Reede, 29. aprill 2016

Kiivi ja apelsin ning "101 smuutit"



Kõigi tervislikke ja toitainerikkaid jooke armastavate inimeste suureks rõõmuks ilmus Eestis sündinud ja kasvanud, kuid 18-aastaselt Eestist lahkunud smuutikuninganna Eliq Maraniku seni populaarseim raamat eestikeelsena. Teos "101 smuutit" on ilmunud nüüd kokku 12 keeles ja ainuüksi Rootsis on seda ostetud 70 000 eksemplari. Kusjuures, tegemist on ilmselt kõige edukama Eesti autoriga üldse, sest kokku on Eliq Maraniku raamatuid müüdud erinevates riikides üle 1,1 miljoni. Smuutispetsialisti sulest ilmunud u 20 teost, millest ainuüksi smuutidest on kaheksa!

Mina sain särava Eliquga tuttavaks tänu tema bestselleri "101 smuutit" eesti keelde tõlkinud kirjastusele Koolibri ning mul oli suur au olla koos temaga kahel Tallinnas toimunud raamatuesitlusel, kus ta valmistas mõlemal päeval kolm erinevat ülihead smuutit, jagas oma nippe ja soovitusi. Esimesest õhtust on siin olemas pildigalerii ja videolõik; Eliq andis samal õhtul intervjuu ka esitluskohast u 30 m eemal tehtavas saates "Ringvaade", mida saab näha siin. Lisaks on Britt Rosen kirjutanud Eliq'ust armsa artikli ja siingi on olemas mõned tema nõuanded. Kuigi Eliqu emakeele oskus on hoolimata pikast äraolekust säilinud suurepärasena, kirjutab ta oma raamatud siiski rootsi keeles ja eesti keelde tõlgiti raamat hoopis inglisekeelsest versioonist:)

Eliq on tõeliselt energiline ja särav - oma kahe ja poole aastase tütre kõrvalt jõuab ta töötada välja uusi retsepte, teha pilte ja käia mööda maailma oma raamatuid tutvustamas. Peagi on valmimas smuutipiibel, mis koondab nii vanu lemmikuid kui ka täiesti uusi retsepte, samuti raamat talvesmuutidest, mille hulgas paljud joogid on soojad.

Eesti juurtega smuutikuninganna teeb ise ka kõigi oma raamatute fotod. Eliqu esimene teos "kokteilid" sai 2012. a Rootsis esimesena auhinna kui parim alkoholivabade kokteilide raamat ja 2013. a hõbemedali rahvusvahelisel kokaraamatute võistlusel Gourmand Cookbook Award.

Rõõmsameelne Eliq armastab supertoitusid, eriti chia- ja kanepiseemneid, marjadest on suurimad lemmikud mustikad. Kultuurmustikaid kasvatab ta ka ise oma Malaga maja aias koos teiste erinevate marjade ja köögiviljadega. Eliq kiidab väga nisuvõrseid, millest ta armastab mahla pressida. Neid on lihtne ise kasvatada, kuid meilgi on need vähemalt looduspoodides juba ilusti saadaval (nt Kopra Karjamõisas kasvatatult).

Smuutispetsialist paneb südamele kookospiima ja -vee puhul eriti hoolikalt pakendit lugeda, sest sageli sisaldavad need liialt palju lisaaineid. Pähklid ja mandlid soovitab Eliq alati enne kasutamist üleöö leotada ja leotamisvedeliku ära visata. Leotamise ajaks tasub need aga asetada külmkappi, siis ei hakka bakterid vohama. Koorida pähkleid ja mandleid ei tasu, sest koores on kasulikke aineid.

Sarnaseid näpunäiteid ja nippe on raamatus lehekülgede kaupa nii eraldi kui ka retseptide juures, niiet kui on soov end põhjalikumalt smuuti"teadusega" kurssi viia, siis tasub "101 smuutit" endale muretseda. Nagu Eliq ise ütleb: "Sinu keha on Su kodu - kui sa ei hoolitse selle eest, ei ole Sul kuskil elada!"

Smuutikuninganna tegemistel saab silma peal hoida tema kontol instagrammis ja lehel FB-s, kus ta jagab ka uusi põnevaid retsepte.


Kiivi ja apelsinismuuti retsept on raamatus lk 95 ja valisin selle välja, sest pole varem kiivit, greipi ega apelsini smuutisse pannud, rääkimata siis veel kõigist neist koos. Apelsini olen küll koos ingveri ja porgandiga mahlaks pressinud, kuid kiivit söön kahjuks üldse liiga harva ja greipigi paraku mitte kuigi sageli.

