljeekstrakt. 

Pane kõigepealt šokolaadisegu 23x34 cm koogivormi, mille põhi ja ääred on vooderdatud kergelt võitatud fooliumi v küpsetuspaberiga. Võid teha ka väiksemasse vormi, aga korrigeeri siis küpsetusaega. Laota šokolaadisegu peale ühtlaselt (NB! ka koogi äärtesse) toorjuustusegu ning tõsta supilusika v spaatliga kihte segamini. Küpseta kooki ahjus 170 kraadi juures u 35-40 minutit. Lase vormis natukene jahtuda enne, kui ruutudeks lõikad.


Kolmapäev, 18. jaanuar 2012

Toiduelamused Helsingis vol 2 (POS3)

Neljapäeva õhtul helistades õnnestus reede õhtuks saada laud Michelini tärniga restoranis Postres, mille kohta nt siin öeldakse, et see on väga hea hinna ja kvaliteedi suhtega koht, kus soomlased oma raha eest söömas käivad. Seda restorani soovitasid mulle ka OLO kokad ja mina kuulun samuti nende hulka, kes usaldavad söögikohtade valikul eelkõige teiste kokkade arvamust. Loomulikult ei pidanud pettuma, vaid sain hea restoranivaliku eest veel kiitagi!:) Ja igaks juhuks ütlen kohe ära, et kuigi ma võib-olla paistan Postres'ist kirjutades ja mõningatest detailidest avameelselt arutledes ehk kohati kriitiline, siis oli seal minu arvates tõeliselt hea söök ja julgen Postrest igati soovitada!!!

Postres asub kohe kesklinnas Eteläesplanadil ja auto saab õhtusel ajal mugavalt kohe maja ette v kõrvaltänavale parkida (Helsingis on nagu Tallinnaski parkimine tasuline kuni kella 7ni õhtul). Väike hoiatus lõuna-eestlastele - kui sa ei oska soome ega rootsi keelt, siis võib parkimispileti automaadist kättesaamine veidi keeruline olla :)


Kuna meie aeg oli piiratud ehk kella poole 10ks oli vaja laevale jõuda, siis valisime neljakäigulise menüü koos sobitatud veinidega. Restorani jõudsime esimestena u 6 ajal ja ma ei tea, palju neil õhtuks bronne oli, aga kui u kella kaheksa-poole üheksa ajal lahkusime, olid napilt pooled lauad täis. Meile oli eraldatud laud tagumise ruumi taga nurgas, aga õnneks saime selle akna aluse laua vastu välja vahetada.

Kuna ma ei saa öelda, et ma restoranis süües ja toidust pilti tehes ennast just alati väga mugavalt tunneks, eriti juhul, kui olla esimene (ja ühtlasi ka ainus külastaja) ning tunne on nagu leti ääres seisvad teenindajad iga su liigutust jälgiks, mistõttu esimesed pildid on udusevõitu, sest klõps tuli kiirelt teha ja fotokas ruttu ära panna:):):) Kui aga rahvast juurde tuli ja veini ka juba natukene tarbitud, oli muidugi pilte hoopis mugavam teha:) 

Pärast sööki sattusin täiesti ootamatult ka restorani kööki:) Tõesti! Võin kätt südamele pannes tunnistada, et see ei olnud mul seekord üldse plaanis (poleks vist lihtsalt julgenudki küsida), aga see lihtsalt läks nii:) Nimelt, kui ma pärast sööki tualettruumi sabas ootasin (no restoranis võib küll olla u kolm naist, aga selle ruumi ukse taga on alati! järjekord), piilusin seal lähedal asuvate köögiuste ümmargustest akendest sisse ja üks möödaminev teenindaja küsis, et äkki ma tahan kööki sisse ka vaadata. Sellist asja ei saa ju lasta endale ometi kaks korda öelda, eksju?!:) Aga et köögis oli ülipõnev nagu alati ning hästi toredad ja sõbralikud kokad, siis ma ei saanud muidu, kui küsisin, et kas võib äkki pilti ka teha (et siis nagu ikka - anna saatanale sõrm, aga kaotad terve käe), mille peale mulle lahkelt vastati, et "of course!". Tõeliselt tore!:)

