Esmaspäev, 30. detsember 2019

Kasukasalat - vana hea klassik igaks elujuhtumiks :)


Kui keegi homsele aastavahetuse lauale midagi kerget ja head, aga samas kodust otsib, siis mul on siin kohe üks retsept pakkuda :) Kasuka salat on tõeliselt mõnus vana kooli klassik, mis sobib nii jõulu- kui ka aastavahetuse lauale ja üldse igaks pidu- ja argipäevaks;-) Minu arvates on see aedviljarikas salat tervislik ja toitev ning rammusate pühaderoogade vahele väga meeldiv vaheldus. 

Kasuka salat on loomulikult kõige parem ise tehtuna, aga see on üks neist vähestest salatitest, mida olen vahel nõus sööma ka nn valmistoiduna. Nimelt on see olemas Tallinna Lennujaama Lounge’is - varem oli maitsvam, kuid viimati (umbes paar nädalat tagasi, kui Portugali lendasin) oli suuremas topsis, millel nii palju hapukoorekastet peal, et see tappis salati täitsa ära. Kahju! See oli muidu selline mõnus amps, mida me alati enne lendu sõime viimase eestipärase roana ... Seda muidugi juhul, kui saada õnnestus, sest alati salatit letis polnud. Kuna aga P-l, kes ei saa gluteeni süüa, seal saiarohkes menüüs suurt midagi võtta pole, siis selle aasta 24. veebruaril (NB! Vabariigi aastapäeval) Taisse lendama hakates ta uuris, et ega juhuslikult seda kasukasalatit enam ei ole (ikka juhtub, et mõni asi on otsas ja seda juurde tuuakse). Kuri tädi käratas selle peale, et see on hommikust saadik olnud olemas, mis te veel loodate, et nii hilja seda saab! See oli päris suur ehmatus meile mõlemale, sest meie väikses hubases lennujaamas on reeglina hästi sõbralik teenindus. Ainus koht, kus see nii ei ole, on lounge, mis on parajalt paradoksaalne, sest tegelikult oleks loogiline ju vastupidine ... :) Olen juba mitu aastat reisides enamasti enne lendu lounge’is istunud ning kuigi riigiti toidu- ja joogivalik väga suurelt varieerub, siis üks asi, mis alati neid ühendab, on hästi sõbralik ja viisakas teenindus. Selles osas on Tallinna Lennujaam kahjuks erandiks:( Kusjuures, hiljuti laevafirmasse lahkunud naisjuht oli igati võimekas ja ma alati imestasin, et kuidas kõik muu on muidu nii hästi (võrreldes just varasemaga) ja teenindus läheb järjest sõbralikumaks, aga lounge on ikka püsivalt kehvake ... Nüüd aga vaatasin, et tegelikult oli aasta alguses veel hästi, sest viimasel korral oli ka salatilett eemaldatud ja toiduvalik veelgi nigelamaks jäänud. Kurb! Paljude jaoks on see just viimane koht enne meie riigist lahkumist ning kuigi muidu on lennujaamas palju toredaid kohvikuid, siis lounge’i külastades jääb küll väga niru mulje meie teenindus- ja toitlustuskultuurist ... :( 

Aga rääkides sellest imeheast Kasukast, siis retsept ilmus paar nädalat tagasi Nädalalõpuleht LP-s koos suus sulava kringli retseptidega. Salati retsepti kogused on suhteliselt paindlikud, seepärast ei ole neid ma seekord grammitäpsusega kirja pannud, vaid pigem olen seda teinud tõlgendusruumi jätvalt. Aedviljad võid pehmeks aurutada või keeta puljongi sees, et need eriti maitsekad oleksid.

Kuigi traditsiooniliselt on Kasukasalat kihiline, siis mina olen teinud ka nii, et kõik komponendid kokku seganud - see on puhtalt maitse asi ja rohkem nö esteetiline vahe, sest maitseomadusi see ei muuda, kas salat on serveeritud kihiti või kõik ühes suures kausis koos.

Salat:
300-400 g õrnsoola heeringat
1 keskmine või suurem sibul
5 marineeritud kurki
4 suurt keedetud kartulit
5 keskmist keedetud porgandit
3 keskmist või suuremat keedetud peeti
5 keedetud muna

Kaste:
200 g majoneesi
300 g hapukoort
1 sl sinepit
vajadusel soola
0,5 tl suhkrut
värskelt jahvatatud musta pipart
paar peotäit maitserohelist katteks

Lõika heeringas, sibul, kurk ja kartul väikesteks tükkideks. Porgand ja peet lõika samuti väikesteks tükkideks või riivi jämeda riiviga. Muna tee kahvli või munalõikuriga pudiks. Sega kastme komponendid kokku; haki maitseroheline.

Võta suur klaaskauss või vaagen või väikesed klaasist pokaalid vm anumad. Lao tükeldatud komponendid (kartul, kurk, porgand, peet, sibul ja heeringas) kihtidena anumasse.

Vala kaste salatile, puista peale hakitud muna ja maitseroheline ning aseta külma maitsestuma. Salatil soovitatakse enne serveerimist lasta maitsestuda vähemalt mõned tunnid, veel parem üle öö.