Mulle meeldib, kui raamatus on retseptide juures nõuanded ja vajalikku teavet, nt selle smuuti juures on kirjas, et ära miskerda kiivit liiga kaua, muidu selle seemned purunevad. Samuti saab siit teada, et ohtralt B- ja E-vitamiini sisaldavaid kiivisid tasub süüa koos tervisele kasuliku koorega, samuti et piimatoodetega koos ei ole seda soovitav smuutiks püreestada. Küll aga on kiivile suurepärasteks seltsilisteks marjad ja troopilised puuviljad. Lisaks on iga retsepti juures ka ruum selle hindamiseks ja märkusteks, mis võimaldab eriti mugavalt nende hulgas edaspidi orienteeruda.

Sellest kogusest saab u neli keskmist või viis väiksemat klaasitäit smuutit:
pool banaani (kuna mul oli suhteliselt väike banaan, siis panin terve)
5 kiivit
2 apelsini
1 greip
1 dl vett (kasutasin looduslikku mineraalvett Borjomi)

Pese kõik puuviljad, koori banaan ja kiivid ning tükelda need. Pressi tsitrustest mahl välja ja eemalda kindlasti ka seemned, sest need annavad mõrudat maitset. Mikserda kõik koostisained blenderis ühtlaseks ja naudi - tõeliselt hea! :)

Esmaspäev, 25. aprill 2016

Põhja-Itaalia - maailma kõige ilusam riik



Parafraseerides Maiet ja Valdurit, kes leidsid, et maailma kõige ilusam riik on Lõuna-Eesti, pean ma ütlema, et kuigi loomulikult armastan ma ka Lõuna-Eestit (olen ju sealt pärit), siis tegelikult on maailma kõige ilusam riik ikkagi Põhja-Itaalia! Mulle muidugi väga meelidvad ka Toskaana ja Umbria, kuid Lombardia, Piemonte, Veneto jt siinsed maakonnad on veel ägedamad:) Pealegi valmivad peaaegu kõik mu itaallastest lemmikveinid (franciacorta, amarone, barolo jt) selles piirkonnas:) Kuid ka siin on erinevate maakondade vahel tohutu konkurents ... Üle-eelmisel korral ehk kaks aastat tagasi siinkandis olles öeldi mulle Lombardias, et nad ei saa üldse aru, miks ma ka Piemontesse tahan minna, samas kui Piemontes pahandati, et miks ma küll ometi tahan Lombardias aega raisata ja kahte nädalat Piemontes mööda ei saada ... :)

Ma pean muidugi objektiivsuse huvides ütlema, et reeglina meeldivad mulle peaaegu kõik kohad, kus ma parajasti olen ja peaaegu alati tundub just SEE praegune reis maailma parim:) Virisemisele ei kaldu ma üldiselt ka tavaelus, aga reisidel on eriti raske end positiivselt lainelt kõrvale kallutada eriti sellises imelises kohas nagu Itaalia, kus on superhea toit, suurepärased veinid, imeilus loodus, nunnud linnakesed, ülimalt lahked ja toredad inimesed jne jne. Pole siis ime, et seal igal aastal vähemalt korra käin ja iga korraga hakkab mulle seal "saapas" üha rohkem meeldima ... :D Samas on uskumatu, et ma alles esimest korda Itaaliast blogin, aga kuna seekord sai antud lubadus oma kogemused ja soovitused kirja panna, siis pole pääsu :) Mille üle mul on tegelikult ülimalt hea meel, sest muidu poleks seda muude asjatoimetuste kõrval teha jõudnud ega viitsinud, samas aga on endalgi teinekord hea vaadata. Ja tore ju, kui saab kasulik olla - loodan südamest, et Teil, Murel ja Jaanika, on ülitore reis! :)


Ilmselt neile, kes Põhja-Itaalias rohkem reisinud, kohalike ja Itaalias elavate tuttavatega suhelnud jne, ei tule üllatusena, et põhjaitaallased on ülimalt vaenulikud Roomast allpool elavate rahvuskaaslaste vastu, sest siinsed jõukad provintsid ja töökad inimesed peavad neid "laisku halvasti riides käivaid ebaviisakaid korrumpeerunud ja lärmakaid" lõunamaalasi seal Aafrikas (jah, Rooma ja sealt allapoole on kõik "Aafrika") ülal pidama ning tõsiselt soovitakse eralduda. Eesti ajakirjanduses sellest loomulikult juttu ei ole, küll aga leiab artikleid välismaa meedias. Ma muidugi ise selles osas seisukohta ei võta, küll aga on kõnekas fakt, et Lõuna-Itaalia majandusega võrreldes on isegi Kreeka paremal järjel ...