Õhtusöök algas kahe (!) isutekitajaga ehk enne amuse bouche'i oli kaks ringi isutekitajaid. Üsna ebatavaline, aga loomulikult - äärmiselt positiivne:) Pildil on juurvilja- ja leivakrõpsud peteresellivahuga

Teine isutekitaja oli graavilõhe kalamarja, tilli ja söödava kullaga (just nii!) ning artišokk (nii ütles ettekandja) kolmel moel ehk tšipsi, paneeritud palli ja mousse'i kujul. Ma selle teise ampsu puhul kahtlustan aga siiski pigem maapirni (ik Jerusalem artichoke) kui tavalise artišoki osalust ...


Mis tõeliselt ülltas, oli see, et ühe sööja gluteenitalumatuse mainimisel toodi köögist koheselt ka alternatiivid ampsudele. Esimese ampsu puhul olid aedvilja- ja kananahatšipsid küüslaugukastmega ning teise ampsu puhul oli paneeritud artišoki asemel analoogne pall konnakoivast:) Kusjuures, olevat väga hea olnud ja maitsenud nagu krabiliha.

Pilt amuse bouche'ist, mis muuhulgas sisaldas ka Soomes tehtud imemaitsvat kitsejuustu, on nii udune, et seda ei kannata siia üldse panna. Jube kahju, sest see oli väga hea! Ja andis oma suuruse poolest juba isegi vaat et eelroa mõõdu välja. 

Järgmisena toodi lauda soojad värsked leivad kolme sorti võiga: soolahelvestega Prantsuse või, vahustatud või ja Soome oma ka. Leivad on kõik igapäevaselt värskelt küpsetatud (loomulikult). Leib oli pehme, sai aga ideaalse krõbeda koorikuga. Hästi huvitavad olid näkileivad - meenutasid natukene piparkooki, aga ei olnud magusad ega eriti vürtsikad, vaid natukene kirbe maitsega. 

All pildil on aga gluteenivabad saiad, mis olid samuti soojad, värksed ja mõnusa krõbeda koorikuga. See gluteenivabade saiade valik oli minu jaoks kõige üllatavam. Kui restoranis isegi on gluteenivaba alternatiiv leibadele (Eestis ma ei tea ühtegi restot, kus oleks), siis on see juba suur asi, aga et oleks kolm erinevat varianti, on minu arvates erakordne. Kusjuures, leivad ei erinenud üksteisest mitte ainult kuju poolest, vaid ka sisu osas, st maitse ja konistents. Üks neist (see kõige parempoolsem) sisaldas ilmselt ka maisijahu

Esimeseks käiguks oli krõbedate krevetisabadega kammkarp kurgisalati ja -espumaga. Kammkarbi all serveerimistaldrikus olevate kivide, teokarpide ja soolarohu juurde valas ettekandja laua juures eraldi kannust kuiva jääd, mis tekitabki selle auru. Kui see ikka on soolarohi seal karpide juures, siis see on tegelikult söödav asi, aga kokkupuute tõttu kuiva jääga ei ole seda enam ikkagi soovitav süüa.


Tegin ühe pildi, kui pool roast oli otsas ja auru enam ei tulnud, et nii toit ise kui ka alus oleks paremini näha

Kammkarp oli tõeliselt hõrk! Ja eriliselt lahe oli ka serveering, niiet kui ma peaks oma lemmikroa valima selle õhtusöögi toitude hulgast, siis oleks see raudselt kammkarp. Ja mulle meeldis see ka, et kuigi võib-olla pildil tundub see toit väiksevõitu (pilt on tehtud lauas istudes ehk sellise nurga alt, et suurem osa ei paista välja), siis tegelikult ei olnud tegemist paari pisikese kammkarbi tükiga, vaid kammkarpi oli piisavalt (pakun, et paar suurt rammusat kammkarpi ikka). Veinidest oli sommeljee valinud siia juurde 2010.a. (või oli see 2009?) sauvignon blanc'i Prantsusmaalt, mis sobis toiduga täitsa hästi. 