Teisipäev, 17. detsember 2019

Piparkoogihõnguline kõrvitsa-juustukook


Sel aastal tulevad jõulud teisiti! :) Kui ma muidu igal aastal samal ajal kirjutan blogis, kui väga mulle ikka jõulud meeldivad, kodu on juba ammu kaunistatud ja jõululaulud on igapäevaelu lahutamatu osa, siis seekord ei ole mul absoluutselt jõulutunnet. Ja ei tule ka:) Sõidan juba homme ära soojemasse kohta (need, kes mu instat jälgivad, näevad reisi kohta lähemalt) ja pääsen sellest jubedast ilmast ning - mis peamine - remonditavast kodust :) Kui ikka kapitaalremont kodus ette võtta, siis on “mõnus” sega-summa-suvila koos ohtra ehitustolmu, kilede, pappide, tellingute jms garanteeritud. Lisaks veel mööblihunnikud mitte remonditavates tubades (ehk neis, kus remont juba valmis või ei ole veel peale hakanud), kuigi mul on teadlikult suht vähe mööblit, sest ma vihkan täistuubitud elamist ja armastan avarust ja õhku, seega olen aastate jooksul proovinud nii vähe  kui võimalik mööblit soetada ning nii palju kui võimalik jätta vaba ruumi. Kahe korruse, veranda ja keldri olemasolul on see õnneks täitsa teostatav missioon olnud :) Õnneks läheb remont mu reisil oleku ajal edasi, niiet koju tulles ei ole eriti palju enam “kannatada” jäänud ... :)

Aga rääkides hoopis koogist, siis see on üks tõeliselt hea kreemja juustutäidisega vürtsikas maius, milles nii põhi kui ka kate annavad krõmpsu ja karamellist nüanssi juurde. Sobib loomulikult ideaalselt jõuludeks :) Saab ära kasutada nii alles jäävaid piparkooke kui ka viimased kõrvitsad. Või hoopis võtta välja karbike sügavkülma pandud kõrvitsapüreed, sest kaugel see kevadki enam on!?! :)

Retsept ilmus mõned nädalad tagasi Postimehe vahelehes Maa Elu, kus sel nädalal on minult üks lihtne ja maitsev seasisefilee ahjuaedviljadega. Ühtlasi räägin ka pisut sealiha kasulikkusest. Seega soovitan neljapäeval poest ajaleht Postimees kaasa haarata ;-)

Selles küpsetises tasuks kasutada kiirkaerahelbeid, sest need küpsevad ettenähtud aja jooksul ilusti läbi. Kui sul on aga kodus vaid nö tavalised (nagu mul endalgi), siis võid neid korraks (paar sekundit) köögikombainis töödelda, et saada neid väiksemaks. 

Kardemon ja ingver annavad täidisele vürtsikust juurde, kuid need võid ka ära jätta või nende asemel hoopis pisut rohkem kaneeli lisada, kui soovid. Samuti võib koogi sisse ka purustatud nelki või muskaatpähklit panna, kuid kumbagi maksimaalselt pool teelusikatäit. Kõik vürtsid võid aga asendada 2-3 tl pipakoogimaitseainega.

Selle koogi puhul sobib katte jaoks väga hästi pruun suhkur, kuna see annab karamellisust, kuid vabalt võid kasutada tavaliselt valget suhkrut nagu täidises. 

Koogi küpsemise ajal on soovitav ahju mitte avada. Ukse lahti tegemine alandab temperatuuri, mistõttu kook vajub ja mõraneb pealt. Sama juhtub ka siis, kui kooki liiga kaua küpsetada, mistõttu keera kuumus kinni kohe, kui kook on keskelt veel kergelt võdisev, kuid mitte päris tahenenud.  Üleküpsetatud juustukook on seest kuiv ega ole mõnusalt kreemjas. Juustuküpsetisel aeglaselt jahtuda laskmine peaks samuti aitama koogi pragunemist vältida. 

Põhja eelküpsetamine tagab selle krõbeduse, kuid selle võib ka vahele jätta - maitseomadusi see ei mõjuta. Küll aga hoiab aega kokku, sest küpsetatud põhi tuleb enne täidise peale panekut täielikult maha jahutada, et see ikka krõbe jääks.

Kasutasin poest leitud gluteenivabu piparkooke; jahudest riisijahu ja kaerahlebed olid samuti gluteenivabad. Seega soovi korral saavad seda küpsetada ka need, kellele gluteen on vastuvõetamatu.


Põhi: 
80 g võid
300 g piparkooke vm küpsiseid

Tükelda või ja sulata. Aseta küpsised köögikombaini ja töötle ühtlaseks puruks. Võid need purustada ka pudrunuiaga. Sega küpsisepuru sulatatud võiga läbi ja suru purutainas ette valmistatud (võiga määritud ja jahuga üle puistatud või küpsetuspaberiga kaetud) neljakandilisse u 20X30 cm suurusesse vormi ühtlase tihke kihina (supilusikas on hea abivahend). 

Küpseta põhja 180 kraadi juures 8 minutit. Võta ahjust ja lase enne täidise peale panekut täielikult jahtuda.

