Esmaspäev, 29. aprill 2013

Dulche de Leche juustukook



Kui hakkasin LP artikli, mis räägib Hispaania köögist, juurde retsepte välja mõtlema, siis tuli nimekiri ausalt öeldes päris pikk. Nii palju on ju hispaanlastel mõnusaid ja isikupäraseid asju alates kuulsast kartuliomletist (hisp keeles tortilla de patadas) lõpetades nt paella ja gazpacho'ga. Magusa osas oli aga valiku tegemine kergem, sest minu jaoks jääb Hispaanias ringi käies silma ikka ja alati põhiliselt kaks asja - créme caramel (retsept siin) ja dulce de leche. Muidugi on neil ka igasuguseid riisipudinguid, mandlimaiuseid ja -kooke jms, aga eks igaüks leibki endale nö "oma":) Nt Itaalia köögist rääkides mainib enamik inimesi ilmselt pitsat ja pastat, kui mina aga oma Itaalia söömingutele mõtlen, siis meenub imehea liha (eelkõige bistecca alla fiorentina), superhead juustud (nt erinevad pecorino'd), spinati-ricotta pirukas ... ja loomulikult - vitello tonnato, mida ma võiksin ilmselt iga päev hommiku-, lõuna- ja õhtusöögiks süüa:) Aga üritame siiski juustukoogi juurde jääda ja paraku juba nende Itaalia toitude mainimine tekitab TOHUTU isu ... 

Dulce de leche, mis otsetõlkes tähendab piimast kommi v moosi, on hispaanlaste seas popp ka hommikusöögilauas. Mõnusat karamellist kreemi süüakse kas koos saiaga või otse purgist, kuid kasutatakse ka erinevates magustoitudes. Seda maiust pidavat olema nüüd ka Eesti poodides saada, kuid tegelikult on see igati lihtsalt ise valmistatav. Selleks tuleb lihtsalt kondenspiima u kolm tundi vees keeta. Mina otsustasin panna karamellise kondenspiima seekord juustukoogi sisse ja tulemusega jäin ülimalt rahule - tõeliselt kreemine ja hõrk kook sai:) Soovitan kõigil juustukoogisõpradel proovida, eriti koos karamellikastmega!:) 

Põhi:
180-200 g küpsiseid (nt digestiiv, kondenspiimamaitselised)
70 g võid

Täidis:
400 g dulce de leche't või 3 h keedetud kondenspiima 
800 g toasooja toorjuustu
2 sl maisitärklist
4 muna
150 g suhkrut
400 g hapukoort

Kõigepealt valmista dulche de leche ehk keeda kondenspiimapurki tasasel tulel u 3 tundi, aeg-ajalt lisa vett. NB! Tee purgi kaane sisse kaks pisikest auku, et vältida rõhu tekkimist. Kui alguses kondenspiima natukene välja keeb, siis pühi see lihtsalt ära. Vala vett keetmise ajal juurde. Võib muidugi keeta ka ilma aukudeta purki (ma tegelikult teengi reeglina nii), aga sellisel juhul ei tohiks vesi mitte hoogsalt keeda, vaid peaks nö podisema (ik simmer). 

Purusta küpsised, sega sulatatud võiga ühtlaseks ja suru 24-25 cm läbimõõduga lahtikäiva koogivormi põhja, mis on kaetud küpsetuspaberiga. Küpseta ahjus 200 kraadi juures 5 minutit. Alanda ahju temperatuur 160 kraadini. 

Vispelda toasoe toorjuust 100 g suhkruga ühtlaseks kreemiks, lisa munad, maisitärklis ja vanilliekstrakt. Tõsta juustusegu hulka karameliseerunud kondenspiim ja sega vispliga ühtlaseks. Vala täidis eelküpsetatud küpsisepõhjale ja küpseta 45-60 minutit kuni see on tahenenud (keskelt võib veel võdiseda). 

Sega hapukoor 50 g suhkru ja 1 tl vanilliekstraktiga läbi ning laota ühtlaselt ahjust välja võetud koogile. Küpseta kooki veel 15 minutit. Lülita ahi välja ja jäta kook praokil uksega ahju seisma kuni see on täielikult jahtunud. Seejärel hoia kooki üleöö külmas. 


Serveerida soovitan koos karamellikastmega, milleks läheb vaja:

60 g heledat või tumedat muscovado suhkrut

80 g võid

60 ml mett või suhkru(roo)siirupit

60 ml (vahu)koort või piima



Tükelda või ja aseta koos suhkru ja mee või siirupiga kastrulisse ning kuumuta madalal kuumusel pidevalt segades kuni suhkur lahustub. Lase kastmel mõned minutid kergelt tulel podiseda (ära keeda!), et see pakseneks. Lisa (vahu)koor või piim ja sega ühtlaseks. Väga maitsev nii kuumalt kui ka külmalt:)

Mina kasutasin seekord tumedat muscovado't ja suhkruroosiirupit (mõlemad DanSukker'i toodang), mistõttu kaste tuli tumedam ja mõnusa kergelt mõrkja nüansiga. Heleda siirupi ja suhkru korral tuleb kastme heledam. 






