Reede, 29. märts 2019

Vürtsikad kanasuupisted




Blogis on tükk aega vaikus olnud, aga kuna käisin vahepeal suisa kahel reisil, siis lihtsalt ei ole jõudnud ei kirjutada ega ka pole eriti võimalust olnud kodus kokata. Süüa ma muidugi teen igapäevaselt, aga ei midagi erilist, vaid enamasti oma tavapäraseid lemmikuid. Täna nt nautisin minestroonet kodumaiste tatrajahust makaronidega Tõrvaaugu Mahe Talust. Kirjutan ma samuti, aga seda iganädalaselt Laupäevaleht LP-sse. Eelmiseks laupäevaks näiteks tegin loo Eesti parima alkovaba kokteili valimisest, mille maitsežüriis mul oli au olla. Artiklis on ka kuue parima kokteili retseptid, mis on kodus lihtsalt järgi tehtavad. Valmistamise lihtsus oli muideks üks kriteerium, millele kokteil vastama pidi ;-)

Pean ütlema, et kuigi ma ei ole kunagi eriline kokteilifänn olnud, siis olen võistlustel, kus olen viimasel ajal käinud, olnud tõeliselt üllatunud, kui ägedaid, loomingulisi ja maitsvaid jooke oskavad andekad baarmend valmistada. Eriti suureks üllatuseks olid alkovabad kokteilid, sest ootasin läägeid värvilisi kaloripomme, kuid tegelikkuses oli suur osa kokteile elegantse välimusega mõõdukalt magusad ja maitserikkad, heas mõttes huvitavad joogid.

Lisaks avastasin enda jaoks kalvadosega valmistatud kokteilide maailma ja muideks läbisin elu esimese kokteilivõistluse, seda aga Normandias. Plaanin sellest ka kirjutada, samuti lähemalt õunabrändist, aga hetkel ütlen vaid nii palju, et võistlemine Prantsusmaal oli täiesti teistmoodi kogemus, mis boonusena mind supertoredate inimestega kokku viis. Ja olen oma tulemusuga (4. koht) igati rahul, sest kokku oli osalejaid 15 riigist :)

Mis aga retsepti puutub, siis see on mul siin blogis draft’ina ootel juba paar aastat ... :) Olen sellisel kujul vürtsikat kanasegu teinud korduvalt, kuid aedviljad ja serveerimisviis vahelduvad. Selline salatilehel pakkumine on eriti tervislik variant ja see on igati mõnus suupisteks, kuid näiteks keedetud riisiga koos võib vürtsikas kanaroog olla hoopiski prae eest. Loomulikult on see kanasegu hea ka (soojendatud) tortilla või tako sees.

Jalapeno ehk Jalapa paprika on igati tore täiendus pea igale roale ja tegelikult võib kogust vabalt vastavalt oma maitsele suurendada - panin lihtsalt kirja optimaalse numbri, mis ka mitte eriti suurtele vürtsisõpradele peale läheb :)

Vaja läheb:
500-800 g kanafileed
1 pk Santa Maria Fajita maitseainesegu (mina kasutan mahedat ehk organic varianti)
1 väike või pool keskmist punast sibulat
1 suur tomat
peotäis värsket koriandrit
u 30 g Santa Maria (u kolmandik purgitäit) rohelise jalapeno viilusid
värskelt jahvatatud Santa Maria koriandri- ja tšillimaitseainesegu (soovi korral)
u 6 little gem salatipead

Tükelda kana 1-2 cm tükkideks ja prae pannil koos Fajita maitseaineseguga aeg-ajalt segades läbi, kuni liha on pruunistunud ja seest läbi küpsenud. 

Haki sibul peeneks, tükelda tomat väikesteks tükkideks ja haki koriander peeneks. Aseta kaussi ja sega jalapeno'ga läbi. Maitsesta soovi korral värskelt jahvatatud tšilli- ja koriandriseguga. Sega hulka praetud kanatükid

Haruta salatilehed laiali. Väiksemad lehed võid soovi korral hakkida kanasalati hulka. Laota suurtele lehtedele kana-aedviljasegu ja puista peale hakitud koriandrilehti.

Serveeri koos avokaadodipiga, mida saad teha kas nii või nii. Kui soovid toekat praadi, serveeri kõrvale metsikut vm meelepärast riisi. Salatilehtedel serveerimise asemel võid kanasalati ka (soojendatud) tortijade sisse keerata. 