Aprilli alguses oli seal juba üle 20 kraadi sooja, ka ööd on mõnusad soojad, õitsevad õuna- ja kirsipuud, võililled, tulbid, nartsissid ja moonid, linnud laulavad ja rohi on roheline :) Kusjuures, õhus oli selline mõnus suvine hõng, mida tunneb Eestis tavaliselt alles mai lõpus. Eriti tugev on aga värskelt niidetud muru lõhn - see on nii intensiivne, et isegi autos on tunda, kui mõnest suuremast äsja niidetud muruga platsist mööda sõidad :)


Kindlasti tasub Milanosse lennates minna San Pellegrino termidesse, millest Aet on põhjalikult oma blogis kirjutanud (aitäh!) :) Tänu temale me sinna ka ise sattusime, sest oleme juba varem plaaninud seda imelist kohta külastada, aga kuidagi ei tundunud see piisavalt äge koht olevat ja ma ei ole ka suurem asi SPA-s käija. Eestis satun SPA-sse vaid tänu üritustele sõprade v trennikaaslastega ja niisama vabatahtlikult kuskile basseini sulistama ei kipu - saunas saab õnneks (sõpradega) ka mujal käia ilma, et peaks kuskile eraldi sõitma ja siis suure hulga võõraste inimestega koos laval istuma, seda enam, et järjest enam tekib tuttavaid, kellel kodus lisaks tavalisele leilisaunale ka aurusaun olemas on. San Pellegrino termid on aga Eesti SPA-dest absoluutselt erinev, sest paari nigela ülerahvastatud basseini ja sauna asemel on terve rida erinevaid (ja erinevate mõjudega) basseine, (mulli)vanne, (auru)saunasid - kokku ilmselt kümneid. Samuti on tohutult palju erinevaid terrasse, nii väiksemaid ja eraldatumaid kui ka suuremaid ja koos välibasseinidega, mõnusaid nurgakesi ja pisut suuremaid ruume, kus niisama vesivoodil vm pikutada, linnuaulu kuulata vms. Veetsime seal terve päeva ja igav ei hakanud, muidugi oli ka seltskond suurepärane:D (meil mõlemal on ikka hullult vedanud! :D) Kell 6 õhtul oli aperitivo tasuta vahuveini ja suupistetega, mis oli samuti väga lahe, sest erinevaid snäkke oli palju suurem valik kui tavaliselt aperitivo ajal ja raha ei küsitud isegi joogi eest. Lisaks nautisime ka lõunat, mille eest tuleb eraldi maksta, kuid see on väike summa (alla 20 euro) ja suurepärane buffet on seda kindlasti väärt. Meie öömaja perenaine, kes kuulis, et me sinna lähme, printis meile täiesti ootamatult mingid itaaliakeelsed paberid välja, niiet saime oma piletid 10% odavamalt, niiet tasub hotellis vm ööbimiskohas mainida, et termidesse minek :)


Puuviljad, maitsevesi, tee - need on kõik koridoris tasuta saadaval




Ööbida meeldib mulle Itaalias hotellide asemel kodustes agriturismo'des jm kodumajutustes, sest see on hoopis teistsugune kogemus, kuigi hinna poolest võib olla isegi kallim. Aga see, kuidas perenaised hoolitsevad su eest, kui maitsvaid asju hommikusöögiks pakuvad - värske kohv, kohalikud juustud, singid, vorstid, pagariärist toodud soojad saiad, ise tehtud koogid, värskelt pressitud mahl jms - igal asjal on oma lugu. Nendelt saab ka alati parimaid soovitusi söögikohtade ja veinimajade osas :) Nt olime Valpolicella viinamarjaistanduste vahel imeilusate vaadete ja  terrassiga villas, mille hästi tore ja armas perenaine Paola on külalistele ööbimiseks loovutanud juba viis tuba. Või Garda järve ääres armsa Salo linnakese juures oliivipuid täis mäenõlvadel üle 500 aastat vanuses majas Agriturismo Villa Bissinga, mis oli imeilusti ja stiilselt renoveeritud, niiet kõik lae, seina jm maalingud olid taastatud.  Nii need kaks kui ka kõik eelmised kohad (Põhja-Itaalias, Toskaanas, Umbrias) on alati olnud hästi positiivsed kogemused - üliarmas pererahvas, hea söök, ilus koht, nunnud ja puhtad toad jne. Palju soojem ja huvitavam ja kuidagi nagu "kohalikum" ... :)