Täidis:
600 g toasooja toorjuustu
200 g suhkrut
4 suurt toasooja muna 
200 g toasooja hapukoort
1 sl brändit või konjakit vm kanget alkoholi
400 g kõrvitsapüreed
1 sl nisu- või riisijahu
1-2 tl jahvatatud kaneeli
1 tl peenestatud kardemoni ja 0,5-1 tl jahvatatud ingverit (soovi korral)

Vahusta toorjuust visplit kasutades suhkruga, lisa edasi vahustades ükshaaval munad, lisades järgmise, kui eelmine on segunenud. Seejärel sega hulka hapukoor, alkohol, kõrvitsapüree, jahu ja maitseained.

Laota täidis jahtunud põhjale ja küpseta 170 kraadi juures 30-40 minutit, kuni täidis on piisavalt tahenenud, et katte saaks koogile puistata.

Metspähklikate:
100 g sarapuupähkleid
80 g nisu- või riisijahu
100 g (pruuni) suhkrut
50 g kiirkaerahelbeid
1 tl jahvatatud kaneeli
100 g külma võid

Töötle sarapuupähkleid (ja vajadusel ka kaerahelbeid) köögikombainis või haki noaga väiksemaks. Lisa ülejäänud ained ja tükeldatud või ning töötle ühtlaseks puruks. Võid kõik kokku hakkida ka noaga või hoopis sõrmede vahel pudista. Hoia katet kuni koogile laotamiseni külmkapis. 

Laota kate ühtlaselt koogile ja küpseta ahjus 170 kraadi juures veel 30 minutit kuni kook on äärtest tahenenud kuid keskelt veel kergelt võdisev. Tee ahjuuks praokile (vajadusel jäta pajakinnas ukse vahele) ja lase koogil umbes tunnike ahjus jahtuda. Võta ahjust, jahuta täielikult ja aseta enne söömist mõneks tunniks külmkappi.


Kolmapäev, 11. detsember 2019

Oliiviõli ja juustuga leib (gluteenivaba)



Need vähesed retseptid, mida mul üldse õnnestub viimasel ajal kodus remondi käigus teha, on kõik mõeldud kuskil avaldamiseks, seega vaatasin igaks juhuks blogi draft’ide hulka. Kuna mul on mustandeid siin juba sadu, siis alati midagi leiab, mille puhul olen retsepti juba jõudnud valmis teha ja vahel isegi toidu ära pildistada. Õnneks vähemalt ei tee ma remonti ise, aga see, et terve elamine on pappi ja kilesse mähkunud ning õhk ehitustolmust paks, on piisav põhjus kodust evakueerumiseks ja mujal varjupaiga otsimiseks ... :)

Mul on blogis igasuguseid gluteenivabu leibasid juba päris palju, aga siin on üks uus variant, mida vahelduse mõttes olen vahel küpsetanud. Pildistasin selle saia juba augustis 2017.a. ja sättisin fotole ka topsi Merevaiku, mida mulle just saadeti selle 50. juubeli puhul. Tegemist on täitsa kultusliku tootega, mida on katkematult toodetud üle poolesaja aasta. Seetõttu olin sellest  retsepti juures allpool natukene kirjutanud. Merevaik on nimelt esimene Eestis välja mõeldud sulatatud juust, mida toodetakse aastas 50 miljonit topsi. Pikalt laagerdunud juustude segust valmistatud määrdejuust ei sisalda säilitusaineid ning selle sees olevat alati kodumaine või, mitte taimerasv. Pealegi sobib sulatatud juust hästi sellele soojale pehmele saiale määrimiseks, sest erinevalt külmast kõvast võist on see ka otse külmkapist võetuna veniva struktuuriga ega nö lõhu saia.

Kodu saab juustu ja ürtidega saia küpsetades täis superhead lõhna ja kui seda esimest korda tegin, sai see kohe kiirelt otsa lähitundidel ehk veel soojana. Peangi ära mainima, et see küpsetis on maitsev ja eriliselt pehme, samas pealt krõbeda koorikuga, just samal päeval; järgmisel päeval on ta juba pisut kõvemapoolsem ja minu arvates parim just röstituna. 

Juustudest olen kasutanud nii Andre Farmi kui ka Old Saare juustu, mis mõlemad Eesti parimaks toiduaineks valitud (Old Saare 2017 ja Andre Farmi oma 2018). Tugevamaitselised ja kõvemapoolsed juustud on selles leivas väga head. Ja minu arvates on supertore, et meil on omal nii head kodumaised juustud olemas! :)



Vaja läheb:
150 g maisijahu
160 g toortatrajahu
2 tl küpsetuspulbrit
1 tl soola
1 sl (pruuni) suhkrut
1-2 peotäit päevalille- vm seemneid
1 tl kuivatatud ürdisegu (Santa Maria) või 0,5 tl kuivatatud tüümiani või punet
2 muna
2 dl piima
1 dl oliiviõli
100-150 g riivitud juustu

Sega sõelutud jahud küpsetuspulbri, soola ja suhkruga. Lisa peotäis päevalilleseemneid ja ürdisegu. Klopi munad kergelt lahti ning sega piima, õli ja riivitud juustuga läbi. Lisa jahusegu ja sega ühtlaseks tainaks.

Tõsta tainas võiga määritud ja jahuga ülepuistatud vormi, mille põhjas on küpsetuspaberi riba. Silu pind, puista peale teine peotäis seemneid ning küpseta ahjus 200 kraadi juures 30-35 minutit, kuni sai on pealt krõbe ja sisse torgatud tikk tuleb puhtalt välja. Auruahju korral võid kasutada funktsiooni "niiskus madal" ja sel juhul peaks ahju temperatuur olema 180, kuid aega kulub sama palju.