Kolmapäev, 20. märts 2019

Pontsakad sõrnikud, mis alati õnnestuvad


Olen sellest varemgi blogis kirjutanud, aga ei saa ikkagi alustuseks jätta mainimata, et mulle sõrnikud tohutult meeldivad! Nii ongi mul see juba kolmas sõrnikuteemaline blogipostitus, kuigi retsept on kahe varasemaga  (see ja see) võrreldes teistsugune, kuna olen kuulnud (ja ka blogipostituste alt kommentaaridest lugenud), et sõrnikud lagunevad küpsetamisel ega püsi koos. Olen muidugi näinud ka fotodel internetis, sh blogides, päris kahtlase ebaühtlase kujuga pätsikesi. Kuigi mul endal seda sõrnikute praadimisel probleeme pole ette tulnud, siis tegin ikkagi tainast oluliselt ümber, et saada täitsa nö kuulikindel retsept. See kohupiimatainas on oluliselt paksem, kui mu varasemas retseptis, ja selles on nii palju jahu, et sõrnikud tuleksid korralikud tihked pätsid. Oluline on ju, et neid mugav ja lihtne praadida oleks ning sõrnikud igaühel alati õnnestuksid! :)

Aga et suurepärases tulemuses kindel olla, panin kirja ka mõned lihtsad reeglid:
* kasuta želatiinita kohupiima
* hoia tainast enne sõrnikute vormimist ja praadimist u 30 minutit külmkapis, et see muutuks tihkemaks
* vormi sõrnikud pigem väikesed ja õhukesed (max 1 cm paksused), sest siis küpsevad need korralikult pannil läbi
* praadimisel peab olema kuumus keskmisest pisut madalam ja praadida tuleb sõrnikuid aeglaselt, mitte kõrgel kuumusel pruunistades
* ära keera sõrnikuid mitu korda ümber, vaid prae ühelt poolt ja siis teiselt poolt
* sõrnikuid ei ole vaja pruunistada - piisab kergelt kuldsest jumest.

Tegin paar aastat tagasi Laupäevaleht LP-sse loo Tõnis Siiguriga, kes jagas nii restoranis Tuljak pakutavate imeheade sõrnikute retsepti kui ka näpunäiteid nende küpsetamiseks. Muuhulgas soovitab andekas peakokk suuremate sõrnikute puhul pärast pannil praadimist neid veel ahjus küpsetada, et need korralikult läbi küpseksid.

Retseptis olevast kogusest saab suure koguse sõrnikuid (kokku 20-30 tk), niiet neist jätkub ilusti vähemalt kaheksale inimesele, kui neid just pearoana ei sööda:) Et sõrnikud on parimad just külmana, siis hommikusöögiks küpsetan need eelmisel õhtul valmis; õhtuseks maiustamiseks soovitan pätsikesed aga päeval juba ära praadida. Muidugi on sõrnikud maitsvad ka soojalt - mina nt teen küll sõrnikud alati ette valmis, kuid samas praadimise ajal söön neid ikkagi alati mitu tükki ära, sest need mulle lihtsalt hullult maitsevad! Minu jaoks pole ka lisandeid vaja, kuigi siiski enamasti ise tehtud moosid teevad sõrnikuid ja pannkooke veelgi paremaks. Seekord nautisime sõrnikuid suvise aprikoosimoosiga, mida õnneks veel paar purki keldris varuks on. Kusjuures lugesin just aprikoosimoosi postitust ja suur suveigatsus tuli peale, kuid õnneks ei ole sinnamaani palju jäänud  ...  Täna juba algas kevad ju, kaugel see suvigi enam on! ;-)

Siinsed sõrnikud on gluteenivabad. Kui soovid nisujahu kasutada, siis asenda jahud retseptis 170 g nisujahuga ja vähenda küpsetuspulbri kogust 0,5 tl.



Vaja läheb:
800 g (4 pakki) maitsestamata kohupiima
1 suur muna
50 g suhkrut
1 kuhjaga sl vanillisuhkrut
100 g toortatrajahu + vormimiseks
70 g riisi- või maisijahu
1 tl küpsetuspulbrit
õli ja võid praadimiseks
(ökoloogilist) heledat suhkrusiirupit serveerimiseks

Klopi muna suhkrutega kergelt lahti, lisa kaussi kohupiimale ning sega läbi. Sega sõelutud jahud küpsetuspulbriga, lisa kohupiimamassile ja sega ühtlaseks. Aseta tainas 30 minutiks kümkappi tahenema.

Aseta mõned supilusikatäied jahu taldrikule, tõsta supilusika abil tainas jahu sisse, mätsi käte vahel jahu abil pallikeseks ja vajuta u 1 cm läbimõõduga lapikuks kettaks. Eemalda üleliigne jahu.