Kui restot valida, siis Itaalias on ikka väga suur vahe, kas minna mõnda turistikasse või süüa kohas, kus itaallased ise käivad. Turistidele mõeldud restosid mina ei hinda ega külasta, sest toiduelamust neist ei saa (vähemalt mitte positiivset), küll aga naudin kohti (olgu see siis osteria, trattoria, ristorante vm), mille suured saalid on vaid kohalikke täis, menüü on itaaliakeelne (vahel võib juhtuda ka ingliskeelne olemas olla) ja toit supermaistev. Veinidest rääkimata, sest veinipiirkondade söögikohtade veinilistid on tohutu pikad, pmst nagu kataloogid :) Need kolm kohta, mis ma kirja panen, et ma isegi saaksin neid järgmisel korral külastada, on küll suured (mitu erinevat saali), aga laud tasuks ikkagi eelnevalt kinni panna, sest muidu võib ilma jääda.


Tänu meie ülilaheda perenaise (Villa Archi) soovitustelele saime nautida õhtusööki Castrum'is, kes teevad ise sinki, oliiviõli ja veini (kõik on superhead!!!) - käisime seal suisa kaks korda ja proovisime lühikesest menüüst peaaegu kõik asjad ära, mis aga oli tõsine challenge, sest portsud on ülisuured ja võtsime mõlemal korral vähemalt kaks käiku. Eelmisel pildil singi-juustu valik, järgmisel  imemaitsev spargliroog suure kuhja kohapeal valminud hõrgu singi ja mõnusa Poola kastmega - viis keele alla! Kusjuures mõlemad on eelroad, pearoaks söödud erinevad lihad- seakoot ja lammas, teine päev kilo veiseliha (sellest ka instas foto) olid veel palju, palju suuremad. Aga kõik oli ülimalt hea! :)


Albergo Ca Dei Maghi's valmistatakse samuti oma suurepärased veinid ise, lisaks veel oliiviõli. Ka selle koha omanik ja perenaine oli ülilahe. Mõnusalt volüümikas naine, kes meie küsimuse peale, et millist magustoitu ta tohutu pikast nimekirjast soovitab, näitas enda suure kõhu peale ja ütles, et kõik need on head :) :) :)  See oli ka meie agriturismo omaniku enda lemmik-koht ja siin foto meie pearoogadest, eelroad jäid pildistamata ja magustoidud said instasse, samuti nende desserdimenüü


Teine meie perenaise Paola lemmik oli superhea koht, kus oli parim värske pasta. Groce d'Oro on avatud ka lõuna ajal (ja ka siis on kõik lauad täis), aga õhtuti tasub endale laud kinni panna, kuigi ruumi tundub kõvasti olevat. Siin minu superhea pasta värske kreemise buffalo mozzarella'ga


Ja panen kiirelt kirja ka paar meie väga meeldinud viinamarjaistandust/veinitootjat, sest kuigi käisime mitmetes erinevates, siis need mõlemad olid väikesed ühele perele kuuluvad ettevõtted, kes kasvatasid ka ise kõik viinamarjad, ning kelle veinid olid superhead!

Le Marognole - veinitootjate perest pärit veinimeister töötas suures tuntud veinimajas 19 aastat enne, kui hakkas ise veini valmistama. Tema perfektsionism paistab silma (hellitab maitsemeeli - oleks täpsem öelda) igas asjas (veinis). Kasutavad veinivalmistamisel vaid oma 6 ha maalapilt käsitsi korjatud viinamarju, kusjuures Amarone valmib vaid ühe istanduse marjadest, mis aub 350 m kõrgusel merepinnast ja on avatud nii jahedatele tuultele kui ka kuumale päikesepaistele. Veinidele on tekkinud juba täiesti oma fännid ja hiljuti pidid nad müüki panema juba 2012.a Amarone, sest eelmised aastakäigud olid kõik läbi müüdud ja nõuti uut. Ja nende Amarone on tõesti imehea, ka see "nooruke", väga maitsev oli aga veel see oma looga vein.


10 ha istandusi omav ja ühele lahedale perekonnale kuuluv Villa Crine sai hiljuti auhinna oma superhea Recioto eest, aga põhjusi nende veine juua on küllaga, sest nad teevad suure entusiasmi ja armastusega erinevaid põnevaid veine veel, nt valget veini 100% corvina'st, mis on üks tüüpilisi Valpolicella punastest viinamarjadest, samuti 100% molinarast punast veini, mis on heledam ja mida üha vähem sealkandis kasvatatakse ja veinidesse lisatakse.