Teiseks käiguks oli Ahvenamaa talle tartrar majoneesi, sibularõngaste, kuivatatud seente ja Prantsusmaalt pärineva kaaviariga, mille juurde pakuti pokaal Saksamaa rieslingut, mille kohta ütleks, et ... huvitav valik. Otseselt muidugi ei häirinud. Riesling oli täitsa tüüpiline saksa riesling, iseenesest hea - selline kerge ja puuviljane. Tartar ise oli aga superhea (ja seda mitte ainult minu arvates)! Roheline kraam oli eraldi kilekotis, mis suletud väikse armsa puust pesulõksuga:) 

Siin on ürdid kilekotist taldrikule valatud

Pearoaks oli tursk marineeritud lillkapsa õisikute ja lehtede ning -kreemiga. Tursk paistis nagu sous-vide meetodil küpsetatud kala ja küsisin ettekandjalt, kas ikka on. Tema ütles, et kala on pošeeritud ja siis grillitud. Pärast köögis selgus aga, et oli ikka suiiditud ja kui ma seda hiljem Priidule rääkisin, et tegelikult see kala ikka oli suiiditud, ütles tema, et "No eriline geenius tõesti - kui sellises kohas süüa, siis take a wild guess, kuidas see kala valmistatud on":):):) Nojah, Priidul oli õigus nagu alati ja ega ma ei arvagi, et ma eriline geenius oleksin, et ma selle ära tundsin (sellega saaks hakkama ilmselt igaüks, kes sous vide kalaga vähemalt korra kokku puutunud on), aga no ettekandja ju võiks seda teada v vähemalt kliendi küsimusele selles osas vastata osata, kuigi ega muidu "poached" ei ole ju tegelikult ka tehniliselt vale termin ... :)

Ühe kalatüki peal on huvitav ümmargune tarretise moodi asi, mille kohta ettekandja ütles lakooniliselt, et see on "juniper" (ek kadakas)

ja siin see "kadakas" lähemalt näha

Tursa juurde, mis oli väga hea ja hõrk, pakuti 2009.a. Kataloonia punast 50:50 grenache ja ma ei tea mille segu, sest ettekandaja ütles, et teine sort on: vino tinto, mis minu teada tähendab hispaania keeles punast veini. Küsisin veel üle ka ja öeldi ikka, et vino tinto või kuulsime me ise jälle valesti. Ma ei ise ei ole muidugi veinispetsialist ja ma ei tea ühtegi Hispaania viinamarja sorti, mis nime poolest sarnaneks kelneri poolt öelduga. Ka dr Google ei osanud mind selles osas aidata... Aga mis veini puutub, siis Hispaania veinide puhul vaatan vanast harjumusest (ehk noorusajast, kui ma peamiselt Hispaania veine jõin) esimese asjana tavaliselt, kas on crianza, reserva või gran reserva, et teaks, mis vanuses veini on oodata, aga see ei olnud ühtegi neist. Oli selline kerge ja lihtne vein, mis mulle, kes ma olin juba paar pokaali veini ära joonud, tundus enam-vähem ok, aga kaine autojuht, kes Hispaania veinidest üht-teist teab, leidis, et tema seda ei jooks .... Igal juhul selle punase veini kooslus tursaga ... Ma ei teagi, mida öelda ... Igaks juhuks midagi halvasti ka ei ütle, aga samas ma ise seda veini kala kõrvale kindlasti ei valiks ....