Soojenda pannil õli, lisa pisut võid ja aseta pannile sõrnikud, jättes neile vähemalt 1 cm vahed.

Küpseta sõrnikuid keskmisest pisut madalamal kuumusel kummaltki poolt 3-4 minutit. Pannile võib paremaks küpsemiseks asetada kaane peale. Võta sõrnikud pannilt ja lase enne söömist jahtuda.

Serveerimisel puista peale marju ja nirista (ökoloogilist) heledat suhkrusiirupit, soovi korral naudi neid koos hapukoore, moosi, vanillijäätise vms ja sõelu peale tuhksuhkrut.


Retsept ilmus D-kokaraamatus.

Reede, 15. märts 2019

Musta leiva, kodujuustu, kahe šokolaadi ja vaarikatega tort



Kuigi välismaal käia on hästi tore, siis kodus on ikka alati hea tagasi olla :) Samas on mul reiside puhul ikkagi reeglina tunne, et need saavad liiga kiirelt otsa - alles ju tulime ja juba vaja koju tagasi minna?!? Aga võib-olla see just ongi hea, et kunagi tüdimust ega koduigatsust peale ei tule, vaid saab nautida iga hetke ja pärast õhata, kui hullult lahe taaskord oli ... :) Igal juhul tagasi tulles ootas mind üks ülitore üritus ja teine tohutult halb uudis, millest mõlemast tahan täna kirjutada.

Alustan ikka positiivsest :) Eile oli mul taaskord võimalus külastada Merineitsi restos juba kümnendat hooaega toimuvat kabaree-etendust. Starlight Cabaret on alati suurepärast taset näidanud, kuid seekordne juubelihooaeg on kokku pandud parimatest numbritest läbi aastate ja eriliselt äge! Köitvaid etteasteid lummatult vaadates tabasin end pidevalt mõttelt, kui palju tõeliselt andekaid inimesi Eestis on ja seda nii lava peal kui ka selle taga. Aplaus kõigile asjaosalistele - suurepärastele tantsijatele, lauljatele, koreograafidele, kostüümikunstnikele ja kogu meeskonnale! Lisaks kolmeosalisele etendusele saab restoranis Merineitsi nautida peakokk Margus Tammpere menüüd, mis seekord on koostatud külastajate lemmikute põhjal ja sobitatud koostöös sommeljeedega kvaliteetsete veinidega. 

Kirjutasin ühest varasemast etendusest paar aastat tagasi blogis ning mitmekülgselt andeka Margus Tammperega ilmus LP-ski lugu. Eilsest show’st on pildid juba olemas siin; ürituse kohta aga saab rohkem infot siit.

Ja nüüd siis teine asi ... Lugesin Maalehest lugu õunapettusest ja olen ausalt öeldes tõeliselt pahane! Ostan pidevalt poest “kodumaiseid” õunu ja isegi ei koori neid tavaliselt (sest noh, ikkagi puhtad ja head Eesti õunad ju!). Nüüd siis tuleb aga välja, et tegelikult on need suvalised välismaalt toodud ubinad, mis sisaldavad Eestis ära keelatud taimekaitsevahendite jääke! Lihtsalt usukumatu, milliseid nahaalseid petiseid on olemas! Ma tõesti tahaks, et sellised pettused oleksid reaalselt kriminaalkorras karistatavad (st mitte ainult teoreetiliselt), sest see ei ole mitte ainult rahalise kahju tekitamine, vaid ka inimeste tervise rikkumine. Väga kurb, et selliseid firmasid ja “ärimehi” on Eestis olemas, kuid eriti kahju on veel sellest, et politsei ja riiklikud ametid on niivõrd jõuetud nende ohjamisel ja rikkumiste tuvastamisel. Ma olen ikka korraliku koguse praeguseks jõudnud neid õunu osta (ja muidugi ka ära süüa)! 

Et aga tegemist on paadunud ja alatute petturite, mitte mingi ühekordse eksitusega, näitab see, et ka eelmisel aastal jäädi ametivõimudele vahele, kuid siis oli skeem teine:

Mullu müüs osaühing Mulgi Õun kaubanduskettides suuri ja magusaid õunu esmalt ‘Kuldreneti’ ja seejärel ‘Reneti’ nime all, ent tegu polnud ei ‘Liivi kuldreneti’ ega ka muu renett­õunaga ning nende õige sort ja päritolu jäigi tuvastamata. Polli Aiandusuuringute Keskuse rohkem kui 400 õunasordi ja -aretise seas sellist ei leidunud.
Tollal väitis Paavo Otsus, et tegu on katsetuses oleva sordiga, millel veel nime polegi, kuid aedades, kuhu Mulgi Õun neid kontrollivad ametnikud juhatas, niisuguseid õunu kasvatavaid puid ei leidunud.
Ettevõte ei esitanud õunte kohta nõutavaid päritoludokumente piisavalt ning sai keelu õunte müük lõpetada. Keeld kehtis 2017. aasta saagi kohta.