Sellel fotol on näha, millised näevad välja neli piirkonna viiest põhilisest viinamarjasordist ehk corvina, corvinone, rondinella, molinara ja croatina (kui pildil klikata, saab selle suuremaks ja on paremini näha)

Valpolicella on üliarmas maakond ja seal olles tasub kindlasti päevakene Veronas veeta

Soovitusi, mida teha, kuhu minna, on olemas nt siin - kõik need tunduvad samuti ägedad kohad, niiet jäi veel järgmiseks korraks kuhjaga avastamist. Samuti on väga äge (ja imeilus) Franciacorta piirkond. Seal olin juba mitmendat korda ja kuna ilmselt sügisel jälle lähen, siis ehk kirjutan ka sealsetest istandustest - praegu jätan selle osa vahele (aga soovitan ikka soojalt) :)


Milanos aga tasub minna turiste täis kesklinnast nt Via Palermo tänavale, kus palju disainerite butiike ja mitte-turistikaid (loe: häid) söögikohti. Meie sattusime sinna tänu üliägeda ja kvaliteetse kingadisaineri külastamisele, kelle käest kokku kolm paari kingi koju kaasa tuli, mh minu lemmikud Lermontovid ja stiilsed Gatsbyd. Kõigile naistele on aga hea uudis see, et peagi tuleb välja ka naistekingade kollektsioon :)

Söögikohtadest oli meie lemmik Grand'Italia (Via Palermo 5), kus lauad on ülitihedalt ja resto on lõunasel ajal nii rahvast täis, et oled õnnelik, kui ka teistega lauda jagama saad. Toit on imemaitsev, teenindus armas :) Pildil klassikaline tagliata di scottona ai ferri ehk grillitud veiselihalõigud


Lihtsama toidu ja väliterrassiga, samuti rahvast paksult täis koht on aga Trame, kus me oma viimase päeva pikale veninud hilise lõuna tegime. Väga mõnus! :) 

Neljapäev, 21. aprill 2016

Porgandikook kohupiimakreemi ja pekanipähklitega (gluteenivaba)




Pehme porgandikook saab magususe karamellisest suhkrust ja kasulikest rosinatest, tervislikkust lisavad mahlane porgand ja krõmpsuvad pähklid, vürtsikuse eest hoolitsevad apelsinikoor ja kaneel. Kattes on lisaks tavapärasele võile ja toorjuustule terve pakk kohupiima, mis teeb kreemi mahedamaitselisemaks ja vähem rammusaks.

Võid maisi- ja tatrajahu asemel kasutada nisujahu - sel juhul lisa 1,5 tl (mitte 2 tl) küpsetuspulbrit. Pruun suhkur annab küpsetisele mõnusa karamellise lisanüansi, kui see ei ole oluline, siis võid pruuni asendada tavalise valge suhkruga. Mina kasutasin nii koogis kui ka kattes heledat muscovado't, aga sobib ka tume muscovado, samuti fariinsuhkur.


Kook:
180 g maisijahu
100 g toortatrajahu 
2 tl küpsetuspulbrit
näpuotsatäis soola
2 tl jahvatatud kaneeli
180 g pruuni suhkrut 
4 suurt muna
2,6 dl neutraalse maitsega õli (nt viinamarjaseemne-või rapsiõli)
1 apelsini peenelt riivitud koor
200 g peenelt riivitud porgandit
150 g poolitatud pekanipähkleid
150 g kollaseid rosinaid

Sega sõelutud jahud küpsetuspulbri, soola ja kaneeliga läbi, sega hulka suhkur. Aseta munad koos õli ja apelsinikoorega kaussi ning vahusta. Lisa porgandid, pähklid ja rosinad ning seejärel sega munasegu kuivainete hulka.

Tõsta tainas 24-25 cm läbimõõduga lahtikäivasse koogivormi, mille põhi on kaetud küpsetuspaberiga ning ääred võiga määritud ja jahuga üle puistatud. Küpseta ahjus 150 kraadi juures 1 h või kuni sissetorgatud tikk tuleb puhtalt välja. Lase koogil vormis täielikult jahtuda, seejärel aseta serveerimisalusele ja laota peale kate. 

Kate:
50 g toasooja võid
150 g toasooja toorjuustu
2 sl pruuni suhkrut
200 g vanilliga kohupiima
2 sl heledat siirupit

Katte jaoks vahusta või, toorjuust ja suhkur omavahel kreemiks. Lisa kohupiim ja siirup ning vahusta ühtlaseks. Aseta kreem u pooleks tunniks külmkappi, et see taheneks ja seda saaks paremini koogile laotada kas spaatlit või pritskotti kasutades. Nirista peale veel suhkrusiirupit, kui soovid.