Reede, 26. aprill 2013

Brownie, seekord peediga :)



Mulle tohutult meeldib mahlane ja tummine peediga šokolaadikook, aga kuna olen seda juba kümneid kordi küpsetanud, siis tahtsin valmistada vahelduse mõttes natukene teistsugust peeti sisaldavat kooki. Aedviljade koogis kasutamine on üldse minu arvates hästi lahe, mistõttu leiab mu blogis ohtralt igasuguseid kõrvitsa ja progandiga kooke. Kusjuures, selle peedikoogi puhul ei reeda küll miski, et seal ka peeti sees on, niiet see on eriti hea variant köögiviljapõlguritele juurikaid salaja sisse sööta ;-) Ja kuna see tundub täitsa tavaline šokolaadikook, siis söövad kõik - ka pirtsakad mehed ja lapsed - seda suurima heameelega:)

Seekord jäi aga sõelale peediga brownie, mille kergelt punakas värvus reedab küll, et päris "normaalse" šokolaadikoogiga tegu ikka ei ole:D Ja maitsest on ka peeti selgelt tunda, aga minusugusele suurele peedisõbrale see muidugi väga meeldib - ega ma muidu seda kooki viimase kaheksa päeva jooksul, millest neli olin Hamburgis, kolm korda juba teinud ei oleks :):):)

See on nüüd mõnes mõttes justkui juubeliretsept, sest tegemist on täpselt 10.-nda brownie tegemisõpetusega mu blogis! Kusjuures, peaaegu kõik, va ainult see rukkijahuga šokolaadikook, on gluteenivabad või vähemalt gluteenivaba alternatiiviga. Seegi siin pole erand, kuigi algne retsept (pärineb BBC Good Food saidilt) sisaldas nisujahu. Tegin muidugi veel teisigi muudatusi, nagu alati:) Blondie'sid on mul vist blogis ainult kolm, aga see-eest on  mõned retseptid kummastki neist raamatus ja veel ka mitmed ideed ootel, niiet see peedi-brownie ei jää kindlasti viimaseks ;-)

Tavalise nisujahu asemel võid selles šokolaadikoogis vabalt kasutada täisteranisujahu või rukkijahu või kumbagi koos tavalise nisujahuga 50:50. Kui soovid gluteenivaba kooki, siis soovitan kasutada riisi- ja maisijahu (samuti 50:50 kumbagi). Proovisin korra ka mandlijahuga teha, aga siis jäi kook liiga vesine, kuid maitse poolest ikkagi väga mõnus:)

Võid kasutada nii keedetud kui ka ahjus küpsetatud peeti või osta üldse poest juba keedetud ja kooritud peedid, kui on kiire. Oluline on, et peedid oleks pehmed ja kooritud. Kui ise keedad, siis keeda ikka koorega, sest tänu koorele ei muutu peet liiga vesiseks, samuti on keedetud peeti lihtsam koorida. Mina keerasin peedid fooliumisse ja küpsetasin ahjus 200 kraadi juures u 1,5 h. Olid sellised tavalised poodides müüdavad (suhteliselt suured) peedid ja kokku kulus ühe koogi jaoks vaid 1,5 peeti. Kolmest peedist sain täpselt kaks kooki ja natukene jäi peeti veel niisama näksimiseks ka. Kusjuures, üritasin poes ekstra väiksed peedid valida:)

Vaja läheb:
400 g keedetud v ahjus küpsetatud peeti (NB! See on keedetud ja kooritud peetide kaal)
200 g tumedat šokolaadi (eriti hea on 70%-lise kakaosisaldusega)
100 g võid
250 g suhkrut (mina kasutan tumedat v heledat muscovado't, pildil olev kook on tumedaga)
3 muna
100 g jahu (mina olen pannud 50 g riisi- ja 50 g maisijahu)
30 g kakaopulbrit

Koori peedid ära ja haki väiksemateks tükkideks. Lõika või kuubikuteks, murra šokolaad tükkideks ning püreesta koos vanilliekstraktiga ühtlaseks. Vala suurde kaussi. Vahusta munad suhkruga heledaks vahuks ning sega ettevaatlikult spaatliga peedi-šokolaadisegu hulka. Sega sõelutud jahu(d) ja kakaopulber omavahel ning seejärel sega õrnalt ülejäänud taina hulka proovides säilitada selles võimalikult palju õhku. 

Vala tainas küpsetuspaberiga kaetud neljakandilisse u 20X30 (mul on 23X34) cm läbimõõduga ahjuvormi ja küpseta ahjus 180 kraadi juures u 20-25 minutit (mul kulus 20 min, sest suurem vorm ja kook on seetõttu õhem) kuni kook on kerkinud ja äärtest tahenenud (keskelt võib veel võdiseda). Lase vormis jahtuda ja lõika ruutudeks, aga mulle meeldib see kook soojalt ka ;-)

Kolmapäev, 24. aprill 2013

Pain d'epices


Pain d'epices ehk pipra/vürtsleib on üks äärmiselt maitsev prantslaste leiutis, millest mina sattusin sõltuvusse Pariisis kokakoolis käies, sest seda pakutakse peaaegu igal koosviibimisel, sünnipäeval, vastuvõtul, peol jne suupistena koos foie gras'ga, millega see loomulikult on ideaalne kooslus! Olen sellest leivast ja nuumhane maksast juba mitu korda bloginud (siin, siin ja siin) ning seda korduvalt küpsetanud, aga seekord panen kirja vahepealsel ajal tuunitud retsepti. Muidugi on magus pipraleib ka mõnus niisama süüa. Mina aga pakkusin seda seekord klassikaliselt nuumhane maksaga, lisasin juurde ka hapuka sibula-jõhvikamoosi ja sobitasin Dunkri poolt toodud veiniga. 