Nonii, sain nüüd enda pettumuse välja elada ... :) Soovitan artiklis välja toodud nimed meelde jätta, et mitte edaspidi nende firmade ega kelmidest eraisikute osalusega firmade toodangut osta. Väga soovin ka seda, et poeketid selliste ettevõtjatega koostöö lõpetaks, sest mina kliendina tahan saada ausat kaupa, st pakend ja sisu peavad olema kooskõlas. Ma siiralt usun ja loodan, et enamik Eesti talupidajatest, kasvatajatest, tootjatest jt on ausad ning teevad oma tööd südamega. Juba nende pärast peaks kriminaale ohjama, et konkurents oleks aus! 


Aga kui nüüd tordist rääkida, siis see on üks mu enda uusi lemmikuid ja olen eriti rõõmus just selle tummise musta leiva ja tumeda šokolaadiga põhja üle, mis koos kreemja kohupiima-kodujuustutäidise ja hapuka vaarikakihiga saab kokku suus sulavaks maiuseks. Kuigi koogist saab kaheksa korralikku tükki ja teoreetiliselt peaks sellest jätkuma kaheksale inimesele, siis tegelikult on see kook nii hea, et saab kiirelt otsa ka vaid nelja sööja puhul.

Retsept ilmus vabariigi aastapäeva puhul Laupäevaleht LP-s.

Põhi:
u 150 g (5 viilu) musta leiba
30 g võid
60 g tumedat šokolaadi

Murra leivaviilud väiksemaks, aseta köögikombaini ja töötle ühtlaseks puruks. Tükelda või ja šokolaad, sulata vesivannil, sega leivamassiga ja suru ühtlase kihina 20 cm läbimõõduga ümmarguse lahtikäiva vormi põhja, mis on eelnevalt kaetud küpsetuspaberiga. Aseta vorm täidise valmistamise ajaks külmkappi. 

Täidis:
400 g (2 pakki) kodujuustu
300 g (1 toru) vanillimaitselist kohupiimapastat
40 g suhkrut 
200 g valget šokolaadi
3 želatiinilehte

Sega vispliga kodujuust kohupiimapasta ja suhkruga ühtlaseks. Tükelda valge šokolaad, sulata vesivannil ja sega vispliga kreemi hulka.

Aseta želatiinilehed koos 3 sl külma veega väiksesse kastrulisse ja lase 10 minutit seista. Soojenda kastrulit pliidil pidevalt segades, kuni želatiin on sulanud. Ära keema lase!

Vala lahustunud želatiin ühtlase nirena samal ajal segades kreemi hulka. Vala segu vormi leiva-šokolaadipõhjale ja aseta vähemalt kaheks tunniks külmkappi tahenema. Kui täidis on tahenenud, valmista koogile kate.

Kate:
400 g vaarikaid
50 g suhkrut
2 želatiinilehte 

Püreesta marjad kannmikseris, köögikombainis või saumikseriga ning suru saadud püree läbi sõela. Sega läbi suhkruga. Aseta želatiinilehed koos 2 sl külma veega väiksesse kastrulisse ja lase 10 minutit seista. Soojenda kastrulit pliidil pidevalt segades, kuni želatiin on sulanud. Vala lahustunud želatiin ühtlase nirena samal ajal vispliga segades vaarikapüree hulka, vala segu aeglaselt koogile ja aseta vorm veel vähemalt kaheks tunniks külmkappi.  

Neljapäev, 7. märts 2019

Brownie maapähklivõiga (näiteks homseks naistepäevaks) :)



Homme ongi juba naistepäev ja kui keegi peaks soovima mõne lihtsa, aga väga hea koogiga mõnda naist üllatada, siis see on üks superhea variant :) Ma ise naudin küll homme teiste inimeste valmistatud hõrgutisi (eelkõige värskeid mereande), sooja merevett ja eredat päikest, aga kui ma kodus oleksin, siis see šokolaadiküllane kook oleks küll üks variant, mille küpsetamist ma tõsiselt kaaluksin ;-) Pealegi mulle tõeliselt meeldib maapähklivõi - ma võin seda vabalt pool purki korraga ära süüa (kahjuks olen seda ka korduvalt teinud) ... :)