Pre-desserdiks oli viinamarja granita karamellikreemiga (creme caramel e flan) ehk creme brulee taoline koorest ja munakollasest valmistatud kreem, ainult et peal on pehme karamell. Ma pole creme caramel'i põhjamaades kunagi söönud (Eestis ammugi mitte), aga nt Prantsusmaal ja Hispaanias on see üsna tavaline magustoit, mida saab osta enamikest kondiitriäridest ja mis on söögikohtade menüüs väga tavaline. Mulle creme caramel hästi meeldib, erinevalt granita'st, mida ma kohe üldse ei armasta. Mulle lihtsalt ei meeldi süüa külmi hammaste vahel krõbisevaid jäätükke isegi siis, kui neil on mingi maitse. Minu jaoks on granita üks järjekordne toit, mida ma võin vabalt teha (see on muidugi ka ülilihtne), aga mida ise süüa - tänan, ei! See on muidugi puhtalt minu isiklik probleem, et mulle jääd süüa ei meeldi, ja see ei vähenda kuidagi Postres'is pakutava pre-desserdi väärtust:)

Samas mulle väga meeldis, et granita ei olnud lihtsalt nö paljalt, vaid koos karamellikreemiga. Tuletas mulle kohe meelde OLO külaskäiku Tchaikovskysse, kus pakuti fenkoli granita't sidruni mousse'i ja geeliga (ja see kooslus oli imemaitsev!). Seal pakuti granita't aga mitte pre-desserdina, vaid maitsete puhastajana (ik palate cleanser) enne pearoga, mis ongi tegelikult tavapärasem granita "funktsioon" restoranides - vähemalt mina näen granita't esmakordselt pre'na:) 

(Pildi jaoks tõmbasin lusikaga jäätükke veits kõrvale, et karamellikreem ikka näha oleks.)

Magustoiduks oli Tarte tatin vaniljejäätise ja karamellikastmega, juurde 2008 (aastaarvus pole jälle kindel) muscadet Prantsusmaalt. Muscadet oli küll superhea valik, sest see ei olnud väga magus ega liiga intensiivne. Kuigi mulle iseenesest Sauternes jt taolised dessertveinid meeldivad, ei suuda ma neid kunagi magustoidu kõrvale (foie gras kõrvale aga küll) tervet pokaali ära juua, sest see läheb liiga läägeks minu jaoks. Aga see dessertvein oli minu jaoks (ja magustoidu juurde) paraja magususega. Pudelile oli prantsuse keeles kirjutatud midagi umbes sellist, et "kes palju joob, see elab hästi", millele ettekandja ekstra tähelepanu juhtis. Sellist asja on muidugi puhas rõõm lugeda :):):)

Vaniljejäätise (hullult hea jäätis oli!!!) pani ettekandja soojale koogile lauas peale  

ja valas kannust peale karamellikastme (mis oli ka jube hea)

Kook oli päris suur (no u selline nagu Cafe More's), niiet ma esimese asjana kohe mõtlesingi, et jube kahju, et mul seda seekord kellegagi pooleks teha ei õnnestu...  Aga mulle magustoit meeldis - suussulavad suured pehmed hapukad õunatükid imehea vaniljejäätise ja karemellikastmega oli klassikaliselt hea kooslus. Taigna ääred olid ka mõnusad krõbedad, kuigi kohati natukene kõrbemaitsega, aga taigen õunte all oli niiskuse tõttu oma krõbeduse kaotanud ja pehmeks läinud, niiet see jäi minust taldrikule.

Magustoit oli igati hea, nagu ma juba ütlesin, ning see kombo on alati täiesti kindlapeale minek, millega ei olegi võimalik mööda panna, aga ehk ootaks Michelini tärniga kohalt midagi pisut innovatiivsemat ja huvitavamat kui prantslaste vana klassiku ekspluateerimist. Kui ma mõtlen nt mõnele Eesti fine-dining restoranile (nt Bordoo, Alexander), siis magustoidu nii erinevate komponentide kui ka serveeringu osas jääb Postres neile loomingulisuselt ikka alla. Tarte tatin vaniljejäätisega on selline korralik bistroo toit (retsept on olemas ka Kelleri nn bistroo-toidu raamatus "Bouchon"), mida Prantsusmaal enamikes kvaliteetsemates bistroodes endale tellida võib. Ehk siis oletame, et ma olen Michelini kohtunik ja peaksin andma tärne puhtalt magustoidu põhjal (jättes kõik muu kõrvale) ja võttes etaloniks Postrese tärni, siis need eelpoolmainitud Eesti restod võiksid vabalt 2 tärnikest ikka saada ...