Kerge pinot noir viinamarjast valmistatud vein on pärit Joseph Drouhini veinimajast, Rully piirkonnast (siit saab selle kohta lähemalt lugeda). Käsitsi korjatud marjadest jook on saanud 12-15 kuud Prantsuse tammest vaadis maitseid koguda ja on oma kerguse tõttu ideaalne kaaslane linnulihale, millega alguses plaanisingi seda veini tarbida. Kuid kui Läti tipprestoran Vincents pakkus Ö-s oma kuulsaid (ja imemaitsvaid) foie gras' ja trühvlitega ravioole, siis oli sel õhtul ka ise kohapeal olnud Drouhini veinimaja esindaja just selle veini roa juurde välja valinud. Kuna pinot noir haakus suussulava nuumhane maksa ja trühvlitega igati hästi, siis liikuski minu mõte sel õhtul hoopis prantslate klassikute peale. Ja mul on selle üle tõeliselt hea meel, sest ausalt öeldes oligi pipraleivaga kuidagi pikk paus tekkinud, niiet igati mõnus oli seda jälle küpsetada:)


Pain d'epices'i jaoks on vaja:
600  g rukkijahu
2,5 tl soodat
2 tl jahvatatud kaneeli
2 tl jahvatatud ingverit
0,25 tl peenelt riivitud muskaatpähklit
0,5 tl musta pipart
0,5 tl soola
80 g toasooja võid
1 toasoe muna
270 g suhkruroo siirupit
ühe apelsini peenelt riivitud koor
250 ml toasooja vett

Sega omavahel rukkijahu, sooda, vürtsid ja sool. Teises kausis vahusta või, muna,  suhkruroosiirup ja peenelt riivitud  apelsinikoor. Või ja siirupi segule lisa vesi ja sega läbi. Seejärel lisa kolmes osas rukkijahu segu ja sega kogu tainas spaatliga ühtlaseks.


Tõsta tainas ettevalmistatud vormi ja silu märja lusika v käega ühtlaseks. Küpseta 180 kraadises ahjus 40-50 minutit, kuni leiva sisse pistetud tikk jääb kuivaks. Lase ahjust väljavõetud leival 10 minutit seista ja seejärel kummuta vormist välja restile jahtuma. Lase leival enne lahti lõikamist täielikult jahtuda ja hoia kilesse mässituna toatemperatuuril. 



Reede, 19. aprill 2013

Kevadine värskendav avokaadosmuuti


Avokaadod on ühelt eriliselt maitsvad viljad, millest rääkisin natukene pikemalt selle paari aasta vanuse avokaadodippi postituse juures. Mina kiindusin avokaadosse kolm aastat tagasi oma 1,5 kuud kestnud Kalifornia reisil, sest seal on need viljad eriliselt popid. Võiks isegi öelda, et Kalifornia on avokaadoarmastajate paradiis, sest söömiskõlbulikku avokaadot saab pea igas poes ja söögikohtades on neid ikka väga paljude toitude juures. Meil siin on aga ostes tihti ka need tumeda koorega ja pakendil oleva info kohaselt "ready to eat" avokaadod ikkagi veel pisut toored või - sagedamini - liiga küpsed ja juba pruunikaks muutunud viljalihaga. Rohelisi avokaadosid aga hoidsin seekord 4 päeva kodus ja ikkagi selle smuuti tegemiseks olid need liiga toored - pidin ikka vaeva nägema, et lusikaga sisu välja uuristada. Küpsete avokaadode viljaliha lööb ise ilusti koore küljest lahti (nagu siin näha on) ja jõudu ei pea kasutama. Sõin hiljuti ühes suhteliselt äsja avatud söögikohas avokaado-kreveti salatit, aga no see avokaado oli seal ikka täitsa toores, kõva ja mitte eriti maitsev. Huvitav, mis saaks, kui Kalifornias keegi sellise avokaadoga salatit oma klientidele pakuks??? :D

Avokaado pärineb Mehhikost ja jõudis Kaliforniasse 19. sajandil. Kalifornias on eriti suur latiinode osakaal, samuti saab USA parimat Mehhiko kööki just selles osariigis, eriti muidugi lõuna pool San Diegos, kus suur hulk mehhiklasi igapäevaselt tööl käib, minnes igal õhtul üle piiri tagasi oma koju magama. Kalifornia lõunaosas valmib ka ligikaudu 95% USA avokaadodest, kusjuures San Diego maakonnas asuv Fallbrook nimetab ennast maailma avokaado-pealinnaks ja viib läbi iga-aastast avokaadofestivali.

Muuseas, avokaado on kantud ka Guinnessi maailmarekordite raamatusse, kui kõige toitainerikkam puuvili. Selle vilja häid omadusi ei hakka siin üle kordama, nt siin ja siin on kõik juba kirjas:) Kui aga on soovi avokaadot sügavkülmas säilitada, et alati, kui vaja, hea võtta oleks, siis siin on väga põhjalik õpetus selleks!

Igal juhul järgmine magustoit, mida avokaadost teen, on avokaadoga brüleekreem - tundub hästi põnev!:) Siit aga saab teada, kuidas valmistada täiuslikku guacamole't!