Lase leival 10 minutit vormis taheneda ja tõsta seejärel restile jahtuma. Jahtunud leiba hoia toidukilesse või paberisse mässituna või õhukindlas anumas toatemperatuuril.



Pühapäev, 8. detsember 2019

Suus sulav šokolaadivaht


Selle šokolaadi-mousse’i retsepti pidin blogisse postitama juba paar nädalat tagasi :) Ja plaanisin seda teha ka reedel ja eile ja täna ... :D Aga alles nüüd tundub, et lõpuks saab see üles. Ma ilmselt pole ainus, kellel pidevalt jube kiire on - tähtajad, kohustused, üritused, trennid, sõbrad, söögi tegemine, pesu pesemine, koristamine jne jne. Kuna blogipostitustel mul reeglina tähtaega pole (keegi ei ütle, et mis ajaks peab retsept üles saama), siis see on see kõige viimane asi, mis alati tehtud saab. Ma isegi jõuan vahel kinno (eile nt käisin ülihead filmi “Knives Out” vaatamas, kus Daniel Craig superlaheda rolli teeb) ja raamatuid lugeda (alustasin just mõned päevad tagasi Elton Johni elulooga “Me” ja see on tõeliselt nauditav teos), kuid nii palju on kogu aeg teha, et ega nädalavahetuselgi õieti aega hinge tõmmata pole. Aga samas ma ei kurda ka!:) Esiteks olen kõik kohustused endale suurima hea meelega ise võtnud ja teiseks ma endiselt hullult armastan seda, mida teen, niiet see töö ikkagi ei tundu mulle nii väga töö moodi töö ... Vahel olen loomulikult väsinud või magamata või kuhjuvate tähtaegade tõttu kerges stressis, kuid samas arvan, et kõik, mida teen, on nii lahe, et ausalt öeldes ei tunne, et vajaksin taastumiseks ja puhkamiseks tervet nädalavahetust. Pigem ei oskagi vist päris vaba nädalavahetusega enam midagi peale hakata (siis ilmselt peaks juba mõtlema, kuida seda sisustada?!?), vaid olen harjunud, et muudkui kirjutan, kokkan ja pildistan :) :) :) Ka nö vabal ajal ;-)

Muide, kuulan just enda jõululaulude kogumikku Spotify’s (see on avalik ehk kõik, kes tahavad, saavad osa) ja avatasin ka siit ühe Elton John’i loo (“Step into Christmas”). Tema eluloost rääkiv film “Rocketman” oli üks mu selle aasta parimaid filmielamusi ja Eltonit kehastanud Taron Egerton lihtsalt megaandekas näitleja ;-)

Mulle šokolaadikreemid, - vahud, -mousse’id jms hullult meeldivad, seega on siin blogiski juba terve hulk lihtsaid retsepte kirjas. Näiteks see valge šokolaadi ja vaarikakastmega vaht sobib kindlasti jõululaualegi; selles tumeda šokolaadiga vahus aga saab ära kasutada seisma jäänud banaanid. Seekord aga tegin eriti lihtsa šokolaadivahu, millega saavad hakkama lapsedki. Ilmus see retsept koos teiste lihtsate maiustega isadepäeva puhul Nädalalõpuleht LP-s. Kuigi kerge valmistada, on see siiski tõeliselt hea ja passib kindlasti suurepäraselt pühade ajal maiustamiseks. Seda eriti juhul, kui soolasega on juba piisavalt vaeva nähtud ja magusaks on soov valmistada midagi hõrku, millele samas liigselt aega ei kulu.

Mandlid on röstituna aromaatsemad ja sügavama maitsega. Selleks kas kuumuta neid pidevalt segades kuival pannil mõned minutid või laota ahjuplaadile ja küpseta ahjus 180 kraadi juures u 5 minutit. Ole ettevaatlik, et neid kõrbema ei lase, sest see juhtub päris kiirelt. Mandlid võib asendada ka saraupuupähklitega. Pärast ahjus röstimist (kulub ligi 10 minutit) hõõru nendelt sõrmede või köögirätiku vahel kindlasti koor maha.

Vaht:
200 g piimašokolaadi
3 dl vahukoort

Šokolaadikate:
80 g tumedat šokolaadi 
1 dl vahukoort
2 sl mett
1 sl rummi, brändit või kohvi (soovi korral)
u 30 g (röstitud) mandleid peale raputamiseks

Aseta tükeldatud šokolaad koos 0,5 dl vahukoorega kaussi ja sulata vesivannil. Sega ühtlaseks massiks ja jäta jahtuma. Vahusta ülejäänud vahukoor tugevaks vahuks ja sega pool sellest õrnalt šokolaadi hulka. Seejärel sega õrnalt hulka ülejäänud pool vahukoorest. Jaga segu 4-6 anuma (desserdikauss, pokaal vms) vahel.

Katte jaoks tükelda šokolaad, aseta kaussi ning lisa mesi ja soovi korral ka alkohol või kohv. Aseta vahukoor paksupõhjalisse kastrulisse ja kuumuta peaaegu keemiseni. Vala kuum koor kohe šokolaadile ja lase umbes minut seista. Seejärel sega õrnalt ühtlaks. Kui segu on veel soe, lase sel pisut jahtuda. Jaota kate võrdselt anumate vahel ja puista peale tükeldatud mandlid. Aseta dessert vähemalt kaheks tunniks külmkappi tahenema.