Kui ma muidu tohutult naudin igasuguseid tähtpäevi ehk järjekordselt head “põhjust” kokata, sõpradega kokku saada, midagi toredat teha, šampanjat juua jms, siis reisidel ei oma pidupäevad ausalt öelda mingisugust tähtsust. Niikuinii on ju iga päev eriline ja põnev ning tavapärasest luksuslikum, sest keegi on ju valmistanud kogu selle rikkaliku valikuga hommikusöögi buffet (sh puhastanud ja viilutanud kõik need mesimagusad ananassid), koristab igapäevaselt su tuba, lisaks saad mere ääres lamamistoolis pikutada ja raamatut lugeda, meres või basseinis nõrkemiseni ujuda, igapäevaselt lõunaks ja õhtuks värskeid mereande süüa jne jne. Sellise elu juures ei ole ju vahet, kas on argi- või tähtpäev?!? :) Ja nii see elu siin Tais kulgeb. Olen siin küll juba viiendat korda, aga alati avastan midagi uut ja huvitavat, lisaks käin iga kord erinevates kohtades.

Õnneks aga ei pidanud pikalt pead vaevama, millist kooki naistepäeva puhul blogisse postitada, sest üks mahlane ja tummine maapähklivõiga šokolaadiküpsetis on juba ammu ootel. Retsept ilmus sõbrapäeva puhul laupäevaleht LP-s.

Eelmisel nädalavahetusel oli lehes lugu restoani Moon imelisest kondiitrist, pagarist, pelmeeni- ja pirukameistrist Ljudast, kes jagas ka suitsukala-kapsa pirukate ja vastlakuklite retsepte. Sel laupäeval on aga oodata Laupäevaleht LP toidukülgedel Eesti parimate ekleeride autori tutvustust koos tõeliselt ahvatleva vaarikakreemiga Chou au Craquelin retseptiga. See on keedutainast kreemitäidisega koogike, millel krõbe paelispind, ning mida ise veel ei olegi proovinud küpsetada. Selle vea aga parandan ma kindlasti Eestis olles ära, sest keedutainas mulle väga meeldib. Kohupiimatäidisega tuuletaskud, samuti klassikalised vanillikreemi ja tumeda šokolaadi kattega profikad on mul suured lemmikud! Aga ka ülimalt lihtsa karamellikreemi, kakao ja valge šokolaadiga tuuletaskud on vahelduse mõttes toredad, samuti suitsukalatäidise ja rukkijahuga soolased profikad ;-)

Praeguse koogi kohta aga nii palju, et ole taina segamisega ettevaatlik - lõpeta segamine kohe, kui asjad on segunenud. Samuti pea hoogu küpsetamisega, sest brownie-laadsed koogid on parimad just seest niisketena mitte keeksiks küpsetatuna.


Tainas:
230 g võid
120 g suhkrut
120 g pruuni suhkrut (kasutasin tumedat muscovado’t)
1 sl vanillisuhkrut
4 suurt muna
2 sl konjakit, brändit või külma kanget kohvi
100 g nisujahu või 40 g kaerajahu ja 60 g maisijahu
80 g naturaalset kakaopulbrit
100-200 g tükeldatud tumedat šokolaadi

Maapähklivõist täidis:
40 g võid 
250 g toasooja maapähklivõid
50 g tuhksuhkrut
65-100 g tükeldatud maa- või sarapuupähkleid (soovi korral)

Tükelda või, sulata ja vala kaussi. Sega või suhkrute, munade ja vanilliga läbi. Vahustada ei ole vaja - piisab sellest, kui asjad on segunenud. Lisa sõelutud jahu(d) ja kakaopulber ning sega läbi, viimasena sega hulka tükeldatud šokolaad. 

Täidise jaoks tükelda või, sulata, vala kaussi ja lase jahtuda. Lisa maapähklivõi ja suhkur ning sega ühtlaseks, soovi korral sega seejärel hulka tükeldatud pähklid. 

Võta 20X30 cm läbimõõduga küpsetuspaberiga kaetud neljakandiline vorm, laota sinna tainas, seejärel täidis ning tõsta noaga kihte läbi ja tõmba siiruviiruliseks.

Küpseta ahjus 170 kraadi juures 20-25 minutit kuni koogi ääred on tahenenud, kuid katsudes tundub vetruv. Ära üle küpseta, sest muidu saad keeksilaadse koogi, mitte niiske sisuga brownie. Lase küpsetisel vormis u 10 minutit taheneda ja tõsta seejärel ettevaatlikult vormist koos küpsetuspaberiga välja restile jahtuma. Jahtunud kooki hoia külmas õhukindlas anumas, säilib ilusti vähemalt viis päeva.