Seekord sai avokaado smuutis (maakeeli "mahedikus") kokku sobitatud banaani ja spinatiga. Kusjuures, sügavkülmutatud spinat on praktiliselt sama toitaine-sisaldusega, st ka sama kasulik nagu värske spinat! Sattusin paar kuud tagasi lugema ajakirjas TIME tuntud telearsti Dr. Mehmet Oz'i poolt kirjutatud artiklit, kus ta muuhulgas mainis, et rahva tervise seisukohast on eriti ohtlik levitada müüte justkui oleks supermarketi toidud halvad ning šopata tuleks vaid peenetes (ja kallites) orgaanilise toidu poodides.  Tegelikult aga saab pere tervislikult söönuks ka külmutatud aedvilju tarbides ja tervisliku toidu söömine ei ole mitte sugugi kallis lõbu ega rikaste privileeg! Antud juhul aga annab külmutatud spinati kasutamine smuutile veel tervitatava lisaväärtuse ehk jääd ei ole vaja enam lisada:)

Kui soovid vedelamat smuutit, lisa rohkem vett ja sidrunimahla või hoopis u 2-3 dl maitsestamata jogurtit või keefiri - see minu smuuti on rohkem kreemi moodi smuuti, mida lusikaga süüa:) Kui soovid aga magusamat mahedikku, lisa veel 1-2 banaani ja/või mõni sl mett või (vahtra)siirupit. 

Smuuti on lihtsamast lihtsam, vaja läheb:
1 suur banaan
3 avokaadot
100-150 g sügavkülmutatud spinatit (otse sügavkülmast)
poole sidruni mahl
vett (mina lisasin u 1 dl Värskat)

Püreesta koostisained ja naudi kohe:)


Neljapäev, 18. aprill 2013

Jõhvika ja sibula moos, kahel moel


Ühe toidu ja veini projekti raames, millest juba järgmisel nädalal loodan blogida, oli mul vaja lisandit pain d'epice'i ehk pipraleiva ja hanemaksa juurde ning mõtlesin valmistada kas sibulatest või jõhvikatest moosi või tšatni. Kuid tšatni tahab paraku pikemalt seismist, et maitsed konsentreeruks, siis otsustasin seekord moosi kasuks. Et valik kahe tooraine vahel oli raske, siis kasutasin mõlemaid - nii jõhvikaid kui ka sibulaid -   ning valmistasin sibula-jõhvika moosi:)

Kuna ma aga ei suutnud ka seda otsustada, kas kasutada õuna- v palsamiäädikat, siis tegin kaks varianti. Üks on värskete (praegusel aasta-ajal siis külmutatud ja sulatatud) jõhvikate ja õunaäädikaga, teine aga kuivatatud jõhvikate ja palsamiäädikaga. Tänu jõhvikatele jääb esimene hapukas, see-eest aga balsamico'ga moos on kuivatatud marjade tõttu (sest teatavasti sisaldab enamik poes müüdavatest tohutult suhkrut) hästi magus. 

Moosid sobivad suurepäraselt igasuguste pasteetide (proovi nt veise-, kana- v küülikumaksast pasteeti) jt külmade lihatoitude ja lihalõikudega, samuti  juustude ja küpsistega. Ja selle maksast, seaküljest ja peekonist paté lisandiks on sibula-jõhvikamoos suurepärane. Aga ma pean ausalt tunnistama, et mina söön sibula-jõvhikamoosi suurima hea meelega ka niisama, niiet ilmselt peaksin teisipäevaks uue portsu valmistama, kui ma homme ära ei sõidaks :)

Mis aga puutub sellesse, kumb moos on parem, siis hetkel ma ei oskagi ütelda, kumb mulle endale rohkem meeldib. Mõlemad on väga head! :) Eks õhtul saab proovida juustu (ja veini)ga ning siis ehk olen targem ja lisan siia ehk teiste inimeste kommentaare ka:) Ehk siis: to be continued ... :):):)


Jõhvika-sibula moos: 
u 1 sl õli
450-500 g sibulaid (mina kasutasin punaseid, 5 keskmise suurusega sibulat)
30 ml õunaäädikat
30 g suhkrut (kasutasin tumedat muscovado't)
250-270 g jõhvikaid
meresoola ja värskelt jahvatatud musta pipart

Viiluta v haki sibul peenelt. Soojenda õli (nt maapähkliõli) pannil, laota sellele ühtlaselt sibulaviilud ja küpseta neid ilma segamata keskmisel kuumusel u 5 minutit. Seejärel sega sibulaid ja küpseta veel u 20 minutit paaril korral segades kuni sibulad on läbi küpsenud. Ära lase kõrbema!

Lisa äädikas, suhkur ja jõhvikad, sega ja küpseta madalal kuumusel u 10 minutit kuni jõhvikad hakkavad katki praksuma. Maitsesta soola ja pipraga ning naudi jahtunult. Mina panin igaks juhuks steriliseeritud purki.





Jõhvika-sibula moos balsamico'ga:
u 1 sl (maapähkli)õli
450-500 g sibulaid (mina kasutasin punaseid, 5 keskmise suurusega sibulat)
näpuotastäis peenelt riivitud muskaatpähklit
0,5 tl (kõiki) ingverit, kaneeli, pipart, soola 
1 dl palsamiäädikat
20 g suhkrut (kasutasin demerara't)
100-150 g kuivatatud jõhvikaid (mina lisasin 150 g)

Viiluta v haki sibul peenelt. Soojenda õli pannil, laota sellele ühtlaselt sibulaviilud, lisa soola ja maitseaineid ning küpseta sibulaid madalal kuumusel kuni sibul hakkab kokku tõmbama. Kulub u 20 minutit. Sibulad peavad jääma pehmed ja läbipaistvad, ära karamellista neid. 