Neljapäev, 5. detsember 2019

GM-viljad (GMO-d) ei ole kahjulikud!

Käisin hiljuti Saksamaal konverentsil Future Farming Dialogue Tomorrow Belongs to All of Us, kus 40 riigi farmerid, (toitumis)teadlased, professorid ja ajakirjanikud arutasid teemadel, kuidas leida tasakaal toidu tootmise ja meie planeedi loodusressursside säilitamise vahel. Kuigi eemalt vaadates  (ehk neile, kes ise tegelikult põllumajandusliku tootmisega ei tegele) võiks ideaalis justkui  kogu põllumajaandus olla mahe ja mõndade jaoks isegi “nii, nagu vanasti", on paraku selge, et selle mineviku “vana hea” hobuse ja kondijõu abil töötamise juurde enam tänapäeval tagasi keegi minna ei soovi. Vähemalt mitte need, kel endal talumajapidamine olemas :) Eriti veel arvestades tänapäevaseid tehnoloogilisi jm lahendusi ning kolme suurimat põllumajanduse väljakutset:
1. kliimamuutused;
2. kasvav rahvastik;
3. piiratud loodusressursid.

Põhiküsimus põllumajanduses ongi tänapäevael, kuidas säilitada loodust ja toota loodusvara võimalikult vähekahjustaval viisil, samal ajal aga kõik inimesed ära toites.

Kliimamuutuste puhul on farmerite jaoks kõige hullem määramatus. Ilmaennustused ei pea enam paika ja nendega ei saa arvestada; ühes kohas on suured põuad, teises üleujutused jne jne. Väga palju saagist Põhja-Ameerikas (USA ja Kanada) hävineb just drastiliste ilmastikuolude tõttu. Samas isegi kui Euroopas elades rahvastiku suurenemist eriti ei märka, siis India, Hiina jt riigid, kus inimeste arv ületab juba niikuinii miljardi(!!!) piiri, on elanikkond plahvatuslikult kasvanud ja need piirkonnad kannatavad veelgi enam ülerahvastuse käes. Viimase 13 aastaga on maailma lisandunud miljard inimest! Igal aastal tuleb maailma juurde u 80 miljonit inimest ja aastaks 2050 on meid tõenäoliselt 10 miljardit.

Üks asi, mida konverentsil mainiti ja mille kohta olen viimasel ajal usaldusväärsetest allikatest lugenud, on GMO (Genetically Modified Organism). Kahjuks ei olnud GMO küll eraldi teemana kavas, küll aga tuli see põgusalt jutuks seoses mõne teise teemaga, näiteks maisi kasvatusega, kuna USA-s on nüüd juba paljudes farmides kasutusel lühike (st oluliselt lühem kui tavaline) GM-mais, mis peab paremini vastu tormidele jm ilmastikutingimustele, mis muidu põhjustasid saagi hävinemise. Tornaadod ja põuad on ühed sagemini esinevad ilmastikumuutused, millega talupidajad Ameerika kontinendil peavad rinda pistma ning tänu lühemale ja tugevamale varrele on mais üle elanud ka suured tormid, mis tavapärase kõrge maisi maha murravad. 

Olen viimasel ajal GMO-de (ehk organismide, kelle pärilikkustegureid on tänapäeva biotehnoloogia abil muundatud viisil, mida looduses ei esine) kohta päris palju lugenud, siis mõtlesin mõningaid teaduspõhiseid artikleid ka blogis jagada. Saan küll aru, et sellest teemast hetkel rääkimine - eriti juhul, kui see on positiivses võtmes - on umbes sama, mis mõned aastad tagasi tõdemine, et gluteen ei ole tegelikult paha, kuid mis teha ... Keegi peab ju alati see esimene olema, kes teema puhul otsa lahti teeb ... :)

See on uskumatu (ja muidugi hullult tore!) kui popiks Eestis on viimasel ajal kvaliteetseid saiatooteid valmistavad pagarikojad, -ärid, restod jms saanud. Olen muidugi ise neist, kes selle trendi tõusule oma meeletu saialembusega pidevalt kaasa aitab:D Mind võib näha nii Röstis, Kozebue Bakery’s kui ka mujal saiapätse, kaneeli- jm saiakesi ostmas; Bekkerist ja Moonist pirukaid soetamas; nüüd, kui on olemas Kaja Pizzaköök, olen hakanud pitsat sööma, ja (liiga) sageli igal hommikul värskelt valmistatud makaronidest tehtud imemaitsvat pastat nautima pärast seda, kui Kopli tänava algusesse saabus Jahu restoEndises Põhjala tehases asuva Karjase saia toodete järele aga looklevad pikad järjekorrad (uskumatu, et praegusel ajal on veel defitsiitseid kaupu ja käib tõeline “saiamöll”) :) Niiet soojad saiad lähevad nagu soojad saiad :D Ja tuleb ilmselt nõus olla ühel naljakal dieedisaidil kirjutatuga, et “gluteen - rahvavaenlane#1 nisutooted on oma sandistavad kombitsad ajanud sügavale ühiskonda” :D :D :D