Retsept ilmus ka D-kokaraamatus

Esmaspäev, 18. aprill 2016

Nipid, kuidas saada parimaid keedetud mune, ja kaks retsepti


Kirjutasin munade keetmisest artikli LP-sse kevadpühade ehk lihavõtete ajaks, mis on munade värvimise ja kinkimise aeg. See sajandeid kestnud komme on saanud alguse just tänu ületõusmispühadele eelnenud paastuajale, mil ka mune ei tohtinud süüa ning neid kõvasti sahvrisse kogunenud. Nüüd on küll paastujaid meie seas vähe, kuid mune värvitakse ilmselt igas peres. Selleks, et saada täiuslikud keedetud munad nii pühade kui ka muul ajal, on vaja silmas pidada mõningaid lihtsaid reegleid.

1. Alusta sellest, et ei pane liiga palju mune ühte potti - munad peaks olema ühes kihis nii, et nende ümber on piisavalt ruumi liikumiseks, näiteks tavalises väikses kastrulis on paras keeta kuus muna korraga. 

2. Oluline on asetada munad jahedasse vette, lasta veel koos munadega keema minna ja seejärel alandada pisut kuumust, et vesi jääks õrnalt podisedes mitte hoogsalt keema. Kui soovid kõvaks keedetud mune, siis keeda 10 minutit, kui vedelamapoolse munakollasega, siis 6 minutit. Teine variant on kuumus kastruli all kinni keerata koheselt, kui vesi keema läheb, katta pott kaanega ja lasta munadel 10 minutit kuumas vees seista. See tagavat munavalge, mis on püsiv, kuid siiski õrn ja munakollase, mis tahenenud, aga kreemjas.

3. Pärast keemist aseta munad 15 minutiks jääkülma vette, et koor kergemalt lahti tuleks. Koorida soovitatakse jaheda jooksva vee all, et koored veel paremini ära tuleks ja muna külge kinni ei jääks. 

4. Väike erinevus on värskete ja aegumistähtajale lähenevate munade puhul - mida värskem, seda halvemini tuleb koor munade küljest lahti. Kui soovid valmistada täidetud mune, siis parimad selleks on vanemad munad, sest seistes kaotavad munad läbi koores olevate pooride pidevalt niiskust ja muna tipus olev õhuruum suureneb. Ka munavalge pH tase muutub madalast üsna kõrgeks, mistõttu need ei jää enam nii kõvasti koore külge kinni. Täidetud munade ja muude taoliste keedetud munadest toitude jaoks tasuks munad osta valmis vähemalt nädal, veel parem aga paar nädalat enne kokkamist. Vanemad munad on paremad ka munavalgest magustoitude (näiteks beseeküpsised, pavlova) valmistamiseks, sest nende munavalgeid ja -kollaseid on kergem üksteisest eraldada.

5. Kui soovid kindlaks teha, kui vana muna täpselt on, siis aseta see veega täidetud klaasi. Värske muna vajub põhja, kuid mida vanem muna on, seda kõrgemal see klaasis vee sees hulbib.

6. Keedetud munad tuleks paari tunni jooksul pärast keetmist külmkappi panna - külmas säilivad koorimata munad ligi nädala.

Kevadepühade ajal on eriliselt populaarsed just täidetud munad, mis on hea võimalus ära kasutada üleliigseid mune, kuid minu arvates on täidetud munad alati head nii pidulikel puhkudel kui ka niisama nautimiseks:)

NB! Igaks juhuks mainin, et retsepte on küll kaks, siis fotodel on ainult suitsulõhega munad. Mulle endale meeldivadki need rohkem, kuid kuivatatud tomatitega munad saavad sama kiiresti otsa ... :)



Täidetud munad tomatitega

6-8 kõvaks keedetud kollasega muna
100-150 g paksu maitsestamata Kreeka jogurtit või hapukoort
6 kuivatatud tomatit
0,5 tl (suitsu)paprikapulbrit
pipart, soola

Lõika kooritud munad pooleks, võta munakollane lusika abil välja ja aseta kaussi. Munavalged aseta alusele, millel neid serveerida soovid. Kui kasutad tomateid õlis, siis nõruta need enne ja haki seejärel peeneks. Tee munakollased kahvliga puruks, lisa jogurt või hapukoor ja sega ühtlaseks. Lisa maitseained ja peeneks hakitud tomatid ning sega läbi.

Vajadusel lisa veel hapukoort, jogurtit või maitseaineid. Tõsta täidis kas teelusika või pritskoti abil munavalgetesse. Soovi korral haki peale veel paar kuivatatud tomatit. Hoia serveerimiseni toidukilega kaetult külmas.