Lisa palsamiäädikas, suhkur ja kuivatatud jõhvikad. Keera kuumus maha, kata pann kaane v fooliumiga ja küpseta aeg-ajalt segades u tund kuni poolteist. Kui sibulad jäävad kuivale, siis lisa kas palsamiäädikat v vett. Lõpuks peaks olema segu moositaoline tihke segu, vajadusel maitsesta veel soola ja pipraga ning lase enne sööma hakkamist jahtuda. Mina panin selle moosi samuti steriliseeritud purki.


Teisipäev, 16. aprill 2013

Apelsinimekiga muffinid ja üks äärmiselt mõnus mahl!


Need siin on taaskord ühed mahlased ja mõnusad muffinid, mida on hästi kerge valmistada, niiet sobivad väga hästi ka hommikusöögiks. Ja maitsevad ka väikestele lastele ;-)

Et saada õhulised muffinid, tasub tainast võimalikult vähe segada - mida rohkem tainast segad, seda "kõvemaks" ja sitkemaks see muutub. Pigem las jääda mõni koht ebaühtlaselt segunenuks, kui ülesegada. Kindlasti tõsta ahjust võetud muffinid vormist välja restile jahtuma, et põhja ei tekiks kondentsi ja muffinid ei vettiks. 

Kevadiseks turgutuseks on igati kasulik üks värskusest pakatav porgandi-apelsini-ingverimahl, mis on tõeline vitamiinipomm. Mina joon seda aastaringselt ja võtan mahla valmistamiseks tavaliselt poolekilose paki porgandit, võrgutäie väikseid apelsine (u 12 tk) ja 2-3 cm pikkuse ingveritüki (sõltuvalt ingverijuure jämedusest).  Ingveri ja porgandi võid koorimise asemel ka harjaga korralikult puhtaks nühkida, sest mitmeid kasulikke aineid on nendes just koore all peidus. Siit saab aga lugeda, miks tasub ingverit süüa!:)


Siin aga üks väike jutukene apelsinidest ja nende kasulikkusest, mis ilmus koos retseptidega LP-s.


Apelsinipuu on üks vanimaid viljapuid maailmas ja arvatakse, et see pärineb Hiinast, kus neid kasvatati juba tuhandeid aastaid tagasi. Ka vilja nimi on seotud päritolumaaga - sõna “appelsien” tähendab hollandi keeles Hiina õuna. Läbi Aafrika jõudis apelsinipuu Vahemere äärde ning hiljem tänu Kolumbusele Kariibidele. Nüüdseks kasvatatakse apelsine juba kõigil kontinentidel.


Kaugetel aegadel olevat apelsine kasutatud palaviku, skorbuudi ja kõhuvaluga võitlemisel, samuti kaitseks mürgi vastu. Praegusel ajal on apelsinid tuntud eelkõige suure C-vitamiini sisalduse poolest. Nimelt on 100 grammis apelsinis seda tervelt 40 mg, mis tähendab, et päevase C-vitamiini vajaduse rahuldab juba 200 g apelsini söömine. Kuid nendes tsitruselistes leidub ka palju antioksüdante, kiudaineid, erinevaid B-vitamiine, beetakaroteeni ja kaaliumi. Apelsinide söömine aitab vähendada kolesteroolitaset ja stabiliseerida vererõhku ning tugevdab immuunsussüsteemi.


Kui meie vanemad käskisid meil lapsepõlves apelsine ja mandariine koorides alati ka koore alune valge kiht korralikult maha kraapida, siis tänapäeval soovitatakse seda võimalikult palju hoopiski viljale alles jätta, kuna see sisaldab kiudaineid ja pektiini, mis aitavad kolesterooli taset stabiliseerida. Säsi on rikas ka veresoonte seinu tugevdavate bioflavonoidide poolest.

Inimestel, kes armastavad palju apelsine süüa, samuti apelsinimahla juua, tasub arvestada asjaoluga, et selles viljas sisalduvad suhkur (15%) ja sidrunhape (1-2%) võivad kahjustada hambavaapa!
Apelsin on igati tänuväärne tooraine ka küpsetamisel, soovitan proovida imemaitsvat gluteenivaba apelsini-mandlikooki.




Apelsinimekiga muffinid


210 g jahu

0,25 tl soola

1 tl küpsetuspulbrit
80 g suhkrut
100 g võid
2 suurt muna
125 ml apelsinimahla
125 ml piima
poole apelsini peenelt riivitud koor
Sõelu nisujahu kaussi ning sega soola, suhkru ja küpsetuspulbriga läbi. Sulata või, lase sellel natukene jahtuda ning sega teises kausis vahustatud munade ja ülejäänud ainetega. Vala segu kuivainete hulka ja sega puulusika või spaatliga kergelt läbi. NB! Proovi tainast võimalikult vähe segada, sest liigne segamine teeb muffini tuimaks ja “kõvaks”.
Jaota tainas 12 paber- või silikoonvormi või küpsetuspaberiga kaetud muffinivormi vahel ning küpseta ahjus 200 kraadi juures 25 minutit kuni keeksikesed on kuldpruunid ja sissetorgatud tikk tuleb puhtalt välja. Lase mõni minut muffinitel vormis taheneda ja tõsta seejärel restile jahtuma.