Nali naljaks, aga räägin (käsitöö) saiatoodete tohutust populaarsusest just seetõttu, et ei ole kuigi kaua aega möödunud sellest, kui kirjutasin nii Nädalalõpuleht LP-s kui ka blogis, et terve inimene ei pea gluteeni vältima. Tookord said mõlemad lood väga palju tagasisidet, tometusse saabus isegi kiri ühelt isehakanud “eksperdilt” ja paar inimest ründas mind nii mu enda blogi kommentaaruimis kui ka ühes FB foorumis. Muide, üks neist inimestest oli Tervise Arengu Instituudi (TAI) töötaja! TAI peaks aga teaduspõhist lähenemist toitumisele propageerima, niiet ma loodan, et see ei ole nende ametlik seisukoht. Viitan väga sageli nii artiklites kui ka blogis TAI (eelkõige siin olevale) infole, mis siiani on kõik õnneks adekvaatne olnud. Väike kahtlus on muidugi alati hinges pärast seda gluteeni-teemat, aga õnneks pole siiani pseudoteadust TAI veebilehelt avastanud ja jääb lootus, et see oli vaid ühe töötaja isiklik võitlus “paha” gluteeni vastu ...

Aga miks ma üldse seda vana “unustatud” gluteeniteemat meenutan, on see, kuidas võib ühest väga ebapopulaarsest asjast (jah, see gluteenitalumatus oli vahepeal moehaigus, kuigi vältima peaksid seda vaid need, kellel on tsöliaakia või arsti poolt kindlaks tehtud talumatus/allergia), saab kiirelt väga popp asi ehk mood läheb mööda ja pseudo”info” saab ikkagi lõpuks ümber lükatud. Ma usun, et sama  saab olema ka GMO-de puhul. Sest kõige põhjal, mida olen teaduspõhistest ja usaldusväärsetest allikatest lugenud, saab järeldada, et mingit alust neid karta ei ole. 

Olen võtnud suuna, et nii blogis kui ka kõigis artiklites erinevatele väljaannetele lähtun vaid teaduspõhisest infost, usaldan teadlasi ja arste (kui vastava ala spetsialiste) ning umbluu-lehtedelt “teavet” ei omanda. Ka selle teema puhul lugesin kümneid artikleid erinevatest teaduspõhistest allikatest ja tegin endale teemat nii palju selgeks, kui vähegi võimalik. Sellest hoolimata lasen pigem rääkida teistel (hästi palju viiteid on siin postituses), sest info läbi töötamine ei tee veel minust eksperti, kellel võiks teemast mingi “arvamus” olla :)

Alustada võiks sellest, et sain alles hiljuti sellest artiklist teada, et teadlaste avastuse kohaselt on mitmed taimed juba looduslikult GMO :) Nö teaduslik konsensus on, et geenidega laboris “töötamine” ei ole kuidagi kahjulikum kui muutuste esilekutsumine traditsioonilise sordiaretuse kaudu (nt kuidas suurest hundist sai nunnu pisike sülekoerake?), kuid samas võib GMO-del olla eeliseid suurema vastupanu võime osas ilmastiku tingimustele (sh vaja vähem pestitsiide kasutada) ja suurema toitainerikkuse osas. Siiani ei ole ühtegi tõendit, et mõni inimene oleks haigestunud või keskkonnale oleks kahju tekkinud, kuid kuna GM-viljad on suhteliselt uus nähtus, on ka liiga vara teha laiapõhjalisi järeldusi. TÜ teadur Tuul Sepp on kirjutanud väga hea artikli ja see tasub kindlasti läbi lugeda. Samuti tasub lugeda intervjuud Toivo Maimetsaga, kes ilmselt tutvustamist ei vaja. Ei ole alust väidetel, et GMO on  iseenesest kahjulik. See juba aastal 2008 ajalehes Sirp ilmunud artikkel on muideks väga hea - seletab hästi lahti nii poolt- kui ka vastuargumente. Ja kahjuks on siin ka tõdemus, mida olen korduvalt mujaltki kuulnud: rahvastiku kasvu arvestades on pikemas perspektiivis valida pestitsiididega mürgitatud toidu, GMOde ja nälja vahel. Et GMO vilju tuleb vähem või üldse mitte “mürgitada”, olen muide mitmest kohast lugenud, sh siit.

Nagu ka kliimamuutuse osas, mis samuti lisaks teadusele kätkeb suurt raha, võimsaid korporatsioone, meeletut lobitööd, äraostetavaid või teadust ignoreerivaid poliitikuid, vandenõuteoreetikuid jne jne üle maailma, ei ole ka GMO-de osas siiski päris 100%-list konsensust, kuid ikkagi üle 90% teadlastest on arvamusel, et GMO-d ei kujuta inimese tervisele ohtu. Vaidlus nende üle, nagu nt vaksiinide puhulgi, pole mitte teaduslik, vaid ideloloogiline ja emotsionaalne, nagu kirjutab üks mu lemmikteadlasi Yvette d’Entremont (SciBabe) ühe dokumentaalfilmi (mis ka ETV-s oli) selgituseks. Teadus ei eksisteeri vaakumis, niiet kui pead teadust tõepäraseks kliimamuutuse osas, siis peaksid seda laiendama ka GMO-dele, arvab SciBabe. Teadusel pole niikuinii vahet, kas sellesse uskuda või mitte :) Kui aga kliimamuutuste osas on küsimus, kus tekib see vastuseis ja -“argumendid”, siis tuleb ikka vaadata, kes neid rahastab. Sama on tegelikult ka GMO-dega.