Suitsulõhega täidetud munad

6 suurt kõvaks keedetud muna
4 sl hapukoort
2 tl (teralist) Dijoni sinepit
pipart
hakitud tilli, murulauku vms
u 60 g suitsulõhet või -forelli

Lõika kooritud munad pooleks, võta munakollane lusika abil välja ja aseta kaussi. Munavalged aseta alusele, millel neid serveerida soovid. Tee munakollased kahvliga puruks ja sega hulka hapukoor, sinep, pipart,  1-2 sl hakitud tilli ja peeneks lõigatud kala. Sega kõik ühtlaseks kreemiks, vajadusel lisa veel maitseaineid või hapukoort.

Tõsta täidis kas teelusika või pritskoti abil munavalgetesse. Soovi korral haki peale veel värsket tilli, murulauku, rohelist sibulat vms. Hoia serveerimiseni toidukilega kaetult külmas.

Neljapäev, 14. aprill 2016

Kõigi lemmik Kass Artur


See on klassikalise Kass Arturi kook, mitte magustoit, millest kunagi ammu blogisin, ning seda saab ilusti viiludeks lõigata, mitte ei ole vaja lusika v kahvliga kausist süüa. Maisipulga-iirise kook on pärit lapsepõlvest ja see oli olemas nõukaaegses populaarses lastekokaraamatus, kuid hetkel vajas retsept kohandamist, kuna pakendid ja neis olevad kogused on aja jooksul omajagu muutunud. Mulle ei meeldi, kui kokkamisel jääb järgi jääke, millega pole midagi peale hakata, niiet jagan retsepti, kuidas mina hetkel Kass Arturi kooki valmistan :) 

Retsept ilmus LP-s isadepäeva puhul - hea lihtne maius, mille valmistamisega saavad ilusti hakkama ka lapsed. Juba mõne nädala pärast ehk mai teisel pühapäeval (emadepäeval) on võimalik lastel (koos isadega) selle tegemine jälle ette võtta rõõmustamaks emasid :)

Kass Arturi jaoks on vaja:
250 g (1 pakk) võid
360 g (2 pakki) plaadi-iirist (nt maapähkliga)
130 g (1 pakk) maisipulkasid (nt Lotte omad)

Tükelda või ja iiris, aseta paksuõhjalisse vähemalt 3 l suurusesse potti ja sulata madalal kuumusel pidevalt segades ühtlaseks massiks. Kalla sisse maisipulgad, sega läbi ja tõsta küpsetuspaberile. Keera küpsetuspaber tihedalt rulli ja hoia vähemalt 2 h külmas. Lõika viiludeks ja naudi.

Teisipäev, 5. aprill 2016

Sproti-kohupiimamääre Poolast

Fotol (autor Krysztof Kozanovski) Poola lambapiimajuust Oscypek, punase kapsa kreem ja röstitud tatar 

Kui rääkida heast toidust ja gurmeereisi sihtkohast, siis ei ole Poola ilmselt enamike inimeste puhul maa, mis kohe esimesena pähe tuleks. Paljude eestlaste jaoks on Poola siiani see suur lahmakas maad, mis on vaja läbida selleks, et Saksamaale jõuda ning toidunaudinguid sinna reeglina otsima ei minda.  Pean tunnistama, et ka minu enda Poola-reisid piirduvad vaid kunagiste bussiga läbi kihutamiste või Varssavi lennujaamas ümberistumistega. Kuid tasuks siiski selles osas oma mõtlemist korrigeerida, sest Poola on väga hea toidu maa ja selle riigi köök on väga sarnane meie enda omaga. 

Ka sealses gastronoomias on populaarsed must leib, vorstid, nuudlid, pelmeenid, supid, pirukad, veretoidud, hapukapsas, keefir, tatar, uluki-, kana- ja sealiha, kala, seened, teraviljad, marjad, aedviljad. Kartulit kasutatakse veelgi rohkem kui meil - sellest valmistatakse pirukaid, putru, pannkooke; kapsast aga hapendatakse, samuti tehakse sellest salateid ja rulle nagu meilgi. Sarnaste kokkamistraditsioonide tõttu tunneb end siin väga koduselt ka Poola Vabariigi suursaadik dr Robert Filipczak, kes armastab turgudel oma toidutagavarasid täiendamas käia. Kui muidu on välisriikdies asuvates Poola saatkondades kasutatavast söögikraamist suurem osa kodumaalt toodud, siis Eestis on välisesinduse juht sellest loobunud ja kasutab siinset kvaliteetset toorainet. 