Laupäev, 13. aprill 2013

Kiire kõhutäis chorizost ja kikerhernestest

Sel laupäeval on LP-s (digilehest saab ka lugedaminu lugu Hispaania toidust koos nelja retseptiga, milleks on chorizo'st suupisted ehk tapased, hästi mõnus kana, tomati ja chorizo panniroog, hispaanlaste lemmik-magustoit creme caramel ja üks kreemine dulce de leche juustukook karamellikastmega. Ühtlasi räägin ka sellest, mille poolest creme caramel ehk karamellikreem, crème brûlée ehk brüleekreem ja crema catalana üksteisest erinevad - neid kolme kiputakse päris tihti omavahel segamini ajama. Hispaania toidust muidugi võiks rääkida lehekülgede kaupa, aga ajalehe piiratud mahu tõttu on kirjas ainult hästi lühike ja ülevaatlik jutuke. 

Kuna ma aga juba hispaania toidu lainel olen, siis siin on veel üks lihtne võimalus, kuidas sealkandis laialt levinud chorizo vorstist koos kikerherneste ja spinatiga väga maitsev panniroog valmistada. Sellest kogusest jätkub täpselt kahele näljasele:)

Vaja läheb:
1 sibul
1-2 küüslauguküünt
peotäis värskeid tüümianilehti (sobib ka külmkuivatatud tüümian, mida võta u 1 sl)
1 loorberileht
chorizo vorstikest (u 200-250 g)
1/4 tl kaneeli
1-2 tl (suitsumaitselist) paprikapulbrit
1 sl punase veini äädikat
1 purk kikerherneid
100-200 g spinatilehti
natukene õli praadimiseks (eriti hea on maapähkliõli)

Haki sibul ja küüslauk peenelt. Viiluta chorizo. Pese ja kuivata spinatilehed. Nõruta kikerherned. 

Kuumuta poti põhjas õli ja prae madalal kuumusel hakitud sibulat kuni see hakkab klaasjaks muutuma (u 3-4 min). Lisa tüümianilehed ja loorberileht ning küpseta veel 2-3 minutit aeg-ajalt segades. Lisa küüslauk, chorizo, kaneel ja paprikapulber. Prae, kuni chorizo hakkab krõbedaks muutuma.

Sega hulka kikerherned, äädikas ja u 0,5 dl vett ning lase paar minutit podiseda kuni kikerherned on soojenenud. Lisa spinatilehed, sega ning soovi korral maitsesta veel soola ja pipraga. Eemalda loorberileht. Naudi soojalt koos krõbeda koorikuga saia vm meelepärase lisandiga.



Esmaspäev, 8. aprill 2013

Kohupiima-purukook marjadega

Mind ajendas seda juttu kirjutama Pille postitus moosiga purukoogist, kus ta endale omase põhjalikkusega jagas ka teisi purukookide retsepte, sh ka ühte minu rukkijahu ja õuntega küpsetist, mille ma millegipärast kohe esimesena välja pakkusin, kui Pille purukoogi retsepte küsis. Ma isegi ei tea miks just sellele retseptile viitasin, sest tegelikult on mul blogis terve hunnik erinevaid purukooke:) Samas see rukkijahust purutaina ja õuntega kook on üks selliseid, mida ma ise väga armastan, ning mille kohta mulle on paar tuttavat öelnud, et nad on sellest sõltuvuses. Üks tüdruk nt oli pärast sünnitust rangel dieedil lapse allergiate tõttu, aga kuna see kook olevat olnud ainus, mida ta süüa sai, siis olevat ta seda ülepäeviti küpsetanud ja ise kogu koogi korraga ära söönud. Niiet ilmselt see on ka üks põhjuseid, miks ma just selle koogi teiste hulgast välja valisin:)

Aga tegelikult on mul purukookide retsepte päris palju, sest ma armastan MAHLASEID kohupiima ja hapukate marjadega purukooke! Ja ma armastan kohupiima üldse, samuti hapusid marju magusas koogis!:) Mulle on koogi puhul alati kõige olulisem, et see ei oleks kuiv, mis ka seletab seda, miks ma vist kunagi ise ei ole klassikalist moosiga purukooki teinud - aga ehk on muidugi asi mu eelarvamuses ja tegelikult on see üks igati maitsev kook:) Eks peab millalgi ära proovima ;-)

Mul endal on ka tegelikult üks ilma kohupiimata ja ainult purukattega küpsetise retsept blogis olemas - tegin selle sügisel pohlade ja õuntega, särtsu annab juurde sidrunikoor. Siis on mul üks väike variant "koogi kiirabi'ks", mille kohta Peeter Pihel ütleb, et see on ta naispere lemmik!:) Üks rabarberiga, siis üks rukkijahuga variant, kakao ja  rukkijahuga retsept, ja siis veel üks plaadikook. Ja üks retsept on isegi inglise keeles! Niiet puru(kohupiima ja marja)koogid ruulivad!!! :)

Igal juhul kui Pille poleks seda teemat algatanud, oleks see postitus jäänud sündimata, kuigi ma tegin pildid juba suvel Vormsil ära ja kirjutasin hiljem jutu ka juurde. Ma ei tea miks ma lihtsalt ei tundnud, et tahan selle puhul "publish"-nuppu vajutada - ühtegi ratsionaalset põhjust igal juhul ei ole:) Kusjuures Vormsil olles küpsetan ma seda purukooki alati mitu plaaditäit ja ma pole kunagi näinud, et midagi peale puru sellest alles jääks isegi neil kordadel, kui oleme seal väiksema seltskonnaga:) Niiet tänud Pillele ja head küpsetamist!