Sellel pildil aga on gluteenivaba magustoit, millele ettekandja samuti alles lauas jäätise peale pani. Ma sellest lähemalt ei oska rääkida, sest ma olin oma hiigelsuure koogiga nii ametis, et ma isegi ei tundnud ampsu vastu huvi ...:) Aga olevat väga hea olnud ja hoolimata selle suurusest sai viimse kui tükini ära söödud

Ja nüüd siis lõpuks köögist ka:) Köögis oli 5 hästi toredat ja lahket kokka, kellega oli väga lõbus. Üks neist tegi (ilmselt tahtmatult) mulle veel elu komplimendi, küsides, kas ma olen ka industry inimene:):):)

Nõudepesijat mulle aga ei jäänudki silma. Ma ei imestaks, kui seal pesevad nõusid kokad ise nagu nii mõneski teises tipprestoranis (nt OLO v Oslos asuv Maaemo, kus Ranno praegu praktikal on ja millest ta oma blogis kirjutab).




Siit see tursk ilmselt tuligi ;-)



Tursk :)

Aga imemaitsev tarte tatin tehti valmis sellistes pottides. Õunte peal olevat lehetaigent nad ise ei tee, aga see on minu meelest ka ok, arvestades töömahukust ja et tegemist ei ole pagariäriga. Kuusjuures, mina ei tea ühtegi söögikohta Eestis, kes lehetaigent ise teeks...

Kõigepealt läksid potid pliidile küpsema

või hakkab lahedalt mullitama

ja siis pandi potid ahju

pärast ahjust välja võtmist pidi potti veits raputama ja siis ümber keerama

ja ongi järjekordne tagurpidi õunakook valmis:)


Nii palju siis köögist:) Mina oleks muidu jäänudki sinna jutustama ja pilte tegema, aga aeg pressis peale ja ma tõesti ei tahtnud jälle laevast maha jäämisega riskida (ma ei ole adrenaliinisõltlane siiski :)), siis tuli muidugi tahtejõud kokku võtta ja ära minna. Teenindajad, keda oli kokku u 5 (ja kahe ruumi peale oli  inimesi heal juhul poole rohkem), aga olid ilmselt meie puhul juba lootuse kaotanud, et need inimesed üldse veel lahkuvad, niiet ära ei tulnud meid enam keegi saatma. Võib-olla see polegi neil ette nähtud, aga sellistes restoranides, kus sind uksel vastu võetakse, mantel kappi pannakse, lauda juhatatakse jms, on ootus- ja tavapäraselt keegi, kes sind pärast ära saadab, niiet see oli veits ootamatu, et kellelegi ei olnud isegi võimalik head-aega öelda ...:)


Teenindus oli muidu siiski igati tähelepanelik ja püüdlik. Veeklaas valati alati kohe jälle täis kui oli vaevu pooleni jõudnud, tutvustati toite ja näidati veinipudelit. Üks asi ainult oli, millest ma üldse aru ei saanud. Sõime parasjagu ühte käiku ja veinipokaal oli ka u poole peal, kui tuli üks poiss uue veiniklaasiga (ehk järgmise käigu juurde pakutava veini jaoks mõeldud klaasiga), et see minu ette lauale teiste asjade vahele pressida (ruumi eriti polnud, niiet tuli teisi asju liigutada, et uus pokaal lauale ära mahutada. Aga ju siis oli parasjagu õige aeg selleks, et see klaas lauale tuua - mina ei käi igapäevaselt Michelini tärniga kohtades ja ju sellel oli oma eesmärk ...:)

Aga nagu ma juba eespool mainisin, siis mulle Postres meeldis - söök oli suurepärane, teendindajad (kokkadest rääkimata) sõbralikud ja abivalmid ning kokkuvõttes väga positiivne kogemus:)