Poola maitsva toidu juured on esivanemate pärandis, mis on segu slaavi ja saksa kulinaariast. Paljud hetkel tuntud Poola kokad võtavad šnitti just ennesõjaaegsest rafineeritud kokakunstist olgu selleks siis jõevähisupp, tursa mousse kapsalehtdega, peedisalat jõeforelli ja mädarõikaga või metslinnuroog kadakamarjadega kasutades kohalikku värsket ja puhast toorainet. 

Esimese Michelini tärni - tunnustuse, mida Eesti restodel ei ole veel saada õnnestunud - saavutas Varssavis asuv Atelier Amaro 2013.a., kus tunnustatud peakokk Wojciech Modest Amaro teeb traditsioonilisest kohalikust toorainest innovatsioonilist toitu. Michelini Bib Gourmand märgi sai peagi ka pealinna söögikoht Butchery&Wine, millele aasta hiljem järgnes Brasserie Warzawska. 

Kui Eestis on mitusada toidublogi, neist aktiivsemalt tegutsemas vaid mõnikümmend (objektiivne   ja reaalajas muutuv nimekiri neist on olemas siin), siis Poolas tegutseb neid suisa 5000, kusjuures aadressil http://www.kwestiasmaku.com blogi saavutas rekordilise miljon külastust kuus. Tunnustatud kokaramaatute autori Eliza Morawska veebipäevik aadressil whiteplate.com on aga tuntud muuhulgas just imeilusate fotode poolest, mida tasub imetleda neilgi, kes poola keelest aru ei saa. 

Nädalalõppudel toimuvad suuremates linnades nn hommikusöögiturud, kus pakutakse kohalike mahefarmide toodangut ja sellest valmistatud toitu, mida saab nautida nii kohapeal kui ka kaasa osta. Nimekiri nendest lahedatest turgudest on olemas siin

Poolas toimub aastas üle 600 toiduürituse ning võimalik on valida 20 kulinaarset rännaku vahel, kus saab maitsta kohalikke hõrgutisi alates erinevatest juustudest lõpetades küpsetiste ja kalaroogadega. Kõigi teekondade kaardid on kättesaadavad siin

37 Poola toodet on klassifitseeritud Euroopa Liidu poolt kolmes kategoorias: kaitstud päritolunimetus, kaitstud geograafiline tähis ja garanteeritud traditsiooniline eritunnus. Nimetatud kvaliteedimäride süsteem on loodud väärtustamaks eriliste omadustega piirkondlikke põllumajandustooteid ja toitu. Kaitstud toiduainete hulka kuulub lisaks mainekatele juustudele (nt oscypek, bryndza) ka põld- ehk õlituderist (lad keeles camelina sativa) saadud õli, mida on valmistatud Poolas juba aastasadu. Tudraõlil on iseloomulik sibula- ja sinepimaitse ning tugev suitsune aroom. Tänu kasulikele omadustele ja tervislikele rasvadele võib seda õli manustada nii toidulisandina kui ka kasutada söögitegemisel alates erinevatest külmadest roogadest ja salatitest lõpetades küpsetiste ja muude soojade toitudega. Tudraõli on ideaalne praadimiseks kuna selle smoking point on 240 kraadi juures. 

Poola on Euroopa Liidu suurim õunatootja. Õuntest tehakse mahla, moosi ja tšipse ehk kuivatatud õunu nagu Eestiski, kuid lisaks ka õunaäädikat ja tummist õunakreemi "Rajman", mille 210 g kaaluva pisikese purgitäie valmistamiseks kulub 3 kg õunu. Hästi populaarne on Poolas mesi ja Varssavi teatud linnaosades on hakatud tootma ka linnamett, mille mesilased on kogunud aedadest ja haljasaladest.

Retsept pärineb Poola kööki tutvustavast raamatust "On Baltic Sea Fish. 40 Traditional and Modern Recipes from Polska".  Kreemjas määre valmib kiirelt ja on väga hea. Mu lugu Poola toidust koos selle retseptiga ilmus Laupäevaleht LP-s.


Sprotimääre

10 suitsusprotti
150 g maitsestamata kohupiima
2 sl maitsestamata jogurtit või hapukoort
2 šalottsibulat
2 sl oliiviõli
punt murulauku
paar tillivart
soola ja musta pipart

Purusta kahvliga sportid ja sega kohupiima ning jogurti või hapukoorega läbi. Lisa peeneks hakitud murulauk ja üks sibul, sega läbi ning maitsesta soola ja pipraga. Nirista peale oliiviõli ja kaunista ülejäänud hakitud sibula ja tilliga. Serveeri röstitud saia või leivaga.