See kohupiima-purukook on ülilihtne teha ja jube hea! Mul on see kook juba aastaid (7-8 a vähemalt) kasutusel igasugustel üritustel ja sünnipäevadel, kui rahvast on palju. Tavaliselt on see üks mitmest koogist laual, aga alati üks esimesi, mis otsa saab. Arvan, et olen kohupiima-purukooki erinevate marjade, aga ka rabarberi ja õuntega, kokku ilmselt sadu kordi küpsetanud. Mõned aastad tagasi sai seda kooki isegi nii palju tehtud, et kui me ühe sünnipäeva menüüd õdedega arutasime, siis Karina ütles, et ärme seda kooki seekord tee - me oleme seda juba nii palju söönud:)

Minupoolsete muudatustega retsept on pärit Selveri retseptivaramust, aga kui toidublogides ja -portaalides ning kohvikutes ja pagariärides tähelepanelikult ringi vaadata, siis kohtab nii seda retsepti kui ka selle retsepti järgi tehtud kooki ikka päris tihti. Isegi kahe käe sõrmedest jääks kõigi nende kohtade, kus ma seda näinud olen, ülesloetlemisel väheks.

Kasutada võib kohupiima-purukoogi puhul ükskõik milliseid marju, mida parajasti kodus võtta on, samuti tükeldatud õunu ja rabarberit. Sügavkülmutatud marju pole vaja enne koogile panemist üles sulatada, aga kui need on siiski üles sulanud, siis nõruta neid enne sõelal. Sellel pildil on külmutatud mustikatega tehtud kook - mustikaid enne ei sulatanud


Purutaigen:
225 g võid
1 dl suhkrut
5 dl nisu- v maisijahu
0,5 tl soola
0,5 tl soodat
0,5 tl küpsetuspulbrit
1 tl vaniljesuhkrut
2-3 dl kookoshelbeid

Täidis:
1 kg kohupiima
400 g hapukoort
5 muna
2,5 dl suhkrut (kui on magus kohupiim, siis kindlasti vähem)
1 spl vaniljesuhkrut
400-500 g vaarikaid, kirsse v muid marju

Sega omavahel jahu, sool, sooda, küpsetuspulber, vaniljesuhkur ja kookoshelbed. Näpi juurde külm või ja suhkur ning sega (näpi) purutaoliseks taignaks. Täidise jaoks sega kohupiim, hapukoor, munad, suhkur ja vaniljesuhkur.

Pane 3/4 taignast plaadile, kata kohupiimaga, aseta peale vaarikad vm marjad ja seejärel ülejäänud puru. Küpseta 200 kraadi juures u 30 minutit.

Sellel pildil on aga üks talvine külmutatud (ja eelnevalt üles sulatatud) kirssidega variant


Pühapäev, 7. aprill 2013

Kinoa ahjupeetide ja fetaga



Blogis on nüüd juba mitu päeva vaikus olnud, aga see ei ole mitte sellepärast, et ma ei küpsetaks ega teeks süüa, vaid ikka küpsetan ja teen (ja mitte vähe), aga esialgu on kõik veel nö tuleviku tarbeks, niiet küll need praegused katsetused, retseptid ja pildid ka millalgi blogisse jõuavad:) 

Siin aga üks juba paar kuud tagasi tehtud kinoa, kuhu juurde sättisin seekord ahjupeedid, basiiliku ja feta. Sai mõnus nagu alati ja minu kinoa-vaimustus kestab ikka veel:) Peedi asemel võib kasutada ka muid ahjus röstitud aedvilju - tulemus on ikka väga hea!

Igal juhul soovin kõigile mõnusat kevade jätku, palju päikest ja ilusat uut nädalat! :) Ja küll see lumi ka lõpuks ära sulab ;-)


Kinoa ahjupeetide ja fetajuustuga
150 g kinoad
150 g fetajuustu
3 väiksemat ahjus küpsetatud või keedetud peeti
värsket või kuivatatud tüümiani või punet
värsket spinatit
palsamiäädikat
extra virgin oliiviõli
soola, värskelt jahvatatud musta pipart
kastet või palsamikreemi
Kaste:
3 sl oliiviõli
1 sl palsamiäädikat
1 tl vedelat mett
näpuotsatäis soola ja musta pipart.
Võib kasutada nii keedetud kui ka ahjus küpsetatud peete. Kui aga ahjupeete valmistada, siis tasub korraga küpsetada kohe vormi täis peete. Ühte 20X20 cm vormi mahub u 7-8 väikest peeti. Koori toored peedid, lõika sektoriteks ja aseta ahjuvormi. Sega läbi 2 sl oliiviõli ja 1 sl palsamiäädikaga, maitsesta soola ja pipraga ning pane peetide juurde paar tüümianioksa või lisa kuivatatud tüümiani või punet. Küpseta ahjus 180 kraadi juures umbes 1 h kuni peedid on pehmed. Sega peedisektoreid aeg-ajalt, et need ühtlaselt küpseks.
Keeda kinoa vastavalt pakendi juhistele kas puljongis või vees pehmeks. Pane kinoa kaussi või jaga nelja taldriku vahel. Lisa peedisektorid ja fetakuubikud ning puista peale tüümianilehti või spinatit. Spinati võib soovi korral enne toidule lisamist pannil võiga kiirelt läbi praadida, kuni see on natukene närbunud, ning maitsestada soola ja pipraga. Piserda roa peale kastet või palsamikreemi. Kastme jaoks sega kõik ained omavahel ühtlaseks.