Ilmselt seetõttu on ka Greenpeace endiselt nende vastu, kuigi 107 Nobeli preemia laureaati on esitanud kirja Greenpeace’ile, et see lõpetaks GMO-dele oponeerimise, ja üks professor ka otsesõnu ütleb, et on üllatav, et organisatsioon usaldab teadlasi kliimamuutuste ja vaktsiinide osas, aga GMO-de suhtes leiab, et teadlased valetavad. Loomulikult on Greenpeace'il seda alusetut hirmu kultiveerides võimalik saada rohkem rahastust, sest enamik inimesi siiani usub, et GMO-d on kahjulikud, kuid see ei ole kuidagi eetiline. Kusjuures, GM-riisi blokeerimine (sh Greenpeace’i sellealase tegevuse tõttu) on Briti ajalehe The Guardian kohaselt kaasa toonud miljonid surmad ja põhjustanud laste pimedaks jäämist:

Vitamin A deficiency is practically unknown in the west, where it is found in most foods. For individuals in developing countries, however, vitamin A is a matter of life or death. Lack of it is believed to be responsible for killing more children than HIV, tuberculosis or malaria – around 2,000 deaths a day. On a global scale, about a third of children under five suffer from the condition which can also lead to blindness.

Ka siin artiklis räägitakse sellest, kuidas 250 000-500 000 miljonit last jääb A-vitamiini puuduse tõttu igal aastal pimedaks, enamik neid sureb aasta jooksul pärast nägemise kaotust. Väga kurb! Öeldakse isegi, et GMO-de vastu võitlejate "käed on verised”, st nemad on otseselt selles süüdi, et arengumaade inimesed ei saa osa teaduse saavutustest. Aga nagu masinate lõhkumine tööstusrevolutsioni vastaste poolt ei takistanud omal ajal tehnilist arengut, nii loodetavasti ka GMO kasutuselevõttu ei saa igavesti takistada. GMO päästaks maailma, kui vaid lastaks, kirjutab nt üks geenitehnoloog.

Jälgin FB-s paljusid teadust propageerivaid ja pseudoteaduslikke müüte kummutavaid inimesi ning mõned neist on avaldanud ka erinevaid artikleid GMO-de teemal. Näiteks The Farmer’s Daughter, kes kirjutab GMO-dest kasvataja ehk rafmeri vaatevinklist vaadatuna. Ja kindlasti tasub lugeda sellel lehel olevaid teaduspõhiseid materjale ehk usaldage GMO, kliimamuutuste ja vaktsiinide osas teadlasi. Ja Live Science'i veebileht on ka väga hea teaduspõhise info allikas. Muide, rääkides “rahvavaenlasest”:D gluteenist, siis on aretamisel teravilja sordid, mida saavad ka tsöliaakiahaiged rahulikult süüa ;-)

Nii, nüüd sai kirja hunnik viiteid artiklitele, kuid tegelikult on neid veel ja veel. Aga kusagil peab ju lõpetama :) Loodan, et viitsisite süveneda ja mõtlete sel teemal - kui kasvõi mõni inimene seda teeb, siis tasus mu vaev ära ;-) 

Esmaspäev, 2. detsember 2019

Ohtra puuvilja ja metspähklitega jõulukeeks



Ja ongi käes advendiaeg! Lõpuks ometi on täiesti legaalne kuulata jõululaule, kodu ära kaunistada ja  nautida jõulutoitusid alates verivorstist, seapraest, ahjukartulitest ja hapukapsast lõpetades magusate hõrgutistega nagu näiteks traditsiooniline puuviljakeeks või imehea tuuletaskutest “torn" :)

See ideaalne briti jõuluküpsetis on päris toekas amps, mille puhul piisab suhteliselt väikesest tükist. Olen aru saanud, et inimesed jagunevad kaheks - on neid (nagu mina), kes seda aromaatset ja tummist maiust palavalt armastavad, ja teised, kelle jaoks see keeks ei ole eriti meeldiv. Kui sa kuulud teise gruppi, siis tegelikult on blogis terve hulk jõuludeks sobivaid retsepte, üks lihtsam ja maitsvam kui teine :) Kui aga oled fännide leeris, siis soovitan seda kohe mitu tükki küpsetada, sest pole midagi mõnusamat, kui jõuluajal igapäevaselt tükikest kohvi, tee või glögi kõrvale nautida. See keeks on nii suurepärane kingitus kui ka iga jõululaua ehe :)

Mul on tegelikult blogis juba kaks analoogset traditsioonilise inglisepärase puuviljaküllase keeksi retsepti (see ja see), mis mõlemad on küll väga head, kuid seekord üritasin valmistada veelgi lihtsama variandi. Maitse osas kompromisse ei teinud, vaid see sai sama suus sulav, kui teisedki:)

Keeks soovitatakse valmis teha vähemalt 3-4 nädalat enne jõule, parem isegi veel, kui suisa mitu kuud varem. Siis jõuab see ilusti maitseid koguda ja imeheaks muutuda selleks ajaks, kui lahti lõigatakse ja aeg on nautima hakata. Kuigi selle keeksi puhul räägitakse isegi mitmeaastasest säilivusajast, siis tegelikult saab see juba mõne nädalaga piisavalt maitseid koguda. Õige britt kõpsetab traditsioonilise jõulukeeksi juba septembris, aga samas pean ütlema, et ka nö “värskena” ehk nädal vanana on see juba ülimaistev :) Kui aga pole aega varakult küpsetamisega tegeleda, aga samas puuviljarohket aromaatset jõulukeeksi ikkagi tahaks nautida, siis soovitan seda lihtsat retsepti, mis on ideaalne just siis, kui see vaid päev varem valmis teha.