Teisipäev, 2. aprill 2013

Tuntud Riia restoran Vincents juba sel reedel Ö-s

Mitte ainult meie kandi mehed ei lähe Lätti, vaid ka Läti omad tulevad meie suureks rõõmuks Tallinnasse! Ja mitte mingid tavalised mehed, vaid naaberriigi pealinna Riia tegijad ja tuntud kokad:) Nimelt on 5 Riia restot võtnud nõuks tulla oma Tallinna kolleege kaema ning ühel õhtul koostöös siinsete kokkadega oma maitsvaid roogasid pakkuma. Suurepärane võimalus neile, kes ise Riiga ei juhtu ega heade restoranide külastamiseks ekstra sõita ei soovi. Piret käis Lätis neid restosid uudistamas ja roogasid proovimas ning andis oma blogis laheda ülevaate (siin on esimene osa), mida need söögikohad endast kujutavad. 

Praeguseks on juba toimunud Läti restoranide õhtusöögid Ribes, Leivas ja Mekis, kuid sel reedel on restorani Ö köögis toimetamas tõeline pärl ehk üks tunnustatumaid Riia restorane Vincents, mida on peetud ka Baltimaade parimaks söögikohaks! 1994. a asutatud restoran on praeguseks tegutsenud juba 19 aastat ja kergeid väsimusemärke võib kuuldavasti märgata vaid interjööris - mis kokkadesse, toorainesse ja toitudesse puutub, siis selles osas olevat tase absoluutne tipp ning jätkuvalt olevat tegemist number 1 restoraniga Lätis! Nagu tänapäeval nooblimate restoranide seas popp, kasutab Vincents'ki toiduvalmistamisel võimalikult palju kvaliteetset ja puhast Läti väiketootjate kaupa. Vincentsist on tore lugu koos piltidega ka Eesti Maitse lehel. 


Londonis välislätlaste peres sündinud ja kasvanud, kuid nüüd taas kodumaal elav Vincents'i omanik ja peakokk Martin Ritinš on Lätis kuulus mees ning tema juhitav kokasaade on eetris olnud juba 10 aastat!


Vincents'i kui Riia esindusrestorani on külastanud väga palju nii kohalikke kui ka välismaiseid kuulsusi, teiste hulgas prints Charles, Elton John, Jaapani keiser, Heston Blumenthal jpt. Kogu pildigalerii pildile mahutamine aga ei ole niisama lihtne:)


Restorani Ö köögis valmivad reede õhtul mitmed hõrgutised, otsa teevad lahti Isle of Man'i lähistelt pärinevad kammkarbid 


Mereandidele järgnevad klassikalised toorained ehk foie gras (nuumhane maksa) ravioolid, mida täiendavad trühvlid ja suured Passito de Pantelleria rosinad. Ütleme nii, et raske on mul hetkel seda lugu siin kirjutada - juba piltide vaatamine viib keele alla ... :)Passito de Pantelleria 

Sellega aga klassikud piirduvad ning pearoaks pakutakse juba küpsetatud tuvi šokolaadipaneeringu ja -kastmega, mis on juba oluliselt modernsem kooslus. Ootan selle proovimist huviga, sest kuna roast ei ole kahjuks pilti, siis ei kujuta ma isegi ette, kuidas see maitsta võiks. Kui šokolaadikastet olen varemgi soolase toidu juures kohanud, siis paneering on küll minu jaoks esmakordne maitseelamus. 

Kuigi magustoidu nimetuse - Pavlova - järgi võiks eeldada, et justkui siit minnakse nüüd jällegi traditsioonilisemate maitsete juurde tagasi, siis taldrikule pilku heites on aru saada, et klassikalise nime taga varjab ennast hoopiski põnevam ja erilisem maius. Pavlova Vincents'i moodi - seda lihtsalt peab proovima!:)


Roogasid täiendavad tõeliselt väärikad Drouhini veinimaja veinid. Drouhini veinimaja kuulub rahvusvahelisse Primum Familiae Vini (PFV) organisatsiooni, mis juba 20 aastat ühendab maailma juhtivaid veiniperekondasid. PFV-sse kuuluvate perekondade viinamarjaistandused paiknevad parimatel kasvualadel ja veinide valmistamisel lähtutakse kõrgetest kvaliteedinõuetest. Reedesel õhtusöögil osaleb ka Drouhini veinimaja esindaja. Pildil on väike valik Drouhini veinidest, mis ka Eestis saada on, kuid toitude juurde veinide valimisel ei ole piirdutud vaid nende kolmega. 


Aga see ei ole veel kõik ...:):):) õhtu ei piirdu "vaid" Läti kandi tipprestorani roogade serveerimise, staarkoka ja maailma ühe juhtiva veiniperekonna esindaja külaskäiguga. Sel õhtul toimub ka oksjon, kus soovijad saavad omandada Jüri Seljamaa stiilseid toidufotosid (rääkisin neist siin), mis juba mitu kuud restoran Ö söögisaali seinu kaunistavad. Niiet kohtumiseni reedel restoranis Ö - mina olen juba ootusärevusest nõrkemas:)


NB! Kõigi selle postituse fotode autor on Lauri Laan.