Kuigi selle keeksi sisse sobivad erinevad kuivatatud puuviljad ja marjad alates rosinatest ja jõhvikatest lõpetades viigimarjadega, siis mul olid seekord kasutusel vaid kuivatatud aprikoosid, ploomid ja datlid. Eelistan neid nö öko variante, mis on suuremad ja pehememad, aga näiteks aprikoosid on oluliselt tumedamad. Valisin need kolm puuvilja lihtsalt seetõttu, et need olid kodus olemas ja ei pidanud millegi järele ekstra poodi minema. Traditsiooniliselt on keeksi sees ohtralt erinevaid rosinaid.

Ka maitseainete osas võid kasutada endale meelepäraseid - võta nt 2 tl jahvatatud kaneeli ja 2 tl piparkoogimaitseainet; samas võib kasutada ainult viimast. Minule meeldib kardemon, seetõttu oli sedagi pisut sees. Ingverit ja kaneeli oleksin võinud aga rohkemgi lisada.

Viin tasub valida kvaliteetne ja hea maitsega. Jah, ka viinal võib olla hea maitse - see ei pea alati olema kibe või mõru või ... ütleme otse välja, lihtsalt halb. Avastasin suvel enda jaoks Koskenkorva viina, mis lisaks suurepärasele kvaliteedile on ka meeldiva magusa maitsega (samas suhkrut ei ole lisatud). Mitte, et hakkaksin nüüd ise viina jooma :D, aga toitudes kasutan seda küll suurima hea meelega. Loomulikult võib siin keeksis kasutada brändit, konjakit või hoopis rummi, samuti sobib suurepäraselt calvados. Valisin ise seekord viina, sest see on ilmselt kõige nö käepärasem, levinum ja odavam kange alkohol, mida igaühel kodus on (vähemalt viinasokkide jaoks) :D Mina ise kasutan viina söögi tegemiseks päris palju, nt õrnsoola lõhe on selle vägijoogiga megahea :)


Vaja läheb:
750 g kuivatatud puuvilju (erineva suuruse ja värviga rosinaid, kirsse, jõhvikaid, aprikoose, ploome, datleid)
1 aplesini peenelt riivitud koor ja mahl
1,5 dl viina + 0,5-1 dl immutamiseks
230 g toasooja võid
230 g pruuni suhkrut (nt hele või tume muscovado)
4 toasooja muna
250 g nisu- või toortatrajahu
1 tl küpsetuspulbrit (juhul, kui kasutad tatrajahu)
1 tl jahvatatud kaneeli
0,5 tl jahvatatud ingverit
0,5 tl peenestatud kardemoni
2 tl piparkoogimaitseainet
100 g (röstitud) metspähkleid
tuhksuhkrut

Haki suuremad kuivatatud puuviljad väikesteks tükkideks nii, et kõik oleksid enam-vähem rosinasuurused. Aseta koos 1,5 dl viina, apelsinimahla ja -koorega kaussi, kata kauss kilega ja jäta ööseks maitsestuma. Sega aeg-ajalt, et kõik viljad oleksid vedelikuga kaetud. 

Aseta või koos suhkruga kaussi ja vahusta heledaks kohevaks vahuks. Lisa edasi vahustades ükshaaval munad lisades järgmise siis, kui eelmine on segunenud. Sega sõelutud jahu maitseainetega läbi, kui kasutad toortatrajahu, siis lisa ka küpsetuspulber. Haki pähklid jämedalt. Lisa jahusegu koos hakitud pähklite ja kuivatatud puuviljadega tainale ning sega ühtlaseks. 

Tõsta tainas ette valmistatud* 20 cm läbimõõduga lahtikäivasse ümmargusse vormi ja küpseta ahjus 180 kraadi juures 75-90 minutit kuni sissetorgatud tikk jääb enam-vähem kuivaks. Kui kook hakkab pealt tumenema, siis kata see fooliumiga. Võta kook ahjust, torka sellesse tikuga augud ja laota peale 1-2 sl viina. 

Kui keeks on täielikult jahtunud, siis võta see vormist, mässi küpsetuspaberisse ja seejärel fooliumisse. Hoia õhukindlalt suletud anumas või tihedalt kilesse mässituna. Laota vähemalt korra nädalas peale 1 sl viina. Serveerimisel ouista peale tuhksuhkrut.

* Vormi ettevalmistamiseks aseta põhja küpsetuspaberi leht, määri see ja ääred võiga ning pane äärtesse küpsetuspaberi riba, mis ulatub 5 cm üle vormi ääre. Mässi vorm väljastpoolt samuti küpsetuspabertisse ja seo nööriga kinni. 



Mu retsept ilmus D-kokaraamatus.